kolmapäev, 30. märts 2011

Jalutuskäik Pariisis

Vahelduseks veidi reisijuttu, polegi ammu midagi sellist kirjutanud! Ja palju pilte, mis sellise lookese puhul eriliselt olulised on! Loodan, et saan Teiega niimoodi natukenegi meie mõnusast Pariisi-nädalalõpust jagada.

Olen käinud Pariisis talvel ja olen käinud Pariisis sügisel. Ükskõik, mis aastaaeg ka on, Pariis meeldib mulle alati metsikult. Seal on nii palju avarust ja õhku, samas ka küünarnukitunnet ja suminat, silmale on ta ilus vaadata ja õhk on ajaloost ja kultuurist mõnusalt paks. Pariis on minu jaoks üks neid kohti, kuhu tahan alati tagasi minna. Ja kuna Pariis on meil siit Luksemburgist 3,5 tunnise autosõidu kaugusel, siis mõtlesime, et vaatame ta ka kevadel üle. Oma rolli mängis selles Pariisi-nädalavahetuses ka Mannile antud lubadus Disneylandi külastada.
rjn
pe
Nädala alguses teatas ilmateade, et meid ootab ees alla 10 soojakraadi ja pidev vihmasadu. Peaaegu olime juba oma plaane ümber tegemas, aga otsustasime riskida. Ja õigesti tegime, sest sooja oli üle 20 kraadi, päike paistis ja Pariis säras uhkes kevadises õitemeres. Kõik sealsed kohalikud vaatamisväärsuses olid meil varem nähtud. Ja neid pole Pariisis mitte vähe – Montmartre, Moulin Rouge, Sacre Coeuri kirik, Jumalaema kirik, Eiffeli torn, Triumfi kaar, Ladina kvartal, Luxembourgi aiad, Louvre, Seine, Champs Elysee... ja see andis meile suurepärase võimaluse lihtsalt ringi jalutada, kohvikutes istuda ja kevadet nautida. Täielik kaif, kui kuhugi kiiret pole! Versailles on meil veel käimata, aga selleks on pisut rohkem aega vaja ja seega jäi järgmiseks korraks. Kõige mõttetum atraktsioon on minu meelest Pariisis Eiffeli torn, mille otsas on mul olnud õnn(etus) kohe kaks korda ära käia – kokku peab vist sabatama oma kolmes järjekorras, minu meelest kohe paar tunnikest ja selle ajaga läheb igasugune tuju vaadet nautida ära. Kõige ülemine korrus on pealegi nii kõrgel, et vaade ei erine palju sellest, mis avaneb päevasel ajal lennukiga Pariisi maandudes. Aga eks see ole maitse asi. Selle asemel soovitaksin igal vaadetefanatil võtta ette retk Jumalaema kiriku katusele, sest vaade on ilus, katus on ilus ja ootama ei pea ka peaaegu üldse! Vähemalt siis ei pidanud, kui meie seal käisime!

Seekord oli meil aga täielik vabakava. Ööbisime oma sõbra Aurelieno (kellega tutvusime Tokyos oma sõbra Tadashi pool) juures Alfortvilles, mis on Pariisi eeslinn otse A4 kiirtee ääres, mis viib Luksemburgi. Reede õhtul käisime tema ja tema Kambodžas sündinud ja sealt 5-aastaselt koos perega põgenenud ekspruudiga söömas. Plaan oli sõita restorani Seinel tiirutava liinilaevaga, aga see otsustas viimasel hetkel mitte saabuda. Mis siis ikka, läksime metrooga. Restoraniks Chez Lili et Marcel, meie võõrustajate lemmik, mis oli täiesti üdini pariisilik, hubane ja uskumatult rõõmsameelse teenindusega. Aurelieno soovitas mulle veiselihahautist camembert´iga ja see oli tõepoolest superhea. Henri söödud veiseliha kolme kastmega (juustu, pipra ja seene) meeldis talle ka väga. Portsud olid üüratud, nii et mina magustoiduni ei jõudnud. Aga teiste juurest proovitud vaarika tiramisu ja aprikoosi tarte tatin tegid sellele toidukohale küll ainult au!

Laupäeval läks Aurelieno oma isa pulma ja meie olime omapäi. Ilma igasuguse plaanita sõitsime rongiga linna ja läksime suvalises kesklinna peatuses maha. Niikui maa alt välja ronisime, sattusime ühel Rue Rivoli tänavanurgal (sel tänaval joodi Remarque raamatutes ära liitrite viisi calvadosi) sama kohvikuga silmitsi, kus me eelmisel korral, umbes 3,5 aasta eest istusime. Meil veel kohvikuisu polnud seekord. Jalutasime Seine´ni ja Pont Neufini, ostsime suvilasse seinale mõned ilusad pildikesed neist väikestest (enamasti ülehinnatud kaubaga) putkadest seal jõe ääres, Mannile Pariisi pildikestega lehviku, läbi Louvre siseõue kuni Tuilerie aedadeni. Seal nautisime mõnda aega lopsakaid magnooliaid, mille õielehed tuule käes juba maha hakkasid kukkuma. Mulle meeldib Pariisi parkide juures eriti see, et pargipingid ei ole maa küljes kinni. Metallist toole ja pool-lamamistoole on võimalik ise tassida sinna, kuhu tahad. Pargi piires muidugi :). Nii saab ikka korraliku pikniku kambaga koos püsti panna. Edasi sõitsime metrooga üle Seine´i Luksemburgi aedade lähedale. Sõime ühes nurgapealses brasseries täiesti pariisiliku lõuna – mina kuulsa sooja võileiva Croque monsieur´i (tegelikult on tegu lihtsalt sooja singi-juustu võileivaga, aga prantslased arvavad, et selles nende omas on midagi väga erilist. Luksemburgist saab neid ka, aga prantslased ütlevad, et siin ei osata neid teha) ja Henri vasikahautist pastaga. Lõpetuseks nii hea kohv, et see oli omaette magustoidu eest. Õhtul jalutasime veel St German des Pres ja Ladina kvartali vahepeal asuvatel pisikestel kohvikutega ääristatud tänavatel, mis meile juba eelmisel korral väga meeldisid. Jõime mõned veinidki samas kohas, kus eelmisel korral.
wsd
bc
fi
gv
u
kz
ox
y
mt
Pühapäeva hommikul asusime oma Mannile antud lubadust täitma ja veetsime päeva Disneylandis. Mann jäi superrahule. Ma usun, et see ongi kõige ägedam just temavanustele lastele. Paar atraktsiooni olid ka sellised, mis suurtele inimestele vahvad on, aga enamus on just pisikestele. Mina jälle ei jõudnud ära imetleda, kui hästi on neil õnnestunud selle suure muinasjutumaailma loomine. Lihtsalt võrratu. Mann nägi kõik oma printsessid ära ja sai mõnega piltigi teha. Rahvast on küll lihtsalt murdu ja iga lõbustuse juures järjekorrad tohutu pikad. Aga sellega peab lihtsalt ette arvestama. Tänasime õnne, et läksime kevadel, sest ma kujutan ette, et suviste puhkuste ajal on rahvast veel mitu korda rohkem, lisaks lämmatavalt palav ilm. Kõige ägedamad atraktsioonid olid suur mahajäetud kummitusloss, lend Peeter Paani võlumaailmas ja vanas kullakaevanduses olev rollercoaster Big Thunder Mountain. Kes läheb, siis neist ei tasuks ilma jääda! Ja Mannile meeldis väga veel suur paraad, kus kõik Disney tegelased koos näha olid.
sspp
llrrmm
jj
nnkk
ggcc
aaeehh
iidd
ffbb

esmaspäev, 28. märts 2011

Tükike kuuma Brasiiliat - Vatapà ja acarajé

Paari aasta eest Brasiilias olles kohtasime Rio tänavatel tõeliselt ümmargusi suurte kullast ehetega Bahia kandist pärit mustanahalisi naisi heledates pitsilistes rõivastes. Brasiilia köök oli meie aastase ümbermaailmareisi suurim üllataja, just heas mõttes. Iga päev oli kõht head-paremat täis ja nii juhtuski, et kui tädid suurtes pottides oranži vatapàd puulusikaga keerutasid ja hiiglaslikul pannil mullitavas kollases palmiõlis acarajépätsikesi keetsid, jäid meil nad söömata. Kuna me otseselt Bahia kandis ei käinud ka, siis jätsime sealse köögi järgmiseks korraks. Juhuks, kui peaksime sinnakanti ise sattuma. Aga paari nädala eest käisid meil külas kaks toredat noort brasiillast, kellega tuli jutuks, milliseid kohaliku köögi hõrgutisi me proovisime ja milliseid mitte. Ja küll nad olid üllatunud, et me polegi neid kahte traditsioonilist rooga proovinud. Tegu on siis Bahiast pärit tänavatoiduga – palmiõlis praetud silmubadest õhulised pirukad ehk acarajé ja selle vahele käiv kreveti-pähklikreem vatapà. Palmiõlil on siinkohal äärmiselt oluline roll ja ilma selleta ei tule kumbki neist roogadest päris õige välja. Uudishimu ei andnud mulle enam armu ja nii ma nad ära proovisingi.

Etterutates võin öelda, et nende ubade kestast eemaldamine oli üks minu elu tüütumaid töid. Ma mõtlen, et minu vanaemale oleks see meeldinud. Selline zen tegevus kui rahuliku loomuga oled. Täiesti elavalt kujutan teda ette istumas elutoas, küünarnukid mõnusalt lauale toetatud, ümber laua mõned mõnusad jutukaaslased ja muudkui nokitseks. Mina tahan oma iga tunniga jumal teab kui palju erinevaid asju korda saata, nii et see ei ole töö minu jaoks. Kuigi tuleb tunnistada, et paaritunnise töö tulemusena saavutasin isegi mõningase vilumuse. Aga siiski – eemaldada ükshaaval poole kilo pisikeste ubade kestad, ei ole minu arusaam lõbusast ajaviitest. Kui kellelgi on mõni hea nipp, kuidas seda kiiremini teha, oleksin nõuannete eest väga tänulik. Netist lugesin küll, et tuleb aga köögiräti sisse panna ja hõõruda. Aga sellise tegutsemise tulemus olid pisikesed tükid suure hulga kestade vahel, mida oli eriti tüütu välja noppida.

DSC_0051


Tulemus on ääretult põnev. Täiesti uued maitsed, ei meenuta mitte midagi muud. Võtad esimese ja mõtled, et hmmm... huvitav. Aga siis haarad juba teise järele! Soovitan ette võtta just sellised väiksed pätsikesed, nagu mul, sest tänu ohtrale pähklile, kookospiimale, ubadele ja palmi- ehk dendeõlile on tegu tugeva suutäiega.
Vatapà jaoks:
100 gr krevette (enamasti kasutatakse kuivatatud krevette, aga vahel ka värskeid. Meile kuivatatud ei meeldi, seega sai katsetatud värske krevetiga)
400 ml kookospiima
60 gr röstitud maapähkleid (kooritud ja soolata)
60 gr röstitud kašuupähkleid
1,5 spl värsket peterselli
1,5 spl värsket koriandrit
1 suur tomat
1 väike sibul
3 spl palmiõli
1 spl oliiviõli
80 ml jahu
0,5 spl riivitud värsket ingverit
1 tl tšillihelbeid
Soola

Purusta saumikseriga ühtlaseks massiks maapähklid, kašuupähklid ja krevetid. Teises kausis purusta saumikseriga tomat, sibul, koriander ja petersell. Kolmandas kausis sega pool kookospiimast kokku jahuga, sega, kuni saad ühtlase segu. Kuumuta ülejäänud kookospiim, aga ära keema lase. Sega jupihaaval lisades ja pidevalt segades juurde kookospiima-jahusegu. Seejärel lisa tomatisegu, sega ühtlaseks. Viimasena lisa kreveti-pähklimass. Sega, kuni saad ühtlase paksu massi. Mina kasutasin selleks veel korra saumikserit. Lisa ingver ja maitsesta soolaga, segades ja kuumutades. Peale paari minutit lisa õlid. Sega ühtlaseks, lase keema minna. Keera kuumus madalamaks, sega pidevalt, kuni vatapà muutub paksuks kreemiks. Kui segu tundub liialt paks, lisa veidi kookospiima. Pane jahtuma ja acarajéd ootama.

Acarajé jaoks:
500 gr kuivatatud silmubasid (ingl kl black eyed beans)
1 keskmise suurusega tomat
½ sibulat
1 tl tšillihelbeid
2 küüslauguküünt
0,5 spl soola
200 ml palmiõli ja 200 ml rapsiõli praadimiseks (tegelikult kasutatakse Brasiilias selleks ainult palmiõli, aga sellele, kes pole selle üsna tugevamaitselise õliga veel harjunud, sobib paremini segu kahest)
Serveerimiseks hakitud tomatit, vürtsist tšillikastet ja soovi korral praetud krevette.

Pane oad külma vette 24 tunniks. Soovi korral võid vette koos ubadega ligunema jätta ka loorberilehe ja küüslauguküüne. Vaheta vett mitu korda, iga kord ubasid hõõrudes, et kestad lahti tuleksid. Lõpuks pead siiski aega varuma ja pead iga oa ükshaaval lahti harutama. Istu kohe heaga teleka ette maha ja otsi mõni hea saade. Kui oad lahti riietatud, purusta nad saumikseri või köögikombainiga koos tšilli, sibula, küüslaugu, soola ja tomatiga ühtlaseks kreemiks. Pane mikser ära ja hakka puulusikaga segu alt üles lööma kuni selle kogus muutub kahekordseks ja kontsistents õhuliseks. Nüüd kuumuta kahe õli segu ja tõsta märja lusikaga sellesse taignapallid. Prae mõlemalt poolt kuldseks. Serveeri neid soojalt – lõika pooleks, tõsta vahele jahtunud vatapàd, veidi hakitud tomatit, mõned tilgad vürtsikat tšillikastet ja soovi korral praetud (kuivatatud) krevette!
Allikas: terve hulk erinevaid retsepte internetiavarustest!

reede, 25. märts 2011

Kanasalat, mis maitseb Vietnami moodi

See on üks igavesti kosmopoliitne salat. Ma mõtlen just seda, kuidas ta minuni jõudis – minu eestlasest õde, kes elab Londonis, saatis selle mulle Luksemburgi ja maitseb see hoopistükkis Vietnami moodi. Tänapäeval on see kõik nii lihtne, vanasti oleks tegu tõelise eksootikaga olnud! Salat on värskusest pungil ja mõnusalt kerge. Just sobilik kevadeks ja praeguseks paastuajaks. Meeldib isegi neile, kes muidu kanafileed igavaks peavad, sest maitseterohke kaste teeb kanaga imesid ja muudab ta mõnusalt mahlaseks.

DSC_0067 copy

Vaja läheb:

2tk grillitud või ahjus küpsetatud kanafileed, parajateks tükkideks lõigatult
1tk suur toores porgand, peenteks ribadeks lõigutult
1 tk šalottsibul, õhukeselt viilutatud
1/2tk värske kurk, peenteks ribadeks lõigutult
1 peotäis värsket münti, hakitult
1 peotäis värsket koriandrit, hakitult

Kastme jaoks:
1,5 laimist pigistatud mahl
1,5 spl kalakastet
1 spl pehmet pruuni suhkrut
Soovi korral pisut tšillihelbeid

DSC_0011

Pane salati komponendid kaussi.
Sega kastme jaoks vajaminevad ained kokku. Sega kuni suhkur on sulanud.
Vala kaste salatile ja sega hoolikalt.

teisipäev, 22. märts 2011

Jaapanipärased tuunikalasuupisted mustade seesamiseemnetega

Jaapan on vist praegu meie kõigi meelel. Oleme mõttes jaapanlastega, kes viimase pooleteise nädala jooksul on pidanud nii palju kohutavat läbi elama ja teisest küljest oleme õnnelikud, et me ise kõigest sellest nii kaugel oleme. Mina vähemalt tunnen nii! Täpselt aasta eest olime ise Tokyos ja nautisime aasta ilusaimat aega, sakura kirsiõitevahtu. Aega, mil jaapanlased ise just eriti õnnelikud on ja parkides kirsiõitepiknikke hanamisid peavad. Sel aastal aga ei tulnud kirsiõied nende juurde rõõmupidudega nagu tavaliselt.

DSC_0046 copy

Jaapani köök on tingimata üks meie pere lemmikuid ja iga söömaaeg Jaapanis oli täiesti eriline nauding. Sellele mõeldes valmistasin ühel päikselisel päeval ühe jaapanipärase suupiste – tuunikalakuubikud mustade seesamiseemnetega. Hoian pöialt, et elu Jaapanis normaliseeruks kiiresti ja et looduskatastroofid selle saareriigi ometi rahule jätaksid!

DSC_0027 copy

DSC_0031 copyDSC_0033

Vaja läheb:
500 gr värsket tuunikala
1 tl wasabi pastat
1+1 tl toiduõli
50 gr musti seesamiseemneid

Kastme jaoks:
2 cm tükks värsket ingverit, peenteks ribadeks lõigatult
2 spl sojakastet
2 spl mirin äädikat
¼ tl seesamiõli
1 tl wasabi pastat

DSC_0009

Kastme valmistamiseks sega kõik koostisosad kokku.
Lõika tuunikala ca 2cm*2cm kuubikuteks. Sega kausis kokku wasabi ja 1 tl õli. Lisa tuunikalakuubikud, sega hästi läbi. Vala peale seesamiseemned ja keeruta seni, kuni kalatükkidel on kõik küljed nendega kaetud. Määri pann õhukese õlikihiga kokku ja kuumuta. Prae kõiki kalatükke veidi igalt küljelt, kõik kokku mitte rohkem, kui 2 minutit. Seest peavad tükid ilusti heleroosad jääma! Pista iga tüki sisse suupistetikk ja serveeri kastmega!

esmaspäev, 21. märts 2011

Pikk pai toredatele toidublogidele!

Minu tänane päev algas eriti toredalt. Ja seda mitte ainult seetõttu, et õues paistab päike ja mind ootab ees nädalalõpp Pariisis. Hommikul oma blogisse piiludes leidsin sealt eest sõnumi Tuulilt, kes peab ühte minu lemmikblogi Ise tehtud. Hästi tehtud., et tema blogis ootab mind tunnustus. Ja seal ta oligi - Tuuli oli minu What a Wonderful World! blogi ja veel neli õnnelikku välja valinud, et tunnustada meid blogijate seas ringleva Gorgeous Blogger! märgiga. Suuuuuuur aitäh! Sellised kiitused teevad nii palju rõõmu ja inspireerivad edasi toimetama!

untitled

Ühtlasi kaasneb saadud märgiga soe soovitus vastata mõningatele blogi kohta käivatele küsimustele ja anda märk omaltpoolt edasi oma viiele lemmikule! Viimane on äärmiselt keeruline ülesanne, sest toredaid toidublogisid on Eestis vist juba üle kahesaja. Mõned kindlad lemmikud said Tuuli poolt juba märgi kätte ja seetõttu otsustasin teda kordama mitte hakata! Aga seniks, kuni ma selle keerulise ülesandega tegelen, vastan oma blogi kohta käivatele küsimustele, mis on hulga lihtsam ülesanne!

1. Millal alustasid oma blogiga?
Alustasin juba 2007. aasta lõpus segastel asjaoludel. Seadsin blogi üles hoopis selleks, et oma pikemal reisil Taisse kodusolijaid meie elamustega kursis hoida. Siis tekkis vajadus omavalmistatud aroomiküünlaid ja naturaalseid seepe avalikkusele tutvustada ja nii leidsid ka need koha blogis. Järgmiseks mõtlesin, et kuna tihti sai sõpradele meili teel retsepte jagatud, siis oli lihtsam need samuti uude blogisse kirja panna. Tasapisi hakkas blogi aina rohkem ja rohkem kulinaaria poole kalduma ja nii ta läinud ongi!

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kôike see käsitleb?
Kirjutan asjadest, mis mulle rõõmu valmistavad, aga enamasti ikka kulinaarses võtmes. Oleme üksjagu seiklushuvilised rännumehed ja erinevate maade roogade valmistamine on meie jaoks samuti omamoodi viis seigelda ja uusi asju kogeda.

3. Mis teeb sinu blogist erilise vôrreldes teistega?
Oh ma ei teagi! Sellele on raske ise vastata. Ju vist see mõneti, et seoses meie pideva reisimisega on toidud pisut eksootilisemad, vahel on retseptid pärit kohalikelt elanikelt ja toitude juurde käib sekka ka üksjagu reisujutte.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
See sai juba esimese küsimuse vastuses lahti seletatud. Aga lisaks neile segastele asjaoludele oli minu toidublogi saamise ja elamise eeldusteks minu suur uudishimu, katsetamisvajadus, krüptomaania ning huvi toidu ja erinevate maailmaköökide vastu.

5. Mida tahad muuta oma blogis?
No ikka aina ilusamaks ja põnevamaks, mis muud! :)

Ja nüüd avame ümbriku ja jagame fanfaarihelide saatel aumärgid välja minu kui žüriiliikme lemmikutele:
1. Liina ja tema Aglio et Olio. Liina kirjutab nii tabavalt ja humoorikalt, et tema postitusi loed alati nagu parimat raamatut. Elu tema blogis on ilus ja maitsev, mulle meeldib sellest kasvõi virtuaalsel teel endalegi tükikesi hammustada! Liina naudib ilmselgelt elu ja seda on tunda igas postituses!
2. Merit ja tema Heatoit. Tihtipeale on retseptid mulle nii meelepäraselt Aasia poole kaldu ja pildid on niiiii ilusad!
3. Piret ja tema Puhas Rõõm. Rännuhimu osas ilmselgelt minu sugulashing. Samas on tema roogades, reisides ja kirjutistes alati midagi ütlemata elegantset ja peent, veebipõhine gurmee-elamus! :)
4. Dagris ja tema Sööme silmadega. Alati superfotod, samas on tema toitudes ja postitustes midagi kõige paremas mõttes kodust ning hubast!
5. Aet ja tema Aet köögis. Aet on aukartustäratavalt põhjalik ja suudab vist küll igaühes tekitada isu tervislikult toituda!

Veelkord aitäh toreda tunnustuse eest ja maitsvat kevadet kõigile!

reede, 18. märts 2011

JO BBQ kanakintsud

Eelmisel aastal käis mul mõnda aega Jamie Oliveri ajakiri. Täitsa vahva lugemine, peab tunnistama. Mingil arusaamatul põhjusel oli ta oma äärmiselt isuäratava grilliartikli susanud august/september numbrisse. Kas pole mitte jabur? Selleks ajaks on suve suurimad grillimised ikka juba tehtud. Igatahes polnud minul siis enam kuskil grillida. Talvel ma muudkui kiikasin neid ilusaid läikivaid sticky (kleepuv eesti keeles ei kõla kuigi isuäratavalt, või mis?) kanasid ja krõbedaid lihasid mõeldes suvele. Lõpuks ikkagi ei jõudnud ära oodata ja tegin ühe JO grillkanaroa tavalises ahjus ära. Natuke sai oma tunde järgi retsepti tuunitud ja ja tulemus oli super! Pehme liha, õrn suitsumaitse, mõnus krõbe nahk... Ilmtingimata läheb nii see kui kõik teised selles artiklis olnud grillroad suvel päristulel proovimisele. Täpsuse huvides tuleks ära mainida ka see, et kuigi kanakintsude originaalnimi oli BBQ kintsud, siis tegelikult on tegu siiski pigem grillkintsudega!

DSC_0009

Vaja läheb:

300 ml valmis BBQ kastet
1/2 tl jahvatatud vürtsköömet
1 tl (mitte kuhjaga) soola
2 küüslauguküünt
1 + 1 sidrun
8 kanakintsu
punt värsket tüümiani
2 spl mett

Sega kokku BBQ kaste, vürtsköömen, hakitud küüslauk, sool ja ühe sidruni mahl. Hõõru see marinaad korralikult kanakintsude sisse. Säti kintsud ahjuvormi, vala ülejäänud marinaar peale, kata vorm toidukilega ja pane külmikusse vähemalt 2 tunniks.
Kui kana on ära marineerinud kuumuta ahi 160 kraadini. Eemalda kile, pista kintsude vahele mõned tüümianioksad ja küpseta kanu ahjus 75 minutit. Kui kasutad väligrilli tee söed valmis selle 75 minuti lõpuks. Kui kasutad koduahju grilli, keera selle aja lõpus ülagrill 220 kraadini ja küpseta kintsud pruuniks. Enne grillima asumist võid kintse mahlaga kasta. Kui kintsud on peaaegu nii ilusad, kui soovid, keera grilli kuumus madalamaks (väligrillil tõsta nad lihtsalt ääre poole, kus ei ole nii kuum). Sega kokku mesi 1/2 sidruni mahlaga. Pintselda kõiki kintse selle seguga korralikult. Lase neil veel mõned minutid grilli all (või peal) küpseda. Puista soovi korral peale veidi soola, pigista peale sidrunimahla ja serveeri värske salatiga.