reede, 27. aprill 2012

Kolme Hispaania linna toorjuustukook

Üldiselt oli mul plaan teile täna ka siitkaudu kirjutada Tai hakklihasalatist ehk laabist, mida ma muuhulgas valmistasin Tuulil Lusika saates külas käies. Aga siis meenus mulle, et viimasest korrast, kui mõnest magustoidust või koogist rääkisin, on häbiväärselt palju vett merre voolanud. Nii et võtsin kätte ja ette ühe toorjuustukoogi, mis meie perele väga meeldis. Mul on viimasel ajal kuidagi niimoodi läinud, et blogisse satuvad pidevalt põnevate nimedega toidud. Ja ega see kord ka kuidagi erinev pole. Esimese hooga hakkaski Gourmet ajakirja autori Kemp Minifie kõigi aegade 10 lemmikretsepti nimekirja vaadates see kook silma just oma erilise nime tõttu - Three cities of Spain, kolm Hispaania linna. Lugu selle nime taga pole aga pooltki nii põnev, kui esmapilgul arvata võiks. "Three cities of Spain" oli Santa Fe´s tegutsenud kohviku nimi. Kohvik sulges oma uksed juba 70-ndatel, aga nende toorjuustukook elab tänaseni. Koogil on kolm ilusad kihti, tume küpsisepõhja, kreemikas toorjuustu ja valge hapukoore oma, mida minu fotol küll kahjuks üldse näha ei ole. Aga tehke ise järgi ja näete, mida ma mõtlen. Pildistamisega lihtsalt on vahel nii, et mõnikord tuleb hästi välja, teinekord jälle mitte päris! Või siis mitte üldse :)
 Three cities of Spain cheescake
Tegelikult valmistasin ma ka ühte teist Kemp Minifie lemmikkooki. Nimelt oliiviõliga sidrunikooki, mis sai jällegi võrratult ilus (sidrunikreemikiht oli nii sile, nagu iluuisujää), aga liiga hapu ja ei midagi nii erilist, kui olin oodanud. Nägin kunagi ühes Austraalia Masterchefi osas, kuidas keegi kuulus Itaalia kokk soovitas sidrunikooki oliiviõliga teha ja ütles, et see annab eriti hea kergelt mõrkja, värske, isegi natuke muruse maitse. Kasutasin aromaatset oliiviõli, aga lõpptulemuses käis tugev sidrunikreemi maitse sellest siiski nii üle, et kui poleks teadnud, ei oleks aru saanud, et selles oliiviõli sees on. Nii et retsepti ma siia kirja ei pane, kui keegi tahab proovida, siis kasutatud retsept on siin. Aga mina soovitaksin suhkrukogust suurendada. Mina panin hapususe tasakaalustamiseks lõpuks koogi peale munavalgekihi, aga päris lahendus see siiski ei olnud. Võimalik, et minule sattusid seekord lihtsalt eriti hapud sidrunid. Oli kuidas oli, aga mina jagan selle koogi puhul teiega hoopis pilti, mitte retsepti! Pilt on minu meelest rõõmus ja kevadine!
 Lemon and olive oil cake 3
Aga toorjuustukoogi jaoks läheb vaja:
350 ml purustatud küpsiseid
5 spl sulatatud võid
ca 60 g suhkrut (kui kasutad väga magusaid küpsiseid, võid suhkru ära jätta)
suts soola
***
650 g toorjuustu
4 suurt muna
1 tl vanilliekstrakti
200 g suhkrut
***
400 g hapukoort
1 spl suhkrut
1 tl vanilliekstrakti
Sega kokku purustatud küpsised, sulatatud või, suts soola ja 60 g suhkrut (kui kasutad). Sega ühtlaseks ja suru saadud segu ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga võiga määritud vormi põhja ja külgede alumistele äärtele. Pane vorm umbes 2 tunniks külmkappi. Kuumuta ahi 180 kraadini.
Vahusta toorjuustu, kuni see läheb pehmeks ja õhuliseks. Lisa munad ükshaaval, ise edasi vahustades, seejärel 1 tl vanilliekstrakti ja 200 g suhkrut. Mikserda madalal kiirusel, kuni kõik lisatud koostisosad on segunenud. Vala segu koogivormi ja küpseta 45 minutit kuni see keskelt veel kergelt väriseb vormi liigutades. Tõsta kook ahjust välja ja lase 5 minutit jahtuda. Jäta ahi samal ajal sisse.
Sega kokku hapukoor, 1 spl suhkrut ja 1 tl vanilliekstrakti. Laota hapukooresegu ühtlase kihina koogile ja küpseta veel 10 minutit. Tõsta kook ahjust välja ja tõmba terava noaga koogiääred vormi küljest lahti (muidu tekivad jahtudes koogi keskosasse vaod).
Pane kook (kergelt kaetult) veel mitmeks tunniks külmkappi. Tõsta mõni aeg enne serveerimist kook külmkapist välja, et seda toatemperatuuril pakkuda.

esmaspäev, 23. aprill 2012

Krevetid kahel lihtsal moel

Kevad on meil endiselt peidus ja meie oleme ka sel nädalal omamoodi peidus. Nimelt õnnestus meil üleeile õues jalutamas käies vaadata, kuidas meie väike Mannike rattaga mäest alla sõites lendu tõusis ja siis üsna õnnetult asfaldil maandus. Tegelikult oli tegu õnneliku õnnetusega, milles purunes Manni kiiver (jumal tänatud, et see peas oli) ja jalgratta pidurikang, aga terveks jäid kõik luud! Nägu on aga pisut ära äestatud ja Mann eelistab mõnda aega kodu seinte vahel kosuda!

See, et kevad peidus on ja päike vaid põgusateks hetkedeks vihmavalingute vahel välja tuleb, on olemise kuidagi laisaks teinud. Vahel on mul üheks nädalavahetuseks oma 5 plaani, mida kõike ma küpsetama-keetma hakkan. Seekord mitte. Laupäeval sai end kokku võetud ja valmis vuristatud üks valge šokolaadi mousse röstitud rabarberitega, millest peagi ka teile kirjutan, ja eile küpses ahjus kuldseks rabarberi tarte tatin, mida me vanillijäätisega sõime. Aga õhtuks otsustasime minna lihsaima vastupanu teed. Kõige lihtsam variant on minu meelest see, kui teeme midagi krevettidest. Krevetid valmivad vaid hetkega, neid ei pea pikalt ette valmistama ja võimalusi, kuidas neid põnevalt ja iga kord erinevalt valmistada, on miljoneid! Jagan teiega kahte Aasia hõngulist viisi, kuidas oma ilusad roosad krevetid kiirelt ning maitsvalt lauale panna.

Esiteks krevetid tamarindikastmes, mille retsept on päris Silja blogist, kes selle omakorda kaasa tõi oma hiljutiselt Vietnami-Kambodža reisilt. Tamarind on magushapukas tamarindipuu vili, mida Aasia ja Ladina-Ameerika retseptides kasutatakse roogadele hapu maitse andmiseks. Lihtne roog tamarindist ja krevettidest valmib vaid minutitega ja maitseb tõeliselt hästi.

 DSC_0084
Vaja läheb:
 500 g (puhastamata) krevette
200 g tamarindi või 70-100g tamarindi konsentraati
2 šalottsibulat
2 küüslauguküünt
soola, suhkrut, pipart

Tee nii: Sega tamarind või konsentraat umbes 1 dl sooja veega, kuni see lahustub. Kui kasutad seemnete ja niitidega tamarindi, siis sega, kuni kogu mahl on veega lahustunud ja eemalda siis seemned-niidid. Puhasta krevetid jättes neile sabaots külge. Kui Sul ei õnnestu puhastamata krevette saada, siis ära jäta sellepärast seda toitu tegemata, võid vabalt kasutada ka puhastatuid. Sega puhastatud krevetid kokku hakitud šalottsibula ja küüslauguga ning maitsesta soola ja pipraga. Prae neid pannil umbes minut või paar, kuni nad ilusad roosad on. Eemalda krevetid pannilt. Aja varem lahustatud tamarindivedelik pannil keema ja maitsesta soola, pipra ning suhkruga. Täpset suhkru kogust ei ole võimalik anda, sest naturaalse tamarindi ja erinevate konsentraatide magusus erineb suurel määral. Lisa valmis küpsetatud krevetid, sega läbi ja serveeri kohe. Maitsev roog ongi valmis!

Ja ka teise, tšilli-krevettide retsepti eest ei saa ma au endale võtta. See jäi mulle mõne aja eest silma Food&Wine veergudelt. Koostisosade pikk rivi võib esialgu võibolla pisut ehmatav olla, aga nende kokku panemine pole mingi eriline kunst ja lõppkokkuvõttes ütleksin mina siiski, et tegi on lihtsa retseptiga. Minu meelest on tšilli ja krevetid üldse justkui kokku loodud, nii et eksida pole peaaegu võimalik. Mugandasin retsepti pisut endale meelepärasemaks ja selline ta siis sai.

 Chilli shrimp 4
Vaja läheb:
0,5 kg (puhastamata) krevette
1 spl tomatiketšupit
1 spl kuiva valget veini
1 spl sidrunimahla
1 spl sojakastet
0,5 spl suhkrut
2 spl (maapähkli)õli
1 värske hakitud tšilli või 1 spl kuivatatut
2 küüslauguküünt, purustatud
1 spl sidrunheina, värsket või kuivatatut
1 spl purustatud ingverijuurt
mõned peotäied hakitud rohelist sibulat
peotäis hakitud värsket koriandrit
serveerimiseks riisi

Tee nii:
Tee igale krevetile terava noaga piki selga sisselõige ja eemalda tume veen, aga jäta krevettidele kest külge. Kui kasutad puhastatud krevette, siis jäta see etapp lihtsalt vahele.
Sega väikses kausis kokku ketšup, vein, magus tšillikaste, sidrunimahl, sojakaste ja suhkur.
Kuumuta suurel pannil pool õlikogusest hästi kuumaks ja prae krevette mõlemalt poolt, kokku umbes 1 minut, kuni nad alles hakkavad roosaks muutuma. Lisa pannile ülejäänud õli, lisa tšilli, küüslauk, ingver ja sidrunhein ning prae segades umbes 1 minut, kuni pannilt hakkab eralduma isuäratavaid aroome. Lisa rohelised sibulad ja varem kokku segatud ketšupisegu ning kuumuta veel umbes 0,5 minutit. Puista üle koriandriga ja serveeri kohe!

neljapäev, 19. aprill 2012

Üks lihtne "hiinakas" - kindral Tso kana

Nii mõnigi toit, mis lääne inimestele "hiinakat" tellides esimeste seas pähe tuleb, ei ole tegelikult teps mitte Hiinast pärit. Ja nii ka see vägeva nimega kergelt vürtsikas kindral Tso kana. Alguse on see saanud hoopis Ameerika Hiina restoranidest ja suure tõenäosusega polnud kuulsal väepealikul sellega mitte midagi pistmist.


General Tso`s chicken


Siit, Anu Lohki kirjutatud artiklist "Suurimad müüdid Hiina toidu kohta", võib lugeda veidi täpsemalt:
5. Müüt: Kindral Tso oskas teha lahingutväärt kanarooga
Vähemalt enamik ameeriklasi teab, et „kindral Tso kana“ ei ole üks neist veidratest Hiina muinasjuttudest, mida me teile raadiosaadetes ette loeme, vaid maitsev Hiina roog. Või on see ikka nii? Kuigi kindral Tso kana on Metsikus Läänes popp söök, ei teata Hiinas selles udutuhkagi.
Nii et kui mõned ajakirjanikud külastasid Tso kodulinna Hunani provintsis, vandusid isegi kadunud kindrali järeltulijad, et nad pole sellisest retseptist kordagi kuulnud.
Kindral Tso, pärisnimega Zuǒ Zōngtáng, ei ole tegelikult tuntud oskuse poolest valmistada kadestamisväärseid kanahõrgutisi. Tso oli hoopis võimas sõjamees, kes aitas maha suruda maailma suurimat kodusõda – Taipingi mässu.
Keegi ei tea, kuidas see juhtus, et kanaroa retsept vapra kindrali nimega ehiti. Pole ka teada, kes on retsepti algupäraseks autoriks. Loomulikult on kandidaate rohkem kui rubla eest...


On selle saamislooga kuidas on, aga valmib see roog väikse vaevaga (kuigi koostisosasid tundub võibolla esmapilgul üksjagu olevat) ja maitseb eriti hästi!


Vaja läheb:
1,5 tl seesamiõli
1 munavalge
60ml + 1 spl sojakastet
60 ml + 3 spl maisitärklist
500g kanafileed
200 ml kanapuljongit
1 tl Hiina tšilli-küüslaugu kastet
3 spl suhkrut
1 spl (maapähkli) õli + lisa praadimise jaoks
2 spl peeneks hakitud värsket ingverit
2 küüslauguküünt, peeneks hakitud
3 hakitud rohelist sibulat
serveerimiseks brokkolit ja riisi


General Tso`s chicken


Tee nii:
Sega seesamiõli kokku munavalgega. Lisa kokku 1 spl sojakastet ning 60 ml+2 spl maisitärklist. Lisa tükkideks lõigatud kana, sega kuni kõik kanatükid on kaetud. Lase 20 minutit marineeruda. Sega teises kausis kokku kanapuljong, tšilli-küüslaugu kaste, suhkur ning ülejäänud 60 ml sojakastet ning 1 spl maisitärklist.
Kuumuta suurel pannil õli, lisa ingver ja küüslauk ning kuumuta segades umbes 1 minut. Lisa puljongisegu, lase 3 minutit keeda. Hoia kaste soojas.
Kuumuta potis 1,5 cm õli. Lisa tükihaaval kana ja prae kõrgel kuumusel kuldseks. Tõsta kanatükid köögipaberile nõrguma. Kui kõik kanad on praetud, lisa need kohe sooja kastme sisse ning lisa roheline sibul. Aja keema ja serveeri kohe keedetud brokkoli ning riisiga.
/Idee: Food&Wine/

esmaspäev, 16. aprill 2012

Borani-e bademjan ehk Iraani pommu-jogurti dipp

Kas pole mitte ilus ja poeetiline nimi sellel lihtsal dipikastmel - borani-e bademjan! Ausalt öeldes hakkaski see mulle esmapilgul silma just oma kaunikõlalise ja eksootilise nime poolest ja seda Saveuri kodulehel uidates. Seejärel piilusin juba retsepti sisse ja vaatasin, et ohoo, väga põnev ja natuke teistmoodi lähenemine juba tuntud baba ganushi kõrvale! Aiapidude aeg on tulemas ja huvitavad dipikastmed lauale igati teretulnud, ma leian. Lisaks on enne liha grillile panekut väga lihtne oma pommud grillil mustaks kõrvetada ja üks iraanipärane kaste kokku segada. Küüslaugud-sibulad peavad siis küll enne ette valmistatud olema, aga see pole just suur tegemine.


Iranian eggplant dip 5
Vaja läheb:
2 pommut
70 ml õli (retsept nägi ette extra virgin oliiviõli kasutamist, aga mina segaksin selle kokku mõne maitsetu toiduõliga, et õli praadimisel tossama ei läheks, aga oliiviõli maitse alles jääks)
1,5 kollast sibulat
2 küüslauguküünt (üks purustatud, teine õhukesteks viiludeks lõigatud)
100 g Kreeka jogurtit
soola ja musta pipart maitse järgi
veidi safranit
peotäis hakitud Kreeka pähkleid
1/2 sidruni mahl


Tee nii:
Kuumuta ahi 190 kraadini, augusta pommud igalt küljelt kahvliga ja pane nad fooliumiga kaetud ahjuplaadile küpsema. Küpseta, aegajalt neid keerates, umbes tund aega või kuni koor on söestunud ja sisu täiesti pehme. Tõsta pommud ahjust välja ja lase jahtuda. Nüüd eemalda pommudest lusikaga kogu nende sisu ja tõsta sõelale nõrguma, umbes 20 minutiks.
Kuumuta pannil õli ja prae selles hakitud sibul kuldpruuniks. Tõsta umbes 1/3 sibulast köögipaberile nõrguma, aga jäta ülejäänud pannile. Lisa pannile purustatud küüslauguküüs ning pommupüree. Sega läbi ja prae umbes 5 minutit või kuni vedelik aurustub. Tõsta püree kaussi. Lisa jogurt, maitsesta soola ja pipra ning sidrunimahlaga. Kui kaste ei ole ühtlase kontsistentsiga, võid selle saumikseriga kergelt üle püreestada. Lase täielikult jahtuda.
Kuumuta pannil veel õli ja prae küüslauguviilud kuldpruuniks. Tõsta ka need köögipaberile nõrguma.
Tõsta pommukaste serveerimistaldrikule või -kaussi, puista peale näpuotsaga safranipulbrit (kui kasutad safraniniidikesi, siis leota neid esmalt 1 spl vees ja piserda siis see üle dipikastme). Puista pommukaste üle pruunistatud sibulate ja küüslauguga ning hakitud Kreeka pähklitega.


Iranian eggplant dip 1

neljapäev, 12. aprill 2012

Kevadekuulutaja spargel, seekord veidi teistmoodi - Shandongi moodi

Minu meelest on toidulaual kaks põhilist kevadekuulutajat – magusatesse roogadesse minev rabarber ja soolastesse spargel. Mõlemad on meil siin praeguseks täiesti müügil, aga rabarberi hinna peale käsi veel esialgu ostma ei tõuse. Meenuvad pisikesed kobrulised lehed, mis mu Peedu aias peagi täiesti tasuta pea päikse poole sirutavad ja 5-6 eurone kilohind ei meelita. Noh, olgem ausad, mõned varred oleme siiski Mannile suhkru sisse pistmiseks ka ostnud ja ühe koogi sisse jagus ka veidi. Ilusad rohelised Itaalia sparglid aga on vahel suisa soodushinnaga, nii et neid võib kohe rõõmuga osta. Eriti suureks läheb osturõõm, kui enne veidi lugeda, milliseid suurepäraseid vitamiine ja muid häid aineid need rohelised varrekesed pungil on: foolhapet, kaaliumi, kiudaineid, B6 vitamiini, jne, neis on vähe naatriumit ning kaloreid ja üldse mitte rasvu ega kolesterooli. Nii et igati super toit, kui mitte lausa supertoit (superfood)!

DSC_0009
Spargel ei taha minu meelest, et temaga mingit imet tehakse. Piisab kergest grillist, lisandiks natuke head oliiviõli, suts parmesani või õhuke viil sinki. Muna on talle ka alati hea kaaslane. Ja sellest printsiibist lähtusin ma ka oma selle aasta esimese rohelise sparglikimbu kallale asudes. Aga seekord leidsin lahenduse hoopis kaugemalt, nimelt Hiinast, kus kuuldavasti spargel on väga kallis ja täielik delikatess. Saveurist saadud idee järgi valmisid sparglid Shandongi moodi, neid oli imelihtne teha ja tulemus oli ausõna täiesti võrratu! Nii et üks idee juba varakult ette, kui peagi turul jalutades värskete kodumaiste sparglite peale satute.

Asparagus shandong style 1
Vaja läheb:
700 g spargleid (koori kergelt alumised osad ja lõika varred ca 5 cm tükkideks)
2 spl sojakastet
2 tl seesamiõli
Mõned tilgad tšilliõli
1 tl röstitud seesamiseemneid
Tee nii:
Aja suur pott veega keema ja keeda spargleid umbes 2-3 minutit (kui sparglivarred on väge peenikesed, siis piisab ka 1,5-2 minutist). Kurna ja vala üle külma veega. Nõruta ja kuiata köögipaberiga kuivaks. Sega kokku sojakaste, seesamiõli ja tšilliõli. Lisa saadud kastmesse sparglivarred ja sega läbi. Serveeri kohe puistates sparglid üle röstitud seesamiseemnetega.

pühapäev, 8. aprill 2012

Värvilisi pühi!

DSC_0283


Soovin teile kõigile värvilisi, päikselisi, ilusaid ja maitsvaid kevadpühi!


DSC_0278 DSC_0259
DSC_0260
DSC_0240 DSC_0229
pea and mint soup 1 DSC_0161
DSC_0182
DSC_0178 DSC_0201
DSC_0125

reede, 6. aprill 2012

Pühaderüüs Elsass

Nagu eelmises postituses välja lubatud, jagan teiega seekord pildikesti munapühaderüüs Elsassi piirkonnast Prantsusmaal. Ja natuke juttu ka ikka. Mul oli nimelt sel nädalavahetusel jälle sünnipäev! Ses mõttes, et asiste kingituste asemel tahan mina pigem sünnipäevakingina kuhugi emotsioone koguma minna ja seekord otsustasime külastada Elsassi, kus me varem käinud veel polnudki. Sünnipäev oli küll päriselt juba veebruari lõpus, aga kuna siis oli õues üsna nohune ilm, otsustasime oma väljasõidu korraldada märtsi viimastel päevadel. Ja õigesti tegime, sest nüüd, kuu aega hiljem, paitas meid iga päev soe päike ja terve loodus õitses. Henri laulis mulle iga päev ikka uuesti ja uuesti, et "Jutal on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev...", nii et kohe ikka nagu päris! :)

Chateau d´Isenburg 19
Chateau d´Isenburg 4 Chateau d´Isenburg 7
Chateau d´Isenburg 9 Chateau d´Isenburg 5
Chateau d´Isenburg 12
Chateau d´Isenburg 11 Chateau d´Isenburg 10
Chateau d´Isenburg 16 Chateau d´Isenburg 15
Chateau d´Isenburg 26
Chateau d´Isenburg 3 Chateau d´Isenburg 18
Chateau d´Isenburg 17 Chateau d´Isenburg 25
Chateau d´Isenburg 14
Ööbimiskohaks valisime Isenbourgi lossi, mis asub Colmari lähedal, väikse Rouffachi nimelise linnakese kohal keset viinamarjaväljasid. Meie juurest on sinna umbes 3 tunnine tee. Asusime teele varsti peale seda, kui olime ära vaadanud Lusika saate, kus mul oli au saatekülaline olla, ja kohale jõudsime 14 paiku. Jällegi saime oma broneeritud tavatoa asemel lossi peahoones asuva kahe toaga palju luksuslikuma numbri (saladuskatte all võin öelda, et selline õnn tabab SLH liikmeid ja SLH liikmeks saab nende kodulehel täiesti tasuta). Juba mitme nädala eest kirjutati meile Isenbourgist ja uuriti, kui vana on meie Mann, et nemad tahaksid talle üllatuse tuppa valmis panna. Ja üllatus oligi Manni toas voodi peal, suur kotitäis igasuguseid asju - karvane karu, laste dušigeel, seep ja tiigrikujuline svamm, kõrrejook, kommipakk, saiake, üllatusmuna. Nüüd läks kindlasti midagi meelest ka. Meile oli tervituseks lossi veinikeldri Gewürtztraminer ja kohaliku mesiniku kreemjas mesi. Laual ootas vaagen puuviljadega. Meil oli kõht pagana tühi, aga vaadates kella tundus, et peame midagi kohutavat korda saatma - minema ise Elsassis olles mõnd kiirtoidukohta otsima, sest tavaliselt Prantsusmaal peale kl 14 süüa ei anta ja restoranid avavad taas oma uksed alles õhtusöögiks. Uurisime siis oma lossipreilide käest järgi, et kas äkki kuskil siiski mõni avatud restoran on ja nemad olid meie küsimuse üle väga üllatunud. "Loomulikult saab ka sel kellaajal süüa!", oli nende vastus. Ja tõepoolest, sõitsime Colmari imeilusasse muinasjutu-vanalinna ja pea kõik söögikohad olid nõus meile sooja toitu pakkuma. Ahhetasime siis veidi neid tänavaid pidi ja maandusime ühe munapühadeehteis restorani väliterrassile. Ei jõua ära imestada, kuidas sealkandis kõik ärid ja eramajad on pühade jaoks üleni kaunistatud - akendel jänesed, värvitud munad, kanad, tibud, lindid jne. Äärmiselt rõõmsameelne vaatepilt. Henril oli juba pikemat aega pardiisu ja temale saabus piprakastmes part praekartulitega. Ja ohhissand, miliseid praekartuleid nad sealkandis teevad - sibula ja väikse pekiga praetud, otsast otsani maitset täis. Mannile tulid samad kartulid, aga juurde veiselihaburger. Ise ütles ta enne tellimist, et tal pole kõht üldse tühi ja et me võime kõik tema söögid ära süüa, aga tegelikult pistis kõik nahka. Mina proovisin Saveloy salatit, millest olin lugenud tutvudes Elsassi köögiga. Oli ka täitsa hea, aga nii palju vorsti ma siiski ära süüa ei jõudnud. Salatisse käiski peamiselt salatilehed, peenteks ribadeks lõigatud kohalik vorst, hapukas salatikaste ja mõned tomatid, hapukurgid, oliivid. Sai ära proovitud, aga enamasti käisin teiste taldrikutelt praekartuleid röövimas ja uhasin aga head Elsassi sinepit neile peale. Ahjaa, kohalikku pinot noir´i jõime muidugi ka ja seda sealkandis eriti poppidest kohalikest pika jalaga rohelistest Elsassi klaasidest. Colmari kohta olime lugenud, et üks selle linnaosa, mis tõlkes tähendab Väike Veneetsia, on eriti ilus. Oli küll, aga erakordselt väike oli see ka. Linnaosaks on seda kindlasti palju nimetada, tegu on ühe kohaga, kust väga ilusti majade vahelt voolab läbi kanal :).

Colmar 15 Colmar 14
Colmar 13 Colmar 11
Pinot noir Kugelhopf
Colmar 10 Servila (Saveloy) salad
DSC_0405
DSC_0389
Colmar 8 Colmar 6
Colmar 4 Colmar 2
Colmar, little Venice 1 Colmar, little Venice
Colmar Colmar 3
Mõtlesime esimesel päeval veel väikseid külakesi pidi sõita, aga päev vajus järsku õhtusse ja läksime tagasi koju. Vahepeal oli meie tuba ilusti ära koristatud, kardinad ette tõmmatud ja igaühe padja peale väike šokolaadikomm poetatud. Mann unistas juba üle kõige sellest, et ta järgmisel päeval saaks hotelli basseinis liguneda - ta on meil üks hull veeloom. Nii et teisel hommikul peale hommikusööki, kui Mann oli mõned lossiaiatiirud oma kaasa võetud jalgrattal teinud, külastasime veidi kohalikku spad - basseini, aurusauna, kuuma sauna ja vist küll ühe maailma ilusaima vaatega mullivanni. Mullivanni ümbritseb kõrge klaassein ja sellest paistavad lõputud viinamarjaväljad. Kujutan ette, et sügisel on seal eriti ilus. Kui me Manni lõpuks basseinist välja saime, võtsime suuna väikeste külade poole. Esimesena mõtlesime külastada umbes 20 km kaugusel asuvat Kaysersbergi. Ütlesime aga oma tom-tomile, et valigu looduskaunis tee ja vältigu kiirteid. Me üldse ei vaadanud, mis tee ta meile välja arvutas ja muudkui sõitsime. Suur oli meie üllatus, kui juba oma pool tundi mööda mäekülgi üles olime vuranud ja avastasime, et sihtpunkti on veel ligi 50 km. Teine püüdis elu eest meile ilusat sõitu teha, aga nii suure ringiga me siiski minna ei plaaninud. Ilusad vaated avanesid aga seal kõrgelt mäe otsast küll. Kaysersberg oli samuti imearmas õitsev linnake, millest kärestikulised jõed läbi voolasid, keset linna viinamarjad kasvasid ja majad juba tuttavlikult kaunistatud olid. Oli pühapäev, aga kõik poekesed olid lahti ja süüa anti ka täiesti valel kellaajal. Sellise asjaga pole me siin Luxis elades juba ammu üldse harjunud ja see annab Elsassile veel omakorda plusspunkte juurde. Vaatasime, et ühe restorani tavamenüü peale on kleebitud väike post-it, millel on kirjas, et saadaval on valged sparglid kahe singi ja kahe kastmega. Valged kergelt pähklise maitsega sparglid on aga Elsassi kevadine spetsialiteet. Alguses olin ma pisut skeptiline selles osas, et kas ikka saab olla, et juba kohalik spargel valmis on, aga kui nägin tee ääres käsitsi maalitud silte, mis kutsusid otse farmist värskeid spargleid ostma, siis kahtlused hajusid. Toit oli lihtne - punt hõrke spargleid, paar viilu vinnutatud sinki ja teine paar keedusinki, kausike paksu majoneesiga ja teine vinegretiga. Valge spargel on tegelikult muide sama taim, mis roheline, aga valgele pole kasvamise ajal valgust näidatud ja nii erinevad nad teineteisest ka maitsenüansside poolest.

Kaysersberg 1 DSC_0486
Kaysersberg Kaysersberg 3
DSC_0466 Kaysersberg 2
Kaysersberg 6 Kaysersberg 4

Kaysersberg 7

Sõitsime pisut edasi ja jõudsime järjekordsesse imeilusasse linnakesse nimega Riquewihr. Kohe, kui parkimisplatsile jõudsime, jalutas meile vastu, teiste autode vahelt välja, üks kartmatu toonekurg. Teda üldse ei huvitanud, et inimesed temast kõigest paar meetrit eemal seistes pilte tegid ja ümberringi autod sõitsid. Tegime siis ka sellest kurioosumist pilti ja läksime edasi linnaga tutvuma. Kohe esimeses turistinänni poes märkasime, et põhiline müügiartikkel on karvane toonekurg. Hakkas tunduma, et kohtusime just enesele teadmata kohaliku kuulsusega. Hiljem netist uurides lugesin, et see parkimisplatsil külastajaid tervitav toonekurg on tõesti seal sage külaline ja omamoodi linna visiitkaart. Üldiselt on Riquewihr üldse tuntud selle poolest, et seal on paljudel toonekurgedel pesad. Linnake ise asub mäeküljel ja selle kesklinn on lihtsalt uskumatult hästi säilinud. On täiesti tavaline, et majade uste kohale graveeritud ehitusaastad jäävad 1500.-1600.ndatesse. Ja muidugi veelgi rohkem munapühadekaunistusi. Turiste oli aastaaja ja nädalapäeva kohta üsna palju, aga veel mitte häirivalt. Mõnus melu oli. Aga seda ma siiski ette ei kujuta, milline see olukord seal tipphooajal on. Üks maiustusetädi pakkus meile proovimiseks Elsassi makroone, mis nagu välja tuli on need kookoshelvestest makroonid, mitte mandlijahust. Maitsesid hästi!

Riquewihr 12 Riquewihr 9
Riquewihr 8 Riquewihr 7
Riquewihr 6 Riquewihr 5
Riquewihr 3 Riquewihr 4
Riquewihr 2
Bretzels Riquewihr 1
Riquewihr DSC_0489
Selleks hetkeks igatses Mann juba jällegi hirmsasti basseini järgi ja sinna me siis suuna võtsimegi. Pikutasime seal päiksepaistel ja Mann hullas muudkui vees, kuni mulle järsku turgatas, et äkki ei ole spa seinakella kellakeeramise ajal edasi keeratud. Meil aga oli Rouffachi linnas, Chez Julien´i restoranis kl 19.30 laud kinni pandud. Kihutasime tuppa ja tuli välja, et minu sisetunne ei petnud mind. Õhtusöögini oli oma 20 minutit aega, meie aga olime märjad nagu kassid, ujumisriietes ja hommikumantlites. Mingi ime läbi saime 10 minutiga valmis, Mann istus ratta selga ja veeresime mäest alla restorani. Hea oli, et õigeks ajaks jõudsime, sest kõik selle suure restorani lauad olid sööjaid juba täis. Minul oli kindel plaan ära proovida kohalik hapukapsas, sest selle poolest on Elsassi köök ju kõikse kuulsam. Lugesin, et Elsassis on umbes selline vanasõna: ükski hapukapsas ei kõlba süüa enne, kui seda on vähemalt 7 korda üles soojendatud! Minu meelest väga õige, hapukapsas läheb üha uuesti soojendades aina paremaks ja paremaks. Et ennast millegagi üllatada, tellisin hapukapsast nii, nagu ma juba sealkandis mitmes menüüs seda näinud olin - koos kalaga ja rieslingu kastmes. Mõte hapukapsa ja kala kooslusest ei pruugi just väga isuäratav olla, aga olles näinud, kui hea maitse elsaslastel toidu osas on, olin ma kindel, et kui nad seda söövad, siis peab see ka maitsev olema. Ja nii see tõesti oli - suhteliselt hapu hapukapsas all, juurde natuke kartulipüreed, kõige krooniks suuret tükid lõhe ning tilaapiat, lisaks kreemine kaste rieslingust. Tõeliselt hea oli ja ma ütlen, et kui teile kunagi pakutakse hapukapsast kalaga, siis ärge nina kirtsutage ja söömata jätke! Ahjaa, kiirustamise käigus ei pannud me tähele, et fotoka aku oli vahepeal tühjaks saanud, nii et hapukapsaid kalaga peate ise ette kujutama :). Muu söödud kraam oli ka kõik maitsev, aga mitte midagi sellist, millest pikemalt teile kirjutada. Õhtul koju jõudes oli Manni voodi peal jällegi kotike väikeste snäkkide ja üllatustega.

Ahjaa, Isenbourgi hommikusöögid olid kobedad, aga Tuilerieeni omadele jäid ikka kõvasti alla. Üllatav oli see, et oma erinevate saiade poolest tuntud elsaslased ei suutnud hommikuti hommikusöögilauale head saia pakkuda. Aga magus ja õhuline rosinatega kugelhopf oli alati esindatud. Samas kui mõelda, et tegu oli Prantsusmaaga ja et Prantsusmaal on üsna tavaline, et hommikusöögiks on heal juhul vaid croissant moosiga, siis oli valik ikka silmipimestavalt rikkalik. Croissantid ja lehetaignast šokolaadisaiad olid muidugi olemas. Jõime vist liitrite viisi värskelt pressitud apelsini- ja greibimahla ning nautisime kaunist hõbedast serviisi ja imelisi vaateid päikselistele viinamarjaväljadele.

DSC_0537
Chateau d´Isenburg 2 Chateau d´Isenburg 1
Üldiselt oli meil plaanis viimasel päeval teha vaid peatus Strasbourg´is, aga kui sinnapoole sõitma hakkasime, siis köitis meie tähelepanu eemal mäetipus asuv võimas kindlusloss. Elsassis on vist üldse iga mäe otsas mõni loss ja enamasti mäe jalamil veel teinegi, aga see oli nii suur, et paistis eriti silma. Vaatasime kaardilt järgi, et tegu on Ht Köningsburgi lossiga ja keerasime teelt kõrvale. Kindlus ehitati esialgu 12.-15. sajandil, aga 30-aastases sõjas sai see üsna saatuslikult kannatada, kuni 1900.ndate alguses võeti kätte ja ehitati kogu võimas kompleks täies hiilguses taas üles. Eriti äge oli lossis kolada muidugi lastel ja meestel - põnevad käigud, raudrüüd, iidsed relvad, hiiglaslikud kahurid. Minu poolehoid kaldus aga ümberringi avanevatele vaadetele. Kindlasti tasub ära käia, kui sinnakanti satute, aga rahvast oli juba praegu uskumatult palju, nii et ma isegi ei kujuta ette, mis seal suvel toimuda võib. Strasbourg´is tegime ka peatuse, aga üldiselt oli nii, et peale neid imeilusaid külasid ei jätnud Strasbourg meile mitte mingisugust erilist muljet. Süüa jälle peale kl 14 ei saanud, nii et tunne oli igati kodune! Kolasime veidi ringi ja tulime tulema! Igatahes ei osanud meist keegi sellist vägevat ja emotsiooniderohket reisi oodata ja mina soovitaksin kõigile kel võimalik kindlasti Elsassi külastada!

Ht Köningsburg 3 Ht Köningsburg 1