kolmapäev, 30. oktoober 2013

Siis kui meie Mann jälle Halloweeni pidas

Hei sõbrad. Täna on Halloween ja Eestis on see absoluutselt ebaoluline sündmus. Aga meie Mannile selle päeva tähistamine kohutavalt meeldib, nagu pidev lugeja eelmisest aastast võibolla ka mäletab. Eelmisel aastal Luxi sõpradega peetud Halloweeni peost saate lugeda siin.

Kohe peale eelmise aasta pidu hakkas Mann rääkima, et ta tahaks oma Eesti sõpradele ka sellise peo korraldada ja tahaks seekord vampiir olla. Mina ütlesin, et hea mõte, muidugi, muidugi ja lootsin muidugi ise tasahilju, et aasta on piisavalt pikk aeg, et ta selle idee unustaks. Aga Mann on meil järjekindel inimene ja tema juba ühte pidu ei unusta. Ja kui aus olla, siis tegelikult mulle täitsa meeldib temaga koos seda pidu korraldada, see on nagu tüütu ja äge korraga.

Seekord sai peopaigaks Manni tuba - seinad said kaetud ohtrate mustade ämblike ja nahkhiirtega ning oranžide paberist lõigatud kõrvitsatega. Ukse vahelt paistsid veel mustad luukere käed. Välja otsiti ka eelmise Halloweeni-aegne "koduloom" nimega Skely (tegu on ca 30cm pikkuse luukerega). Mina, nagu ikka, pidin hoolitsema hirmuäratava menüü eest. Seekord, tänu tegelane Emilyle, said kõik road sellised, mille sai pool petuga ja kiiresti valmis. Samas ma usun, et täpselt sama ägedad.

Menüüs oli:
* nõiajoogid - erinevat värvi ja erineva maitsega joogid klaaspudelites, millel olid peal sildid selle kohta, mis Sinuga juhtub, kui seda jood: "see ajab sind hallitama", "see teeb su kiilakaks" ja "see teeb punni käe peale". Mann leidis selle idee ühesti peoideede raamatust.
* kollaste küüntega sõrmed veres - ehk juustust "küüntega" sõrmeks lõigatud viinerid ketšupis (täielik hitt külaliste seas)
* punaste jalgadega ämblikud plahvatavate silmadega - ehk brownied kummikommi jalgade ja plaksuvast suhkrust silmadega
* nõia luuad - ehk kõrsikust sabaga rebimisjuustust luuad
* mustas kastmes porgandid - kastmeks meelepärane dipikaste loodusliku musta toiduvärviga
* halloweeni ufod - ehk nelgist silmadega mandariinid
Külalised panustasid veel omaltpoolt:
* veresooned - ehk pikad punased soolikakujulised kommid ja
* üks hirmuäratav junn - ehk üks väga maitsev Kirju koer.

Sai jälle igavesti vahva üritus, suur aitäh kõigile osalejatele! :)


vampiir
Vampiir omas elemendis
noiajoogid
Hirmsad nõiajoogid
must dipikaste
musta dipikastmega porgandid
mann ja robi
Esimene saabus üks hirmus monster
sormed veres
Kõigi koletiste lemmikuks osutusid sõrmed veres
luuad
nõidadele söötsime luudasid
laud
ämblikud, veresooned, sõrmed, ufod ja luuad ehk Halloweeni toidud 2013
kogu kamp
kogu hirmuäratav kamp + üks teemakohane ema :)


Mõnusat Halloweeni päeva teile, peate te siis seda või mitte! :)

esmaspäev, 21. oktoober 2013

Vahelduseks reisijuttu ehk reportaaž Itaaliast

Oktoobris võtsime terve perega ette ühe väikse "töö ja lõbu" reisi Itaaliasse. Tuleb tunnistada, et selle reisi "töö"-osa oli ka tegelikult puhas lõbu. Võibolla kogu reisi kõige suurem lõbugi. Aga kuna me kõik teame, kuidas pildid iseenda eest räägivad, siis asun pilte jagama.

DSC_1410-
Vaade Tenutast
Kõigepealt saigi ära tehtud "töö", ehk käisime külas Tenuta le Luci oliiviistanduses, kelle superhea oliiviõli me Umamis müüme. Hetkel ootame uue aasta õlisaaki ja selle saabumiseks kavatsen Umami blogis kogu sellest istanduses käimisest pikemalt kirjutada, aga mõned fotomeenutused siia ka siiski. Võõrustajateks istanduse meie hea sõber Luca, istanduse peremees Umberto ja perenaine (ühtlasi kõigi nende hõrgutiste meister) Marzia.

DSC_1407

DSC_1424

DSC_1388

DSC_1150
Marzia tehtud hõrgutised
DSC_1371

DSC_1333

DSC_1354
Peremees Umberto mängib Perlaga

DSC_1438

Kõhud kõikvõimalikest Itaalia hõrgutistest, iga käigu juurde serveeritud erinevatest veinidest, desserdi juurde lauda saabunud proseccost (mida muide Itaalias juuakse morsiklaasist, mitte pokaalist!) ja kohvi kõrvale serveeritud grappast täis, sõitsime edasi väiksesse Asolo nimelisse külakesse. Sinna sattusime puhtalt tänu sellele, et meile meeldib endale vahel killuke luksust lubada ja ööbida SLH keti hotellides ja kuna järgmisel päeval oli meil plaan külastada Veneetsiat ja kuna Asolo on Veneetsiale päris lähedal. Niisis, Asolo küla ja Albergo al Sole hotell otse keskväljaku ääres. Lihtsalt imearmas Itaalia linnake lummavate vaadetega ümbritsevatele oliivi- ja viinamarjasaludele. Toidust ei oska ma midagi rääkida, sest kui teised õhtusööki sõid, läks mul endiselt sisse vaid tassike teed ja üks cantucci küpsis :).

DSC_1619
Albergo al Sole asub otse Asolo keskväljakul
DSC_1616
külamehed lõunaks head-paremat serveerimas

DSC_1502
Albergos on isegi padjad päikselised
DSC_1558
Hommikusöögi vaade linnale ja kaugemale
DSC_1621

DSC_1599

DSC_1632

DSC_1629
Küpsed granaatõunad
DSC_1605
Vaade Asolo linnamüürilt
DSC_1554
Emily hotelli hommikusöögil ametis
DSC_1525
vaade hommikusöögilauast
DSC_1586

DSC_1635
siin käisime õhtusöögil, mina küll teed ja küpsist nosimas
DSC_1523
Hotelli hommikusöögilaud enne kui Emily ametisse asus
DSC_1626

DSC_1625

DSC_1622

DSC_1631

DSC_1638


Järgmisel päeval, peale imeilusat miljoni dollari vaatega hommikusööki hotellis (mille meie väike Emily kiirelt täielikuks kaoseks muutis laotades mu kohvi üle valge laudlina ja puristades juurde ohtralt oma puuviljapüree pritsmeid) liikusime edasi Veneetsiasse. Pean tunnistama, et minu jaoks on kõige lahedam vaadata Veneetsiat veebussiga suurel kanalil sõites. Väikestel rahvast tulvil tänavatel on ka ilus, aga need muutuvad pikapeale ühesugusteks, kõik maskimüüatest ääristatud. Kanalil on kogu see vee-elu, oma veepealsete busside, taksode, kaubapaatide, paadikraanade ja sildadega oma täies hiilguses näha.

Veneetsias on kombeks käia baarist baari ja süüa midagi hispaanlaste tapa taolist - pisikesi suupisteid, mida seal kutsutakse cicchetti [tšigetti]. Lemmikuks sai singi sisse keeratud marineeritud pipar, mis juba siin järgi tehtud ja külaliste poolt heaks kiidetud. Hotelliks Antico Panada, ei midagi erilist, aga otse Püha Markuse väljaku taga umbes kahe minu laiusel tänaval.

DSC_1660

DSC_1645

DSC_1710

DSC_1731

DSC_1733

DSC_1758

DSC_1794

DSC_1785

DSC_1783

DSC_1782

DSC_1760

DSC_1775

DSC_1751

DSC_1764

DSC_1742

DSC_1740

DSC_1737

DSC_1726

DSC_1646

DSC_1649

DSC_1685
Veneetsia ciccheti, meie lemmikud on need tšilliga singirullid
DSC_1657


Järgmisel hommikul sõitsime veel Lido di Jesolosse merd vaatama ja peale Veneetsiat avarust nautima. Lido oli esimene koht läänes, kuhu mu vanemad kunagi päris päikesereisile sõitsid. Mäletan seda väga hästi, ise olin alles varateismeline ja parajasti oli mingid suuremat sorti jalka võistlused olnud ja meie õega ütlesime vanematele, et toogu nad meile õige Roberto Baggio kaasa. Saime endale siis ühe peegli, millel oli Baggio foto peal :). Jesolos on ilus lai rand, armas kuurort, mille peatänavat ääristavad hiiglaslikud seedermännid. Praegu oli hooaeg muidugi läbi, aga sinna võiks täitsa päikest otsima minna kunagi!

Teel Lidosse otsisime kohta, kus lõunat süüa. Mingis suvalises külas märkasime söögikohta, mille ette oli pargitud kümneid ja kümneid kohalikke autosid. Uksest sisse piiludes avanes meile hiiglaslik söögisaal, mille pea igas lauas istusid rahulolevate nägudega sööjad. Võtsime meiegi istet. Henri tarkpea kiikas, mida kõrvallaudadel kõige enam tellitud on ja tellis sama. Neist valikutest saidki parimad palad. Rannakarbid ja südakarbid, mis maitsesid täiesti uskumatult hästi, ja erinevad praetud mereannid. Mina pean tunnistama, et minu polenta ja tursk jäi valgusaastate kaugusele maha neist. Mann sai ikka oma lemmikut - pastat oliiviõli ja parmesaniga. Ja grillitud köögivili on Itaalias alati priima!

DSC_1798
rannakarbid ja südakarbid
DSC_1805
itaalia grillitud köögiviljad, alati head
DSC_1817

DSC_1810

DSC_1824


Viimasel õhtul enne kojulendu ei viitsinud enam kuhugi minna. Küsisime kohalikelt soovitust ja läksime Bergamos oma hotelli lähedal asuvasse restorani Bacco Matto, mis osutus täielikuks elamuseks. Keset restorani oli üüratusuur lahtine grill, millest väljusid kõikvõimalikud lihad. Selle vastas oli mitu meetrit lauda, mis kaetud lugematute Itaalia juustudega. Süsteem oli väga lahe - täidad taldriku ükskõik kui suure koguse erinevate juustude ja lisanditega. Maksad 9 eurot. Kui järgi jätad, kaalutakse see ära ja selle ostad endale koju kaasa hinnaga 5 eurot. Väga mõistlik minu meelest. Itaalia juustudest saime tänu sellele kogemusele küll täieliku kaifi. Kui keegi Bergamosse satub, siis tasub sellesse restorani kindlasti minna.