Nagu juba pikemat aega näha on olnud, siis retsepte siia blogisse enam eriti lisandunud pole. Retsepte jagan nüüd Umami blogis , mõlemasse lihtsalt ei jõua. Aga maailmas avatud silmadega ringi rännata meeldib meile endiselt ja seega sedasorti jutte siia ikka on sattunud ja luban, et satub ka edaspidi. Seekordse loo eest pean tänama oma kallist õde, kelle perel valmis Saaremaal imearmas suvila ja kuhu me suvel soolaleivale ja suvitama olime kutsutud. Minu meelest on täiesti uskumatu, kui eksootiline on üks väikse Eestimaa nurgake nimega Saaremaa. No vaadake ise, kas pole? Meie igatahes veetsime aega nii mõnusalt, et selle kohta saab ainult " la bella vita " öelda - mere kohin, kadakate sahin, kuum päike, mõnus seltskond, külm prosecco, grillil särisev liha, kausitäis maasikaid... Suur aitäh Eva & Co, te andsite meile suurepärase põhjuse see pikk tee tihedamini ette võtta :)
Palju oliiviõli sinna sisse kuumenema palju hakitud küüslauku ja veidi väikseks hakitud tšillit kui küüslauk läbipaistev, siis lisada krevetid (kui krevetid olid soolvees, siis enne nõrutada ja soola mitte lisada), krevette praadida õlis mõned minutid Krevetid välja tõsta, õlile lisada 200 ml vahukoort, segada kastmeks, lasta keema. Süüa koos värske saia ja toorsalatiga Sööks iga päev, aga siis läheks paksuks. Ettevaatust, palju kaloreid. Aga keele viib alla, nii et loobuda ka ei suuda. Tasuks jätta pidupäevaks ja siis nautida, mitte mõelda kehakaalule. Mina ei soovitaks väherasvase koore peale minna - kaotab maitses tohutult.
Minul oli möödunud nädalavahetusel selline õnn, et mu kallid vanemad olid kohe mitu päeva meil siin Luksemburgis külas. Ja seda toredam oli emadepäev, kui oma ema siinsamas kallistada oli. Kuna mõned päevad peale emadepäeva sõitsid nad jälle Eestimaale tagasi, siis leidsin, et lilli pole mõtet kinkida - tegin lilleks hoopis ühe rabarberikoogi. Olin seda kooki juba varem proovida saanud, kui mõne aja eest üks hea kolleeg selle teise hea kolleegi sünnipäevapeole kaasa võttis. Aitäh, Tiina, retsepti jagamast. Sellest sai nüüd ametlikult meie pere kõige lemmikum rabarberikook, mis tõukas hooga troonilt eelmise lemmiku, selle siin . Eks temaga seda jahmerdamist pisut on, aga asi on seda kõike kuhjaga väärt. Selles koogis on kõike - krõbe põhi, hapukad rabarberid, kreemine vanillikreemikiht ja õhuline munavalgevahukiht. Taigna jaoks läheb vaja: 200 gr jahu 50 gr suhkrut suts soola 100 gr külma võid 1 munakollane 1 spl maitsestamata jogurtit Kreemikihi jaoks: ca 700 gr tükkideks
Palju õnne võrratu maailm ! Olen Sind juba terve aasta avalikult kirjeldanud. Sellise ilusa päeva juurde sobib üks päikseseline brownie . Brownie pärineb 1900-ndate algusaastatest USA-st ja tegu on mahlaka (isegi niiske) sisuga, murduvkuiva õhukese koorega tumeda šokolaadikoogiga. Olen lihtsaid browniesid siin ka varem teinud, muffinivormides. Nüüd siis suur, ümmargune ja toorjuustulisandiga. Vaja läheb: Tumedaks osaks - 110 gr võid 60 gr tumedat šokolaadi 200 gr suhkrut 2 muna 80 gr jahu 1/2 tl vanillisuhkrut näpuotsaga soola Heledaks osaks - 200 gr toorjuustu 70 gr suhkrut 1 munakollane Sulata või ja šokolaad, eemalda pott pliidilt. Lisa peene joana ja pidevalt segades suhkruga lahti klopitud munad. Lisa ka vanillisuhkur ja sool. Sega juurde jahu. Vala segu võiga määritud koogivormi (mul oli 24 cm läbimõõduga). Sega kokku toorjuust, suhkur ja munakollane kuni suhkur sulab. Vala või tõsta lusikaga toorjuustusegu ringidena šokolaadisegu peale. Tõmba noaga jooned alates koogivormi ä
Sel ajal, kui nii mõnedki teised Eesti toidubogijad Tallinnas Solarise keskuses oma erakorralist kohvikut "Blogi" pidasid ja nii mõnedki teised nende küpsetisi maitsesid, pistsin mina siin paartuhat kilomeetrit lõuna pool parajasti ahju potitäie osso bucot. Mõnes mõttes sain niimoodi samuti maitsta veidi tänast "Blogi" kohviku repertuaari. Väga kaudselt ainult, kuna oma osso bucco retsepti võtsin ühe täna üles astunud toidublogija, Liina, suurepärasest kulinaarsest ajaveebist Aglio e Olio . Olin selle retsepti ausaltöeldes enda jaoks juba ammu ammu välja valinud. Liina kohe oskab oma mahlaka sõnavara ja jutustamisoskusega isu tekitada. Ja tulemuses ma pettuma ei pidanud. Seni, kuni liha ahjus valmis, külastasime Luxembourgi linna ajaloomuuseumit, et veidi paremini oma uuest elukeskkonnast ja selle kujunemisest aru saada. Oli päris huvitav, küll need ümberkaudsed kuningad on ikka ahnelt seda väikest Luxembourgi endale krabanud korda mööda. Jalutuskäik kevadehõnguses
Kommentaarid