neljapäev, 27. oktoober 2011

Toorjuustukook ohtra kirsikastmega ehk palju õnne sünnipäevaks!

Mõne päeva eest möödus sellesama "What a wonderful world!" blogi sünnist juba uskumatuna näivad 4 aastat. Nagu palju teised blogid, sündis ta tegelikult ilma pikemate ja täpsemate plaanideta, rohkem praktilistest vajadustest lähtuvalt. Olime minemas pikemale Tai-reisile ja oli vaja kohta, kuhu sõprade tarvis muljed kirja panna. Oli vaja kohta, kuhu kogutud retseptid üles riputada, et lõpetada üks pidev failisaatmine. Oli tarvis omavalmistatud seebid ja küünlad välja panna, et huvilised võiksid endale sobivad välja valida. Nii see pisik minu sisse sai ja aastate jooksul on blogi iseloom üksjagu selgemaks kujunenud, väljanägemine suure hüppe edasi arenenud ja märkamatult on ta nagu oma elu hakanud elama. Pean tunnistama, et vahel oleks hirmus tahtmine kõik need algusaegade toidufotod kiirelt ja kaarega virtuaalsesse prügikasti toimetada, aga kuna see on siiski puhas ajalugu, siis ei lase ma endal seda teha. On olnud ka äärmiselt keerulisi aegasid blogipidamise mõttes - näiteks siis, kui enne ümbermaailmareisi oma kodust küla peale olime kolinud, või reisi ajal, kui puudusid võimalused nii koha, aja kui vahendite näol, Luksemburgi kolides, kui järsku üle pika aja taas täiskohaga tööinimeseseks hakkasin jne. Aga nähes, kui palju teid siin iga päev minu tegemisi vaatamas käib, kallid lugejad, olen alati leidnud võimaluse. Ja mul on seda alati olnud siiras heameel teha. Loodan, et tulete ka järgmisel aastal ja luban pakkuda põnevaid toiduelamusi ja seiklusjutte.

DSC_0124

Esimene väike juubel saabub alles järgmisel aastal, nii et sel korral tähistame vaiksemalt. Ja mis sobiks ühe vaiksema tähistamise juurde veel paremini, kui üks ilus ja maitsev kook, kirsside, minu lemmikutega! Muutsin BBC GoodFood kodulehelt leitud esialgset retsepti pisut ja lisasin väikse lisanüansi kasutades tavaliste küpsiste asemel koogipõhjaks siin nii levinud spekuloosiküpsiseid. Spekuloosiks nimetatakse pruunikaid, krõbedaid ja vürtsikaid (taignas tegemisel kasutatakse kaneeli, ingverit, valget pipart, nelki ja kardemoni) küpsised, mida siinkandis ajalooliselt jõulude paiku küpsetati ja müüdi. Tänapäeval võib spekuloosi osta aasta ringi ning lisaks küpsistele on saadaval ka spekuloosi maitselised jäätised ja muud desserdid. Kui spekuloosi ei õnnestu saada, võib sama kooki väga edukalt valmistada ka näiteks Digestive või muude küpsistega. Vaja läheb:

Koogipõhjaks:
200 g küpsiseid
50 g sulatatud võid

Toorjuustukihiks:
600 g toorjuustu
1 tl vanilliekstrakti
175 g suhkrut
2 spl jahu
2 muna

Kirsikastmeks:
50 g pruuni suhkrut
400 g kivideta kirsse (võib vabalt kasutada külmutatuid)

DSC_0119

Kuumuta ahi 160 kraadini. Kata keeksivorm küpsetuspaberiga. Purusta küpsised ühtlaseks peeneks puruks, sega juurde sulatatud või. Sega senikaua kuni tekib ühtlane niiske mass. Suru see keeksivormi põhja ühtlase kihina.
Sega ühtlaseks massiks toorjuust, vanilliekstrakt ja suhkur. Seejärel lisa munad ja klopi ühtlaseks. Vala saadud mass vormi, silu pealt spaatlia ning küpseta umbes tund aega, kuni ääred hakkavad kergelt kuldseks tõmbuma. Kui tundub, et ääred juba tumenevad, aga seest on liialt vedel, keera kuumust veidi vähemaks. Tõsta kook ahjust välja ja lase toatemperatuurini jahtuda. Seejärel tõsta kook veel mõneks ajaks külmkappi, et see täielikult jahtuks ja tugevneks.
Kastme valmistamiseks puista suhkur kuivale pannile ja kuumuta, kuni see sulama hakkab. Nüüd lisa (sulanud) kirsid ja sega suhkruga läbi. Keeda kõigest 3-4 minutit, kuni kaste on kokku keenud, aga kirsid veel ei lagune. Vala kaste läbi sõela ning tõsta kirsid kõrvale. Keeda kastmevedelikku edasi, kuni siirup pakseneb.
Serveerimiseks tõsta kook ettevaatlikult vormist välja. Kui Su keeksivorm ei ole lahtikäiv, siis soovitan väljatõstmise jaoks jätta küpsetuspaberi ääred kergelt pikemalt üle keeksiormi äärte. Nendest on väljatõstmisel hea kinni hoida ilma koogi väljanägemist kahjustamata. Lase veidi toatemperatuuril seista, tõsta peale kirsid, vala üle kastmega ning serveeri!

laupäev, 22. oktoober 2011

Imeline Istria

Nagu ma juba korduvalt hõisanud olen, võtsime eelmisel nädalavahetusel ette väikse treti Horvaatiasse, täpsemalt Istriasse, mida peetakse Horvaatia hea toidu ja la bella vita keskpunktiks. Olime täiesti teadlikud, et rannailma pole mõtet oodata, aga lootsime, et ilmataat premeerib meid päiksepaistega. Mida ta ka tegi - kõikidel päevadel säras meie pea kohal sinitaevas särav päike. Rannailmast loobumine toob endaga kaasa aga mitu äärmiselt positiivset nähtust, esimene neist on turistide puudumine ja teine odavad hinnad. Meie nautisime mõlemat täiel rinnal. Hakkasimegi omavahel mõtlema, et me oleme juba nii kaua igal pool reisinud väljaspool turismihooaega, et ehmataksime endale südamesse läinud kohti turistide ülekülluses nähes päris ära. Soodsad hinnad algasid juba lennukipiletitest, millest õigupoolest kogu reis alguse saigi. Ei saanud kohe kuidagimoodi jätta ostmata lennukipileteid, mis meile kolmele, edasi-tagasi, koos maksudega, maksid ligi 70 eurot.


DSC_0315


meie lemmiklinn Istrias, Rovinj
Lend Frankfurt Hahnist Pulasse kestis kõigest 1,5 tundi. Jõudsime kohale laupäeva õhtupimeduses. Autorendifirmas läks kõik erakordselt libedalt, peale Portugalis saadud ebameeldivat kogemust olin ausaltöeldes pisut murelik. Eriti peale seda, kui avastasin, et olin kiiruga autorendi-voucheri asemel välja printinud mingi täiesti suvalise e-maili, kus ei olnud ühtki vajalikku infokildu peal. Aga noormeest minu voucher ei huvitanud, tema masin oli meie krediitkaardiga sõber ja lõpetuseks ütles ta, et kui teda parajasti kohal pole, kui autot tagastame, siis jätku me autovõtmed lihtsalt talle leti alla. Tundub, et "võti on mati all" on Horvaatias tänase päevani päevakorral. Olin eelmisel päeval kirjutanud meie väikse hotelli omanikule, et jõuame üsna hilja õhtul ning saanud vastuseks, et teda ennast pole kuni pühapäeva õhtuni kodus, aga ta jätab meile korterivõtme väiksesse aiamajja laua peale. Selline mugav korraldus andis meile täieliku vabaduse laekuda oma ajutisse koju millal aga ise soovime. Otsustasime siis esimese asjana õhtusöögile minna, kuna kell oli juba 21, toidupoed kinni ja tekkis oht nälga jääda. Kõigepealt võtsime suuna väikses Banjole külas asuva Batelina kalarestorani poole (selliseid pisikesi kohalikke restorane nimetatakse Horvaatias konoba), kus pereisa on ise kalamees ja perenaine kokk, aga otse loomulikult ei olnud neil laupäeva õhtuks meile ühtki vaba lauda pakkuda. Olin sellest kohast enne lugenud ja ka hiljem soovitasid kohalikud meile seda kohta korduvalt. Pula kesklinn oli justkui välja surnud, ainult ohtrad kohvikud (ja neis ei pakuta Horvaatias mitte ühtki söödavat asja) veel lahti. Üks lahke jäätisemüüja ütles, et läheduses on paar restorani, aga need pole kuigi head. Soovitas võtta suuna Pula külje all asuvasse Milani restorani. Lonely Planet arvas samuti, et tegemist on ühe parima restoraniga sealkandis. Otsustasime siis endid kohalejõudmise puhul pisut premeerida, sest Milan ei ole just odav restoran. Interjöör oli ilus ja modernne, aga ei midagi meeldejäävat. Peakokk tervitas meid vürtsise bruschetta, filotaigna ja lehtpeedi piruka ning magusa sibula focacciaga. Kõik maitses suurepäraselt. Maria tellis muidugi spagette oliiviõliga, mis on suppide kõrval tema teiseks põhimenüükd, kui väljas sööme. Külma eelroana saabusid lauale kalad ning mereannid, igaüks isemoodi maitsestatud ja valmistatud, aga meeles täpselt pole, mis me seal sõime. Pearoaks sain mina krevetirisoto, mis nagu ma hiljem Istria kulinaaria brožüürist lugesin, on selle koha hittroog. Ja no oli tõeliselt maitsev, isegi mitte-risotto-sõber Henri oli vaimustused. Kuldmerikoger kartulite ja kirsstomatitega oli samuti maitsev, aga mitte eriline elamus. Kuna me magustoitu valida ei suutnud, siis toodi meile kõigist pakutavatest kookidest veidi. Võite ette kujutada, et tühjast kõhust oli asi selleks hetkeks juba väga kaugel. Öö hakul jõudsime oma sangviinpunase maja juurde, mis asub otse mererannal, leidsime oliivipuue alt pisikese puust aiamaja ning selle seest laualt oma korteri võtme. Olivetos on kolm ilusat korterit, mis kõik teemale kohaselt kujundatud - Terra (mille meie endale saime), Lavanda ning Sol. Meie Terra juurde kuulus 2 magamistuba, suur elutuba uskumatult hästi varustatud köögiga (ma pole iial enne oma hotellitoast saumikserit või vahvlimasinat leidnud), wc/vannituba ning suur rõdu vaatega maja ümbritsevale oliiviaiale ning merele.


DSC_0121
DSC_0219 DSC_0200
DSC_0204 DSC_0202
DSC_0176
DSC_0186 DSC_0137


Motovuni linn mäekünkal; värvilised metsviinapuud; kastanid on valmis; poisikesed kitsejuustu müümas; tšillivanikud; trühvlipraad; kuld metsast - trühvlid; trühvlipasta laadapannil
Istria kulinaariat tutvustav brožüür oli tinglikult kaheks jaotatud - roheline Istria, ehk sisemaa oma seente, metsloomaliha jms-ga, ning sinine Istria, ehk rannik, kalad ning mereannid. Otsustasime siis oma vähesed Horvaatiapäevad samamoodi jaotada ning võtsime esimesel päeval ette rohelise Istria. Sihiks väike Livade küla, kus selsamal pühapäeval leidsid aset trühvlipidustused. Livade asub kauni mäetippu rajatud Motovuni linna külje all mäe jalamil. Ja Motovuni linna ümbritsevad trühvlimetsad. Ma pole iial nii palju trühvelid korraga näinud ja nende aroomi nii tugevalt tundnud. Sõna otseses mõttes hõljus terves külas sel päeval tugev trühvliaroom. Iga trühvlimüüja seisis leti taga, millele oli kuhjatud hulk erineva suurusega "kullatükke". Horvaatias kasvab üldse kokku 4 valge ja 6 musta trühvli sorti ning parajasti oli käes aeg tähistada neist kahe valge (Tuber magnatum ja Tuber maculatum) valmimist. Hiljem kuulsime oma majaperenaise Manuela käest, et varem ostsid itaallased kõik Istria trühvlid kokku ja müüsid neid Itaalia trühvlitena kalli hinna eest. Nüüd aga on ka horvaadid ise hakanud oma trühvleid tugevalt turustama ja maailm saab üha enam kuulda ka Istria trühvlitest. Olime plaaninud kuskil Motovuni kandis ühe trühvlilõuna teha, aga pidustustel selgus, et selleks polnud mingit vajadust. Peen kohalik trühvlirestoran Zigante tegi suurel laadapannil trühvli ning koorekastmes pennet, mille ports maksis alla 3 euro. Igaüks sai osta endale veinipokaali ning seda siis erinevate veinitootjate lettide juures pidevalt täitmas käia, suupisteks olid pakkumisel nii trühvlijuust, trühvlivorst kui nii trühvlitega kui ilma nendeta oliiviõlid, millesse värsket saia sisse pista. Oh, Istria oliiviõli on täiesti teema omaette. Astusime Livades sisse Zigante trühvlipoodi ja nägime, et üks härra valab aga väiksesse topsi degusteerimiseks mõeldud oliiviõlisid ja joob neid. Tundus päris võigas mõte. Aga hiljem, kui ise kohalikke eriliselt aromaatseid, isegi kergelt vürtsiseid õlisid proovida saime, mõtlesime, et võiks ise ka neid vabalt juua. Käsi südamel, ma pole iial ühtki ligilähedaseltki nii head oliiviõli saanud. Mulle polekski pasta peale muud kastet vaja kui ainutl seda Istria oliiviõli. Täielik elamus omaette! Siis oli korraldatud veel näidiskokkamine, kus Horvaatia Masterchefi kangelane (kuid mitte võitja) valmistas pearoa trühvlitest. Roog oli ise äärmiselt põnev. Seakoodi sõrapoolsest otsast oli lõigatud jäme viil ja luu sisse topiti trühvlid. See läks ahju, samal ajal valmis polenta salveiga, trühvliõliga praetud puravikud ning portveinist ja sealihapuljongist kokku keedetud kaste. Serveerimisel niristati kõige alla trühvlimett, sellele tõsteti kulbitäis kastet, siis suur lusikatäis puravikke, ruuduke polentast ning kõige peale seakoot. Roogasid valmis vast oma kümme ja iga rahvus sai ühe. Meie saime eestluse eest ka ühe. Ma pean ütlema, et telliksin parema meelega teinekord seda trühvli-koorekastmes pennet, aga põnev oli küll. Nii et meil läks eriti hästi - 3 euroga sai delikatesse kohe isuga söödud. Edasi sõitsime Buzet nimelisse mäekünkalinnakesse ja tegime seal ühed maalilise mäevaatega kohvid.


DSC_0261 DSC_0257
DSC_0233 DSC_0222
kõik pildid Buzet linnast
Õhtul kohtusime esimest korda energiast pulbitseva Manuelaga. Tuli välja, et väikse hotelli pidamine ei ole sugugi mitte tema põhitegevus, vaid pigem hobi. Talle meeldib sisekujundus, talle meeldib, kui teda ümbritseb palju inimesi ja maja ostuks võetud pangalaenu aitab see samuti tasuda. Manuelal ja tema abikaasal on 4-aastane poeg Dino, kellel pole mitte vähem energiat tagavaraks, kui tema säraval emal. Päevatööna tegeleb Manuela hoopis turismindusele eurorahade jagamisega ja just seetõttu on ta täielik ekspert, mis puutub parimatesse kohtadesse, kuhu Istrias minna ning kus süüa. Saime õhtul temalt selles osas üksikasjaliku ülevaate, lisaks kingituseks paki kohalikke assortiikomme ning kutse õhtuks kala sööma, kui tema tuttavad kalamehed peaksid midagi sel päeval kinni püüdma.


DSC_0287 DSC_0302
DSC_0297
DSC_0284
DSC_0303 DSC_0308
DSC_0269


kalamees koeraga Medulinis; kass noolib kalameeste saaki; selle päeva saak; oliivid on samuti valmis; Horvaatia sinine meri; Pula amfiteater
Nagu juba mainitud sai, siis Horvaatia kohvikutes midagi söödavat ei pakuta. Aga täiesti tavaline on, et esmalt ostetakse poest värsked saiad kaasa ning siis minnakse neid kohvikusse sööma. Oma teisel Horvaatia hommikul tegime siis samuti nagu kohalikud – ostsime poest kirsimoosiga ning kohupiimaga struudlit ja läksime Manuela soovitatud kalurite kohvikusse otse rannal paadikai ääres, mis asus kohe meie maja kõrval. Kohviku ukse kõrval kasvasid küpsetest granaatõunadest lookas puud ja ma kahtlustan, et ühe neist viljadest tõi Manuela meile õhtul “vitamiiniks”, nagu ta ise ütles. On täiesti hämmastav, kuidas Horvaatias saab head kohvi absoluutselt igal pool, isegi väikestes kaluritele mõeldud hurtsikutes. Paar kohta, mida Manuela soovitas, olid juba hooaja lõpu puhul kinni pandud. Aga läbi käisime nad igaks juhuks ikka. Kitsal sillal, kus Manuela tuttavad kalurid kala püüavad, üritasid tol päeval kolm noormeest midagi maitsvat veest välja sikutada, aga vist üsna asjatult – sillal lebas üksainus väike kala ja ka Manuela ütles õhtul, et sel päeval ta kalu ei saanud. Suvehooajal tegutseb silla kõrval väike vabaõhurestoran, kus küpsetatakse värskelt sealtsamast merest äsja välja tõmmatud kala ning mereannid klientidele pakkumiseks. Käisime Istria lõunatipus väljakaevatud vanade roomlaste lossi varemetes. Imeilus koht oli, me oleks ka hea meelega sinna oma lossi ehitanud. Püüdsime minna ka Kamenjaki poolsaarele, kus pidi sealkandi ilusaimad rannad olema ja mõnus mereannikohvik Safari. Aga kahjuks oli kogu piirkond parajast 5-päevasteks sõjaväeõppusteks suletud. Läksime siis hoopis Pula turule. Pula oli esmaspäeva lõunaks võrreldes laupäeva õhtuga läbi teinud justkui metamorfoosi – linn elas, oli inimesi paksult täis, sumisevad välikohvikud ääristasid tänavaid. Turg oli sügisesele Vahemeremaale omaselt lookas ja tekitas vastupandamatu isu süüa teha. Ostsime veel veidi granaatõunu ja mandariine ning asusime teele iidsesse Rovinj linna, millest sai minu täielik lemmik. Miks, seda näeb vist siit värvilistelt piltideltki. Lõunatasime ühes merevaatega konobas, sõime kalasuppi (horvaadid on tõelised supimeistrid ja supid on seal ikka sellised eestlaste moodi – selge leemega ja püreerimata), sardiine, praetud kalmaare, grillitud toorvorste, kartuleid spinati ja küüslauguga ning paprikakastet ajvarit. Tegelikult on nii, et kõik, mis me Horvaatias sõime (välja arvatud sealiha) maitses lihtsalt oivaliselt, mina ei saa aru, kuidas selline asi üldse võimalik on! Veini jõime muidugi ka igal pool – valget malvazijat ja punast terani ja muidki. Lõunasöögijärgset kohvi otsustasime minna jooma aga Triestesse Itaalias. Sinna on Pulast alla 100 km ja läbida tuleb vahepeal ka Sloveenia. Trieste oli üllatavalt suur, avar, majad olid ka suured, inimesi oli vähe. Päris ilus, aga peale Rovinjt ei jätnud kustumatut mälestust. Kohv oli küll hea! Tagasiteel pisut ära eksinud küsisime ühest restoranist teed ja saime teada, et me oleksime pidanud Sloveenia läbimiseks ostma mingi vinjeti. Otsustasime siis tagasiteel ontlikud kodanikud olla ja läksin piiripeal vinjetti otsima. Tuli välja, et kõige odavam vinjetivariant on 15 eurot ja sellega võid kohe 7 päeva mööda Sloveeniat kimada. Meil aga oli vaja umbes 15 minutit seda teha. Mõtlesin veidi ja panin sealt putkast punuma. Õnneks ei peetud me kinni ja pääsesime trahvist, mis kuuldavasti on päris mitusada eurot.


DSC_0327
DSC_0386 DSC_0378
DSC_0320
DSC_0382 DSC_0318
DSC_0393
DSC_0395
Rovinj vanalinn; Rovinj kivine rand ja sinine vesi; Henri ja Mann vett katsumas; Roviny vanalinn 3*; Trieste ilu 2*

Õhtustama läksime Manuela soovitatud väiksesse Astarea konobasse imepisikeses Brtonigla külas. Seal tegutseb omanikust kokk juba aastast 1980. Tervitab igaühte isiklikult, kes sisse tuleb, tutvustab ennast ja pakub istet. Söögisaali nurgas põleb lõke hiigelsuures kaminahjus ning seal valmivad traditsioonilised kaane all küpsetatud road. Selleks pannakse kala või liha köögiviljadega potti, kaas kõvasti peale, pott hõõguvate süte sisse ja mõned söed kaanele ka. Peagi istus härra meie lauda maja, võttis kätte pastaka ja paberi ja uuris, mida me süüa tahaksime. Menüüd polegi, tal on köögis värske kraam ja sellest ta siis valmistab maitsvaid roogasid külaliste soovide järgi. Mannile saabus kalasupp, mulle must risoto (mille poolest Astarea eriti kuulus on), kamba peale veel ühed kalmaarid ja Henrile sealiha (mis oli küll parem kui mujal Horvaatias saadu, aga siiski mitte nagu Eesti sealiha). Eriline sensatsioon oli minu seepiatindiga mustaks värvitud risotto kalmaaridega, kõrvale kauss värsket salatit. Seda kohta soovitaksin küll kõigile, kel sinnakanti asja on.


DSC_0407 DSC_0374
DSC_0397
Astarea must risoto; praetud kalmaarid, millest vist iial küllalt ei saa; kala ja mereannid, mis on küpsetatud traditsiooniliselt "kaane all" Astarea kaminahjus
Viimasel hommikul läks suvi lisaks päiksepaistele ka soojaks. Olime endale külmkappi ostnud hulga erinevaid Istria prosciuttosid (pršut), oliive, juustu, granaatõuna, mandariine, tomatit ja maja kõrvalt poest tõin värsket saia. Tegime oma rõdul piknikku ja võtsime päikest! Istria inimesed on nii metsikult sõbralikud ja toredad, et teevad alati tuju heaks. Kõik räägivad inglise keelt ja lisaks veel saksa ning muidugi itaalia keelt. Henri sai kõigi meestega jalgpalli teemadel elavalt vestelda ja kõik olid meie edusammudega igati kursis! Jäime oma Horvaatia reisiga tõeliselt rahule ja iga kell läheks tagasi.


DSC_0409


viimane hommik Oliveto rõdul

reede, 14. oktoober 2011

Moosi, moosi ja moosi - tšillist, šalotist ja viigimarjast

Pean üles tunnistama, et ega ma nüüd üks suuremasi moosikeetja (ja üldse sissetegija) ei ole. Sellele moositeole, millest teile nüüd kirjutan, õhutasid mind aga nende endi teadmata kallid kaasblogardid Tuuli ja Marju. Tuuli pani kellukese mu peas helisema oma tšillimoosiga (mis küll tõsi küll juba juulikuus tema blogis ilmavalgust nägi, aga just nii kaua mu peas mõned mõtted idanemisaega vajavadki) ja Marju andis otsustava tõuke oma imeilusate moosipurgisiltidega (kes veel ei tea, siis need on kõigile täitsa tasuta allalaadimiseks ja kasutamiseks). Aitäh teile, aitasite kaasa paljude meeldivate maitseelamuste tekitamisele ja nautimisele. Nende kolme moosi võlu on minu kui rohkem soolase-toidu-inimese jaoks see, et nad sobivadki põhiliselt just liha, juustu ja soolaste toitude kõrvale. Mina serveerisin neid pardiconfit juurde (millest ma peagi teile ka räägin), kõik kolm sobivad lihtsalt võrratult mõne kiire valgehallitusjuustu bruschetta peale, isegi seaprae kõrval toimivad nad suurepäraselt. Nii et, moosi keetma!

DSC_0054

Tšillimoos (see sai valmistatud täpselt Tuuli äraproovitud ja heakskiidetud retsepti järgi, ainult püreerimise jätsin lõpust ära. See on lihtsalt maitse asi! Kopeerin retsepti siiski ka siia, et kõik kolm siin ilusti üheskoos käepärast oleks)

Vaja läheb:
200 gr tšillipipart
500 gr suhkrut
800 gr punast paprikat
1 dl punast veini
1 tl soola

DSC_0008

Eemalda paprikalt ja tsillipipralt seemned ning sisu, haki peeneks, sega suhkru, veini ja soolaga ning kuumuta kaane all hästi vaiksel tulel umbes tund aega. Püreeri kogu mass ühtlaseks ning kuumuta veel umbes pool tundi ilma kaaneta, et mass kokku keeks. Pane tšillimoos steriliseeritud purkidesse.
Võid kasutada ka moosisuhkrut, siis muutub moos paksemaks marmelaaditaoliseks.
PS! Kasuta tšilli hakkimisel kummikindaid või mõne osava atribuudi abi - selline kogus hakitud tšillit näpuotstel tuletab end veel pikka aega valusalt meelde!

Viigimarja ja sibula moos

Vaja läheb:

4 värsket viigimarja
250 ml punast veini
2 suuremat sibulat (kes tahab erksamat punast moosi, kasutab punaseid sibulaid)
2 spl valge veini äädikat
1 spl võid
suts soola
suts tšillihelbeid
3 kuhjaga spl pruuni suhkrut


DSC_0020 DSC_0060
Lõika viigimarjad tükkideks. Aja vein keema, lisa viigimarjad ja keeda madalal kuumusel kuni viigimarjad on täitsa pehmed. Samal ajal haki sibulad peeneks. Pane kuumale pannile või ja seejärel sibulad. Maitsesta sutsu soolaga ja lisa suhkur. Prae pidevalt segades kuni sibulad on pehmed ja kergelt karamellistunud (ca 20-30 minutit). Lisa viigimarjad (ilma veinita), veiniäädikas ja tšilli. Sega kõik läbi ja lase veel madalal kuumusel podiseda, kuni moos on ühtlaseks kokku keenud ja paksema moosi kontsistentsiga. Maitsesta vajadusel oma maitse järgi üle.

Šalottsibulamoos balsamicoga

Vaja läheb:

2 spl oliiviõli
6 suuremat šalottsibulat
3 spl pruuni suhkrut
100 ml kana- või loomalihapuljongit
3 spl balsamicot
1/4 tl musta pipart
1 spl tüümianit
soola

DSC_0048

Haki sibul tükkideks. Kuumuta õli pannil. Lisa sibul, sega läbi ja maitsesta soola ning musta pipraga. Prae madalal kuumusel aega-ajalt segades, kuni sibulad on täiesti pehmed (see võtab umbes 20-30 minutit). Lisa puljong, balsamico, suhkur ja tüümian. Keeda, kuni vedelik on ära auranud ja sibulad karamellised. Ole ettevaatlik, et sibul kõrbema ei läheks - see annab kogu moosile kibeda maigu.

DSC_0052

teisipäev, 11. oktoober 2011

Sügisene kook pirnide, mandlite ja šokolaadiga

Ma isegi ei tea, miks see kook mulle niiväga sügise nägu tundub. Võibolla need kollakaspuunikad toonid meenutavad langevaid lehti ja kooki kattev siirupikiht niisket maapinda. Pirnide aeg ju ka sügiseti. Esialgu seda kooki Marabout chef magustoiduraamatus (Les meilleurs desserts) nähes jäi see mulle silma just efektse välimuse poolest, muidu pole ma senimaani just suur pirnikookide sõber olnud. Aga see kook osutus heaks mitte ainult väljastpoolt vaadates, vaid ka seestpoolt proovides. Teinekord valiksin lühikesed paksud pirnid, siis saaks pirnid koogi sisse püstiasendisse panna ja tulemus oleks eriti ilus. Minu omad olid aga igavesti pikad ja seetõttu nad nüüd seal koogis niimoodi poolkülili pikutavadki :).

DSC_0102

Vaja läheb:
8 pirni
600 ml vett
1 spl sidrunikoort
1/2 sidruni mahl
380 g suhkrut
1 vanillikaun
125 g võid (tükkideks lõigatud)
3 muna
160 g hapukoort
200 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
40 g hakitud mandleid
60 g mandlijahu
40 g musta šokolaadi (hakitud)

DSC_0118

Koori pirnid, aga jäta neile sabad külge. Sega potis kokku vesi, sidrunikoor ja 220 g suhkrut. Lõika vanillikaun pikkupidi pooleks ning lisa potti. Kuumuta segades kuni suhkur lahustub, siis lisa pirnid ning aja vesi keema. Keera tuli madalaks ja keeda pirne umbes 30 min. Tõsta pirnid ettevaatlikult välja ja pane nad sõelale nõrguma. Jäta vedelik edasi keema, lisa sidrunimahl ja keeda kuni vedelikukogus on vähenenud ning tekkinud on siirup. Lase siirupil jahtuda toatemperatuurile.
Kuumuta ahi 160 kraadini. Määri ringikujuline koogivorm seest võiga. Sega või ja ülejäänud suhkur ühtlaseks vahuks. Sega edasi ja lisa ükshaaval munad ning hapukoor. Lisa 2 spl siirupit ja ülejäänud koostisosad (jahu, millesse on segatud küpsetuspulber, mandlid, hakitud šokolaad, mandlijahu) ning sega ühtlaseks taignaks.
Kuivata pirnid köögipaberiga ja säti nad ringikujuliselt koogivormi püsti, sabad üleval. Vala vormi tainas. Ära muretse, kui esialgu tundub, et pirnid väga palju koogist välja jäävad - taignaosa paisub ahjus üksjagu kõrgemaks. Küpseta 1,5 h või vajadusel veidi kauem. Tõsta kook ahjust välja ja lase 10 minutit toatemperatuuril seista. Vala ülejäänud siirup koogile ja serveeri.


DSC_0098 DSC_0076

reede, 7. oktoober 2011

Portugal, Porto ja grillitud kaheksajalg

DSC_0206
DSC_0248
Eelmise nädala teise poole veetis meie väike reisiseltskond siis Portugalis, nagu ma juba ammu ja korduvalt välja olin hõiganud. Seekord sai sihtkohaks valitud Porto piirkond Portugali põhjaosas, mis oli juba aastaid meie reisiplaanide nimekirjas figureerinud. Maandusime neljapäeva hommikul suvekuuma Porto lennujaama olles varasemalt juba interneti teel kõik vajaliku mugavaks kohalejõudmiseks ära korraldanud. Sissejuhatuseks pidi meid lennujaamas ootama rendiauto. Tegelikkus oli aga hoopis mikrobuss, mis sõidutas meid lennujaama lähedal asuvasse üsna primitiivsesse vana Ikea mööbliga sisustatud International car rental putkasse. Asjaolu, et tänapäeval ühes kontoris laual mitte ainsamatki arvutit ei ole, ei tekita just suurt usaldust. Aga me oleme hullematestki kohtadest autosid rentinud ja olime täitsa koostööaltid. Mida ei saanud aga üle laua istuva härra kohta ütelda, kelle lemmiklauseks osutus: "reeglid on reeglid!". Ühesõnaga tema makseterminal ja meie krediitkaart ei olnud omavahel sõbrad, meie sularaha ta ei tahtnud (reeglid nägid ju ometigi teisiti ette!) ja vanamoodsa krediitkaardi andmete vahetuse ning allkirjaga selle härra meelest tänapäeval enam asju ei aeta. Mis siis ikka, tunnikese pärast seisime taas lennujaamas ning otsustasime linna sõita ülimoodsa hiigelsuurte akendega metrooga (ma ei teagi, miks see metroo on, kui ta enamus ajast maa peal sõidab). Sõit oli mõnus, siit-sealt vilksasid juba kirjude portugalipäraste keraamiliste plaatidega kaetud vanad majad ning kaasreisijaid kuulates harjusime järjest enam ka Portugali portugali keelega, mis meie meelest kõlab väga naljakalt läti keele moodi (brasiillaste oma kõlab hoopis teisiti). Kuna meil linnakaarti veel polnud, siis vaatasime, et meie hotell (Mercure Vila Nova de Gaia) asub Vila Nova de Gaia linnas (mis on tegelikult Porto linnaga küljeti koos, eraldatud vaid Douro jõega) ja väljusime metroost peatuses, mis meie sisetunde järgi hotellile kõige lähedamalasuvam tundus. Päike lõõskas ja õues oli ligi 30 kraadi (üldse ei kurda!), meie TomTom teatas, et sihtkohani on kõigest 3 km. Mis oli ütlemata tore, sest nii vahvatele käänulistele, kitsastele ja elulistele munakivitänavatele poleks me muidu mitte kuidagi sattunud. Aega oli maa ja ilm, pagasit õnneks vähe ja muudkui tatsusime pea kuklas ning nägu naerul.


DSC_0006 DSC_0011
DSC_0003 DSC_0004
DSC_0028
Mingil hetkel läks Mannil kõht tühjaks ja otsustasime kohalejõudmist oma esimese sööma(ja jooma)ajaga tähistada. Kohviku akendest avanes vaade punastele vanadele kivikatustele, Douro jõele ning Porto vanalinnale. Mida Sa hing veel tahta oskad! Kui Mann kuulis, et menüüs on supp, oli tema otsus tehtud (portugallased pakuvad pea alati enne pearooga maitsvat kodust köögiviljasuppi caldo verdet, millest saigi Manni põhiline toit järgnevatel päevadel, talle nii hirmsasti meeldis lihtsalt). Meie tellisime kannutäie sangriat ja proovisime ära Porto kuulsa "kiirsöögi" franchesinha - kahe saiakihi vahele on topitud sinki, linguicat, mis on paprika ning küüslauguga sealihavorst, chipolata vorsti ja veel praetud lihasteiki, kõik see on ohtra juustuga üle küpsetatud ning viimaks veel paksu sooja tomati-õlle kastmega üle valatud. Ma pole ühe võileia vahel iial nii palju erinevat lihakraami näinud. Oli täitsa söödav ja huvitav ka, aga rohkem me seda "võileiba" järgnevate päevade jooksul ei tellinud vaatamata kohalike portolaste pidevale manitsusele, et "te peate kindlasti siin franchesinhasid sööma". Mann sõi järjest ära ühe kausitäie maitsvat suppi, tellis teise ja kui ta kolmandat tellis, siis ei suutnud ettekandja enam asja uskuda ja küsis üle, et kas tõepoolest need supid sellesse väiksesse blondi kehasse lähevad. Läksid küll! Nagu pildilt näha meeldis supp ka Manniga kaasasreisivale kaisuloomale Waka Wakale :).


DSC_0034
DSC_0036
DSC_0047
DSC_0049 DSC_0072
Kõhud täis ja sumin peas jõudsime oma kulgemisega otse Douro jõe kaldale, kus asuvad kõikide suuremate portveinitootjate veinikeldrid. Seal asuvad nii päris keldrid, kui turistidele mõeldud klantskuurid, kus on vaip maas ja puhtaks pestud tünnid üksteise otsas, taustaks meelas muusika. Ei olnud isu neid lähemalt uurida. Lõpuks saime aru, et meie asume mäe jalamil ja meie hotell asub mäe otsas. Võtsime siis takso ja olimegi hotellis. Sealtkaudu saime endale ka ühe korraliku autorendifirma (Jap, kui keegi sinnakanti peaks sattuma) ja auto ka. Millele me kohe ka hääled sisse ajasime, sest janu portveini järele oli suur. Üks suurepärane koht Portos hea portveiniga tutvust teha on Solar do Vinho do Porto, mis asub uhkes vanaaegses villas lopsaka rohelise pargi keskel. Terrassilt avaneb hingemattev vaade soojas õhtuvalguses sillerdavale Douro jõele ja Porto kõrgetele sildadele. Lasime sommeljeel endile kahte erinevat sori porti pakkuda ja pidime tunnistama, et see mees kas tunneb oma tööd suurepäraselt või on tema veinilistis olevad mitusada portveini lihtsalt kõik nii võrratud! Lisaks toodi meile Queijo da Serra juustu, mis oli pehme ja parajalt soolane ja viis keele lihtsal alla otse meie korisevatesse kõhtudesse.


DSC_0109 DSC_0080
DSC_0120 DSC_0131
DSC_0243 DSC_0085
DSC_0081
Seda viimast probleemi sõitsime lahendama Matosinho eeslinna, mille õhtusel rannal me sissejuhatuseks koos ohtrate surfarite ja hiiglaslike lainetega pisut isu juurde tekitasime ning kus asuvasse grillrestorani me õhtusöögiks maandusime. Mina tellisin grillitud makrelli ja jäin väga rahule - makrell oli Portugalile omaselt nagu raamat lahti lõigatud (ka grillkana teevad nad samamoodi pinnalaotusena), see siis ära grillitud ning serveeriti koos hakitud valge sibula ning värske peterselliga. Juurde sealsele köögile väga omased "löödud" kartulid (batatas a murro) - kõige koorega keedetud ning seejärel pisut lömastatud ja kergelt üle küpsetatud (kui keegi nüüd selle kartulivalmistamise osas minust targem on, siis parandused on äärmiselt teretulnud). Henri grillribid olid superhästi küpsetatud, aga maitsestamata. Mann sõi muidugi suppi. Õhtul jalutasime veel vanalinnas Rio douro kaldal Ribeiros. Seal, kus kaunites restoranides istuvad vaid turistid ning mille menüüs on esindatud selline imeloom, nagu "turisti eine". See on vist neile, kes söövad vaid kõhutäiteks, sest mind isiklikult hirmutaks väga menüü, mis on spetsiaalselt turistile loodud. Aga ilus oli õhtul sooja valgusega valgustatud jõe ääres. Siin-seal mängis elav muusika. Õhk oli suviselt soe. Restoranidest tuli aroome, mis vaatamata täis kõhule tundusid isuäratavad.


DSC_0187
DSC_0179 DSC_0175
DSC_0180
DSC_0092
Järgmisel hommikul, kui ilm oli veel soojemaks läinud, otsustasime lisaks nähtud avarale Matosinho rannale üle vaadata ka Porto omad. Sõit mööda laia Avenida da Boavistat oli elamuslik nii heas kui halvas mõttes. See tänav (ja osaliselt ka Porto rannaäär) on ääristatud imeilusate vanade villadega, mis aga enamasti on täiesti räämas või isegi päris lagunemas. Samas kerkivad nende vahele uhked uued modernsed elamud. Selline tunne tekkis, et kui keegi raha annaks, ehitaks need villad ise üles ja leiaks otstarbed. Metsikult ilus kultuuripärand on kohe kohe kõige kaduva teed minemas. Porto rannapromenaad oli ilus ja säilinud oli isegi veidi vanaaegset hõngu, aga rand ise oli täiesti kivine (kui mitte öelda kaljune) ja ujumiseks see kohe kuidagi ei kõlvanud. Sattusime siis uuesti Matosinhosse. Mina, kes ma vaatamata oma vastavale tähtkujule (kala) pole sugugi veelemb, imetlesin capoeirakunsti kuni Henri ja Mann ookeanilainetes hullasid. Neid oli ausaltöeldes päris hirmus vaadata, sest isegi põlvekõrguses vees lõi laine Mannikese vahel pikali nagu niuhti. Värske õhk ja merevesi teevad kõhu teadagi kui kiiresti tühjaks ja ma polnud veel ühtki soolatursarooga (bacalhau) proovinud. Mõtlesime, et lähme proovime soodsat söögikohta O Portista Porto kesklinna lähedal, millest Kristel oma blogis rääkinud oli. Hinnad olid tõeliselt isuäratavad, õnneks toidud ka. Mina sain oma bacalhau kätte - tellisin selle nö kalamehe moodi, krevettidega kastmes ning praekartulitel. Oli tõeliselt maitsev, midagi pole öelda. Kuidagi ei usuks, et see kala on tegelikult soolatud ja kuivatatud, jupp aega seisnud ja siis jälle hüdreeritud. Maitses täpselt nagu värske kala. Henri tellis picanhat (mahlane loomalihatükk, mis on omane eelkõige Brasiiliale), mis aga oli pettumus. Brasiilias söödud mahlasest suussulavast loomalihast oli asi ikka õige kaugel. Henri proovis sama ka ühes teises Porto söögikohas, kus picanha tuli otse vardalt grillahjust, samamoodi nagu Brasiilias, aga maitses ikka nagu nätske lihakäntsakas. Aga tulles tagasi selle söögikoha juurde, kus lõunatasime, siis sangria oli jälle maitsev ja Mann sõi - üllatus, üllatus - suppi! Ahjaa, siinkohal meenub mulle, et Portos on üks häiriv kontingent. Nimelt parkimiskohaotsijad. Neid on igal pool ja nad on pagana kiired. Niikui Sa kasvõi minimaalselt näitad välja, et kavatsed lähiajal parkida, kargab kuskilt välja üks (enamasti üsna räbaldunud) härra ja kukub kätega vehkima vaba parkimikoha juures, mida Sa tegelikult juba ammu märganud olid ja mille poole äsja sõitmas olid. No siis ta vehib ja "aitab" parkida. Mitte, et teda vaja oleks ja et temast abi oleks, aga raha tahab ta ikkagi saada. Hämmastaval kombel on neid selle ka väiskemates kohtades ja linnaäärtes. On alles põnev elukutse.


DSC_0194
DSC_0200 DSC_0202
DSC_0201
DSC_0217
Edasi tekkis meil selline mõte, et kui Douro jõe org on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, siis peab see ikka ütlemata ilus olema. Ka ei morjendanud meid fakt, et meil ümbruse kohta maakart puudus, jõe äärt mööda pole just kuigi raske kulgeda. Asusime siis mööda mäenõlvadel looklevaid teid veerema oodates neid imelisi istandusi, kus äkki pisut magusat portigi nö desserdina pakutaks. Mida aga ei tulnud, olid istandused. Ei ühtegi viinamarjavälja, kui välja arvata majade tagaaias asuvad paar väikest vagu. Lõpuks küsis Henri ühest väiksest poest abi ja kuulis, et esimesed istandused algavad alles 100 km pärast. Kes mägedes sõitnud on, see saab väga hästi aru, kui kaua aega selle maa läbimine seal jõepervel külade vahel nõudnud oleks. Jätsime siis istandused sinnapaika ja sõitsime linna tagasi, Douro jõe kaldale Vila Nova de Gaiasse, kus kõik portveinimajad oma keldreid peavad. Ühte avatud "keldrisse" astusime sisse, aga see oli üks paras Potjomkini küla. Palju põnevam oli kitsastel tagatänavatel kõndida ja salaja poolavatud hiigelsuurtest keldriväravatest sisse piiluda.


DSC_0224
DSC_0222 DSC_0229
DSC_0226
DSC_0246 DSC_0263
Viimaseks täispikaks Portugali-päevaks võtsime plaani sõidu mööda ookeanirannikut lõuna poole, grillitud mereannid ja väiksed linnakesed. Kohe, kui oma "kodulinna" Vila Nova de Gaia randa jõudsime, saime aru, et siinsed teevad nii Matosinhase kui Porto omadele pika puuga ära. Laiad liivarannad, millele siinseal väiksed kaljunukid aktsente lisasid, olin ääristatud kilomeetrite viisi rannaheina kohale ehitatud tõstetud laudteega, lisaks ilusad väiksed rannarohvikud-ja restoranid imeliste vaadetega otse möllavatele lainetele. Kuna hommikusöök oli targu vahele jäänud, siis ei jõudnudki me oma stardipaigast kuigi kaugele, kui juba ühte ilusasse rannarestorani maha istusime. Väikse alge maja ühel küljel oli liivarand ja meri, teisel aga kasvasid lopsakad hooldatud köögiviljad, mida meil peagi süüa õnnestus. Taevas oli sinisemast sinisem, toolid ja päiksevarjud kirgasoranžid ja lauad lumivalged. Jõudsime veel viimasel võimalikul hetkel endale laua rabada, sest peagi oli restoran lõunatavatest kohalikest pungil. Tellisime kauaoodatud grillitud kaheksajala (polvo grelhado), mis saabus taas koos "löödud" kartulite, maailma parima kapsa, hakitud küüslaugu ja mustade oliividega. Ausalt, see oligi minu reisi tipphetk, seesama pehme, maitsev, värske kaheksajalg. Praegu siin seda kirjutades hakkab juba suu vett jooksma. Nüüd võib kellelegi tunduda, et oli alles jama reis, kui kaheksajalg selle tipphetkeks olsutus. Aga tegelikult oli väga äge reis ja kaheksajalg lihtsalt nii metsikult maitsev. Kui keegi Porto kandis ringi rallib, siis soovitan väga seda ilusat väikest restorani Miramar otse Porto külje all. Üldiselt sõitsime ühest linnakesest teise nii et suurt aru ei saanud, mis nimelises me hetkel viibime. Ainult üks neist linnadest oli ise ääretult ilus. Praegu tagantjärele kaarti vaadates mõtlen, et see võiks Granja olla, aga võin ka eksida. Äkki oli mõni Granja naabritest. Igatahes oli see linn täis vanu uhkeid mereäärseid villasid, millest paljud küll jällegi üsna kurvas seisus olid. Teistes asulates hakkasid silma aga ohtrad paneelmajad, mida kuigi kaunis just vaadata polnud. Ookean oli aga super! Ma käisin restoranist restorani ja püüdsin leida kohta, mis mulle Kristeli ja Liina poolt taevani kiidetud ohtra värske koriandriga Ameijoaseid müüks, aga mida polnud, olid need karbid. Kristel rääkis juba suel, et sel aastal on nende karpidega lood kehvad ja tundub, et nüüd olid nad päris otsa saanud. No ei tea, ameijoased jäid siis järgmiseks korraks. Õhtul jõudsime aga peale mõnusalt päikselist rannapäeva tagasi Vila Nova de Gaia rannale, istusime maha ühe rannarestorani terrassi kõige merepoolsemasse lauda ja asusime õhtustama - päikseloojang taustaks. Kostitasime endid taaskord suure kannu sangriaga, sõime grillitud kalmaare (lulas grelhadas, järjekordselt parimad kalmaarid minu elus) ja ahjupotis ohtra küüslauguga valmistatud kana.

Ahjaa, vahepeal kohvitades sõime mitmel korral muidugi ka kuulsaid kreemikoogikesi ehk pasteis de nata´sid. Minu interpretatsioon neist on kättesaadav siit. Minu suureks üllatuseks ei raputanud portugallased mitte kuskil neile kookidele kaneeli peale, nagu ma varem kuulnud olin. Mis värk selle kaneeliga siis ikkagi on? Portugalist lahkudes oli kõige rohkem kahju sellest mõnusast ookeaniõhust, mis meist sinna maha jäi. Aga pole hullu, järgmisel nädalalõpul ootab meid juba Horvaatia!