esmaspäev, 29. august 2011

Kaheksajala salat sumahhi ja granaatõunaga

Jätkame salatilainel ja seekord hoopis teistmoodi. Salat, milles on kokku pandud kaheksajalad, granaatõun ja Lähis-Ida köögis kasutatav kuivatatud jahvatatud äädikapuu mari ehk sumahh jõudis minuni tänu suvel kuskilt lennujaamast endale seltsiliseks ostetud Food & Travel ajakirjale. Mõte oli intrigeeriv ja nagu hiljem välja tuli, mitte ainult minu jaoks. Kallis kaasa nimelt tunnistas valminud salatit, selle mahlasust ning erinevate maitsete suurepärast koostoimimist nautides, et ega tal sellesse nüüd suurt usku just polnud. Suvel Eestis avastasin, et Tartus saab sumahhi osta Lõunakeskuses asuvast Vürtspoest. Ise olin ma aga juba varem ennast ohtra sumahhiga varustanud Tallinnas Sadamaturul. Vaja läheb:

DSC_0652

3 spl valge veini äädikat
1/2 sidruni mahl
2 loorberilehte
3 musta pipra tera
1/2 spl meresoola
ca 600-800 gr kaheksajalga (mina kasutasin väikseid, saab kiiremini keedetud, aga originaalretsept nägi ette ühe suure eluka kasutamist)
4 spl valge veini äädikat
2 spl granaatõunasiirupit (kasuta poest ostetut või valmista ise liitrist ilma suhkruta granaatõunamahlast 115 gr suhkrust ja 4 spl sidrunimahlast)
1 spl suhkrut
1/2 spl sumahhi
1 viilutatud punane sibul

Serveerimiseks:
3-4 spl oliiviõli
1/2 granaatõuna
veidi punet

Keeda liiter vett 3 spl äädika, sidrunimahla, loorberilehtede, pipraterade ja soolaga 10 min madalal kuumusel. Lisa kaheksajalg ja keeda umbes pool tundi (veidi vähem või veidi rohkem, olenevalt mereelukate suurusest). Kurna ja pane jahtuma.
Sega kokku 4 spl äädikat, siirup, suhkur ja sumahh. Sega kuni suhkur täielikult sulab. Lisa viilutatud sibul ja pane pooleks tunniks külma.
Lõika kaheksajalg võimalikult õhukesteks viiludeks ja säti viilud suurele taldrikule. Puista peale marineeritud sibul. Piserda üle oliiviõli, granaatõuna seemnete ja punega. Serveerimiseks lisa veel veidi sumahhi.


DSC_0655 DSC_0665

neljapäev, 25. august 2011

Lähis-Ida pommu ja kikerherne salat

Nagu ma oma eelmises postituses lubasin, saab siit mõnda aega nüüd ideid salatite tegemiseks. Viimased kuud möödusid lihtsalt nii ohtrate rikkalikult kaetud laudade ja särisevate grillide juures veedetud õhtute tähe all, et salatid on nüüd omal kohal. Ja suvi pole ju samuti päris läbi - veel paari päeva eest valitses väljas totaalne troopika 30 kraadi ja saunaniiskusega. Isu ja põnevuse tekitamiseks lisan, et salatite vahele saab ka midagi tummisemat ehk küpsetisi hooajalistest viljadest. Nimelt on praegu siin viimane aeg korjata üles kõikjal teeäärtes ja kraavipervedel valminud põldmarjad ning võtta alla kollased magusad mirabellid, mille poolest siinne kant lausa kuulus on. Mina pistsin need paari prantsusepärase küpsetise sisse, aga sellest kõigest hiljem. Praegu on salati aeg ja suvisest Delicious. ajakirjast leitud Lähid-Ida pommu ja kikerherne salati jaoks läheb Sul vaja:

DSC_0657

2 pommut (lõika viiludeks ja siis viilud omakorda poolkuudeks)
1 terve küüslauk (küüned eraldatud, aga koorimata)
1-2 spl harissapastat
1 spl oliiviõli
400 ml purk kikerherneid (kurnatud ja külma veega loputatud)
1 punane sibul (peenteks viiludeks lõigatult)
250 gr halloumi (viiludeks lõigatud)
1/2 sidruni koor ja mahl
1 spl extra virgin oliiviõli
1 spl rapsiõli
70 gr rukolat
peotäis värsket koriandrit

Kuumuta ahi 190 kraadini.
Pane ahjuvormi küüslauguküüned, pommutükid, 1 spl oliiviõli ja harissapasta. Sega kõik omavahel läbi ja pista ahju umbes 20-25 minutiks. Viimaseks 5 minutiks lisa ka kikerherned.
Samal ajal, kui pommud jm ahjus küpsevad, vala sibulatele keev vesi ja jäta umbes 5 minutiks seisma. Niimoodi kaob sibula üleliigne kibe maitse. Kurna ja loputa külma veega.
Võta suur salatikauss ja pane sellesse kogu kraam ahjuvormist. Lisa kurnatud ja loputatud sibulad.
Prae pannil kuumas õlis halloumiviile mõlemalt poolt, kuni nad on ilusad kuldsed. Murra halloumiviilud katki ja lisa salatisse.
Sega kokku sidrunimahl, sidrunikoor, extra virgin oliiviõli ja rapsiõli. Maitsesta soola ja pipraga. Vala salatile, sega kergelt läbi. Lisa rukola ja koriander, sega veel kergelt läbi ja serveeri kohe.

esmaspäev, 22. august 2011

Kukeseeneorsotto küpsetatud küüslauguga

Orsotto on üks lahe kodumaine leiutis. Esimest korda puutusin ma temaga kokku kunagi ammu restoranis Ö ja sain kustumatu mälestuse osaliseks. Põhimõtteliselt on tegu risottoga, kus riisi asemel kasutatakse odrakruupi. Mõne nädala eest Eestist Luksemburgi tulles ostsingi kaasa nii odrakruubid kui ka värsked kukeseened ja meie esimeseks koduseks õhtusöögiks valmis kukeseeneorsotto küpsetatud küüslauguga. Ilusa priske roosa küüslaugupea eest pean jällekord tänama oma sõbrannasid Mari ja Triinu ning nende pere Kitse talu. Ühest küljest saab siis ots sügisetoitude osas lahti tehtud. Teisest küljest luban peagi kirjutada nii mõnestki huvitavast salatist, sest peale Eestimaist grillihooaega kuluvad värsked õhtusöögisalatid marjaks ära.
Aga kukeseeneorsotto jaoks läheb vaja:

DSC_0634


ca 250 gr odrakruupi (pane paar tundi varem külma vette ligunema, et toidu valmimisaega lühendada)
1 šalottsibul
2 küüslauguküünt
1+1 spl võid
1+1 spl õli
200 ml valget kuiva veini
1 l köögiviljapuljongit
4 spl riivitud parmesani
1 valge sibul
300-400 gr kukeseeni
soola/pipart
1 terve küüslauk
kuivatatud punet ja peterselli
1 spl oliiviõli

DSC_0638


Puhasta ja tükelda kukeseened. Kuumuta pannil 1 spl võid ja 1 spl õli ning prae hakitud valge sibul kergelt läbi. Lisa kukeseened ning prae nad kergelt pruuniks. Maitsesta soola ja musta pipraga.
Haki šalottsibul ja 2 küüslauguküünt. Prae nad 1 spl või ja 1 spl õli segus klaasjaks. Kurna odrakruubid ja lisa potti. Sega pidevalt, kuni kõik kruubid on kuumutatud. Vala potti vein, sega ja lase mõned minutid keeda. Lisa niipalju puljongit, et kruubid oleksid kaetud. Lase madalal tulel podiseda, kuni puljong peaagu ära on auranud ja lisa siis uuesti nii palju puljongit, et kruubid kaetud oleksid. Korda, kuni kruubid on pehmed ja toidu kontsistents kreemine, mitte kuiv. Lisa kukeseened ning sega. Lisa 3 spl parmesanijuustu ja sega uuesti. Kui vaja, lisa veel suts puljongit. Maitsesta vajadusel soola ning pipraga.
Sel ajal, kui orsotto potis vaikselt keeb, küpseta valmis küüslauk. Selleks lõika küüslaugul ülemine ots maha ja mässi ta fooliumi või küpsetuspaberi sisse. Maitsesta soola, pipra ja kuivatatud ürtidega. Vala peale oliiviõli ja küpseta 200 kraadi juures, kuni küüslauguküüned on nii küpsed, et neid saab kreemina kestast välja pigistada.
Serveeri orsottot küpsetatud küüslaugu, riivitud parmesani ja oliiviõliga!
Ilusat sügist!

DSC_0632 DSC_0640

neljapäev, 18. august 2011

Minu ema võilillevein ja viimane pilk Eesti suvele

Enne veel, kui ma otsapidi sügisestesse roogadesse sisse asun elama, paar sõna Eestimaa päikselisest suvest ja sama päikselisest ning eriti põnevast joogikatsetusest, mille minu alati eksperimenteerimisaltis ema sel suvel ette võttis. Nimelt valmis suve lõpuks minu aia kollastest võililledest tema käe läbi ilus kollane võilillevein. Võilill on üks tänuväärt umbrohi, mille noortest lehtedest saab teha näiteks salatit või pestot, õitest jälle võilillemoosi või -veini. Tulemus on kergelt magus, kergelt mõrkjas ja minu meelest on sel õrn mandlimaik. Aga proovige järgmise suve hakul ise järgi:
Korja 5-liitrine potitäis võililleõisi. Murra 4 keskmise suurusega rabarberi vart tükkideks ja lisa õitele. Vala potti nii palju keevat vett kui mahub. Jäta ca 12-neks tunniks seisma. Kurna ja sega juurde umbes kilo suhkrut ja veinipärm. Vedelikku sai nii palju, et sai panna käima 3-liitrise ja 1,5 liitrilisse purgi. Augustiõhtute tähistaevavaatamisteks peaks vein valmis olema!


DSC_0034 DSC_0018
DSC_0012
Enne Eestist ärasõitu õnnestus meil veel ära käia uuenenud kuues Alatskivi lossis, lossi kõrvalhoones asuvas Apollo Belvedere restoranis ja sõita pisut piki sibulateed. Tundub, et toiduinimesed on sel aastal sibulatee enese jaoks avastanud, sest lisaks mulle on nii mõnedki oma sealsetest kogemustest kirjutanud. Näiteks Tuuli siin ja Mari-Liis siin. Ma ei hakkagi pikalt heietama, pildid räägivad enda eest. Lühidalt ütlen, et vana lossi elluäratamise üle on mul ütlemata hea meel ja lumivalgena suvise sinitaeva taustal näebta eriti uhke välja. Lisan veel, et Apollos saab tõeliselt mõnusat värsket kohalikku suvetoitu, nii kalasupp, sibulasupp kui praetud kohakala olid võrratud. Nii et soovitan soojalt (avatud vaid suviti). Ja sibulaid on sibulateel endiselt küllaga ning neid on ilus vaadata. Igas õues istub mõni vahva memm või taat, kes kohe kutsub pildistama, aga mida ma teha ei tihka ilma sibulaid ostmata.
Küll see Eestimaa suvi on ikka ilus!!!

DSC_0165 DSC_0147
DSC_0130 DSC_0136
DSC_0174
DSC_0155 DSC_0152
DSC_0157
DSC_0170

DSC_0158

teisipäev, 9. august 2011

Eduard Vilde restoran, milline meeldiv üllatus!

Lisaks kõigele maitsvale, mida mõne päeva eest Eduard Vilde restoranis süüa sain, pean ma siinkohal ka oma sõnu sööma. Nimelt neid, mida ma paari postituse eest ütlesin selle kohta, et Tartu ei ole just koht kus ülearu hästi süüa saab. Nüüd tuleb välja, et on ikka küll ja lisaks heale söögile leidub siin head teenindust, toidualast meelelahutust ja taldrikul avanevat silmailugi. Tegelikult mul ikka väike eelaimdus oli, et mõne aja eest uuenenud Vildes midagi eriti head peitub. Inimesed ümberringi lihtsalt rääkisid pidevalt, et Vildes saab suurepäraselt süüa ja et sealne tase on Tartule ebakohaselt kõikumatu. Tuli proovima minna ja nagu varem teile välja sai lubatud, kaamera kaasa võtta ja muljeid jagada.


DSC_0078
DSC_0037 DSC_0039
Kuna õhtu oli päikseline ja kuna kaamera armastab naturaalset valgust, leidsime endale istekoha ilusal suurel terrassil, mis on ääristatud värvikirevalt õitsvate lilledega ja mis pakub vaadet kitsale munakividega sillutatud läbi Toomemäe kesklinnani laskuvale Vallikraavi tänavale. Saime endale toreda kikilipsuga noore kelneri, kes kiirelt kaks juugendmotiividega kujundatud paksu raamatut lauale tõi – tuli välja, et menüü ja joogikaart. Süvenesime päris pikalt, sest menüü ei ole mitte ainult pikk, vaid ka ütlemata põnev ja mitmekesine. Otsustasin proovida eestipärast eelrooga vürtsikilust, vutimunadest, Eesti sinepist, rukkileivast ja peeditarretisest, mille eest Rumeenia päritolu peakokk Nico Lontras lausa auhinna on saanud. Henri alustas teekonda Eduardi nimelise kopralihasupiga, mis oli meie mõlemi jaoks esmakordne võimalus kopraliha proovida. Etterutates mainin juba ära, et pearoaks tellisime mulle spinati-peekoni salati granaatõunaseemnetega ning Henrile talleribi. Lõpetuseks üks legendaarne purukook jäätisega (menüüs nimega vana-vanaema kook) ja minu raskekujulise grenadillisõltuvuse tõttu ühe grenadilli-toorjuustukoogi.


Summer hill Chenin Blanc DSC_0057
DSC_0058 DSC_0056
Road valitud, tutvusime Vilde sommeljee Romaniga, kes soovitas mulle (Henri oli kahetsusväärselt sel õhtul autorooli aheldatud) toidu kõrvale veini. Nimelt Lõuna-Aafrika Vabariigi Stellenboschi piirkonna väiketootja Summerhill´i 2010. aasta Chenin Blanci, mis on sel suvel Vildes suureks hitiks osutunud. Lisaks on sellel veinil põnev lugu rääkida – kuni eelmise aastani tootis Summerhilli omanik perekond Hunting oma veine vaid kohalikule turule ja esimeseks ekspordiriigiks sai nende jaoks 2010. aastal üllatuslikult meie väike Eesti.

Lauale saabunud vürtsikilutaldrik oli kunstiteos omaette. Eks vaadake ise. Lisaks kõigele lubatule oli roa valmistamisel kasutatud kolme erinevat soola – suitsetatud valge soola helbeid, süsimusta soola helbeid ja tavalist. Kõik komponendid sobisid võrratult kokku. Selge leeme ja köögiviljadega kopralihasupp saabus lauale focaccia taolise maitsestatud saiaga ja lõhnas mõnusalt küüslaugu ning peterselli järgi. Supp maitses ülihästi, samas kui kopralihast esimese proovimise peale meie kõige lemmikumat liha ei saanud. Põnev siiski.


Vilde vürtsikilu Kopraliha supp
Vahepalaks tervitas peakokk meid šampanjapokaalides saabunud ilusa roosa sorbeega, milles maasikat täiendas suts tequilat. Mina jätkasin salatiga, mida nähes oli mul ütlemata hea meel, et olin praemõttest loobunud. Minu taldrikul oli salat suure algustähega – värsked beebispinatid, valged soolakad fetajuustukuubikud, tumepunased granaatõunaseemned, krõbedad peekoniviilud, veidi rediseviile ja kirsstomateid, kõige peal paks balsamico ning hele kergelt magus kaste, ma ise arvan, et äkki segu meest, Prantsuse sinepist ja oliiviõlist, aga võin ka muidugi eksida. Henri ette tõsteti aga suur taldrik, millele oli kaunilt sätitud koorene kartuligratään, soovitud keskmises küpsusastmes talleribi, mündi-parmesani pesto, grillitud peenikesed rohelised sparglid ja väiksed tomatid. Liha oli pehme ja mahlane, lisandid suurepärased. Mina oleks isegi ainult sellist kartuligratäänigi süües eluga igati rahul. Henri jäi samuti igati rahule, igatses ainult võimaluse järele punast veini kõrvale rüübata!


Tequilaga maitsestatud maasikasorbee paleti värskendamiseks DSC_0081
Talleribi Spinati-peekonisalat
Enne kookide saabumist soovitas Roman meile dessertveini, samuti Lõuna-Aafrika vabariigist, aga Kaapzichti 2008. aasta Hanepoot Jerepigo. Esimene sedasorti minu jaoks üldse. Esimene mõte, mis mul seda maitstes tekkis oli MESI. Meene, kergelt muskaadine maitse, mida mulle meeldiks lausa desserdi asemel, mitte desserdi kõrvale juua.

Kaunid koogid laual, õnnestus meil juttu puhuda ka mõneks ajaks meiega maha istunud peakoka Nico Lontrase endaga. Saime kuulda, kuidas esialgu optikuks õppinud mees sattus kord pagaritöökojas abis käies ja nähes, kuidas leivataigen kasvab, toidukunstist säärasesse vaimustusse, et tegi elus kannapöörde. Sellest ajast on ta õppinud ja töötanud mitmes Euroopa restoranis ning viimastel aastatel rõõmustab ta oma hõrgutistega huvilisi siinsamas Tartus. Nico kiitis taevani kodumaist lamba- ja lihaveiseliha, aga kurtis, et seda ei toodeta piisavalt, et sellise suure restorani pikka menüüd aastaringi ainult siinse liha peal elus hoida. Ma polnud ausaltöeldes selle peale varem tulnudki, et kodumaise toodangu kasutamine sellise proosalise asja taha võiks jääda. Lisaks kõigele tuli välja, et ka Nico peab vabal ajal toidublogi.


Kaapzicht Hanepoot Jerepigo 2008 Peakokk Nico Lontras
Grenadilli toorjuustukook Vana-vanaema kook
Purukook, mis juba aastate eest siin majas populaarsust kogus (olles tol korral menüüs vanaema koogi nime all, nüüd on sellest juba vana-vanaema kook saanud) nägi ilus välja ja maitses oma endises headuses. Ka grenadilli toorjuustukook oma tumepruuni põhja, helekollase toorjuustukihi ja tumekollase grenadillikattega oli kui pildiraamatust. Aga maitse osas käis minu jaoks koogipõhjas olev amaretto liialt muudest maitsetest üle ja nii jäi mu grenadillisõltuvus sel korral rahuldamata. Samas peab tunnistama, et sellise pika ja põhjaliku õhtusöögi kohta ei ole see väike amaretto-liialdus võibolla isegi eriti mainimist väärt.

Lõpetasime oma õhtu koos sommeljee Romaniga tema kuningriigis – Vilde keldrisse ehitatud hubases veinikeldris ja ostsime tema soovitusel koju kaasa ühe itaallase – Assisi Grechetto 2010 Sportoletti.

Mitmed terviseteadlikud sõbrannad on mulle Vildet soovitades lisanud ka, et külastaksin päevasel ajal maja esimesel korrusel asuvat Vilde tervisekohvikut, kus tooraine on mahe, samas maitsev ja figuurisõbralik. See käik tuleb mul veel ette võtta. Hiljem tuhnisin pisut Vilde kodulehel ja leidsin, et siin korraldatakse ka veinikoolitusi ja isegi pimeõhtusööke gruppidele. Päris põnev, blogardid, kas võtame millalgi ette?

kolmapäev, 3. august 2011

Uskumatu piprahärg

Vaat see piprahärg, millest täna kirjutan, on eriline nii mitmeski mõttes. Esiteks on see lihtsalt uskumatult maitsev ja see on ka kõige olulisem, ma leian. Teiseks on lihtsalt arusaamatu, kuidas saab midagi nii maitsvat välja tulla pea olematute ettevalmistuste tulemusena. Ja kolmandaks on muidugi kohutavalt lahe, mismoodi see retsept esmalt Pärnu Jahtklubist riburadapidi Tuulini jõudis, kes seda omakorda lahkelt meiega jagas. Täpsemalt saabki sellest lugeda siit, Tuuli piprahärja postitusest. Topelt ei kärise ja sellist fenomenaalset rooga tulebki aina ja aina korrata, et see võimalikult paljusid inimesi rõõmustama satuks.

DSC_0332

Vaja läheb:
lihaveise sisefileed
vähemalt viit erinevat sorti pipart (näiteks musta, valget, roosat, rohelist ning tsillipipart)
soola
serveerimiseks röstsaia, hakitud sibulat, hakitud marineeritud kurki, Prantsuse sinepit

Puhasta veisefilee kelmetest jms. Sega kokku piprad. Lisa samasugune kogus soola, kui Sul piparde segu on. Veereta liha soola-pipra segus ja suru nii palju seda maitseainesegu lihale külge kui õnnestub. Paki liha tihedalt toidukilesse ja pane ööpäevaks külmkappi. Peale seda tõsta liha veel 2-3 päevaks sügavkülma laagerduma.
Tõsta liha veidi enne serveerimist tavalisse külmkappi ja lõika hästi õhukesed viilud. Serveeri röstsaial koos marineeritud kurgi, hakitud sibula ja Prantsuse sinepiga.

Elamus on garanteeritud!
Aitäh Tuulile, Jahtklubile ja saladuslikule retseptitoojale!

DSC_0347