laupäev, 30. juuli 2011

Põhjakast, üdini positiivselt

Internetiajastu on teinud võimalikuks sellise kummalise asja, et sul on sõbrad, keda sa iial kohanud ei ole. Minuga just nii juhtuski, sest hulk toredaid kodumaiseid toidublogijaid olid mulle (ja mina neile) veebiveergudelt juba päris-päris tuttavaks saanud, aga live´s me kohtunud polnudki. Kuidagi läks nii, et suurem toidublogardite seltsielu läks lahti just siis, kui mina Luksemburgi kolisin ja terve talve ning kevade võisin ainult eemalt suud vesistada, kui järjekorde restorani ühiskülastus või blogikohvik toimumas oli. Vesistamine läks juba üpris väljakannatamatuks ja nii ma tegingi suve alguses ettepaneku korraldada mõni tore üritus ka ajaks, mil mina Eestis suvepuhkusel olen. Tuuli ja Mari-Liis võtsidki minu suureks rõõmuks sõnasabast kinni ning kokku sai lepitud kohtumine pea keset Eestis, Põhjaka mõisas, kuhu ma juba ammu niikuinii soovinud minna olin. Nii et mitu kärbest ühe hoobiga. Ja veel millist kärbest!

Meie Lõuna-Eesti ekipaaž (minu ja Triinu näol) jõudis kohale esimesena. Esialgu vaatasin autosid pilgeni täis pargitud mõisahoovi ja mõtlesin, et ju need vist kõik meie 14 toidublogijat. Aga ei, need olid teised külalised, viimne kui üks laud rahuloleva näoga sööjaid täis. Uksel tervitas meid juba Silver, kes andis suurepärase soovituse aja parajaks tegemiseks maja kõrval vanades varemetes asuvat ürdiaeda uudistama minna. Lopsakad ürdid said üle vaadatud, lisaks ka eemal maja taga asuvad põllulapid, tiiruke ümber peahoone ja juba hakkasidki ka teised saabuma. Meile oli kaetud pikk laud restorani kolmest saalist esimeses. Teemakohaselt seal, kus asub vanaaegne riiul Põhjaka kokaraamatutagavaraga. Aknast paistis õhtune valgus ja laua ümber kogunes võrratu seltskond nii toredaid inimesi, kellega koos oli kohe tunne, nagu tõepoolest tunneksime üksteist juba ammugi.


h6nguga maja k66gitrepil
piimapudeli-kannud Silver tervitab tulijaid
suure tamme all
naised kaameratega s66gilaua 22res yrdiaias
yrdiaed vanades varemetes

5-käigulisest menüüst, mis meid ees ootamas on, saime aimu lauakatetelt. Morsid ja külm vesi saabusid lauale lapsepõlvest teada paksust sinakast klaasist piimapudelites, Eestimaised aasalilled olid pistetud väikestesse majoneesipurkidesse. Vana maja, soojades toonides seinad, ajalooga mööbliesemed, retro lauanõud ja ütlemata sõbralik teenindus tekitasid tõeliselt sooja tunde. Ma usun tegelikult, et kõige suurem osa sellest mõnusast tundest, mis sind (ma usun, et igaühte) Põhjakal valdab, tuleb sellest energiast, mille selle vana maja toidukohaks ehitamiseks, on siia sisse pannud kolm siinset kokka – Märt Metsallik, Joel Kannimäe ja Ott Tomik. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on nad omaenese kätega remontinud ära Põhjaka ruumid, pahteldanud, värvinud ja isegi ahjud-pliidid ehitanud. Imet siis, et selles kohas nii palju väge on!

Me olime üks ütlemata koomiline seltskond – niikui mõni roog lauale toodi, haarasid pea kõik 14 oma suured kaamerad ja kukkusid üksteise võidu hõrgutistest pilte klõpsima. Polnud aega ringi vaadata, mis teised restoranikülastajad sellest etendusest arvasid, aga ju nad nalja said!


interj66r omamoodi terrass
laud kaetud P6hjaka idyll
aken majoneesipurgi-lillevaas
kogu kamp pika laua taga kokaraamaturiiul

Esimesena (õigemini mitte päris esimesena, sest enne saabusid marjamorss, külm vesi, kohapeal küpsetatud mahlakas rukkileib ning taluvõi) saabus lauda värske salat pehme kohupiimajuustu ja murakakastmega. Väga mõnus mahe kooslus õhkõrnalt hapukast juustust, krõmpsuvast värskest salatist ja magusast kreemisest kastmest, lisaks peotäis krõbedaid saiakrutoone.

Järgmiseks asetati igaühe ette valge munakujuline kausike, mille sees kaks seest kergelt pehmet vutimuna, värsked ürdid (roheline sibul, petersell, till ja minu täielik stiihia koriander – saladuskatte all tunnistan üles, et ma pistsin juba ürdiaiaga tutvust tehes ühe oksa värsket koriandrit nahka, isutekitajaks või nii) ning mõned kollased lillekroonlehed. Järgmise ringiga valati kaussidesse täiesti võrratu haugileem. Kohe tunda, et seda oli kaua ja hingega keedetud. Supikõrvaseks saabusid lauale puidust alustel kolmekaupa pisikestes savist lillepottides küpsetatud brioched. Pealtnäha lihtne roog – haugileem värskete ürtide ja vutimunadega, saigi selle õhtu täielikuks hitiks. Minu meelest vähemalt!


Salat murakamoosi ja kohupiimajuustuga Leem haugist vutimunadega
lillepoti-brioche 6htuvalguses

Kolmas käik ja midagi tõeliselt Eestimaa suvist – kukeseenekaste värske kartuliga. Pisike hapukurgilisand ja värske till kõrval. Aga väikse twist´iga. Ise me välja mõelda ei suutnudki, mis see on, mis kastme eriliseks teeb. Pärimise peale sai aga selgeks, et tegu oli sutsu tüümianiga ning lambahautise leemega, mida kastmele lisatud oli.


Kukeseeneklassika aimatava lisan6ksuga

Peale paletipuhastamist hästi mustikase mustikajääga oligi käes aeg liha kallale asuda. Põhjaka kokad olid selleks puhuks meile valmistanud veiseselga praetud suvikõrvitsaga. Kõrvale oli kaunilt sätitud grillitud tomat, marineeritud sibul, värskeid ürte ja mõned parmesaniliistakud. Ilus ja isuäratav nägi välja küll. Lihakäik on minu puhul alati üks keeruline teema. Ma nimelt ei ole eriline lihasööja ja kui ikka eriliselt hea liha ei ole, siis mina lihtsalt ei söö. Esmaspilgul tundus mulle, et pakutav veiseselg on minu jaoks ilmselgelt liiga punane, aga peagi (kui esimene suutäis hamba alla sattus), sain aru, et ma olen rängalt eksinud. Liha sulas suus ja terve mulle eraldatud tükk veiseselga sai mõnuga ära söödud. Nii et supertöö!


Suussulav veiseselg Kohapeal valmistatud digestiiv tähtaniisiga

Priidul tuli vahepeal suurepärane mõte digestiivi tellida ja tuli välja, et Silver isiklikult on valmistanud ilusa helekollase joogi handsast ja tähtaniisist. Mina kui (kahetsusväärselt) kaine autojuht palusin pisut nuusutamiseks, aga Silver oli nii kena ja tõi mulle „nuusutamiseks” pitsi purustatud jää ning pisukese märjukesega. Nii et sain ikka maitsta ka! Lõhnas päris tugevalt (aga puhtalt) alkoholi järgi, aga maitses meeldivalt kergelt tähtaniisiselt. Ülimõnus naps, pagana kahju oli seda tilka sinna pitsi sisse endast maha jätta.

Desserdiga koos saabusid tellitud kohvid. Küll meiega oli keeruline, kes tahtis musta, kes piimaga, kes lattet, kes macchiatot, kes espressot jne. Aga kõik jõudis ilusti ja õigesti lauale, lisaks veel lahedates minu lapsepõlveaegsetes tassides. Magusaks pakuti meile Põhjaka legendaarset Napoleoni kooki – krõbedate kihtidega, magusa kreemi ja priskete punaste sõstardega! Võin öelda, et vääris oma legendaarsust küll. Isegi peale nelja käiku jätkus selle järgi isu!


Legendaarne Napoleoni kook s6stardega

Lõpetuseks kutsuti meid ka kööki uudistama ja oi kui kahju oleks sellest ilma olnud jääda. Põhjaka köögi teeb eriti eriliseks see, et seal valmistatakse süüa suurel puupliidil, mitte peentel gaasi ja elektri omadel. Või õigemini ma ütleks, et Põhjaka puupliit on kordi peenem ja unikaalsem. Ja täielik kangelastegu on meie tänavuse suvekuumaga selle puupliidi taga päevad läbi maitsvaid roogasid meisterdada ja sealsjuures see lahe olek säilitada, mida Põhjakas uskumatult palju on! Igatahes on mul superhea meel, et Põhjaka asub nii heas kohas, otse Tallinna ja Tartu vahel. Kindlasti satun ma sinna veel ja veel. Ahjaa, ainult laud soovitati alati kinni panna, sest hea asja järele on nõudlus alati suur!


Magusameister Joel Yyratusuur puupliit
Urvaste kama Ott pliidi tagant p22senud
Aitäh ilusa vastuvõtu eest!

kolmapäev, 27. juuli 2011

Rosé ja suvemarja tarretis valge šokolaadi panna cottal

Eelmise aasta augusti Delicious. ajakirja esikaanel oli imeilus dessert, just seesama, mida täna siin teiega jagan. Ajakiri jäi minust siia suvilasse maha, ootama tänavust suve ja oma aia ning kodumaise metsa marju. Esmaspäeval veetsime ilusa päeva Lõuna-Eesti erinevates metsades, saagiks kukeseened ja suured ilusad mustikad. Kukeseened läksid või ja sibulaga otse pannile. Mustikatega olid mul peenemad plaanid, mille jaoks tuli veel tühjaks korjata vaarikapõõsad ja rüüstata pisut punase sõstra oma. Lisaks faktidele, et need desserdid on kaunid ja ütlemata maitsvad, meeldib mulle see, et need saab enne valmis teha ja siis magusaisu tekkimisel külmkapist jahedana otse lauale tõsta! Täpselt nii, nagu suvel vaja ongi!

DSC_0018


Tarvis läheb (6-le):

Tarretis:
5 želatiinilehte
1 spl sidrunimahla
150 gr suhkrut
250 ml poolmagusat roosat veini
250 gr marju (mustikaid, vaarikaid, maasikaid, sõstraid)

Panna cotta:
400 ml vahukoort
1 tl vanillipastat
75 gr valget sokolaadi
3 želatiinilehte

DSC_0035


Leota 5 želatiinilehte külmas vees umbes 5 minutit. Aja potis keema 250 ml vett ja sidrunimahl. Lisa suhkur, sega, kuni see on lahustunud. Tõsta pott tulelt. Võta želatiin veest ja pigista üleliigne vesi sellest välja. Lisa želatiin kuuma suhkruvette ja sega, kuni kõik on lahustunud. Lisa vein, sega läbi. Lase segul pisut jahtuda. Jaota marjad kuue vormi (või tassi, ca 200 ml) vahel. Vala iga vorm poolest saati veinitarretise vedelikku täis. Pane vormid tarretisega mitmeks tunniks külmkappi.
Kui tarretis on tahkunud, valmista panna cotta. Selleks aja vahukoor keskmisel kuumusel keema. Keera kuumus maha, aga ära veel potti tulelt tõsta. Lisa tükkideks lõigatud sokolaad ja vanillipasta. Sega, kuni sokolaad on sulanud. Leota želatiini külmas vees mõned minutid, pigista neist üleliigne vesi välja ja sega 4 spl kuuma veega, kuni need lahustuvad. Sega veega lahustatud želatiin vahukoore-sokolaadi segu sisse, lase sellel pisut jahtuda ja vala vormid ääreni täis. Jäta ööseks külmkappi tahenema.
Serveerimiseks pööra dessert tassist välja taldrikule (võibolla pead selleks tassi hetkeks kuuma vette pistma).

DSC_0004

laupäev, 23. juuli 2011

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele. Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang, mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita. Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist, kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kahtlemata Cafe Truffe. Kõigi aastate jooksul ja kümnete kordade jooksul, mil seda väikest restorani külastanud olen, tuleb vaid üks kord meelde, kui ma tulemusega rahul polnud. Tookord, ma mäletan, ei olnud risoto tegemiseks kasutatud risotoriisi. Tulemus oli maitsev, aga ma ei saanud aru, miks selle roa nimi menüüs risoto oli. See selleks. Tegelikult oli eelmisel nädalal väljas ilus ilm, sinises taevas säras ere päike ja mina leidsin, et oleks viimane aeg kirjutada paar sõna selle toreda koha kiituseks ja klõpsida mõned pildid sealsetest ilusatest taldrikutäitest. Truffe suur pudelitäis jõhvikatega vett teeb tuju alati juba toite oodates heaks. Sel korral sõin mina sooja kanasalatit ja Henri suitsupähkli marinaadis seafileed ahjus küpsetatud aedvilja-kruubihautise ning pohlakastmega. Eelmisel korral proovitud Eesti lihaveise chateaubriand oli täiesti super. Ära sai proovitud ka kolme eri sorti creme brulée, millest minu lemmik oli marjadega variant. Naljakal kombel on minu ilusal Raekoja platsi fotol hoopis Truffe kõrval asuva Cafe Pierre´i terrass, aga noh, too näeb ka hea välja :).

DSC_0030 DSC_0021
DSC_0042
DSC_0035 DSC_0020
DSC_0049
DSC_0054 DSC_0096

Sel nädalal aga avastasime Henriga Eestimaad. Käisime ära Rakvere Aqva spas ja Vihula mõisas. Mõlemad ületasid kuhjaga meie ootuseid ja seda ennekõike teeninduse kvaliteedi osas. Mind pole ammu nii hästi teenindatud, kui neis kahes kohas nende paari päeva jooksul. Ja ka toit oli kordi parem, kui Eestimaa väikestelt kohtadelt oodata oskaksin. Kõige selle taustal tekkis mõte, et kui meie suved jätkuvalt nii päikselised saavad olema, siis saab Eestist varsti Euroopa suveturismi meka :).

Rakverre saabusime parajasti lõuna ajaks ja kuna ees ootasid saunad ning basseinid, siis suurt lõunat me ette võtta ei tahtnud. Istusime maha Arabella pererestoranis, kus meid teenindas imearmas blond neiu, kes oli lisaks veel asjatundlik ka. Minu tellitud fetajuustu salat oli meeldivalt väike (ausalt, see ei olnud nüüd sarkasmiga öeldud) ning ootuspärane. Henri otsis mõnda väikest mahlasemat liharooga ja ettekandja soovitas võtta kebabitortilja. Nii imelik kui see ka ei ole, on seni minu kogemuste põhjal ettekandja, kes peast oma menüüd, selle koostisosi ja erinevusi tunneb, üsna harv nähtus. Rakveres ja Vihulas nägime neid kohe palju :). Õhtustasime aga Rakvere Aqva Spa a´la carte restoranis Mezzo. Mulle meeldis sealne interjöör ja meie asjatundlik valgetes kindades teenindaja-noormees. Proovisime lõhe carpacciot aroomika ingveri, tšilli sibulavinegreti ning maitserohelisega, Cobb salatit Roquefort´i hõngulise ranch kastmega, kumkvaadiga glasuuritud pardifileed mulgipudruga ning šokolaadikooki metskirsikastmega. Kõik oli lihtsalt võrratu! Huvitaval kombel tuli välja, et peakokka restoranil polegi. On hoopis mitu tublit kokka, kes usinalt hingega asja juures!

DSC_0263
DSC_0216 DSC_0217
DSC_0218
DSC_0220 DSC_0219
DSC_0261 DSC_0222
DSC_0260
DSC_0321 DSC_0300

Järgmisel päeval sõitsime pisut Lahemaa poole ja maandusime Vihula mõisas. Olime kunagi, vist oma 7 aasta eest, seal põgusalt käinud. Isegi tookord, kui mõis taastamata oli, saime selle tegelikust potentsiaalist suurepäraselt aimu. Nüüd särab mõis oma endises hiilguses ja veel kuidas. Sissejuhatuseks pean kiitma sealse personali paindlikkust, mis minu jaoks annab ühele majutuskohale terve kuhja plusspunkte. Nimelt panime endale kinni paketi nimega Mõisaromantika. Selle sisse kuulus muuhulgas ka kullahoolitsus kehale. Palusin selle välja vahetada üldmassaaži vastu ning peale mõningast vastaspoole järelemõtlemist saigi see võimalikuks. Ka õnnestus minu palve peale meie massaažiaegade ühele ja samale ajale sättimine. Õhtusöögi kõrvale ette nähtud vahuvein sai meie palvel veini vastu vahetatud. Toas ootas meid šampus ja kohapeal valmistatud šokolaaditrühvlid. Hotellitoad jaotuvad paljude erinevate mõisahoonete vahel ning soovi korral saab territooriumil ringisõitmiseks kasutada golfiautosid. Samade autodega viivad ettekandjad kohale toite ning jooke tubadesse - äärmiselt meeleolukas vaatepilt on ausalt öeldes, kui kolm ettekandjat oma vormiriietes, pikkade põllede ja valgete kinnastega suurte hõbedaste kuplitega kaetud taldrikutega lahtisesse autosse istuvad ja nurga taha kaovad!

DSC_0223 DSC_0278
DSC_0327 DSC_0221

Mõisas tegutseb restoran La Boheme, lihtsamate roogadega Kaval-Antsu kõrts, kohvik, veinikelder ja konjakituba. Igal neist ka terrassid õues istumiseks olemas. Nii et valikuvõimalusi on palju. Kui istud restorani terrassil, aga üks seltskonnast soovib tellida midagi hoopis kõrtsimenüüst, on see täiesti võimalik. Ka vabaaja tegevusi on rohkem kui kuhjaga - tegutseb mõnus ökospa (eriti meeldib mulle pargivaatega saal enne või peale protseduure lõõgastumiseks, kus taustaks mängib vaikne muusika, lamamistoolidel pikutades saab värskeid ajakirju sirvida ja ennast taimetee või jaheda kuumaasikate, kannikeseõite ning mündiga kaunistatud/maitsestatud mineraalveega kosutada), olemas on tenniseväljak, korvpalliplats, kohe valmib golfi harjutusrada, järve peal on paadid, laenutada saab jalgrattaid, mõne kilomeetri kaugusel on ilusad mererannad... Mida sa hing veel tahta oskad! Spa taga asub hotelli enda hiigelsuur ürdi-, köögivilja- ja puuviljaaed. Äsja valmis ka suur kasvuhoone, mille ühel paekiviseinal on suured puidust lavatsid, et kohalikke ürte ökospa vannide jaoks kuivatada. Paljud restoranides kasutatavad ürdid, salatid, marjad, puuviljad ja köögiviljad tulevad just siitsamast aiast!


DSC_0320 DSC_0326
DSC_0329 DSC_0336
DSC_0330
DSC_0334

Õhtustasime restoranis La Boheme, kus proovisime ära hanemaksaga maitsestatud pastinaagi cappucino supi küüslaugu krutoonidega, eriti maitsva safraniga kalaleeme pošeeritud muna ja kuskussiga, frikassee talusealihast kooreses seenekastmes, omas mahlas ja vürtsides hautatud metssea kadaka- ja rosmariinikastmega kohalike köögiviljade raguuga, vaarika-rabarberi créme brulée ning võrratud õunaveini zabaglionega gratineeritud puuviljad. Õhtu oli soe, vein oli külm ja madal päike heitis mõisapargile pronksjat valgust! Elu on ilus ja Eestimaa võrratu!


DSC_0346