reede, 30. jaanuar 2009

Nalja kui palju... kuidas Prantsuse makroone MITTE teha!

Nalja sai palju jah, ainult et... makroonid ei ole mingi naljaasi. Ega ma seda tegelikult ei arvanud ka, aga asjad lihtsalt läksid niimoodi.

Üldiselt lootsin ma muidugi täna teile kirjutada, kuidas makroone teha. Aga väike kuradike vaikselt aegajalt sosistas ka siiski võimalikke loo pealkirju stiilis "täielik fiasko" või " totaalne katastroof". No ma võtan asja naljaga! Ja just sellepärast ongi tänasel lool selline pealkiri ja just sellepärast mu makroonidest naljanumber saigi. Nüüd ma pean siis kirjutama, kuidas makroone MITTE teha!

Mis see Prantsuse makroon on! Makroon (ingl k macaron, mitte macaroon, viimane on hoopis kookosküpsis) on Prantsusmaalt pärit küpsetis, mida tehakse mandlijahust, munavalgest, tuhksuhkrust ja suhkrust. Kaks makroonipoolt pannakse võileivalaadselt kokku ja nende vahele pannakse erinevate maitsetega kreeme, väga tavaline on nt šokolaadi ganache. Selliste makroonide ajalugu ulatub juba üle saja aasta tagasi ning nende leiutajaks loetakse Pariisis pagariäri pidanud meest nimega Louis-Ernest Ladurée. Temanimelist brändi kannavad tänaseni maailma kõige kuulsamad makroonid, Wikipedia andmetel müüakse neid iga päev üle 15000 tk. Teine hetkel valitsev makroonikuningas on Pierre Hermè.

Miks ma nad üldse ette võtsin! Kõigepealt tuli juba jupp aega tagasi Thredahlia Pariisist ja käis seal makroonidega maiustamas. Kirjutas sellest nii oma blogis kui ajakirjas Oma Maitse. Vahepeal sattusin makroonide peale ka oma alatiste lemmikute La Tarine Gourmande ja Travellers Lunchbox blogides (ei ole vist vaja öeldagi, et nemad olid selle asjaga suurepäraselt hakkama saanud). Ja nüüd aastavahetuse paiku tegi Nami-Nami Kristjan (kui nii võib nimetada) imeilusad makroonid valmis. Ja kirjutas sellest üksikasjalikult Nami-Nami makroonifoorumis. No ja selle ajaga sai mulle juba selgeks, et ma tahan ka proovida.

Eile õhtul võtsin munad välja, nagu soovitatakse - munavalged seisku toatemperatuuril 24 h. Ja edasi oli mu plaan lihtsalt selline, et kuna mul täna hommikul oli aega, et siis täna hommikul teengi need makroonid ära. Lihtsalt niisamuti! Aga makroonide tegemine ei ole selline asi, et teen hommikul kiirelt ära. Selleks tuleb varuda aega ja kannatust. Siit ka esimene nõuanne, mida mitte teha:
1. Ära kunagi võta makroonitegu ette, kui sul ei ole väga palju aega.

Mina ei ole Eestis mandlijahu müügil näinud. Nii et saan osa süüd meie kaubanduse kaubavaliku peale ajada. Mandlijahu pidin tegema mandlilaastudest, mis tähendab, et nad sisaldavad palju rohkem niiskust kui vaja oleks. On seega raskemad ja kipuvad munavalgevahu kokku vajutama. Niisiis tuleb kas leida kuskilt mandlijahu või anda oma kohviveskile tuld, et ta jahvataks ja jahvataks ja jahvataks... Ühel hetkel lihtsalt mõtled, et nüüd peaks küll aitama. Kuna mul tuhksuhkrut ei olnud, siis otsustasin ka selle kohviveskis teha, mis oli ka halb mõte. Sest ükski kodune kohviveski ei suuda suhkrut piisavalt peeneks jahvatada. Siit siis järgmine nõuanne:
2. Ära püüa ise tuhksuhkrut teha, vaid tee väike väljaminek.

ja järgmine:
3. Kui sulle tundub, et nüüd oled küll neid mandleid juba terve igaviku jahvatanud ja võiks juba lõpetada, siis sa eksid. Jahvata aga veel kaks korda sama palju.

Edasi hakkasin oma peensuhkru ja mandliliiva segu läbi imepeene sõela ajama. Ma nimelt ei olnud enne selle peale mõelnud, et mul ei ole parajat sõela - oli üks imepisikeste aukudega ja üks liiga suurtega. Ajasin mis ma ajasin, poole tunniga sai oma 3 spl läbi aetud. Jube palav hakkas, ranne väsis juba ära, aga terve kausitäis ootas ja peenike sõel oli juba umbes. Ja see oligi minu makrooniteo murdehetk - andsin alla ja võtsin suurema sõela. Sel hetkel ma leppisin asjaoluga, et loo nimeks ei saa mitte "makroonid, need on imelihtsad!". Siit ka nõuanne:
4. Kui sul ei ole paraja auguga sõela (ja jällegi kõvasti aega ja kannatust), siis jäta makroonitegu teiseks korraks kui sõel, aeg ja kannatus olemas on.

Võite isegi arvata, et läbi suuremaaugulise sõela läks mandliliiv imekiirelt. Nüüd tuli vahustada munavalged, mis ei ole mingi kunst. Kuskil poolel teel tuli lisada suhkur ja edasi vahustada. Seda ma ka tegin. Kuna olin juba muutunud kärsituks ja tuju ka juba veidi ära, et nii palju jamamist ja tulemus juba ette teada, siis ei suutnud ma ära oodata, et suhkruterad TÄIELIKULT munavalges sulanud oleksid. Mis omakorda lisas raskust, mis munavahu hiljem kokku vajutas. Ja nõuanne:
5. Vahusta aga niikaua, kuni viimne kui üks suhkrutükk sulanud on.

Ja ega muud polnudki. Tainas sai liiga vedel, ringid said liiga lopergused ja alt jäid need asjad (makroonideks neid ju nimetada oleks ilmselge solvang) tooreks. Nõuandeid pole mõtet enam anda, kuna enne sai juba liiga palju asju valesti tehtud. Aga õppetund on selline, et "ei tasu nii tõsisesse asja nagu makroonid nii kergekäeliselt suhtuda!":)

Kui tahate proovida, siis endiselt tasuks lähtuda Kristjani üksikasjalisest kirjeldusest Nami-Namis ja igaks juhuks lugeda läbi ka minu eelpooltoodud nimekiri "DO NOT..."

Unistustes nägid mu Prantsuse makroonid välja sellised:
Aga seda, kuidas nad tegelikult välja nägid, peate ette kujutama. Aitab tänaseks küll minu üle nalja saamisest ;)

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Igatsedes kirsiõisi... kirsi-kohupiima korvikesed

Tahaksin, et valgus, mis aknast kumab, ei tuleks lumest, vaid miljonitest kirsiõitest. Ära on tüüdanud see talv, külm ja pimedus. Aga praegu, kui ka unistades kestab talv veel paar kuud, jääb üle unes kevadet näha ja ilmsi ennast hea-paremaga hellitada. Sellepärast küpsetasingi kirsiõite värvi kohupiimakorvikesi, millel maitseks ja iluks kirsid ka sees.

Lihtsaim muretaigen (maha viksitud Eva blogist):
4 dl nisujahu
100 gr külma võid
2 spl suhkrut
1 muna

Näpi külmad võitükid jahu ja suhkruga, lisa muna, sõtku tainaks. Lisa vajadusel paar spl külma vett. Vooderda võitatud korvikeste vormid tainaga ning aseta vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Eelküpseta põhjad 200-kraadises ahjus ca 8 minutit.

Täidis:
Kompotikirsse
200 gr kohupiima
50 gr hapukoort
1 muna
4 spl suhkrut
1/4 sidruni riivitud koor
1/2 tl vanillisuhkrut
veidi kirsikompoti vedelikku

Sega kokku kohupiim, suhkur, muna, sidrunikoor ja törts kompotivedelikku. Tõsta igasse eelküpsetatud korvikesse kirsse ja vala peale kohupiimasegu. Küpseta 180 kraadises ahjus 25-30 min.

teisipäev, 27. jaanuar 2009

Kaks killukest Aasiat... Brokoli seesamiseemnetega ja Tai kana-nuudli wok

No need Aasia neelud ka järgi ei anna. Tekivad eriti kui sirvida teemakohaseid blogisid, nagu näiteks see . Proovige ise! Alguse sai tänane aasiahõnguline õhtusöök eelmisel nädalal, kui keegi hea inimene Nipitiri Nami-Namis Jamie Oliveri teemade vahele ühe Jamie idamaise retsepti pani - brokoli seesamiseemnete ja küüslauguga. Tänaseks mõtlesin ka brokoli juurde põhiroa välja ja selleks sai taipärane nuudli-kanawok. Ei saa ju sellise brokoli kõrvale mulgiputru pakkuda, ega ju :)!Brokoliroa jaoks läheb vaja:
brokolit
2 kuhjaga spl seesamiseemneid
3 spl rapsiõli
5 küüslauguküünt, kooritult ja õhukeste viiludena
1/2 spl seesamiõli
1-2 laimi mahl
3 spl tumedat sojakastet
pöidlasuurune jupp ingverijuurt
Brokoli jagada õisikuteks, vars koorida ja lõigata juppideks, keeta või aurutada. Kastmeks röstida seesamiseemneid kuumal pannil sageli segades, tõsta pannilt kõrvale. Kuumutada pannil rapsiõli ning (nõrgemapoolsel keskmisel kuumusel) praadida küüslaugulõigud kuldseks, hoidudes neid kõrvetamast, mis muudab maitse ebameeldivalt kibedaks. Tõsta küüslaugulõigud kõrvale. Küüslaugusel õlil lasta natuke jahtuda ja segada nt sealsamas pannil seesamiõli, sojakastme ja laimimahlaga. Ingver koorida, riivida peenikese riiviga ja suruda sõela ja lusikaga kogu mahl samuti kastmesse. Kui brokoli on valmis, kurnata, raputada peale seesamiseemned ja küüslauk ning kallata üle kastmega.
Kana-nuudli woki jaoks läheb vaja:
400 gr lühikest peenikest pastat
1 hakitud küüslauguküüs
1 paprika
1 sibul
300 gr kanafilee ribasid
peotäis hakitud rohelist sibulat
sojakastet nii palju kui vaja
3 spl päevalilleõli

Marinaad kanale:
2 cm kooritud ja hakitud ingverijupp
1 tl tšillihelbeid
1/2 laimi mahl
1/2 laimi koor
4 spl sojakastet
1 spl hoisin kastet
50 ml vett
1/2 tl suhkrut

Sega kõik marinaadi ained kokku. Pane puhtasse tervesse kilekotti kanafileeribad ja vala kotti ka marinaad. Nii läheb marinaadi palju vähem vaja, kui kausis marineerides. Mudi kotti niikaua, kuni marinaad on fileeribadega segunenud. Pane kana mõneks tunniks külmkappi.

Keeda pasta vastavalt juhendile. Samal ajal prae kuumas õlis kanafileeribad. Tõsta kõrvale. Prae küüslauk, sibulad ja paprika. Sega neid kuumal pannil mõni minut, lisa kanafileed ja roheline sibul. Lisa vajadusel sojakaste. Lisa pasta, sega kõik korralikult läbi ja lase veidi praadida.

teisipäev, 20. jaanuar 2009

Kiire supp valgete ubadega

Kiirete või laiskade õhtute supp, mis täidab kõvasti kõhtu. Nagu näha, mul just selline laisk õhtu oligi. Nii et pikemat juttu täna ei tule, lihtsalt lihtne ja maitsev supp!

Vaja läheb:
1 purk (ca 400 gr) valgeid konservube tomatikastmes
peotäis väikest pastat
0,7 l köögiviljapuljongit
1 väike sibul
1 küüslauguküüs
2 viilu peenekshakitud suitsupeekonit
veidi tšillit ja tüümiani
musta pipart, soola (kui vaja)

Prae oliiviõlis hakitud sibul, küüslauk ja peekon. Lisa oad ja puljong. Kui keema on läinud, lisa pasta ja tüümian. Keeda nii kaua, kui pasta pakendil kirjas on. Maitsesta tšilli, musta pipra ja vajadusel soolaga. Serveeri hapukoorega.

esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Hõbelusikas 2008 meeldivalt üllatavad nominendid

Tänasest Äripäevast saab lugeda:

Hõbelusika 2008. aasta nominendid on parima gurmeerestorani kategoorias Tschaikovsky, Ammende Villa ja Stenhus. Parima restorani tiitlile kandideerivad restoranid Chedi, Ribe ja Ö.
Uutest restoranidest taotlevad parima nimetust Volga, Muuseum, Chedi ja Korsaar. Kohvikutest on kolm väljavalitut NOP, C'est la vie ja Le Bonaparte.


Head valikud ka minu meelest. Aga eriti hoian ma pöialt Ribele ja Nopile. Sest nad esindavad just seda, et kui inimesed midagi hinge ja südamega teevad, siis saadab neid ka edu! Kuigi olen ka suur Ö ja Chedi austaja, jääb Ribe kuidagi rohkem südamesse, seal on lisaks suurepärasele toidule ka soojust ja personaalset lähenemist, mis tuleb südamest, mitte ettekirjutatud reeglitest. No ja see, et Nop võistleb sellise kohvikute raskekahurväe vastu, nagu Bonaparte, räägib juba enese eest, et Nopis peitub palju.

Pöidlad pihku ja 6.märtsi ootama!
PS! Pilt Hõbelusika kodulehelt

Pariislaste comfort food - Gratinee des halles

Kas ma olen juba öelnud, et ma olin eelmises elus prantslane? Vist mitte. Ma olen selles täiesti kindel. Juba täiesti titest peale on mul alati ihukarvad püsti tõusnud, klomp kurku tõusnud ja elevusejudin läbi käinud kui jutt käib Prantsusmaast, prantsuse keelest või prantsuse meelest. Mitte ainult toit, vaid kõik - loodus, linnad, veinid, lossid, kunst, kultuur, muusika, keel... Kui mu rännumehe hing tavaliselt tahab jälle uutesse kohtadesse liikuda, siis peale Prantsusmaalt tulekut tahaks jälle Prantsusmaale rännata. Õnneks on mu kallis H ka sellesama pisikuga nakatunud, nii on meil hea koos keelt õppida ja salamisi unistada!

Seda imelikum on, et mul on raamaturiiulis juba mitu aastat raamat "Prantsusmaa. Rännakud läbi kokakunsti" ja ma pole siiani sealt ühtki asja järgi teinud. Läbi lugesin küll suure huviga juba ammu. Ühel päeval hakkas erinevaid kanaleid pidi minuni jõudma Prantsuse sibulasuppe. Õigemini muidugi nende retsepte. Kõigepealt oli keegi seda õhtuks valmistanud ja sellest Nami-nami foorumis kirjutanud, siis sirvisin ajakirja Saveur kodulehte ja esimesena avanes sibulasupi retsept ning kui ma teda ka oma prantsuse kokaraamatut sirvides nägin, sai mulle selgeks, et ju ma pean ta ikka ära proovima. Gratinee des halles, üleküpsetatud sibulasupp, on pärit Ile-de France`st, Pariisist. Selle tõid Pariisi ümbruskonna juurviljakasvatajad, kes käisid Pariisis oma saadusi müümas. Peagi pakuti suppi kohalikes bistroodes, kus seda varahommikutel nauditi. Muide, pariislased sõid seda vanasti peaparanduseks. Supile võib lisada veidi jahu, et ta oleks tugevam. Mõned lisavad talle lonksu konjakit ja mõned paar lahtiklopitud muna. Igatahes on see maitsev ja proovimist väärt. Ettevaatust, supikauss on ahjust välja võtmisel väga väga kuum!

Vaja läheb (4-6-le) (retsepti veidi minu äranägemise järgi muudetud):

500 gr sibulaid
1 küüslauguküüs
2 spl võid
1 l kanapuljongit
4-6 saiaviilu
2 spl sulavõid
200 ml kuiva valget veini
soola
musta pipart
muskaati
100 gr riivitud Gruyere`i juustu

Lõika sibulad õhukesteks viiludeks ja haki küüslauk. Hauta 2 spl võis klaasjaks. Lisa 5 spl puljongit ja hauta kaane all madalal temperatuuril 30 min. Ära lase sibulal pruuniks minna. Sega aeg-ajalt. Vala sibulatele valge vein, lase mõned minutid keeda, kuni alkohol aurustub. Lisa kogu ülejäänud puljong ja lase keema tõusta. Maitsesta soola, pipra ja muskaadiga. Prae saiaviilus mõlemalt poolt sulavõis kuldseks. vala supp kuumakindlatesse kaussidesse, tõsta igale supile saiaviil ja suur ports riivitud juustu. Küpseta kuuma grilli all kuni juust on kuldne ja mullitab. Bon appetit!

Veinisoovituseks pakub raamat välja Beaujolais`

neljapäev, 15. jaanuar 2009

Esimene linnuke Jamie Itaaliast - Spaghetti tetrazzini

Sain jõuludeks imetoreda kingi - eestikeelse versiooni Jamie Itaaliast. See on täis vesistamapanevaid retsepte, millest iga järgmine toob aina selgemalt esile minu suve- ja värskete saaduste igatsuse. Päris ootama jääda ma ei suutnud ja nii proovisingi ära esimese retsepti - pastavormi kana ja seentega. Tõesti maitsev, eriliseks teeb selle minu meelest suur seente kogus ja parmesani juust. Vaja läheb (raamatu järgi 4-le, mina ütleks, et vähemalt 6-le):
20 gr kuivatatud puravikke
oliiviõli
500 gr kanafileed, tükkideks lõigatuna (Jamie kasutab 4 kontideta, nahata ja tükkideks lõigatud kintsu)
meresoola ja musta pipart
2 küüslauguküünt
350 gr värskeid seeni (muu puudumisel kasutasin šampinjone)
200 ml kuiva valget veini
450 gr spagette
500 ml vahukoort
200 gr riivitud parmesani juustu
ühelt värskelt basiilikuoksalt eemaldatud lehed

Soojenda ahi 200 kraadini. Pane seened kaussi ja vala niipalju sooja vett peale, et seened oleksid täpselt kaetud. Jäta ligunema. Kuumuta suurel pannil (või kastrulis) oliiviõli, prae selles soola ja pipraga maitsestatud kanatükid kergelt pruuniks. Kurna puravikud, aga jätke vedelik alles. Lisa puravikud, hakitud küüslauk ja värsked viilutatud seened pannile. Segage ja praadige veidi. Lisa vein ja seente vedelik. Keeda tasasel tulel, kuni vedelik on veidi vähenenud. Samal ajal keeda spagetid vastavalt õpetusele ja kurnake. Lisa kanale vahukoor, lase keema minna ja võta pann tulelt. Maitsesta soola ja pipraga. Sega kana juurde spagetid. Lisa 1/3 parmesanist ja rebitud basiilikulehed. Sega läbi, tõsta kuumakindlasse vormi, riivi peale teine 1/3 juustu ja küpseta ahjus kuldpruuniks. Enne serveerimist piserda oliiviõliga ja raputa peale viimane 1/3 juustust.

PS! Juustu lisamise osa tegin veidi ümber, sest selles osas oli tõlkijal midagi untsu läinud. Jamie Itaalia tõlkega on üldse nii nagu ta on. Aga sellel teemal olen ma juba Nami-Namis nii palju sõna võtnud, et keegi enam lisa vist kuulda ei taha. Jätame need hämmastavalt lödised risotod ja üliväga liiga heldekäeliselt lisatud ürdid sinnapaika :)

teisipäev, 13. jaanuar 2009

Minu lapsepõlve kreeka pähklid

Nagu ma juba mainisin, uitavad mu toidumõtted millegipärast ajalooradadel. Ühel päeval sattusid nad oma rännakutel mälestusele "kreeka pählitest". Mäletate, olid sellised muretaignast pähklid, sees magus beež kreem. Ega muid kreeka pähkleid polnudki tol korral saada (ema ütles mulle, et üks kord oli päris kreeka pähkleid ka siiski müügil olnud:). Ühesõnaga sai ema juurest välja otsitud pähklirauad. Ma usun, et paljudes kodudes on need olemas. Sest nagu mu ema ütles nende raudade ostmise põhjuste kohta - kui midagi müüki paisati, siis seda lihtsalt osteti. Nii on need rauad ka nt vähemalt ühel mu tädil. Teistelt pole uurinud, võibolla neilgi. Muidu on neid teha lihtne, ainuke raskus seisnebi selle inimese leidmises, kellel need rauad kapinurgas olla võiks. Vaja läheb:
Pähkliraudu
500 gr muretainast (osta poest või tee ise, nt selle retsepti järgi)
1 purk magusat kondenspiima

Pane kondenspiim koos metallpurgiga vähemalt 1 tunniks vette keema. Kuumuta rauad kas elektri- või gaasipliidil. Kui rauad liiga kuumaks lähevad, kõrbeb tainas nende külge. Tee muretaignast muskaatpähklisuurused pallid ja pane igasse auku üks. Suru rauad kokku ja küpseta kuni tainas on küpsenud ja "pähkel" pealt ilus kuldne. Pane mõlemasse pähklipoolde paksu beeži kondenspiima ja suru pooled kokku. Maitsev suupiste kohvilauale! Kui tahad neid pidulikumaks teha, kasta nad pärast veel poolenisti sulašokolaadi sisse ja lase glasuuril enne serveerimist kõvaks minna.

pühapäev, 11. jaanuar 2009

Nii ta tuli, see 2009... Legendaarne küpsisetort

Head uut aastat ei kõlba enam soovida. Ja ega ma ei soovigi. Vahet pole, mis aasta on, õnne ja edu on ikka vaja, nii et neid ma teile siis soovingi. Kohe kuhjaga!

Aasta on uus, aga kokandusideed on mul alates aasta algusest aina minevikust pärit olnud. Alguse sai see paar päeva enne aastavahetuspidu, kui sai peokorraldajalt küsitud, mida meie pere kaasa võiks võtta. Peremees teatas, et äkki ma võiksin teha seda head küpsisetorti, mida ma mitme aasta eest oma abikaasa sünnipäeval pakkusin. See olevat siiani meeles. Tükk aega meenutasin, millega tegu võis olla. Ja meelde tuli. Kunagi sai seda tihti tehtud ja alati oli kiitjaid kuhjaga. Küpsisetordi pluss on see, et teda teha on lihtne ja kiire. Minu tordi eripära on kakaopudingu kasutamine, mis, uskuge mind, on selles tordis lihtsalt super. Selle idee eest ei saa ma aga kogu au endale võtta, sest mina sain selle idee omakorda meie hea sõbra K toredalt abikaasalt M-lt. Aitähh talle selle eest! Vaja läheb (15-le):
Selga classic küpsiseid (5 pk)
Kohvi (immutamiseks)
kakaopudingut (300 gr)
2 banaani (viiluta)
400 gr kohupiimakreemi
200 gr kompotivirsikuid (viiluta)
200 gr tumedat šokolaadi
70 gr võid
Immuta küpsiseid hetkeks kohvis ja lao kandikule 3*5 küpsist. Kata poolega pudingust ja see omakorda poolega banaaniviiludest. Lao peale kiht immutatud küpsiseid, sellele kiht poolest kohupiimast ja pooltest virsikutest. Tee veelkord kiht küpsise-pudingu-banaaniga ja kiht küpsise-kohupiima-virsikutega. Kata omakorda immutatud küpsistega. Sulata veevannil šokolaad ja või. Sega ühtlaseks glasuuriks ja kata kogu tort sellega. Pane tort mitmeks tunniks külma.