neljapäev, 25. november 2010

Le Beaujolais Nouveau ja maailma parimad kulinaarid

Nii palju põnevat on vahepeal toidumaailmas toimunud, aga minul pole üldse aega olnud, et seda kõike teiega jagada. Nüüd püüan siis taganjärele kõik kirja panna.

Esiteks oli nädala eest novembri kolmas neljapäev. Mis iseenesest pole ju midagi erilist, aga veinimaailmas küll. Just sel päeval, igal aastal, lastakse müügile sama aasta vein Beaujolais Nouveau. Üks igavene suur turundustrikk iseenesest, aga samas on ka päris põnev sellist noort kerget punast maitsta. Poodidesse, baaridesse ja restoranidesse ilmuvad välja sildid: "Le Beaujolais Nouveau est arrivee" (Beaujolais Nouveau on saabunud). Meie maitsesime Beaujolais Nouveau ala kõige tuntuma veinimeistri Georges Duboeuf´i kireva sildiga veini. (Beaujolais Nouveau sildid ongi enamasti värvilised ja rõõmsameelsed). Keda see noorvein lähemalt huvitab, siis siin Tigu blogis on Kristel sellest ilusti ja eestikeelselt pikemalt kirjutanud. Wikipediast lugesin, et keegi tuntud veinikriitik olevat öelnud, et Beaujolais Nouveau on nii toores, et selle joomine olevat nagu küpsiste asemel taigna söömine. Noh, mulle ta igatahes meeldis, vahelduseks üks kerge punane. Samal ajal tulid poodidesse müügile väga maitsvad Beaujolais´ga tehtud leivad, singitükkidega. Seda ei õnnestunud mul kuskilt teada saada, kas see ka kuidagi traditsiooniline on, aga maitsev oli ta küll. Maria pistis teel poest koju üksi juba pool pätsi nahka. Ja värvilised pudelid meeldivad mulle ka hästi, just sobilikud halli sügisilmaga (täna oli isegi veidi talve, hetkeks sadas laia lund).




Nädal aega kestis Luxembourgis selline põnev sündmus, nagu 11. kulinaarmess (see sõna ist nüüd küll üks eestikeelne sõna pole, aga mõte on vast arusaadav) Expogast. Selle ürituse raames toimus ka Culinary World Cup (kulinaarsed maailmameistrivõistlused?). Käisime meiegi kohal. Meisterkokad valmistasid oma võistlusroogasid klaasist seintega köögis, nii et kõike oli võimalik kõrvalt jälgida. Kõiki roogasid oleks ka proovida saanud, aga ühe meeskonna kätetöö maitsmine maksis 45 eurot/in, nii et meie piirdusime sel korral vaatamisega :). Eri riikide meeskondade tehtud road olid kõigile ka vaatamiseks välja pandud. Uskumatu, kui ilusaid toite võimalik teha on. Kahjuks ei olnud enamuse juures enam eriti aru saada, millega tegu on. Oli ka väljapanek toidust tehtud kunstiteostest - šokolaadist, suhkrust, kookosrasvast keerulised figuurid, erinevatest seemnetest mosaiigid, kõrvitsast skulptuurid jne, jälle polnud muud öelda, kui et USKUMATU. Puuridesse olid vaatamiseks toodud parimad (söögi)linnud - Bresse´i kanad, Gascon´i kohikuked, kalkunid, faasanid, tedred jms. Sealsamas kõrval sai neid kauneid isendeid, juba kitkutu ning tapetuna endale õhtusöögi valmistamiseks osta. Lastele demonstreeriti iga tunni aja järel, kuidas käib karjakoerte töö - pardipere aeti väljakule, kolm eriti andekat karjakoera ajasid nad kõik laste juurde, kes siis linde käest sööta said. Koerad teadsid väga täpselt, mida nad tegema peavad - karjusel oli iga koera jaoks erinev viis, kuidas käsklusi jagada. Ka täiskasvanutele põnev aktsioon. Messihalli oli ehitatud "park", kus olid muru sees kõikvõimalikud eksootilised ja vähemeksootilised puu-, köögiviljad ja seened, nimesildid juures. Ühte nurka oli ehitatud mets, metsa vahel igasuguste söödavate metsloomade ja -lindude topised. Väiksel tehisjõel sõitsid paadid, mis olid täis värvilisi värskeid mereande ja kalu. Osta ning maitsta sai lugematul hulgal lihatooteid, kalatooteid, roogasid, delikatesse ning muidugi veine. Mõned köögitarvikute ja nõude tootjad olid ka oma väljapanekuga kohal ja väga isuäratavate hindadega. Ostsime endale Solingenis tehtud Wüsthofi kokanoa ning koorimisnoa ja oleme nendega väga rahul.
Meie messilt ostetud koorimis- ja kokanuga ning kevadel Jaapanist toodud sepa valmistatud kokanuga, millega me ülimalt rahul oleme (hetkel on ta veidi väsinud ja vajab teritama viimist)
Üldiselt lähenevad meil jõulud. Tassisime enda rõdult väikse okaspuukese tuppa ja ehtisime ära. Siin käib jõuluvana asemel Püha Nicholas (kohaliku nimega Kleeschen), kes näeb välja nagu paavstimütsiga jõuluvana. Kinke toob ta koos oma kaaslase Musta Peetriga (kohaliku nimega Hoùseker) Nigulapäeval, 5. detsembri ööl vastu 6. detsembrit. Mann on Nikolausega 2 korda juba kohtunud, aga esialgu ta toda habemikku veel ei usalda ja kinki pole temalt vastu võtta tahtnud. Kuni nigulapäevani müüakse siin sellele ajale omast saiakest, mille nimi on Bonhomm (lumememm). Minu meelest on tegu lihtsalt magusast pärmitaignast saiaga, mis on inimesekujuline. Sama nimega tehakse ka inimesekujulist piparkooki. Traditsioonid on ikka lahedad, teevad elu põnevamaks! Ilusat saabuvat jõuluaega!

kolmapäev, 17. november 2010

Portugali kreemikoogid, pastéis de nata

Siit tuleb nüüd küll üks lootusetult hilinenud isadepäevajutt. Isadepäevaks tehtud koogid, portugalipärased pastéis de nata´d valmisid küll siiski õnneks õigel päeval.

Pühapäeva hommikuks oli üle pika aja taevas täiesti sinine ja päike soojendas mõnusalt. Päeval oli vist lausa 16 kraadi sooja olnud. Mannike laulis Henri "Lumi tuli maha ja valgeks läks maa..." abil üles ja kinkis talle karbikese vajalike vidinatega, peal silt "superissi toolbox". Mina omaltpoolt püüdsin tähtpäevale kaasa aidata millegi magusaga. Juba mõne aja eest oli mulle minu uues Jamie "30 minute meals" raamatus silma jäänud tema kiirelt valmivate pastéis de nata´de retsept. Oligi plaan need ette võtta. Ärkasin veidi liiga vara üles ja kuna nii vara voodist välja ei viitsinud ronida, hakkasin öökapil olevaid toiduajakirju uurima. Silma jäi eelmises Cuisine et Vins de France numbris olnud pastéis de nata´de retsept. Mõlemas oli midagi, millest ma loobuda ei tahtnud ja nii sai kahest üks. Üleslaulmise ajaks olid koogid ahjus ja levitasid terves korteris mõnusaid küpseva vanillikreemi lõhnasid ja tulemus, koos apelsinikaramellikastmega, oli kohutavalt maitsev. Veidi isegi liiga maitsev, ei juhtu just tihti, et ma järjest 3 kooki nahka pistan. Wikipedia andmetel hakati neid koogikesi valmistama 18. sajandil katoliku nunnakloostris Jeronimo kloostris Belemis. Sealt sai nende kuulsus alguse ja nüüd vib vist küll öelda, et tänaseks on nad Portugali kõige kuulsamad küpsetised.


Minu kaks ühes retsepti jaoks läheb vaja (12 tk):

12 auguga või 2*6 auguga muffinivormi
1 pk lehetainast (300-400 gr)
400 ml piima
100 ml vahukoort
2 spl maisitärklist
2 muna
2 munakollast
120 gr suhkrut
1 vanillikaun
1 sidrun

1/4 tl kaneelipulbrit
1 apelsin
5 spl pruuni suhkrut


Kuumuta ahi 200 kraadini. Lõika õhukeseks rullitud tainas 12-ks võrdse suurusega tükiks ja polsterda nendega muffinivormi augud nii, et kaetud oleksid nii põhi, kui küljed. Pane vorm külmkappi ootele.

Kuumuta piim+koor keemiseni koos pikuti pooleks lõigatud vanillikauna ja 1 sidruni ning ühe apelsini riivitud koorega. Tõsta tulelt, kata kaanega ja lase jahtuda. Vala piim läbi sõela teise kaussi, eemaldades kooretükid. Kraabi vanillikaunast seemned välja, piima hulka. Sega vähehaaval, pidevalt segades, juurde maisitärklis. Lisa suhkur, munad ja munakollased, sega ühtlaseks, aga ära mikserit kasuta. Vala segu vormidesse ja küpseta umbes 15 minutit, kuni kreem õrnalt pruunistub.

Samal ajal pigista kooritud apelsinist välja mahl, lisa pruun suhkur ja kaneel. Aja segu keema, kui suhkur on sulanud, keera kuumus keskmiseks ja sega aegajalt. Jälgipidevalt, et karamell põhja ei kõrbeks. Kui tekib veidi paksem pruun kaste, oledki omadega valmis. Vala igale koogil 2 spl apelsini karamelli peale ja lase kookidel heamaitsta.

laupäev, 13. november 2010

Langustiinid laimi-seesamikastmes, ülisuur ülihea üllatus

Oh ma ei viitsi praegu süüa eriti teha. Kas pole imelik esimene lause ühele toidublogi postitusele?! Igal õhtul ütlen kodus oma kallile perele, et mis te arvate, teeks homme nii, et süüa ei teekski :). Ja nemad on nii toredad ja on kohe kahe käega poolt. Eks me midagi ikka sööme - puuvilju, juustu, viinamarju, millalgi said mingid kanatiivad ahju pandud, Mann tellib riisi sojakastmega... Aga sellist igaõhtust suurt söömaaega pole peale seda eelmist Jamie õhtusööki olnudki. Eile tegin suuuuuuure potitäie Tom Yum Gaid, et jätkuks terveks nädalavahetuseks.

Aga mõne päeva eest saabus Henri poest, kus parasjagu oli käimas mereanninädal või -päev või mis iganes, hunniku langustiinidega. Võin kohe ära öelda, et ma nende elukatega enne kokku puutunud polnud. Välja näevad nad nagu suurema kreveti suurused väiksed vähid. Ja hinnatakse neid maitsva valge liha pärast. Asusuin siis netiavarustest uurima, mis nendega ette võtta. Mulle meeldis idee risottost, aga kuna see pole Henri lemmiksöök just, siis jäi see ära. Mitmed soovitasid erinevaid pastaroogasid tagliatellega, aga kartsin, et tulemus on liialt mõne kiire krevetipasta moodi. Tahtsime ikkagi, et langustiini maitse kuskile muu kraami sisse kaduma ei läheks. Keegi usin blogija kirjutas, et oli peale ogalise kõhuga langustiinide puhastamist paari nädala pärast veremürgitusega haiglasse sattunud. Minu küsimuse peale FB-s, et mida nende elukatega hea ette võtta oleks, vastas alati suurepärase huumorimeelega Liina, et võiksin proovida neile kunstlikku hingamist teha. Nii et tammusin üsna koha peal. BBC Food lehelt hakkas aga silma midagi meeliköitvat. Seal soovitati langustiine esmalt marineerida, siis kiirelt praadida ja siis üle valada maitsva laimi-seesami kastmega. Puha minu lemmikkraam! Asjade käigus said retsepti sisse viidud mõned meelepärased muudatused ja hõrgutis oligi meie lõunalaual.
Mul ei olnud tegelikult nende langustiinide osas mingeid kõrgeid ootuseid. Kuna ma olen elus korra saanud süüa merivähki, mis mulle metsikult maitses (Pekingis, restoranis Maison Boulud) ja mitu korda selliseid, mis mulle üldse ei meeldinud, siis võtsin asja ette puhtsast uudishimust. Aga ohjeerum, kui maitsev liha selles väiskes elukas peidus on. Kuna meie eksemplarid üsna väiksed olid, siis oli neid ütlemata tüütu puhastada. Ja selle töö ajal olingi kindel, et tänasest saab esimene ja ainus kord, kui nende ogaliste elukatega rinda pistan. Aga peale meeldivat söömaaega ma selles enam nii kindel pole. Mine sa tea!

Igatahes, vaja läheb:
hunnik langustiine (parem, kui tooreid, aga kõlbavad ka eelkeedetud, viimaste puhul tuleb aga kogu kuumutusprotsess äärmiselt käbedalt läbi teha, muidu läheb liha nätskeks)
Marinaad:
1 spl oliiviõli
1/2 tl tšillihelbeid
2 laimist pressitud mahl
50 ml valget kuiva veini
soola/pipart

Kaste:
1 laimist pressitud mahl
2 spl sojakastet
2 spl valge veini äädikat
1,5 spl seesamiõli
0,5 tl harissat

Serveerimiseks värsket koriandrit ja (musti) seesamiseemneid
Praadimiseks oliiviõli

Tee nii:
Pese langustiinid. Nagu juba mainitud, olid minu isendid üsna pisikesed. Nii ei tulnud kõne allagi nende koorikust eemaldamise variant, oleksin liha lihtsalt ära lõhkunud. Nii ma siis eemaldasin pea, jalad ja ogad, lõikasin kogu sabaosa (koos koorikuga) kuni sabaotsani pooleks (saba jäi kokku), eemaldasin "soolika". Kui Sul õnnestub saada suuremaid langustiine, siis nende puhastamise kohta on üks väga ilus video siin.
Sega kokku kõik marinaadi koostisained, v.a vein. Lase langustiinidel marinaadis ca 15 minutit seista.
Sega kokku kaste kõigist koostisosadest.
Kuumuta veidi oliiviõli pannil kuumaks. Prae langustiine mõlemalt poolt paar minutit (kui tegu on eelkeedetud langustiinidega, siis vast 0,5 min kummaltki poolt), vala peale vein, sega läbi ja jätka kuumutamist veel ca 1 min jooksul. Tõsta langustiinid taldrikule. Vala peale kaste, puista peale värsket koriandrit ja (musti) seesamiseemneid. Söö kohe ja joo jahedat valget veini ka juurde!

pühapäev, 7. november 2010

Jamie kiire õhtusöök nr 1 - anšoovise-brokoli pasta, prosciutto meloniga ja suvikõrvitsa-mozzarella salat

Plaanisime veeta kulinaarse nädalalõpu Brüsselis. Süüa mõnes ilusas restoranis rannakarpe (moules) koos päris kartulitest tehtud friikartulitega, juua kõrvale sidrunilõiguga külma nisuõlut, maiustada hommikul pehmete Belgia vahvlitega koos kõigi lisadega - vahukoore, värskete maasikate ja vedela šokolaadiga, lõunatada ühes loendamatutest kebabikohtadest jne jne. Aga alati ei lähe kõik nii nagu planeeritud. Võib öelda, et positiivse suhtumise säilitamiseks oli vaja kogu tolerantsust, mis me aastate jooksul kogunud oleme :). Otse halvasti polnud suurt midagi, aga päris hästi ka midagi ei läinud.
Kõik sai alguse sellest, et võtsin reedel pool päeva töölt vabaks, et varem Brüsselisse kohale jõuda. Lõunatasime meie kodumaja lähedal ühes popis sushikohas nimega Takajo, mis on ainult lõuna ajal lahti. Jäime väga rahule. Nii head sashimit saime viimati igatahes Jaapanis. Kõht täis, jõudsime Luxi rongijaama ja siis öeldi kassast, et järgmised 3 rongi (tunnis läheb 1) ei välju tehniliste probleemide tõttu. Päris ära ehmatas. Õnneks läksime jaamaülemalt üle uurima, et mis jama on. Tema ütles, et järgmine rong jääb lihtsalt 40 min hiljaks, muud midagi. Käisime siis poes, ostsime üht-teist kaasa ja läksime igaks juhuks 40 min pärast perroonile. Kõik tablood näitasid endiselt, et rongid ei välju, aga tegelikult oli nii, nagu jaamaülem ütles - rong ees ja mõne minuti pärast väljumas. Pole vist vaja lisada, et rong oli jumala tühi, kuna kõik jälgisid tabloosid ja arvasid, et rongid ei välju. Uskumatu korraldus! Meie igatahes saime peale ja nagu järgmisel päeval välja tuli - sättisime end sisse esimese klassi vagunis, millele meil piletit polnud. Aga meid sealt ära ka ei aetud (PS! See on siiski üks meie reisi ilmselgeid õnnestumisi :). Me ise saime teada, et see esimene klass oli, alles järgmisel päeval, kui meid samast vagunist minema saadeti, kuna meil 2. klassi pilet oli :). Sõit oli ilus ja rong mugav, alla 3 h veidi. Kohale jõudes sadas veidi, aga polnud hullu. Brüssel oli endiselt väga ilus. Viisime oma kodinad hotelli, mis asus otse ühel tänaval Raekojaplatsi kõrval, kus on reas kümneid kebabikohtasid. Me teadsime, et hotell on lärmakas kohas, aga kuna see oli odav (letihinnast pool) pakkumine, siis mõtlesime, et mis see 1 öö ikka ära ei ole ja kui lärmakas see ikka olla saab. Hotell Mozart oli äärmiselt ülepakutult antiigiga sisustatud, mis Mannile väga meeldis (mis oli ka üks põhjus, miks me selle hotelli valisime). Võtsime talle kleidi kaasa ja ta sai siis õhtul printsessi mängida ja mööda selle maja käänulisi lossisarnaseid nurgataguseid uudistada. Aga tuba oli kohutavalt naljakas, Henri ei mahtunud selle magamistoaosas püstigi tõusma. Aknad olid meil otse lärmakale tänavale ja aken midagi kinni ei pidanud. Kui ülemine mees oma toas kõndis, siis oleks ta nagu meie toas seda teinud. Kui ta vetsus käis, siis oli tunne, et kõik see kraam meile otse pähe sajab. Aga meie selle pärast meelt ei heitnud, odav, otse raekoja taga ja ainult üheks ööks. Päris naljakas kogemus. Plaanisime süüa rannakarpe otse Raekoja platsi kõrval, kus väiksed ilusad restoranid reas on kitsastel tänavatel. Tagantjärele võib muidugi öelda, et ei tasu olla nii loll, et turistipiirkonnas õhtustada! Kuna olime varajased, siis püüti meid iga hinna eest igasse restorani sisse visata ja seetõttu saime toidu hinnast alla + Mannile tasuta söögi+ endale kummalegi tasuta õlled+ Mannile tasuta joogi :). Toit... ütleme nii, et ise oleks iga kell parema teinud, aga süüa kõlbas. Käisime veel Manneken Pis´i vaatamas, ta oli ilusti riides ja pärast istusime õllekas, nisuõlu oli oma endises headuses. Läksime magama, lärm oli küll üle igasuguste ootuste. Lisaks tuli välja, et otse vastas on ööklubi, nii et kuulsime kogu hetke populaarsema repertuaari mitu korda ära. Jama oli selles, et mingi kell äratas mind vist üks mitte kõige värskem mollusk, kelle ära olin söönud, ja tahtis vägisi tuldud teed pidi uuest välja tulla. Ootasin ja mõtlesin, kuni lõpuks otsustasin talle vabad käed anda. Niipalju siis peenest restoranist Brüsseli vanalinnas. Terve maailma käisime läbi ja sõime jubedates urgastes, kordagi sellist asja ei juhtunud. Ja nüüd Euroopa pealinna kobedas restoranis :). Hea nali. Noh, aga parem hakkas ja magama ma jäin. Vahepeal karjusid tülli läinud peolised tänaval üksteise peale ja siis kui pidu läbi, tulid prügiautod :). Aga hommikul magasime kauem, jätsime hotelli hommikusöögi ära. Läksime hiljem hoopis ühte kohvikusse kohvile, ostsime tänavalt kaasa vahukoore ja maasikatega Belgia vahvlid, nagu plaanitud. Enne ärasõitu tahtsime veel süüa türklaste pitat ja kebabi, aga kui muidu neid putkasid igal pool on, siis nüüd ei leidnud ühtegi. Ajas marru küll, sõime mingit rõvedat nuudlirooga rongijaamas. Tuju läks lausa ära, nii vastik oli! Ma loodan, et olete juba pikemaajalised lugejad ja saate aru, et me pole tegelikult sugugi suured vingujad. Olukord oli lihtsalt selline. Ühesõnaga, selline reis siis :). Tore, et käidud ja tore, et kodus tagasi oleme.
Aga tegelikult lubasin teile hoopis kirjutada oma esimesest katsetusest raamatu Jamie 30 minute meals ainetel. Raamatu point on selles, et Jamie pakub välja hulga õhtusöögikomplekte, igaüks neist koosneb kolmest käigust ja iga komplekti valmistamine peaks aega võtma ca 30 minutit. Väga omal kohal minusugusele, kes tahaks ikka igal õhtul toiduelamust saada, aga aega enam tööinimesena piisavalt pole. Pean selguse mõttes lisama, et esimesel korral siiski päris 30 minutiga hakkama ei saa, retseptilugemise minutid lähevad lisaks. Pealegi ei olnud mul kõiki vajalikke vahendeid - puudusid uhmer, köögikombain ja isegi koorimisnuga oli mul katki :). Nii et sealt tulid veel mõned lisaminutid. Aga road olid maitsvad ja taaskord pean ma tunnistama, et see mees on geniaalne. Sarnast anšoovisepastat soovitas mul teha Gianluca, meie itaallasest sõber, kes elab Brasiilias. Kui ma seda pastat tema retsepti järgi tegin, siis jäi see kuidagi väga lame ja sisutu. Jamie retsept jällegi, oli hoopis läbimõeldub ja tulemus kordi maitsekam ning kreemisem (kuigi koort retseptid pole). Argitoitude kõrvale joome meie siin selliseid valgeid veine, nagu Auxerroid, Rivaner ja Elbling. Ma ei teagi, kas te olete neist Moseli oru sortidest varem midagi kuulnud? Mina polnud. Need on just sellised soodsad ja maitsvad, ideaalsed argipäevaks.
PS! Pilt on ka kahjuks argipäevane. Õhtuti pole nimelt just kuigipalju fotovalgust. On, kuidas pilt on, aga toit on maitsev!

Pasta jaoks läheb vaja:
125 gr parmesani
1 brokkoli
30 gr anšoovised õlis
1 spl kappareid
1 tl kuivatatud tšillihelbeid
3 küüslauguküünt
peotäis tüümianit (värsket või kuivatatut)
500 gr pastat, originaalis orecchiettet, mina kasutasin olude sunnil pennet
Suvikõrvitsa salati jaoks läheb vaja:
3 värske mündi oksa
1/2 värsket tšillikauna
1 sidrun
200 gr väike suvikõrvits
125 gr väikseid mozzarella palle
oliiviõli
soola/pipart
Prosciutto-meloni salati jaoks läheb vaja:
peotäis värsket basiilikut
1/2 sidrunit
250 gr prosciuttot
1 melon
balsamiäädikat
oliiviõli
soola/pipart
Tee nii:
Pane kõik vajaminevad asjad valmis.
Pasta:
Lõika parmesanilt paks koor ära ja pane kõrvale. Riivi ülejäänud juust.
Lõika brokkolilt ära õisikud ja pane kõrvale.
Kasuta kombaini või nuga, haki brokkolivars, anšoovised, kapparid, tšilli ja küüslauk üsna peeneks seguks.
Aja suures potis vesi keema.
Kuumuta 3 spl oliiviõli pannil ja lisa brokkoli-anšoovise segu. Prae kergelt läbi, lisa tüümian. Sega läbi, lisa klaasitäis vett ja parmesani koor. Jäta keskmisele kuumusele podisema.
Vala pasta keevasse soolaga maitsestatud vette. Jälgi kella!
Suvikõrvitsa salat:
Puista mündilehed lõikelauale. Lisa tšilli ja riivi peale 1/2 sidruni koor. Haki kõik see kokku hästi peeneks. Tõsta see segu taldriku keskele, vala peale 3 spl oliivõli ja mahl 1/2 sidrunist. Maitsesta veidi soola ja pipraga. Kasuta koorimisnuga, et suvikõrvitsast kiirelt selle segu peale õhukesed liistakud lõigata. Vala peale mozzarellapallid. Sega läbi enne lauale andmist!
Pasta:
Sega pastat aegajalt ja lisa keevat vett, kui vaja. Peale 5 minutit keemist, lisa brokkoliõisikud.
Prosciutto ja meloni salat:
Pane suuremad basiilikulehed kaussi, jäta väiksemad hiljem kasutamiseks. Lisa suurematele lehtedele veidi soola ja püreesta. Lisa 2 spl oliiviõli ja törts mahla otse sidrunist. Laota 12 viilu prosciuttot suurele taldrikule. Poolita melon ja eemalda kivid. Lõika melonist viilud singile. Piserda peale balsamiäädikat, laota peale väiksed basiilikulehed. Piserda üle basiilikukastmega ja serveeri!
Pasta:
Kui pasta on keenud nii kaua, kui pakendil näidatud on, kurna nii pasta kui brokkoli. Jäta osa keeduveest alles. Tõsta pannilt ära parmesanikoor. Vala pannile pasta ja brokkoli. Lisa suur peotäis parmesani ja törts pastakeeduvett. Sega kuumal pannil, kuni pasta muutub läikivaks ja kreemiseks. Maitse ja maitsesta. Tõsta kaussi, puista üle parmesaniga ja tilguta peale veidi oliivõli.

kolmapäev, 3. november 2010

Sõbrad sügiseses Luxis ja oliivi-focaccia

Käesolev nädal on nagu pool puhkust. Meil oli esmaspäeval nimelt siin Kõigi Pühakute päev ja teisipäeval Kõigi Hingede päev ning seetõttu kohe 4 vaba päeva järjest. Mida me ka suurepäraselt ära kasutasime, sest meil käisid külas kallid sõbrad - minu õde Eva oma laste Agnese ja Robertiga otse Londonist :). Nüüd kavatsen veidike pätti teha ja suunata teid selle lookese asjus Eva blogisse, kus tema imeilusaid fotosid täiendab tema suurepärane jutustamisoskus. Sealt saab näha, milline sügisene Lux välja näeb ja kui vahvalt me siin need 3 päeva aega veetsime.
Kõrvitsate, Halloweeni ja värviliste lehtede aeg
Ise oskan lisada vaid mõned väiksed märkused. Kuna siinkohal on enamasti tegu siiski toidublogiga, siis täpsustan, et tuhatriibuga juust oli Morbier ja pealt kollakas kera, mida Burgundia Marciga kasteti, oli Trou du cru. Esimest oli meie pere juba varem proovinud, meeldis hästi. Aga teine oli tõeline hea üllatus, seda hakkame nüüd kindlasti aegajalt ostma. Kallid sõbrad saabusid otse Londonis, soolaleivaks kaasas tuliuus Jamie Oliver raamat "30 minuti eined". Olen nüüd seda sirvinud nii hommiku- kui õhtulektüüriks ja pean ütlema, et sealt proovin nii mõndagi ära. Jamie kohe oskab lihtsatele roogadele hoogu ja särtsu lisada.

Kunstinäitusel käisime Villa Vaubanis. Seal juhtus meiega ükskord varem selline naljakas lugu, et tahtsime näitusele minna kl 20.30, pool tundi enne hoone sulgemist. Piletimüüja ptles, et "jah, muuseum sulgemise aeg on kl 21.00 küll, aga kell ongi peaaegu nii palju ja seepärast meid sisse ei lasta". Situatsioon tegi meile nalja ja läksime sama targalt minema. Nüüd siis saime näitusel käidud. Nüüd, kui laupäeval Viandenis käisime ja tahtsime üles mäe otsa köisliftiga (või mis iganes see ka pole) sõita, juhtus midagi sarnast. Nimelt oli parajasti pooleli oktoobri iimane päev ja lift pidi töötama novembrini. Suletud piletiluugini jõudnud, teatas üks mees, et lift on suletud. Mina küsisin, et miks. Tema vastu, et novembrist alates ongi lift suletud. Mina ütlesin, et 31. oktoober on ju ja tema vastas, et "noh, ongi ju peaaegu november" :). Tundub, et neil ongi siin selline komme aega endale meelepärasel kombel moonutada :).

Suur musta oliivi sõber Agnes ostis endale maiustamiseks pirakad maitsestatud oliivid, aga need osutusid niisama nosimiseks liiga tugevamaitselisteks. Nii juhtuski teisipäeval üks tore kokkusattumus - nimelt sattusin parajasti netist lugema ühte imelihtsat focaccia retsepti (suur tänu retsepti eest!), samal ajal mõtlema selle üle, mida veinikõrvast külla kaasa viia ja samal ajal selle üle, mida nende ilusate oliividega peale hakata. Ja mõtlesingi välja - oliivifocaccia. Retsept on tõeliselt lihtne ja väga maitsev. Soovitan proovida, kui oliive pole käepärast, siis mõne muu täidisega. Vaja läheb:

1 pakk kuivpärmi
1 tl suhkrut
ca 1 tass käesooja vett
ca 2 tassi ehk ca 5 dl jahu
1 dl oliiviõli
natuke soola
paar peotäis musti oliive
3 küüslauguküünt
1 spl tüümianit
3 spl riivitud parmesani

Sega pärm suhkru ja veega. Oota 5-10 minutit, kuni segu kihisema hakkab. Lisa pool jahukogusest, sega läbi. Lisa oliiviõli, sega läbi ning siis lisa ülejäänud jahu. Sõtku, kuni tainas on sile ja sitke. Määri kauss õliga, pane tainas kaussi umbes 1 tunniks kerkima.

Suru taignast liigne õhk välja, sõtku taignasse tüümian, hakitud küüslauk, riivitud parmesan, 2/3 oliividest ja suts soola. Määri lai ahjuvorm õliga ja suru tainas sellele ühtlase kihina laiali. Suru peale ülejäänud oliivid ning nirista veidi oliiviõli. Küpseta 230 kraadi juures, kuni focaccia pealt ilus kuldne on.