What a wonderful world!

Nädala eest avastasin, et detsember on kohal, aga mida mul pole, on jõulutunne. Sõidad mööda linna, näed küll, et kõik kohad on ilusaid tulukesi täis, aga tunnet ei teki. Proovisime siis ühe jõulufilmi ära vaadata Netflixist (Christmas chronicles 2), oli igav ja tunnet ikka ei kuskil. Võtsin asja käsile ja nüüd juba hakkab vaikselt hiilima. Kohe räägin sellest lähemalt, aga enne pean endale virtuaalse pai tegema, sest ma olen eelmise nädala jooksul kõvasti kokanud ja katsetanud. Lisaks kirjutasin Umami blogisse postituse (või õigemini intervjuu) nuudlite teemal (vt SIIA ). Köögikatsetustest oli minu enda jaoks kõige suurem wau-elamus ´ndujaga valged oad. No kuidas saab üks lihtne roog nii maitsev olla, see mulle pähe ei mahu! Idee on pärit Serious Eats lehelt.  Valged oad ´nduja ja gremolata pankoga ´Nduja on vürtsikas Calabria vorts, tegelikult küll pigem vorstinaha sisse pistetud vürtsikas sealihapasteet, mis sobib suurepäraselt nii pastadesse kui pizzadele. Olen siin blogis...

Nüüd ongi täitsa tunne, et sügis on saabunud. Kui hommikul Emmyga kooli poole asume minema, siis tõmbab ta ninaga õhku ja ütleb, et täitsa talve lõhn on. On jah. Saaremaal olid täna hommikul juba lehed härmas, seega võibolla on järgmisel nädalal juba talv ka kohal, kes teab. Igatahes said sel nädalal taimed rõdult sisse toodud. Tsitrustele see tavapäraselt ei meeldinud, juba loobivad lehti maha. Bugenvillea läks botaanilist katset läbima kortermaja koridori, et kas peab talve vastu nii vähese valgusega ja saab kevadel jälle õue õhu kätte. Natuke kahtlen selles, aga annan endast parima tema toetamisel. Oliivipuu, aloe ja kaktused leidsid ka toas oma koha. Terrassimööbel sai talvekatted peale ja Peedu oli meil juba varem kokku pakitud. Seega minu poolest võib see talv tulla ka kui ta just peab :). Äi tõi ilusaid punaseid õunu. Meil sööb õunu suuremas koguses ainult Emmy. Seega tuli välja mõelda midagi asjalikku, mida nendega teha. Ja mõtlesingi välja. Ise olin tulemusega igati rahul, aga...

Eelmine nädal oli nagu päikeseline unistus, kas polnud? Täitsa mitmes seltskonnas sai arutatud, et suvekuumusest võiks isegi loobuda kui aasta läbi selline mõnusa olemise ilm oleks. Mõned talvesõbrad vaidlesid vastu, aga mina olen mõnusa suveilma poolt iga kell! Päikesepaiste praadis sügisesed puud kaunilt kollase-punase kirjuks, nii et hea oli olla ja ilus oli vaadata. Milline õnn septembri lõpus aina aiapidusid nautida, seega käisime kohe mitmel, kõigepealt mõnusal kunsti ja kunstnikehõngulisel lõkkeõhtul ühes väga tšillis Tähtvere aias, kus jäid pildile need võrratult värvilised Ojasilla Talu sügisannid, mis siin all näha on.  Ojasilla talu sügisesed maitsed Ja kohe järgmisel päeval täiesti retrohõngulisel grill-lõunal vanade Luksemburgi sõprade juures ühes Variku aias, kus koos retro veiniklaasidega jäid pildile perenaise küpsetatud imeliselt sügisesed prosciutto-viigimarja pirukad.  Kristina võrratud prosciutto-viigimarja pirukad Lisaks kasutasime juhust ja testisime üks...