neljapäev, 28. august 2008

Kuidas saada prink torso päevast päeva pastat vitsutades...

Neile, kes selle pealkirja peale tulid otsima uusi imetablette võin kohe ära öelda, et vastus on lihtne - tuleb see pasta ise käsitsi valmis teha. Ja sellest siin järgnevalt juttu tulebki.

Lisaks kokaraamatute vahel olevatele ajaleheribadele on mul ka üks nimekiri. Sinna panen kirja kõik hõrgutised, mis lähiajal plaanis on ja mis ei tohiks meelest ära minna ja mis ilma selle nimekirjata tingimata meelest läheks, see on järgi proovitud ja tõestatud. Ja selle nimekirja kõige väärikam (loe: puhta rauk) on käsitsivalmistatud pasta. Teised nimekirjalised tulevad ja lähevad, pasta jääb. Kuni eilseni. Esialgu oli mul vabandus endale olemas - mul ei ole pastamasinat. Siis lugesin raamatut Tasting Tuscany, kus kirjeldati, kui imelihtne on pastat valmistada ka ilma igasuguse masinata. See oli mitme kuu eest. Siis järgnes vähemalt 20 õhtut (ilma liialdusteta), mil mõtlesin, et homme ärkan vara ja hakkan pastat meisterdama. Aga hommikuti ma nii ei mõelnud - tundub, et pastategu ei ole varajaste hommikute jaoks. Kuni eile, täiesti planeerimatult, kui valminud olid juba taignad grissinite ja cannelete jaoks, leidsin, et kui nii köök kui ka ma ise juba niigi jahusse upume, võiks ju ka selle pasta ära teha. Siis ma veel ei teadnud (kuigi, Jamie Oliver hoiatas), et lisaks kolmandale taignale saan tehtud ka jõutrenni ülakehale.

Viskasin pilgu Jamie Oliver'i raamatus "Jamie's kitchen" olevale juhendile ja retseptile. Retsept ei saaks enam lihtsam olla.

Vaja läheb:
6 muna
600 gr jahu

Kuna pere on väike ja värske pasta peaks olema värske, siis tegin mina poole sellest kogusest (mille üle mul hiljem rullides ütlemata hea meel oli). Kasutasin suuri mune, mistõttu pidin jahukogust küll märgatavalt suurendama, retseptijärgne tainas oli rohkem pannkoogi kui pasta oma.
Tee jahust torn, keskele auk ja pane sinna munad. Sega kahvliga munasid seal augus, kuni need on ühtlased. Siis hakka sõtkuma, sõtku, sõtku, sõtku ja sõtku, kuni tainas on siidine pall. Pane see kaetult seisma pooleks tunniks. Kui teed raviolisid (mis on mu järgmine plaan värske pastaga), valmista sisu. Kata laud jahuga, käed ka ja hakka elu eest rullima. Rulli nii õhukeseks kui suudad. Mina tegin taglierinisid (ca 0,5 cm laiused), tagliatelle on ca 1 cm laiune ja pappardelle 2 cm laiune. Lõika 20 cm pikkused "linad" oma rullitud taignast. Voldi see piki 20 cm pikkust külge kokku ja veel kokku (jälgi, et tainas oleks jahune, muidu on tulemuseks seesama siidine pätsike ja pead uuesti rullima hakkama - arvake ära, kust ma seda tean :)). Ja nüüd lõika vastavalt soovile kas 0,5, 1 või 2 cm lõigud. Võta need lõigud oma jahustesse kättesse, tee neist "pesa" ja raputa, kuni pasta lahti harutub. Kui neid ise lahti harutama hakata, võivad otsad välja venida. Keeda värsket pastat soola ja oliiviõliga maitsestatud vees ca 3 min, kuni see on veel al dente. Serveeri kohe.
Kuna ma juba Jamie Oliveri lainel olin, siis valmistasin oma värskele taglierinile ka tema ainetel kastme. Kasutasin retsepti "taglierini with simple sweet tomato sauce and shrimps" (taglierini lihtsa magusa tomati kastme ja krevettidega), ainult et ma ei kasutanud krevette. Kaste viis keele alla ja minu Jamie Oliveri fännide ridadesse. Pean vist varsti kõik need teised ajaleheribad, mis mul tema raamatu vahel on, ka ette võtma.

See selleks, aga vaja läheb:
400 gr (värsket) taglierinit (arvan, et tagiatellega oleks tulemus sama tore)
soola/pipart
1 spl taluvõid
extra virgin oliiviõli
2-3 küüslauguküünt
poole sidruni koor ja mahl
1 pits brandy't või konjakit
100 ml vahukoort
4 ploomtomatit või purustatud kirsstomateid
peotäis värsket hakitud peterselli

Kui kasutad värskeid ploomtomateid, koori ja haki need (tee lõiked peale, pane korraks keevasse vette ja saadki koorida). Pane pannile või ja sorts oliiviõli. Prae selles hakitud küüslauk ja riivitud sidrunikoor. Lisa tomatid ja keeda mõnda aega. Vala kastmesse brandy, kui tahad, pane see põlema. Minu arust igati lahe atraktsioon. Kui põlema ei pane, keeda veidi kauem, et alkohol välja auraks. Lisa koor, keeda mõned minutid. Eemalda pann tulelt. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Samal ajal peab valmis olema värske pasta. Kurna see (jäta veidi keeduvett poti põhja), sega samas potis pasta sisse hakitud petersell.
Serveeri kohe värskelt valminud tomatikastmega. Mmmm... Tasus trenni teha küll!

kolmapäev, 27. august 2008

Kukeseeneralli - seened quiche'i sees

Inimene võib pea kaotada, kui kukeseened turul maksavad 40 eek/kg. Mina olin see inimene ja ostsin taaskord liiga palju kukeseeni. Juurdlesin, mis nendega teha ja tuli meelde, et Thredahlia tegi kunagi mingi hea lahtise piruka kukeseentega (quiche ongi lahtine pirukas). Otsisin üles. Taigna tegin järgi, sisu tegin omasoodu. Tuli hea ja kiideti!

Taignaks läheb vaja:
150 g võid
75 g riivitud kõva ja tugevamaitselist juustu (kasutasin grana padanot)
150 g nisujahu
0.5 dl vett
Täidiseks:
300 g värskeid kukeseeni
30g suitsupeekonit (kasutasin 5-päeva suitsuliha)
1 sibul
suur peotäis hakitud peterselli
suur peotäis hakitud rohelist sibulat
6-7 kirsstomatit
1 sl jahu
200 g hapukoort
soola/pipart
1 muna

Riivi juust peene riiviga. Sega toasoe või jahu ja juustuga. Lisa vesi ja töötle tainas ühtlaseks. Suru tainas lahtikäivasse küpsetusvormi ja tõsta külmikusse. Puhasta seened. Haki sibul ja lõika peekon ribadeks. Prae peekonit sibulaga, lisa seened ja prae kuni enamus vedelikku on ära auranud. Raputa pannile supilusikatäis jahu ja sega läbi. Kalla pannile hapukoor, poolitatud tomatid, hakitud petersell ja hakitud roheline sibul ja kuumuta läbi. Maitsesta ja jäta jahtuma. Soojenda ahi 200 kraadini ja tõsta pirukapõhi kuuma ahju. Küpseta 8-10 minutit. Sega jahtunud seenetäidisesse lahti klopitud muna ja kalla täidis põhjale. Küpseta 175-kraadises ahjus 30-40 minutit. Lase valmis pirukal natuke jahtuda ja taheneda ning
serveeri toorsalatiga.
Viimasele osale minu seenehulluses ostetud kukeseentest leidin rakenduse oma õe köögis - müüsin need talle maha :). Nii et sellel aastal on juhtunud enneolematu asi - minu kukeseeneisu on täis.

esmaspäev, 25. august 2008

Clafoutis - see õige, veel õigemini Flognarde*

Pidev lugeja juba teab minu katsetusi clafoutis vallas. Proovisin mureli-šokolaadi oma ja rabarberi-vaarika oma. Mõlemad viisid keele alla, aga tundus, et kumbki ei olnud siiski filigraanse kontsistentsiga. Viimane kord arvasin, et ei leia rohem motivatsiooni selle päris õige kontsistentsi leidmiseks... aga motivatsioon tuli, otse Nami-namist, ümbrikule kirjutatud "kooskokkamise VII osa, teemaks Clafoutis'd ja muud vormid marjade või puuviljadega".

Juurdlesin siis selle teema kallal veidi. La Tartine Gourmande, kust eelnevad retseptid võtsin, on oma päritolult prantslane. Clafoutis on prantsuse päritolu. Samas, tegu on ahjupannkoogiga. Tegu ei ole prantsuse kokakunsti keerulisima saavutusega. See on tavaline dessert, mida valmistati/valmistatakse igas tavalises kodus igas tavalises ahjus. Nii et asi peaks olema väga lihtne. Mitte, et need keerulised oleksid olnud, mis ma tegin, kindlasti mitte, aga pannkook peas olema, 1, 2, 3 ja valmis. Lugesin siis erinevaid variante ja jõudsin otsingutega prantsuse kööki ja veine tutvustava ajakirja Cuisine et Vins kodulehele. Ja leidsin sealt vastuse oma küsimusele retseptist Clafoutis aux mangues (clafoutis mangodega, milles mina vahetasin mangod virsikute vastu välja ja lisasin kaneeli). Põhimõte oli selles, et mune oli palju, piima (koort) vähe ja küpsetatakse suhteliselt madalal temperatuuril suhteliselt pikalt.

Vaja läheb (6 väiksemat clafoutis'd):
5 küpset virsikut
4 muna
150 gr suhkrut + veidi vormipõhjadesse
2 spl jahu
20 ml vahukoort
1 tl vanillisuhkrut
1/2 tl kaneeli
võid vormi määrimiseks

Võta virsikutel kivi välja ja viiluta viljad. Võita vormid, raputa põhja suhkrut ja lao virsikud ilusti vormidesse. Sega kõik ülejäänud koostisosad, võid kasutada mikserit. Vala segu vormidesse, küpseta eelkuumutatud ahjus 150 kraadi juures 45 min - 1 h (olenevalt vormi suurusest). Lase veidi jahtuda, raputa peale tuhksuhkrut. Serveeri vormidest.

Tainas on hästi vedel, aga nii see peabki olema. Ei ole vaja jahu kogust suurendada. Ja clafoutis'd ei ole vaja ka tingimata vormist välja sikutada.

* Kui nüüd tähti närida, siis on see tegelikult Flognarde, mitte Clafouti(s). Sest kui clafoutis tegemisel kasutatakse muid vilju, kui kirsse, siis on tegu flognarde'ga. :)

reede, 22. august 2008

Universaalne veinisuupiste - parmesani grissinid ja ajoli

Minu raamatu "Maitseelamused Provence's" vahel, leheküljel, millel asub küüslaugumajoneesi Ajoli retsept, võib juba pikka aega leida rebitud ajaleheriba. See riba on minu järjehoidja, et sellelt lehelt kavatsen midagi ära proovida.
Samasugune riba on ajakirja Oma Maitse 2008 juulinumbri vahel, kus on ära toodud grissinite retsept parmesani juustuga.

Tundus, et need kaks võiksid teineteist täiendada, nii tegin mõlemaid korraga.

Mõlemaid iseloomustab sõna "universaalne". Tõesti, ajolit võib teha erinevate maitseainetega, minu kasutatud Dijoni sinepi asemel võib kasutada nt cayenne pipart ja safranit, või hakkida majoneesi sisse hoopis peterselli. Teda võib serveerida dipina, keedumunadega, salatikastmeks, võileivakatteks. Grissini sisse võib panna parmesani asemel nt küüslauku, basiilikut, hakitud oliive vms. Grissineid võib kasta dipikastmete sisse, määrida ajoliga kas enne küpsetamist või kasta ajolisse pärast, suupistelauale pannes võib grissinid mässida soolaforelli sisse või prosciuttosse. Ja nii edasi ja nii edasi... Võimalustel ei näi lõppu olevat.


Grissinite jaoks läheb vaja:
2 dl toasooja vett
0,5 tl soola
0,5 tl suhkrut
0,5 tl kuivpärmi
ca 5 dl nisujahu
3 spl oliiviõli
vormimiseks maisijahu
Täidiseks:
1 dl parmesani
tšillihelbeid
tüümiani

Lahusta vees sool, suhkur ja pärm. Lisa jahu osade kaupa, pidevalt sõtkudes. Kui tainas on ühtlane ja enam ei kleepu, lisa õli ja sõtku ühtlaseks. Lase soojas kohas kerkida topeltsuureks. Suru maisijahusel pinnal 1 cm paksuseks, kata täidistega ja voldi kaks korda pooleks kokku. Suru uuesti 1 cm paksuseks, lõika ribad, keera need krussi, aseta ahjupannile ja küpseta eelkuumutatud ahjus 220 kraadi juures kuldseks. Kui tahad pruunimaid grissineid, pintselda neid enne ahjupanemist ajoliga.

Ajoli jaoks on vaja:
1 munakollane
5 küüslauguküünt
1/4 tl Dijoni sinepit
soola
1/2 sidruni mahl
150 ml oliiviõli

PS! Kõik ained peavad olema toasoojad, muidu majonees ei õnnestu. Purusta küüslaugud, lisa sinep ja sool. Sega kreemjaks. Kasuta visplit. Lisa pidevalt vispeldades sortsuhaaval oliiviõli. Lõpus lisa sidrunimahl. Sega ja serveeri. Kui majonees kipub tükki minema, alusta otsast peale - vahusta uus munakollane ja hakka sortsuhaaval kokkuläinud segu lisama ja vispeldama.

neljapäev, 21. august 2008

Meenutus suvest - kõrvitsaõierisoto safraniga

Tagasi Tallinnas, suvi seljataga. Mõned nädalad augustit veel ees, aga ausalt öeldes mõlgub mu mõtetes juba suvila talvekorda seadmine. Igal aastal on see nii, et suve viimastel nädalatel tahaks juba selle suvega ühele poole saada. Ju see nii peab olema. Aga, meest sõnast härga sarvest. Lubasin, et proovin ka ära suvikõrvitsarisoto. Ja seda ma ka tegin. Nüüd on selleks aastaks nende kõrvitsaõitega igatahes kõik, rohkem ma lihtsalt midagi nendega ette võtta ei kavatse. Risoto oli hea nagu ikka, safraniga tuleb ettevaaltlik olla, et maitse domineerima ei hakkaks.

Vaja läheb:
250 gr risoto riisi
10 (suvi)kõrvitsaõit
1 sibul
näpuotsatäis safranit
Grana Padano juustu maitse järgi
800 ml köögiviljapuljongit
1 spl võid

Prae võis peenekshakitud sibul, lisa õied. Sega läbi. Lisa riis, kuumuta ja sega, kuni riisiterad on läbipaistvad. Hakka kulbihaaval lisama puljongit. Järgmine lisa, kui eelmine on riisi sisse keenud. Kuumus olgu keskmine, mitte liiga suur. Kui riis on veel al dente, sega juurde safran. Sega kuni see on korralikult segunenud. Sega risotosse pool juustust. Teine pool riivi toidule vahetult enne laualepanemist.

PS! Tundub, et varsti saab veini :). Ja kui seda mitte, siis dolmasid kindlasti!

kolmapäev, 13. august 2008

It's babytime ... ja aeg teha muffineid

Peedul elu kihab. Nii maal kui vees. Kui taimed hakkavad juba tasapisi raugaikka jõudma (osad omasoodu, osad meie samuti paljunenud vesirottide lahkel kaasabil), siis meie rikkaliku fauna esindajad näitavad üles eeskujulikku sigivust. Kümme erkpunast paksukest meie tiigis on suutnud tekitada sadu ja sadu väikseid armsaid vähem ja rohkem punaseid järeltulijaid (tähelepanelik vaatleja näeb neid terve hulga ka alloleval pildil). Nendega koos naudivad veerõõme vesilikupojad ja (looduskaitseallolevad) roherohelised järvekonnad. Kuival maal sibavad sama usinalt rohukonnad (täitsa pruunid teised) ja ohtrad sisalikupojad. Ainult meie pardipaar ei ole meile oma järeltulijaid demonstreerima veel tulnud.



Kuna ilm jällegi niisama rõõmustav ei olnud, siis tundsin hoopis rõõmu kaasavõetud muffinivormidest. Tegin kaks satsi. Retsepti võtsin Nami-Namist, muutsin ainult veidikene sisu. Kahjuks unustasin koju ilusad muffinipaberid.

Esimene ports tuli sõstra-vanilli muffineid:

200-300 g punaseid sõstraid (lisasin ka veidi musti sõstraid)
Vahusta munad suhkruga kohevaks. Sega kuivained omavahel. Sega munavahu hulka vaheldumisi hapukoor, jahtunud sulavõi ja kuivained. Viimasena lisa sõstrad. Jaota tainas muffinivormidesse. Küpseta 225kraadises ahjus umbes 15 minutit.




Ja teisena said valmis mustika-metsvaarika muffinid kohupiimaga (kasutasin seenelkäigu lõpus võimalust ja haarasin kaasa ka topsitäie mustikaid ja metsvaarikaid):
Vahusta munad suhkruga kohevaks. Sega kuivained omavahel. Sega kokku hapukoor ja kohupiim. Sega munavahu hulka vaheldumisi hapukooresegu, jahtunud sulavõi ja kuivained. Viimasena lisa marjad. Jaota tainas muffinivormidesse. Küpseta 225kraadises ahjus umbes 15 minutit.

esmaspäev, 11. august 2008

Värvilised suveõied - õlletaignas

Kui ühte toitu on nii kaua planeeritud ja tema kallal vaeva nähtud - kõigepealt vesistatud mitmeid raamatuid lugedes, siis kõrvitsataimi ette kasvatatud (ok, seda vaeva nägi minu eest minu kallis ema), kõiki neid lugematuid kastekannutäisi vett veetud (ok, seda vaeva näeb viimasel ajal minu eest ilmataat) ja viimasel ajal tervet krunti vallutada soovivate kõrvitsataimedega võideldud, siis ei kavatsenud ma ju ometi piirduda ühe kõrvitsaõieroa katsetusega. Niisiis, retsepti põhiidee on Marlena di Blasilt, kes kirjeldab õite praadimist õlletaignas nii oma Toskaana- kui Veneetsiateemalises raamatus.

Vaja läheb:
hulk (suvi)kõrvitsaõisi
hulk kressiõisi
õlut (kasutasime premiumi)
nisujahu
soola
õli (kasutasime rapsiõli)

Sega jahu ja õlu ühtlaseks taignaks, kontsistents võiks olla nagu vedelamal pannkoogitaignal. Aja õli kuumaks, kasta õis taignasse, prae mõlemalt poolt pruuniks ja pane köögipaberile nõrguma. Raputa peale maitse järgi soola.

Ülihea snäkk. Eriti hästi läks alla kuiva valge veiniga. Kusjuures, pean mainima, et minu eriliseks lemmikuks osutusid kressiõied. Igatahes, järgmisel korral eelistan õlletaignat minu eelmisel korral kasutatule.

reede, 8. august 2008

Chedi - šikk teenindusime

Sellesama tähtsa päeva puhul, millest ennist kirjutasin, jalutasime terve perega läbi Vanalinna, sihiks uus peen aasia restoran Chedi. Peen, šikk, maitsev, värske, kallis, ülihea teenindusega... tõesti, ma ei ole üheski teises kodumaises restoranis nii head teenindust kohanud. Just nii nagu mulle meeldib, ettekandja teab mitte ainult seda, mida mingi toit sisaldab, vaid ka detaile toitude valmistamise ja tooraine päritolu kohta. Suurepärane teeninduselamus minusugusele teenindusfriigile!

Sisekujundus oli vaoshoitud aga aasiapärane, hämar (mis pildistamise suhteliselt võimatuks tegi). Tellisime Kana Satay kastmes (ca 275 EEK), aurutatud riisi ja segu suhkurhernestest, hiina mustadest seentest, porgandist ja vesikastanist (ca 155 eek). Kõik oli meeldivalt värske, maitsed selgelt eristatavad. Eriti mõnusad krõmpsud olid suhkurherned, sellised pontšikud teised. Riis toodi eraldi bambusnõudes, mille sees neid suured auruahjus ka aurutatakse. Eriti mainimist väärib kastmevalik, millest 2 vürtsisemat oleks hea meelega pudeliga koju kaasa ostnud. Kolmas oli magusapoolne ploomikaste. Portsud on tipprestoranilikult väiksed, aga kuna meid ootasid kodus eelpoolmainitud vaarikakorvikesed, siis meile täitsa piisas. Jäime tõesti väga rahule.
PS! Vabandused eriti ebakvaliteetse fotograafitöö eest :)

neljapäev, 7. august 2008

Dessert meile kahele... vaarika-mandli korvikesed

Loetud päevad tagasi tähistasime juba mitmendat aastat ühte meie pere olulisematest sündmustest - pulma-aastapäeva. Mõtlesin sel puhul küpsetada midagi ilusat, magusat ja maitsvat. Ja valisin selleks puhuks välja Eva maasika-mündi korvikesed, millest tegin oma versioonina vaarika-mandli korvikesed. Nii maitsvad on need väiksed ilusad asjakesed, et desserdist kahele sai kiirkorras dessert kolmele, sest meie koogipõlgur Mann hakkas hirmsa isuga neid hävitama! Aitähh, Eva, hea retsepti eest!

Peab üles tunnistama, et vahepeal hakkasin lootust kaotama ja arvasin, et mul ei tule järjekordselt korvikestest midagi välja. Üldiselt tundub üldse, et kõigist maiustustest just tartelette'd ei taha mul kuidagi õnnestuda (sama juhtus mõne päeva eest, kui tegin La tartine Gourmand'i retsepti järgi tartelette). Äkki keegi tark ütles mulle, miks mu tainas (vaatamata retsepti järgimisele) saab nii vedel ja miks ta õigel temperatuuril ahju pannes ühtlaselt siledaks pinnaks ära vajub? Kas võiks abi olla, kui kasutaksin mingit teist võid? Või on äkki minu ahju eripära ja ma peaksin temperatuuri kõrgema panema? See selleks, aga retseptis kindlasti asi ei ole, nii et tehke aga julgelt selle järgi. Jääte kindlasti rahule! Retsept selline (otse Eva blogist):

Põhjaks läheb vaja:
4 dl jahu
100 g mandlilaastusid
1,5 dl suhkrut
200 g võid
1 muna

Katteks läheb vaja:
Ca 300 g vaarikaid
3 muna
0,75 dl suhkrut
2 dl hapukoort

Peenesta mandlilaastud näppude vahel ja sega see jahu ja suhkruga. Näpi hulka külmad võitükid ja muna. Sega ühtlaseks tainaks, keera kilesse ja pane külmkappi vähemalt 30 minutiks. Seejärel määri korvikeste vormid kergelt võiga ja suru tainas nende põhja ja servadesse. Pane valmismeisterdatud põhjad ükshaaval taas külmikusse ootele. Küpseta tainapõhja 200 kraadises ahjus 8-10 minutit, kuniks see on pruunikas.

Katteks sega omavahel hapukoor, suhkur ja munad. Ahjust välja võttes tõsta iga korvikese põhja vaarikad ja pane peale 2 spl muna-hapukoore segu. Küpseta 180 kraadises ahjus umbes 3o minutit.

teisipäev, 5. august 2008

Cannele II osa - šokolaadicanneled sutsu ingveri ja kardemoniga

Canneled hakkasid mulle meeldima. Nagu näha on, sest juba võtsin ette teise cannele vooru. Sedapuhku midagi veidi ebatraditsioonilisemat - šokolaadicanneled, kuhu lisasin La Tartin Gourmand eeskujul veidi kardemoni ja ingverit. Muidu kasutasin sama vana äraproovitud retsepti, aga piima asendasin koorega. Uskuge või mitte, aga Rimis ei olnud ingverijuurt ja mujale ma ei hakanud ka sellepärast sõitma. Kardemoni purustamata kujul on niikuinii ainult piprapoes, kuhu ma ka seekord ei jõudnud. Nii saigi lisatud taignale veidi purustatud kardemoni ja jahvatatud ingverit.

Retsept sai järgmine:
0,5 l vahukoort
130 gr jahu
1/4 tl ingveripulbrit
1/4 tl kardemoni
200 gr suhkrut
3 sl kakaod (magustamata)
2 muna
2 munakollast
55 gr võid
1 spl rummi

Aja koor kuumaks, sega hulka või, lase sellel sulada, sega ja lisa ingver ja kardemon. Sega kausis kokku suhkur, kakao ja jahu. Lisa muna, sega hästi. Lisa koor pidevalt segades. Kui ühtlane tainas on, siis lisa rumm. Pane vähemalt 12 h külma. Täida vormid 3/4 osas taignaga, küpseta 200 kraadi juures 50 minutit.

Canneled tulid väga maitsvad, seest pehme nagu peab. Aga pealt ei karamellistunud nii, nagu õige cannele teeb. Proovisin nii ringõhuga kui ilma, ikka ei midagi. Nii et päris õige asi see ikka ei ole, kuigi maitseb hästi!

PS! Cannele vorme, nii mini kui tavalisi, on müügil Kiika Kööki poes!

esmaspäev, 4. august 2008

Herneuputus... ei, kõrvitsauputus...

Mis saab, kui suve kõige kõvemal kasvuajal 2 nädalat oma põllumajandusest eemal olla?! Ma räägin teile. Eeldatavalt on esimene šokk see, et muruplatsist on saanud heinamaa. Meid päästis sellest šoist minu armas tädi Helja, kes päev enne palavust trotsides muru madalaks pügas. Esimesena nägin, et herned roomavad mööda maad, neile pandud toed on ilmselgelt nõrkadeks osutunud ja hernekaunu oli ennenägematult palju. Upitasin herned jälle õigesse kohta ja astusin edasi. Seal, kus enne olid ilusad rukolad, oli nüüd tihnik - segu umbrohust ja juba õitsema läinud poolemeetristest rukolataimedest. Sama oli juhtunud ka spinatiga. Ja siis, mida minu silmad peavad nägema - kõrvits, millele olin niigi eraldanud terve oma eelmise aasta kompostihoidla, mis on oma 3*3 m suur, on end igasse ilmakaarde laiali sirutanud, võtnud enda alla käigutee, jupikese naabriaeda, meie selleaastase kompostihoidla ja veel, ja veel. Igal pool paistsid ca 10 cm läbimõõduga kõrvitsad... aga mina tahtsin ju ainult õisi! No neid oli ka. Niisiis, sai ära proovitud esimene ports ilusaid kollaseid kõrvitsaõisi (võib kasutada nii suvikõvitsa kui ka kõrvitsaõisi).

Tuleb korjata värskeid kõrvitsaõisi (nt 10 tk), need ära pesta, lasta nõrguda ja pritsida soolveega. Samal ajal tee tainas (võetud kokaraamatust Maitseelamused Provence's):


1 muna
2 munavalget
soola/pipart
120 ml piima
2 spl jahu

Klopi muna, jahu ja piim ühtlaseks. Vahusta munavalged ja lisa ettevaatlikult segule. Kuumuta õli pannil, pista õis taignasse, prae mõlemalt poolt pruuniks. Maitsesta soola ja pipraga.

Proovisime sel korral neid ehedalt, ilma lisamaitseaineteta. Anni Arro soovitab peale raputada salveid ja parmesani, teinekord proovime ka nii! Maitses hästi, nagu taignas praetud suvikõrvitaõied, aga hoopis õrnem ja hõrgum. PS! Eemalda enne praadimist õie seest see väike kuhjake, mis seal on, see on pagana mõru :)

reede, 1. august 2008

Uskumatud koogikesed - cannele



Lugesin cannele koogikestest Nami-namist, lugesin Köögilugudest, lugesin La Tartin Gourmand'st. Vaatan ja vaatan seda retsepti, kuhu põhimõtteliselt kuuluvad piim, muna, jahu, suhkur ja või, ja aru ei saa, mida erilist neis olla saab. Aga kui nii paljud autoriteetsed ja paljunäinud paljuteinud küpsetajad juba neid eriliseks peavad, siis olin samuti sunnitud ära proovima.


Saanud peale kuuajalist ootamist Prantsusmaalt kätte oma vormid, palusin Henril poodi minna piima tooma (muu oli kodus olemas). Poe ees avastas ta, et rahakott oli koju jäänud. Lootsin piima saada lähedalasuvast väiksest poest, see oli suvepuhkusele läinud. OK, tõin turu kõrvalt poest ise piima. Jõudsin koju, avastasin, et see puhta hapu. Mõtlesin juba, et arvestades kõiki neid märke, ei peaks ma seda tegu üldse ette võtma. Aga ma ei jätnud jonni. Ajasin Manni õhtul välja ja tõime selle piima ära. Tainast sai palju, nii et kuna hommikul pidin vara Peedule sõitma, tegin ühe portsu kohe ära. Maitses hea. Hommikul (tainas seisis üle 12 h, nagu peab), tegin teise portsu, maitses eriti hea. Ja siis jäi veel ports tainast üle, selle valasin huvi pärast (et näha, kas õige vormi mõju tõesti nii suur on) muffinivormidesse. Ja tulemus oli kõike muud, kui see suussulav seest kreemjas peast karameljas maius. Samas, kui kõrval poleks neid väikseid imelisi cannele koogikesi olnud, oleks ma ka need "küpsised" heaks kiitnud. Kasutasin sellist retsepti (sümbioos Nami-nami ja Gourmand de la Vie omast):

5 dl piima (kasutasin 3,8 %-list)
30 gr võid
125 gr nisujahu
230 gr suhkrut
2 muna
2 munakollast
1 vanillikang
1,5 spl rummi

Aja piim keema, pane sisse vanillikaun. Lase seista. Sulata piimas ka või. Klopi suhkur, munad ja jahu. Võta vanillikaun välja. Lisa piim peene joana pidevalt segades suhkru-muna-jahusegule. Lisa rumm. Lase jahtuda. Kata tainas kaanega ja hoia külmkapis minimaalselt 12 h. Sega tainas läbi, täida vormid 3/4 osas taignaga. Küpseta 200 kraadi juures 60 minutit, kuni koogid on pealt tumepruunid. Võta vormist välja, kui koogid on veel kuumad.