teisipäev, 31. august 2010

Esimesed elamused Luxist

Olemegi kohal. Kujutasime ette, et peame silmitsi seisma ohtrate pagasi ülekilodega, aga tundub, et oleme suutnud oma pakkimisoskuseid viimasel ajal kõvasti lihvida, sest lisaks mõningatele käsipagasisse minevatele kodinatele oli meil kõigest veidi alla 50 kg kraami. Lennud läksid suurepäraselt ja pühapäeva õhtul kl 17.35 võttiski meid vastu vihmane Luxembourg. Mis meie entusiasmi aga sugugi vähendada ei suutnud. Paar bussisõitu ja olimegi oma ajutises kodus (minu uskumatult hea südamega tulevane kolleeg võttis meid sissejuhatuseks enda juurde kuni endale kodu leiame). Valgusküllane ja hubane kodu asub kohe vanalinna lähedal, vaikse ja rohelisel tänaval.
Esmaspäeval oli aga Henri sünnipäev. Sel puhul jalutasime vanalinna, kus mul juba eelmisel korral olid silma jäänud mõned uskumatu valikuga juustu ja küpsetiste poekesed. Samal ajal juhtus linnas toimima suur välimüük, ehk Braderie. See on omakorda kuidagi seotud igal aastal sel ajal linnas möllava suure lõbustuspargi Schueberfoueriga, mis juba ligi 700 aastat aset leiab (700 aasta eest ei olnud tegu muidugi vaaterataste ning õudustetubadega, vaid lammaste müümise laadaga :). Igathes linna oli rahvast täis, iga mõne hilbumüügi leti järel oli üks, mis pakkus kohalikke heledaid grillvorste saiaga ning teine, mis pakkus ehtsat šampanjat. Nii see rahvas seal siis einestas - ühes käes grillvorst, teises klaasike kihisevat. Meie ostsime ühelt vahvalt kaupmehelt mõned kuivatatud vorstid (ühe tüümianiga, ühe seentega ja ühe veiniga), juustupoest esimesed katsetused põnevate juustude vallas - tüki Morbieri, millel kahe kreemise kihi vahel tuhariba ilutseb ning väike kuhjakujuline Gaperon, mis seest näeb välja nagu ricotta, lõhnab nagu Brie, aga maitseb hoopis omamoodi, tugevalt ning hästi. Küpsetistepoes jätsime värvilised makroonid ja muu sellise proovimata, aga maitsesime ära kuulsa kohaliku roa - Pate de Rieslingu, mis kujutab endast õhukese taignakihi sees küpsetatud hästimaitsestatud pikka poissi vms, põnev on see, et tühjaks küpsev taignaosa täidetakse hiljem läbi taigna sees oleva osa rieslingust tehtud kallerdisega. Mulle meeldis väga! Pärast oli kavas kohustuslik käik H&M-i, kuna Mann oli oma sünnaks saadud raha eurodeks vahetanud (vabatahtlikult, ausõna) ja kavatses seal nende eest sisseoste teha. Mann sai rikkamaks lilleliste saabaste, Hello Kitty vihmavarju, triibuliste kinnaste ja sädeleva vöö võrra! Success! :)

Šampus otse tänaval; Mann, kelle lemmiksaade on Ameerika supermodellid, uue vihmavarjuga; Juustuvalik ühes mõnusas vanalinna poekeses


Värvilised makroonid ja muud maiused ühes teises vanalinna poekeses; viil kuulsat kohalikku Pate de riesling´ut
Linn on superarmas. Puhas, vaikne, rahulik. Siin elab kõigest alla 80 000 inimese, nii et väga mõnus on jalgsi kõndida. Kui tulebki bussi kasutada, siis see paar peatusevahet ei jõua ära tüüdata. Üüratult kõrgetelt sildadelt, mis keset Luxi laiuvaid orgusid ületavad, avanevad ahhetamapanevad vaated linnale. Nii et esialgu oleme eluga igati rahul.


Maitsvad vorstid Prantsusmaalt; juustuvalik veidi lähemalt, head vesistamist!
Eile käisime ka Manni koolis ära. Andsime avaldused sisse ja saime teada, et nüüd on kõik korras, Mannil koolis koht olemas ja mõne päeva pärast antakse meile juba teada täpsemalt, mis päeval ta alustab, millal lapsevanematega kohtumine on ja kellest saab tema klassijuhataja. Kool tundus superarmas ja hea on see, et see asub praktiliselt minu töökoha kõrval. Nii et hommikul hea viia. Meile meeldis veel see, et esimeste-teiste klasside lapsed alustavad väikeste, 5-lapselistes, gruppides, et suur kool ning lärm kohe ära ei ehmataks.
Üks asi on selline ka siiski, mis meid just ei rõõmusta. Nimelt on siin linnas vaid 3-4 suuremat toidupoodi. Kesklinna pole neid lubatud ehitada, nii asuvad nad linnaäärtes või linnast väljas. Autotule inimesele tähendab see, et saab käed pikemaks venitada. Eile käisimegi esimest korda suuremat kogust kraami ostmas ning tulime koju 5 suure kotiga. :( Lisaks on veel nii, et liha- ning piimatooted on Saksamaal 2-3 korda odavamad ja seetõttu käivad paljud mujal süüa ostmas. See tähendaks poolepäevast rongiretke autota inimestele, nagu meie. Aga noh, küll me midagi välja mõtleme. Ja pealegi, toidupoe valik oli supermega fantastiline ja huvi pärast arvutasin ka välja, et samad asjad oleksid Eestis maksnud kokku ligi 100 eek rohkemgi. Nii et ei saa kurta. Väikseid poekeseid tõepoolest kuskil eriti pole, oleme juba päris palju ümbruses ringi kolanud ning pole mitte ühetegi näinud. Välja arvatud need kallid vanalinna omad, millest alguses kirjutasin.
Prantsuse keelt oleme juba üksjagu praktiseerida saanud, sest iga kolmas inimene siiski muud peale prantsuse või kohaliku letzeburgi keele ei oskagi. Seni oleme hakkama saanud. Täna lähme teeme kuulsas lõbustuspargis mõned sõidud, Mann unistaski juba mitu päeva vaaterattast.
Ja homme siis tööle! Imelik, pole niimoodi päris inimese moodi tööl juba mitu aastat käinud. Täpsemalt 2005 a maikuust. Vahepeal sai liikuva graafikuga tegeletud selle spahotelli projektiga, meisterdatud seepe-küünlaid ja krijutatud on ka igal pool ja igal ajal. Aga seda, et punkt kl 9 mind kontor ootab, pole ammu olnud. Eksootika!

reede, 20. august 2010

Kreveti-shooter, kokteil ja eelroog korraga!

Aegajalt kulinaarinspiratsiooni otsides sirvin oma vanu märkmikke (ma kohe olen selline märkmiku inimene, kel pool elu killukestena märkmikus kirjas on) ja sinna kirja pandud retsepte. Kunagi keset oma aastast ümbermaailmareisi olin ma otsustanud, et millalgi läheb katsetamisele põnev kokteil/eelroog krevettidest! Pole ausaltöeldes õrna aimu, kust ma selle leidsin, nii et viidet ei saa panna ja vabandan juba ette plagiaadi eest. Aga idee iseenesest on põnev - soolane alkoholiga kokteil krevettidega. Serveeritakse külmalt, pitsist. Mulle maitses väga, sobiks suurepäraselt mõne peenema õhtusöögi isutekitajaks! Vaja läheb (ca 5-le):

200 ml tomatimahla
2-3 spl viina
2 spl sojakastet
1 tl wasabit
1/2 tl sidrunimahla
ca 30 väikest krevetti soolvees
soola vajadusel

Sega kokku mahl, wasabi, sojakaste, viin ja sidrunimahl. Maitsesta soolaga, kui vaja. Jaota krevetid pitsidesse ja vala peale tomatimahlasegu. Lase kuni serveerimiseni külmas seista!

teisipäev, 17. august 2010

Sealiha ja oma aia puravikega pasta ehk õhus on sügist

Võin ausalt öelda, et pea terve suve ei tekkinud mul isu pasta järele. Ikka midagi kergemat, midagi köögiviljasemat oleks tahtnud. Aga sel nädalal on õhus tunda sügist. Tormituuled ja äiksevihmad on terrassile puistanud hõredalt kollaseid kaselehti. Päike paistab ka selge ilmaga läbi augustivine. Õhtul kaovad aasad paksu udu sisse. Majaesises metsatukas on valminud punased pohlakobarad ning niiskel hommikul pistavad sambla vahelt oma pea välja pisikesed puravikud. Ja õhk lõhnab küpsuse järgi.


Täna sai esimest korda üle mitme kuu õhtul terrassil kuuma teed rüübatud. Peale öist megaäikest võisin omaenda aeda hommikul tõsiselt seenele minna. Pisikesed puravikud puhastatud, tekkis üle mitme kuu isu ühe mõnusa kreemise pasta järele. Sisse mahlane sealiha, puravikud ja hulk värsket tüümiani. Vaja läheb:

400 gr spagette
300 ml puhastatud puravikke
300 gr head pehmet sealiha, nt kaelakarbonaadi (kuubikuteks lõigatuna)
200 ml vahukoort
1 väike sibul
3 küünt värsket küüslauku
soola ja musta pipart
Haki küüslauk ja sibul peeneks. Prae väheses õlis klaasjaks ja lisa sealiha kuubikud. Maitsesta soola ja pipraga. Prae kergelt kuldseks, lisa seened. Sega läbi ja keeda kuni liha on pehme. Lisa vahukoor, sega ja aja keema. Lisa värske tüümian. Maitsesta soolaga, kui vaja. Vahepeal keeda spagetid (al dente) vastavalt juhendile. Kurna, aga jäta umbes poole klaasi jagu pasta keetmise vedelikku pasta sisse. Lisa spagettidele kaste ja sega korralikult läbi.

teisipäev, 10. august 2010

Imearmas Anna Edasi

Kunagi ammu-ammu, sellesama blogi alguspäevil, kui perega Tallinnasse kolisime, kirjutasin Gurmaani-Tallinna postitusi pealinnas saadud toiduelamustest. Siis jäi see asi kuidagi soiku. Ei saanud enam vist suuri elamusi väljas einestades. Põnevam oli ise kodus katsetada, nautida ja jagada.

Nüüd olen mõneks ajaks tagasi Tartus. Ei saa just öelda, et oleksin ülearu palju siinseid kohvikuid selle suve käigus külastada jõudnud. Ükskord sai einestatud MOKA-s, see oli päris huvitav. Külaskäik ammusesse lemmikusse Truffesse oli mõnes mõttes pettumus, sest risotto nime all pakuti seal keeduriisi köögiviljaga ja mangosmuutil puudus nii mango värv kui maitse (aga hirmsasti meeldis mulle sealne suur ja ilus pudelitäis jõhvikatega vett).

Kuna oleme kogu perega andunud Karlova-sõbrad, siis arutasime juba ammu, et tuleks ka sealne uus kohvik Anna Edasi üle vaadata. Täna jõudsime lõpuks ka kohale. Kuna käik oli ettekavatsemata, siis fotokat kaasas ei olnud ja seega tuleb lugu ilma pildita. Igatahes, üle pika aja sain kirjutamistvääriva elamuse.

Anna Edasi asub kunagise apteegi ruumides armsas vanas kivimajas. Sisustuseks on valitud kaunis mööbel ammustest aegadest, ka osad nõud on uuesti elule äratatud. Taustaks mängivad vanad vinüülid ja suurtest akendest hoovab sisse hulga valgust!

Menüü ei ole ülearu pikk, aga ega midagi puudu ka pole. Kohvik ju ikkagi. Kaks suppi ja kaks salatit, hulga soolaseid ja magusaid küpsetisi. Hinnad igati taskukohased - supid 35 eek (hiigelsuured portsud), väiksed küpsetised 10-12 eek, suuremad 20-25 eek. Suure klaasi külma piima või vaarikaga vee saab 8 eek eest.

Proovimegi ära tänased supid. Nii tomati-lihasupp kui kreemine seenesupp viivad keele alla. Kõrvale pakutakse kohapealküpsetatud musta leiba. Tõeliselt maitsev ja toekas lõunasöök!

Veel enne Luxemburgi minekut võtame vanaema ka kaasa ja lähme hommikukohvi ning kooke nautima!