teisipäev, 23. veebruar 2010

Maailmareisi toiduelamused vol 1: Esimesed sammud Brasiilia toidumaastikul

Otsustasin hakata jupihaaval siia oma toidublogisse üles panema täispikkuses lugusid meie maailmareisi toiduelamustest. Algselt oli Oma Maitsega kokkulepitud igakuised nö kulinaarse päevaraamatu stiilis lood, seega nii need esimesed ka kirjutatud on. Kuna ajakirja jõuavad lood kõvasti kärbituna, siis hakkas mul kõigist neist elamustest lihtsalt kahju, mis mu arvutis, mustvalges failis peidus olid ja nii ma otsustasingi neid teiega jagada. Brasiilia jutt on pikk, kuna esialgu pidi sellest tulema kaks eraldi lugu. Loodan, et naudite!

Esimene kulinaarne elamus Brasiilias ei olnud minu jaoks maitse. See oli tugev kohaliku kohvi aroom, mis meie esimesel Niteroi hommikul köögist minuni jõudis, kui terrassil imeilusat troopilist aeda imetlesin. Kohv proovitud, leidsime, et oleks aeg saada ka aimu kohalikust köögist. Hommikusööki brasiillased eriti oluliseks ei pea. Süüakse puuvilja või küpsiseid, aga kohvi juuakse enamasti palju. Hommikusöögi tähtsus(etus) väljendub ka keeles – Portugali portugali keeles on hommikusöögi tõlge "väike lõunasöök" (pequeno-almoço), aga Brasiilia portugali keeles lihtsalt "hommikukohv" (café d'manhã)

Olin siinse köögi kohta enne reisi palju lugenud, kuid mitte kunagi proovinud. Teadsin, et see on ennekõike segu Portugali ja ammustel aegadel siia toodud Aafrika orjade köögist. Esimene söömaaeg leidis aset kodutänava nurga peal Niterois (Riost üle lahe asuv linnake), väikses Bar do seu Ze nimelises kohvikus, kus parasjagu pakuti lõunat. Sõnaraamat oli koju ununenud. Peale pikemat kätega vehkimist ja pea raputamist meenud mulle üks asjakohane portugalikeelne lause: "Pode recomendar-me alguns pratos regionais!" ehk "kas te oskaksite mulle soovitada mõnd kohalikku rooga". Nii täituski laud kiiresti erinevate hõrgutistega – hautatud loomaliha köögiviljadega (Carne ensopada), röstitud kana (Frango assado), köögiviljasalat kartulitega (Salada de legumes), mustad oad (feijao), võis praetud maniokijahu (farofa), riis ja spagetid ning muidugi kuulsad tursakoogikesed - Bolinho de Bacalhau. Viimane maitses imehästi kohaliku õlle juurde, mille järgi siin lõõskava päikse all isegi muidu nii õllepõlglikul inimesel kui mina, janutab. Kõht sai kohutavalt täis, sest üliagar perenaine tõi lauale kõiki kohalikke roogasid, nagu ma küsinud olin. Kõik oleks hästi olnud, aga…

Päikselised apelsinid Lebloni tänavaturul; kuulsad tursapallid ehk bolinhos de bacalhau; tšillide kirju maailma

… kohvikust koju jõudes tuli välja, et pererahvas ootas meid juba lõunat sööma. Laud oli juba kaetud. Head toitu mahub vist aga alati veidi veel, nii sai taas lauda istutud. Koduabilisel olid äsja valminud kuulus Bahia retsepti järgi valmistatud kookospiimaga kala ehk moqueca con peixe ning Pirao – banaani ja maniokijahuga paks kastmelaadne toit. Juurde muidugi kohustuslik riis ja mustad oad, milleta ei möödu siinmaal vist küll ükski lõuna- või õhtusöök. Tundub, et moqueca on sama oluline roog brasiillaste toidulaual, kui mustad oad. Seda tehakse tõesti igas kodus ja pakutakse igas söögikohas. Rio de Janeiro lähedal Mangaratiba linnakeses inimtühjal rannal peesitades nägime näiteks, kuidas kalamehed hommikuselt püügilt tulid, rannale lõkke üles tegin ja endale moquecat valmistasid. Moqueca jaoks praetakse õlis läbi hulk küüslauku, sibulat, erinevat värvi paprikaid, peterselli, koriandrit ja tomatit. Lisatakse veidi dende õli, kookospiim ning kala (meie perenaine kasutas kuld-merikokre, kuid seda rooga tehakse väga erinevate kalade ja mereandidega). Mõni ütleb, et tuleb lisada ka veidi vett, mõni jälle, et vett ei tohi mingi hinna eest lisada. Pirao jaoks valatakse veidi moqueca vedelikku ning mõned kalatükid teisele pannile, lisatakse banaan ning manjokijahu ning keedetakse paksuks pastalaadseks kastmeks. Klassikaline pirao on aga ilma banaanideta ja seda tehti kala ning mereanni jäänustest.

Niteroi teisel hommikul tõusime vara ja sõitsime kalaturule. Tuleb tunnistada, et ühe toiduhuvilise teeb selline värskus, selline valik ning sellised hinnad tõeliselt kadedaks. Letid on lookas erinevate suurte ja väikeste, roosade, triibuliste ja roheliste, lapikute ja piklike kalade all. Hai või tuunikala tunned ära, aga punasilm koerkalast pole ma enne midagi kuulnud. Lisaks muidugi krevetid, krabid, vähid jms. Turukotti rändasid kilo värsket tuunikalafileed (maksab siin umbes 65 eek), kilo suuremapoolseid krevette (umbes 75 eek) ning 20 austrit (100 eek). Krevetid puhastas kalakaupmees metsiku kiiruse ja meisterlikkusega ise ära. Lisaks austri avamise demonstratsioon. Tuleb tunnistada, et meil see austri avamine nii libedalt vaatamata läbitud õppetunnile ei läinud – küll purunesid karbid, küll veritsestid näpud ja kõverdusid noad. Meil oli plaanis koos pererahvaga suuremat sorti mereannilõuna, aga neil, kel värske kala isu nii kange on, et kojugi enam ei jõua, on suurepärane võimalus kalaturu teisel korrusel ostetud kraam ära küpsetada lasta. Kilo küpsetamise eest võetakse 30 eek, jahe õlu kõrvale ja pidusöök missugune.

Osavnäpust austriavaja Niteroi kalaturul; vaagnatäis värskeid austreid õhtuooteks; kalaturu värvilised letid

Meie tee viis meid aga hiiglaslikku puu-ja köögiviljapoodi, milliseid võib siin palju leida. Brasiilia on tõeline puuviljaparadiis – paljudel siinsetel viljadel puuduvad vasted teistes keeltes, kuna neid mujal maailmas lihtsalt ei kasva. Heas puuviljahallis on puuviljad nii küpsed, et vähegi julmema kohtlemise korrad purunevad nad juba enne kassani jõudmist. Nii et neid tuleb hoida erilise hoolega, kui ei ole soovi kojujõudes kotist lusikaga troopiliste viljade püreed süüa, muidugi koos koorte ja seemnetega. Kotitäis peterselli, koriandrit ja sidrunit, mida siin tõesti ohtralt kasutatakse, kotis, seadsime sammud koju lõunat valmistama.

Külma Argentiina veini kõrvale sai eelroaks "valmistatud" kandikutäis värske mere järgi lõhnavaid austreid – ainuke vaev need noaga lahti urgitseda ja veidi sidrunit peale pigistada. Siinsetel pole ka õnneks tavalist rahamaiku juures. Austrid saime sõbralikult kolmevahel ära jagada, sest meie lõunalaua neljas liige, inglane Tim, neid süüa ei julgenud. Ta olevat kunagi lugenud, et kui juhtud ära sööma ühe halvaksläinud austri, võid selles sisalduvast mürgist väga haigeks jääda. Veel enam, see mürk jääb sinu sisse, nii et kui kunagi hiljem taas juhtud halvaks läinud austrit sööma, on surm kindel. Tänasime teda selle informatsiooni eest ja nautisime oma austreid mõnuga edasi. Lisaks praadisime eelroaks oliiviõlis küüslauguga krevette. Pearoaks valmis tõeliselt maitsev ja lihtsaltvalmistatav roog, millele perenaise sõnul muud nime polegi, kui lihtsalt tuunikalaseibid (ingl k Diced tuna). Selleks sai hakitud suur kogus peterselli, rohelist sibulat ja koriandrit, uhmris purustatud suur kogus musta pipart, kõik see kokku segatud sidrunimahla ja oliiviõliga ning siis tuunikalaseibe selles segus keerutatud. Praadisime kala kuumal pannil kergelt mõlemalt poolt ja oligi valmis. Kõrvale kartulipuder ja riis. Soovijatele muidugi ka mustad oad.

Õhtul otsisime endale meeldiva mahlabaari, milliseid siin on palju. Kõik mahlad on värskelt pressitud, nimekiri on pikk, sisaldades mitukümmet erinevatest viljadest pressitud mahla, lisaks vitaminad, millesse lisatakse ka piima. Alati peab müüjale märku andma, kui suhkrut ja/või jääd mahla sisse ei soovi. Meie esimeseks valikuks ostutus kohalike poolt palavalt soovitatud Acai mahl, mis sisaldab küll palju kaloreid, aga pidi energiat andma terveks päevaks. Kõrvale ostsime väikseid kanapirukaid. Acaimahl oli nagu tumelilla paks püree, täiesti joodav, kuid õrna ravimilaadse kõrvalmaiguga. Pirukad… kui aus olla, siis need olid tõeliselt vastikud. Hästi kuivad ja jahused, pudenesid kiiresti ja jäid suulakke kitina kinni. Ükskõik kui palju paksu acaimahla me peale uhada ka ei püüdnud, ikka tahtis kurgulaest kinni hoidev pirukas meid lämmatada. Nagu arvata võib, rändasid enamus ostetud kümnest pirukast otse prügikasti. Kuigi kohvikulettidel on tohututes kogustes isuäratavaid pirukaid, otsustasime edaspidi kasutada ühte selgeksõpitud portugalikeelset lauset: "queria dois desses!" ehk "palun kaks sellist!".

Mõned päevad hiljem oli meie halb kogemus küpsetistega juba ununenud. Läksime terveks päevaks Itaquaciara randa ja ostsime rannakohvikust kaasa kõiki sorte saiu ja pirukaid. Ettevaatlikult siiski, kõiki ainult ühe. Ja sel korral me ei pidanud pettuma. Brasiillased on tõelised meistrid banaaniküpsetiste tegemises ja nii saigi meie ühiseks lemmikuks banaanipirukas. Kui kohviku lähedal olevad kohalikud nägid, et ostame saiakesi, aga kalakooki ei ostagi, tulid nad meile ütlema, et me siiski ka seda prooviksime, olevat tõeliselt maitsev. Oligi, rasvas kõpsetatud, tõeliselt tugev pirukas, sees jällegi tursk.

Järmise päeva veetsime Rio de Janeiros, kõrgel kõrgel mäenõlvadel asuvas vanas linnaosas nimega Santa Teresa. Kitsad teed on ääristatud ajahambast puretud väiksemate ja suuremate villadega, ümbritsetud tihedast troopilisest aiast. Nagu jalutuskäik minevikku. Külastasime kohalike seas väga populaarset mereannirestorani Sobrenatural. Minu proovitud moqueca jäi kahjuks alla kodus perenaise Katia poolt valmistatule ja Henri proovitud veiseliha oli lihtsalt tavaline. Aga caipirinha oli võrratu! Siin saime ka oma esimese portugalikeelealase eduelamuse. Lugesime portugalikeelsest menüüst, et kõikide roogade juurde tuuakse ka mustad oad ehk feijao. Jutuajamises portugalikeelse ettekandjaga olime aga pehmelt öeldes saamatud. Road toodi lauale, aga mis puudu oli, olid oad. Lasime siis uuesti menüü lauda tuua ning koputasime näpuga õigel real. "Unustatud" oad ilmusid kibekiirelt lauale.

Õhtusöögiks kutsusid võõrustajad meid Niteroi parimasse kilorestorani. Valid taldrikule kõik, mida soovid, kaalud portsu ära ning maksad selle järgi, kui palju toit kaalus. Selliseid kilorestorane on väga erinevaid – alates sööklataolistest kuni moodsate gurmeerestoranideni. Aga kõigis saab siiski süüa võrdlemisi odavalt. Vaatamata sellele, et Niterois asuv Zagatti on äärmiselt populaarne, viisakas ja hea köögiga koht, maksis suur taldrikutäis erinevaid roogasid umbes 80 krooni. Selle raha eest oli võimalik proovida väga erinevaid Brasiilia köögile omapäraseid roogasid, aga ka näiteks sushit ning grillitud liha, köögivilja ja juustu. Juust on siin nii populaarne grillroog, et poodides müüakse erinevadi grillimist taluvaid juustusid, mis juba grillvarda otsa aetud. Kõige traditsioonilisemaks kohalikuks juustuks peavad kohalikud Queijo de Minas juustu, mis on valge, pehme juust. Seda panevad nad nii leivale kui kasutavad toiduvalmistamisel erinevates roogades. Abikaasa Henri proovis Zagattis meiega kaasas olnud maailmarändur Timi soovitusel populaarset brasiiliapärast loomaliha lõiget nimega picanha. Tim reklaamis grillitud picanhat väitega, et see oli esimene sõna, mida ta pidas oluliseks portugali keeles selgeks õppida. Ja see oli meie elu parim loomaliha. Parem isegi, kui eelmisel sügisel Toskaanas proovitud kuulus bistecca alla fiorentina. Tundub, et lihaasjatundjad ei pea Lõuna-Ameerika veiseliha just ilmaasjata maailma parimaks. Kui me oma kaaslaste slime all liha maigutades mõnust mõmisesime, ütlesid nemad: "Oodake, oodake, see pole veel midagi – homme lähme rodiziosse…!".

Kaks kindlat asja Brasiilias - rand ja värske kookospiim; sardiinispets Lebloni tänavaturul; Brasiilia rahvuskokteil cachacast - Caipirinha

Peale pikka ja päikselist rannapäeva, ootaski meid kauaoodatud külaskäik rodiziole. Täpsemalt churrascariasse. Rodizio tähendab seda, et kelnerid käivad ringi ja pakuvad sulle aina uusi ja uusi roogasid. Siin võib leida pizza või isegi sushi rodizioid. Aga kõige levinum ja traditsioonilisem on siiski liharodizio – churrascaria. Esimese elamuse saamiseks olid võõrustajad meile valinud kuulsa rodizioketi Porcao. Keti, mille kohta kohalikud ütlevad, et see on parim rodizio maailmas. Porcaos on tõeliselt hea teenindus. Auto peatad otse restorani ukse ees ja parkija sõidab sellega ise parklasse, nagu filmides. Lisaks grillitud lihadele, mis varsti lauda saabuma hakkavad, kuulub churrascaria juurde enamasti ka buffet' laud. Porcaos on see tõeliselt muljetavaldav, sisaldades sooje ja külmasid roogasid kuni laia sushivalikuni välja. Muide Brasiilias elab tohutult palju jaapanlasi (eriti Sao Paolos), nii et sushi ja jaapani köök on laialtlevinud nähtus. Aga Porcaos hakkasid varsti meie ümber tiirlema mehed grillvarrastega, millel erinevad kuldseks küpsenud vastupandamatult lõhnavad lihatükid. Iga taldriku kõrval on kaart, mille üks külg on roheline (näitab kelnerile, et soovid liha juurde), teine punane (kui see külg on nähtaval, kelnerid sind sel ringil lihaga ei tülita). Kui unustad oma kaardi keeramata ja hetkeks naabriga lobisema jääd, võid kindel olla, et juba lõikab keegi su taldrikule õhukesi ribasid järgmisest hõrgutisest. Tavalise noa ja kahvli kõrval kuuluvad churrascaria-arsenali ka lihanäpitsad, millega saad liha lõikavat kelnerit abistada ja mahlaka liha enda taldrikusse tõsta nii, et lihamahlad särgile või laudlinale ei lenda. Veel toodi igale lauale joonis, millel kujutatud kõik 12 erinevat loomalihalõiget, mida Porcao pakub – nimi nii portugalli kui inglise keeles ja selle asukoht looma kehal. Väga kasulik materjal. Minu lemmikuks sai Filet Mignon juustuga, Henri süda kuulub endiselt picanhale. Kanasüdamed jätsime proovimata, kuidagi kurb oli vaadata, kuidas mitukümmend väikest kanasüdant oli vardasse ritta aetud. Grillitud juust oli endiselt maitsev ja seda küsisin juurdegi. Sealiha oli kohutavalt rasvane – see kuidagi ei sobi siinsesse sooja ja niiskesse kliimasse. Lisaks ringitiirutavale lihale ja rikkalikule buffet'le sai roogsid ka tellida – muidugi riisi ja ube, praetud banaane, liha- ja lõhecarpacciot jms. Uhke lihasöömaaja juurde jõime tõeliselt maitsvat Brasiilia veini – Reserva Miolo 2007. aasta Chardonnayd. Meie võõrustaja Katia ei söö liha. Ja just sellepärast, et tal on loomadest kahju ja ta hakkab alati mõtlema, mida teeb laiaulatuslik loomakasvatus keskkonnale. Ühel hetkel tundus, et Katia tuju läheb päris ära, kui need lihad veel kaua meie ümber tiirutavad ja me lahkusime. Aga mine sa tea, kas tal oli loomadest kahju või oli tal kahju, et on otsustanud lihast loobuda, sest sellises restoranis tekib küll vist igal taimetoitlasel liha isu.

Mmmm... maailma parim loomaliha, picanha

Järgmisel päeval reisisime Riost edasi Petropolisse. Uhkesse linna, milles kuna gi elas kuningas ise koos oma perega ja kus iga maja on ilus nagu loss. Esimese asjana pakuti meile maitsta Mocotod. Johnny, kelle juures me Petropolises peatusime, ütles, et see on kõigi Brasiilia laste lemmik. Tugev moos, mida lastele antakse lusikaga süüa, kui nad nõrgad on. Põhimõtteliselt on tegu magusa vasikajalasüldiga, mida müüakse moosi moodi purkides. Tundus, et see on üks neist asjadest, mis maitseb ainult siis, kui oled seda söönud lapsest saati. Meile see igatahes ei meeldinud.

Petropolises sattusime järgmisele churrascariale. Johnny tahtis meile parimaid veiseribisid (costela) demonstreerida. Veiseribid olid tõeliselt pehmed ja mahlased. Käisime restoraniköögis ka nende valmimist vaatamas. Kokk rääkis, et ribide valmimine võtab aega 9 tundi. Kõigepealt küpsetatakse neid veeauruses spetsiaalses ahjus 4 tundi ja seejärel veel 5 tundi küpsetuskotis sellessamas ahjus. Selle rodizio lõpetuseks toodi kõigile grillitud ananassi, millele puistati peale suhkru-kaneeli segu. Äärmiselt maitsev grillroog – soovitan järgi teha.

9 tundi valminud suussulavad ribid; Sada sorti ubasid, tänaval müügiks

Mõne päeva pärast sõitsime edasi Ilha Grande saare poole. Poolel teel peatusime väikses merelinnas Itaguais. Seal saime esmakordselt proovida üht-teist Põhja-Brasiilia köögist. Nimelt manjokijahust farofat erinevate täidistega. Farofa tegemiseks segatakse manjokijahu vähese veega. Kuum pann kaetakse õhukese jahukihiga ja kuumutatamisel muutub see valgeks pannkoogiks, farofaks. Farofa enda maitse on täiesti neutraalne, nii saab seda "pannkooki" täita nii magusa kui soolasega. Proovisime ühe kookose-kondenspiimaga ja teise riivjuustu-võiga. Rammus suutäis ja üllatavalt maitsev!

Farofatädi ametis; Mann Mangaratiba rannas; Itacoaciara rand Niterois

Ilha Grandel sai ära proovitud Brasiilia jäätised. Siinse lõputu marja- ja puuviljanimekirja tõttu on täiesti arusaadav, et siit võib leida enneolematute maitsetega jäätiseid. Ilha Grande laevakai juures asuvas Sorveteria Boca Gelatas näiteks saab proovida maisijäätist, konjaki-pähkli-viigimarja jäätist, passionijäätist, tangerinijäätist jne. Valikus on mitukümmend kirgastes värvides külma maiust. Kahjuks ei ole need meie kodumaiste koorejäätistega sama maitsvad. Nii harjunud oleme me oma Regati kreemisusega, et midagi pole teha. Kui magusaisu veel jätkub, tuleb õhtul tänavatele jalutama minna. Siis tekivad peamistele restoranitänavatele suured desserdikärud, kust on võimalik 10-30 eek eest osta farofakooki kookosega, maasikaid šokolaadis, banaanikooke, suhkru ja pähklihõrgutisi, passionivilja- ja maasikakooki ja nii edasi ja nii edasi…

Värvikirevad jäätised Ilha Grandel; Kalamehed hommikusest püügist moquecat keetmas;

Ilha Grande salarannad; Kaunid Brasiilia naised :)

Tagasi Rios otsustasime külastada Põhja-Brasiilia köögile ja kultuurile pühendatud suurt pidustust – Feira dos Nordestinos´t. Iga päev valmistavad restoranid hiiglaslikus messihallis põhjarahvaste hõrgutisi ja bändid panustavad omaltpoolt kaasakiskuvate forrorütmidega. Lisaks saab peolt osta käsitööd ja põhja-Brasiilia köögile omaste toitude valmistamiseks toorainet. Sissepääs maksab uskumatuna näiva 1 reaali (5,6 eek). Reedeti on pidu nii suur, et käib vahet pidamata kuni pühapäeva õhtuni välja. Põhja-Brasiilias süüakse palju päikse käes kuivatatud loomaliha ja ka erineval moel valmistatud looma siseelundeid. Meie tellisime vaagna erineva lihaga, lisandiks keedetud manjokki sulatatud võiga, mis maitses täpselt nagu kartul ning ube, mis olid valmistatud hoopis erilisel moel – heledamad oad, riis, maitseained ja liha oli hautatud pruunikaks pudruks. Seda õnnestus meil oma väiksele Eva Mariale isegi tatrapudru pähe veidike sisse sööta.

Mõnusate rannailmadega oleks patt jätta kasutamata võimalus veeta aega imeilusates randades. Kui meie rannatoidud piirnevad enamasti krõpsude ja jäätistega, siis siin võid päev otsa erinevaid hõrgutisi nautida, need tuuakse otse sinuni. Rannas käivad ringi mehed, kes pakuvad müügiks acaid, värskeid mahlasid, pirukaid (empada), kalakooke, värskeid puuvilju, grillitud liha, krevette ja juustu (väike grill on samuti müüjal seljas ning peesitaja silme all küpsetatakse roog valmis) ja palju muudki.


VIimane nädalavahetus Rios oli sügavalt kulinaarne. Kohe, kui olime kotid Claudia ja Gianluca kodus maha pannud, läksime meie auks korraldatud kohtumisele kalaturule. Niteroi kalaturule, kus olime juba varem kala ostmas käinud, aga võimalust lasta värskeltostetud kala ja mereannid teise korruse restoranis valmis küpsetada polnud me veel proovida saanud. Kuna oli laupäev, siis pidime kohale jõudma enne 12 päeval, muidu enam kohti naljalt ei leia. Esialgu oli plaanitud pidu 6-le, aga sõpru muudkui lisandus, kuni heatujulises pidulauas istus juba 13 inimest. Lasime praadida krevette küüslauguga, valmistada manjokijahus paneeritud sardiine ning grillida ühte suurt ja värvilist kala, kes on kohaliku päritoluga ja kelle inglisekeelset nime keegi meile öelda ei osanud. Restoranid olid tõeliselt rahvast pungil, möll meeletu ja toit viis keele alla.

Kõht oli kohutavalt täis. Aga seltskond otsustas, et nüüd oleks vaja minna edasi ühe lauasolnud härra aeda ja üks korralik lihagrillimise õhtu korraldada. Nii tehtigi. Naisi siinmaal grilli ligidale ei lasta ja ka lihaostmine on meestetöö. Nii nautisimegi meie Claudiaga ilusat aeda ja troopilisi viljapuid, kuni mehed tõid poest pikki grillvorste, värsket saia, köögivilju grillsalati jaoks, grillimisjuustu varraste otsas (queijo coalho) ja muidugi picanha´t (kuulsat kohalikku veiselihalõiget). Iga grillliha juurde serveeritakse siin alati salatit peenekshakitud tomatist, sibulast ja rohelisest paprikast, kastmeks kõvasti laimi (neid võtsime salati tarbeks otse puu otsast) ja veiniäädikat. Grilli kõrvalt põõsast said soovijad naksata väikseid kollaseid pipraid, et oma salat vürtsikamaks muuta. Õhtu lõppes meie võõrustaja Adriano enda valmistatud cachacade (suhkrurooviinade) degusteerimisega keldris, vanim neist oli üle 10 aasta vanune ja maitses magusalt, peaaegu nagu hea liköör.

Grillitud juust, minu suur lemmik; Valmib tüüpiline Brasiilia grillsalat

Järgmiseks päevaks olime kutsutud ühe suure Brasiilia pere igapühapäevasele Feijoadale. Olime juba varem lugenud, et nädalavahetuseti söövad brasiillased traditsiooniliselt Feijoadat. Toitu, mille ajalugu ulatub aega, mil Brasiilias peeti palju orje. Iga kord, kui pererahvas looma tappis, anti kõik, mis "heast lihast" üle jäi, orjadele. Orjad keetsid kogu saadud kraami koos mustade ubadega (mida tol ajal leidus metsikult) maitsvaks roaks. Nii ka täna - musti ube hautatakse selle roa tarvis pikalt koos erinevate sealihatükkide ja sea siseelunditega, lisatakse ka vorste. Kõrvale pakutakse riisi, võis praetud manjokijahu ja peenteks ribadeks lõigatud ja kergelt läbi praetud kohalikku lehtkapsast couve´t. Enamasti süüakse feijoada juurde ka apelsiniviile et hammaste kluge jäänud rasv eemaldada ja suud puhastada. Kuna mitu nädalavahetust oli juba möödunud ja me polnud veel tähele pannud, et keegi meie sõpradest feijoadat sööks, uurisime, kas see feijoada on ikka nii levinud, nagu kirjutatakse, või on see lihtsalt müüt. Enamus vastas, et laupäeval-pühapäeval saadakse küll endiselt kogu perega kokku, aga liha grillimine on oluliselt levinum kui feijoada valmistamine. Meie suureks rõõmuks saime siiski võimaluse proovida tõelist kodust feijoadat. Lauas oli oma 30 sööjat ja potid olid aukartustäratavalt suured. Kõik maitses suurepäraselt, kogu liha oli pehmemast pehmem, oad oma tuntud headuses ja suur oht oli end lõhki süüa. Feijoadapeo lõpetamiseks toodi välja maasikakook ja Quejo Minas juust kookose-kõrvitsakeedisega. Peale sööki kogunes kogu naispere maja ette ilmaasju arutama ja mehed maja taha napsu võtma ning jalgpalli vaatama. Tõeline elamus oli saada osa sellisest perekondlikust koosviibimisest.

Metropolide Rio ja Sao Paologa tutvutud, sõitsime edasi kesk-Brasiiliasse. Mato Grosso do Sul osasriigi pealinnas Campo Grandes elab küll üle 700 000 inimese, aga tunne on nagu väikses külas – hommikul hakkavad ümberringi kirema ohtrad kuked ning elanikud kõnnivad tänavatel ringi joogitopsid käes, arutavad asju ning pakuvad teistelegi juua. Joogitopsid on tehtud looma sarvest või kuivatatud kõrvitsast ning sees on neis topsides naljaka nimega jook – terere. Terere joomine on sotsiaalne sündmus – kuivatatud taimeteesegule valatakse külma vett ja üksteise järel hakatakse jooki imema ühte ja sama metallkõrt kasutades. Nii jagatakse tänaval äsja sobitatud tutvuse korral uuele sõbrale oma terere´d. Ka kohvikus seisis nurgas tereretops ühe kõrrega – kes tahab, see võtab. Campo Grandes õnnestus meil külastada ka perekondlikku õhtusööki, kus pakuti kuulsat rooga - Bobo´d kanaga. Selleks tükeldatakse kana hästi peeneks ning keedetakse paksuks kanakastmeks, strogonoffiga sarnaseks. Kõrvale serveeritakse peenikesi friikartuleid, riisi ja salatit. Meie perenaine valmistas kaasa võtmiseks passionivilja-mousse´I – kondenspiima, vahukoore, küpsiste, vahukoore ja ohtra passioniviljasisuga.

Danieli ja Laureniga Corumba pidustustel; Restoraninurgas asub ÜKS tereretops, mida kõik soovijad jagavad; teel Pantanali kohtasime palju krokodille

Campo Grandest 5 tunnise autosõidutee kaugusel asub tohutu looduskaitseala Pantanal. Ja Pantanali Boliiviapoolsel piiril Corumba linn. Juhtusime Corumbasse jõudma õhtul, mil terve linn pidutses Juunipidustuste Sao Joao pidustustel. Ja pidudega kaasnevad alati ka hõrgutised. Esimese asjana proovisime quentão´d, vürtsikat jooki ingveri ja cachacaga, mis meenutab meie hõõgveini ning mida siin talviti külmarohuks juuakse (külmakraadid, õigemini soojakraadid, millepärast sellist jooki manustatakse, küündivad päeval "kõigest" 30-ni). Järgmisena proovisime Pantanali firmarooga – piraajasuppi (caldo de piranha). Proovisime mitut sorti, kõik olid erinevad, aga väga maitsvad. Maitsesime ka suhkurdatud kookospähklit,väikseid lihavardaid ja praetud kalatükke piraajakastmes. Juunipidustusteks valmistatakse veel Armuõunu (punase karamelli sisse kaetud terveid õunu) ja palju toite maisist (nt maisikook nimega Sopa Paraguyana). Peojärgsel päeval tahtsime minna Boliiviasse krokodillisaba proovima, aga rahvas oli vist pikast peost veel väsinud ja restoranid seetõttu suletud.

Oma püütud piranha, olgem ausad, palju süüa seal just polnud; Uhked Azul Ararad Pantanali looduskaitsealal; Värsked nakra viljad (cashew), mille mahla brasiillased armastavad

Ja oligi juba aeg liikuda edasi Argentiinasse, et sobitada Mendoza veine kokku maitsva loomalihaga ja juua soojenduseks paksu kuuma šokolaadi.

reede, 19. veebruar 2010

Karamelli-laimi kanatiivad ehk retsept, mis võistlusele ei jõudnudki

Mõne aja eest lugesin Rannamõisa linnuliha blogist suure rõõmuga, et on välja kuulutatud retseptivõisltus - mida head saab ettevõtta Rannamõisa linnulihatoodetega. Sukeldusin kohe Rannamõisa kodulehele, vaatasin, et neil on ilusad broileritiivad ja panin pea tööle. Juba mõnda aega olin tahtnud kokku panna ilusa kuldse karamelli ja mahlaka kana, nii sündiski käesolev retsept - karamelli-laimi kanatiivad. Motikale hääled sisse, poodi, turule ja koju küpsetama. Selle roa lihtsus ja võlu seisneb selles, et karamellikastet ei pea eraldi keetma - segad aga kraami kokku, valad kanale ja kõik muu toimub iseenesest. Ma olin tulemusega nii rahul, et asusin kohe vaatama, kuidas retsept teele panna. Ja siis avastasin, et ma ei olnud võistlustingimusi korralikult läbi lugenud - osalemiseks peab pildil olema Rannamõisa logoga tootepakend või peab alles olema tšekk, mis tõestab Rannamõisa toote ostu. No seda mul ei ole muidugi, millegipärast ei müüda meie kohalikus poes siin Hua Hinis Rannamõisa jahutatud broileritiibasid. :) Nojah, õnneks on mul olemas blogi, nii et saan neid ilusaid tiibasid siin lennutada! Muide, neid tiibasid saab teha ka suvisel grillipeol - pane oma wokpann ufogrillile ja kõik toimib! Proovige järgi ja andke teada, kuidas meeldib. Kuidas neid tiivakesi meisterdada saate teada kui vajutate fotode all olevale ligile!


esmaspäev, 15. veebruar 2010

Rappuv loomaliha (Bo Luc Lac) ehk lugu sellest, kuidas ma hakkasin armastama Vietnami kööki

Bo Luc Lac ehk otsetõlkes rappuv loomaliha on minu teine Vietnami köögi katsetus peale reisi. Eesmärk endiselt sama - tekitada endale piisav arusaam selle maa köögist ja otsustada, kuidas see mulle meeldib. Esimesena valmisid mõne aja eest karamellikrevetid (Tom Rim), mis olid äärmiselt maitsvad, aga ohoo-efekti otseselt ei toimunud. Peale seda loomaliha aga võin juba suhteliselt kindlalt öelda, et mulle Vietnami köök meeldib. Võrratu, kõik sobib suurepäraselt kokku - kvaliteetne loomaliha imelises marinaadis (see marinaad meeldib sulle ma usun juba ilma maitsmatagi, nii ilus värv ja kontsistents on tal), tuba täitvad aroomid, heleroosa hapukas sibul, värsked vesikressilehed ja mahlakad tomatid ning täpiks I peal muidugi dipikaste soolast, piprast ja laimimahlast! Kui sa tahad selle hõrgutisega lähemalt tuttavaks saada, vajuta pildi all olevat linki.





Vaja läheb:
Lihamarinaad:

2 spl hakitud küüslauku

1,5 spl suhkrut
2 spl austrikastet
1 spl kalakastet
1 spl seesamiõli
1 tl paksemat sojakastet

Vinegrett:
0,5 kl 10% äädikat
1,5 spl suhkrut
0,5 spl soola

Dipikaste:
1 laimi mahl
0,5 tl soola
0,5 tl pipart

Lisaks:
500-600 gr loomaliha (eelistatavalt reie- või seljatükk ehk sirloin)

3 suurt tomatit (viilutatud)
300 gr värsket vesikressi
2 punast sibulat või 10 väikest šalotti


Sega kokku kõik lihamarinaadi koostisosad. Lõika liha ca 2*2 cm tükkideks. Sega lihatükid marinaadi sisse nii, et kõik tükid oleksid marinaadised. Pane vähemalt 2 tunniks külma. Sega kokku vinegreti koostisosad. Viiluta sibulad peenteks viiludeks ja sega vinegreti sisse. Pane samuti külma seisma.
Aseta kausipõhja vesikress ning peale tomativiilud. Tõsta kõrvale, kuni valmistad liha. Selleks kuumuta pann pliidil kuumaks. Lisa 2 spl õli ja kuumuta veel, kuni õli tossama hakkab. Lisa lihakuubikud ühe kihina pannile ja ära neid liiguta oma 2 minutit või kuni üks külg on pruunistunud. Nüüd tuleb kõigil tükkidel teine külg keerata. Siit ongi see roog oma nime saanud, kuna vietid raputavad lihatükkide pööramiseks tugevalt panni. Oota, kuni ka teised küljed on ilusti pruunid. Tõsta liha tomativiiludele, tõsta peale marineeritud sibulad ja mõned supilusikatäied vinegretti.
Dipikastme jaoks pane väiksesse kaussi sool ja pipar ning sega kokku laimimahlaga. Ära seda unusta, kaste on selle roa üliloluline komponent. Kui soovid, serveeri kõrvale aurutatud riisi! Keele viib igal juhul alla!

reede, 12. veebruar 2010

Päriselt päevitanud tomatid

Mida te alloleval pildil näete? Päiksekuivatatud tomateid, eksole! Ei ole mingi eriline vaatepilt, kuna sama võib enamus live-ettekandes näha ka avades oma külmkapi ukse. Mis need petersellipestoga ühte purki pistetud väikesed meetomatikesed eriliseks teeb, on see, et nad päevitasid end kaunilt krimpsuliseks päris päikese käes minu oma aias. Kui tahad lähemalt lugeda, vajuta pildi all olevale lingile!



teisipäev, 9. veebruar 2010

Kreveti - kammkarbi ceviche... lubasin endale veidi luksust

Ceviche tegemine on mul plaanis olnud juba sellest ajast, kui me Santiagos, Tšiilis, olles ühel õhtusöögil segacevichet süües kooris oigasime: "Jeerum, kui hea!".

Kui üks mõte mitu kuud peas laagerdab, siis ta ikka muutub veidi, vastavalt oludele ja aina paremaks. :) Nii ma valmistasingi seekord cevichet hoopis oma kahest lemmikmereannist - krevettidest ja kammkarpidest, maitseks veidi kollast mangot ning tibatillukesi, aga võimsaid, punaseid tšillisid. Marineerimiseks puhas laimimahl. Jälle pean oigama: "Jeerum, kui hea!", see roog on lihtsalt kerguse ja värskuse tipp! Lisaks šikk ja luksuslik. Hmm, Eestis ma ei raatsiks just suurt kausitäis teda valmistada, aga valmistamata ka ei jätaks. Eriti mõnus oleks see roog suvel, ilusa ilmaga, terrassil, kõrvale klaasike jahedat valget veini!

Vaja läheb:300 gr puhastatud kammkarpe
300 gr kooritud krevette
4 väikest šalottsibulat
7-8 laimi mahl
1 pisike punane tšilli
1/4 kl hakitud punast paprikat
1/4 kl hakitud kollast mangot
soovi korral veidi hakitud arbuusi
peotäis hakitud koriandrit ja münti
soola/musta pipart

Üks ceviche tegemine algab alati hommikuse külaskäiguga värskeid mereande müüvale turule, kuna selle roa juures on mereanni värskus vaat et kõige olulisemgi. Koju jõudnud, koori ja puhasta krevetid. Kui sinu kammkarpe müüakse koos kõige muuga, mis karbi sees koos ilusa valge lihaga on, puhasta ka kammkarbid ära. Haki krevetid ja kammkarbid ühesuurusteks tükkideks. Haki ära 3 šalottsibulat, sega mereandidega. Pigista neile 6 laimi mahl, sega korralikult läbi, pane midagi raskuseks peale ning lase öö läbi külmikus küpseda (laimimahl küpsetabki mereannid ilusti valmis). Hommikul kurna vedelik mereandidelt ära. Sega juurde peeneks hakitud tšilli, mango, arbuus, paprika, ürdid ja viimane šalottsibul. Pigista peale viimase 2-3 laimi mahl, sega läbi. Maitsesta musta pipra ja soolaga, kui tarvis, siis ka suhkruga. Serveeri jahedalt, koos valge veini või šampanjaga!

reede, 5. veebruar 2010

Vietnami maitseid - Tom Rim ehk karamellikrevetid

Nagu ma siin varem juba ühe postituse juures mainisin, ei tunne ma, et oleksin päriselt Vietnami köögist aru saanud. Minu kogemused tunduvad kaootilised, nii ei oska ma ka näiteks hinnangut anda, kas mulle Vietnami köök meeldib või mitte. Otsustasin, et tulen tagasi ja valmistan ise nii palju Vietnami roogasid, et tunne tekiks. Ühte asja olen kunagi varem ka valmistanud ja siin blogis teiega jaganud - friteeritud kevadrulle (nem). Omatehtud kevadrullid olid väga maitsvad, aga mulle tegi muret nende välimus, kippusid katki minema ja pealt säbruliseks, mitte ei olnud siledad, nagu mina ette kujutasin. Vietnamis, kevadrullide kodumaal, sain ma aga meeldiva üllatuse osaliseks - kõigi sealsete kokkade kevadrullid olid täpselt samasugused säbrulised ja pragudega, nagu minu omad :).
Aga tänase roa, Tom Rimi, leidsin juba enne reisi ühe oma Aasia lemmikblogija RasaMalaysia blogist, retsepti sai ainult veidi muudetud. Kavatsesin neid krevette Vietnamis kohapeal proovida, aga tegu on rohkem ranniku Vietnami ja lõunapoolse maiuspala, kui pealinnaroaga. Nii ta mul seal proovimata jäigi.
Mina tegin Tom Rim´i väikse petukaubana. Nimelt tehakse originaalis seda koorimata krevettidest, aga mulle tundub, et niimoodi ei jõua head maitsed kuidagi lihani. Nii ma siis tegin kõike nii, nagu peab, ainult kooritud krevettidega. Ja said nii maitsvad ja mahlakad! Proovige järgi ja andke teada, kuidas meeldis! Vaja läheb:600 gr koortega krevette (koori ära, jäta saba alles)
2 šalottsibulat (haki)
1 küüslauguküüs (koori ja mulju katki)
punt rohelist sibulat (haki)
2 spl kalakastet
1/2 tl musta pipart

Sega kõik koostisosad kokku ja jäta mõneks ajaks marineerima.

1/4 kl vett
1/4 kl suhkrut

Sega pannil vesi ja suhkur. Kuumuta aeglaselt keemiseni, aga ära liialt sega, nii võib karamell tükki minna. Samal ajal kuumuta teisel pannil suts õli ja prae krevetid kiirelt läbi. Kui kaste hakkab karamelli tooni võtma, vala see krevettidele ja sega, kuni krevetimahlad karamellikastmega segunevad. Kui krevetid ilusti roosaks on läinud, serveeri otsekohe!

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Jupike Jaapanit - soe enokiseente salat sojakastme ja hernevõrsetega

Vahel tuleb inspiratsioon nagu välk selgest taevast. Hetkel, kui ma oma palavalt armastatud enoki seened poes kätte võtsin, oli selge, mis nendega teha tuleb. Nii et enne, kui asun Vietnami tom rime ja luc lace meisterdama, tuleb hoopis üks jaapanipärane roog - soe enokiseente salat sojakastme ja hernevõrsetega. Ega ta päris kohatu sel hetkel polegi. Juba paari kuu pärast oleme ise Jaapanis kohal ning ettevalmistused selleks käivad juba täie hooga. Jääb vaid loota, et meil piisavalt ressursse jagub kõigi sealsete hõrgutiste proovimiseks (kuigi, kuulsa mürgikala fugu jätab vabatahtlikult proovimata, selles pidi niikuinii rohkem adrenaliini kui maitset olema).
Sooja seenesalatit, mida teile täna pakun, sobib hästi süüa kergeks lõunaks, kuid veel enam sobib see ma usun ühele aasiahõngulisele õhtusöögile marineeritud kala- või kanavarraste kõrvale! Vaja läheb:

Vaja läheb (2 inimesele):
2 keskmise suurusega kartulit
100 gr enoki seeni
1 keskmise suurusega sibul
musta pipart
4 spl sojakastet
suur peotäis hernevõrseid
2 spl õli
Soovi korral maitsestamiseks marineeritud ingverit ja veel veidi sojakastet

Koori kartul ja riivi hästi suureaugulise riiviga peenteks ribadeks. Lõika sibulast pikad peened ribad. Eralda enokid üksteisest. Murra hernevõrseil rootsud alt lühemaks. Aja pannil õli kuumaks, prae kartuli- ja sibularibad kergelt läbi. Lisa seened ja prae kõike koos veel veidi. Maitsesta musta pipraga ning lisa sojakaste. Sega ja prae, kuni köögivili on valmis, kuid siiski veel meeldivalt krõmpsuv. Lisa hernevõrsed, sega läbi ja eemalda pann tulelt. Kui soovid, tilguta üle ingveriga maitsestatud sojakastmega.
Oi-shii de-su! (Küll maitseb hästi)