esmaspäev, 30. juuni 2008

Lihtne Eesti toit - kapsas hakklihaga


Suvel tahaks midagi kergemat, kas pole!? Üks kiire, lihtne, kerge ja hooajaline variant on kasas hakklihaga, mille kõrvale on serveeritud värskeid Eesti kartuleid sutsu tilliga. Minu lemmik variant on tavalisest võibolla veidi erinev, kuna lisan ka küüslauku ja hapukoort. Sellepärast selle siia üles riputangi!


Vaja läheb:

1/2 kapsast (suured tänud Marile ja Kitse talule hea värske kapsa eest)
250 gr kodust hakkliha
1 sibul
2 küünt küüslauku
soola/pipart
klaas keedetud vett
3 spl hapukoort
serveerimiseks keedetud värsket kartulit ja tilli

Prae õlis hakitud sibul ja küüslauk, lisa hakkliha, maitsesta ja prae kergelt pruuniks. Haki kapsas ja vala see hakklihale. Lisa soola ja klaas vett. Hauta kaane all, kuni kapsas on pehme. Lisa hapukoor, sega, lase keema. Serveeri!

pühapäev, 29. juuni 2008

Suvi Peedul täies hoos - suvise grillipeolaua hitid




Järjekordselt suvilanädalalt tagasi - meel rõõmus ja tuju hea. Loodus oli suvises hoos, nii aed-kui metsmaasikad punased, hernekaunad pöidlapikkused ja lilled õitemeres. Eriti suur rõõm oli, et sparglid, mille ma juba kadunukesteks olin kuulutanud, olid igaüks ühe pojakese kasvatanud. Aia taga oli peale igat vihmasagarat hulgim väikseid puravikke, millest 99% olid kohe ka täiesti ära ussitanud. Mina ei tea, kuidas need ussid nii käbedad on - kas nad uuristavad seeni juba siis, kui seened on veel sambla all või on sel aastal (nt sooja talve tõttu) eriliselt palju seeneusse.

Pojakesi kasvatavad ka meie "koduloomad" - tiiki puhastades tõmbasin kogemata välja mitu ca 3 cm kogremaimu (aitasin nad muidugi tagasi vette ja jätsin tiigipuhastamise teiseks korraks). Nüüd on selge, mida need suured punased kalakesed ennast juba kuu aega tiigipõhjas varjavad. Meie pardipaari ei olnud algul sel korral sugugi näha. Kuni ühel ilusas pärastlõunal saabus neist üks, emapart. Vaatas, et meid tiigi ääres pole, paterdas ümber nurga majani ja prääksus söögi järgi. Sõi metsiku isuga ära 2 viilu saia. Tuli lausa terrassile maiustama ja tahtis Henri näpu ka kaasa naksata. Mõtlesime, et vaeseke saab kuivast saiast kõhuvalu ja kutsusime ta tiiki edasi sööma. Paterdas kaasa ja sõi seal veel paar viilu peale. Vahepeal lendas kuhugi ja tuli siis jälle uue noosi järgi. Arvata on, et ka temal on kuskil väiksed pojakesed süüa ootamas ja isapart vast (loodetavasti) valvab neid, kuni ema toitu otsib.

Suvise Peedu juurde kuuluvad vaieldamatult ka suvised aiapeod grilliga. Vaatamata valdavalt kehvale ilmale, sai neid peetud pea iga päev. Ja juba ongi välja kujunenud selle suve grillipeo hitid, mida siin teiega jagan.

Grillitud lillkapsas


Idee on pärit Nami-nami röstitud lillkapsaste omast. Teostus pisut muudetud.

Vaja läheb:
1 suur lillkapsas
1/4 sidruni mahl
veidi tšillihelbeid (mina kasutan Chilli explosion segu)
lehtpeterselli
soola
oliiviõli

Lõigu lillkapsas ca 1,5 cm paksusteks viiludeks (las laguneb, pane kõik ikka grillile). Lao ühe kihina fooliumile, piserda oliiviõliga ja pane soola. Grilli mõlemalt poolt. Pane kaussi, lisa sidrunimahla, hakitud petersell, tšilli ja paar spl oliiviõli. Sega ja serveeri soojalt suupisteks.

Grillitud paprika


Retsept on tegelikult siin juba ammu üleval. Aga sel korral sai katsetatud ka päris lõkkes tehtud varianti. Maitses hästi, kindlasti tasub sisse hakkida küüslauku.

Maitsevõi ürtide ja küüslauguga
Külaliste vaieldamatu lemmik, kadus iga päev laualt koos sooja saia-leivaga (samuti grillilt tulnud) nagu soe sai. Idee Vanatoa talurestoranis pakutud maitsevõist.

Vaja läheb:
100 gr võid
100 gr creme fraiche'i (kohupiimavõiet)
1-2 küüslauguküünt
soola
värskeid ürte (kasutasin peterselli, küüslaugupealseid ja tilli)

Sega toasoe või kohupiimavõidega, lisa hästi peeneks hakitud küüslauk ja ürdid. Maitsesta soolaga. Sega kohevaks ja serveeri röstitud või grillitud saia ja leivaga.
Vutimunadega kerge salat
Vaja läheb:
kimp rukolat
2 Eesti tomatit
6 vutimuna
1/4 sidruni mahl
2 spl oliiviõli
soola/pipart
Laota taldrikule rukola, ristipidi lõigatud tomativiilud. Piserda sidrunimahlaga, lisa musta pipart. Poolita keedetud vutimunad, vala peale oliiviõli ja lisa maitse järgi soola.

kolmapäev, 25. juuni 2008

Hommikune peidus muna

Aegajalt on hommikusöögiideed täiesti otsas, pea on tühi ja ühegi meelesmõlkuva hommikusöögi vastu ei ole vähimatki isu. Nii juhtus mõne aja eest ka minuga. Juba pikemat aega koosnes mu hommikusöök seetõttu piimaga kohvist ja tükikesest metspähkli Bitterist. Aga kui ma nägin Nami-nami inglisekeelses blogis tomati sisse peidetud muna, tekkis sedamaid hommikusöögiisu. Ära sai ta tehtud ja ära sai ta söödud! Maitses hästi! Kodusolevatest toiduainetest lähtuvalt said sisse viidud ka mõned pisimuudatused.

Vaja läheb (1 portsu jaoks):

1 Eesti tomat
1 viil saia või leiba (minul oli olemas Toskaana täisterasai)
tükike võid
soola ja pipart
1 viil suitsusinki
veidi oliiviõli

Lõika tomatil "müts maha" tomati oksa poolsest otsast. Võta tomatilt sisu välja. Haki see peeneks, lisa pipart ja peenekshakitud suitsusink. Pane toores muna tomati sisse, peale tükike võid ja maitsesta soola-pipraga. Pane peale tagasi tomati "müts". Küpseta eelkuumutatud ahjus, kuni muna on hüübinud. Veidi enne tomati-muna küpsetamise lõppu pane ahju ka saiaviil, mis on kaetud tomati-singi kattega. Tõsta serveerimiseks tomat-muna saiale ja serveeri veidi jahtunult!

neljapäev, 19. juuni 2008

Fiasko totale või lihtsalt paratamatu geograafia - artišok või-parmesanidipiga

Imetlesin juba mitu päeva Food Blogga artišokipostitusi, kus ta õpetab artišokki ette valmistama ja siis kirjeldab, kuidas ta jumaldab oma ema tehtud täidetud artišokke. Eks ma tean ju ka, millisteks delikatessideks neid peetakse. Ja artišokisüdameid õlis olen söönud - toitude sees on imehead, niisama antipastina (itaalia suupisted) on nad ka täitsa head, aga ei midagi väga erilist. Esimene mälestus sellest hõrgust toidust pärineb mul Rootsist, kus kunagi 10 aasta eest, kui siin ei olnud selliseid asju kuskilt saada, sai paaril korral tellitud pizzat, mille kattes olid ka artišokisüdamed. Tükk aega nägin vaeva, et välja uurida, mis imeloomad need seal nii hästi maitsesid.

Nojah, ja siis otsisingi Stockmannist endale kõige meeldivama välimusega artišoki välja. Food Blogga kirjutab, et need peaksid tunduma oma suuruse kohta rasked, selliseid seal igatahes ei olnud. Ka ei krudisenud lehed nagu peaks. Aga koju ma ta tõin!

Kuna tegu ei olnud selliste hiiglastega, nagu Food Blgga kirjeldab, vaid ühe täitsa keskmisega, mida nii hoolikalt ette valmistama ei pea, siis nägi ettevalmistus välja selline:


1. lõikasin maha artišoki saba koos alumise otsaga
2. Lõikasin ära ülemise otsa
3. Lõikasin ära iga lehe ülaserva

Siis sai keedetud artišokki ca 30 min soolases vees ja samal ajal keetsin kokku dipikastme, mis oli enamjaolt võetud bbcgoodfood lehelt ja sinna tehtud mõningad muudatused.

Vaja läheb:
Artišoki jalga (jalga kasutas Food Blogga oma eelpoolmainitud täidetud artišoki täidises, mõtlesin, et siis sobib ta täpselt sama hästi ka dipikastmesse)
2 spl Extra Virgin oliiviõli
2 tl Võid
1/4 Sidruni mahl
Soola
100 ml kuiva valget veini
Artišoki jalg tuleb koorida ja tükeldada, praadida oliiviõlis. Vala peale vein, keeda alkohol välja. Lisa väikse tüki haaval või, maitsesta soola ja sidrunimahlaga. Tõsta tulelt, kurna artišokitükid välja ja riivi kastme sisse maitse järgi parmesani.
Kui artišok sai valmis (st, et lehed tulevad väga kergelt tõmmates vilja küljest ära), siis proovisime neilt samamoodi, nagu Food Blogga soovitas, söödava kihi ära süüa. Peab ütlema, et enamus selle lehe siseküljest oli kaetud vesise ja maitsetu ollusega, ainult väike jupike lehekaenlas kõlbas süüa. Oli pisut harjumatu maitse, aga mitte ka halb. Igatahes ei söönud me kõigilt lehtedelt seda osa ära, osa koorisime lihtsalt ära, et siis selle põhiliseni, südameni, jõuda. Vahepeal moodustus artišokist ilus vesiroosilaadne lill ja lõpuks jõudsin ka nende südame peal olevate karvalaadsete moodustisteni, mis lihtsalt ära tulid. Ja siis olimegi kohal. Süda oli päris hea, eriti selle võikastmega. Aga seda oli nii vähe. Ja tegelikult arvan ma, et värske artišok kohtades, mille 100 km raadiuses see kasvab, on ikka midagi hoopis muud. Need lehed olid ikka väsinud ja pruunikad. Ei ole mõtet suurt maitseelamust siinkandis otsida lõunamaistelt viljadelt. Tuleb jääda oma kartuli ja lillkapsa juurde vist! :) Ja minna siis ning proovida neid delikatesse seal, kus nende koht.

Mine sa siis võta kinni, kas korraldasin ise fiasko või oli vili (õigemini õis) pikast reisist ära väsinud!

kolmapäev, 18. juuni 2008

Punase läätse ja sealiha hautis


Kuna minu kallis abikaasa armastab hirmsasti sealiha, siis olen viimasel ajal üritanud leida erinevatest toidublogidest uusi põnevaid sealiharetsepte. Midagi nagu on ka, aga tegelikult on sõber sealiha toidusõprade tähelepanu alt täiesti teenimatult välja jäänud. Tegin siis ise väikse sammu selles suunas, et sealihasõpradel üks retsept leida oleks. Valmistasin punaste läätsede ja sealiha hautist, mis on pisut nagu plov, ainult et läätsedest riisi asemel ja sealihast lamba asemel.


Vaja läheb:

0,5 kg sealiha

250 gr punaseid läätsesid

400 gr purustatud tomateid

2-3 sibulat

3 küünt küüslauku

2-3 porgandit

0,5 tl safranit

1/2 kl kuiva valget veini

1/2 hakitud tšilli


Prae sealihatükid kuumas õlis kuldseks, maitsesta soola ja pipraga, tõsta kõrvale. Prae samas rasvas sibul, küüslauk, kui need on klaasjad, siis lisa ka porgandikettad ja sega läbi. Kuumuta veidi, lisa juurde liha ja vala peale vein. Lase keeda ca 5 minutit, et alkohol välja keeks. Lisa torts keedetud vett ja lase segul kaane all madalal kuumusel mõnda aega podiseda. Kui liha on juba parasjagu pehme, lisa läätsed, purustatud tomatid ja veel keedetud vett. Lisa maitseained (tšilli, ingver, sool, pipar) Keeda, kuni läätsed on pooleks läinud. PS! Kui enne läätsede pooldumist vesi ära keeb, pane jälle veidi juurde.

Serveeri maitsestamata jogurti või hapukoorega ja värske koriandriga. Paku kõrvale pehmet lavašši.

pühapäev, 15. juuni 2008

Elamusi täis reis meie oma Eestimaal - maitsed, loodus ja kunst Saaremaal

Saaremaale viis meie pere seekord mitu asja koos - üks täitsa proosaline (töö) ja teine täitsa pidulik (juubel), lisasime ise omal soovil veel väikse puhkuse (enamasti küll kahjuks saime seda osa meie Manniga kahesi nautida). Endalegi üllatuseks sai sellest üks ilus ja elamusterohke reis!

Neljapäeva õhtuks olime planeerinud premeerida endid gurmeeõhtusöögiga Pädaste mõisas. Meie rõõmuks oli Pädaste uus restoran mõisakompleksi vastrenoveeritud peamajas alles nädalapäevad tagasi avatud ja nii õnnestus esimeste seas sealseid maitseid proovida. Sissetöötamisperioodi tõttu saab restoran meilt seekord andeks pooletunnise menüüootamise jms apsud. Meie kurvastuseks aga ei olnud kuskil varem mainitud (vähemalt mina ei pannud tähele), et restoran ei ole a la carte vaid table d'hote (tähendab siis põhimõtteliselt seda, et menüü annab ette mitmekäigulise õhtusöögi, mille hulgas saab teha mõningad valikud). Me ei olnud sellega arvestanud ja ei olnud seda ka soovinud. Nojah, mis siis ikka, kui juba olime kohale sõitnud ja ligi 2 tundi õhtusööki oodates imeilusat Pädastet nautinud, siis ära ka ju ei lähe. Võtsime ette 3-käigulise õhtusöögi.


Uue restorani sisekujundus on segu ajaloolisest ja modernsest, sellise väikse kiiksuga. Näiteks spetsiaalse eritellimusena tehtud lühter, kus on ära kasutatud noad, kahvlid, lusikad, sõelad, pokaalid, klaasid jne jne. Ülišikk näeb välja! Suhteliselt palju oli kasutatud klaasi, selle teemaga sobisid kokku ka restoranilaudade taga olevad läbipaistvad modernses võtmes toolid. Uhke mõisahoonega sobisid suurepäraselt kõikjal vaasides olnud kõige lihtsamad põllutaimed - tulikad, putked, tarnad jne. Vana, Meremaja restoran, mida nüüd kasutatakse vaid hommiku- ja õhtusöögiks, oli minu jaoks hubasem ja mõnusam, uus aga kindlasti stiilsem ja šikim.





Menüü, mille hulgast 3 käiku saime valida oli järgmine:

* Linnumaksa ja foie gras (nuumhane maks) terriin, sibula tartlet (väike lahtine pirukas) ja frisee salat
* Suhruherne kreem vähisabadega
* Mustsõstra sorbee (maitsestatud ja külmutatud suhruvesi)
* Aeglasel tulel küpsetatud tursafilee spinatimarmelaadi, seedermänniseemnete ja tursanaha krõpsudega

* Manna-vanilje mousse (dessert munadest ja suhkrust, tänapäeval lisatakse tihti ka koort) pistaatsia jäätis, passioni kreem, pohla konfii (suhkrus säilitatud marjad)

Henri valis nr 1, 2 ja 4 ning mina 2, 4 ja 5.
Seekord võin etterutates öelda, et toidud olid head, aga mitte midagi ennenägematut. Sisaldasid üksikuid maitseröögatusi, aga (peale magustoidu) ei moodustanud ühegi käigu eri osad ühtset tervikut. Peale õhtusööki oli isegi veidi tunne, et rahast hakkas kahju. Näiteks Stenhusi või Ö puhul sellist tunnet ei tekkinud, kaugel sellest!




Peakokk tervitas meid jaanalinnuvardaga friseesalatil. Jaanalind oli äärmiselt maitsev, pehme, suussulav, õrnalt magus.
Terriin oli hõrk, sibula tartleti osas ei saanud ma küll aru, miks seda nii nimetati - tegu oli lihtsalt maitsva sibula kuhjakesega. Kõrval oli tugevamaitseline vaarikabalsamico kaste, mis sobis muidu maheda terriini juurde hästi.

Suhkurherne kreem oli maitsev, täitsa suhkurherne maitsega :). Peal oli piimavaht, mis on ilus, aga ei maitse üldse kuidagi. Ja sees hulpis 2-3 vähisaba, mis olid täpselt nii head, kui ühed vähisabad on.
Tursafilee mulle meeldis, maitsev, hõrk ja mahlakas valge kala, mõnusa kastmega, sobis basiilikuga. Spinatimarmelaad oli ilus, aga ei maitsenud meile kummalegi eriti. Tursanaha krõpse sööks valge veini kõrvale teinegi kord.
Manna-vanilje mousse oli soe, vanilline, pehme. Lubatud pistaatsiajäätis ei olnud küll pistaatsiajäätis. See oli oranž passioni maitsega (passioni kreemi, mis menüüs välja oli hõigatud, ei olnud kuskil näha, ju see oli jäätise sisse segatud :)) ja vanilje seemnetega. Suurepärase maitsega. Veidi rosinalaadsete hapude pohladega väga liialdada ei tahtnud, oleks hapu jäätise ja magusa mousse maitsed ära tapnud. Mann sõi need hea meelega ära.
Vot selline käik siis meil! Plussiks peab ütlema, et kuigi lastemenüüs oli kartulipuder lihapallidega, siis meile tehti Manni soovi kohaselt siiski pasta oliiviõliga, mis maitses hästi.

Õhtusööki oodates sai jalutatud Pädaste imelises aias, nauditud õhtust päikest merel ja soojendatud end Pädaste piparmündist tehtud aromaatset teed juues (see läheb kindlasti Peedul kordamisele - oma aia piparmünt ja värsked apelsinikoored), kohatud hulgaliselt ilusaid viinamäetigusid ja kuldseid kiilikesi.



Järgmisel hommikul oli päiksepaisteline ilm ja meie Mariaga külastasime Kuressaare turgu. Turult saime ka selle reisi suurima maitseelamuse - topsitäie kohalikke Orissaare maasikaid, mis olid niiii magusad. Olin juba ära unustanud, et maasikad on tegelikult nii head!


Kuna aega jagus, siis sõitsime Mariaga veidi mööda Saaremaad, sattusime 1407-ndast aastast pärit Kaarma kirikusse ja külastasme Good-Kaarma käsitööseebi talu. Tagasi Kuressaaresse jõudnuna võtsime ette kohustusliku käigu linnusesse, möödudes sealjuures äsjaavatud väiksest Ekesparre residents-hotellist ja selle vastas asuvast imeilusast kodust.



Õhtul seadsime sammud iidsesse Muhu külla - Koguvasse. Veetsime järgneva öö ja päeva Pärdi talu kodumajutuses, mis on nagu muinasjutt. Veidi metsik, romantiline ja kodune. Alates 1994. aastast peab selles talus kodumajutust üks väga meeldiv Soome proua, kes ühtlasi peab sealsamas kõrval ka Koguva kunstitalli. Õhtustasime üle aia asuvas Vanatoa talurestoranis, mida kõigile kindlast soovitan (minu tellitud toorjuustuga täidetud kana oli viis keele alla). Õhtul tegime kaminasse tule, jõime veini ja vaatasime jalgpalli EM-i.


Hommikul oli ilm täiesti ära pööranud. Vihma muudkui sadas ja sadas ja ära see lõppeda ei kavatsenudki. Otsustasime külastada kunstitalli, kus oli sel päeval Piret Rohusaare näituse "Värvid vein jazz armastus" avamine. Meie jaoks oli see tõeline leid Eesti maalikunstis. Tema maalid muusikutest nö in action olid nii vaimustavad, et jäime neid sinna oma tunniks ajas vaatama.
Reis lõppes meeleoluka juubelipeoga Saaremaa maanurgas iidses popsitalus ja kulmineerus minu jaoks, kui kl 3 öösel 35 noort eestlast lõkke ümber kätest kinni hoides täiesti kõrist "Eestlane olen ja eestlaseks jään" ja "Koit" laulsid!