Kunsti ja surfi, riisipõlde ja sisalikke

Tere varahommikust! Täna võtsin end siis lõpuks kokku, ärkasin kell 6, kui oli veel praktiliselt pime, ja käisin hommikusel turul. Nagu ma vist eelmisel korral mainisin, siis kl 8 pole turul enam midagi teha, sest esiteks pakivad turumüüjad oma asju kokku ja teiseks on selleks ajaks soe ilm juba värske kraamiga oma töö teinud. Autojuht Putu, kellega eile Kutas käisime, ütles, et tegelikult võiks turule minna juba kl 4 või 5 :). Nii suurt värske kraami isu mul muidugi ka polnud. Kell 6 pidi rolleriga sõitmiseks selga panema lausa pika varrukaga jaki. Kui ma kl 7 tagasi tulin, siis pidin sellega muidugi keema minema. Mõnus oli sõita, tee oli tühi, aga seda ainult minnes, sest tagasitulles oli möll juba täies hoos. Põhiliselt vist seetõttu, et lastel algab koolipäev kl 7.30 ja seda ka laupäeval! Meie lastel ikka veab. Turul aga oli sagin meeletu. Esimest korda sain ma päriselt aru, miks on siia vaja parkimiskorraldajat, kes igal parkijalt 2000IDR ehk 13 senti kasseerib, sest turu ümbrus oli autosid täis (söögikohtade omanikud ostsid sõna otseses mõttes terve lahtise kastiga auto kasti kraami kuhjaga täis, päris lahe vaatepilt) ja nende vahele siis kolmes reas rollereid. Kui ma tagasi hakkasin tulema, siis oli minu roller liikunud kõige viimasesse ritta, kust ma seda iial ise kätte poleks saanud, aga rõõmsameelne onu, kellel oli nii hea meel, et ma tean juba, et talle maksma peab, tõi mu rolleri mängleva kergusega sealt välja ja seadis isegi esiotsa õiges suunas.

See, miks ma nii vara turule läksin, oli aga endiselt mereannid. No ja mida pole, seda pole. Hommikul kl 6 võid osta neidsamu kribusid krevette ja kalmaare ja minikalu, aga palju värskematena lihtsalt, kui kl 8. Seega, nii palju kui mulle ka Ubud muidu meeldib, mereandidega on siin lood kehvad või siis võiks öelda, et olematud :(. Muidu oli turul vahva, kõik olid nii rõõmsameelsed ja püüdsid mulle kõike müüa, ostsin veidi rambutane, pomelot, ühe ilusa draakonivilja, nad on siin seest kärtsroosad ja peamiselt seetõttu ma neid ostangi :). Natuke ürte ja väikse uhmri vürtside purustamiseks.


Kl 6 peatänaval

ja kl 6 turu ees

vaat nii peab turul käima

kl 6 kraamist puudust ei ole

minu lemmikud hortensiad

ja minu lemmikud passioniviljad
Vaat nii ilusad on siin draakoniviljad, roosad ja mustade täppidega!

Aga nüüd ma alustasin hoopis valest otsast seda kroonikat. Nimelt oleme me vahepeal lausa 2 korda käinud väljasõidul. Eelmisel nädalal käisime Kutas Legiani rannas peesitamas. Minuga juhtus seal selline naljakas asi, et  hakkasime kodust ära minema ja mina olin juba lühikeste pükste ja särgiga. Kreemitasin siis jalad altpoolt ja käed ära päiksekreemiga ja mõtlesin, et muu kreemitan rannas peale kohalejõudmist. Noh aga aju registreeris ära, et kreemitamine on tehtud. Me ei olnud rannas üle kahe tunni ja pealegi olin enamasti peidus varju all, aga koju peagi peale rannast lahkumist hakkas tunda andma, et mul on jalas punased püksid (sääred ja reied olid ju kreemitatud, kreemitamata oli riiete alt) ja punane särk. Seega, kui enamasti põlevad inimestele kuumas päikeses jalga valged riided ja punaseks lähevad käed ja jalad, siis mul õnnestus vastupidisega hakkama saada :).

Surfergirl Mann

Rannas oli muidu väga lahe. Rahvast polnud palju ja vesi oli soe. Puhas oli ka. Aga liiv oli kleepuv nagu sticky rice :). Täiesti kohutav, millise kihi see igale poole peale jättis. Selline tume liiv ja väga hea katvusega :). Niikui randa jõudsime, hüppas meie juurde üks kohalik surfar, kes küsis, kas Mann surfamist tahab õppida. Ja suur oli minu rõõm ja imestus, kui Mann ütles, et tahab küll ja juba kaduski. Paar minutit kuiva trenni liival ja juba olidki nad koos lauaga vees. Mina mõtlesin, et nüüd läheb tükk aega ukerdamist enne kui midagi vaadata on, aga järgmisel hetkel näen, et Mann kimab surfilaual püsti seistes lainega koos kalda poole. Tuleb välja, et täielik talent.


Henril ja Mannil on juba ammu selline mäng vees, et Henri ujub vee all ja Mann üritab tema seljas püsti tõusta, ju on see Mann surfamiseks hästi treeninud. Teised surfajad käisid Mannile pidevalt ütlemas, et nii tubli oled ja treener oli ka sillas, ütles pärast, et Mannil on jube hea tasakaal. Mõtlesin veel korra, et äkki ongi asi nii lihtne, aga siis jälgisin ümberringi teisi alustajaid ja nemad kukkusid enamasti enne püsti tõusmist laualt alla, aga kogu trenni jooksul kukkus Mann laualt ainult ühe korra. Seega ma olen oma surfiplika üle väga uhke! :) Preemiaks sai Mann endale lahedad küünemaalingud, mis ühe palmi all istuv tädi talle tegi - loojuv päike taustaks ja esiplaanil mustad palmid.


kuiv trenn

ja ongi püsti


Rannaklubi "kartulipea"

Siin on selline komme, et rannas asuvad sellised peenemat sorti asutused nagu Beach club´id. Popimad neist on hetkel Potato Head (ehk Kartulipea) ja KuDeTa. Kuna lõunat oli vaja süüa ja nähtus tahtis ülevaatamist, siis võtsime seekord ette Kartulipea. Peab ütlema, et super-chill koht. Otse rannal, basseinid, baarid nii basseinis kui väljas, mõnus muss, hea restoran, jahedad kokteilid, ilusad inimesed (no natuke liiga palju oli selliseid nähtamatuid arbuuse kaenla all hoidvaid avara maikaga ennast imetlevaid noormehi, aga nad ei suutnud üldmuljet rikkuda). Toidud olid lihtsat võrratud, Indoneesia köök, aga peenemas võtmes, kõik väga värske ja maitsed tasakaalus. Mann ainult õhkas ja ütles, et ta ei tea, kas ta nii lahedas kohas üldse kunagi käinud on. Mina leidsin toolid, mida ma tahaksin koju kaasa võtta ja panna baarileti taha, mida mul veel ei ole :). Needsamad rohevalged siin pildil.

Jääsangria

minu uued lemmiktoolid

chill

Lõuna Potato Headis, restoran Lilin

Preilid rannabasseinis

Restoran Lilin

liiga palju päikest vist :)

Tanah Lot ehk tempel meres

Ja siis sõitsime edasi Tanah Lot templi juurde. Kes on meie reise jälginud, see teab, et me ei ole suured kirikutes ja templites käijad. Eriti mitte sellistes, kus on oodata turistide horde. Võtame reisi ette, kui tempel asub eriti ägedas kohas, nt Bangkokis Chao Praya jõe kaldal või nagu Tanah Lot, otse meres. Juba kohale jõudes saime aru, et turistid pole siin üldse mitte ülekaalus. Nimelt oli parajasti täiskuu ja kohalikud tulid seetõttu tervete peredega templisse palvetama ja ande tooma (see sõna ei kõla üldse õigesti, kui kellelegi on parem välja pakkuda, siis palun teada anda!). See oli iseenesest võimas vaatepilt, kuidas väike kaljunuki tempel oli kaetud pidulikult valgesse riietatud kohalikega, kes nagu sipelgad sipelgapesa peal ootasid, et templi südamesse jõuda. Lained lõid võimsalt üles ja kastsid ootajaid vahepeal märjaks.


Täiskuu ja Tanah Lot

Tanah Lot ja meri

Tanah Lot väike tempel

haruldane värk, kõik koos pildil
värske kookosvesi, parim jääkülmalt ja koos laimiga

Riisipõllud ja Sari Organik

Ubud on kuulus oma riisipõldude poolest. Oleme mõningaid ilusaid ringi sõites näinud, aga ootasime juba mõnda aega parajat hetke, et minna riisipõldude vahele jalutama. Õiget hetke tuleb oodata sellepärast, et kui päike lagipähe lajatab, siis ei ole seal jalutada vist kuigi mõnus. Või kui vihma kallab. Ühel ilusal päeval juhtus nii, et Emily magas eriti varakult ära oma lõunauinaku ja päike oli pilve taga ja saimegi asja ette võtta. Valisime sissejuhatuseks väikse teekese, mis päädib Sari Organiku orgaanilise tervisekohvikuga, kus on mõnus peale jalutuskäiku väikest kosutust võtta ja kauneid vaateid nautida. Kohvik oli tõesti mõnus ja ilusa vaatega, aga riisipõllud selle teeraja ümber polnud midagi erilist, seega tuleb järgmine kord mõni pikem ja korralikum jalutuskäik ette võtta.


preilid väljasõidul

vaatega kohvik, Sari Organik

ja vaade restoranist (autor: Mann)


Uskumatu kunstimuuseum keset džunglit

Kui meie juurest rolleriga mäest alla sõita ja enne silda paremale keerata, siis jõuab täiesti uskumatusse kohta. Nimelt ääretult andeka kunstniku Don Antonio Blanco muuseumi. Blanco sündis Manilas Filipiinidel (nii ema ja isa olid hispaanlased ja hiljem sai Blanco Hispaania kuningalt lausa Don´i tiitli), õppis Ameerikas kunsti ja sattus peale pikki rännakuid Balile, kus ta abiellus kuulsa kohaliku tantsija Ni Rondji´ga ja kuhu ta jäi elama. Ubudi kuningas eraldas talle maatüki otse sealsamas silla kõrval jõe nõlval, kuhu ta aastal 1952 ehitas endale maja ja ateljee. Tal oli 1 poeg ja 3 tütart, kellest ainult poeg tänaseni Ubudis elab ja tegeleb samuti maalimisega (poja maalid olid samuti ühes ruumis väljas, ta töötab isa ateljees ja on samuti väga andekas, aga jäi selline mulje, et päris oma stiili pole ta tänaseni veel leidnud). Blanco oli selline ekstsentriline kuju, nagu sellelt pildilt näha, kandis alati punast baretti ja meenutas oma kaasmaalast Dalid veidi. Minu meelest on tema maalid täiesti võrratud, sest näiliselt suvalistest pintslilöökidest on kokku saanud äämiselt detailsed ja säravad maalid inimestest. Blancole meeldis kangesti paljaid rindasid maalida. Muide, mitte kuigi ammu käisidki naised Balil palja ülakehaga ja raamatust "Bali, paradise created" nägin, et juba 30-ndatel andis Hollandi turismi amet välja (kujutan ette, et väga kõmulise) Bali reklaamplakati, kus oli täiesti paljaste rindadega naine, kes hoidis pea peal puuviljakorvi. Seega kui Blancole meeldis maalida palja ülakehaga naisi, siis oli Bali tema jaoks paradiis. Blanco unistus oli ehitada siiasamma mäenõlvale Renessansi muuseum ja aastal 1998 see valmiski tema jooniste järgi. Elutöö sai sellega vist tehtud, sest aasta hiljem Blanco ise suri, näinud oma silmaga ära, kuidas tema unistus teoks sai. Maja on uhke, sammaste ja suurte treppidega, imeliste vaadetega ja üle võlli värviline ja dekoreeritud. Täpselt nii ekstsentriline, nagu unistaja ise oli olnud. Seega, täielik elamus! Aa, tegelikult veel enne, kui Blanco Renessansi muuseumisse sisse jõudsime minna, saime veel ühe vahva elamuse. Nimelt ümbritseb muuseumi lindude  kaitseala vms ja meile toodi tutvumiseks käe peale istuma üks ilus sarvlind (hornbill) ja mõned värvilised siniaarad (macaw) ja veel keegi, kelle nime ma hommikul vara meenutada ei suuda. Lihtsalt niisama, tutvumiseks ja pildistamiseks toodi. Lastele täielik elamus, isegi Emmy võttis ühe käe peale istuma ja üldse ei kartnud, vaid leidis, et "väga nunnu" on. Üldse on Emily loodusega täiesti ära harjunud, sipelgad on sõbrad, ämblikud on nunnud, sisalikud on niiiiiiiiiii ammsad :).

Antonio Blanco oma kuulsa baretiga (foto: blancomuseum.damaryo.com)

Blanco maal (Foto: blog.itravel.de)
Muuseumi uksel, piletiga anti kaasa värske lilleõis

väraval kõrguv torn

Fragment renessansi ja Bali arhitektuuri sega-arhitektuurist




Muuseumi sissepääs

Vaade muuseumist džunglile

Loodus meie aias

Putukatest ja ämblikest olen juba rääkinud, jätkame seekord siis loodusvaatlusi oma aias sisalikega. Väikseid gekosid on meil igal pool ja see pole enam mingi uudis. Tüütu on see, et nad jätavad endast maha pabulaid, aga kuna nad on ikkagi loomad, pealegi nii nunnud, nagu Emmy ütleb, siis mis seal ikka. Aga ühel õhtul käis meil üks suurem külaline elutoas. Nimelt saabus tuulega või ma ei tea miks, meie elutuppa suurem parv ööliblikaid. Väiksed gekod olid kohe kohal ja vitsutasid süllekukkunud õhtusööki nii nagu jaksasid. Aga siis saabus üks ca 30cm pikkune suurem sisalik, selline täpiline, rombikujulise pea ja laiade iminappadega lõppevate varvastega isend. Vudis mööda põrandat, hüppas kardinalt seinale, sibas mööda poste ja nautis õhtusööki. Kui kõht täis sai, siis läks oma teed.



Water-bom ja päikseloojang

Eile käisime ka väljasõidul. Nimelt on meil üks suur veehull Mann (tegelikult on juba näha, et Emmyst tuleb järgmine samasugune), kellega reisides peab kindlasti ühe päeva mingis võimalikult hullumeelses veepargis veetma. Nii oleme käinud Dubais Aquaventure (viimase Triadvisori listi kohaselt maailma nr 5 veepark), uhiuues Vana Nava veepargis Hua Hinis (seal on täiesti hullumeelsed sõidud, ausalt) ja nüüd siis käisime Water-bom veepargis Kutas, mis on Tripadvisori nimekirja järgi lausa mailma nr 3 veepark. Mina ise selline vee-adrenaliini kütt pole, aga laste rõõmuks veedan päeva ära ja teen midagi hullu kaasa ka. Park ise oli lahe, mulle meeldis, et erinevate liugude juurde jõudmiseks ei pidanud palju maad maha kõmpima, kõik oli kompaktne. Mina imestasin jälle balilaste oskust asju müüja ja pakendada. Veepargis olid imearmsad putkad, mis olid stiilselt kujundatud, ja müüsid näiteks pulgajäätiseid, kuhu polnud lisatud ei suhkrut, ei värvaineid, lihtsalt purustatud puuviljad, mõnele kookospiima või tumedat šokolaadi. Ülimaitsvad ja ainult suur rõõm selliseid lastele osta. Või siis teine putka, mis müüs Bali vannilinu - idee oli selles, et vannilina ühelt poolt oli frotee, aga teisele poole oli väga ilusti õmmeldud Bali mustritega kangast värvikirev trikotaaž. Kahjuks ei viitsinud ma fotokat kaasas kanda, sest ega ma sõnades ei oska ära kirjeldada, kui andekad nad siin on. Ühesõnaga Mann sai oma adrenaliinilaksu kätte!

Edasi sõitsime Jimbarani, sest meie isu mereandide järele oli endiselt kasvutrendis. Jimbaran on Kuta kõrval olev asula, kus asub ka suurim hommikune kalaturg. Peaks vist ikka seal ka ükskord ära käima, ega hing enne rahu ei anna. Ütlesime autojuht Putule (kes, erinevalt eelmise nädala autojuhist Iwanist, rääkis natuke inglise keelt ja püüdis nii tublisti meie küsimustele vastuseid anda), et viigu meid mereanni restorani, aga sellisesse, kus kohalikud ka käivad. Tema valiski siis rannaribalt, mis oli restorane täis, ühe sellise. Tuleb tunnistada, et see nägi vähem turistikas välja küll ja kohalikke oli seal ka, aga turiste ka muidugi. Üldiselt võiks selle Jimbarani nähtuse kohta öelda massipsühhoos, sest rand täitus päikseloojangu ajaks vist küll tuhandete inimestega, kes ootasid päikse kaunist kadumist nagu hingeõnnsitust ja tegid endast miljon selfiet. Kõige hirmsam oli see, et rand oli kaetud paksu rämpsukihiga ja seda oli õudne vaadata (hommikul uurisin Wayanilt ja ta ütles, et tavaliselt on seal ikka puhas, et rämps pidi tulema kuidagi tuule ja suurte lainetega). Samas meri lainetas võimsalt ja päike loojus kaunilt ja õnneks oli söök superhea. Meie laud asus merele kõige lähemal, seega ma sain lõppude lõpuks süüa mereande nii, et varbad olid liivas. Mul oli selline mõte juba ammu, aga Tais see ei õnnestunud. Sissejuhatuseks toodi meile vene keelne menüü (kõik peavad meid venelasteks siin) ja Mann sai natuke oma lugemisoskust lihvida vene keele osas, seega oli see natuke kasulik ka. Söögi pidime aga ise akvaariumist ja suurtest jääkastidest välja valima. Valisime kuning-krevetid (tegelikult polnudki kõht kuigi tühi, sest Emily tellis endale veepargis suure šokolaadiga kaetud banaani-roti (selle Tai pannkoogi), mille meie pidime tema eest muidugi hiljem ära sööma) ja lastele suure kalmaari. Kalmaari oskasin ma nüüd tänu youtube´le ise valida, et oleks võimalikult värske, aga üldiselt oli näha, et seal oli pea kõik imeliselt värske. Kalmaaridest tehti meie soovil siis paneeritud kalmaarirõngaid ja Mann ütles, et need olid parimad, mis ta seni saanud on. Meie krevettidest pooled grilliti küüslauguga ja pooled Bali sambal kastmega. Kõrvale toodi riisi, muidugi sambal ja see šalottsibula-tšilli salat, köögiviljad (mis seekord maitsesid isegi hästi) ja ülimalt maitsev küüslaugu-või kaste. Ühesõnaga kõht sai täis ja väike gramm mereanni-isu rahuldatud. Valikus oli veel muidu austreid ja homaare ja krabisid ja hulk erinevaid kalu. Samas ma tahaks neid kõiki proovida, aga mõnes väikses kalurihurtsikus, mitte selles prügiranna-päikseloojangu-massipsühhoosi restoranis.


otse grillilt

kalavalik

kitš kuubis, kohalik rose vein, joodav

hiinlastel krabid valitud

rannaresto Jimbaranis

risurand

Varbad liivas

Putu jutud

Autojuht Putu käest kuuldime, et pooled toidud, mida peetakse Bali omadeks, nt kanasupp soto ayam,  lihapallisupp bakso jne, ei ole üldse Balilt pärit, vaid Jaavalt. Bali oma on see babi kulingi siga, millest eelmisel korral kirjutasin ja suitsupart ja mingi sealihasupp, mida kindlati proovima lähme sinna warungi, mida Putu soovitas.

Siis rääkis ta veel, et bali keel on täiesti erinev bahasa indonesia keelest, mis on ametlik keel. Pered kodus räägivad bali keelt, aga koolis käib õppetöö indoneesia keeles. Paar tundi nädalas õpetatakse ka bali keelt, nagu võõrkeeligi. Nt "aitäh" on indoneesia keeles "terima kasi", aga bali keeles midagi sellist nagu "ommsuasdiastu" ja seda, nagu üldse bali keelt, ei tohi öelda kiiresti, vaid aeglaselt ja isegi veidi venitades. Nii et ei mingit sarnasust.

Seda olen juba varem lugenud, et matused pole siinmaal mingi nalja-asi. Eile siis Putu rääkiski, et tõepoolest, kui inimene sureb, siis kõigepealt on suur tseremoonia ja matus, surnu pannakse maa alla. Siis paari aasta pärast, kui külas on juba piisavalt maetuid, tehakse suur ühiskremeerimine ja vahepeal surnud inimesed kaevatakse välja ning kremeeritakse. Sellega kaasneb muidugi suur tseremoonia ja rongkäik ja bambusest ehitatud kõrged püramiidid ja hiiglaslikud kujud. Tuhk viiakse siis merre või templisse vms. Ja kui pere on rikas, siis paar aastat kogutakse raha ja tehakse veel suurem tseremoonia, mille käigus kadunu vaim tuuakse nö koju tagasi. Kas ma nüüd õigesti aru sain kõigest, aga umber nii see käis. Aga Balil on üks iidne küla, kus on hoopis huvitavad matmiskombed. nimelt Baturi järve ääres asuva Trunyan küla surnud pannakse lihtsalt maapinnale lagunema (ümber ehitatakse bambusest "puur", et loomad laipa ära ei sööks). Huvitaval kombel ei haise seal sugugi. Arvatakse, et seda tänu seal kasvavatele puudele, mis leha endasse imavad või selle kuidagi neutraliseerivad. Seega vedeleb selle küla ümbruses inimeste pealuid ja muid konte. Tegelikult on Trunyani küla matmiskombed palju keerlisemad, neil on kolme eri moodi matmiskombeid  vastavalt sellele, kas tegu oli loomuliku surmaga või haiguse, õnnetuse või lahtise paranematu haavaga või lastega, aga see kõik on liiga detailne. Huvitav ikkagi, eksju!

Tegelikult rääkis Putu veel palju huvitavat, aga kõik ei tule kohe meelde.

Niskala ja jõe-inimesed

Sattusime lugema huvitavat artiklit Bali vaimude kohta. Nimelt on siinne hinduism täiesti eriline ja ainulaadne, kuna see on põimunud läbi kohaliku animismiga. Kohalikud usuvad, et kõikjal - jões, meres, mägedes, puudes jne - elavad tuhanded vaimud. Seda maailma nimetatakse Niskala. Näiteks Tonya ehk jõe-inimesed, näevad välja nagu inimesed, aga neil pole uskumuse kohaselt nina ja ülahuule vahelist ala, nina läheb kohe üle huuleks. Nad elavad inimestega paraleel-elu ja vahel liiguvad ka inimeste hulgas ringi. Nad võivad saada pahaseks, olla vallatud :) ja korraldada segadust. Tegutsevad rohkem päeva ajal. Pidavat lapsi uitama viima. Siis on järgmied, Memedi, karvased punased humanoidid, kes elavad suurtes puudes ja bambussaludes külade lähedal. Nemad pidavat lausa lapsi varastama :). Siis on veel Tuyul, need on ulakad lapsvaimud. Siis veel Dete või Moro, kes on päris loomade kujuga või müütiliste loomade kujuga või meenutab kivisse raiutud kujusid, nendega kohtumisele eelneb veider lõhn. Leyakid on inimesed, kes tunnevad musta maagiat ja võivad muutuda loomadeks. Nad pidavat olema kannibalid ja luusima surnuaedades. Ja siis on veel Lulut Mas ehk pulbitsev kuhi kollaeid tõuke, mis ilmuvad väravate ette või  kaevude juurde, kui inimesed pole puhtad. Artikli mõte oli tegelikult see, et aina enam ehitatakse otse jõgede äärde ja võetakse maha suuri puid ilma vajalikke tseremooniaid enne läbi tegemata. See viivat aga tõsiste jamadeni. Oli toodud ära mitmeid lugusid, kus ilma tseremooniata ehitatud majas hakkasid öösiti asjad lendama ja suured tiigipuust mööbliesemed tõstetu pea peale. Kui kohalik teadjamees vajalikud tseremooniad läbi viis, siis sai kõik korda. Ühes puus, mida taheti ehitamiseks maha võtta, oli elanud lausa 5000 Tonyat ja need tuli siis tseremoonia ja läbirääkimiste teel teise puu sisse ümber asustada enne ehitamist :). Kohalikel on Niskala elanikega heaks läbisaamiseks lausa 216 erinevat andi, mida tseremooniatel. Põnev, kas pole!

Teile kõike paremat ja palavad tervitused ja saage siis kõigi kohalike koduvaimudega hästi läbi!
Lisan siia lõppu veel mõned pildid ühest mõnusast pealelõunast džungli serval asuvas taimetoidurestos Elephant! Soovitan soojalt, kui keegi Ubudisse satub!












Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Imeline laupäeva hommik, tänu sinu loole!!!
Ma juba lugesin tund aega, sul kulus meie peale kindlasti mitu korda rohkem aega. Igal juhul suuuur tänu!
Kõik lood on väga huvitavad, aga balide maavaimud on ikka üsna meie metsavaimude sarnased. Küllap seal on ikka tõetera sees!
Praegu tuli selline küsimus, et uuri,kui palju vanemad oma laste kasvatamisega tegelevad? Taimaal, mulle tundus,lasti kõigel üsna omavoolu teed minna. Lihtsalt meenus teie sealne lapsehoidja.Kas balid ka pigem valetavad, kui tunnistavad, et küsimusele vastust ei tea?
Veel lõpetuseks, küll te olete ilusad!!!
Tervitused! Kahupea
Eva ja CO ütles …
Hei sõbrad!
Niiii super lugu! Sain kohe mõnusa rännaku tänu teile!
Mann on võrratu surfar! Oleme praegu Robi jalkaturniiril ja terve meeskond vaatas Manni sõitu ja ahhetas :)
Matmistraditsioonid on küll põnevad ja natuke õõvastavad. Mis see ühiskremeerimine endast siis kujutab? Suur lõke?
Sisalikud on minu lemmikud! Olen Emmyga selles osas täiesti nõus, et nad on nii ammsad :)
Ja Kahupeaga on nõus, et küll te olete kõik ilusad!

Kallistan teid kõiki!
Eva-U
Juc ütles …
Hei Kahupea. Tead, võttis aega jah, aga mul aega oli. Ärkasin kl 6, kl 7 olin kodus tagasi ja teised ei liigutanud ennast täna enne kl 9.30 :). Tore, kui kulunud aeg asja ette läks.
Minu meelest on ka siinne vaimudesse uskumine eestlaste sarnane, kuigi meil ei ole kõik see värk nii tseremoniaalne, kaugeltki mitte :).
Püüan uurida seda kasvatamise asja, aga jääb mulje, et rohkem küll kui Tais tegeletakse asjaga. Seda tunnet pole jällegi jäänud, et suvaliselt vastataks, vähemalt mitte massiliselt.
Aitäh ka komplimendi eest! Tervitameeee!
Eva ja co, nii tore, et rännata said. Mann oli nii rõõmus, et terve jalkameeskond tema sõitu vaatas. Vägev!
Ühiskremeerimine vist on ikka ühe kaupa kuidagi, aga lihtsalt korraldatakse korraga, et kulusid kokku hoida. Nii sain mina aru vähemalt.
AItäh ka Sulle komplimendi eest! Tervitameeeee!
Unknown ütles …
Tere!
Avaastasin selle blogi alles hiljuti ja nüüd olen suureks fänniks saanud, ootan aina uusi postitusi :) Käime ise ka igal talvel pikal reisil ja pean sellest blogi, aga alati pärast su postitusi tunnen, et ma ikka ei oska üldse blogida :) No nii põnevalt ja kaasahaaravalt kirjutad, väga meeldib!
Mul on üks küsimus ka - nimelt kuidas teil vanema tütre kooliskäimine lahendatud on, kui nii pikalt reisil olete? Meil on veel mõni aasta aega koolini, aga juba mõtleme, et kuidas me siis küll Eestist külmaks ajaks ära põgeneda saame. Hetkel pole veel osanud välja mõelda.
Juc ütles …
Tere Unknown, nii tore, et meie blogi leidsid ja et teil endil samad kombed talviti on :). Jaga meiega ka oma bloglinki, äkki saame teie lugudest inspiratsiooni. Ja suur aitäh mu blogi nii kiitmast, eks suur osa selle taga on Henri ilusad fotod :).
Meil on kooliga vedanud, õpetajad on nii toetavad ja leiavad, et selline õppimine, mida inimene maailma nähes saab, on kulda väärt. Seega on laps reisi ajal koduõppel ehk siis lisaks päevatööle oleme ka õpetajad siin. Aga ma ütlen, et see on tegelikult väga huvitav protsess.
Kuhu sel aastal külma eest pakku läksite?
Tervitades, Juta
Kadri ütles …
Hei! Tänud kiire vastuse eest :)
Tegelikult olen Kadri, ma ei tea, miks enne kogemata niimoodi unknowni alt esinesin.
Väga hästi teil siis kooliga ja annab lootust, et ehk laabub meil ka selles osas kenasti.
Me viibime hetkel Hawaiil :) Kahjuks hakkab üsna kohe viimane nädal jooksma ja peagi sõidame koju tagasi. Sel aastal tulime vaid kuuks ja nüüd kahetseme siin kohapeal olles oma otsust väga, üldse ei kutsu see külm Eesti meid veel tagasi. Järgmisel aastal siis teame, et pole nii lühikese ajaga mõtet narrima hakata :) Teised küll ei saa aru, et mis ma nurisen, niigi pikk aeg ju, aga teie vast saate :)
Üritasin oma blogiaadressi nii panna, et nimele klõpsides viib õigele aadressile. Ehk toimib :)

Mõnusat reisi jätku teile ja jään teile jätkuvalt kaasa elama, ka külmast Eestist!
Juc ütles …
Hei Kadri. Jeerum, kui ilusad fotod Sul on! :) Aitäh blogi jagamast, süvenen teie talvistesse käikudesse kindlasti sügavamalt. Hawai kõlab hästi ja nagu piltidelt näha, siis näeb välja veel parem kui kõlab :). Kuu on ikka vähe jah vist. Nautige siis viimaseid reisipäevi täiega! Juta
Kadri ütles …
Aitäh ilusate sõnade ja soovide eest! :)

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Päikeseline brownie toorjuustuga blogi esimese sünnipäeva puhul

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco