Vana arm ei roosteta ehk üle pika aja Lõuna-Prantsusmaal

Avastasin, et meie kevadine kiirkäik Lõuna-Prantsusmaale on jäänud tukkuma minu arvuti pildigaleriisse ja ei olegi jõudnud blogiveergudele. Täna on meil Eestis 32 kraadi kuuma, seega igati paras hetk kiikuda võrkkiiges ja meenutada päikselist Provence´i. Alustuseks pean ikka ütlema, et ohhh, kui ilus seal ikka endiselt on!

Aga päris alguses olime me Brüsselis ja vaatasime, et kui Lõuna-Prantsusmaale sõitmiseks tuleb autos veeta ca 13h. Ja kui sellest 8h korraga seljatada, siis jõuab parajasti kuskile Lyoni kanti Eurovisiooni poolfinaali ajaks. See 8h läks nagu lepse reega, mängisime ohtralt sõnamänge ja tundsime Henriga, kuidas saabub vastik nohu. Tiigrisalv nina all jõudsime Lyoni kanti ja leidsime endale armsa Le Mas du Fort nimelise kodumajutuse Lyoni külje all. Magada oli hiiglama palav, aga hommikusöök oli see-eest luksuslik. Perenaine ütles, et kuna välismaalastele tavaliselt ei piisa prantslaste croissantist ja moosist, siis paneb ta sellistel puhkudel alati lauale ka erinevaid juustusid, puuvilju, värskeltpressitud mahla jne. Julgeme soovitada küll, soojema ilmaga võib magamine küll veelgi palavam olla, aga see-eest saab kasutada suurt basseini aias.

Edasi kimasime rannikuni välja. Millega me aga ei arvestanud, oli see, et ka prantslastel olid pühad, ja see tähendas, et kõik majutusasutused, vähemalt normaalsemad, olid välja müüdud. Saime Mentoni nimelises linnas mingi jubeda läppunud korteri. Sellises hirmsas uberikus koos tilkuvate ninadega ei olnud just tunnet, nagu oleks saabunud võrratule Lõuna-Prantsusmaa nädalavahetusele, aga veetsime selle öö kannatlikult ära ja olime järgmise broneeringuga hoolikamad. Igaks juhuks panen siia kirja, et ei soovita mingil tingimusel Mentoni majutuskohta nimega Au Pied du Mont Faron.

Vaade Mentoni linnale

Mannile sai lubatud, et veedame päeva St Tropez (tema pähe oli see koht tekkinud muidugi kuulsa poplaulu Welcome to St Tropez kaudu). Seega sõitsime hommikul kohe St Tropez linnakesse. On ikka endiselt sama nunnu ja luksuslik, nagu kunagi ETV peal jooksnud menukas sarjas St Tropez. Kuna kõik tahtsid kangesti randa minna, siis meenus mulle, et St Tropez asub ka ülimalt populaarne Nikki Beach, mis on siis rannas asub beach-club. Jõudsime siis kohale ja parkisime end luksusautode vahele ära. Kuulsime, et rannatooli rent on üüratu ja lapsed basseini minna ei või, sest nende kindlustus ei kata alaealistega juhtunud õnnetusi. Aga et me peaksime isegi väga rõõmsad olema, sest eelmistel hooaegadel ei lastud lapsi isegi sisse mitte. Kuna me kuhugi edasi minna ei viitsinud, siis lesisime seal veidi ja võtsime paar drinki. Tõdesime, et võibolla mingi ürituse puhul oleks sõpradega seal päris lahe hängida, aga Bali beach-clubid on oluliselt parema hinna ja kvaliteedi suhtega :). Aga ilus oli siiski olla ja Lõuna-Prantsusmaa hõngu oli küllaga.

St Tropez rahvast tulvil tänavad

Vaatega merele sõime siin muidugi praetud sardiine, nagu kohakese nimigi ütleb








Glamuuri siin jagub
Nikki beachil

Mann on minust juba pikem


Nikki beachi ja mere vahel on imelised õitsvad rannaniidud

Oleks vesi soojem olnud, oleks mereranna valinud





Eelmisest korrast, kui Lõuna-Prantsusmaal käisime, sellest on nüüdseks 12 aastat juba möödas, jättis mulle kustumatu mulje külake mäe otsas, mille nimi on St Paul de Vence. Seega otsisime endale majutust sinnakanti ja leidsime Aux Oliviers de St Paul nimelise väikse korterhotelli või kuidas seda nimetada. Olime mitu korda selleks ajaks restoranis söömas käinud, saanud keskpärast toitu makstes selle eest üüratut hinda. Mõtlesime, et nüüd meile aitab. Käisime poes ja ostsime kokku ausalt kõike, mida hind ihaldas - keedetud 8-jalgu carpaccio jaoks, pühvli mozzarellat, magusaid tomateid ja prisket basiilikut, maasikaid, spargleid ja pecorinot jne jne. Maksime selle kõige eest olematut hinda ja sõime nagu kuningad oma terrassil. Hommikuks olid nohud pisut järele andnud, välja arvatud Mannil, kellel see alles algamas oli, aga siiski otsustasime võtta ette paari kilomeetrise mäkketõusu, et jõuda St Paul de Vence vanalinna. Peab tunnistama, et jalad lõid tuld, lihased olid krampis ja tagumik valutas, aga kohale me jõudsime. Vaated olid pingutust väärt ja allatulek oli juba lapsemäng. Mälestus sellest külast ei petnud mind, oli tõesti ilus ja iga kell läheks tagasi!

Aux Oliviers de St Paul

Vaade oru vastasnõlvale

Oma terrassil

Mäkketõus alles algab, aga vaated on juba imelised 
isegi hobustel on miljoni dollari vaade



juba on jalad krampis



Vaade St Paul de Vence külakese alumiselt piirilt

St Paul de Vence vanalinnas

St Paul de Vence vanalinna vaade




Mann valis meile maja välja :)


Selleks ajaks oli meie seiklemine võtnud nii palju aega, et oli vaja hakata kojuminekule mõtlema. Sama teed pidi sõitmine tundus liiga igav. Google Mapsi vaadates jäi meile silma Genf ja mõte, et me polegi kunagi Šveitsis käinud. Mõeldud, tehtud, leidsime endale Genfi südalinnas hea pakkumise Royal Manotel nimelisse hotelli ja plaanisime jõuda sinna nii, et jõuaks kuskil enne ühe Šveitsi fündüü nahka pista ja siis oma toas mõnusalt Eurovisiooni finaali vaadata. Sõit Nizzast Genfi oli lihtsalt võrratu. Kõigepealt mööda rannikut kõrgel mere kohal looklevat maanteed, seejärel läbi mägede ja sõna otseses mõttes läbi Euroopa kõrgeima mäetipu Mt Blanci, ja siis maalilisi teid pidi Genfini välja. Genf ise oli suhteliselt igav, kuigi jäi mulje, et elamiseks oleks see vist päris äge isegi. Seda kinnitas ka mu kolleeg Kirke, kes on seal elanud. Aga laupäeva õhtul kl 19 olid tänavad tühjad ja mingit melu me ei suutnudki leida. Hinnad olid röögatud. Lõpuks õhtustaisme hotelli lähedal hotelli poolt soovitatud väikses restoranis. Ma sain oma fündüü siis - sulajuustu sees hulpisid kogritsad ja neid oli sealt väikeste värskete kartulitega väga mõnus õngitseda. Aga kustumatut muljet ei jätnud, rohkem selline linnukese kirja saamise efekt. Hotell oli seline, et toad jm oli luksuslik, aga hommikusöök kohe päris kohutav ja täiesti niru arvestades hotelli enda taset. Halb mõte, ma leian, hotelliomanike poolt. Aa, ja öö hotelli parklas maksis 30 eurot :). Seega väike Švetsis käigu järelduseks pidime tõdema, et tore, et saime seal niimoodi möödaminnes ära käia, sest tervet puhkust selle peale kulutada ei tahaks ja ei raatsiks. Aga sõit tagasi koju üle mägede oli jällegi igavesti maaliline.

Genfi vaatamisväärsus - hiiglamakõrge purskkaev

Minu lemmikelement Genfis - kõik kesklinna purskkaevud on ehitud hortensiatega




Tagasitee kulus selle peale, et üritasime välja mõelda, kuidas tulevikus rohkem ja tihedamini Lõuna-Prantsusmaale sattuda võiks :).

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Ahoi sõbrad!

Aitäh kauni pildiekskursiooni eest Lõuna-Prantsusmaale. Tänase kuuma ilmaga oli eriti hea neid pilte vaadata, sest kogu neis peituv soojust võis omal nahal tunda :)

Tuhat tervitust!
Eva-K

evake ütles …
Tundub väga lahe reis! Meenutab väga Kreetat, vanalinna vaated ja värvilised majakesed ja kitsad tänavad. Kui siin praegu nii palav ei oleks siis võiks juba ise ka järgmise reisi peale mõelda. Tore, et viitsite elamusi jagada, väga lahe on kaasa reisida!

Eva T :)
Anonüümne ütles …
Vot, kus üllatus! Sellised toredad pildid ja reiskiri! Olin juba unustanud, et teil selline sõit oli. Tänase ilmaga ei oska soojast Prantsusmaast küll unistada.
Kõik pildid on imelised, aga minu lemmik on pedaalidega karussell. Väga vaimukas!
Tervitused Kahupealt!
Juc ütles …
Hei Eva K, Eva T ja Kahupea.
Tore, et meeldis. L-Prantsusmaa on ikka tõesti ilus, kuigi meil siin Eestis ka see suvi nii vägev, et saab kohapeal nautida! Tuhat tervituuuuust! Juc ja co

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga