neljapäev, 28. aprill 2011

London, my dear! ja võrratud krevetivardad algavaks grillihooajaks

Pealkiri meie Londoni-reisile sai just selline, sest mulle kohutavalt meeldib inglaste ülim viisakus ning see, kuidas nad kõigi poole pöörduvad armsate väljenditega nagu ... my darling!, ... my love! või ... my dear! Peale Inglismaalt Luksemburgi tagasi jõudmist tundusid siinsed inimesed suisa ebaviisakad.

Meie Londoni-reisi idee sai alguse juba paari aasta eest. Kui meie pere parajasti endid ümbermaailmareisile sättis, asutas minu kalli õe Eva pere endid samuti omamoodi reisile minema. Nimelt kolisid nad veidi peale meie reisi algust kolmeks aastaks Londonisse elama. Sisse seadsid nad end imearmsas Richmondis kagu-Londonis, mis juba ammustest aegadest on londonlaste seas kõrges hinnas olnud. Kes on Forsyte´de saagat lugenud, siis vast mäletab, et peategelased oma uhketes tõldadest tihtipeale ilusa ilmaga just Richmondi parki aega veetma sõitsid. Ja kuna meil on kombeks üksteist mööda maailma külastamas käia (Eva on meil külas käinud nii Tais kui Luksemburgis) ja kuna meile kõigile reisida meeldib ja kuna igatsus teineteist live´s näha on suur ja kuna kallis õepoeg Robi pidas eelmisel nädalal oma esimest juubelit ja kuna lihavõtete puhul sai terve hulga vabu päevi, siis võtsimegi Manniga reisi ette. Lisaks kõigele mainitule on Luksemburgist Londonisse imelihtne minna - siinsest linna külje all asuvast lennujaamast otse 1h ja 15 minutiga Londoni linnas asuvasse London City lennujaama, kus Eva kaasa Kalle meile juba vastu oli tulnud. Mõned ümberistumised metrooga ja rongiga ning astusimegi sisse Eva pere tõelisesse Inglise muinasjutukoju vaikses, linnulaululises ja lillelõhnalises Richmondis. Mina olin kohe lausa sõnatu, nähes nende Edwardi-aegset kollakaspruunidest tellistest kahekordset maja keset rohelusseuppuvat aeda, kus parajasti õitsesid täies hiilguses õrnroosa täidisõieline mandlipuu, elektrisinine California sirel (ingl k california lilac, lad k ceanothus), mitut sorti veigelaid ning poolt seina kattev helelilla hiina rippuba (lad k wisteria sinensis).
DSC_0008 DSC_0068 DSC_0015
DSC_0029 DSC_0010
DSC_0071 DSC_0091 DSC_0072
DSC_0055 DSC_0039
DSC_0093 DSC_0073 DSC_0074

Meie saabumine sattus eriti toredalt täpselt kokku Roberti, kes on ühtlasi ka Manni maailma parimaid sõpru, 5-aasta sünnipäevaga. Selle puhul pidasime kohe maha ühe mõnusa grillipeo. Muu hea-parema kõrval olid laual Eva valmistatud imemaitsvad grillitud krevetivardad, mille retsepti pean kohe siia kirja panema. Grillihooaeg ju algamas!
DSC_0034

Vaja läheb:
30tk suuri krevette
2 sl oliiviõli
1 tl sojakastet
1 sidruni riivitud koort
2 sl sidrunimahla
3 tk purustatud küüslauguküüsi
0,5 tl soola
pipart
0,5 dl hakitud värsket tilli

Sega kõik koostisosad marinaadiks kokku. Lüki krevetid varrastele ja määri seguga mõlemalt poolt. Lase 40 minutit seista aegajalt krevette marinaadiga üle pintseldades. Grilli 2-3 minutit mõlemalt poolt.

Kensington ja piknik pargis

Neljapäeval sõitsime Londonit hästi illustreerivasse Kensingtoni linnaossa, mille laiu tänavaid ääristavad uhked Victoria-aegsed korterelamud, mille keskel kulgeb kuulsale Oxfordi ostutänavale konkurentsi pakkuv High Street ja mida kaunistavad rohelised pargid. Eval on õnn käia kaunis Kensingtonis päris tihti, kuna kontor, kus ta tööl käib, asub just ühes neist uhketest majadest. Seekord läksime tema kontorist aga mööda ja suundusime üüratusuurde Whole Foodsi toidupoodi, kust ma oleksin tahtnud kõik asjad ära osta. Pole vist olemas toidukaupa, mida seal ei müüda. Lisaks on kõik nii kvaliteetne, täiesti orgaaniline ja nii ilusti välja pandud. Oh kuidas ma tahaks seda poodi meile siia Luksemburgi (või tulevikule mõeldes hoopis Tartusse) ja rahakotile mõeldes - oh kui hea, et meil seda siin pole! Ostsime kaasa focaccia feta ja oliividega, tšilliseid oliive, vaarikaid, mustikaid, tumelilladest kartulitest tšipse, salatit, siidrit ja muud head ning suundusime rohelisse Kensingtoni parki palee lähedale, kus elas printsess Diana, piknikku pidama. Kõik maitses hästi ja varem lastele õhupallipoest ostetud õhupallid said meelelahutuseks ära kasutatud – heelium teeb tõepoolest sissehingamisel hääle kohutavalt naljakaks. Naersime nii et hing kinni. Tuleb üldse tunnistada, et sain nende Londonis veedetud päevade jooksul mitu korda naerda nii kõvasti, et hingata enam ei saanud ja tekkis tunne, et lõpp ei ole enam kaugel! Samas pargis asub ka üks eriliselt äge mänguväljak, mis on printsess Dianale pühendatud. See on nii populaarne, et sisse saamiseks pidime üle veerand tunni lausa järjekorras seisma. Sellel väljakul on kõike - ronimist, vett, liiva, liuge, avastamist, kiikumist, muusikat, seikluseid ja loodust. Kes lastega Londonisse läheb, siis tasub kindlasti minna!
DSC_0078 DSC_0083

Suur Reede Guildfordi linnakeses

Reedel oli Kallel vaba päev ja selle puhul võtsime kõik koos ette ühise rongisõidu Londonist 43 km kaugusel asuvasse Guildfordi linna, kus elab ca 66000 inimest. Tegelikult on selles mäenõlval asuvas kohakeses vaatamata üsna kopsakale rahvaarvule ja elavale äritänavale mõnus hubane väikelinnatunne. Sära lisab linna keskelt läbi voolav tiheda paadiliikluse ja vaatemänguliste lüüsidega jõgi ning kõrgel linna kohal asuvad kindlusevaremed (arvatavasti ehitati see kindlus peagi pärast seda, kui Guildfordis 978 aastal münte hakati vermima). Kindlus on tõesti üsna varemetes, aga selle katuselt avanev vaade linnale ning ümbritsevale maastikule ja neid ümbritsevad uhked lilleaiad on tõeline vaatamisväärsus. Guildford on ka ülikoolilinn ja mulle jäi mulje, et selles linnas oleks oma lapsepõlve superlahe veeta -jõgi, loodus, mäed ja vanad käänulised tänavad teeksid sellest nauditava seikluse, ma usun!
DSC_0127
DSC_0094 DSC_0095
DSC_0099 DSC_0100 DSC_0101
DSC_0098 DSC_0102 DSC_0107
DSC_0133 DSC_0103
DSC_0105 DSC_0140

London + shopping

Mis oleks üks Londoni-reis ilma poodlemiseta! Midagi jääks nagu puudu. Minul see kohe mitte puudu ei jäänud ja lisaks oli mul see suurepärane võimalus, et Eva juhatas mind kõige paremate hindade ja kaubaga kohtadesse, kuhu ise iial sattunud poleks. Kalle oli nii tore ja lõbustas seni lapsi, kuni naised kaubanduses lõbutsesid. Lastega oleks olnud ikka üksjagu vaevaline ja kindlasti mitte nii produktiivne. Sattusin päris hoogu ja oma hiigelsuurt kohvrit tagasi kodus olles trepist üles tirides kirusin ennast üksjagu ja igatsesin oma kalli tugeva Henri järgi. Kui kohver üles jõudis läbi häda, siis mõtlesin, et oleks võinud ikka veel osta! :) Kui muidu lõõskas terve meie Londoni-reisi aja soe päike, siis selleks ajaks, kui mina oma ostukottidega kodu poole vantsisin tuli taevast ämbriteviisi vett ja äike paukus vahetpidamata. Õnneks oli õhk endiselt soe ja mina ausaltöeldes päris rõõmus võimaluse üle täiskasvanud inimesena jalgupidi loikudes paterdada. Ega seda just tihti peale lapsepõlve juhtunud polegi! Koju jõudnud, ootasid ees kallid inimesed ja aurav kohv, õnnelikud lapsed, kes olid saanud päeva veeta küll mänguväljakul ja basseinis, küll pühademune värvides. Mina mõtlesin, et milline kontrast selle olukorraga oleks olnud, kui oleksin turistina hotellis elanud ja saabuksin läbimärjana tühja kõledasse hotellituppa koos poodides kolamisest tüdinud lapsega!

Kulinaarne pühapäev ja tärniga Bingham

Nagu te juba aru olete saanud, läksid asjad meil kuidagi iseenesest nii, et igal Londonis veedetud päeval oli oma teema - tõeline Londoni linnapäev, Inglise maalilise väikelinnapäev, poodide päev ja muidugi minu kokanduskirele mõeldes päev toidule. Tegelikult sai meie käik Michelini tärniga pärjatud restorani Bingham alguse sellest, et minu sünnipäeva puhul käisime siin Luksemburgis minu elu esimesel Michelini-tärni lõunal restoranis Ma langue sourit. Selle peale tuli Eval mõte, et nad peaksid ka oma kodu lähedal asuva tärnirestorani ära proovima. Mina palusin neil mind ka oodata, et siis koos see pidulik lõuna ette võtta. Avastasime, et Richmondi kandis on lausa kolm tärniga restorani ja valisime välja otse Thamesi kaldal asuva Binghami.

Aga enne veel oli meil pühadehommik kodus, mis muidugi algas kohustusliku munadekoksimisega. Laste suureks rõõmuks ja üllatuseks tuli peale koksimist välja, et lihavõttejänes on terve õue värvilistes läikivates paberites šokolaadimune täis poetanud. Milline rõõm ja milline kogus šokolaadi. Õnneks ei ole meie lapsed ohjeldamatud maiasmokad ja šokolaadihävitamine käis täiesti mõistlikus tempos. Väga vahva atraktsioon oli see igatahes!
munapühad
Ilm oli päikseline ja meie jalutasime läbi Richmongi keskuse, üle rohelise Richmondi greeni, piki uhketest villadest ääristatud imearmsaid tänavaid, mööda Thamesi äärt, kus ohtralt londonlasi promeneerimas oli. Jõudsime suts varem kohale ja istusime sissejuhatuseks külmade mojitodega Binghami baaris. Saime endale pika laua suurte rõdule avanevate uste lähedal, mis oli lihtsalt suurepärane, sest õues oleks tapvalt kuum olnud. Lõunaks sai tellida spetsiaalse menüü, igaks käiguks oma 5-6 rooga, mille seast valida. Tellisime kõik erinevaid roogasid ja saime niimoodi tõeliselt mitmekülgse gurmee-elamuse.
Thamesi ääres Bingham restaurant
Bingham restaurant Bingham restaurant Bingham restaurant
Thames Bingham restoranist Bingham restaurant
Bingham restaurant Bingham restaurant
Bingham restaurant Bingham restaurant
Bingham restaurant Bingham restaurant
Peakokk tervitas meid väikeste pitsidega, milles kihiti soolakas puravikukreem, magus ja mahe lillkapsavaht ning kirsiks peal tükikesed Madeiraželeed. Meile meeldis väga, lastele aga mitte, nii et saime seda koka tervitust üksjagu mekkida.

Eelroaks saabusid meile suitsetatud kilttursa risoto pressitud kurgi, munakollase confit ja kergete curry-vürtsidega; mustade torbikseente risoto; kuldmerikoger porrusüdamete confit, Jersey royal kartulite, Meaux sinepi ja kammkarpidega; suitsulõhe tsitrusekastmega. Kõik oli supermaitsev, aga risotod olid üle igasuguste ootuste.

Pearoana õnnestus meil proovida veise antrekooti Parmesani gnocchide, röstitud lillkapsa, glaseeritud sibulate ja trühvli kastmega; madalal temperatuuril küpsetatud orgaanilist lõhet purustatud põldubade, kalmaari, merekarpide ning tomati-meloni kastmega; hiidlesta confit spätzle (saksapärased väiksed pehmed munanuudlid), meretaimede, lihatomati ja safrani kastmega; glaseeritud seakõhtu kartulipüree, seapea kroketite, glaseeritud porrude ja vürtsise meekastmega. Pean jälle ennast kordama, et kõik viis keele alla. Minu tellitud hiidlest oli vaat et kõige igavam, aga sinna juurde kuuluv kaste tegi muu puudujäägi tasa. Seakõht sulas suus. Roosa mahlane lõhe jäi minul maitsmata, aga kuuldavasti oli see midagi täiesti erakordset.

Desserdina toodi meile tiramisu espresso jäätise, õhukese kakaoküpsise ja kohvikrõbinatega; sidruni-toorjuustukook portveini želee, suhkrustatud kreeka pähklite, poeeritud õunte ja selleri sorbetiga; vanilli panna cotta balsamiäädika želee, maasika consommé, tai basiiliku ja maasika sorbetiga; prantsuse ja inglise juustuvalik, kuhu kuulusid Morbier, Langret, Bleu d´Auvergne, Comté ja Cheddar (kui mul õigesti meelde jäi) koos krõbedate küpsiste ja magusa moosiga, mis, mina arvan, oli tehtud küdooniast (aga kindel ei saa ka olla, sest üle ei küsinud. Sellest reast ei oskagi lemmikut valida, kõik oli nii maitsev, nii uuenduslikult lähenetud ja lisaks ilus vaadata. Huvitav on see, et olen kaks korda käinud Michelini tärniga restoranis ja mõlemad korrad on üks dessert sisaldanud selleri sorbetti, mõlemal korral on see üllatavalt maitsev olnud ja tõestanud, et tuntud puljongi ja suupisteköögivili sobib suurepäraselt ka magusroogadesse.

NB! kel tekib küsimus, siis ei, ma ei jätnud seda kõike meelde, vaid pildistasin menüüd :)

teisipäev, 19. aprill 2011

Marjadega sohijäätis ehk suvele ruumi!

See retsept on nüüd neile, kel veel sügavkülmas eelmisest hooajast mustikaid-maasikaid-vaarikaid peidus. Nüüd, kui rabarber ja karulauk juba ninad päikse poole pistnud, on minu meelest viimane aeg see asi ära korraldada. Minu sügavkülmas just selline karbike peidus oli ja kiire lahenduse leidsin taaskord Jamie Oliveri raamatust 30 minute meals. Sobib eriti hästi päikselise päevaga, kui ei ole isu liiga kaua köögis pliidi ees koogutada. See on selline, tsiuh ja valmis magusroog!

DSC_0063

Vaja läheb (4-le):
500 gr sügavkülmutatud marju (mina isiklikult arvan, et parim tuleb maasika-vaarika-mustika segust)
150 gr värskeid mustikaid (neid suuri mustikaid müüakse vist aasta läbi, mulle tundub)
4 spl mett
500 gr maitsestamata Kreeka jogurtit
mõned lehed värsket münti

Pane klaasid, millest desserti serveerid sügavkülma umbes 15 minutit enne.
Sega kokku jogurt, mesi ja münt. Püreesta saumikseri või köögikombainiga. Tõsta klaasid välja ja jaga värsked mustikad nende vahel ära. Võta sügavkülmast marjad ja lisa jogurtisegule. Kasuta saumikserit või püreesta köögikombainiga ühtlaseks. Maitse, kui on liialt hapu, lisa mett või pisut suhkrut!
Jaota "jäätis" klaasidesse ja serveeri kohe!

DSC_0075

laupäev, 16. aprill 2011

Spinati-fetapirukas ja Kreeka salat

Nagu lubatud sai, lisan reisijutu ja -piltide järjeks ka mõned Kreeka köögi hõrgutiste retseptid. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina tahan alati peale oma reise koju minnes äsjaväisatud maade roogasid ise edasi katsetada. Siis oled nagu selle tunnetuse koha peal kätte saanud ja tead, mida oodata või mille poole püüelda. Seda, kuidas meile Kreeka köök meeldis, sai juba eelmisest postitusest ülivõrdes lugeda küll ja küll. Seekord asun siis asja juurde ja kostitan teid virtuaalselt kahe väga levinud Kreeka roaga - filotaignas spinati-fetapirukaga, mille kohalik nimetus on spanakopita ning meile kõigile ülimalt tuntud Kreeka salatiga, aga seekord niimoodi, nagu seda valmistati meie lemmikus Antonise tavernas Kosi saarel. Viimase osas tasuks kindlasti ära oodata kodumaised tomatid-kurgid, sest iga koostisosa maitsest ja värskusest sõltub selle salati õnnestumine!

Aga spanakopita... laias laastus võtsin oma piruka meisterdamise aluseks Jamie Oliveri raamatus 30 minute meals ära toodud spinati-feta piruka retsepti. Mulle meeldis eriti see sassis pealispind, mis seal JO-le omase isuäratava lohakusega filotaignast tehtud oli. Igatahes, vaja läheb:

DSC_0025 copy


100 gr röstitud seedermänniseemneid
5 muna
350 gr fetajuustu
kuivatatud punet
1 sidruni koor
1/2 sidruni mahl
1 spl võid
400 gr väikseid spinatilehti
270 gr filotainast
suts tšillipulbrit või -helbeid
1/2 muskaatpähklit

Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega munad kokku, sega juurde näppude vahel väikseks murtud feta tükid. Maitsesta musta pipraga, 1 sidruni riivitud koorega, paari näpuotsatäie punemega ja törtsu oliiviõliga. Sega kõik hästi läbi.
Kuumuta või koos vähese oliiviõliga pannil. Lisa spinatilehed ja liiguta neid pidevalt pannil, kuni nad muutuvad tumeroheliseks ja läikivaks, ning nö vajuvad kokku. Tõsta pann kõrvale.
Pane lauale suur leht küpsetuspulbrit (ca 50 cm pikkune) ja määri see oliiviõliga kokku. Tõsta sellele filotaigna lehed, nii et filolehed üksteist küpsetuspaberi keskel olevates äärtes osaliselt kataks, olenevalt kasutatavate filolehtede suurusest kas siis 4 lehte või 2. Eesmärk on kokku saada piisavalt suur filoleht, et katta kasutatav küpsetusvorm pluss jätta osa piruka pealmise osa katmiseks. Määri taignakiht ettevaatlikult oliiviõliga, maitsesta vähese soola ja tšilliga. Tõsta peale teine kiht ja maitsesta see samuti. Jätka samamoodi, kuni küpsetuspaberil on 3 filokihti.
Sega spinatid munasegusse, riivi juurde pool muskaatpähklit ja pigista hulka poole sidruni mahl. Sega kõik ühtlaseks. Tõsta küpsetuspaber koos filolehtedega koogivormi ja vala feta-spinatitäidis selle keskele. Lase üle vormiääre jäänud filolehtedel vabalt täidisele kukkuda, nii et tulemus jääb parajalt kräsuline, aga kogu sisu on kaetud. Ettevaatust, kogu see filoga tegutsemine peab käima üsna kiiresti, muidu kuivavad filokihid rabedaks ja neid ei anna enam painutada. Küpseta eelkuumutatud ahjus ca 20-30 minutit (sisu peaks selle ajaga tahenema, aga pealt ei tohiks ära kõrbeda, nii et jälgi mängu!).
Tõsta välja ja lase mõnda aega pirukal seista enne, kui lahti lõikad ja serveerid!

Ja nüüd Antonise Kreeka salati juurde. Miks ma millestki nii lihtsast ja võibolla isegi äraleierdatust siin kirjutan! Aga sellepärast, et selles väikses helesiniste pinkide ja valgete seintega Kreeka tavernas muutus minu arusaam sellest salatist kardinaalselt. Mina nimelt olin koguaeg arvanud, et selle salati jaoks tuleks teha kaste, mis sisaldaks palju maitseid - sidrunimahla hapuks, võibolla veidi suhkrut magusaks, äkki suts küüslauku särtsuks... Aga Antonise juures söödud salat oli lihtsamast lihtsam samas, kogu magusus tuli tomatist, soolasus fetast ja oliividest, hapukus samuti tomatist, mahlakus kurgist ja kerge mõrkjas mekk rohelisest paprikast. Kastmeks vaid ilus roheline oliiviõli ja natuke punet. Nii et hea Kreeka salati märksõna on hea, värske ja kohapeal kasvanud tooraine! Vaja läheb:

DSC_0035 copy


1-2 suurt tomat
1/2 pikka kurki (kooritult)
1 keskmise suurusega roheline paprika
1 punane sibul
suts kuivatatud punet
150-200 gr fetajuustu
peotäis Kreeka musti oliive
mitu head törtsu kvaliteetset extra virgin oliiviõli

Lõika tomatist, kooritud kurgist ja paprikast rohmakad suupärased tükid. Viiluta juurde sibul. Lisa oliivid ja sega kõik läbi. Lõika feta viiludeks, tõsta salatile. Puista üle puneme ja oliiviõliga!

kolmapäev, 13. aprill 2011

Päikselisest Kreekast

Lõpuks ometi saan mõned read Kreeka kohta kirja. Oh nii pagana ilus ja tore ja maitsev oli. Toiduhuvilistele luban, et reisiloole (mis sisaldab küll kõvasti ka toidujuttu) lisandub peagi ka üks või mitu Kreeka retsepti, aga seda paari päeva pärast. Esialgu siis silmailu ja virtuaalset kaasareisimist!

Eelmisel nädalavahetusel kasutasime ära oma suurepärast asukohta ja sõitsime Ryanairi abiga pikaks nädalavahetuseks Kreekasse, Kosi saarele. Meie teadmised oma sihtpunkti kohta piirdusid varem sellega, et Kos ei ole kuigi mägine, et siin käib metsikutes kogustes turiste ja et hooaeg pole veel alanud. Viimane meeldis meile asja juures eriti hästi.

DSC_0220

Jõudsime peale 3,5 h pikkust lendu kohale, astusime lennujaamast välja ja jõudsime just mõtlema hakata mismoodi küll linna saada, kui meie ees seisis otse Kosi kesklinna viiv liinibuss. Eriti mugav ja eriti odav. Meie ainuke kaart oli jupike Google mapsist välja prinditud kesklinna. Selle järgi asusime siis praadiva päikse käes oma hotelli otsima. Umbes pool maad kõnnitud (mis ei ole sugugi pikk maa, sest väikses Kosi linnas polegi sellist asja, nagu pikk maa), jooksis ühest nurgapealsest lihapoest välja tõmmu tumedapäine kaunitar, kes teatas, et kui me hetke ootame, siis tema võib meid ära viia – tal olevat meist kahju olnud meid vaadates. Sissejuhatuseks hakkasime muidugi mõtlema, et ei tea mis kasu ta kavatseb meie ära viimisest saada. Lõpuks tuli välja, et ei mingit. Oligi lihtsalt hea inimene - pärit USA-st, 17 aastat tagasi kreeklasest mehega Kosile kolinud. Ütles, et esimesed 10 aastat oli raske, keeruline oli sisse elada. Nüüd olevat harjunud! Meenusid kohe paar raamatut, mille tegelased Kreeka paradiisisaartele oma unistusteelu üles hakkasid ehitama ja see, kui keeruline see kõik oli. Ja siis oli meie kord talle kaasa tunda!

Hotell osutus üllatavaks. Õnneks heas mõttes. Olles internetist 25 eurose ööhinnaga stuudiokorteri broneerinud ei oodanud ma sellelt küll midagi muud kui kohta, kus öösel sõba silmale saaks. Aga väljaspool hooaega reisimisel on nii mõnedki plussid. Saime endale suure toa hiigellaia voodiga, suure terrassi laua ja toolidega, köögi nõude, masinate ja pottide-pannidega, igati korralikud san ruumid, teleka, fööni, puhtuse, tasuta wifi, suure basseini (mis küll aastaajast tingituna ujumiseks liiga külm oli). Mis sa hing veel oskad tahta.

Esimesel päeval tutvusimegi Kosi linnaga. Temperatuuri oli veidi üle 20, aga päike päris terav. Terve Kosi linn on täis erinevaid antiikaja varemeid. Ilma ühegi teise turistita neis hulkumine osutus äärmiselt toredaks ettevõtmiseks. Eriti meeldis mulle pea 2000 aasta vanune amfiteater, kuhu tol ajal kogunesid Kreeka ja Aasia luuletajad-muusikud oma kohtumistel. Ja muidugi alustasime tutvumist Kreeka köögiga, mis oli üks reisi põhieesmärke. Esimeseks õhtusöögiks maandusime ühes Kosi kesklinna grillimajas ehk psistarias ja tellisime Kreeka köögile omaseid roogasid-jooke – kana- ja sealiha souvlakisid (grillitud lihavardaid), kana- ja sealiha gyrost (õhukesed vertikaalsel vardal grillitud lihaviilud, nagu Türgi döner kebabi liha), Henri tellis grillitud lambaliha (mis tal keele alla viis) ja kõrvale joogiks Kreeka kuulsat retsinat (mis on põhimõtteliselt Kreekale omasel viisil valmistatud valge või roosa vein). Lihaportsjonid olid lihtsalt üüratud, kõrval paks jogurtikaste, tomatid, kurgid, kapsa-porgandisalat, roosa sibula õhukesed viilud. Retsina jõime ka ära, aga tavaveinid meeldivad siiski rohkem.

DSC_0012 DSC_0021 DSC_0026 DSC_0035 DSC_0037 DSC_0032 DSC_0058 DSC_0065 DSC_0084 DSC_0088

(Pildikesi Kosi linnast, alumises reas vasakul hiigelports gyrost ja souvlakit, rohekollase sildiga pudelis retsina)


Fakt, et hooaeg veel avatud polnud, tuli ka restoranide puhul meile ainult kasuks. Esiteks ei olnud tavalised turistirestoranid veel avatud, lahti olid need, mis aasta läbi ka kohalikke teenindavad. Teiseks oli restoranipidajatel aega ja jõudu meiega tegeleda, jube armas oli, kui härra tellimust võttes ütles: "ärge seda tellige, selle hooaeg ei ole praegu käimas" või "ma arvan, et peaksite midagi oma tellitud asjadest välja jätma, kuna te ei jõua kõike seda ära süüa!". Ja portsjonid olid lihtsalt üüratud. Kreeklastel on eriti arenenud suupistetekultuur (meze). Samuti nagu hispaanlastel on tapas ja itaallastel antipasti. Aga Kreeka mezeportsionid on suupiste jaoks hiiglaslikud, mina saaksin vabalt ühest kõhu täis. Ja ka toit restoranides oli odav, ma ütleks, et kindlasti odavam, kui Eesti restoranides, rääkimata Luksemburgi omadest.

Teise päeva hommikuks katsime laua päikse kätte oma hotellitoa terrassile. Varusime selleks valget kohalikku veini (ikkagi puhkus ju! Nii tore hommikusöögi kõrvale veini juua), Kosi saare spets juustu krassotyrit, värskeid kohalikke apelsine (apelsini- ja sidrunipuud kubisesid üle saare lihavatest viljadest), vastasmaja pagari juurest värsket saia (pagariärid ehk fournos on Kreekas metsikult populaarsed, mina oleks vist maakera suurune, kui ma nii palju küpsetisi sööks, nagu nemad), filotaignarulle oliivitäidisega, seesamiseemnetega kaetud pirukaid feta ja kartuliga, singi-juustu pirukaid, kreemisaia… nagu näha, pingutasime üle ja kõige sellega me muidugi hakkama ei saanud. Krassotyri on mahe kitsejuust, mida säilitatakse soolase vee ja punase veini valmistamise jääkide segus. Väidetavalt sai selle juustu tootmine alguse kunagi ammu ammu, kui oliiviõli puudu oli ja juustu oli vaja mingit moodi säilitada. Siis leiutatigi selline "veinijuust", mis sai väga populaarseks. Pealt on ta roosa ja seest lumivalge. Mina kitsejuustu ei armasta, aga Kreeka kitsepiima juustud on nii mahedad, et sõin hea meelega. Feta puhul polnud üldse aru saada, et tegu kitsejuustuga on. Pirukad olid päris head, aga vajasid veidi harjumist, tervet hommikuks ära süüa ei jõudnud.
DSC_0129 DSC_0097 DSC_0132 DSC_0165 DSC_0153 DSC_0139 DSC_0172

(ülal vasakul Kosi juust krassotyri, filorull oliivitäidisega, ülejäänud pildid mägedest)


Teiseks päevaks rentisime endale auto, et ülejäänud väiksele saarele (Kos on 40 km pikk ja 8 km lai ning seal elab kõigest 30 000 inimest) pilk peale heita. Autorent läks libedalt nagu kõik muu, ei küsitud meilt krediitkaardi numbrit ega midagi. Lõpetuseks lisas rendifirma esindaja, et jätku me õhtul auto maja ette ja võti juhi istme juurde mati alla, küll tema selle siis sealt ära võtab. Esimese peatuse tegime bentsujaamas, kus meile tõttas vastu ülikonnas pisike vuntsidega kreeklasest vanamees ja tankis, palju vaja. Andis siis tšeki ja mina hakkasin vaatama, mis sellel kirjas on. Niikui vana nägi, et ma tšekki uurin, hakkas ta meid jaamast minema ajama, et muidu ei mahu teised tankima. Asi oli selles, et ta tegi seda kõige tavalisemalt kreeklaste sulitempu - tankis 20 euro eest, aga tšeki väljastas 0,20 euro peale. Hoopis vähem makse maksta! Aga me tegime talle seda rõõmu ja lasime jalga.
DSC_0178 DSC_0181 DSC_0215 DSC_0173 DSC_0197 DSC_0190

(Pilte ülevalt mäe otsas asuvatest lossivaremetest)


Rallisime oma pisikese Fiatimuhuga mööda kitsaid mägiteid päris mitu tundi. Henri oleks aina kõrgemale mägedesse aina kitsamatele teedele edasi läinud, aga mina keeldusin ühel hetkel seda offroad üritust kaasa tegemast. Õnneks ta halastas mulle. Ronisime ühe mäe tippu ehitatud Palio Pili 1000 aasta vanuse lossi varemetesse, kust avanesid uskumatud vaated. Kõik mäeküljed olid täis õitsvaid aasalilli, kakraid, margareetasid, moone jne, ja õhk lõhnas kevadiselt magusalt. Jälle pidime endale tunnistama, et asi poleks pooltki nii äge, kui meiega koos matkaks turistide hordid. Meri on Kosi ümber täpselt niisugune akvamariinsinine, nagu postkaartidel näha on. Enne olime sellist merd näinud vaid Samoal ja Austraalias Suurel Vallrahul. Mann käis korra isegi tagumikuni meres ära, aga ikka pagana külm oli. Sõitsime saare risti-põiki läbi ja otsisime kohta, kus lõunatada. Aga väljaspool kahte suuremad linna oli kõik välja surnud. Õnneks oli saar väike ja saime enne nälga suremist Kosi linna tagasi. Leidsime endale ilusa kreekakeelse nimega restorani vanalinnas, ühel kitsal munakivitänaval. Seekord tellisime pastramad, mis on kuivatatud loomaliha vürtsidest ja ürtidest koore all. Selles restoranis valmistati seda vasikalihast ja õhukesed lihaviilud lihtsalt sulasid suus. Lauale saabus värske sai, musta oliivi kreem, suured erivärvilised oliivid. Suur taldrikutäis traditsioonilist kastet skordaliat – küüslaugust ja kartulitest, mis sobis kõigi muude roogade juurde suurepäraselt. Henri tellis grillitud sealiha, mis oli tõepoolest supermahlane ja mina grillitud köögivilju ning halloumi juustu. Aa, Mann jätkas endiselt kanasouvlaki lainel. Grillitud suikõrvitsad, paprikad, seened, tomatid ja pommud olid minu elu parimad! Kõrvale kaks kannu valget majaveini! :)
DSC_0222 DSC_0257 DSC_0224 DSC_0262 DSC_0264 DSC_0263 DSC_0285 DSC_0301 DSC_0294 DSC_0312 DSC_0300 DSC_0339 DSC_0336 DSC_0345 DSC_0350 DSC_0357


(Ülal vasakul küüslaugukaste skordalia, paremal pastrama ning grillitud kögiviljad halloumi juustuga; sammastega pilt on tehtud vana hamami varemetes; selliseid mahlakaid sidruneid täis puid oli praegu terve saar täis; taldrik külma oakastme ehk favaga; sardiinid ja kalmaarid; Mann Kosi kesklinnas asuva suure kindluslossi väravas; üks tore kohvikupidaja Kosist; Henri amfiteatris mõtlisklemas; hotelli esise köögiviljapoe kaup - elusad teod ja hooajaline metsikult kasvav roheline)


Kolmandal päeval oli meil plaan mõnda teist lähedalasuvat saart külastada. Aga hooajaväliselt polnud variante just palju - kas kl 6 sadamas olla või maksta katamaraani eest rohkem raha, kui meie lennukipiletid maksid (teisest küljest näitab see, kui häbiväärselt odava hinnaga saime kätte oma lennukipiletid). Otsustasime Manni soov täita ja hoopis randa minna. Tee peal peatusime ühes ilusas mereäärses tavernas, et tellida külma veini ja värskeid mereande. Restoranipidaja kutsus meid oma külmkambrisse vaatama, mida head tal sel päeval pakkuda on. Valisime kalmaarid ja sardiinid, mis ohtra sidruniga peagi lauda saabusid. Juurde soovitas ta favat - ubadest tehtud dipikastet oliiviõli ja rohelise sibulaga. Praesardiinid tuletasid meie praeräimi meelde, järgmine kord Eestis praeräimesid süües kasutan sama nippi - pigistan neile ohtralt värsket sidrunimahla. Kalmaarirõngad olid värskemast värsked, mitte sellised hamba all hüppavad kummirõngad, mis külmutatutega juhtuda võib. Plaanitud väike suupiste osutus suureks kõhutäieks, millest jätkus pea õhtuni. Vahepeal proovisime veel suuri valgeid ubasid tomatikastmes (gigandes) ja õhtul hilja maandusime oma hotelli lähedal ühes kohalikus tavernas (Taverna o Antonis, kui keegi kunagi minna tahab), mis oli täielik elamus omaette. Taustaks käis kõva Kreeka muusika ja iga laua taga istus enamasti üks üksik vanamees, ees pudel retsinat ja taldrik mõne mezega. Köögis pliidi taga tegutses samuti üks tore vana ja teenindaja oli veel üks samasugune. Iga mõne minuti järel liitus järjekordseid mehi - vanu, keskealisi ja noori. Mõned lobisesid omavahel, enamus aga vahtisid lihtsalt tühjusesse ja jõid oma jooki. Meie Manniga olime ainsad naisterahvad kogu tavernas. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et härrad tulevadki tavernasse, et kodusest kärast ja jutuvadast eemale saada. See arusaam tekkis vist siis, kui minu naerupahvaku peale muusika kõvemaks pandi. Ma vist segasin meeste rahu ja naissoost eemalolekut. Võtsin siis üksjagu vaiksemaks. Kuigi kreeka salati hooaeg veel päris pole, tellisid mõned kohalikud seda siiski. Järgisime nende eeskuju ja kuulnud, et tomatid on Kreekas kasvanud, tellisime sama. Lisaks veel muidugi seda mahlast grillitud sealiha praekartulitega. Portsionid olid nii suured, et minu meelest oleks sellest terve armee söönuks saanud. Aga tavernas veedetakse mitu tundi mõnusalt õhtustades, nii et selle ajaga jõuab üksjagu nahka pista. Salat oli lihtsalt metsikult hea, kaste koosnes ainult oliiviõlist ja punest, kogu happelisus tuli tomatist ja paprikast, soolasus fetast ja oliividest. Täielik vitamiinipomm! Aa, kastmeks tellisime veel paksu Kreeka jogurtist tehtud tzatzikit (minu versiooni sellest kastmest leiad siit), mis oli maitsestatud väikse küüslauguga. Ohh, kõik viis keele lihtsalt alla. Hea, et kauemaks Kosile ei jäänud, oleksin vist kiiremas korras uued mõõtmed võtnud. Nii et meie saime Kreeka köögist täieliku elamuse. Õigemini Egeuse mere saarte omast, sest piirkonniti erinevad sealsed köögid üksjagu!

DSC_0201