kolmapäev, 29. august 2012

Lihtsad matcha tee ja tumeda šokolaadi trühvlid

DSC_2964


Jaapani rohelisel matcha teel on miljon kasulikku omadust. Kuna ma olen need juba kord Umami.ee veebipoes kirja pannud, siis kopeerin sealse teksti selguse huvides ka siia:
Matcha on jahvatatud roheline Jaapani tee, mida traditsiooniliselt serveeritakse teetseremoonia käigus. Pärast teelehtede korjet kuivatatakse need tervete lehtedena ning seejärel jahvatatakse lehed peeneks pulbriks. 

Matcha tee on võrreldamatult tervislik:
* matcha tee on rohelisest teest kordi tervislikum, kuna matchat juues juuakse ära lahustunud teelehed, aga rohelise tee puhul vaid teelehtede tõmmis;
* 1 klaas matchat võrdub antioksüdantide ja toitainete sisalduse poolest 10 klaasis rohelises tees sisalduvaga;
* matcha kiirendab ainevahetust ja põletab kaloreid;
* viib kehast mürgid välja (detox);
* rahustab ja lõdvestab;
* tõstab tuju ja suurendab keskendumisvõimet;
* annab organismile C-vitamiini, tsinki, kroomi, magneesiumit;
* võitleb viiruste ja bakterite vastu;
* on kiudainerikas;
* alandab kolesterooli ja veresuhkrut.
Kõlab ju lausa uskumatult, kas pole? No ja lisaks sellele, et matchat võib juua teena, võib sellest valmistada ka erinevaid magustoite, näiteks nagu neid imelihtsaid šokolaaditrühvleid, mis tänu ohtrale tumeda šokolaadi sisule ja matcha tee kattele, on tegelikult ühed antioksüdandipommid! Millise hingerahuga võivad magusasõbrad neid nautida teades, et nad oma tervisele ainult head teevad :).

DSC_2941


Vaja läheb:
300 g tumedat šokolaadi
90 ml vahukoort
30 g võid
katteks mõni tl matcha tee pulbrit

DSC_2923


Tee nii:
Pane potti hakitud šokolaad, vahukoor ja või. Kuumuta segades, kuni kõik on sulanud ja segu ühtlane. Ära keema lase! Lase segul maha jahtuda ja tõsta külmkappi seniks kuni see pole veel päris tahke, aga lusikaga vajutamiseks tuleb ikka suruda :). Kasuta teelusikat või nt melonist pallide lõikamise lusikat ja tee segust hulk meeldiva kujuga tükke. Või vala veel vedel segu hoopis küpsetuspaberiga kaetud madalasse vormi ja lõika külmunud segust hiljem hoopis ruudud. Keeruta trühvleid matcha pulbris kuni nad igalt poolt sellega kaetud on. Hoia kuni serveerimiseni külmkapis!
PS! Sobivad eriti hästi kohvi kõrvale!

pühapäev, 26. august 2012

Parim Caesari kaste...

... lühidalt ja lihtsalt, et see käepärast oleks ja ma iga kord ei peaks tund aega paberihunnikutes tuhnima enne salatitegu! Kuidagi veider tundub see lihtsalt siia üles lajatada, ilma piltideta ja puha, aga tegelikult see toidublogi algselt ju selleks tehtud saigi, et endal retseptid alati käepärast oleksid! Päris korrektne niimoodi seda Caesari kastet teha ei ole, peaks ikka ise munadest tegema, aga mul on toore muna kasutamisega seoses mõningaid eelarvamusi ja seetõttu valmib meie Caesari kaste majoneesist. Nii et siit ta siis tuleb:

Vaja läheb:
1 küüslaugu küüs
1 anšoovis
5 spl head majoneesi
1 spl sidruni mahla
1/4 tl Dijoni sinepit
1 tl Worcestershire kastet
1 spl oliiviõli
musta pipart

Sega kokku kõik koostisosad peale oliiviõli ning musta pipra ja püreesta saumikseriga. Lisa õli ja sega kaste ühtlaseks. Maitsesta musta pipraga.
Salati osas meeldib mulle eriti ahjust tulnud küpse lõhe, äsja röstitud ning küüslauguga määritud täisterasaia tükkide ja värskelt riivitud parmesaniviiludega variant!

pühapäev, 19. august 2012

Tai veisesabasupp, värske ja kergelt vürtsine

See, et veise sabast saab tõeliselt maitsekaid hautiseid valmistada, pole vist enam suur uudis. Aga ma leian, et sellised pikalt ahjus küpsenud hautised kuuluvad pigem talvisele toidulauale (eriti arvestades, et eile ja täna on meil siin umbes 35 kraadi sooja olnud). Niisiis otsustasin kasutada minu käsutuses olevaid lihaveise sabasid (järjekordselt pärit Liivimaa Lihaveise põnevast tootevalikust) selleks, et keeta juba ammu minu mõtteis mõlkunud vürtsikashapu Tai veisesaba supp. Pikemaajaline lugeja on kindlasti juba aru saanud, milline soe isiklik suhe on mul erinevate Tai suppidega :). Pärit on see supp Lõuna-Tai moslemite köögist, millele iseloomulikult keedetakse seda ohtrate vürtsidega maitsestatult. Pikk keetmisaeg tasub end kuhjaga ära, sest veise saba annab puljongile selle aja jooksul tõeliselt rikkalikult maitset, mis laimi hapukuse, ürtide värskuse ja tšilli tulisusega üheskoos moodustavad unustamatu terviku!

Thai muslim oxtail soup 1

Vaja läheb:
1 kg veisesabasid
4 kardemoni kupart
2 tl valge pipra terasid
1 spl soola
mõned viilud värsket ingverit
1 sibul
200 g kirsstomateid
2-3 laimi mahl
2-3 rohelist sibulat
peotäis värsket koriandrit
Serveerimiseks soovi korral jasmiiniriisi

Thai muslim oxtail soup
Tee nii:
Pane sabad suurde supipotti ja kata külma veega. Aja vesi keema, keera tuli madalaks, et supp vaid õrnalt keeks. Eemalda tekkiv vaht kuni seda enam ei teki. Nüüd lisa kardemonikuprad, kaneelikoor, pipraterad ja sool. Kata pott kaanega ja lase umbes tund aega keeda. Kontrolli aegajalt, et vedelikku oleks piisavalt (kataks ära kõik sabad) ning lisa vajadusel keevat vett.
Peale esimest tundi lisa viilutatud sibul ja ingver. Lase supil veel 1,5-2 tundi madalal kuumusel keeda. Umbes 5-10 minutit enne selle aja lõppu lisa supile terved kirsstomatid.
Nüüd peaks liha sabakontide küljest praktiliselt ise ära kukkuma ja suussulavalt pehme olema. Tõsta pott tulelt ja lisa soola, kui tarvis. Maitsesta laimimahla ja purustatud tšillidega.
Serveeri puistates supp üle hakitud rohelise sibula ja koriandriga.
Soovi korral võib lisada ka peotäie krõbedaks praetud šalottsibulaid. Söö eraldi roana või serveeri kõrvale auravat jasmiiniriisi, nagu Tais.

neljapäev, 16. august 2012

Kõue mõisas Ottol külas

Just nii soovisid Kõue mõisa taas ellu äratanud Mary ja Erik panna oma külalised tundma - et nad on saabunud külla kuulsale maailmarändurile ja Kõue mõisa kunagisele omanikule, Otto von Kotzebuele. See on neil suurepäraselt õnnestunud ja palju rohkemgi veel. Lisaks vana aja hiilgusele, eksootilistele kildudele maailmast, luksusele, ilule ja hubasusele, võib Kõuel kindlasti tunda ka selle uute omanike karakterit ja seda, millise koguse oma hinge on nad sellesse projekti pannud. Ilus!
DSC_2251
DSC_2207
Aga alustagem siiski algusest, ehk siis sellest, kuidas me otsustasime sel aastal oma pulma-aastapäeva tähistada just Kõue mõisas (eelmise aasta Vihulas käigust kirjutasin siin). Esmakordselt lugesin uuest lihvimalöödud pärlist kevadel Pireti blogist, seejärel käis Kõue mõisa nimi läbi arutlusel, kuhu võiks sel suvel veel meie meeleoluka toidublogijate seltskonnaga minna. Kuulnud, et kui Kõuele, siis kindlasti koos ööbimisega, hakkasin asja uurima ja meile hakkas see idee meeldima. Paar päeva pärast toa broneerimist helises ühel laupäeva hommikul mu telefon ja mu hea sõbranna Mari rääkis õhinal, et ta käis äsja ühes metsikult lahedas kohas ja et tema meelest peaksime kindlasti sinna minema. Muidugi oli tegu Kõue mõisaga. Kuulasin huviga tema loo ära, kuidas nad korraks teel Tallinnast Tartusse Kõuelt läbi olid plaaninud põigata, aga tänu pühendunud pererahvale olid sinna paariks põnevaks tunniks jäänud, kuulates lugusid mõisa ajaloost, uudistades elluäratatud hooneid ja edasisi plaane ning maitstes Kõue restorani Kaheksa jalga andekate kokkade Artur Ovchinnikovi ja Vladimir Upenieki hõrgutisi, ja tundsin ilmselget heameelt, et varsti varsti olemegi ka ise Kõuel.

DSC_2202
DSC_2180
DSC_2192
DSC_2188


Kohale jõudsime pühapäeva päeval, kui õhk virvendas suvekuumusest. Astusime Kõue peahoone fuajeesse ja olime otsekohe selle lummuses. Sealseid detaile, maale, raamatuid, vaase, kujusid, maske, lilli, linde, mis läbivad kogu mõisakompleksi, võibki vist imetlema jääda. Taustaks mõnus muusika ja läbi maja liikuv kerge jahutav tuul. Saime endale Parnassuse nimelise toa tõllakuuris, kus iga toa juurde kuulub üleni klaasist rõdu vaatega puhtasse kodumaisesse loodusesse. Kõuel ei ole tubadel numbreid, vaid nimed, mis on inspireeritud Otto von Kotzebue elust ja rännakutest. Iga toa juurde käib oma lugu, mida hotelli tõeliselt hoolitsev personal hea meelega selleks aega võttes ka külalistega jagab. Iga tuba on eriline ka sinna kogutud sisustusdetailide osas ja mõisa kujundamine on vist küll üks igikestev protsess. Kõuele ei lisata detaile kiirustades, vaid oodatakse, kuni täpselt sobilik element "välja ilmub", et see siis oma kohale seada. Nii ilutses meie toas voodi kõrval tõeliselt ilus keraamiline lauajalg, mis esialgu veel oma ülemist osa ootas ja sellele vaatamata tuba kaunistas ning sellele omapära lisas. Hotelli fuajees pildistasin aknale asetatud väikest kujukest ning paari tunni pärast samast aknast möödudes avastasin, et minu modelliks olnud kuju oli kuhugi mujale viidud ning asemele olid tulnud erinevas suuruses klaasist pudelikesed.
DSC_2214
DSC_2203
DSC_2197
DSC_2200
DSC_2205


Lõunaks saime hotellist kaasa piknikukorvi ja kaks pehmet pleedi ning sättisime endid sisse peahoone taga pargis oleva tiigi peale ehitatud sillakesel. Jalad jahutavas vees, pakkisime lahti meile kaasa pandud korvi, millest leidsime ilusti valgesse paberisse pakitud friteeritud kevadrullid magushapu kastmega, suure juustuvaagna aprikoosimoosiga, magusad küpsised ja puuviljasalati. Kõik äärmiselt maitsev ja kogu piknik ise tõeline idüll.
DSC_2219

Kuna tulime Kõuele otse eelmisel päeval toimunud pulmast, kuhu mina saabusin otse öiselt lennult, siis ei suutnud me peale rikkalikku lõunat ja uimastavat suvekuumust muud ette võtta, kui lõunauinakule suunduda. Päike oli aga tõllakuuri tõeliseks saunaks kütnud, ainuke võimalus veidigi sõba silmale saada oli avades nii rõdu kui toa ukse pärani, ise linade peal täiesti liikumatult lamades. Selline kuumus on Eestis siiski üsna harv külaline, nii et loomulikult ei ole siinsed toad varustatud konditsioneeridega ja äsjaavatud hotellis polnud sel hetkel ka veel ventilaatoreid välja jagada. Peale mõningast võitlust palavusega saime aru, et niimoodi ei tule romantilisest pulma-aastapäeva väljasõidust midagi välja. Õnneks pakuti meile lahkelt võimalust ööbida peahoone paksude kiviseinte vahel, mille tube päike liiga kuumaks ei suuda kütta. Võtsime pakkumise tänulikult vastu ja olime eriti rõõmsad, et meile avanes võimalus peatuda hiiglaslikus toas nimega Beethoven, mis sai omale nime tänu sellele, et kuulus helilooja kirjutas muusikat Otto von Kotzebue isa Augusti kirjutatud näidenditele ja olevat mõned üllitised pühendanud isegi Otto naisele Amaliele (kui kõik kuuldu mul nüüd ikka õigesti meelde jäi). Varusime endale kumbki meie toa ees laiuvast rikkaliku valikuga raamatukogust terve hulga lektüüri, panime need tuppa ootele ja läksime õhtusöögile.
DSC_2216

Etterutates võin öelda, et Kõuele tasub kasvõi ainult toidu pärast minna, sest kokkade tandem teeb sealses köögis tõelist imet. Menüü näeb iseenesest välja lihtne, aga kõik see, mis pärast taldrikutel lauale tuuakse, on kõike muud kui seda. Põhimõtteliselt väljendab menüüs kirjutatu vaid paari tähtsamat koostisosa, millest roog valmib, aga üllatusi, mis nende koostisosade ümber, peal ja juures on, saab tunda alles siis, kui roog saabub. Peakokk tervitas meid mee ja ürdikastmes soolakurgi ja redistega, mis maitsesid hästi ja värskendavalt. Edasisi käike oodates läks õues taevas järsku tumedaks ja Kõue mõisa restoranid laialt avatud ustest kärgatas sisse pesuehtne kõu. Kas pole võimas! Mina tellisin pearoaks "merilest kalamarjaga, lisandiks suitsukõrvits", Henri aga "pardifilee kartuli-kanasüdame hautisega". Suurtel taldrikutel saabunud kunstiteosed maitsesid taevalikult, nägid kaunid välja ja kõht sai korralikult täis, mis on nii tervitatav nähtus ühe gurmeerestorani juures. Ära sai proovitud ka brüleekreem rosmariiniga, mis oli suurepärane punkt maitsvale õhtusöögile.
DSC_2233
DSC_2230
DSC_2239
DSC_2242


Õhtul küsiti meilt, mis kell me hommikusööki sööme. Pakkusime siis kellaaja välja, aga olime pisut üllatunud, et miks seda nii täpselt teada on vaja. Vastuse saime hommikul, kui meie palutud kellaajaks oli keset restorani kaetud meile kahele rikkalik laud särava serviisiga, taustaks laulis Louis Armstrong, mööda jalutav mõisahärra uuris, kuidas me magasime, ja meie nautisime pikka hommikusööki - värskeid salateid, singi- ja juustulõikeid, müslit ja jogurtit, pasteeti, suitsulõhet ja värsket leiba, auravat kohvi... Elu on Kõuel ilus!
DSC_2255
DSC_2253
DSC_2252


Tegelikult võiks veel palju kirjutada – pererahva suurejoonelistest plaanidest, käimasolevatest kunstiprojektidest, kuuldud lugudest - aga tegelikult soovitan ma hoopis, et käige ise Kõuel ära, vaadake oma silmaga ja kuulake oma kõrvaga, sest oma silm on kuningas ja kõik need lood, kuulduna Kõuel, lähevad kujutlusis päriselt elama!

DSC_2229