pühapäev, 26. september 2010

Moseli oru viinamarjaväljad ja sügiseselt soojendav kana tikka masala

Nüüd lipsas küll mu kirjutistesse igavesti pikk vahe sisse. Põhjus peamiselt selles, et me üritasime võimalikult kiiresti end oma uues kodus sisse seada. Mis tähendas seda, et meie mõnusad vabad õhtupoolikud asendusid poetrettidega ja mõnus avastuslaupäev 8 ja poole tunnise IKEA-tuuriga (mis sisaldas 2 korda Belgiasse sõitu ja lugematu arv kordi mööbliga kolmandale korrusele rühkimisi). Aga põhiline on, et nüüd on see tehtud ja meil on eluks hädavajalik olemas. Ja see, et oma pühapäeva me rügamise peale ei raisanud. Kuulsime nimelt, et Moseli oru viinamarjad on valmis. Näinud, et loodus on äärmiselt kauneid sooje sügistoone võtma asunud, mõtlesime, et tuleks seal Moseli ääres kiiremas korras ära käia ja viinamarju maitsta. Siin pidi olema selline kirjutamata seadus, et kui viinamarjapõldude vahel jalutad, siis võid kohapeal söömiseks üks haaval kobaratest viinamarju võtta, aga terveid kobaraid ei tohi võtta ja kaasa ei tohi korjata. Kui korje on üle käinud, võid aga järelejäänud marju nii palju noppida, kui süda lustib - niikuinii läheksid muidu põõsa otsas külma roaks. Nii me siis sõitsimegi täna läbi mitmete väikeste Moseli äärsete veinikülade, alustades Schengenist ja lõpetades väikelinna Remichiga. Nii rohelised, tumesinised kui õrnalt roosakad viinamarjad olid prisketes kobarates juba küpsed. Tegime mitmeid peatuseid pisikestel külavaheteedel sõites, et mõned marjad suhu pista. Vaated olid võrratud ja külad imearmsad. Puudu oli veel vaid soe sügispäike ja nii otsustasimegi koju jõudnuna valmistada oma viimase aja uut lemmikrooga - kana tikka masalat Jamie Oliveri ajakirja ainetel. JO ajakirja tagakaane siseküljel on alati mõni klassikaline roog, mille valmistamine on väga lustlikult illustreeritud. Sealt see tikka masala meie jaoks alguse saigi ja peale seda leiab ta tihti tee meie lauale! Proovige ka, sobib suurepäraselt tuuliste ja jahedate sügisilmade soojendamiseks!

Pildikesi Moseliäärsetest viinamarjaväljadest ja -küladest

Soojendavat tikka masala kana tee nii:

Maitseainesegu jaoks läheb vaja:
7 cm pikkune ingverijupp (riivitud)
6 küünt küüslauku (peeneks hakitud)
2 spl garam masala maitseainesegu
1 spl paprikapulbrit
1 spl (mitte kuhjaga) jahvatatud vürtsköömneid
1/2 spl jahvatatud koriandriseemneid
0,5-1 spl tšillihelbeid
2 spl õli

Sega kõik kokku ja jaga kaheks enamvähem võrdseks osaks.

300 gr maitsestamata jogurtit
3-4 kanafileed (tükkideks lõigatuna)
Sega pool maitseainesegust jogurtisse. Sega juurde kanafilee ja lase mõned minutid maitsestuda. Seejärel prae või grilli kanatükid küpseks. Tõsta kõrvale.

1 sibul (rõngasteks lõigatuna)
1 spl võid
1 tomat (peeneks hakituna)
peotäis mandlilaaste
1 spl garam masala maitseainesegu
300 ml vett
50-100 ml vahukoort
1/2 sidrunit
1/2-1 tl soola
peotäis värsket koriandrit

Prae pannil või sees sibularõngad kergelt läbi, lisa ülejäänud pool maitseainesegu ja kuumuta läbi. Lisa tomatitükid, peotäis mandlilaaste ja 300 ml vett. Aja keema, keeda veidi paksemaks. Maitsesta soolaga. Lisa vahukoor ja 1 spl garam masala maitseainesegu, kui see on keema läinud, sega juurde kanad. Pigista sisse 1/2 sidruni mahl ja lisa peotäis värsket koriandrit. Serveeri basmati riisiga.

pühapäev, 19. september 2010

Luxi ilu imetlemas

Loogiliselt võttes võiks mõelda, et kui üle-eelmisel nädalavahetusel käisime Prantsusmaal, eelmisel Saksamaal, siis seekord võtame ette Belgia. Mis on tegelikult ka õige. Aga sel korral ei suundunud me Belgiasse mitte huvireisile, vaid IKEAsse kaubareisile. Mis ühtlasi tähendab ka seda, et kodu on meil nüüd olemas ja koduks on seesama kolleegi korter, milles me alates saabumisest elanud oleme (ta ise kolib sealt mõne nädala pärast mujale elama). IKEA asub kohe peale Belgia piiri, seega vast oma 15 km kaugusel või nii. Tegelikult pidigi tegu olema Luxi IKEAga, aga kuna Luxi on nii suurte kaupluste ehitamine keelatud, siis pidid nad oma putka piiri taha püsti panema. Kuna meie valisime kiire tee asemel huvitava tee, siis sõitsime esialgu IKEA-st üksjagu mööda ja läbisime ka Arloni linna. Nii palju, kui me teda nägime, jäi temast tühi ja hall mulje. Aga nüüd teen ma Arlonile võibolla üksjagu liiga, sest ega me tegelikult autoaknast kuigipalju ikka ei näinud.



Vaated vanalt linnamüürilt alla Grundi linnaossa, ühel pool Alzette jõge asub uhke Nemumünsteri klooster (praegune kultuurikeskus), teisel pool ilusad sirged peenrad valminud kõrvitsate, kapsaste, kabatšokkide ja muuga, otse kesklinnas muide :)
Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin, et kogu kaubandus nii siin kui lähimate piiride taga, on pühapäeviti suletud. Millega on pisut raske harjuda ja esialgu mulle see sugugi ei meeldinud. Aga nüüd olen aina enam mõtlema hakanud, et kinnised poed ajavad inimesed pühapäeviti õue, tegelema mõistlikumate asjadega, kui seda ostlemine on.
Pühapäeval oli külm, aga päike paistis endiselt ilusti sinitaevas. Ja meie otsustasime lõpuks ometi pisut rohkem omaenda uue kodulinna Luxembourgiga tutvuda. Tuleb tunnistada, et tegelikult on ta veelgi ilusam, kui me seni olime arvanud. Tegelikult ei olnud meil kellelgi enne siia kolimist aimu, kui ilus linn see Luxembourg on. Käisime vaatasime üle hertsogi lossi. Ilus oli ta küll, aga väga teiste vanalinna majade vahele pikitud, nii et head ülevaadet tema suursugususest on raske saada. Ma tegelikult mõtlen, et siin linnas on palju uhkemid maju, kui see loss. Nii et selline eriline loss, millel polegi ümber suuri parke ja kõrget müüri, vaid loss keset vanalinna.

Need kaks pisikest täppi esimesel pildil oleme meie Manniga vanal linnamüüril; teisel samas kohas; kolmandal paistab Suurhertsog Guillome ratsamonument samanimelisel väljakul

Veel üks vaade Grundi linnaosale ülevalt linnamüürilt; see on Henri ja Maria maja, aga mitte meie omade, vaid suurhertsog Henri ja tema naise Maria oma, nii et siinne hertsogiloss vanalinnas

Henri ühega paljudest uhketest sildadest; järjekordne vaade ülevalt linnast ühele paljudest orgudest



Rahvusraamatukogu otse Luxembourgi katedraali kõrval; üks kaunis pargike kauni oru kohal

Retsepti täna ei olegi. Mis ei tähenda, et me siin hästi ei sööks. Vastupidi, toidu osas tunneme, et oleme ikka tõeliselt toredasse kohta sattunud. Hetkel on valmis uskumatult magusad, pealt triibulised ja seest oranžid, melonid. Lisaks kümmet sorti ploome, alates magusatest rohelistest kuni koogisõbralikult hapukamate tumesinisteni. Poodides on programm, mille kohaselt peab alati olema müügil vähemalt 5 hooajalist puu- ja köögivilja hinnaga alla 1 euro kg. Ka riik pöörab vitamiinide olulisusele tähelepanu ja on käima lükanud programmi Fruit for school, mille raames igal nädalal igale õpilasele üks puuvili antakse koolis :). Minu suureks rõõmuks oleme silmitsi algava rannakarbihooajaga - nii poodides kui restoranides on üleval suured sildid, mis kuulutavad rannakarpide saabumist - Les moules sont arrivee! Eelmisel nädalavahetusel maksis 2 kg poes vist alla 4 euro, kui ma ei eksi. Lisaks kohalikud Rieslingud ja kuhjades juustusid, mis sa hing veel tahta oskad. Ime siis, kui peale kõiki neid puuvilju, mereande ja juustusid enam põnevate roogade väljamõtlemiseks kõhutühjust ei jätku :). Aga ma luban, et varsti ma siia jälle üht-teist postitan! Seni sööge silmadega kauneid Luxi vaateid!

esmaspäev, 13. september 2010

Grillitud viigimarjad ja imeline Viandeni loss

Pühapäeval oli meid õnnistatud järjekordse fantastilise ilmaga. Kasutasin hommikut ära, kui kööki langes hulga valgust, lasin rõduuksest sisse värsket varasügist õhku ja valmistasin kerge desserdi värsketest viigimarjadest ja Kreeka jogurtist. Laias laastus võtsin idee BBCGoodFood kodulehelt, aga mulle tundus, et sealset retsepti tuleks üksjagu kohendada-muuta. Vaja läheb:

4-5 värsket viigimarja
3-4 tl võid
4-5 tl mett
3-4 tl pruuni suhkrut
0,5 tl kaneeli
peotäis mandlilaaste
200 gr paksu Kreeka jogurtit
Lõika viigimarjale sisse sügav rist, aga jäta alt päris läbi lõikamata. Säti tekkinud veerandid lilleõietaoliselt veidi laiali. Jaga või viigimarjade vahel ära. Raputa peale pruun suhkur ja vala sorts mett. Nüüd puista kõige peale mandlilaastud ja kaneel. Grilli keskmiselt kuuma grilli all mõned minutid. Serveeri mõne supilusikatäie paksu Kreeka jogurtiga. Kui grillimisel tekkis viigimarjade alla mahlasid, vala need oma viigimarja-jogurti desserdi peale.

Järgmisena oli meil plaan rõõmustada Manni ja nii võtsime ette käigu linnapargi mänguväljakule, millesarnast ma iial varem näinud pole. Sinna on ehitatud täiest suuruses puust laev, kus siis saab ronida nii sisse kui masti otsa, mööda köisi, liuelda alla ohtratelt liumägedelt, ronida mööda rippredelit mitmetesse onnidesse ja muidugi teha kõiki muid tavalisemaid atraktsioone. Ja kuna teema oli ju ikkagi laev ja see on enamasti ümbritsetud veest, siis nii ka seal mänguväljakul - välja oli mõeldud kõikvõimalikke veelõbustusi, pritsimismasinaid, ojasid, koskesid ja muid veeatribuute. Õnneks oli ilm soe ja lapsed said jalgupidi vees möllata. Lapsed ütlen ma seetõttu, et olime seal koos kahe teise eestlaste perega, kellel Manni vanused tütred.
"Laeva" mänguväljak. Tegelikult on ta hiiglama suur ja kõik atraktsioonid ei mahu pildile!
Ja siis tundsime, et kui naabermaadega oleme juba jõudnud üksjagu tutvuda (nii palju, kui seda kahe esimese nädala jooksul võimalik teha on), siis oleks viimane aeg ka oma Luxemburgi riigiga tutvuma asuda. Olime kuulnud, et mõnekümne kilomeetri kaugusel asub imeilus väike linnake Vianden ja sinna oma sammud seadsimegi. Õnneks oli meil häid abilisi, kes juhtisid meie teekonna läbi kauniste metsade, orgude ja nõlvade. Küll oli ilus.
Viandeni loss; Vaade lossile ja vanalinnale (vasakul) peale köistõstukiga mäe otsa jõudmist
Vianden on umbes 1500 elanikuga linnakene Our´i jõe kaldal. Vanalinna kohal, kõrgel kõrgel mäe otsas, asub 11.-14. sajandil ehitatud hiiglama muljetavaldav Viandeni loss. Lossi omavad pered olid väidetavalt Luxembourgis eriti heade sidemetega ning väga mõjukad. 18. sajandil lahkusid omanikud Hollandisse, lisaks rüüstasid lossi tuli ja maavärin. Lisaks müüdi ta jupihaaval maha. Nii juhtuski, et aastaks 1977 oli loss varemetes. Just siis ostis Suurhertsog Jean lossi riigile tagasi ja lasi selle uhke kompleksi täielikult taastada.

Eriti vahva on seda linnakest avastada nii, et jätad auto alla, jalutad läbi muinasjutulise vanalinna ja sõidad üles mäe otsa köistõstukiga (või mina ka ei tea, kuidas seda nimetama peaks). Väheke adrenaliini saab ka, kuna kõrgused on väga muljetavaldavad. Siis sutsuke mõnusat vanaaegset metsavaheteed mäest alla ja oledki lossi juures. Sealt alla vanalinna on mööda munakiviteed vaid kiviga visata. PS! Lossi sisse minemise jätsime selleks korraks, kui meile siia keegi külla tuleb - jagatud rõõm on ju eriti suur!

laupäev, 11. september 2010

Lubatud truffade ja laupäevahommikune trett Saksamaale, Trieri

Homme saab kaks nädalat Luxis oldud, aga asjad on päris hästi edasi liikunud. Mina käin tööl, kodu on 99% tõenäosusega leitud, linnaga on tutvutud, naaberriike on külastatud ja Mann on juba 3 päeva koolis käinud. Tal on klassis veel 2 eesti poissi ja 2 eesti tüdrukut, lisaks paljudele teistele rahvustele. Õpetajad on vahvad, Mrs Llamas ja abiõpetaja Jessica. Tuleb välja, et Mann saab inglise keelest päris hästi aru, paremini, kui me arvata oskasime igatahes. Muidu meeldib talle väga, ainult õues mänguväljakul ei meeldi. Sinna tuleb korraga terve kool kokku ja siis tekib Mannil mure, et ta võib seal segasummasuvilas oma õpetaja ja sõbrad ära kaotada. Küll läheb varsti üle, kui rohkem sisse elab. Kool on tal muidu kl 8.45st 12.40ni, aga esmaspäeviti on pikk päev, vist pea kl 17ni. Ja alates esmaspäevast algavad ka eesti keele ja inglise keele tunnud! Mann juba ootabki väga neid, peale esimest päeva uuris ta mu käest, et miks ta siis lugeda ja kirjutada oskab, kui koolis tunde pole :).

Mäletate, et paar postitust tagasi kirjutasin eelmisel laupäeval Prantsusmaalt kaasa toodud Tomme juustust, mis oli nii pikantne, et meie peres keegi seda süüa ei suutnud. Pakkisin ta siis mitme paberi ja kilekoti sisse, et aroomid mingil tingimusel muud kraami külmkapis mõjutama ei saaks ja panin ta ootele. Ootama seda, millal mul aega ja viitsimist on. Tuleb tunnistada, et tööpäeva õhtuti väga ei kipu blogimisele mõtlema. Nii et suuuuuuur kummardus kõigi tööl käivate blogijate ees!

Aga täna on laupäev. Ja meie pere (kes meid tunneb, saab ime suurusest hästi aru) ärkas kogu koosseisus vabatahtlikult peale 8 hommikul. Hakkame juba uue elurütmiga harjuma vist, mis on igati teretulnud nähtus. Eriti tore on, et meie ööelajas Mann on iga päev hiljemalt kl 23 maganud, enne koolipäev lausa 22 paiku. Täielik unistus! Ja tänase laupäeva puhul oli ilmataat siinse ilma taas suviselt päikseliseks ja soojaks kütnud. Temperatuur oli kindlasti üle 25 kraadi plussi pool. Kookisin aga ome Tomme välja, riivisin kartulit, hakkisin küüslauku ja võtsin selle Truffade ette. Truffade on päritolult Prantsusmaine välimuselt pannkoogisarnane kartuliroog, mida valmistataksegi tavaliselt just Tomme juustuga. Kui ausalt üles tunnistada, siis praadimise ajal kurtis terve pere häälekalt, kui hirmsaid aroome minu toidutegemine nende ninna saadab ja Tomme tugev lõhn levis kuumalt pannilt tõepoolest nagu kulutuli kõigisse tubadesse. Õnneks tulemus oli väga maitsev, kartul oli pikantsust kõvasti tasakaalustanud ja küüslauk tegi roa veelgi maitsvamaks, nagu ta ikka alati teeb. Ja et teid mitte ära hirmutada, võin kinnitada, et selleks ajaks, kui me oma väikselt Saksamaa-reisilt tagasi tulime, olid aroomid ka tubadest lahkunud.

Nii et truffade jaoks läheb teil vaja:
2-3 suurt kartulit
50-60 gr pikantset juustu, eelistatult Tomme
4 küünt küüslauku
4 spl oliiviõli
1 spl võid
musta pipart

Riivi kartul. Haki küüslauk peeneks. Kuumuta õli ja või pannil. Prae küüslauku ja kartulit aegajalt segades, kuni kartuliribad enamvähem küpsed on. Sega juurde juustutükid, lisa veidi musta pipart. Sega segu pannil, kuni juust sulab ja kõik kokku hakkab jääma. Suru segu pannkoogisarnaseks ja lase altpoolt tal kuldseks praadida. Keera "koogil" teine külg ja prae ka see kuldseks. Söö kohe soojalt ära!



Trieri kaunis vanalinn
Nii et umbed keskpäeva paiku hakkasime Saksamaale, Trieri sõitma. Sinna on kõigest veidi üle 40 km. Enne helistasin juhuslikult veel Eestisse ja kuulsin oma isa käest (kes on meie pere elav entsüklopeedia), et Trieris on selline kuulus kuju, nagu Karl Marx sündinud. Trier on muide Saksamaa kõige vanem linn (väidetavalt juba enne Kristust :) ja rahvast on seal umbes sama palju, kui meie kodulinnas Tartus. Lisaks voolab linnast läbi kaunis Moseli jõgi, mille järskude kallaste viinamarjavälud otse vanalinna välja paistavad. Ja vanalinn on seal vägev. Alustades muljetavaldava linnavärava Porta Nigraga, mis ehitati juba enne 200-ndal AD. Ausaltöeldes näeb see uhke ja lilleõitesse uppuva vanalinna taustal nii kummaline välja, nagu oleks jupike filmi Flinstones tegevuspaigast kohale toodud. Igatahes kõndisime Porta Nigrast läbi ja kaifisime vanalinna ja sealset melu. Jube pull oli see, et tänavatele olid toodud lihtsalt lauad ja toolid, kus lapsed said väikse raha eest meisterdada - et vanemad saaksid seni poodides raha raisata. Minu meelest väga hea mõte. Üldse oli iga mõnekümne meetri järel midagi rahva lõbustamiseks välja mõeldud! Tundub, et mõjub, sest rahvast oli seal tõepoolest metsikult palju. Lõunatasime muidugi pehme saia vahele pistetud grillitud heleda saksa vorstiga. Käisime ka ühes suuremas toidupoes, kuna kõik ütlesid, et Saksamaal on toit kõvasti odavam, kui Luxis. Aga tegelikult see nii ei ole meie meelest. Kui ikka siin Luxis poes hindu jälgida, siis saab sama hinnaga oma asjad ära ostetud ja bensiini peale ei pea kulutama. Lisaks on valik Luxis oluliselt parem! Nii et toidupoodi pole Trieri meie meelest mõtet minna, aga linnaga tutvuma küll. Ah jaa, ja hilbu-kingakaupa ostma ka! :)


Porta Nigra
Nii et ei läinud poolt päevagi ja sai Saksamaal käidud. Selles osas on see Lux ikka üks vahva koht, et suts Prantsusmaal, teine Saksamaale, kolmas Belgiasse, lisaks on veel superhead kiired ühendused mitmete teiste Euroopa riikidega.

kolmapäev, 8. september 2010

Roheline karri sealiha, spinati ja minimaisiga - kiiresti ja maitsvalt

Tööinimesena olen järsku sattunud olukorda, kus õhtusööke peab iseloomustama üks uus märksõna: "kiire". Samas ei ole meie perel mingit isu teha järeleandmisi oma õhtusöökide põnevuses või maitsvuses. Nii juhtuski, et juba peale esimest nädalat oli minu pea ideedest tühi. Õnneks on mul Londonis kallis õde, kes sellises olukorras hädast välja aitab. Nimelt, kuna tema tellib oma käte praeguse pikkusega täiesi rahul oleva inimesena nädala toidukraami otse koju, siis peab ta ka oma nädalamenüüd varem valmis mõtlema. Ja minul oli suurepärane võimalus tellida nende pere nädalamenüüd endale otse mailboxi. Leidsin mitmeid häid ideid. Ühe, sellesama sealiha, spinati ja minimaisiga karri võtsin kohe esimeses järjekorras ette, kuna esiteks olin selle kohta juba mitmeid kordi kiidusõnu kuulnud ja teiseks kuna me leidsime siit Luxemburgist lihtsalt võrratu Aasia toidupoe, kus oli kõike, mida me vajada võime nii Tai, Vietnami, Malaisia, Indoneesia, Hiina kui ka Jaapani toitude valmistamiseks, olemas. Värsked sidrunheinad, galangalijuured, Tai pikad oad, laimid, kõiksugused Jaapani nuudlid, igat sorti kastmed ja pastad... kõik olemas. Milline õnn! Igatahes, vaja läheb:


2 spl maapähkliõli (ma kujutan ette, et selle võib rahumeeli ka tavalise õli vastu vahetada, kui maapähkliõli ei õnnestu leida)
750g sealiha ribasid
2-5 spl rohelist karripastat, vastavalt sellele, kui vürtsist toitu armastad
100g värskeid minimaise, poolitatult
1 suur punane paprika, ribadeks lõigatult
400 ml kookospiima
1 ½ spl laimimahla
150 g väikseid spinatilehti
1/3 tassi ribadeks rebitud basiilikulehti

Kuumutu õli vokpannil või lihtsalt suurel pannil ja prae sealiha seni, kuni see on pruunistunud ja läbi küpsenud. Kui kõik lihatükid korraga pannile ei mahu, siis prae jao kaupa. Tõsta liha kõrvale. Pane samale pannile karripasta ja kuumuta läbi. Lisa mais ja paprika ja prae 2 minutit. Lisa kookospiim ja laimimahl ja prae ise samal ajal segades, umbes 2 minutit. Pane liha tagasi pannile, lisa spinat ja basiilik ja prae kuni lehed on muutuvad närtsinuks. Serveeri koos riisiga!

laupäev, 4. september 2010

Schueberfouer, igatsetud Prantsusmaa ja järjekordsed juustud

Kuna uhke lõbustuspargi Schueberfoueri kõrgemad atraktsioonid meile pea koju kätte paistavad, siis olime lausa kohustatud oma teisel õhtul sammud sinna seadma. Ega meil selle vastu muidugi midagi polnud ka. Lõbustuspark on lihtsalt super, koosnedes lõbustustest igale vanusele (ja närvikavale), eri piirkondade ning maade restoranidest, eri jooke pakkuvatest baarikestest, uhkete auhindadega õnnemängudest, kirjut valikut pakkuvast laadast jne. Kusjuures pea ükski putka ei korranud teist - müüdavad snäkid olid igal pool erilised ja auhinnad samuti. Kuna Mann oli juba mitu päeva vaaterattast unistanud, siis sinna me esimesena suundusimegi. Nii kõrgel vaaterattal polegi õnnestunud varem viibida, vaade üle riigi oli selge ilmaga lihtsalt võrratu. Teiseks valis Mann välja vanaaegse karuselli, kus ta kuldse ratsu seljas mõned tiirud teha sai ja kolmandaks käisid nad Henriga ära õudustetoas. Mann kohe ütles, et Henri peab kaasa tulema, kuna temaga on turvalisem, kui minuga. Mann oli pärast pisut ehmunud, aga Henri ütles, et vanas Tšehhi lõbustuspargis oli ikka vägevam õudustetuba. Kõige võikam atraktsioon oli minu meelest üks karusell. Mäletate seda karuselli, kus kettide otsas rippusid puust toolid ja siis pandi kogu värk keerlema. No sama asi, aga kujutage nüüd ette, et keerlemise käigus tõstetakse see karusell Tartu telemasti otsa. No võibolla mitte päris nii kõrgele, aga kui vaaterattal kõige kõrgemal olime, olid nemad meist kõrgemal. Võigas, isegi eemalt vaadata!

Schouberfoueri lõbustustepark
Täna, laupäeva, hommikul lippasime Manniga seni nurgapeale pagariärisse, kui Henri kodus kohvi tegi. Ostsime kotitäie värskeid võisarvesaiu croissante ja šokolaadisaia (pain au chocolat). Korra astusime sisse ka kohaliku lihuniku poodi, kuna ta enamasti siis kinni on, kui mina tööl pole. Seni, kuni mina kaubaga tutvusin (mis oli silmipimestavalt kallis), lõikas omanikuhärra Mannile juba letilt jupi head vorsti näksimiseks.
Metzi turu mereannid; katedraali kõrval; katedraal ise
Kukeseened ja puravikud; mirabelli ploomid Metzi turul
Metzi katedraal; Henri Metziz jõe ja mingi teise kiriku taustal; Metzi katused
Metzi turuhoone; kodanik Metzi tänavalt; kohvik Metzis; Mann ja mina samuti Metzis
Metzi väliturg; meie juustusaak - Tomme, Munster ja Brie; ühe väikese küla surnuaed

Oma esimese (töö)nädalavahetuse puhul, võtsime täna ette reisi Prantsusmaale. Me oleme kogu perega tuntud Prantsusmaa-armastajad ja kuna piirini on vaid ca 20 km, siis sinna esimesena läksimegi. Esimeseks peatuseks Metz, mis on seni minu (omaarust paljunäinud) silmis ilusaim linn üldse. Sealne üüratusuur katedraal on midagi täiesti ebamaist. Ta kerkib heleda savi karva madalamate kitsaste majade keskel tumehallina linnapildis täiesti ebaproportsionaalselt esile. Võimas! Kohe katedraali kõrval laius minu stiihia - korralik prantsuse turg. Kasutasime taas juhust, et prantsuse keelt harjutada. Turg on selleks alati hea koht, mu meelest. Mann tellis arbuusi, mis oli küll pärit Hispaaniast. Meie kogusime kokku jälle mõned kohalikud juustud proovimiseks - tugeva maitsega ning maitsva Munsteri ja meie mõlema jaoks (hiljem kodus) absoluutselt liiga pikantse Tomme. Tomme oli veel maitsestatud kohaliku mirabelli ploomi alkoholiga, mis andis aga pikantsusele takka. Nüüd vaatasin, et maitsmisest ülejäänud Tommest tuleb teha Truffadet. Püüan aega leida ja ära proovida :).

Selle ajaga on pahad lood, Keegi oleks nagu 2/3 minu tundidest iga päev ära varastanud. Töö nimelt. Ma pole ju harjunud niimoodi ristiinimese moodi tööl käima kevadest 2005. Tööd olen teinud küll, aga siis kui endale sobinud on. Ja nüüd on mul ainult õhtud. Esialgu tundub, et ma ei saa niimoodi midagi tehtud, aga ma olen kindel, et küll harjun ära ja küll vilumus tuleb :). Ise mõtlen, et Jumal tänatud, et tööle läksin. Muidu oleksin äkki tööturu jaoks täiesti kõlbmatuks muutunud - tuleb tunnistada, et päeva oma isiklike asjadega täita oli väga tore. Kui see tundide vähesus välja arvata, siis on ka tööl käia väga lahe. Hommikul, kui päike udu peale paistab ja mina bussipeatuses seisan, avastan end pidevalt ilma põhjuseta naeratamast. Mulle meeldib, et ma siin olen.


Ahhaa, aga Prantsusmaal olime ju. Nojah, kuna ma parandamatu Brie-sõltlane olen, siis rändas meie kotti ka jupike maailma parimat Bried (vähemalt nende seast, mida ma söönud seni olen:). Hea meelega oleks koju toonud terve valiku värskeid seeni - musti torbikseeni, puravikke, kollaseid ja vähemkollaseid kukekaid jne, aga kilohind, mis küündis 300 eek kanti, ei olnud sama isuäratav. Edasi sõitsime mööda väikseid külakesi, mis meie mõistes suure linna mõõtmed välja annavad, üle Moseli jõe siia-sinna vurisedes, Nancy´sse. Mis oli ka kaunis. Aga meie olime oma tänase südame juba Metzile kinkinud ning nii jäime Nancy´s rohkem pealtvaatajateks.

Tuleb tunnistada, et Luxembourgi Elbling´u vein sobib meie soetatud juustuvalikuga ning nurgapealse pagari saiaga suurepäraselt! Nii et head nädalavahetust teile kõigile!