Vahelduseks midagi lihtsamast veelgi lihtsamat - Aafrika tomatisupp

See on nüüd üks tõeline argitoit, sest valmib metsiku kiiruse ja kergusega. Vahel ju selliseid roogasid ka nii vaja. Või peaks ütlema, et enamasti olekski selliseid vaja. Noh nii 5/7 kõigist päevadest! Tegu on lihtsa tomatisupiga, millele väikse aafrikapärase lisanõksu annab supi sisse käiv maapähklivõi ning vürtsi lisab tšilli. Retsept hakkas mulle silma millalgi BBCGoodFood kodulehel uudistades ja muutnud ma teda suurt polegi. Kuna tooraine on lihtne ja valmistamiskäik on lihtne, siis olgu jutt ka lühike ja lihtne.
Vaja läheb (4-le):

2 sibulat
4-5 küüslauguküünt
ca 5 cm jupp värsket ingverit
maitse järgi tšillit (värsket, helbeid või jahvatatut)
3 spl toiduõli
800 g purustatud tomateid
1 l köögiviljapuljongit
4 spl maapähklivõid

Püreesta sibul, küüslauk, tšilli ja ingver saumikseriga. Kuumuta supipotis õli ja prae köögiviljapüreed pidevalt segades mõned minutid. Lisa puljong ja purustatud tomatid, lase 20 minutit madalal kuumusel podiseda.
Lisa maapähklivõi, sega ja keeda veel 5 minutit madalal kuumusel. Kasuta veelkord saumikserit, et supp ilusaks ühtlaseks töödelda. Maitsesta vajadusel soolaga! Ja ongi supp laual!

Pitsilised maapähklivõi-brownied

Mulle meeldib toitu ehtida. Vähemalt proovida, tuleb see siis välja või mitte. Vahel tuleb hästi ja endalgi õnnestub tulemust vaadates "Wau!" hõisata, vahel on mõte parem kui see, mis välja tuleb! Brownie´d on maitsvad niikuinii ja päris ilusad ka, vahel. Sellised kodused, šokolaadiselt tumepruunid, seest niiskelt läikivad. No kui mitte ilusad, siis vähemalt isuäratavad! Aga ise tahaks ka vahel end ju ära sättida ja peoriided selga panna. No mina igatahes püüdsin seekord oma brownie´d "üles lüüa" - väike maapähklivõi jumestus kõigepealt ja siis šokolaadipitsist satsid peale. Õnnestus või mitte, seda öelge juba teie!

Idee pole tegelikult päris minu oma, kuigi ma pole oma inspiratsiooniallikat täpselt kopeerinud vaid kõigest šnitti võtnud. Tähelepanelik lugeja arvatavasti juba teab (võibolla mitte siit, vaid What a wonderful world Facebooki lehelt), et minu jaoks on põnevad igasugused food meets fashion teemalised algatused. Üks selliseid, kui seda nii võib nimetada, on Dolce & Gabbana elustiili-veebiajakiri Swide, millel on ka toidusektsioon (kus mina enamasti uitangi). Novot ja eelmisel sügisel palus seesama Swide Istanbulis tegutseval ja Cafe Fernando nimelist toidublogi pidaval (muide, tegemist on ühe maailma 50 parima toidublogi hulka kuuluva veebi-toidu-päevaraamatuga) härra Cenkil valmistada midagi magusat, mis oleks inspireeritud Dolce & Gabbanast. Mulle meeldis väga, mida šokohoolikust Cenk selle ülesande kohta ise ütles: "Ma ei tea moest suurt midagi. Lähim kontakt minu ja D&G vahel oli siis, kui sattusin Domenico ja Stefanoga kõrvuti Pariisi Fouquet´s šokolaadi ostma. Nii et ma teadsin, et D&G armastab šokolaadi...". Nii sai šokolaadist ülesande lahenduse põhiidee. Pitsiliste brownie´deni jõudis Cenk lõpuks aga vaadates D&G 2011 aasta sügis-talvist show´d, mille kostüümid olid sametiselt võrgutavad (nagu tema variandis käiku läinud metspähklivõikate) ja neid kattis poolläbipaistev kangas (millest inspireerituna sai brownie´dele peale šokolaadipits).

Pikk jutt sai nüüd küll. Mina tegin asja oluliselt lihtsamaks ja asendasin metspähklivõi lihtsamini kättesaadava maapähklivõiga ja pitsitasin endale meelepärase pitsiga (sest minu brownie´del ei pidanud midagi pistmist olema D&G eelmise aasta sügis-talvise kollektsiooniga).

Vaja läheb:
300 g tumedat šokolaadi (hakitud)
150 g võid
100 g jahu
40 g kakaopulbrit
1/2 tl soola
250 g suhkrut
5 muna
2 tl vanilliekstrakti

Katteks:
200-250 g maapähklivõid

Pitsiks:
100 g tumedat šokolaadi (hakitud)

Kuumuta ahi 175 kraadini. Kata umbes 23*33cm ristküliku kujuline vorm küpsetuspaberiga.
Sega kokku või ja šokolaad ja kuumuta ettevaatlikult (ära keema lase, kui tahad kindel olla, sulata veevanni kohal) aegajalt segades, kuni mõlemad on sulanud ja segu on ühtlane. Tõsta pott tulelt ja lase ca 10 minutit jahtuda.
Sega kokku kakao, jahu ja sool.
Teises kausis sega munad suhkruga ja vahusta mikseriga heledaks vahuks. Sega hulka jahtunud šokolaadi-või segu ning vanilliekstrakt. Vahusta veel, kuni kõik on ilusti segunenud. Sega suure lusika või spaatliga hulka varem kokkusegatud kuivained. Vala saadud tainas vormi ja küpseta 30 minutit. Lase enne vormist välja võtmist veidi jahtuda. Lõika ääred ära ja pane külmkappi katet ootama, ca 30 minutiks.
Maapähklivõist katte tegemiseks kuumuta maapähklivõid ettevaatlikult, pidevalt segades, kuni see muutub vedelaks. Kata oma kook ühtlase maapähklivõi kihiga ja silu laia spaatliga pealt ühtlaseks. Pane kook uuesti külmkappi seniks, kuni maapähklivõi taas tahkeks läheb (umbes 30 minutit või isegi rohkem).
Šokolaadipitsi tegemiseks sulata tume hakitud šokolaad veevanni kohal. Joonista küpsetuspaberile oma koogi suurune ristkülik. Pane sulanud šokolaad kondiitripritsi sisse ja kasuta kõige pisemat otsikut, mis sul on (1-2 mm läbimõõduga). Pigista endale meeldiva mustriga pits joonistatud ristküliku sisse (sokolaad võib minna ka üle ristküliku äärte, pärast saab kuuma noaga ääred ilusti sirgeks lõigata). Tõsta nt lõikelaua abil "pits" külmkappi tahkuma (jäta lõikelaud vm tugev alus, millega pitsi tõstsid, samuti külmkappi pitsi alla, muidu ei saa seda välja tõsta ilma, et pits katki läheks. Anna šokolaadile tahkumiseks aega, umbes tunnist peaks piisama.
Tõsta kook suurele taldrikule või kandikule. Nüüd tuleb keeruline osa, ehk siis kuidas saada pits koogile ilma, et pits katki läheks. Mina keerasin šokolaadipitsi tagurpidi koogile, Cenk soovitab kasutada laia külmikus seisnud spaatlit, et see pitsi alla ajada ja siis koogile tõsta. Maitse asi, ma arvan. Ilusate tükkide lõikamiseks kuumuta terav nuga kuuma vee all (sel juhul kuivata see köögipaberiga pärast korralikult ära) või nt pliidi kohal ja lõika ettevaatlikult nelinurksed brownie´d.

Serrano sisse peitu pugenud (meri)kurat, punase veini kastmega

Meil jääb selja taha üks meeldivalt kulinaarne nädalalõpp. Reedel käisime külas kolleegil ja tema belglasest kaasal ja saime põnevat nii maitsta kui teada. Esiteks, ma pole iial kuulnud kedagi rääkimas sellise kirega friikartulitest - tuleb välja, et õige friikartuli tegemine on väga täpne kunst (täpne peab olema nii kuju, temperatuur, kartuli sort kui ka küpsetamise aeg) ja mul tekkis suur huvi need õiged seal Belgias üle vaadata ja ära proovida. Kevade poole teeme siis väikse friikartuli-väljasõidu Belgiasse ja pärast jagan kuuldut-nähtut ka teiega. Õhtusöögiks pakuti raclette´i (ehk siis selline seltskondlik viis süüa sulatatud tugevamaitselist juustu kartulite ja muude lisanditega; tänapäeval on spetsiaalsed raclette´i masinad, mis käivad keset lauda ja mille alumisel korrusel igaüks omale väikse panni peal meelepärast juustu saab küpsetada ja ülemisel, nö pannil, saab praadida erinevat likakraami vms). Raclette on patuselt hea (just patuselt, sest ma ei taha üldse teadagi, mitu kalorit igalt särisevalt juustupannilt tuleb ja parem ongi sellele mitte mõelda), aga meil vedas veel eriti, sest sellelt ülemiselt korruselt saime proovida meie võõrustaja vanemate farmist tulnud kuulsa Belgia sinist tõugu veise liha, mis maitses mahlaselt ja millest ma ka hea meelega kunagi rohkem kirjutaksin ning sealtsamas pärit kodutehtud vorste. Hiigelsuur aitäh kutsujatele!

Laupäeval oli siis aeg ise veidi vaeva näha, et nädalavahetus maitsvas võtmes edasi läheks. Oma eelmises postituses hõikasin avalikult välja iseendale antud 2012. aasta kulinaarlubaduse valmistada sel aastal erinevatest põnevatest kaladest roogasid! Nüüd teengi otsa lahti. Esimeseks linnukeseks, või õigemini kalakeseks, on tegelane, kel on meeldejääv nimi nii eesti kui ka prantsuse keeles. Ja meeldejääv ei ole tal mitte ainult nimi, vaid ka nägu!

See vahva pilt merikuradist on pärit: mynaturepictures.benmil.blogspot.com

Eesti keeli on tegu merikuradi ehk õngitsejaga (inglise keelne anglerfish peaks samuti õngitsejat tähendama) ja prantsuse keeles on selle kala nimi lotte! Hirmuäratava näo taga peidab end aga hoopis eriline valge kalaliha, selline kopsakas, mahlakas, täidlane ja tihke. Väga meeldiv! Merikuradit soovitatakse tihtipeale rullida mõne singi, kas siis prosciutto, coppa või serrano sisse ja nii meil tekkiski mõte järele proovida, kas soovitusel ka alust on. Etterutates võin öelda, et on küll! Selle roa valmistamine on tegelikult väga lihtne, keeruline võib olla vaid Eestist kala leidmine. Või kas kuskilt saab merikuradit Eestis?

Update! Selgituseks veel, et kuigi siin müüakse merikuradit poes nime all "lotte", siis tegelikult oleks korrektsem nimi "lotte de mer" (aga ju poodnikud ei vaevu nii pikka nime kirjutama), sest lotte tähendab lutsu ja merikuradi päris nimi on pr keeles hoopis beaudroie!

Vaja läheb järgnevaid asju:

500 g merikuradi liha (puhastatud saba)
1/2 šalottsibulat
1 suur küüslauguküüs
1/2 tl tüümianit
1 loorberileht
200 ml punast kuiva veini
4 musta pipra tera
soola, suhkrut
8-10 viilu prosciuttot, coppat või serrano sinki
3 spl oliiviõli
hambaorke
+ vt post scriptumit retsepti lõpus!

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Kui Su merikuradiliha on puhastatud, siis on Sul suure tõenäosusega kaks piklikut fileetükki. Lõika kumbki neist ca 4-5 cm pikkusteks tükkideks. Keera iga kalatükk tihedalt singiviilu sisse ja kinnita hambaorkidega. Otstesse, kus kala ei puutu soolaka singiga kokku, puista väheke soola. Kuumuta pannil oliiviõli ja prae kalatükke kummaltki poolt, kust kala singi seest välja vaatab, kergelt kuldseks. Tõsta kala-singi "rullid" ahjuvormi ja küpseta 15 minutit ahjus.
Samal ajal tee kaste. Selleks haki küüslauk ja sibul. Pane need koos veini, loorberilehe, pipraterade ja tüümianiga potti ning aja keema. Keera kuumus väiksemaks ja lase umbes 5 minutit podiseda. Sega 1/2 tl maisijahu 2 spl veega ja vala kastme sisse. Sega ja kuumuta, kuni kaste kergelt pakseneb. Tõsta tulelt, maitsesta soola ja suhkruga. Kurna kaste läbi sõela ja serveeri koos kala-singi rullidega!

PS! Lisaks ohtratele kiidusõnadele kuulsin kolleegilt, kes oli seda retsepti järginud, et kaste tuli kergelt mõru. Mine Sa nüüd tea, kas põhjus oli kasutatud veinis või liialt suures loorberilehes. Arutasime omavahel seda asja ja mõtlesime, et teinekord lisaks kalade küpsetamisel ahjuvormi tekkinud vedeliku koos küüslaugu ja sibulaga kastmepotti ning võibolla lisaks ka tükikese võid, et tulemust mahedamaks muuta!

Lemmikutest ja muutuvast (maitse)meelest

Oma vanades postitustes hulkudes avastasin oma nelja aasta (uskumatu, kas pole?!) taguse postituse, mille teemaks lemmiktoiduained ja -maitsed. Mõne aja eest sai siin chai-postituse kommenaatides arutletud sel teemal, et aja jooksul, peale ohtraid uusi maitseelamusi, inimese maitsemeel muutub täiesti uskumatult palju. Üks pilk oma tollastele lemmikutele ja võin viimasele väitele ainult takka kiita.

Mitte, et siis välja pakutud lemmikud - küüslauk, tomat, oliiviõli, värske kartul, tüümian, tume sokolaad ja oliivid- mulle tänasel päeval enam ei meeldiks. Ikka meeldivad (pigem on neist tänaseks saanud omamoodi staple, toiduained, mis peavad igal juhul kodus alati olemas olema), aga kui peaksin oma hetkelemmikud kirja panema, siis tuleks nimekiri hoopis teistsugune. Tundub, et minu maitsemeeltel mõlgub nüüd palju rohkem erinevatest maailma otsadest kogutud maitseid, lemmikuid on kordi rohkem ja... minu meelest on nad ka üksjagu põnevamad, kui tollal. Niisiis püüan oma 2012. aasta alguses kehtivad maitsed kirja panna. Ühtlasi oleks väga põnev teada, millised on Sinu hetkelemmikud?

LIHA ASEMEL KALA- ja MEREANNID Selline periood on mul kestnud tegelikult juba mitu aastat. Mul pole midagi liha vastu, aga isu selle järgi ka enamasti pole. Küpsetan teda hea meelega, aga ise võtan enamasti vaid paar ampsu. Mereandidest on viimasel ajal ammusele lemmikule KREVETTIDELE, lisandunud KAMMKARBID ning hästi valmistatud KAHEKSAJALAD. KALAMARI viib alati keele alla, aga alanud aastal tahaks hirmsasti enda jaoks uusi põnevaid kalu proovida valmistada, tahaks valmistada merikeelt, merilesta, meripoisurit, riffahvenat..., terve uus maailm. Kui ette võtan, siis kuulete sellest!

VÜRTSID-ÜRDID-MAITSETAIMED Kui nelja aasta eest olin suur basiiliku, tüümiani ja pune fänn, siis praeguseks on esiplaanile kerkinud rida teie maitsetaimi ja ürte. Näiteks KORIANDER. Mäletan, kui aastaid tagasi endale oma aia sain ja suure hurraaga kõikvõimalikke ürte hakkasin kasvatama, siis mu koriander kasvas jõudsalt igavesti suureks "põõsaks". Ainuke jama oli selles, et selle maitse ja lõhn olid mulle vastukarva ja ma ei osanud seda kuhugi panna. Muudkui ootasin, proovisin ja mõtlesin, kuni tuli sügis ja koriander koos juurega kompostihunnikusse rändas. Oh kuidas ma tahaksin seda põõsast nüüd tagasi. Ma ei teagi tegelikult, millisel hetkel ma koriandrit nii armastama hakkasin, aga võibolla oli see meie esimesel Tai reisil, kus koriandrit salatitesse-suppidesse pandi. Nüüd on see üks lemmikürte mitte ainult minu jaoks, vaid kogu meie pere meelest.
Siia juurde lisaks kohe Tai kuldse kolmiku - SIDRUNHEIN, LAIMILEHED ja KALGANIROHI ehk GALANGAL. Kõiki neid uusi maitsed, tsitrust, värskust, kuusekasvu mekki, vürtsikust, hapukust..., mida kõike neist leiab, on raske kirja panna. Tuleb proovida!

Või siis MÜNT ja eriti veel üheskoos koriandriga. Kui aastate eest seostus sõnaga "münt" minu jaoks magustoidumaailm, siis nüüd meeldib mulle katsetada mündiga just soolastes roogades -külmas jogurtikastmes, salatites, suppides...
Kui ürdid on aegade algusest minu koduköögis pidevas kasutuses olnud, siis vürtse olen aasta aastalt alles nüüd rohkem kasutama hakanud. Viimase aja erilised lemmikud on VÜRTSKÖÖMEN, KARDEMON ja SUMAHH. Vürtsköömen on minu jaoks kiire tee Indiasse, kardemon meeldib mulle ka India roogades, aga ennekõike skandinaaviapäraselt magusroogades ja hapukas sumahh on minu meelest täiesti super erinevates salatites koos granaatõunaga.
Kvaliteetne naturaalne VANILL on lausa sõltuvusttekitav. Ja enam ei kasuta ma seda ainult dessertides. Mäletate vanillikaunale lükitud kammkarpe?

Aasia kastmete poole pealt olen suur SEESAMIÕLI ja SOJAKASTME fänn. Tegelikult meeldib mulle üldse seesamimaik soolastes toitudes, nii et üheskoos seesamiõliga lähevad hästi kaubaks ka nii heledad kui tumedad seesamiseemned!

VEINi meeldib mulle ka täna, 4 aastat hiljem nii juua kui toiduvalmistamisel kasutada, eriti soolastes toitudes, RUMMi jälle lisaksin suurima heameelega kasvõi iga magustoidu ja koogi sisse!

LAIM asendab mu varasemat lemmikut sidrunit, aga kodus peab alati mõlemaid olema ja pigem rohkem kui vähem. Teistest puuviljadest on mul jätkuvalt GRENADILLi ja MANGO vaimustus, viimasel ajal on lisandunud neile värske tulipunane GRANAATÕUN.

Minu KIKERHERNE-hullus on kergelt arusaamatu mulle endalegi. Olen mõelnud, et äkki neis on midagi, mida minu keha kangesti vajab. Sest mul hakkab sõna otseses mõttes suu vett jooksma, kui kikerherneid näen! Riisidest on basmati asemele tulnud JASMIINIRIIS.

JUUSTUD on minu šokolaad, seda olen vist varemgi öelnud ja selles suhtes on Luksemburg minu paradiis. Siin võib lõputult põnevaid uusi juuste maitsta. Aga vaatamata pikale maitsmisele ja proovimisele, ei ole ma kitsejuustu osas veel meelt muutnud (sama käib maksa ja verivorsti kohta). Minu kõige kõige lemmikum juust on trühvlikreemiga Brie, millest siin teile põgusalt ka kirjutanud olen.

Ja muidugi, last but not least, meeldib mulle kohutavalt SUVINE EESTI TOIT, aga eriti maasikad-vaarikad-mustikad, kukeseened-puravikud ja värske till.

Nüüd sai küll pikk nimekiri ja midagi olulist jäi kindlasti mainimata ka, aga 4 aasta pärast on jälle põnev tulla ja vaadata, mis vahepeal muutunud on!

Mustast risotost ja kingadeta kingsepast

Kui oktoobris Horvaatias käisime, siis viimasel õhtul enne ärasõitu sõime ühes väikses Istria külarestoranis nimega Astarea musta risotot e risotto nerot. Tegu on siis risotoga, mis on musta värvi, kuna sellesse on valmistamisel lisatud seepiatinti. Seepiatint annab lisaks tugevale värvile roale ka mõnusa õrna meremaitse. Nii Horvaatias proovitud risotole, kui ka minu enda omale, mille retsepti siin teiega jagan, lisasid omakorda mereannimekki seepiad ise (kelle kõhust see must tint pärit ongi). Otsustasin kohe, et nii ekstravagantse välimusega rooga tahan ise oma kodus järgi teha.

Mis värk selle ilma kingadeta kingsepaga siis on (te ju teate seda ütlust, või mis?)!? Õigem oleks öelda, et vürtspoodnik on ilma vürtsideta. Nimelt võttis selle musta risoto tegemiseni jõudmine mul nii kaua aega, sest ma käisin Eestis tindi järel. Müüme Umamis seepiatinti ja kuna mul siin endal seda käepärast polnud ja kuna mul ei olnud esialgu veel piisavalt julgust ning pealehakkamist, et värske puhastamata seepia kõhust see tindipaunake ise kätte saada (kuidagi hirmuäratavad on need õpetused - lõika kõht lahti ja eemalda suu...), siis pidingi ootama, et jõulude ajal Eestisse lähme ja ma paki tinti kaasa saan tuua! Päris naljakas muidugi iseenesest!

Väiksest pakikesest peaks kirjade järgi piisama üheks potitäieks risotoks, aga tegelikult panen järgmisel korral potti kindlasti kaks pakki, et ikka kohe isu järgi seda musta värvi tuleks :) Kes pole varem seepia valmistamisega kokku puutunud, siis selleks on kaks varianti - kas praadida/keeta neid suurel kuumusel paar minutit või praadida/keeta neid aeglaselt mitu tundi. Esimesel juhul ei jõua seepialiha veel kummiseks minna, teisel juhul keedetakse neid nii kaua, et nad jõuavad uuesti pehmeks minna. Risoto puhul tuleb kasutada esimest varianti!

Vaja läheb:
1/2 sibulat
2 küüslauguküünt
1/2 porgandit
1 loorberileht
ca 500 g puhastatud seepiaid (usun, et Eestis on neid sügavkülmutatuna võimalik leida, kui ei, siis võib need vahetada kalmaaride, kaheksajala või kasvõi krevettide vastu)
1 šalottsibul
4 spl oliiviõli
2 pk seepiatinti
300 g risoto riisi
200 ml kuiva valget veini
2 spl võid
1/2 sidrunit

Pane potti ca 2,5 l vett koos sibula, porgandi ja loorberilehega. Aja vesi keema. Võta suur kauss ja pane see jääd täis. Kui vesi kõvasti keeb, vala seepiad potti. Keeda paar minutit ja tõsta seepiad jää sisse. Sega läbi. Nii on vaja teha selleks, et seepia oma kuumuses edasi ei küpseks ja selle liha kõvaks ei läheks. Mõne minuti pärast, kui seepiad on maha jahtunud, võid need kurnata ja väikesteks tükkideks hakkida. Hoia puljong, mille seepiatest ja köögiviljadest keetsid, risoto jaoks pliidil soojas.

Haki šalottsibul ja küüslauk peenikeseks. Kuumuta pannil või ja 2 spl oliiviõli. Prae sibulat ja küüslauku, kuni need on klaasjad. Lisa riis, sega kuni kõik riisiterad on võised-õlised. Kuumuta segades minut-paar, vala juurde vein ja seepiatint. Sega läbi ja keeda mõned minutid, kuni alkohol veinist välja keeb. Nüüd keera kuumus madalamaks ja hakka kulbitäie haaval risotole kuuma seepiapuljongit lisama. Ära enne järgmist kulbitäis lisa, kui eelmine on praktiliselt riisiterade sisse imbunud. Sega vahepeal, et risoto pannipõhja ei hakkaks. Keeda niimoodi kuni riis on pehme, aga kergelt veel al dente. Tõsta pott tulelt, sega hulka seepiatükid, maitsesta soola ja pipraga ning sega juurde 2 spl oliiviõli ja sidrunist pigistatud mahl. Serveeri kohe!

Ujuvad saared uues kuues - šokolaadimeres ja grenadillikastmes

See postitus pidi teieni tegelikult juba enne aastalõpu pidulikke üritusi jõudma, aga asjatamist ja askeldamist oli siis nii palju, et ei jõudnud. Samas, ega pidulikud sündmused siis aastvahetusega otsa saanud. Iga päev võiks olla pidupäev ja veidi erilisem magusroog aitab sellise tunde tekitamisele kindlasti üksjagu kaasa. Samuti sobib selline uues kuues olev tuntud dessert näiteks järgmise kuu kodumaa sünnipäeva tähistamiseks.

Idee panna saared ujuma šokolaadile ja valada üle troopilise grenadillikastmega tuli 2010. a detsembri-jaanuari Cuisine et Vins de France numbrist. Prantsuse keeles on sedasorti desserdil tegelikult kaks nime, mõlemad minu meelest väga lahedad. Esimene on siis meile tundud "ujuvad saared" (pr k ile flottante) ja teine meile (vähemalt mulle) pisut tundmatu "munad lumes" (pr k oeufs à la neige). Wikipedia andmetel on ujuvate saarte puhul "saared" mõnikord tehtud hoopis alkoholis leotatud küpsistest ja moosist, aga mina sellise variandiga veel tuttav pole!

Vaja läheb:
6 munavalget
120 g suhkrut
40 cl piima
1,5 spl mett
4 grenadilli

Kstme jaoks:
250 g tumedat šokolaadi
40 cl piima
40 cl vahukoort
5 passionivilja
30 g suhkrut

Lõika 5 grenadilli pooleks ja eralda nende sisu kaussi. Haki šokolaad. Kuumuta potis 40 cl piima, 40 cl vahukoort ja 30 g suhkrut kuni keemiseni. Keera kuumus madalaks. Hakka jupihaaval lisama hakitud šokolaadi ja sega kuni see sulab. Ära enne järgmist osa šokolaadi lisa, kui eelmine on täielikult sulanud. Tõsta pott tulelt ja lisa grenadillide mahl. Kata pott kaanega ja tõsta jahtuma.

Vahusta munavalgeid 120 g suhkruga kuni tekib tugev vaht. Vormi suure lusika abil munavalgevahust pallid ja pane need märjaks tehtud küpsetuspaberile ootama. Kuumuta potis 40 cl piima koos 40 cl veega. Tõsta munavalgepallid potti (mitmes osas, kui vaja) ja keeda ca 4 minutit. Tõsta tagasi küpsetuspaberile.

Eemalda 4 grenadilli sisu ja sega see meega. Serveerimiseks vala kaussidesse šokolaadikaste, tõsta peale munavalgepall ja vala igale portsjonile paar lusikatäit grenadillikastet. Kõrvale sobib hästi portvein!

Indiapärane chai, ideaalne soojendus õues vihiseva külma tuule vastu

Kui ma 2010. aasta septembris Luksemburgi kolisin, rääkis üks uus kolleeg mulle, millised hirmus vihmased ja tuulised talved siin on: "talvesaabastega pole siin midagi teha, varusta end kiiremas korras korraliku vihmavarju ja kummikutega!", oli tema soovitus. Oma esimesel siinsel talvel ei saanud ma kuidagi aru, millest ta rääkinud oli - talv oli soe, lühike, veidi oli lund ja kevad tuli vara. Sel aastal pean tunnistama, et nüüd ma tean küll, millest jutt käis. Novembris oli sügis - soe, päikseline ja mahe. Niikui 1. detsember koitis, hakkas vihm sadama ja tuul puhuma. Täna on meil 5. jaanuar ja midagi pole muutunud - vihm sajab ja tuul puhub. Viimastel päevadel veel eriti kõvasti, akna taga vilisev tuul meenutab õudusfilmi, meie kontorihoone koridorid on läbi lae lekkiva vihma püüdmiseks sinna asetatud värilisi plekist prügikaste täis ja vahel on tunne, et katuse äralendamine polegi teab mis kaugel. Trööstitu, ei midagi muud. Aga, püüan ikka positiivset ellusuhtumist säilitada ja mõtlen, et vähemalt on soe. Kraade on päeval ligi 10 ja mina eelistan seda märga sooja kindlasti -30 kraadisele talvele. Pealegi on alati võimalik endale midagi soojendavat sisse süüa-juua. Näiteks indiapärast vürtsidega piimateed chaid, millesse lisatud safran eriti luksuslikuks ja purustatud mandlid oma langevat lund meenutava välimusega eriti talviseks teeb!

Vaja läheb:
4 tl lahtist musta teepuru
3 viilu ingverit
3 kardemonikupart (eemalda koor ja purusta uhmris seemned)
3 nelki (ikka seda vürtsi, mitte lille :)
1 tk kaneelikoort (tee väiksemateks tükkideks)
näpuotsaga safranit
piima ja mett maitse järgi
soovi korral 2 tl purustatud kooritud mandleid
kaunistamiseks tähtaniisi

Tee nii:
Aja 400ml vett keema, lisa teepuru ja kõik vürtsid. Lase keeda umbes 1 minut, tõsta tulelt ja lase veel paar minutit toatemperatuuril "tõmmata". Kurna tee tassidesse, lisa maitse järgi mett ja piima, jaota tassidesse purustatud mandlid. Serveeri ja kaunista iga tass ühe tähtaniisiga!