Sügise küpsised - jõhvika-kaerahelbeküpsised

Kui sajab juba varastest hommikutundidest ja vihm ei taha vaatamata inimeste kössis olekule hetkekski alla vanduda. Kui kell näitab varajast lõunatundi, aga tundub, et päike on juba parematele jahimaadele põgenenud. Kui viimase jõuga sügiseste puude küljes rippuvad lehed saavad külmade tuulte poolt lahti raputatud. Ja kui õhk lõhnab ühtaegu niiskelt, värskelt ja jäiselt, siis toob soojendust kiire käik turule, kotitäis värskeid jõhvikaid ja lõhnav ahjutäis sügiseseid küpsiseid. Idee Nami-namist. Vaja läheb:

200 g võid

3 dl suhkrut (275 g)

1 muna

4 dl nisujahu (200 g)

3 dl kaera- või neljaviljahelbeid (110 g)

1 tl kardemoni

1 tl küpsetuspulbrit

1 dl värskeid jõhvikaid

Vahusta pehme või suhkruga. Klopi juurde muna. Viimaks sega juurde pooleks lõigatud jõhvikad. Sega kuivained (jahu, helbed, kardemon ja küpsetuspulber) omavahel ning sega kiiresti märgade ainetega.Võta teelusikaga tainast, veereta tainatükid esmalt käte vahel palliks, siis suru lamedaks. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes küpsiste vahele piisavalt kerkimisruumi. Küpseta 210-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni küpsised on helepruunid.

Madalal temperatuuril küpsetatud liha vol 2

Nagu lubatud, võtsin sel korral ahjueksperimendi korras ette eestimaise lihaveise liha, tagaosa sisetüki, mis peaks praeks väga hästi sobima. Kastmeks valmistasin punase sibula ja punase veini kastme, mille idee pärines BBCGoodFood veebilehelt. Valisin režiimiks "roast beef well done", kuna mul oli veel meeles itaallaste Bistecca alla Fiorentina "well done", mis oli igati punane veel ja ma otsustasin, et kontrollin enne ahju arusaamad üle. Liha küpses 4 h ja sai mõnusalt pehme. Söödi ära suure isuga ja kiiresti. Samas pean ütlema, et kuigi lihast mahlasid välja ei tilkunud, oleks võinud veidiveidikene siiski mahlasem olla. Nii et järgmisel korral tuleb valida "roast beef rare". Nii ma teengi. Seni aga lasime heal eestimaisel veiselihal heamaitsta ja kastsime teda punase sibula ja punase veini kastmega. Selleks läheb vaja:

1 keskmine punane sibul (peeneks hakitud)

1 küüslauguküüs, kooritud ja muljutud, aga mitte hakitud

1 oksake rosmariini

4 spl balsamiäädikat

3 spl oliiviõli

pipart

350 ml punast kuiva veini

350 ml köögiviljapuljongit

1 spl võid

(vajadusel soola)

Prae sibulat õlis pidevalt segades ca 3 minutit. Lisa pipart, küüslauguküüs ja rosmariin. Prae veel segades mõned minutid. Lisa balsamiäädikas, keeda kuni vedelik muutub siirupilaadseks. Lisa vein, keeda kuni vedelik on vähenenud 2/3 võrra. Võta välja küüslauk (ära ära viska, haki ära ja prae oliiviõlis koos kartulitega liha kõrvale) ja rosmariin. Lisa puljong, keeda madalal tulel, kuni vedelik on vähenenud 2/3 võrra. Maitsesta soolaga, kui vaja. Lõpetuseks sega sisse või (ja kui on, siis liha küpsemisel tekkinud vedelik). Vala serveerimiseks veiselihale.

Jõulud Baccaraga

Varsti jõulud käes ja vaja ilusaid väikseid kinke? Äkki saan aidata.

Baccara jõuluküünlad on väikse lisaüllatusega - lõikamata tahi külge kinnitatud väikse jõuluehtega. Jõulude puhul saavad nii küünlad kui ka seebid (jaa, seebid kapil "küpsevad", hetkel on valmis 100% extra virgin oliiviõli seep ja jõuluseep kaneeli ja magusa apelsiniga, varsti tuleb juurde ja varsti-varsti ripuvad siin üleval ka) ilusa kingirüü selga. Neid esitlen ka mõne aja pärast.




Praegu aga, juba ette mõtisklemiseks, veidi küünaldest. Hetkel on valmis:

Marrakech, mis lõhnab nagu Maroko souk - vürtside mäed ja apelsinide kuhjad …

Kurundu, mis lõhnab nagu Sri Lanka kuumuses küpsenud soojendav kaneel...
Siena, mis lõhnab nagu magus vanilli-maasika gelato Siena kitsastel tänavatel…

California, mis lõhnab nagu päikeseküpsed sametised virsikud…

Provence, mis lõhnab nagu värske kastene rohi suvehommikul…

Windsor, mis lõhnab nagu suursuguste rooside vastupandamatu aroom…(oranž)

Ja seepidest. Valmis on:

Extra Virgin oliiviõliseep - kus on kasutatud ainult oliiviõli. Oliiviõli niisutavad ja tervistavad omadused ei ole vist enam kellelegi uudiseks. Lisatud ei ole ühtki lõhna- ega värviainet, seega kasutatav ka allergiate puhul. Täiesti naturaalne! Tahkete rasvadena on seebis kasutusel palmirasv ja kookosrasv (kortsudevastane ja raviv), mõlemad nahahoolduses kõrgelt hinnatud rasvad.

Jõuluseep kaneeli ja magusa apelsiniga - Lõhnab nagu jõulud - kaneel ja tsitrused. Aga mis veel olulisem, lõhn tuleb eeterlikest õlidest, millest apelsin lisab teile loovust, meelekindlust ja annab hea tuju ning kaneel on antiseptiline, parandab vereringet ja puhastab verd.

Saadaval ka eelmise partii viimased küünlad (ilma jõuluehteta) - Windsor (roosa), Bali (valge, vanilje), Salzburg (punane, kirss ja šokolaad), Chiang Mai (õrnroosa, orhidee) ja seebid - suvelilleseep ning niisutav ja kooriv oliiviõliseep.

Keda huvitab, võtke ühendust jutaraudnask(ätt)hot.ee

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Võtsin juba mitu kuud hoogu, et ära katsetada oma uue ahju madalal temperatuuril küpsetamise režiim. Uurisin siit sealt infot.

Madalal temperatuuril küpsetamise idee seisneb selles (vabandage ming nüüd kõik keemikud, anatoomiatargad ja toidutehnoloogid maalähedase lähenemise eest), et kõrgel temperatuuril küpsetades tõmbuvad lihas olevad proteiinid kokku ja suruvad lihasrakkudest vedeliku välja. Mistõttu liha muutub nätskeks ja kuivaks. Samas kui madalal temperatuuril pikalt küpsetades hakkab muidu liha tugevalt koos hoidev kollageen muutuma zelatiiniks, mis seguneb lihamahladega ja teeb liha omakorda veel mahlasemaks. Mina vähemalt sain loetud informatsioonist nii aru ja mulle see sobis! :)

Kuna esimeseks katsejäneseks võtsin sealiha, siis huvitas mind ennekõike see, kui kõrge peab temperatuur olema ahjus, et ma saaksin täiesti kindel olla võimalike halbade bakterite hävimises sealiha pinnal. Ma ei saanud kuskilt teada, millise temperatuuri juures mu ahi kavatseb mu liha küpsetada ja see tundus mulle kummaline. Teatanud ahjule, et kavatsen seapraadi küpsetada, ütles tema mulle ainult, millist panni kasutada, millisele kõrgusele asetada nind seda, et kavatseb seda 4 h ja 30 min küpsetada. Aga temperatuuridest ei midagi. Nii ma siis pruunistasingi liha enne ära. Hiljem sain aru, et pruunistada ei olnud vaja ja sain aru ka sellest, miks temperatuurist juttu kuskil polnud. Asi on selles, et sellel vahval ahjul on iga liha aeglaseks madalal temperatuuril küpsetamiseks oma režiim, mille jooksul kõigepealt ta pruunistab liha pealt ja siis hakkab mängima temperatuuride, ringõhu jms vahel. Uskuge või mitte, 4 ja poole tunni jooksul ei tilkunud lihast praktiliselt üldse mahla välja ning tulemuseks oli kõige mahlasem ja hõrgum seapraad, mida kunagi proovinud olen. Järgmiseks katsetan lihaveise praega...

Nii et vaja läheb ainult liha ja tarka ahju, millel on madalal temperatuuril küpsetamise režiim olemas (siinkohal 10 punkti DeDietrichile).

Päikeseline brownie toorjuustuga blogi esimese sünnipäeva puhul

Palju õnne võrratu maailm! Olen Sind juba terve aasta avalikult kirjeldanud. Sellise ilusa päeva juurde sobib üks päikseseline brownie. Brownie pärineb 1900-ndate algusaastatest USA-st ja tegu on mahlaka (isegi niiske) sisuga, murduvkuiva õhukese koorega tumeda šokolaadikoogiga. Olen lihtsaid browniesid siin ka varem teinud, muffinivormides. Nüüd siis suur, ümmargune ja toorjuustulisandiga.
Vaja läheb:
Tumedaks osaks -
110 gr võid
60 gr tumedat šokolaadi
200 gr suhkrut
2 muna
80 gr jahu
1/2 tl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola
Heledaks osaks -
200 gr toorjuustu
70 gr suhkrut
1 munakollane

Sulata või ja šokolaad, eemalda pott pliidilt. Lisa peene joana ja pidevalt segades suhkruga lahti klopitud munad. Lisa ka vanillisuhkur ja sool. Sega juurde jahu. Vala segu võiga määritud koogivormi (mul oli 24 cm läbimõõduga). Sega kokku toorjuust, suhkur ja munakollane kuni suhkur sulab. Vala või tõsta lusikaga toorjuustusegu ringidena šokolaadisegu peale. Tõmba noaga jooned alates koogivormi äärest kuni keskele välja, et tekiks ilus muster. Küpseta 185 kraadi juures 35 minutit

Suupistepirukad fetaga

Siit tulevad kahte sorti lahtised suupistepirukad fetajuustuga - ühed karamellistatud sibulatega ja teised tomatitega. Lihtne ja kiire võimalus külalistele soolaseid ja ilusaid suupisteid pakkuda. Idee pärit BBCGoodFood kodulehelt.

Sibula-feta pirukateks läheb vaja:

500 gr lehetaignat

oliiviõli

2 keskmise suurusega punast sibulat

2 spl balsamiäädikat

1 spl heledat demerara suhkrut

fetajuustu

mõned mustad oliivid

Lõika sibulast hästi peenikesed ribad. Prae oliiviõlis ca 10 min, lisa suhkur ja balsamiäädikas, lase veel ca 5 min neil pannil küpseda, aeg-ajalt segades. Lase sibulatel jahtuda. Lase lehetaignal sulada, rulli õhukeseks ja lõika 4-nurkadeks (mina tegin ca 5cm*10cm). Tee terava noaga õrn sisselõige äärtest 1,5 cm kaugusele. Ära tainast päris läbi lõika. Toksi sisemist 4-nurka veidi kahvliga, et keskosa küpsemisel üles ei tõuseks. Aseta sibulad taigna keskosale, murenda peale fetajuustu ja mõned oliiviviilud. Piserda oliiviõliga ja küpseta 200 kraadi juures 15 min.

Tomati-feta pirukateks läheb vaja:
500 gr lehetaignat
oliiviõli

3 kesmise suurusega tomatit

musti oliive

fetajuustu

soola/pipart

värskeid basiilikulehti (või rukola)

Lase lehetaignal sulada, rulli õhukeseks ja lõika 4-nurkadeks (mina tegin ca 5cm*10cm). Tee terava noaga õrn sisselõige äärtest 1,5 cm kaugusele. Ära tainast päris läbi lõika. Toksi sisemist 4-nurka veidi kahvliga, et keskosa küpsemisel üles ei tõuseks. Murenda taigna keskosale osa fetajuustust, aseta feta peale tomatist ristipidi lõigatud õhukesed viilud, maitsesta soola ja pipraga, murenda peale ülejäänud feta ja poolikud oliivid. Piserda oliiviõliga ja küpseta 200 kraadi juures 15 min. Valmis pirukatele pane peale värsked basiiliku või rukola lehed.

Kahe õuna tarte tatin ehk tagurpidi õunakook

Tahtsin tarte tatin`i teha juba sellest ajast, kui ühes ammuses BBCGood Foodi numbris oli pikk pildiseeria, kuidas legendaarne Gordon Ramsay pirni tarte tatini tegi. Ja tegingi, selle sügise hakul ploomidega. Sai hirmus hapu. Mõneks ajaks matsin mõtte maha ja jälle äratas ta üles Nami-nami Pille, kes valis tarte tatin`id kooskokkamise 9.-ndaks teemaks. Seekord jätsin ploomid sinnapaika ja võtsin ette kodumaised antoonovka õunad.

Tarte tatin`i ajalugu ulatub legendi järgi 1898-ndasse aastasse, kui õed Tatin`id Pratsusmaal omanimelise hotelli köögis kogemata karamellistatud õuntega kooki tagurpidi küpsetasid ja oma suureks üllatuseks külaliste heakskiidu ära teenisid.

Minu retsepti aluseks oli seesama Gordon Ramsay retsept, veidi muudetud kujul. Vaja läheb:

8 kooritud ja 4-ks lõigatud antoonovkat (või muud kõvemat sorti õuna)

100 gr suhkrut

100 gr võid

1 kaneelikang

näpuotsatäis kardemoni (või mõned seemned)

jupike vanillikauna, pikku pidi poolitatud

suur peotäis granaatõunaseemneid

lehttaignat

Keeda suurel kuumusel ja pidevalt segades pannil või ja suhkur kuni segu on helepruuni värvi ja eraldunud. Lisa kaneel, vanill, kardemon ning õunad. Sega iga veidi aja pärast, et kõik õunad karamellistuksid ca 10 min. Lase õuntel veidi jahtuda. Hea kui kasutad panni, mille saab hiljem ka ahju panna. Kui sellist ei ole, pole ka midagi katki. Lõika rullitud lehttaignast veidi suurem ring välja, kui on sinu koogivorm. Kui kasutad eraldi vormi, lao õunad ühtlaselt ühe kihina tervele vormi põhjale (kui kasutad sama panni, säti õunad ilusti pannile). Tõsta välja vanillikaun, kaneelikoor võib jääda õunte vahele kaunistuseks. Puista granaatõunaseemned õuntele. Vala peale pannile jäänud vedelik. Pane vormi peale lehttaignaring ning lükka taigna äär igalt servalt õunte alla. Küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 15 min (ringõhuga 185 kraadi), siis veel 15 min 180 kraadi juures (ringõhuga 165 kraadi), kuni tainas on kuldne. Lase ahjust välja võetud koogil veidi taheneda, siis keera ettevaatlikult ümber (vedelik koogi sees on veel kaua hästi kuum, ümberkeeramisel peab tõesti ettevaatlik olema). Vastupidiselt tavalisele arusaamale, et lahtikäiv koogivorm ei sobi tarte tatini tegemiseks, ütlen mina vastupidist. Kui on korralik vorm, ei tule vedelik läbi. Enne peaks lihtsalt mingi vedelikuga oma koogivormile katse tegema. Tarte tatin sisaldab suures koguses happelisi puuvilju, seetõttu on ta ka tavalistest kookidest veidi hapukam. See on parim serveerituna vahukoore või vanillijäätisega!

Miinuspoole pealt võiks mainida, et minu meelest tarte tatin'i jaoks ei ole antoonovka just parim valik. Ta võtab kogu karamelli sisse ja sulab küpsedes liialt ühtseks massiks. Oleks rohkem tahtnud selliseid iirisekattega pruune läikivaid õunaviile koogi peal.

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga

Kui teles jookseb Tuulepealne maa ja kinos jookseb Detsembrikuumus, siis mina ülistan oma väikest kodumaad nii nagu mina seda oskan - ühe kodumaise soojendava mulgipudruga. Retsept on viimases Oma Maitses ilmunud retsepti mugandus.

Vaja läheb:

600-800 gr kooritud kartuleid, kuubikuteks lõigatud

200 dl Lõuna-Eesti tangu (seda ei pea enne leotama ja puder saab kiiremini valmis, kui kruubiga)

1 suur küüslauguküüs

4 spl taluvõid

2 porgandit, riivitud

2 suurt punast sibulat, peenikesteks ribadeks lõigatud

150 gr suitsupeekonit, peenikesteks ribadeks lõigatud

soola/pipart

serveerimiseks hapukoort

Prae 3 spl võis hakitud küüslauk klaasjaks, lisa kartulikuubikud, sega kuumas võis läbi, vala kartulite peale keev vesi, nii et kõik kartulid oleksid sees ja sentimeeter paar pealegi (kui teed putru eelnevalt leotatud kruupidega, siis pane vett niipalju, et kartulid oleksid kaetud). Vala kõige peale tangud. Kata kaanega ja lase madalal kuumusel podiseda, kuni kartul on väga väga pehme. Ära mingil juhul kartulit ja tangu vahepeal sega. Kui kartul on pehme, sega kõik läbi (kartulid peavad olema nii pehmed, et segades lähevad katki). Lisa porgand, maitsesta soola ja musta purustatud pipraga, sega läbi, lase ilma kaaneta üleliigsel veel ära keeda, kui seda on. Prae ülejäänud 1 spl võis sibulad pruuniks. Tõsta kõrvale, prae samal pannil pruuniks ka peekon. Serveerimisel tõsta pudru peale sibulat ja peekonit ning hapukoort.

Pikem pastajutt

Seda pikemat juttu kirjutama ajendas mind ühe varasema postituse (kirjeldasin seal värske munapasta ehk pasta all'uovo valmistamist) kommentaar. Küsimus seisnes selles, miks ja kus tehakse pastat munaga ning miks ja kus ainult vee-jahusegust. Jutt on küll pikk, aga võiks olla veel palju palju pikem. Pasta on tohutult mitmekülgne ja ainuüksi erinevaid pastakujusid on ainuüksi Itaalias üle 600. Lisaks erinevad pastataigna tegemise viisid. Tohutu hulk maitsvaid pastakastmeid. Kusjuures, ei ole kaugeltki ükskõik, millise kujuga pastat millise kastmega paari panna (isegi kui pasta on tehtud samast taignast), kuna erinevad pastakujud seovad erineval määral kastmeid. Ja lisaks ei ole Itaalia ainuke koht maailmas, mille toidukultuuris on pastal oluline koht. Aga siinkohal Itaaliast.

Aga algusest. Selle järgi, millist tainast kasutatakse, võib pasta jaotada viide kategooriasse:

I kuivatatud pasta durumjahust (pasta di semola di grano duro secca)

See on tavaline kuivatatud pasta, mida tehakse jahu-vee segust, kuivatatakse, pakitakse, müüakse ning sellel on pikk säilivusaeg. Tähtis on, et seda pastat tehakse durumjahust (Triticum durum), mitte pehmest saiajahust. Sellisel viisil valmistatakse kõikvõimalikke pastakujusid.

II Värske pasta durumjahust (pasta di semola fresca)

tehakse jahust ja veest ning tavaliselt käsitsi. Eriti levinud on see Lõuna-Itaalias. Keetmisaeg on värskel durumjahupastal veidi pikem kui värskel munapastal. Kõige levinumad kujud on fusilli, cavatelli, strozzapreti ja orecchiette.

III Kuivatatud munapastat (Pasta all'uovo secca) ...
... valmistatakse durumjahust ja munadest ning kuna tainas on väga väga tugev, siis seda käsitsi teha ei annagi. Tainas lõigatakse tavaliselt erineva suurusega lintpastaks ja kuivatatakse pesakujuliselt või palmikutena, et pasta ei puruneks.

IV Värske munapasta (Pasta fresca all'uovo)

Tainas koosneb munadest ja tavalisest nisujahust (mida kasutame ka saiade ja kookide küpsetamiseks). Tainas on hästi vormitav ning seetõttu saab valmistada väga erinevate kujudega pastasid.

V Spetsiaalne pasta (Pasta speciale)

Siia alla liigitatakse erinevate taimedega värvitud pastad - rohelist pastat (pasta verde) tehakse lisades spinatipüreed pastataignasse, musta pastat (pasta nera) valmistatakse seepiatinti lisades, punase pasta saamiseks (pasta rossa) lisatakse tomatipüreed ning roosa pasta saamiseks (pasta alla barbabietola) lisatakse taignale peedimahla. Tehakse ka pruuni pastat (kakaoga), mida serveeritakse desserdina. Lisaks maitsestatakse/värvitakse pastat veel punase veiniga ja erinevate seentega.

Pasta keetmine on väga lihtne, kui järgida mõningaid põhitõdesid:
* retsept järgmine- 1 liiter vett ja 1 spl soola 100 gr pastale (samas tuleb siiski silmas pidada soolade erinevat soolasust, nt Pansool on oluliselt vähesoolasem kui tavaline peensool)
* Pasta peab keemisel koguaeg liikuma, et see ei kleepuks kokku (siinkohal ei ole õli lisamisest mingit kasu, see ei aita kleepumise vastu)
* Ära vala kogu pastakogust ühe "klombina" vette, vaid vala sõmeralt läbi sõrmede :) - ka see aitab vältida kokkukleepumist
* Kui pasta on vette valatud, saavuta kiiresti uuesti keemistemperatuur
* Seda, et pasta peab olema al dente, ei pea vist küll kellelegi enam üle mainima
* Ära kunagi loputa keedetud pastat, muidu lähevad kaotsi nii maitsed kui toitained
* Jäta alles tassitäis pastakeeduvett, kuna vahel on sellega tarvis pastakastme paksust korrigeerida (pasta imab vedelikku ka peale kurnamist, nii et vahel võib juhtuda, et õige kontsistentiga kaste jääb pastaga segades liiga kuivaks, siis aitabki pastakeeduvee lisamine)
* Pasta ei tohiks kastmes ei hulpida ega olla ka liiga kuiv!

Mis sobib millega
Alati on õigus ka neil, kes käituvad vastavalt oma maitse-eelistustele, aga järgmiste pastaabielude puhul te ei eksi:
* õhukesed munapasta lindid, nagu nt tagliolini, serveeritakse kerges värskes tomatikastmes või siis või, parmesani ja trühvliga
* paksemad lindid, nagu nt tagliatelle, on maitsvad koos kastmetega tomatitest, seentest, juustust, koorest, singist või kalast ning ka Bolognesega.
* pikad lamedad kuivatatud pastad, nagu trenette või linguine, sobivad eriti hästi pestoga ning tomatist, lihast või kalast kastmetega.
* pikad pastad nagu spaghetti või lasagnette , sobivad tomatiga ragudega ning kasutamiseks timbalites ja pasticciotest (keedetud pastast vormid, ei oska neid teisiti nimetada).
* torud, nii pikad kui lühikesed, nagu rigatoni, sobivad pikalt keedetud tomatikastme ja ragudega
* lühikesed pastad, nagu cavatelli või orechiette, maitsevad hästi erinevates köögiviljakastmetes, nt brokkoliga, lillkapsaga, artišokiga ja ka mereandidega kastmetes
* täidetud pastad, nagu raviolid ja tortellinid, vajavad ainult lihtsaid kastmeid, nagu näiteks lihaküpsetamise mahlad, kerge tomatikaste või kaste võist ja salveist.

Mõned tuntumad pastakastmed
Carbonara- teate ju küll, see, mille nime all paljudes kohtades võid saada vahukoores koos suitsupekiga ujuva ülekeedetud pasta. Tegelikult on see kaste Lazio piirkonna spetsialiteet ning kastme valmistamisel kasutatakse kuivatatud seapõske (tänapäeval asendatakse tihti ka pancettaga - kuivatatud peekon sea kõhuosast). Liha praetakse oliiviõlis krõbedaks ning segatakse seejärel maitsestatud segusse munadest ja riivitud Pecorino juustust ning juurde segatakse ka veidi pastakeeduvett. Traditsiooniliselt segatakse bucatini pastaga.

Ragu - üldnimetus kauakeedetavate lihakastmete kohta. Eriti tuntud on Emilia-Romagnast pärit Ragu alla Bolognese (kaste prosciuttost või pancettast, porgandist, varssellerist, sibulast, hakitud veise- ja sealihast, punasest veinist ning tomatitest, serveeritakse traditsiooniliselt tagliatellega, mitte spaghettiga, nagu siinmail kombeks saanud) ja Napolist pärit Ragu alla Napoletana (Kaste, mida napollased valmistavad enamasti pühapäeviti ning mis valmib üle 2 tunni, sisaldab veiseliha, küüslauku, peterselli, piiniaseemneid, (rosinaid), parmesani, rasvast Parma sinki, punast veini ja tomateid ning mida serveeritakse traditsiooniliselt suurte pastadega, nagu rigatoni, penne või ziti). Loetletud koostisosad võivad mõneti erineda vastavalt retseptile.

Arrabiata - enamasti Penne all'arrabiata ehk tõlkes vihane penne. Nimi tuleb sellest, et kastmes kasutatakse väga kanget tšillit.

Puttanesca - Napolist pärit pastakaste sai oma nime sõnast "hoor", pasta alla puttanesca tähendab tõlkes väidetavalt "pasta nii nagu hoorad seda teeksid". Kastmesse lähevad oliiviõli, mustad oliivid, tšilli, kapparid ja tomat, serveeritakse enamasti spaghettiga ning iial ei puistata peale juustu.

Amatriziana - Laziost pärit kaste, mis ongi nime saanud sealse linna Amatrice järgi. Põhikomponent selles kastmes on kuivatatud seapõsk (lihtsuse mõttes asendatakse tänapäeval tihti prosciuttoga) , lisatakse veidi tomatite viljaliha ning maitsestatakse tšilliga. Serveeritakse traditsiooniliselt bucatini pastaga ning puistatakse üle Pecorinoga.
(kasutatud muuhulgas raamatut Complete Italian Food)

Huhh, võikski jääda kirjutama ja muudkui süübida sügavamale ja sügavamale pastade saladustesse. Aga aitab küll selleks korraks. Äkki tuleb kunagi ka järgmine osa. Loodan, et leidsite siit midagi uut või huvitavat! Kui mõni itaaliakeelne nimetus j´äi selgitamata või viitamata, siis palun andke teada, parandan end :)

Šokolaadi-kirsi muffinid

Kolmas linnuke minu muffinisoovitustes, seekord tumeda šokolaadi ja kirssidega. Põhiretsept sai võetud Nami-namist. Vahetasin kompotikirsid külmutatute vastu ja pikendasin oluliselt küpsetusaega, kuna nõutud küpsetusaja möödudes oli muffin veel täiesti tainas :). Tulemuse kõige mõnusam osa on see, et kirsi ja šokolaadi tükid on suured, nende maitse hästi eristatav ja nad ei "kao" taigna maitsesse ära. Vaja läheb:

2 muna

1.5 dl suhkrut

3 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillisuhkrut

noaotsatäis soola

75 g hakitud tumedat šokolaadi

100-130 gr külmutatud kirsse

2 spl fariinsuhkrut

0.75 dl rapsiõli

Sega kirsid fariinsuhkruga ja pane sulama. Vahusta munad suhkruga. Lisa omavahel segatud kuivained, hakitud šokolaad, poolsulanud kirsid ja õli. Sega tainas kiiresti ühtlaseks ja jaota ettevalmistatud muffinivormidesse (täida vormid umbes 2/3 ulatuses). Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 20-25 minutit.

Tatrakarri - üks üllatav abielu

Tihtipeale tulevad head asjad välja puhtjuhuslikult. Mõni aeg tagasi oli Postimehes isegi pikk artikkel kogemata avastatud maailmatähtsusega leiutistest- põnev lugemine. Ja mina leiutasin eile ühe kummalise ja suurepärase maitsekoosluse - tatrakarri. Kõik sai alguse sellest, et eile hommikul sai ülearu tatart keedetud. Siis sattusin küla peal sirvima Eesti Naist, kus Maru kirjutas tatra-tomati hautisest vms. Ja koju jõudes oli isu millegi erilise järgi. Tatrakarri on vürtsikas ja soojendav külma sügisõhtu söök, mis täidab kõhtu pikaks ajaks. Niisiis, vaja läheb:

ca 200-300 gr keedetud tatart
2 spl päevalilleõli
1 sibul
1 suurem tomat
100 ml kookospiima
1 spl punast karripastat
2 spl tumedat sojakastet
mõned tilgad sidrunimahla

Prae õlis hakitud sibulad ja tomat. Maitsesta sojakastmega. Lisa soolaga keedetud tatar. Sega läbi, lisa kookospiim ja lase keema. Sega toidu sisse karripasta, lase mõned minutid keeda. Serveerimisel lisa mõned tilgad sidrunimahla.

Pilti ei tule enne järgmist korda, sest toit sai enne otsa, kui pilti teha jõudsin :)

Kohupiimakook, milles on palju häid asju koos

Tahtsin ühte kooki panna kokku kohupiima ja šokolaadi, aga mul ei õnnestunud leida praktiliselt ühtegi retsepti, mida järgida. Mis siis ikka, mõtlesin siis ise välja - tahtsin kasutada palju kohupiima, teha õhukese põhja ning lisada tumedat šokolaadi ja marju. Veenduda, kas tõesti less is more või võib ka paljudest headest asjadest kokku tulla midagi maitsvat. Ja võib!

Vaja läheb:

200 gr Digestive küpsiseid

75 gr võid

50 gr fariinsuhkrut

3 tk tumedat šokolaadi (see on ebatäpne kogus, ma tean, aga šokolaadi kogus peakski lähtuma isiklikust maitsest)

400 gr kohupiima

1 spl sidrunimahla

100 ml külmutatud vaarikaid

150 gr suhkrut

2 muna

ja kannatust (sest see kook on täielikult jahtununa kordades maitsvam)

Purusta küpsised, lisa pehme või ja fariinsuhkur. Sega ühtlaseks. Suru 2/3 sellest segust ümmarguse vormi põhja. Ülejäänud segusse riivi sisse šokolaad ja sega läbi, suru see segu teiseks kihiks ümarasse vormi. Küpseta eelsoojendatud ahjus 160 kraadi juures 10 min.

Klopi munad suhkruga, sega juurde kohupiim ja sidrunimahl. Kui segu on ühtlane, lisa külmutatud vaarikad ja sega läbi (kui vaarikad on sulanud, siis lähevad nad segades katki, sel juhul peaks laduma nad koogipõhjale enne kohupiimasegu peale valamist). Vala kohupiimasegu koogipõhjale ja tasanda koogi pind. Küpseta ahjus 160 kraadi juures 35 minutit.

Lase koogil täielikult jahtuda ja serveeri.

PS! See on kook, mida on hea pakkuda külalistele, sest seda serveeritakse jahtunult ja seetõttu saab varem valmis küpsetada!

Focaccia tüümiani ja küüslauguga - värske ja aromaatne

Pean jälle juttu alustama hiljutisest Itaaliareisist. Nimelt sai seal ära proovitud kõikvõimalikke erinevaid saiu, aga kõige maitsvam oli Massa Maritima nädalaturult ostetud focaccia. Mul oli meeles, et Jamie Oliveri raamatus oli üks isuäratav tomati-basiilikufocaccia, mida olin niikuinii plaaninud teha. Itaalias proovitud focaccia andis ainult kinnitust, et see on kindlasti proovimistväärt asi. Focacciategemise isu tuli mul just siis, kui mul ei olnud võimalik poodi minna ja kirsstomatid olid otsas. Ehk siis tuli veidi improviseerida. Taigna tegin Jamie Oliveri retsepti järgi raamatust Jamie's kitchen, aga peale panin hoopis värsket tüümiani ja oliiviõlis praetud küüslauku. Värskelt lõhnab ja maitseb oivaliselt, eriti sobib väga värske värske salatiga. Vaja läheb:

1 pk kuivpärmi (12 gr)
20 gr suhkrut
2 tl soola (mitte kuhjaga)
410 ml vett
660 gr jahu

5 spl extra virgin oliiviõli
peotäis värsket hakitud tüümiani
3 küünt küüslauku (hakitud)



Lahusta suhkur ja pärm pooles koguses käesoojas vees. Vala suurde kaussi kuhi jahust ja soolast, tee keskele auk ning vala sinna pärmisegu. Hakka ühe käe sõrmedega keskelt alates vedelikku segama, segades aina enam jahu taignasse, kuni kogu jahu on segatud. Vala teine pool veest taigna keskele ja sega ühtlaseks. Sõtku tainast ca 5 minutit. Tee taignast pall, pane see sooja kohta rätikuga kaetult kerkima, kuni taigna kogus kahekordistub. Kui see on saavutatud, sõtku taignast õhk välja. Nüüd mulju tainas üle kogu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi (sellest kogusest peaks jaguma 2/3 tavalise suure ahjuplaadi suurusele plaadile, kui tahad suuremat saia, suurenda vastavalt 1/3 võrra koguseid). Prae 2 spl oliiviõlis kergelt läbi hakitud küüslauk ning haki tüümian. Puista mõlemad ühtlaselt taignale. Piserda taignale ka ülejäänud oliiviõli. Maitsesta soola ja pipraga. Vajuta igale poole üle terve taigna näppudega sügavaid lohkusid - nii võtab sai focaccia kuju, tekivad õhupaunakesed, mille sees on oliiviõli. Lase taignal jälle mõnda aega kerkida plaadil. Küpseta 220 kraadi juures ca 20 minutit. Serveeri soojalt.