teisipäev, 29. juuni 2010

Grillsaiad herne-parmesani kreemiga

No mis sa selle rõõmuga peale hakkad, et turul juba prisked hernekaunad ostjaid ootavad. Kuna ma juba oma kukeseentega grillsaia lainel niikuinii olin, siis valmis järjekordne saiakate. Olin neid helerohelisi variatsioone hernekreemidest juba nii mõneski ajakirjas ja toidublogis imetlenud. Nüüd oli siis minu kord. Parmesan, küüslauk ja oliiviõli tundusid just õiged kaaslased minu pisikestele esimestele hernepoistele :).

Vaja läheb (ca 4 saiale):
100 gr värskeid herneid
2 küünt küüslauku
3 spl oliiviõli
2 spl parmesani
1 tl riivitud sidruni koort
1/2 väikse sidruni mahl
1 suur leht münti
Keeda herneid ca 2 minutit soolaga maitsestatud vees ja kurna. Lase jahtuda. Haki küüslauk, prae koos riivitud sidrunikoorega kergelt 1 spl oliiviõlis. Sega kokku herned, küüslauk ja sidrunikoor oliiviõliga, parmesan, mündileht, lisa ülejäänud õli ja sidrunimahl. Purusta saumikseriga kreemjaks, maitsesta soola ja pipraga. Grilli saiad kuldseks, kata hernekreemiga, riivi peale veel parmesani ja tilguta paar tilka head oliiviõli!

pühapäev, 27. juuni 2010

Kukeseene bruschetta, suvine kiusatus

Kõik sai alguse sellest, et olin ilma igasuguse plaanita turult koju vedanud kotitäie imearmsaid väikseid kollaseid kukeseeni. Ja kui ma siis kodus end Liina alati mõnusate lugudega premeerisin, sain ma tänu tema valmistatud saiatriole aru, mis neist kukekatest kohe saama hakkab - kiired bruschettad. Kiire kontroll, kas valget veini on... olemas! Aknast pilk põlevale lõkkele, milles hõõguvad söed lubasid kiireid maitsvaid grillsaiu. Mis siis ikka... taluvõi, seened, aiast värsket tüümiani, paar küüslauguküünt, pisut sidrunikoort ja valmis. Nagu kiirete ja heade suviste hõrgutiste puhul ikka, mingit imet siin pole. Täpsete kogustega retsepti samuti mitte. Vaja läheb:
mõned viilud head saia
suur hulk kukeseeni
veidi taluvõid
veidi oliiviõli
paar küüslauguküünt
mõned noored valged väiked sibulad
punt värsket tüümiani
soola ja pipart

Kuumuta pannil või ja oliiviõli segu. Haki küüslauku ja sibulat, prae läbipaistvaks. Lisa seened, prae, kuni üleliigne vesi on ära auranud. Lisa hakitud tüümian. Kuumuta läbi, maitsesta soola ja pipraga. Grilli saiad kuldseks, kata seeneseguga. Kui soovid, riivi peale veidi parmesani. Veidi värsket tüümiani peale, klaasike külma valget veini kõrvale ja suvine lõunasöök ongi valmis!

reede, 25. juuni 2010

Eesti jaanipäev, kerge Itaalia hõnguga



Saabusin äsja tagasi paaripäevaselt ürituselt, mis sai asjaosaliste seas endale auväärt tiitli "parimaid Jaanipäevi ajaloos". No ei tea, mis selle hea sünergia tekitas, kas ilus ilm, Eestimaa kaunis loodus, toredad inimesed, laste korraldatud taidlusetendus, maitsvad road või kõik kokku, aga see polegi oluline. Miks ma sellest siin, oma toidublogis kirjutan, on see, et meie muidu üdini kodumaine Jaanipidu, oli sel korral väikese Itaalia touch´iga, nagu vanameister Imre Kose tavatseb öelda. Nimelt olid suve kõige tähtsamale üritusele saabunud kohale ka kallid sugulased Itaaliast ja seda koos sealsete hõrgutiste ning hasartse toidussesuhtumisega. Eesotsas perepea Lucaga, kelle käe all ka kõige tavalisem sidrun tõeliseks gurmeesalatiks võlutud sai.
Lisaks oli onupoeg Ants oma lambakasvatusest tähtsa päeva puhul ühe 5 kuuse tallekese eraldanud ning suitsetas teda pikalt puju sees kohalikus suitsuahjus. Tulemuseks tõeliselt mahlakas suitsuliha, mida ka need, kes lambalihast tavaliselt ringiga mööda käivad, ikka uuesti ning uuesti ette tõstsid.




Aga Itaaliast... kõigepealt jäid asjaosalised pisut hiljaks, kuna nad olid läinud Karilatsi forellipüüki, et forellicarpaccio jaoks kasutatav kala võimalikult värske oleks. Ja siis välkusid mõnda aega teravad noad, suurele liuale lõigati õhukesed kalaviilud, peale ohtralt sidrunimahla, soola ja pipart, ürte (tüümiani, punet nt) ja head oliiviõli.


Järgmisena pani Luca lauale suure hunniku jahu, tegi keskele augu, valas sinna soola, oliiviõli ja vett, ning segas taignaks. Sõtkus seni, kuni tainas oli päris tihe. Sealt said siis võetud tükid, need veinipudeliga õhukeseks õhukeseks pannkoogilaadseks rullitud ja kiirelt kahelt poolt ära grillitud. Nii valmis traditsiooniline suveleib Piadina.

1 kg jahu
ca 25 gr soola
ca 150 ml vett
ca 50 ml oliiviõli
Kui on niiske ilm, siis veidi vähem vett, kui kuiv, siis rohkem. Tunde järgi, noh!
Kõik kokku segada tihkeks taignaks, rullida õhukeseks ja grillida kiirelt kuumade süte kohal mõlemlt poolt


Kui kuumad piadinad grillilt saabusid, tõsteti lauale suur kotitäis omatehtud salaamit. Nimelt peab Luca õde Toskaanas farmi ja tema kasvatas siis Luca pere jaoks seal suureks sea nimega Franco. Kui Franco piisavalt suureks sai, ehk siis eelmise suve lõpus, sai temast hulk salaamit tehtud. Oma pool aastat kuivasid Franco vorstid Toskaana farmis, kuni nad lõpuks omanikuni jõudsid. Mõnusad salaamiviilud sobisid kuuma piadinaga nagu valatult. Mitte unustada külma roosat veini muidugi!



Samal ajal podises toas pliidil juba mitmendat tundi (kokku koguni 5) üks teine Francost tehtud salaami, paks ja krussis, tõsiselt rammus suutäis. Sellist keedetavat salaamit nimetatakse sealkandis väidetavalt Zampone. Kui vorst ära on jahtunud, koorisime tema ümbert ära pehmeks keenud soolikaümbrise ning lõikasime viiludeks, et nautida teda tumedal leival marineeritud sibulaga.

Et Jaanipäeviti ikka liha grillida tuleb, siis oli ka meie itaallastel mõned mahlakad sealihakäntsakad ette valmistatud - olid teised pisut enne potis seisnud koos soola, pipra, oliiviõli, sidrunimahla ning ürtidega (tüümiani, pune, rosmariini ja mürdi seguga). Grillil kaunilt kuldseks ning lauale.



Järgmisena sattus meistri nina alla kuhi suuri kollaseid sidruneid. Valmis midagi, mis meie suvisele lauale nüüdsest kindlasti tulevikuski tee leiab. Nimelt lõikas Luca sidrunid õhukesteks viiludeks ning laotas suurele vaagnale ühe kihina. Peale soola, pipart, veiniäädikat ja head oliiviõli. Ja ongi kõik! Uskumatult maitsev salat. Sama võib teha ka apelsinidega ning pipra võib välja vahetada ka mõne sobiliku ürdi vastu, nt tüümiani või pune. PS! Luca väitel sobib seda salatit teha ainult neist suurtest paksu krobelise koorega sidrunitest, mida praegu meie kaubanduses kõvasti leida võib.


Samal ajal grillis Luca abikaasa Anu juba saiu traditsiooniliste bruschettade tarvis. Peale peenekshakitud kobartomatid, veidi basiilikut, küüslauku, soola-pipart ja oliiviõli. Tomatisegu grillitud saiale ja valmis!

Viimasena saabusid grillilt tomatid, mis olid poolitatud, väikse soolaga maitsestatud, siis grillil pruunistatud ning lõpuks veiniäädika ning oliiviõliga üle valatud. Braavo!

Kõik iseenesest ju väga lihtne, eksole. Aga kujutage ette, kui seda kõike teeb üks pesueht itaallane, kes ise toidust siiras vaimustuses on ning taustaks lugusid veinivalmistamise ning Itaalia toiduainete kohta räägib, siis on tegu juba tõelise elamusega! Keskööl metsaveerelt leitud 6 helendavat jaaniussi andsid ka oma väikse panuse! :)

reede, 18. juuni 2010

Mida teha eelmise aasta kartulitega, üks korralik karjasepirukas muidugi

Kuna turulettidel ilutsevad juba nädala jagu need kõige oodatumad, pisikesed õhukese koorega värsked kartulikaunitarid, siis tuleb ju sellest, mis eelmisest hooajast keldrisoppi jäänud, kiiremas korras midagi maitsvat valmis meisterdada. Viimane aeg! Mõned päevad tagasi tegime sama asja ka eelmise hooaja külmutatud kukeseentega, mis said koos maalt saadud paksu hapukoore ja kaelakarbonaaditükkidega kastmeks keedetud, et neid siis tilliga üle puistatud värskete kartulimugulatega nautida. Aga nüüd on kartuli kord. Ja milleks muuks eelmise hooaja kartulid ikka head on, kui kartulipüreeks. Ja see omakorda üheks maitsvaks karjasepirukaks. Ega mingit retsepti polegi ju. Igaüks teeb oma viitsimise ja südametunnistuse järgi - kas vahuline läbi sõela aetud kartulipüree vahukoore ja võiga (mmm... aga ainult neile, kel südametunnistus piinama ei hakka) või saumikseriga see liimisarnane variant bikiinivormisõbralikult lahja piimaga, praetud vabalt valitud looma hakkliha meeldivate vürtsidega maitsestatuna (minul rändas pannile sea- ja loomahakkliha, sibula, küüslaugu, värske tüümiani, tomatite ning NoMu Cajun maitseaineseguga, mis andis veidi põnevat maitset juurde) ja peale riivitud juust, mis parajasti külmikus olemas on (mul oli täitsa tavaline Eesti juust ja oli väga maitsev, aga miks mitte kulutada tükike oma Gruyere´i või parmesani hoopis). Ahjupotti lihasegu, kartulipüree, peale juust ja paar tilka head oliiviõli.
Ja voila, eelmise hooaja kraam eest, hing rahul, kõht täis ja meel hea!

pühapäev, 13. juuni 2010

Piparmündi ja maasikaga toorjuustu koogikesed


Minu aeda üritab vallutada selline tore tegelane, nagu piparmünt. Enamasti pole mul selle vastu midagi, välja arvatud siis, kui ta oma tugevad juured otse maasikapeenra alla ajab. Aga tegelikult on minu meelest paremat umbrohtu kui piparmünt raske välja mõelda. Kuna mul teda rohkem kui küll on, siis hakkas juba ammu kuskil kukla taga helisema kelluke teemal piparmünt-maasikas-šokolaad. Hämmastama pani mind see, et mul ei õnnestunud internetiavarustest leida ühtegi kooki, kus oleks kasutatud värskeid lehti. Ikka ja alati oli maitset antud õli, likööri või piparmündikommidega. Tekkis kahtlus, et äkki juhtub värske mündilehega midagi ootamatut, kui teda püreestada ning seista lasta. Uudishimu ei andnud asu ja nii see asi ära proovitud saigi. Etterutates võin öelda, et midagi temaga ei juhtu, nii maitse kui värv on hea ja ilus. Siiski sain ma aru, miks tavaliselt pigem õli kasutatakse - piparmündilehe püreestmine on üks igavesti tüütu tegevus. Proovisin mündilehti, mis olid segatud sidrunikoore ja sidrunimahlaga, alguses saumikseriga purustada. Peale mõningast edu surusin saadud massi läbi peene sõela. Kellel on kodus olemas väiksed ramekini suurused küpsetusrõngad (ilma põhjata vormid), võiks neid kasutada. Alt šokolaadipruun, keskelt maasikapunane ja pealt heleroheline koogike tuleb isuäratavalt kaunis. Minul kahjuks neid vorme veel olemas ei ole, kuigi olen nende järgi juba ammu puudust tundnud. Muide, kas keegi teab, kust neid muretseda saaks? Oleksin siseinfo eest väga õnnelik :). Igatahes, 6 koogi tegemiseks läheb vaja:

Põhja jaoks:
150 gr Digestive küpsiseid
40 gr tumedat šokolaadi
50 gr võid

Vahekihiks:
6 maasikat

Piparmündi-toorjuustu kihiks:
2 suurt peotäit värskeid mündilehti
1 tl riivitud sidrunikoort
1 spl sidrunimahla
150 ml vahukoort
150 gr toorjuustu
4 spl suhkrut (sukrut lisa vastavalt oma maitsele)
1 želatiinileht
Peale värskeid maasikaid, mõned lehed värsket piparmünti ja kastmeks sulatatud šokolaadi (millese võid soovi korral veidi võid ja vahukoort lisada, et kaste veidi vedelam oleks)
Purusta Digestive küpsised. Sulata või ja šokolaad potis, ära keema lase. Sega küpsisepuruga läbi. Tee ramekinid või küpsetusrõngad hästi kergelt õliseks, kui soovid kooki pärast hästi välja saada. Suru küpsisepuru vormi põhja ühtlase kihina. Lõika maasikad õhukesteks viiludeks ja lao ühe kihina küpsisepõhjale. Pane vormid külma.
Sega piparmündilehed sidrunikoore ja sidrunimahlaga. Purusta saumikseriga nii peeneks, kui saad. Suru saadud mass läbi sõela. Sega sõelutud piparmündipüree kokku toorjuustuga. Lisa suhkrut niipalju, kuni magusus sulle sobilik on. Vahusta vahukoor ja sega see toorjuustu-piparmündi segu sisse. Lase želatiinilehel mõned minutid külmas vees seista. Pigista kergelt kuivemaks ja soojenda potis, kuni želatiin sulab (ära mingil juhul keema lase). Lisa pidevalt segades toorjuustu-piparmündi-vahukoore segu želatiini sisse (mitte kunagi teistpidi). Vala igasse vormi nii palju piparmündisegu, et vorm täis saaks. Kata kõik vormid toidukilega ja lase öö läbi külmas seista.
Serveeri koos värskete maasikate, piparmündilehtede ja sulatatud šokolaadiga.

teisipäev, 1. juuni 2010

Banaanikeeks genadillivõiga (ja muud head kraami)

Kunagi poole aasta eest, kui ma järjekordselt käisin Tais toidupoes salaja ühte oma lemmikajakirja Delicious sirvimas (Tais olid inglisekeelsed ajakirjad nii kallid, et ma neid päriselt ära osta ei raatsinud), nägin seal ilusat ideed - banaanikeeks grenadillivõiga. Kõik, mis mulle meelde jäi, oli see, et või sisaldas toorjuustu ja vaniljekreemi (vanilla custard). No igatahes oli see mõte mul kõik need kuud kukla taga ja etterutates võin öelda, et täiesti teenitult! Banaanikook sündis legendaarse Nigella retsepti järgi väikeste mugandustega ja või tegin oma äranägemise järgi!

Keeksi jaoks läheb vaja:

2 suurt muna
180 gr jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
0,5 tl soola
70 gr hakitud kreeka pähkleid
50 gr hakitud tumedat šokolaadi
ca 300 gr püreestatud banaane (hästi küpseid)
150 gr suhkrut
100 gr võid
0,5 tl vanilliekstrakti
50 ml piima
Sega kausis jahu, küpsetuspulber, sooda ja sool. Teises kausis sega omavahel sulatatud või ja suhkur. Lisa sellele segule ükshaaval kloppides munad ning seejärel piimaga püreestatud banaanid. Lisa pidevalt segades pähklid, šokolaad ning vanill. Lisa jaokaupa, pidevalt segades, kuivained. Määri keeksivorm võiga ja kata jahuga. Vala tainas vormi ja küpseta 180 kraadises ahjus 60-75 minutit.
Grenadillivõi jaoks läheb vaja:
Kõigepealt tuleb valmistada vanillikreem ehk vanilla custard. Juhise selleks leiad näiteks sellest postitusest (eesti keeles kõige all). Kreemi läheb vaja oluliselt vähem, kui teda selle retsepti järgi tuleb. Samas on tema kasutamiseks miljoneid vahvaid võimalusi. Näiteks, võid ta jäätiseks külmutada või kastmena sellessamas rabarberikissellis ujuvatele saartele kasutada või küpseta hoopis kookosmakroonilohukesed (näiteks selle Nami-Nami retsepti järgi), täida vanillikreemiga ja pane kõige otsa üks magus maasikas! See viimane on üks tõeliselt super maitsekooslus - kookos, vanill ja maasikas... mmm!
Aga tulles tagasi grenadillivõi juurde, siis läheb vaja:

150 gr toorjuustu
6-7 spl vanillikreemi (vanilla custard)
1 spl sidrunimahla
2 spl suhkrut
2 grenadilli sisu

Sega kõik kokku ühtlaseks kreemiks.
Lõika keeksist viilud ja määri grenadillivõid peale!