teisipäev, 17. veebruar 2015

Pealuu mäel ja kalmaaride kuivatamise külas

Ja juba ongi nädalake taas möödas. Kas kevade hõngu on juba tunda? See tähendab, et kas võib hakata tagasi tulemise peale mõtlema? :) Meil on tegelikult veel jupp aega siin olla, aga vaikselt tekib sisse selline tunne, et "oi, peab selle või teise asja ruttu ette võtma, muidu ei jõuagi". Aga meie käime veel enne koju tulekut Kambodžas ära, mul on järjekordne sünnipäev nimelt tulemas ja kingituse asemel olen juba ammu reisimist ja uusi elamusi soovinud. Kavatseme muidugi ka Umami jaoks Kambodža köögiga tutvuda. Esialgu aga oleme veel Tais ja uudistame jõudu- ja aegamööda siin ringi. Meil on siin tekkinud väga mõnus komme hommikul kõik koos rõdul hommikust süüa. Ja alati on hommikul muuhulgas laual ka hunnik värskeid puuvilju - mangosid, ananassi, arbuusi... Meie kodu lähedal on üks suur puuvilja müüja, õigemini üks tädike, kelle maja all olevasse garaaži igal õhtul istandustes autod ananasse ja arbuuse täis kastisega vuravad. Värskemat annab otsida. Vaat neist hakkan Eestis olles küll puudust tundma.

DSC_9836
selline tegelane osales üks hommik meie hommikusöögil

Nädala alguses käisime näiteks ühes naljakas kaubanduskeskuses, kuhu sisse pääsemiseks pidi raha maksma. Kogu see kompleks oli Veneetsia stiilis, st said mööda kanalit gondliga sõita jne, ja lisaks poodidele oli lastele igasugu lõbustusi, täpsuslaskmist (Henri tulistas laste jaoks alla ühe suure roosa lamba, ma ei tea, kuidas see meiega Eestisse peaks jõudma), Emmy sai karusselliga sõita ja Mann sai 3D muuseumis pilte teha, mis oli juba tükk aega tema sooviks. Šopping läks ka täie ette, pealegi olime vist ainsad kliendid sel teisipäevasel päeval seal, väga mõnus ja rahulik.

DSC_9702

DSC_9713

DSC_9715

DSC_9725

DSC_9734

DSC_9736

DSC_9746

DSC_9748

DSC_9751

DSC_9752

DSC_9756

DSC_9768

DSC_9777

DSC_9780

DSC_9795


Reede hommikul käisie kahes väga lahedas kohas. Esimene neist oli Hutsadini elevantide abistamise keskus. Sealsed head inimesed koguvad raha ja ostavad sellega kokku elevante, keda väärkoheldakse. Näiteks elab Hutsadinis lausa 91-aastane elevandiproua Raem Roy, kes on muidugi pensil pärast rasket tööd turistidele ekskursioonide tegemisel. Siis imelikult väikest kasvu Tong Kam, kes on samuti pensil, sest tema tervis sai palgiveol töötades kõvasti kannatada. Kõige noorem Songkran, kes teeb huvilistele šõusid ja tahab mängida, tema ema hülgas ta ja Hutsadinis kasvatati ta suure lutipudeli abil üles ja veel elevante, keda Bangkoki tänavatel inimestele näidati, kes metsatööstuses rasket tööd tegin jne. Elus esimest korda nägin Hutsadinis lähedalt ka isast India elevanti. Õigemini võibolla olen loomaaedades näinud, aga seal kuidagi on nad nii kaugel ja puuri seinte taga, et elevandi hiiglaslik kasv ei hakka silma. Isane elevant on ikka hiigla suur, hoopis teistsuguste, tugevamate näojoontega, üüratute kihvadega (Hutsadini Khan Kloy kihvad olid praegu maha lõigatud, aga elevandimees ehk mahout ütles, et need kasvavad mõne aastaga tagasi nagu küüned). Hutsadinis loodetakse, et Khan Kloy ja emane Lai Tong võiks millalgi väikse elevandibeebi saada, aga seni pole see õnnestunud. Mulle meeldis, et oli hästi näha, et Hutsadin pole tehtud selleks, et elevantide näitamisega turistidelt võimalikult palju raha saada, vaid oli tehtud elevantide jaoks. Ostsime elevantide toetamiseks korvitäie banaane ja Mann söötis selle elevantidele sisse. Isegi Emmy andis ühe banaani, aga ütles selle peale "kaldan". :) Igatahes igati mõnus kogemus ja positiivse energiaga koht.

DSC_9876

DSC_9886

DSC_9913

DSC_9931

DSC_9951 
isane elevant
DSC_9967

Kohe Hutsadinist 1km eemal on Hua Hini Baan Sillapin kunstnike küla. Käisime seal juba 5 aasta eest ja juba siis oli tegu laheda kohaga, aga nüüdseks on see ikka tõeline elamus. Nimelt on metsa alla, jõekääru sisse, otse loodusesse, kus liblikad lendavad, linnud laulavad ja ritsikad siristavad, ehitatud väga looduslähedastest vahenditest terve hulk erinevate kunstnike ateljeesid, kes siis seal Sinu silme all töötavad ja oma töid müüvad. Seda ei saa kahjuks sõnadesse panna, aga kui keegi siiakanti satub, siis kindlasti tasub minna. Kohapeal toimuvad ka lastele ja täiskasvanud huvilistele kunstitunnid ja workshopid.

Ja laupäeval tegime laupäeva ja sõbrapäeva puhul ühe järjekordse väljasõidu. Käisime siit ainult 25km lõuna poole asuvas Pak Nam Prani kalurikülas, mis on lahe seetõttu, et sõit sinna ei käi mitte mööda suurt maanteed, vaid läbi suurte ananassi istanduste vahel olevate teede. Pak Nam Pran on ise kuulus kuivatatud kalmaaride poolest, mis kuivasid hiiglaslikel restidel igal pool mööda mereäärt.

DSC_0009
selliseid veidrikke kasvab ka põllul ananassikasvataja sõnul seda ei sööda
DSC_0015
soetame ananasse otse põllu äärest
DSC_0023

DSC_0040

DSC_0045
vajadusel pakitakse iga ananass niimoodi ajalehe sisse, ei tea kas päikse eest varju...
DSC_0037
ananassipõllul
DSC_0057
kookospalmid
DSC_0061
imeilus maastik teel Pak Nam Prani

Pak Nam Pran on eriline veel seetõttu, et väga ebatailikul kombel on seal otse ranna ääres sõidutee, ehk siis on võimalik mööda rannaäärt kilomeetrite viisi sõita, laineid vaadata ja lohesurfajaid imetleda. Kuskil poolel teel tuleb vastu hiiglaslik kalju, mille nimi tõlkes on Pealuu mägi. Mann oli sellest kohast nii lummatud, et ta oleks sinna vist jääda tahtnudki. 

DSC_0071
tee ja mere vahel kuivavad värskelt püütud kalmaarid
tDSC_0080

DSC_0081

DSC_0090
värske tamarindi kaun
DSC_0102
Tai upub õitesse

Sõbrapäeva lõunaks läksime Evason Hideaway resorti, mis on igati luks ja uhke, aga lisaks ka säästlikule arengule spetsialiseerunud, prügi sorteeritakse ja kompostitakse, taarat ei tekitata, ürte-köögivilju kasvatatakse koha peal jne. Butiigikesest saab igasuguseid heategevuslikke asju osta, nahkkingad, et Guatemala lastele vett saaks, rannaplätude tulu läheb India orbudele jne. Jälle selline positiivne koht. Tegime väiksed kokteilid, kohvid, lastele koogid, Henrile laksa, mulle paneer. Mann imbus isegi sealsesse basseini vahepeal. Igatahes oli igati mõnus olemine.

DSC_0130
head sõbrapäeva! :)
DSC_0134
grillitud paneer
DSC_0142
meile kokteili, lastele kooki
DSC_0146
Evasoni kohvik otse ranna ääres

DSC_0160
Pealuu mäe sees
DSC_0163
Pealuu mäe otsa saab matkama minna, meie seekord ei läinud, kraadiklaas näitas 36 varjus
DSC_0194
Mann on loodusega üks
DSC_0197
Võimas, kas pole???
DSC_0168
Pealuu randDSC_0210
mäed mere taga

Õhtul veel Jaapani restoran ja väike jalamassaaž. Meie Emmy on suureks massaažisõbraks hakanud, Mannist muidugi rääkimata. Aga Emmy ütleb, et emme ei oska teha, aga tädid oskavad. Muudkui sätib ennast massaažitooli ja sirutab jalad massööri poole jalatoolile :). Keegi muidugi ei suuda vastu panna ja nii see meie Emmy iga kord veidi tasuta massaaži saabki :).
Tuhat tervitust teile ja endiselt päikest ka!

neljapäev, 12. veebruar 2015

Kuninga suvilas ja muud jutud

Sissejuhatuseks mõned eelmisel postituses lubatud pildid. Näiteks tüdrukute ühesugused püksid. Väga praktilised, imeõhukesest riidest, lasevad tuult ligi ja hoiavad sääski eemale. Sääskede olukord pole tegelikult üldse hull, välja arvatud selles rannarestoranis, millest kohe kirjutan. Alguses põletasin toas õhtuti sidrunheina eeterlikku õli, et sääski eemal hoida, aga enam väga ei viitsi. Hoiame õhtul lihtsalt rõduust kinni.

DSC_9166

Siis meie munkade valmistatud ja pühitsetud Buddha kuju.

DSC_9824

Soolakoorikus grillitud kala ehk Pla pao. Tegemist on eriti laheda viisiga, kuidas kala süüa ja kindlasti kavatseme seda ka mõne Eesti kalaga katsetada. Siin kasutatakse tilaapiat ja tulemus jääb väga mahlane. Tilaapiat müüakse meil küll, sügavkülmas minu meelest ja ma kahtlustan, et sellega ei saa samasugust lõpptulemust. Ühesõnaga, kala kõhtu topitakse sidrunheina ja kala nahk kaetakse jämeda soolaga. Kummastki jääb vaid aimatav maitse kalale. Aga lauale tuleb kala koos hulga kaaslastega - peenikesed riisinuudlid, suured kapsalehed, erinevad ürdid (koriander, Tai basiilik, koriandri maitseline laialeheline koriander-ogaputk), üks magus kaste, teine tuline kaste ja siis veel mingi marineeritud mõru köögivili, mille fänn ma just pole. Ja söömine käib nii, et võtad tüki kapsa lehte, tõstad sellele riisinuudleid, sellele omakorda tüki kala, siis rohkem magusat kastet, väheke tšillist kastet, siis punt erinevaid ürte ja pistad laevukese suhu. Täielik kaif! Kavatsen täpsemat retsepti ka Umami blogis peagi jagada.

DSC_8963

Siis meenus mulle, et ma unustasin vist rääkimata, et Manni rõõmuks käisime kohe esimesel nädalal äsja detsembris avanud Vana Nava veepargis, mis asub juhuslikult täiesti meie kodu lähedal, oma 5 min autosõidu kaugusel. Mida kõike lapsevanem oma lapse rõõmuks tegema ei pea :)!!! Aga sai ikka päris hulludest liugudest alla sõidetud. Kes viitsib Vana Nava kodukale minna, see näeb. Aga muidu ülilahe veepark ja kes siiakanti satub ja kellel Manni moodi "veeloomad" kaasas on, siis soovitan väga.

Siis oli minul selline soov, et ma tahtsin õhtustada sellises restoranis, kus jalad on rannaliivas ja Emmy saab meie õhtusöögi ajal liivalossi ehitada. Sellele kõige lähema variandi leidsin Anantara luksushotellist (restoran Sai Thong), mis asub Hua Hini ja Cha Ami vahel. Panime siis endale laua kinni ja läksime pisut varem kohale, et veidi enne ringi kolada. No on ikka ilus ja luks küll, tuleb tunnistada see Anantara. Ja õhtu oli ka super, täiskuu peegeldas merel. Korjasime rannalt merekarpe ja vaatasime, kuidas laudu kaeti. Mul on mingi kiiks, ma ei julge tänavarestoranis tooreid austreid tellida. No ja siis ma mõtlesin, et tellin sellel peenes kohas. Austrid olid värsked ja head, aga kastmed ei olnud minu meelest just kiita. Oleks tahtnud ise kastmed juurde teha :). Eelroaks tellisin mina kreveti, avokaado ja mango salati. Kujutasin ette, kuidas need kokku sobivad, veidi laimimahla, võibolla kergelt tšillit... Henri võttis seesamikastmega pardi salati ja see kõlas samuti paljulubavalt. Mida me aga ootada ei osanud, oli see, mis peagi lauda jõudis. Minule tuli tükeldatud krevetid, mangod ja avokaadod, uputatud ohtrasse majoneesikastmesse. Henri hiiglaslik kausitäis oli veelgi hullem - sügavpraetud nuudlid pusas, selle all täiesti kuivaks küpsetatud ja siis ribadeks rebitud pardiliha ja veel mingid uskumatud asjad. Toit oli täielik pettumus ühesõnaga. Aga atmosfäär... täielik kaif. Ahjaa, sääski oli metsikult, ümber meie laua pandi igale poole sääsepeletajad tossama, aga need palju ei aidanud. Lisaks toodi kohapeal kokku segatud eeterlikest õlidest sääsevahendi, mis lõhnas mõnusalt sidrunheina järgi. Kuna ma seda ohtralt kiitsin, siis anti üks poolik pudel meile koju kaasagi. Ühesõnaga pearoa osas otsustamisega olime päris hädas. Ettekandja ütles, et nad fileerivad kalad ära ja praevad siis võis. Palusime siis, et kas kokk võiks maitsestada kala Tai moodi ja seda tervelt grillida. Lubatigi teha. See, mis lauda tuli, võikski selle restorani menüüs olla - Tai ürtidega täidetud kala, kõrvale mõnus kaste, aurutatud köögiviljad ja küüslauguga praetud riis. Peakokk oli ise ukhusest särav, tuli ise kala lauda tooma ja vist vaatama, et kes need külalised on, kes Tai moodi kala tellivad :). Üldiselt on seni nii olnud, et toidu kvaliteet ja atmosfäär on omavahel pöördvõrdelises seoses, et kui on üks, siis pole teist. Ahjaa, päris varbad liivas restoran siiski pole, sest muidu viiks hommikune tõus restorani ära. Randa on ehitatud madal kivimüür ja selle peal on siis lauad. Aga liivalossi sai Emmy ikkagi teha, kühvlik kasutas ta suuri austrikarpe. :)

DSC_8968

DSC_8970

DSC_8973

DSC_8980

DSC_8983

DSC_8986

DSC_8988

DSC_9000

DSC_9018

DSC_9040

DSC_9042

DSC_9066

DSC_9068

DSC_9076

DSC_9097
kokteilid on siin head, neid tasukski nautima tulla
DSC_9101

DSC_9104

DSC_9106

DSC_9109
bänd käis lauast lauda ja mängis tellitud lugusid, meile kõlas Girl from Ipanema
DSC_9124
Eritellimusel saabunud pearoog
DSC_9129
Minu meelest geniaalne - naiste WC märgistus...
DSC_9128
... ja meeste WC märgistus

Laupäevad on meil viimasel ajal väljasõitude päevad. Seekord oli meil kaks plaani Cha Ami poole sõites. Esimeseks peatuseks ühe eelmise kuninga, Vajiravudh (Rama VI), suvepalee ehk armastuse ja lootuse palee. Siin lausa linna sees on ka Klaikangwon palee, mis tähendab "palee, mis on kaugel muredest" ja seal elabki põhiliselt praegune kuningas Bhumibol Adulyadej (Rama IX) igapäevaselt. Ta on päris vana ja tervis pole kiita. Ta on üldse maailma kõige pikemalt võimul olnud kuningas. Kui kuningas ja tema pere palees ei ole, siis saab ka sinna vaatama minna, aga meil pole see õnnestunud, kuna ta on pidevalt kohal. Imelik mõelda, et Tai kunn siinsamas elab. Sellest, kas kuningas on kohal, saab aimu nii, et kui ta on palees, siis kaunistatakse peatänav kuninga lippudega. Praegu on see kaunistatud.
Aga Maruekhathaiyawan ehk Mrigadayavan palee siis seekord. See Tai kuningate lugu on päris huvitav. Nad on kõik Euroopas õppinud (vaadake, kui stiilsed on olnud naised Tai kuninga õukonnas) ja kuningaid on olnud palju (enne viimast kuningat surid paljud väga noorelt ja valitsusajad jäid väga lühikeseks). Näiteks sellesama suvila ehitanud kuningas sai seal vaid paar aastat veeta enne kui 44-aastaselt teise ilma läks. Luuletada armastaval kuningas Vajiravudhil oli veidi maad põhja poole enne samuti suvila, aga see ei meeldinud talle. Ta lasi selle tükkidek võtta ja väärtusliku tiigipuu uue palee jaoks Cha Ami juurde viia. Cha Am oli ideaalne koht, kuna see oli Bangkoki lähedal, sinna viis rong, seal oli metsa ja merd. Kuningas kujundas maja ise ja kutsus kujundust viimistlema Itaalia arhitekti Ercole Manfredi. Maja on üleni tiigipuust, ehitatud kõrgetele vaiadele. Seda ümbritseb veekanal, et vältida sipelgate majja tungimist (ja väiksed sipelgad on siin iga majapidamise nuhtlus!!!) ja sidrunheina hekk, et peletada sääski. Maja kolm tiiba viivad otse rannale ja lõpevad supelmajadega. Üks neist kuulus kuningale, teine kuningannale ja tema naissoost kaaskonnale. Palees sees kahjuks pilte teha ei tohtinud. Kuninga tuba, kus kirjutuslaua taga istudes sai merd vaadata (mõni ime, et siis kaunis luule jooksma ei hakka), oli sisustatud ajastukohaselt, aga muidu ei olnud selles palees üldse oma mööblit. Kui kuningas suveks suvilasse läks, siis toodi kogu mööbel tema Bangkoki paleest kaasa. Kuninga elu tundus mulle väheke õnnetu - tal oli naine, kes lapseootele jäädes ülendati esimeseks naiseks või kuidas seda nimetada. Peale kahte nurisünnitust võeti temalt aga see tiitel ära. Kuninga ainukese lapse sai noor naine, kellega kuningas alles paar aastat enne surma abiellus. Nad said tütre, aga tema tervis ei olnud kiita ja nii veetis kuninga naine oma tütrega kümneid aastaid Euroopas (et olla paremale ravile ja haridusele lähemal) peale seda kui kuningas suri. Nii et ta ei saanudki oma uhket paleed üle paari aasta nautida ja oma ainukest tütart samuti. Palee keskel oli üks täiesti uskumatu puu. Selle tüvi oli nii jäme, nagu mõni maja. Pildilt on näha, kui väike meie Mann selle kõrval on. Puu külge oli riputatud hulgaliselt kuldseid ja hõbedasi kotikesi. Ei teagi, mis need endast kujutasid, võibolla soovid. Ahjaa, keset paleed ühes ruumis mängis ansambel traditsioonilist Tai muusikat, mis andis meeleolule kõvasti juurde seal tiikpuust põrandal paljajalu sahistades, meretuul mõnusalt puhumas. Pärast jõime palee sissepääsu juures kahte taipärast jääteed, üks oli see kõige levinum, selline telliskivi oranž. See maitseb muide jube hästi, aga kahjuks ma tean, et sellesse lisatakse toiduvärvi :(. Teine oli minu lemmikõitest, plumeeriast. Maitses ka suurepäraselt ja üldse mitte pealetükkivalt lilleselt.

DSC_9291
Palee aias ringi vuramiseks sai rentida rattaid, isegi 4-kohalisi
DSC_9292

DSC_9295
Tai kuningate stiilsed naised läbi aegade
DSC_9298

DSC_9316

DSC_9317

DSC_9325

DSC_9327

DSC_9330

DSC_9342

DSC_9348

DSC_9352

DSC_9382

DSC_9389

DSC_9393

DSC_9405
vaat selline jäme puu!
DSC_9439
Jäätee plumeeriast ja Tai traditsiooniline jäätee
DSC_9443

Pärast käisime veel Manni soovil vibulaskmist proovimas. Õigemini tema katsetas ja nagu pildilt näha, siis väga edukalt.

DSC_9464
Vibulaskmiskoht asus otse keset riigipõldu
DSC_9467
Mina jälle ome lemmikõitega :)
DSC_9488
Pocahontas Mann
DSC_9496
Päris hea tulemus esimese korra kohta, kas pole?

Pühapäeviti on meil traditisooniks saanud rannas käimine. Käisime jälle Kao Takiabi rannas. Käisime Manniga banaaniga sõitmas, mis oli ütlemata lõbus, kuni me üsna õnnetult ümber läksime, minul põlv sinine ja Mannil kael nikastatud :). Aga üldiselt oli ikka äge! Ja mina ostsin mööduvatelt hilbumüüjatelt endale lausa 4 kleiti.

DSC_9500
business rannal
DSC_9502
Petanque
DSC_9528
jäätis ratastel
DSC_9602
mõned näited rannasaagist
DSC_9579
Banaanil lehvitamas!


Ägedat peagi saabuvat sõbrapäeva teile, kallid sõbrad! Tervitused teile kõigile ja päikest püüame ka siitkaudu teile veidi saata!