kolmapäev, 25. veebruar 2009

Turbakook marjadega kodumaisteks pühadeks

Mulle tundus millegipärast, et vastlapäeva ja Eesti sünnipäeva tähistamiseks peaks tegema midagi kohupiimast. Alguses olid mõttes tuuletaskud. Kuna neid on siin lähinädalatel juba paar korda tehtud, siis otsisin midagi uut. Ja leidsin Nami-Namist turbakoogi. Nimi tundis igati eestipärane ja kook sisaldas kohupiima. Nii ta ette võetud saigi. Selle koogi juure son eriti huvitav see, et tainas läheb külmikus kõvaks ja siis tuleb see vormi sisse riivida :). Mina lisasin kirsse, aga kindlasti sobivad ka muud hapukad marjad. Vaja läheb:
Põhja jaoks:
170 g võid
1 väike muna

Täidise jaoks
2-3 väikest muna
meelepärases koguses meelepäraseid marju

Sega sulavõi ja suhkur, lisa kakaopulber, jahu ja muna. Sõtku tihe mass, jaota kaheks ja vormi kaks ümmargust palli. Pane külma tahenema (seda võib ka eelmisel õhtul teha). Täidise jaoks vahusta munakollased ja suhkur tihedaks vahuks, mikserda juurde kohupiim ja jahu. Viimasena lisa ettevaatlikult eelnevalt vahustatud munavalged. Võta külmkapis tahenenud-kõvenenud tainapätsid. Riivi üks tainapäts küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile koogi aluspõhjaks. Kata kohupiimaseguga, puista kohupiimasegule marjad ning riivi peale teine tainapäts - jälgi, et koogi pind oleks ühtlaselt riivitud seguga kaetud. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit. Lase enne serveerimist jahtuda - siis on kook maitsvam.

Flamenkuche, Eesti sugemetega

Minu hea sõber Mari, keda ma siin seoses maitsvate lillkapsastega varemgi maininud olen, elas mõned aastad Prantsusmaal. Ja peres, kus ta elas, valmistati aegajalt Flamenkuche´t. Mõne aja eest pakkus Mari seda maitsvat rooga meile ja nüüd pakun mina seda ka teile. Kahjuks kõigest virtuaalselt! Tulenevalt sellest, et kõneallolev Flamenkuche on hakanud Eestimaa pinnal omaette elu elama, on tema koostisosadki kodumaised. Vaja läheb:

500 gr lehetaignat
150 gr 10% hapukoort
150-200 gr hakitud sinki (mina kasutasin Maamehe sinki)
4 keskmise suurusega keedetud kartulit, paksemateks viiludeks lõigatud
150 gr riivitud juustu (mina kasutasin Vene juustu)
50 gr sulatatud juustu (mina kasutasin Naturaalset Merevaiku)
1 suur salatisibul (hästi õhukesteks ribadeks lõigatud)


Sulata taigen, kui kasutad külmutatut. Rulli ta õhemaks. Pane ahjuplaadile küpsetuspaber ja sellele taigen. Kata ühtlaselt hapukoorega ja hapukoor omakorda singitükkidega. Singitükkidele lao kartulid, kata need sibulatega. Raputa peale juust ja merevaik. Küpseta 190-200 kraadi juures kuni tainas on äärtest kuldne ja juust sulanud. Serveeri värske salatiga!

esmaspäev, 23. veebruar 2009

Kuhu kadus Eesti toit?

Eelmisel nädalavahetusel andis H. vanaema, meie tütre vana-vanaema, mulle 3 vana kokaraamatut. Üks neist, kõige vanem, avaldas mulle sügavat mõju ja pani mõtlema.

Raamat nimega "Kasuline köögi ja majapidamise raamat", mille kirjutas Lida Pand või siis Panck (vähemalt niimoodi sain mina aru), anti esmakordselt välja 1862, aga saksakeelsena. Minu käes olev raamat on selle raamatu eestikeelne esmatrükk, aastast 1884. Lugesin selle raamatu otsast otsani läbi, vaatamata sellele, et pidin uuesti lugema õppima - vana kirja ei ole just lihtne kokku veerida, kui lisaks ka keelekasutus meie mõistes kummaline on. Võibolla teie olete sellest teadlik ja võibolla teid see ei üllata, aga mind küll - kui rikkalik on olnud eestlaste toidulaud, milline kogus erinevaid roogasid, kui palju erinevat toorainet. Mina tunnen ka peaaegu kõiki neid toiduaineid, aga olen neid tundma õppinud alles viimasel ajal, tänu oma kokandushuvile. Ma ei mäleta, et Nõukogude Liidu ajal selliseid toite oleks olnud võimalik saada või selliseid maitseaineid kasutada. Nii et tegelikult ma tean ju küll, kuhu Eesti toit kadus. Tore, et viimasel ajal on Eesti oma toitu taas leidma hakanud. Pean vist lisama, et loomulikult ei ole kõik alltoodu nö päris Eesti toit, ehk siis osa toorainet ei saa kuidagi siit pärit olla. Aga see ei loe, meie maal on niimoodi süüa tehtud ja vahepeal ei olnud see võimalik.

Et mitte lihtsalt heietada, kui hea raamat see on, vaid anda ka väike ülevaade, siis mõned faktid.

Raamat sisaldab 136 erinevat supiretsepti, sh 21 suppi härjalihast, 8 suppi kanalihast, 12 külma suppi ja 21 piimasuppi
14 erinevat sorti frikadelle
24 erinevat kastet (soosti)
10 rooga hernestest
15 sorti klimpe (sh vähkidest, maksast, marjadest jne)
13 sorti piparkooke (sh meega, šokolaadiga jne)
11 sorti pannkooke
10 erinevat sorti biskviite (biskwi)
24 sorti pudinguid (budding) (sh vähist, verest, spinatist, ploomidest jne)
18 sorti pirukaid (pirokid)
ja nii edasi...

Kasutusel on ingver, vanillikaunad, korintid (seemneteta rosinad), veinid, kapparid, trühvlid, mandlid, pistaatsiapähklid, sparglid, läätsed, austrid, karbid, šalotid, endiiviad, artišokid jne jne.

Kes selle aja köögiga rohkem kursis on, neilt paluks abi: mis asi on põdrasarvesool? Käib küpsetistesse, aga küpsetuspulber see ei ole, sest küpsetuspulber on retseptides samuti kasutusel. Või mis on maa-iired võ mis on uuritsad, neist on seal mitu toitu?

Retsepte on väga paljude erinevate kalade kohta ja enamasti mitu: vimmad, sägad, silgud, tuur, tint, kingsepakala, koha, rääbis, luts, silmud, lusikatint, lõhe, vähk, karbid, heeringas, haug, tursk, jämekala, kammeljas, silgud, latikas, ahvenad, austrid, angerjas. Lisaks minu jaoks tundmatud - wemkallid, rootskäär, sterlet, karus, ikke. Teab keegi neist midagi?

Ka liha osas oli laud vaheldusrikas - lisaks tavalisele seale, kanale, hanele, pardile, vasikale, loomale jne, on hulk retsepte, kus kasutatakse metspüüd, metskitse, härjajäneseid (kes need on?), põldpüüd, faasaneid, tetresid, pühvleid, karu (nt karukäpad praadida), metsis, tuvid jne.

Magustoitude osas ei ole valik väiksem - toodud on nii põletatud kreem (creme brulee) kui ka viimasel ajal jutuks olnud makroonid (3 retsepti, mõrudele makroonidele 2 retsepti ja magusatele 1).

Raamatu lõpus õpetatakse igasuguseid majapidamisasju tegema - kuidas kasvatada talvel keldris sigureid ja peedipealseid, kuidas keeta seepi, kuidas teha pudeliõlu jne jne.

Toon siin mõnede silma jäänud põnevamate toitude retseptide nimesid ka ära. Enamus neist ei ole küll kodumaise päritoluga retseptid, vaid lihtsalt näited selle raamatu ja tolleaegse köögi haardest. Kui kedagi midagi konkreetselt huvitab, võin muidugi ka retsepti saata:

* salat murakatest
* salat orjavitsamarjadest (hagebutten) - kibuvitsamarjad
* salat kitsemarjadest (brombeeren) - põldmarjad
* kukispuumarjad sisse teha
* Stollen Dresdenist (stollid)
* Kolatski
* Babbe (vana naene)
* jook nimega Kapishello
* želee hirvesarvest
* Shottlandi kook
* Wahukrantsikesed
* Pariisi uulitsakivid ehk piprapähklad
* Morsellid
* Pisukesed kuningakoogid
* Inglite käkes
* Urme rittet
* Metspüüd trühvlitega
* Soost lehmanisast
* Soost austritest
* Supp noortest tuvidest savoikapsaga
* Supp veinist

reede, 20. veebruar 2009

Hiina viievürtsi sealiha

Meie pere iidne mure - kuidas teha sealihast midagi uut ja huvitavat, et ta ei maitseks nagu lihtsalt sealiha. Mure on tegelikult pigem minupoolne, sest H sööks sealiha igatmoodi ja igal ajal. Ja siis ühel hommikul vaatasime oma lemmikut, Travel channelit, kus üks härra käis mööda Hiinat, maitses ja tegi järgi. Ühes Hiina külakeses valmis viievürtsi sealiha. Viievürtsisegu oli meil olemas ja varsti valmis ka roog. Maitseb õrnalt magus, päris vürtsine ja väga hea.

Hiina viievürtsisegu kasutatakse nagu nimigi ütleb palju hiina köögis. See sisaldab endas 5 põhilist hiina köögi maitset - magus, hapu, kibe, soolane ja vürtsikas. Segu koosneb sežuani piprast, tähtaniisist, nelgist, apteegitilli seemnetest ja hiina kaneelist.

Vaja läheb:
500 gr läbikasvanud sealiha (aga mitte väga pekist)
3 spl Hiina viievürtsi segu
2 spl õli
3-4 cm ingverijuurt (kooritud ja viilutatud)
1 punane tšillikaun (peenelt viilutatud)
3 suurt küüslauguküünt (viiluitatud)
2 spl demerara suhkrut
0,5 ml kuiva šerryt
0,4 l vett
(soovi korral kuivatatud hiina seeni ja/või kuivatatud ploome)
serveerimiseks hakitud rohelist sibulat

Lõika sealiha ca 3*3 cm kuubikuteks, sega läbi vürtsiseguga ja pane pooleks tunniks seisma. Prae õlis sealihatükid pruuniks ja tõsta kõrvale. Lisa õlile suhkur ja 0,1 dl vett. Keeda karamelliks. Lisa ingver, tšilli ja küüslauk, prae läbi, lisa šerry ja ülejäänud vesi. Lase keema minna, soovi korral lisa seened ja ploomid, lisa sealiha. Hauta kaane all madalal kuumusel 1-1,5 h. Serveeri riisiga ja raputa peale hakitid rohelist sibulat.

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Värsked ja suussulavad tuuletaskud

Kirjutasin juba korra varem, et kui H-ga tuttavaks sain, lähtusin rahvatarkusest "armastus käib kõhu kaudu" ja küpsetasin plaaditäite viisi H lemmikuid - tuuletaskuid. Ja ma mitte ainult ei küpsetanud, vaid tassisin neid käe otsas improviseeritud koogitornis kohale. Suutis mul vist pea väga sassi ajada :). Aga siiamaani tundub, et mõjus! Vanarahvas ikka teadis, mis rääkis.


No ja nüüd pole ma neid hõrgutisi aastaid enam teinud. Piinlik, piinlik! Kogu selle aja on H pidanud tuuletaskuid poest ostma. Ja noh, on ka täitsa hea olnud. Aga tegelikult, tuleb tunnistada, oli asi selles, et me olime ära unustanud, kui maitsev on üks värskelt kodus küpsetatud tuuletasku, mis on äärest ääreni täis värskelt valmistatud kohupiimakreemi. Ja neid valmistada ei ole üldse mitte keeruline.
Keedutaigna jaoks läheb vaja:

2,5 dl vett
100 g võid
120 g nisujahu
suts soola
1 tl suhkrut
2-3 muna


Kohupiimakreemi jaoks läheb vaja:
200 gr kohupiima
2 dl vahukoort
1 dl suhkrut


Aja vesi keema, lase või vees sulada. Lisa pidevalt segades jahu, kuni tainas tuleb poti külgedelt lahti. Lase taignal jahtuda umbes 60 kraadini. Sega ükshaaval juurde munad. Selleks on kõige parem kasutada mikserit. Niisuta ahjuplaati külma veega. Tõsta lusikaga või kasuta taignapritsi, et teha ahjuplaadile ühtlase suurusega taignakuhjad. Küpseta 200 kraadi juures ca 40 min. Ära ahjuust ava kõpsetamise käigus. Lase jahtuda. Vahusta vahukoor suhkruga, seha juurde kohupiim, kuni kreem on ühtlane. Lõika igale taskule küljele ava ja pane seest tühi tasku kohupiimakreemi täis. Serveerimiseks raputa peale tuhksuhkrut.

esmaspäev, 16. veebruar 2009

Tõeline kiirtoit - Sidrunipasta

Ma ei tea mitu korda nägin Nami-Nami foorumites, et kiideti telekokk Nigella sidrunipastat. Lõpuks hakkasin mõtlema, et ju see siis eriliselt maitsev olema peab. Ja nii ongi, tõesti, ülimalt maitsev. Mitte just kaalujälgijatele, päris rammus, aga samas - milline Nigella retsept kaalujälgitatele mõeldud on, ikka kamaluga vahukoort, rasva ja šokolaadi. Nii see elunautimine tal käib. Aga tagasi sidrunipasta juurde tulles pean ütlema, et kui ma mõne toidu kohta enne olen maininud, et see on kiire või lihtne, siis sidrunipasta kiiruse ja lihtsuse ees kahvatuvad kõik. Vaja läheb:

500 gr spagette või linguinesid
1 sidruni riivitud koor ja mahl
1-2 munakollast
2 dl vahukoort
50 gr parmesani
1 spl võid
hakitud värsket peterselli

Sega omavahel muna, koor, sidruni koor ja mahl, riivitud juust. Keeda pasta soolases vees al dente. Kurna, pane pasta potti tagasi. Lisa või ja sega kuni kogu pasta on võine. Sega kohe juurde ka enne valminud segu. Kuum pasta küpsetab läbi muna. Serveeri kohe koos hakitud peterselli ja riivitud parmesaniga.

reede, 13. veebruar 2009

Seigeldes meenutustes. Rannakarbid karrikastmes.

See on üks nostalgiline toit. Tohutult meeldivad mälestused - Pariis, Nizza, Cassis... See on ka üks selline toit, mille puhul, teate ju küll, siin kodus süües jääb midagi nagu puudu, lõhn, õhk, melu, keel... Vaatamata sellele viib keele alla.
Rannakarbid on minu ja H lemmikud. Minu isiklikud esimesed mälestused neist pärinevad Brüsselist (kes käinud, teab- seal Grand Place'i lähedal need imearmsad väiksed restoranitänavad, kus kõik restoranid ülivärskeid karpe pakuvad). Me H-ga oleme sellised fännid, et iga kord, kui Lõunapoole-Euroopasse satume, sööme neid nii palju, et mõtleme, et nüüd on eluks ajaks isu täis. Aga võta näpust, nädala pärast isutab jälle. Pariisi jõudsime vist kl 23 õhtul, aga ikka oli vaja kohe välja karpe otsima minna. Pariisist on ka selline nali pärit, et sõime Champs Elyseel karpidele spetsialiseerunud restoranis kumbki ühe karbiprae, hunnik veini ka, vein hakkas karahvinist otsa saama ja kärbes lendas sisse. Mina urgitsesin seda oma ülemeelikus tujus välja, ettekandja tuli ja tõi maja kulul uue karahvini. Jõime aga edasi, kõht oli kohutavalt täis ja olgem ausad, see suur kogus veini tegi ka juba oma töö. Mina muudkui itsitasin. Ja mingil teadmata põhjusel, tõi kelner mulle maja kulul veel ühed mozzarellaga üleküpsetatud karbid, mille ma lihtsalt pidin endale sisse ajama, sest kelner oli nii üliarmas meie vastu. Võite ette kujutada, et tegemist ei olnud enam toidu nautimisega. Ja vaat peale seda korda ei olnud enam karbi isu kohe kaks nädalat. Aga normaalsete koguste puhul on nauding garanteeritud!

Vaja läheb:
1 kg (soovitavalt elus) rannakarpe
1-2 šalottsibul
1 küüslauguküüs
1 sellerivars
150 ml veini
50 ml vahukoort
1/2 tl karripulbrit
hakitud peterselli
soola
1 spl võid



Puhasta elus karbid hoolikalt. Harja igat karpi jooksva külma vee all, eemalda habemed (mina tegin seda nt näpitsatega, muidu ei jõudnud sikutada). Kui mõni karp on lahti, koputa teda, elanik tõmbab kohe oma koduukse kinni. Kui peale karpide kojuvedu kohe ei saa neid tegema hakata, pane nad kaussi, lisa mõned jäätükid, kata kauss märja käterätiga ja pane külmkappi. Siiski, ära neid üle päeva ette osta.

Sulata kaanega kausis või, lisa hakitud sibul ja küüslauk. Prae klaasjaks. Lisa karri, sega läbi. Lisa sellerivars ja vein. Keeda alkohol välja. Lisa koor ja maitsesta soolaga. Lase vedelikul kõvasti keeda, lisa karbid. Kata pott kohe kaanega. Karbid auravad paari minutiga lahti. Raputa vahepeal potti veidi, et kõik ühtlaselt auru saaks. Kui karbid on avanenud, serveeri tekkinud kastme, hakitud peterselli ja värske saiaga. Avanemata karbid viska ära, need ei pruugi head olla!

neljapäev, 12. veebruar 2009

Teistsugused ahjukartulid, Ü L I M A I T S E V

No mina ei tea, mis selle Jamie Oliveriga on. Jah, ta on ilmselgelt üks õnnestunud (ja veidi ülepaisutatud) turundusprojekt. Aga kõik tema retseptid on nii nii maitsvad. Seekord tegin kahte tema ahjuköögiviljarooga ja mõlemad viisid keele alla. Kõigepealt siis balsamiäädikas küpsetatud punased sibulad ja kartulid. Sinna juurde ilusad ahjuporgandid tüümianiga.


Hulk kooritud ja veeranditeks lõigatud kartuleid
Hulk kooritud ja veeranditeks lõigatud punaseid sibulaid
mõned suured koorimata küüslauguküüned, kergelt katki muljutud
vähemalt 100 ml odavat balsamiäädikat
soola, pipart
2 spl võid
2 spl oliiviõli
peotäis hakitud värsket rosmariini

Kuumuta ahi 210 kraadini. Hoia tühja ahjupanni kuumas ahjus, kuni see on tuline. Tõsta välja, pane sellele või ja õli. Lase võil sulada. Viska pannile hakitud rosmariin. Selle peale kartulid, sibulad ja küüslaugud. Sega hästi läbi. Vala kogu balsamiäädikas köögiviljadele. Maitsesta ohtra soola ja pipraga. Sega läbi. Küpseta 200-210 kraadi juures umbes 1 tund. Enne serveerimist pigista küüslauguküünteks kreemjaks muutnud küüslauk kartulitele.

10 porgandit
2-3 tl tüümiani

2 spl veiniäädikat
4 spl oliiviõli
soola
pipart


Lõika porgandid peenikesteks pulkadeks. Pane ahjuvormi, vala peale õli, maitseained ja äädikas, sega läbi. Kata fooliumiga, küpseta 200 kraadi juures ca 50 min, võta foolium pealt ja küpseta veel 10 min.

teisipäev, 10. veebruar 2009

Nigella carbonara...

Ühel haruldasel pühapäevahommikul ärkas minu mees minust varem. Ja kui ma mõni aeg pärast teda uimasena elutuppa ennast venitasin ja küsisin, et mis sa siin siis teha juba jõudsid, hakkas tema mulle rääkima, kui häid asju Nigella Lawson just saates, mida ta vaatas, tegi. Pidid need vast head asjad olema, kui meesterahvas õndsat üksindust nautides jäi pühapäeval kokandussaadet vaatama. Üks Nigella tookordsetest šedöövritest oli olnud Spaghetti Carbonara. Otsisin selle üles ja tegin isegi. Kasutasin küll linguinet. Muutsin ka munade kogust, kuna minu jaoks oli 4 muna ilmselgelt liiga palju. PS! Traditsiooniliselt kasutatakse carbonara kastme juures bucatini pastat. Vaja läheb (4-le):


500 gr spagette
275 gr Pancettat, mina asendasin Ameerika peekoniga
60 ml kuiva valget veini
60 ml vahukoort
50 gr parmesani
2 muna
1 spl võid
1 spl oliiviõli
musta pipart, soola ja muskaatpähklit


Keeda spagetid, kurnamisel säilita 150 ml pastakeeduvett. Prae või ja oliiviõli segus singitükid kergelt krõbedaks. Vala juurde vein ja lase mõned minutid keeda. Sega juurde pasta. Sega läbi ja lisa vajadusel veidi pastakeeduvett (kui muidu pasta liiga kuiv on). Sega kokku munad, koor, riivitud juust, pipar ja vajadusel sool. Tõsta spagetid tulelt ära, sega muna-koore segu pastale juurde. Kuumuta veidi pidevalt segades. Serveerimisel raputa peale veel pipart ja riivi muskaatpähklit.

esmaspäev, 9. veebruar 2009

Mõnusalt mõrkjas salat peedi, verigreibi ja endiiviaga

Harva juhtub, et mõne salati nägemine tekitab minus isu seda kohe järgi proovida. Vahel siiski. Selles salatis on nii palju sooja värvikirevust, et püüdis pilku. Lähemal uurimisel selgus, et see sisaldab ka huvitavaid koostisosasid. Nii et mõeldud, tehtud. Algne idee pärineb ühest 2007.-nda aasta Food&Travel numbrist. Vaja läheb:

1 salatsigur ehk endiivia
1-2 keedetud punast peeti
1 väike punane sibul
1 suur verigreip
2 tl balsamiäädikat
3 tl oliiviõli
pipart ja soola

Lõika endiivia peenikesteks ribadeks. Fileeri greip kogudes mahla eraldi kaussi. Lõika peedid õhukesteks sektoriteks ja sibul imeõhukesteks rõngasteks. Pane greip, peet ja sibul endiiviale. Sega kaste lisades kogutud greibimahlale balsamiäädika ja oliiviõli. Maitsesta pipra ja soolaga. Vala salatile ja lase enne serveerimist veidi seista.

laupäev, 7. veebruar 2009

Kuidas tehakse Baccara seepe...

... saab näha veebruarikuisest Nipiraamatust. Keda huvitab, otsige ajakirjalettidelt :)

reede, 6. veebruar 2009

Crème brûlée - desserdiklassika

Mõnda aega oli mul Crème brûlée (pr keeles "põlenud kreem") proovimise vastu mingi nähtamatu tõrge. Samamoodi nagu ka Carbonara, Bolognese ja teiste klassikute vastu, mille paremaid ja halvemaid koopiaid igas kohvikus proovida saab. Nüüd olen tasapisi siiski katsetama hakanud. Et klassikat millegi huvitavaga vürtsitada, lisasin kreemi sisse veidi safranit ja puistasin serveerimisel peale magusat passionivilja sisu. Passion on küll üks desserdimaailma tänaväärsemaid puuvilju oma tugeva troopilise maitsega. Retsept ise on Nami-Nami ja Oma Maitse sümbioos:

5 munakollast
2 dl kohvikoort
2 dl vahukoort
1 dl suhkrut
näpuotsaga safranit
jupike vanillikauna
pealeraputamiseks Demerara suhkrut
kastmeks passionivilja sisu
Vispelda munakollaste hulka suhkur. Lõika vanillikaun pikuti pooleks, eemalda terava noaga seemned ja lisa nii seemned kui kaunapoolikud koore sisse. Kuumuta potis kohvi- ja vahukoor. Eemalda vanillikoored. Tõsta 3-5 spl koort munasegusse ise pidevalt segades. Vala peene joana pidevalt segades munasegu sooja koore sisse. Kuumuta koort pidevalt segades, kuni see pakseneb, aga ära keema lase. Sega kreemi sisse ka safran. Vala ca 2,5 cm kiht kuumakindlate portsionvormide põhja. Kata fooliumiga. Aseta vormid ahjuplaadile, täida plaat kuni poole vormi kõrguseni veega ja küpseta 160 kraadi juures 50 minutit ahjus. Võta vormid välja ja lase jahtuda. Kata täielikult jahtunud vormid toidukilega ja tõsta minimaalselt 4 h külmkappi. Enne serveerimist raputa kreemi peale õhuke kiht suhkrut ja lase sel kuuma grilli all karamellistuda. Tõsta ahjust välja, pane karamelli peale passionivilja sisu ja serveeri.

kolmapäev, 4. veebruar 2009

kartuli-suitsujuustu supp Tammuri talu moodi

Üks ütlemata hea kodumaine toode on suitsujuust. Ikka seesama vanaaegses pakendis, pruunika halvasti maha tuleva koorega. Hiljem turule tulnud suitsujuustulised ei saa samale maitsemarjamaale ligilähedalegi. Minu meelest vähemalt! Kasutasin selle juustu head maiku ära kartuli kõrval püreesupis, mille leidsin vanu Oma Maitse numbreid sirvides. Sinna sattus see omakorda Tammuri talurestorani menüüst. Vaja läheb:

600 gr kartuleid
200 gr suitsujuustu
1 spl võid
piima ja vahukoort
soola/pipart
suitsusinki


Keeda kartul pehmeks ja tambi püreeks (eriti ilusa supi saab, kui kartulid läbi sõela ajada). Purusta saumikseriga juust ja vahukoor. Aja juustusegu potis kuumaks, lisa või ja kartulipüree. Kui sup on liiga paks, vedelda piima või keeva veega. Maitsetsa soola ja musta pipraga. Grilli suitsusingi või peekoni ribad grilli all krõbedaks. Pane serveerimisel supile värsket tilli ja grillitud suitsusingiribad.

esmaspäev, 2. veebruar 2009

Belglaste Waterzooi, kanaga

Waterzooi on tüüpiline belga toit, mida algselt valmistati kalaga, aga viimasel ajal on kana-waterzooi saanud isegi populaarsemaks. Minu teadvusesse jõudis see toit tänu Siim Kallasele, kes ühes varasemas Oma Maitse numbris oma lemmikuid Belgia köögist tutvustas. Nii nagu meie Siimule, maitseb see maitsev hautis ka mulle väga. Retsepti võtsin sellestsamast Oma Maitsest, tegin mõned koguselised muudatused ja ka kanavalmistamise tegin enese jaoks meeldivamaks. Vaja läheb:

4 kanakintsu
2 mugulsibulat
2 šalottsibulat
1 porru (ainult valge osa)
2 sellerivart
3 porgandit
6 kartulit
30 gr võid
1 l kanapuljongit
1 dl vahukoort
3 munakollast
0,5 sidrunit
värsket peterselli ja tilli
Tükelda köögiviljad, prae need võiga pannil läbi ja hauta keskmisel kuumusel ca 10 minutit kaane all. Samal ajal grilli soola ja pipraga maitsestatud kanakintse grilli all, kuni nahk on pruunikas-kuldne. Tõsta kana köögiviljadele, vala üle puljongiga. Hauta kaane all kana pehmeks, ca 0,5 h. Eemalda kana. Sega vahukoor munakollastega. Vala see segu köögiviljadele, kuumuta, aga ära keema lase. Kaste pakseneb. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga. Tõsta kastmesse kana. Raputa peale värsket peterselli ja tilli.