laupäev, 31. juuli 2010

Suvecanneled vaarikatega ja lokiline lehtpeet balsamico ning vutimunadega

Olen siit oma Võrratust Maailmast ilmatu kaua eemal olnud. Õnneks ainult virtuaalsest. Reaalselt olen ma oma Võrratus Maailmas vägagi kohal olnud. Ja nautinud. Vaatamata tapvale kuumusele, pean siiski tunnistama, et ma olen seda suve nautinud.

Pottidest, pannidest, pliidist ja maitsvatest roogadest ei ole ma kuumuse pärast mitte eemale hoidnud. Tõde on sellest oi kui kaugel. Tegelikult olen enamuse neist 33-kraadistest ilmadest justnimelt kuuma pliidi taga veetnud. Miks just nii, seda kuulete varsti ma loodan täpsemalt, kui kõik plaanide kohaselt läheb. Mulle lihtsalt ei meeldi hõisata enne, kui kõik päris kindel on.

Ühe asja võin ma siinkohal vist küll nüüdseks päris kindlalt välja öelda. Nimelt selle, et augusti lõpus jätame oma kalli kodumaa taas mõneks ajaks selja taha ja suundume aastaks Euroopa südamesse. Mind hakkas juba poole ümbermaailmareisi peal aegajalt piinama kerge Euroopa-igatsus. Ja kuidagi hakkasidki asjad niiviisi arenema, et alates 1. septembrist olen mina taas mõneks ajaks tööinimeste nimekirjas, ja seda Euroopa Komisjonis. Mann, kes augustis 5-seks saab, läheb esimesse klassi sealses Euroopa Koolis (koolikohustus on seal tegelikult juba 4-aastastel). Kõige muu kõrval, loodame selgeks saada prantsuse keele, mille õpingutega juba ammu algust sai tehtud ning muidugi kasutada võimalust veeta oma nädalavahetused kõigest paari tunni kaugusel erinevates Euroopa riikides, kohalikke hõrgutisi maitstes ning kultuuri endasse imades. Juba panin silma peale ühele võrratule juustupoele Luxembourgi kesklinnas, kuhu esimestel päevadel kindlasti ka oma sammud seame. Loodetavasti õnnestub ka sel korral aegajalt leida võimalust teile neist maitseelamustest kirjutada.

Aga miks ma kirjutama hakkasin, ei olnud tegelikult mitte meie peatne ärasõit või minu pikk eemalolek blogindusest. Tegelikult tahtsin jagada paari suvist rooga, mida mul aega muudelt kulinaarsetelt tegevustel näpates teha on õnnestunud. Üsna retseptitud, nagu need suvised road ikka kipuvad olema.

Esiteks tuli mul juba ammu mõte, et kui vaarikad valmis saavad, siis proovin nad oma suure lemmiku, cannele, sisse pista. Mõeldud tehtud, valmstasin aga juba varem äraproovitud retsepti järgi cannele taigna. Lasin sellel tundide viisi külmikus seista. Pistsin igasse cannelevormi ühe küpse punase vaarika, valasin taigna peale ja panin küpema. Nii nagu cannele ise, tõmbas vaarika pealt mustaks. Ja nii nagu cannele ise, ei maisenud ta hiljem üldse mitte kõrbemise järgi, vaid sobis just suurepäraselt maheda pehme cannele sees.


Teine roog sai teoks tänu minu headele sõpradele Triinule ja Marile ning nende pere Kitse talule. Suviti nad ikka varustavad mind aegajalt värske hea-paremaga otse talupõldudelt. Ja seekord sain kaasa kaunid lokkis lehtpeedilehed ning mõned vutimunad. Mul oli meeles, et itaallased teevad lehtpeeti küüslaugu ja balsamicoga. Asusin siis järgi tegema. Eemaldasin lehtedelt varred ja hakkisin lehed peenteks ribadeks. Praadisin oliiviõlis veidi hakitud küüslauku, lisasin lehtpeedi. Segasin veidi ning lisasin siis sortsu balsamicot. Samal ajal pošeerisin kiirelt vähese veiniäädikaga vees mõned vutimunad. Küps lehtpeet taldrikule, peale mõned vutimunad, veidi soola ja pipart! Valmis! Suvi on ilus!