reede, 30. detsember 2011

Läätsesalatiga uuel aastal rikkaks

Itaallased arvavad, et vahetult peale uue aasta saabumist tuleb ilmtingimata läätsesid süüa, sest niimoodi on garanteeritud, et alanud aastal on kõvasti raha tulemas! Kõvasti raha on alati tore asi, ma mõtlen. Nii et homme öösel kõik läätsesid sööma! Kasulikud on nad veel pealekauba. Kuna ma usun, et mitte keegi meist ei viitsi otse peale aastavahetuse šampuseklaaside kokkulöömist pottide ja pannidega möllama hakata, siis tuli välja mõelda üks maitsev salat. Ja siit see tulebki – ära proovitud ja heaks kiidetud nii meeste kui naiste, suurte kui väikeste poolt.

Ühtlasi soovin teile kõigile ilusat aastavahetust ja parimat peatselt algavat aastat!

DSC_0080


Ühe mehise portsu jaoks (et kõigile pidulistele ikka seda rahaõnne jätkuks)läheb vaja:
500 g läätsesid (nt puy, beluga või rohelisi)
3 eri värvi paprikat
½ väiksest suvikõrvitsat
3 väikest punast sibulat
50 ml extra virgin oliiviõli
peotäis värsket lehtpeterselli
100 g päiksekuivatatud tomateid
200 g prosciutto sinki
100 g rukolasalatit
2 sidrunist pigistatud mahl
6 küüslaugu küünt
Sool/pipar

Keeda läätsed soolaga maitsestatud vees pehmeks (nt roheliste läätsede puhul võtab see 15-20 min). Lõika paprikad ampsusuurusteks tükkideks, viiluta suvikõrvits, koori sibulad ja lõika sektoriteks. Pane kõik köögiviljad grilli alla küpsema. Keera neid aegajalt ja küpseta, kuni nad veel hamba all kergelt krõmpsuvad. Kui läätsed on pehmed, siis kurna nad ära ja sega veel soojade läätsedega hakitud küüslauk ja petersell, sidruni mahl ja pool oliiviõlist. Kui köögiviljad on ilusti grillitud, siis tõsta nad ahjust välja, maitsesta soola ja pipraga ning sega hulka ülejäänud oliiviõli. Lase jahtuda nii grillitud köögiviljadel kui ka läätsedel. Kui mõlemad on toatemperatuurini jahtunud, siis sega köögiviljad läätsede hulka. Nüüd rebi parajateks tükkideks prosciutto ja viiluta päiksekuivatatud tomatid. Sega ka need salatisse. Viimasena sega ettevaatlikult juurde rukolasalat.
Voilà, ongi valmis ja raha loodetavasti voolab! :)

esmaspäev, 26. detsember 2011

Mango syllabub kardemoniga

See imelihtne desserdiretsept ilmus eelmisel nädalal Naistelehes üheskoos Marju eelroaks pakutud röstitud paprika supi, Tuuli suupiste skumbria-munasalati ja Priidu pearoa, küpsetatud üdikontidega. Jagan seda täna ka teiega, kallid blogilugejad! Ühtlasi tahan teile siit peadpööritavate jõuluaskelduste keskelt soovida mõnusat aastalõppu!

DSC_0520

Vaja läheb:
4 küpset mangot või 4 väikest purki mangoviile siirupis
8 kardemonikupart
1 tl seemnetega vanilliekstrakti või 1/2 vanillikauna seemned
2 laimi koor ja mahl
90 g suhkrut
3 spl rummi
500 ml vahukoort
ca 10 väikest beseed
kaunistamiseks värske mündi lehti

Valmistamine:
Kui kasutad värskeid mangosid, siis koori need ja eemalda kivid. Konservmangode kasutamisel kurna mangotükid siirupist.
Püreesta pooled mangod saumikseri või köögikombainiga. Teine pool mangodest haki väikesteks tükkideks. Sega tükid ja püree kokku.
Võta kardemonikupardest seemned välja ning purusta need uhmris. Purusta kergelt beseed.
Sega suhkrut laimimahlaga, kuni suhkur täielikult sulab. Lisa riivitud laimi koor, purustatud kardemoniseemned, rumm ja vanilliekstrakt või -seemned. Vala juurde vahukoor ning vahusta, kuni saad tiheda vahu. Ettevaatust, ära üle vahusta, muidu läheb vahukoor tükki. Sega vahukoorekreemi juurde purustatud beseed.
Lao desserdiklaasidesse vaheldumisi mangosegu ning vahukoorekreemi. Kaunista värske mündiga, pane 10 minutiks külmkappi ning serveeri!
(retsept on ajakirja BBCGoodFood retsepti edasiarendus)

pühapäev, 25. detsember 2011

Imelisi jõule! Blogijate kokaraamatu saab...

... endale Merle (mercredi), kelle random number generator välja valis. Palju õnne! Kirjuta mulle jutaraudnask(ät)hot.ee, et kokku leppida, kuida saaksin raamatu Sinuni toimetada.

Suur suur aitäh teile kõigile nende imeilusate kommentaaride eest! Süda läks soojaks ja teie sõnad andsid kuhjaga jõudu, et terve järgmise aasta teid siinsete blogiveergude vahendusel maitsvate roogade ja reisilugudega kostitada. Loodan teiega siin ikka ja jälle kohtuda!

esmaspäev, 19. detsember 2011

Croquembouche ja aeg jõulukinke jagada!

Mulle meeldib see prantsuse küpsetis croquembouche, mille nimi tähendab otsetõlkes "suus prõksuma", eriti just sellepärast, et ta näeb minu meelest jõulukuuse moodi välja. Ja süüakse seda ka teistmoodi kui kooke tavaliselt - igaüks võib endale väikseid "kuuseoksi" murda ja karamell prõksub hamba all nagu talvine jääkirme!

DSC_0766


Selle natuke teistmoodi jõuluküpsetisega tahaksin ma teile kõigile, kallid blogilugejad, suur suur aitäh öelda, et te minuga mu Wonderful worldi jagate, sest jagatud rõõm on ju mitmekordne rõõm! Teie annategi mulle jõudu, et kõigi muude askelduste vahel leida aega ning energiat ka oma toidu- ja reisimõtted siia kirja panna. Ja kuna on jõulud, siis tahaksin ühele blogilugejale kinkida toidublogijate kokaraamatu, millest ma lähemalt siin kirjutasin. Tore oleks ka kuulda, mis see on, mis Sind siia ikka ja jälle tagasi toob. Kirjuta paar rida selle postituse kommentaariks ja lisa kindlasti ka oma nimi. Loosiratas läheb keerlema kõigi nende vahel, kes jätavad oma kommentaari siia enne 24.detsembri südaööd!



Nüüd aga selle magusa jõulupuu juurde tagasi!
Vaja läheb:
Taignaks:
50 g võid
70 g nisujahu
2 muna

Karamelliks:
250 g suhkrut

Kreemi jaoks:
300 ml 3,5% piima
30 g tumedat šokolaadi
4 kardemonikupra seemned, purustatult
1/4 tl jahvatatud ingverit
1/4 tl kaneeli
2 munakollast
55 g suhkrut
30 g nisujahu


DSC_0735


Tee nii:
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Tee keedutainas. Selleks sega või 150 ml veega ja kuumuta, kuni või on sulanud ning vesi hästi õrnalt keeb. Pidevalt ja kiirelt segades sega juurde jahu. Jätka segamist kuumal pliidil umbes minut, kuni tekib tihe ühtlane mass. Tõsta pott tulelt ja lase 5 minutit jahtuda. Hakka uuesti kõvasti segama ja lisa ükshaaval munad. Sega kiirelt, kuni tekib läikiv sile tainas. Kasuta lusikat või koogipritsi ja tee suurele niiske küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile umbes 20-22 pisikest taignapalli. Jäta pallide vahele üksjagu ruumi paisumiseks. Küpseta 15 minutit, kuni pallid on paisunud ja kergelt kuldse koorikuga. Tõsta ahjust hetkeks välja ja torka terava noaotsaga ettevaatlikult igasse pallikesse auk sisse, et sellest hiljem kreem sisse pigistada. Pane pallid veel paariks minutiks ahju ning tõsta siis jahtuma.
Kreemi valmistamiseks kuumuta piima, kaneeli, kardemoni, ingverit ja hakitud šokolaadi pidevalt segades, kuni šokolaad on sulanud ja vedelik just just keema tõusmas. Tõsta pott tulelt. Teises potis klopi punakollased suhkruga heledaks vahuks. Lisa jahu, sega ühtlaseks. Hakka pidevalt segades jupihaaval juurde lisama šokolaadi-piima-vürtsi segu. Kui kõik on kokku ning ühtlaseks segatud, pane saadud segu uuesti keskmisel kuumusel pliidile tagasi, sega ja kuumuta mõned minutid, kuni kreem pakseneb ja saab läikiva ilme. Kata kreem kaanega ja sega aegajalt kuni kreemi kasutamiseni.
Pane šokolaadi-vürtsikreem terava otsaga koogipritsi sisse ja täida kõik keedukreemist pallikesed kreemiga.
Valmista karamell, selleks pane suhkur ja 3 spl külma vett laiapõhjalisse potti madalale tulele. Sega kuni suhkur aeglaselt sulab. Kui suhkur on sulanud, lõpeta segamine ja tõsta temperatuuri, oota kuni suhkrukaramell saab merevaigu tooni ja tõsta pott tulelt. Ole väga ettevaatlik, sest karamell läheb kergesti kõrbema. Et vältida karamelli kõrbemist potiseinte külge võid vahepeal külma vette kastetud köögipintsliga niisutada potiseina ja karamelli kokkupuutekohta.
Kasuta näpitsaid või väikest kahvlit, et pista kreemipallid otsapidi karamelli sisse ja "kleepida" kokku jõulupuuks. Ülejäänud karamellist tee puu ümber kuldniidid - selleks tõsta pott karamelliga otse "puu" kõrvale, torka kahvel või mõni muu terav ese karamelli sisse ja venita suhkruniidid ümber "puu".
Serveerimisel saab igaüks murda endale karamelliseid kreemipalle, miks praksuvad hamba all nagu talvine jää!
Idee: Delicious.



DSC_0729 DSC_0771

neljapäev, 15. detsember 2011

teisipäev, 13. detsember 2011

Piparkoogimaitseline šokolaadisuflee

Kuna silmaga pole suurt midagi jõulust imetleda (loe: ilusa talvise lumekasuka asemel sajab tumehallist taevast mingit märga ollust juba terve nädala ja seda niimoodi, et ümberringi välja riputatud jõulutuled lausa kohatud tunduvad), siis ei jää muud üle, kui jõule ninaga nautida. Tuleb juua vürtsiseid jooke (nt glögi mandlite ja rosinatega või hoopis chaid, millest lähemalt peagi kirjutan), süüa kilode viisi mandariine, nuuskida kuuseokstes ja pista ahju üksteise järel kaneeli, ingveri, šokolaadi, nelgi, tähtaniisi ja kardemoni järgi lõhnavaid küpsetisi. Ühe sellise idee sain Delicious. ajakirja kodulehelt ja selleks on piparkoogimaitseline šokolaadisuflee. Ma ütleks tegelikult, et tegu on sellise õhulisema variandiga šokolaadi fondant´ist, millele lisatud vürtsid annavad jõulust mekki. Meile väga meeldis!

DSC_0581

Vaja läheb (8-le):
50g võid
120 g suhkrut
200 g tumedat šokolaadi
2 tl rummi
3 tl jahvatatud ingverit
2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl vanilli ekstrakti
5 muna (kollased ja valged eraldi)
tuhksuhkrut serveerimiseks

Kuumuta ahi 180 kraadini. Sulata pool võikogusest ja määri sellega 8 ca 100ml portsjonvormi. Kata iga vormi sisu õhukese suhkrukihiga (kuluta kokku selleks ära umbes 25 g suhkrut). Sulata šokolaad rummi, vürtside ja ülejäänud võiga. Sega ühtlaseks, ära keema lase minna. Eemalda pott tulelt ja lisa ükshaaval, pidevalt segades, munakollased. Vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Sega ettevaatlikult munavalgevaht šokolaadisegusse (kui segad liiga jõuliselt, surud munavalgevahust õhu välja). Jaota segu kohe juba varem ettevalmistatud vormidesse ja küpseta 11 minutit. Võta ahjust välja, puista peale tuhksuhkrut ja serveeri!

reede, 9. detsember 2011

Pain d´epice ja foie gras, läheb aina pidulikumaks

Tähelepanu, valmis olla, läks! Jõuluralli on ametlikult avatud. Teisipäeval oli nigulapäev ja siinkandis on just siis see tore päev, kui jõuluvana aseaine Püha Nikolaus lastele kinke toob ja koos oma musta Peetriga ringi traalib. Kuldse ristiga kaunistatud suure punase peakattega (mis tegelikult väga paavsti oma meenutab) valge pika habemega mees sattus nii kaubanduskeskustesse, kooli kui Manni pikapäevarühma. Nii et Mannil esimesed kingid käes ja esimesed kohtumised jõuluvanaga tehtud. Selle kõigega seoses käivad muidugi ka päkapikud igal hommikul Manni susse täitmas ja õhtuti kõlavad kodus jõululaulud, mida päeval koolis järgmisel reedel toimuva kontserdi tarvis õpitud on. Enamasti käib asi nii, et Mannile meenub fraas, aga mitte viis ja siis tuleb appi sõber Google, et välja peilida laulu nimi ja siis tuleb omakorda appi sõber YouTube, et välja peilida laulu viis ning siis saabki laulu harjutama asuda! Seekord on üks laul lausa prantsuse keeles, nii et tuleb meilegi Henriga kasuks. Ära on juba peetud üks töine jõulupidu, homme on siinsete Eesti laste jõulupidu koos eestikeelse jõuluetendusega (kuuldavasti on Krall ja Veesaar lausa ise meie juntsude jaoks kohale tulnud), järgmisel nädalal veel üks töine pidu ja üks kooli jõulukontsert (kus lapsed on omal vabal valikul kas kuusepuud, lumememmed või päkapikud, mistõttu sai soetatud järjekordne kostüüm meie vägisi tekkivasse kostüümilattu), siis veel üks ütlemata põnev talvine pulmapidu, siis veel üks koolijõulupidu ja saamegi Eestisse päris jõule pidama tulla! Nii et tõotavad tulla kiired, põnevad ja jõulused nädalad! Ainus asi, mis jõulutundele kaasa ei aita, on ilm, sest vägisi on mulje, et kõik see vihm, mis novembris sadamata jäi, tuleb nüüd detsembris topelt alla. Aga soe on ja see mulle ju meeldibki, nii et ma ei kurda! Lendamiseks on see ilm samuti hea!


DSC_0703

Toidulaud kipub aga küll aina jõulusemaks ja pidulikumaks. Seekord jagan teiega midagi väga traditsiooniliselt jõulust, mis pärit siitkandist, meie palavalt armastatud Prantsusmaalt. Nimelt vürtsileib pain d´epice nuumhane maksa ehk foie gras´ga. Pain d´epice on tegelikult absoluutselt sarnane meie piparkoogile nii maitse kui lõhna poolest, aga vorm on tal täiesti meie vormileiva oma. Valmistada on seda lihtne ja kilesse pakitult säilib see samuti hästi. Kuigi, ma usun, et säilitamisega keegi tegema ei pea, sest maitsev vürtsileib sobib süüa nii meega, moosiga, foie gras´ga, juustuga kui kasutamiseks jõulustes dessertides.

DSC_0695

Vaja läheb:
450 g jahu
60 g rukkijahu
2,5 tl soodat
1,5 tl kaneeli
1,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl soola
0,25 tl muskaatpähklit
0,25 tl jahvatatud või purustatud nelki
0,25 tl musta pipart
8 kardemonikupra seemned, purustatud või ca 0,25 tl jahvatatud kardemoni
55 g täiesti pehmet võid (võid ka ära sulatada)
1 suur muna, toatemperatuuril
200 g mett
100 g pruuni suhkrut
1 apelsini riivitud koor
0,5 sidruni riivitud koor
240 ml vett
Serveerimiseks foie gras´d, hakitud pistaatsiapähkleid ning rosé pipart

Kuumuta ahi 180 kraadini. Määri leivavorm võiga või kata küpsetuspaberiga.
Sega kokku jahud, sooda, vürtsid ja sool.
Sega teises kausis kokku või, muna, mesi, suhkur ja tsitruste koored. Lisa vesi, sega läbi.
Lisa saadud segule kokkusegatud kuivained. Sega tainas ühtlaseks ja vala vormi. Küpseta ca 60 min või kuni tikuga torgates tikk puhtana välja tuleb :) Pealt võib küpseda hästi tumepruuniks.
Lase 10 min jahtuda, siis võta vormist välja.
Hoia toidukiles. Algul on raske lõigata, aga mõne tunni pärast on nagu tavaline vormileib.


DSC_0707 DSC_0642

teisipäev, 6. detsember 2011

Vanillikaunale lükitud grillitud kammkarbid passionivilja vinegretiga

Kisub pidulikuks. Jõulupidude aeg ongi märkamatult kätte jõudnud. Lisaks ohtratele vürtsidele hakkavad toidud aina peenemaks minema ja delikatessid võetakse kapist välja. Kas pole nii? Kammkarp on minu meelest alati pidulik, alati lihtne valmistada ja alati kindla peale minek. Kui just kuumutamisega hoogu ei satu ja teda nätskeks ei küpseta. Mina valmistasin seekord vanillikauna otsas grillitud lugematu hulga pisikeste vanilliseemntega kaetud kammkarpe, mille juurde sobib võrratult hapukasmagusa troopilise maitsega passionivilja vinegrett. No ka pole mitte ütlemata pidulik? Ja valmib vaid mõne hetkega. Veel kiiremini kaob see delikatess aga taldrikutelt, seda võin ma kinnitada.

DSC_0567

Vaja läheb (eelroaks 4-le):
12 kammkarpi (ainult valge kammkarbiliha)
4 vanillikauna
2 passionivilja
3 spl extra virgin oliiviõli
1 spl valge veini äädikat
soola ja pipart

DSC_0562 DSC_0576

Tee nii:
lõika vanillikaunad pikkupidi pooleks ja kraabi kõik seemned kaussi. Sega seemnetega kokku 2 spl oliiviõli. Patsuta kammkarbid köögipaberiga kuivaks ja sega õli-vanillisegus kuni kõik on kaetud. Jäta umbes 15 minutiks marineeruma.
Torka igast kammkarbist hambaorgiga auk läbi. Kui kohe pooliku vanillikaunaga suruda, võib kammkarp laiali laguneda. Jaota kammkarbid vanillikaunapoolikute vahel ära ja kasuta kaunu nö grillvarrastena. Raputa igale vardale kergelt soola.
Kuumuta kuiv pann või grill. Prae kuumal pannil kammkarbivardaid mõlemalt poolt paar minutit, kuni need saavad pealt kuldse värvi ja liha pole enam poolläbipaistev, vaid valge. Või tee sama kuuma grilli kohal.
Kastme valmistamiseks sega passioniviljade sisu 1 spl oliiviõli ja 1 spl valge veini äädikaga. Maitsesta vähese soola ja musta pipraga.
Serveeri kammkarpe kohe passionivilja vinegretiga! Sellise roa juurde sobib suurepäraselt üks jahe ja mullitav šampanja!
/retsept prantslanne Marie blogist Marie Framboise raconte des histoires de papilles/

reede, 2. detsember 2011

Suhkru-kaneelikattega vahtrased õunakoogikesed

Need imelihtsad, taevalikult lõhnavad, mahlased ja maitsvad koogikesed on pärit Austraalia toiduguru Donna Hay retseptuaarist (minu isiklik teemakohane edasiarendus sõnale repertuaar). Kes teda veel ei tea, siis nüüd on viimane aega teadma saada - Donna Hay ajakiri oma imeliste valgust täis perfektsusesse kalduvate toidufotodega on üks mu lemmikuid. Lähemalt saab temaga tutvuda siin.

Aga need tema õunakoogid hakkasid mulle kohe silma, kui nägin fotot, millel koogid heledas tuhksuhkru-kaneelisegus püherdasid, just nagu lumes. Väga talvine, nagu ka ohtra kaneeli ja õunte kasutamine. Nii nad ahju läksidki! Originaalis kasutati küpsetamiseks pisikesi keskelt auguga keeksivormikesi (nn Bundt vorme), mina võtsin kapist üle (häbiväärselt) pika aja välja oma suured cannelévormid. Muffinivormid sobivad ka kindlasti suurepäraselt.

DSC_0537

Vaja läheb:
350 g nisujahu
3/4 spl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
1 tl kaneeli
250 g sulatatud võid
175 g pruuni suhkrut
175 g vahtrasiirupit
4 muna
4-5 kooritud ja riivitud õuna
lisaks veel 2 tl kaneeli
200 g tuhksuhkrut

Tee nii:
Kuumuta ahi 180 kraadini. Sega kausis kokku jahu, küpsetuspulber, sool ja kaneel. Lisa või, pruun suhkur, vahtrasiirup, munad ja riivitud õunad. Sega segu ühtlaseks. Jaota tainas eelnevalt võiga määritud vormide vahel ära. Sellest kogusest peaks tulema 12 250 ml vormis küpsetatud kooki. Kui kasutad väiksemaid vorme, nagu mina, siis vastavalt hulga rohkem. Küpseta 30-35 minutit, kuni koogi sisse torgatud tikk puhtaks jääb. Keera koogid vormist välja jahtuma. Sega tuhksuhkur ülejäänud 2 tl kaneeliga. Kui koogid on jahtunud, sõelu neile kaneeli-tuhksuhkru segu ja serveeri!

DSC_0535

teisipäev, 29. november 2011

Vürtsine läätsesupp kikerhernestega

Ongi jälle jõuluaeg käes. Jõulud on minu jaoks muuhulgas vürtside ja tsitruste aeg. Nii et lähiajal leiab siit nii mõndagi jõuluhõngulist, pidulikku, vürtside järele lõhnavat, tsitruselist... aga samas mitte päris traditsioonilist, vähemalt mitte eestimaiselt traditsioonilist. Talvise vürtsiteema sissejuhatuseks aga hoopis üks vürtsine supp läätsedest ja kikerhernestest. Suurepärane külmarohuks, suusarajal või uisuväljakul kaotatud jõu taastamiseks või siis hoopis peale suurt pidu keha ning vaimu kosutamiseks. Lihtne teha pealekauba, see omadus tuleb toidule mu meelest igal aastaajal ainult kasuks. Eriti aga vast kiirel aastalõpu- ning jõuluaskelduste ajal!

DSC_0466

Vaja läheb:
2 tl vürtsköömneid
maitse järgi tšillihelbeid
1 spl oliiviõli
140 g punaseid läätsesid
1 peeneks hakitud sibul
850 ml köögivilja puljongit
400 g purustatud tomateid
200 g purk kikerherneid (loputatud ja kurnatud) või leota ning keeda ise kuivatatutest
peotäis värsket koriandrit
4 spl hapukoort või paksu Kreeka jogurtit
vajadusel soola

Tee nii:
Kuumuta kuival pannil vürtsköömneid ja tšillihelbeid, kuni need hakkavad praksuma. Lisa oliiviõli ja hakitud sibul. Sega ning prae mõned minutid. Lisa läätsed, puljong ning tomatid. Sega uuesti läbi ning keeda madalal kuumusel umbes 15 minutit kuni läätsed on pehmed. Püreesta suppi kergelt saumikseri või köögikombaini abil. Lisa kikerherned ja kuumuta supp uuesti üles. Maitsesta vajadusel soolaga, puista peale värsket koriandrit ning serveeri hapukoore või Kreeka jogurtiga.
/Idee: BBCGoodFood/

neljapäev, 24. november 2011

Pommurullid ricottatäidisega

Tagasi toitude juurde. Tegu ju siiski toidublogiga, aga vahepeal ei saanud muust kirjutada kui uudistest. Kuigi uudised olid kõik ka igati toidused. Igatahes on seekord teemaks pommu ehk baklažaan. Pommu on minu meelest ühtaegu naljakas ja armas sõna. Aga kui juba selline sõna eesti keeles välja on mõeldud, siis tuleb seda kasutada. Nii et siis pommu. Minu meelest on pommust võimalik teha nii üsna jubedaid roogasid, kui uskumatult maitsvaid šedöövreid. Need ricottatäidisega rullid, millest kohe kirjutan, kuuluvad kahtlemata viimaste hulka. Retsept jõudis minuni, nagu paljud teisedki, minu kalli õe Eva kaudu. Sama täidisega võib täita ka suuri pastatorusid ja need siis sellesama kastmega ahjus üle küpsetada. Mõlemad on miti korda proovitud ja kõigi sööjate poolt heaks kiidetud!



pommurullid

Vaja läheb:
2 väiksemat või 1 suurem 0,5cm paksusteks viiludeks lõigutud pommu
soola/pipart (maitse järgi)

Täidiseks:
100g ricottat
125g hakitud mozzarellat
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
peotäis hakitud rohelist sibulat (või asenda basiilikuga)

Kastme jaoks:
kuni 200ml extra virgin oliiviõli (olenevalt ahjuvormi suurusest, milles rulle küpsetad - pane õli nii palju, et vormi põhi oleks korraliku kihiga kaetud, aga rullid ei ujuks õlis)
250g pooleks lõigatud kirsstomateid
2 hakitud küüslauguküünt
1tl suhkrut
soola/pipart maitse järgi

Tee nii:
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Maitsesta pommuviilud soola ja pipraga mõlemalt poolt ja pintselda õliga. Kuumuta kuiv praepann ja prae sellel pommuviile kummaltki poolt seni, kuni need on kuldsed (selle asemel võib maitsestatud ja õliga määritud viile ka ülegrilli all grillida). Tõsta praetud viilud köögipaberile nõrguma.

Valmista täidis. Selleks sega omavahel juustud, muskaatpähkel ja roheline sibul (või basiilik). Aseta umbes 1 tl täidist iga pommuviilu ühte otsa ja keera see siis rulliks. Jäta seisma nii, et lõikekoht jääks allapoole.

Valmista kaste. Selleks kuumuta õli pannil, lisa sinna poolitatud tomatid. Keeda tasasel tulel ca 8-10 minutit või seni, kuni tomatid hakkavad laiali lagunema. Tõsta pann tulelt ja lisa purustatud küüslaugud, suhkur ning maitse järgi soola ja pipart.
Võta ahjupott ja pane selle põhja kiht kastet. Aseta sellele ettevaatlikult baklažaanirullid, lõikekoht oleks allapoole. Vala üle ülejäänud kastmega.

Pane ahju ja küpseta ca 20 minutit või seni, kuni juust pommurullide sees hakkab sulama.

Serveeri riisiga või lihtsalt suupisteks, soojalt või külmalt! Igat moodi maitseb hästi!



pommurullid

pühapäev, 20. november 2011

Kulinaarsete kroonikute kokaraamat (suured uudised 3/3)

Nonii, tundub, et suured uudised hakkavadki selleks korraks omadega ühele poole saama. Aga sai neid ikka üksjahu kah lühikese aja kohta. Esmalt kuulutan aga välja, et lisaks minu reisi- ja kokaraamatule, millest eelmises postituses rääkisin, ilmub kohe-kohe poelettidele veel teinegi põnev kokaraamat, mille kaasautoriks on mul au ja õnn olla. Nimelt annab Pegasuse kirjastus välja kümne tuntud kodumaise toidublogija kokaraamatu nimega "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat". Pean ütlema, et mul on tõeliselt hea meel olla kaasatud sellisesse toredasse seltskonda, nagu toidublogijad seda on, ja üheskoos raamatu väljaandmine on justkui kirss koogi peal. Blogijate vürtsikus, värvikus, positiivne hoiak, huumorimeel ja omanäolisus on kõik uues raamatus esindatud ning kaasa löövad:

Mari-Liis ja Siit nurgast ja sealt nurgast
Tuuli ja Ise tehtud. Hästi tehtud.
Liina ja Aglio e olio
Piret ja Puhas rõõm
Aet ja Aet köögis
Ülle ja Tiramisust ja Fata Morganast
Marju ja Tassike elu topelt koorega
Elis ja Elis köögis
Priit ja Profa köögipool
ja Juta siitsamas imelisest maailmast.

Ekstrasuured tänud Tuulile kuid kestnud koordineerimise eest ja Marjule, kes meist igaühe raamatu jaoks üles pildistas. Tema blogist on võetud ka see väike kollaaž osalevatest blogarditest.
Lisaks pani Marju kokku meie raamatu kohta ka sellise vahva videotutvustuse!

Raamatu sisu kohta veel niipalju, et lisaks igaühe poolt välja käidud 10-le retseptile, mahub raamatukaante vahele ka üksjagu juttu meist igaühe ja meie toidumõtete jaoks, pluss palju kauneid fotosid! Leia poest või telli Pegasuse kodulehelt!

teisipäev, 15. november 2011

Samba, sake ja tšillikaun (suured uudised 2/3)

samba, sake ja tšillikaun

"Samba, sake ja tsillikaun - maid ja maitseid avastamas" on minu pea pooleteise aasta pikkuse töö vili. See on retseptidega reisiromaan, mis on äärest ääreni täis meie ümbermaailmareisi seikluseid (muuhulgas meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tōkyō kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas jne jne), teel kohatud põnevaid inimesi, kogetud emotsioone ja muidugi parimaid maitseelamusi Brasiiliast, Arentiinast, Tsiilist, Samoalt, Uus Meremaalt, Austraaliast, Malaisiast, Hong Kongist, Taist, Hiinast, Vietnamist ja Jaapanist. Retsepte jagasid meiega meie kallid sõbrad üle maailma ja neid sai kogutud terve teekonna jooksul! Kõik retseptid, kokku ligi 50 erinevat, said hiljem juba Eestis uuesti järgi tehtud, üle timmitud ja üles pildistatud. Koostisosade puhul, mida Eestis keerulisem hankida on, olen retseptides välja pakkunud alternatiivi või õpetanud, kuidas seda kodus ise teha (raamatust leiate näiteks õpetused, mil moel valmistada ise Malaisia laksapastat, Tai tsillipastat Nam prik paod või Vietnami Nuoc cham kastet).

mosaiik

Mul on ütlemata hea meel anda see värve ja vürtsi täis raamat välja koostöös Varraku kirjastusega. Raamat jõuab müügilettidele detsembri alguses. Et jõuluvana saaks mõne oma rännu- ja/või toiduhuvilistele kingisaajatele paki sisse panna! :) Ausalt öeldes on mul üldse ütlemata hea meel, et meie seiklused nüüd sedavõrd väärikalt kaante vahel on. Suur aitäh mu kõige kallimatele, Henrile ja Eva Mariale, kaasa reisimise ja kaasa mõtlemise eest. Teiega läheks iga kell kasvõi maailma otsa! Ja suur aitäh ka kõigile lugejatele kaasaelamise eest. Loodan, et naudite meiega koos mööda maailma reisimist ka selle peagi ilmuva raamatu lehekülgedel!

neljapäev, 10. november 2011

Umami, maailm täis maitseid (suured uudised 1/3)

Kallid sõbrad! Mul on kohutavalt hea meel, et saan teiega lähiajal jagada lausa KOLME SUURT UUDIST, mille kõige pärast ma ise juba ütlemata põnevil olen. Aga alustame algusest.



Print



Nimelt avasime täna eksootilise toidukauba e-poe UMAMI.
Mõtet midagi sellist Eestisse teha olime mõlgutanud juba ammustest aegadest ja seda teadagi miks - iga kord, kui olin oma kallis kodulinnas Tartus veetnud terve päeva mõne retsepti koostisosi poodidest taga ajades ja ikkagi veel pooled puudu olid, igatsesin millegi sellise järele. Samuti siis, kui maailma eri paikadest mõnd põnevat retsepti teiega jagades tekkis kommentaarides arutelu selle üle, kust saada vajaminevaid koostiosi või millega neid asendada. Niisiin, nagu ütleb üks tore kõnekäänd - kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Püüdsime Umami "letid" sisustada kastmete, vürtside, ürtide ja pastadega, mille järele Eestis kokates ise kõige enam puudust oleme tundnud. Lisasime ka tooted, mida läheb vaja meie endi üle maailma kokku kogutud lemmikute retseptide elluviimiseks. Kavatseme Umami sortimenti pidevalt täiendada ning seetõttu oleme väga tänulikud, kui jagate meiega, mida sooviksite tulevikus Umami virtuaalsetelt lettidelt osta. Püüame anda endast parima, et aidata!

Umamis on olemas suur osa eksootiliste roogade valmistamiseks vajaminevaid põhikomponente nagu sojakastmed, kalakaste, seesamiõli, vürtsköömned, kaneel, koriandriseemned, kardemon, kurkum, tšillihelbed, austrikaste, karripastad, jasmiini- ja basmatiriis, muna- ja riisinuudlid, kookospiim jne

Meilt leiad ka põnevaid koostisosi, mida Eesti poodidest enamasti ilmvõimatu leida on, nagu mustad seesamiseemned, dashi pulber, harissapasta, sumahh, kalganijuur e galangal, sidrunhein, lambalääts, aed-mustköömen (enamasti tuntud nigella seemnetena), Hiina viievürtsi segu, tahiini, kecap manis, tšillipasta õlis ehk nam prik pao (nt kuulsa Tai supi tom yumi tarvis), riisipaber (nt kevadrullide meisterdamiseks), mirin, palmiõli (mida läheb tarvis paljudes Aafrika roogades), palmisuhkur (mida Kagu-Aasias tavalise suhkru karamellisema aseainena kasutatakse), tamarind, roosivesi, seepia tint (nt musta risotto valmistamiseks) jne.

Umami aitab Sind ka siis, kui Sul on kiire või kui sooviksid teha mõne uue eksootilise roaga esialgu lihtsamalt teretutvust – telli mõni meie valmispastadest või –maitseainesegudest. Proovi oma koduköögis ära, mismoodi maitsevad India road rogan josh või vindaloo karri, Indoneesiast pärit nasi goreng, pad thai nuudliroog Taist, Vietnami pho supp, Hiina köögist tuntud kung pao, Malaisia satay või Singapuri laksa. Siit leiad kõik need ja veel palju teisi vajaminevaid maitseainesegusid.



DSC_0251 DSC_0190


Et need, kes siia uut huvitavat retsepti tulid otsima, pettuma ei peaks, siis lisan ka ühe uue vürtsipoe avamise tähistamiseks minu meelest hästi sobiva kolmikretsepti - vaata siia, kuidas valmistada kreveti madrast, küüslaugu naane ja kurgi raitat.

Loodame, et leiate enda jaoks Umamist nii vajalikku kui põnevat ning soovime maitsvaid elamusi!


P1050555

pühapäev, 6. november 2011

Confit´st nii ja naapidi, nii tiibadega kui uimedega

Mulle tundub, et meie peres on sel aastal arusaamatutel põhjustel confit teemaline sügis käimas. Ühel hetkel, kui olime ära söönud paar laari tomaticonfit´d ja ma parajasti sibulaconfit´d keetsin, teatasin kallile kaasale, et lähiajal tahaks küpsetada nii pardi- kui lõheconfit´d. Mõlemate järgi oli vastupandamatu isu tekitanud minus Liina, kes oma mahlakate kirjeldustega lihtsalt mõjub inimesele isutekitavalt. Retseptid saidki Liinalt võetud ja mõlemad tulemused lihtsalt o i v a l i s e d. Mulle tundub, et kaua soojas rasvas küpsenud suutäis on just õige asi, kui jahe tuul põue on pugenud. Confit puhul on üllatav see, et vaatamata ohtrale rasvale, ei ole lõpptulemus sugugi üleliia rasvane. Rasv voolab küpsetamise ajal välja ja seda muidugimõista nahka ei pisteta. Kes soovib, võib muidugi pista ka! Pärit on selline toiduvalmistamisviis Edela-Prantsusmaalt ja esialgu mõeldi see välja toidu säilitamiseks - küpsetatud linnukoivad kaeti peale küpsetamist eraldunud rasvaga ja suleti õhukindlalt. Niimoodi sai liha rasva seest mitu kuud hiljemgi veel välja noppida, uuesti üle praadida ja ühe korraliku prae serveerida. Nii et ühinegem confit-sügisega. Kõik on lihtsamast lihtsam ja pika küpsetamisega saab tuba samuti mõnusalt soojaks.

DSC_0037


Pardiconfit jaoks läheb vaja:
mõned pardikoivad
hulk loorberilehti
hulk tüümianioksi
soola, pipart
mina lisasin veel omakorda paar spl hanerasva (eriti tore oleks muidugi, kui selle asemel oleks kasutada pardirasv)
Hõõru pardikoivad soola ning pipraga kokku ja lao need loorberilehtede ning tüümianiokstega vaheldumisi tihedalt ahjuvormi. Jäta koivad ööks külmkappi maitsestuma. Järgmisel päeval tõsta vorm ahju, lisa soovi korral paar spl rasva ja keera ahi korraks tippkuumusele. Kui see on saavutatud, keera kuumus 150 kraadi peale ja jäta paariks-kolmeks küpsema. Selle aja jooksul voolab pardi nahaalune rasv välja ja hoiab küpsemise ajal liha hõrguna. Serveeri näiteks praekartulite ja rohelise salatiga. Kui õnnestub, tõsta piduroa puhul klaasike head Cahors´i või Madirani.

DSC_0106


Lõheconfit jaoks läheb vaja:
4 kahe sõrme jämedust lõiku lõhefileest (u. 700 g)
2 spl meresoola
1 tl suhkurt
veidi jahvatatud valget pipart
1 sidrun
3 dl oliivõli
Sega kokku suhkur, sool ja pipar, kata lõhe sellega igast küljest ja jäta 1-3 tunniks külmkappi maitsestuma. Kuumuta ahi 75 kraadini. Aseta lõhe võimalikult täpselt sobivasse nõusse, kata sidruniviiludega ja vala üle oliivõliga. Õli peab kala täielikult katma. Pane kala 40 minutiks ahju. Kalaliha jääb tumeroosa, küps ja mahlane. Või nagu Liina ütleb: sellisel viisil jääb lõhe imeliselt pehme ja mahlane, õli imeb enesesse kalarasva meki ja jätab tooni andma vaid lõhe enda maitse + veidi tsitruse mekki. Kõlab hästi ja maitseb veel paremini. Meie jõime siia kõrvale Chablis´d, sobis hästi. Aga Gloria, kust see retsept tegelikult alguse sai, soovitab Alsace´i Pinot Gris´d, mida peaks olema ka üsna lihtne leida.

DSC_0034

teisipäev, 1. november 2011

M&M´s täiskasvanutele, täpsemalt membrillo ja Manchego

Olen vist juba tuhat korda siinsetel blogiveergudel maininud, et juust on minu jaoks sama, mis lastele komm. Seekord panin oma postitusele ka kommi nime - M&M´s ja seda mitte välise sarnasuse, vaid kahe "M"-i tõttu selle nimes. Kõik sai alguse sellest, et hea inimene Luule tõi mulle mõned suured, sametised, imeliselt lõhnavad küdooniad. Just küdooniad ehk aivad, mitte meil Eestis rohkem tuntud ebaküdooniad. Lisaks oma ilule ja aromaatsusele on küdooniad ka eriliselt kõvad ja kõlbmatud niisama nahka pistmiseks. Tuli välja mõelda, mida põnevat oma uute iludustega peale hakata. Natuke kaalumist ja otsus sai tehtud - valmistan küdooniamarmelaadi, mis Hispaanias on tuntud dulce de membrillo nime all. Membrillo parim kaaslane on Hispaania kuulus lambajuust Manchego. Küdoonia sisaldab suurtes kodustes pektiini, mis tähendab, et marmelaad tekib pea iseenesest ja kõik on ülimalt lihtne, kuigi pisut aeganõudev. Lisaks muutub küdoonia pikal keetmisel erkpunaseks ja seetõttu on valmiv suupiste ka silmale ilus vaadata.

DSC_0052

Vaja läheb:
1,8 kg kooritud ja tükeldatud küdooniat
1 vanillikaun
1 tl riivitud sidrunikoort
3 spl sidrunimahla
umbes 700 g suhkrut
serveerimiseks Manchego juustu (Manchego puudumisel võib kasutada näiteks Pecorinot)

DSC_0048

Tee nii:
Pane küdooniatükid suurde potti ja kata külma veega. Lisa pikuti pooleks lõigatud vanillikaun ja sidrunikoor. Aja vesi keema, keera tuli madalaks ja kata pott kaanega. Keeda umbes pool tundi kuni küdooniatükid on pehmed.
Kurna küdooniatükid. Eemalda vanillikaun, aga jäta sidrunikoor ja vanillikaunast välja kraabitud seemned küdooniate juurde. Püreeri küdooniatükid saumikseriga või köögikombainis. Mõõda, kui palju püreed on ja lisa täpselt sama suur kogus suhkrut. Vala küdoonia-suhkru segu uuesti keedupotti. Kuumuta ja sega puulusikaga, kuni suhkur on täielikult sulanud. Lisa sidrunimahl. Keera tuli madalaks, sega aegajalt ja keeda umbes 1,5 tundi, kuni segu on hästi paks ja oranžikaspunast värvi.
Kuumuta ahi 125 kraadini. Kata ahjuvorm võiga määritud küpsetuspaberiga. Vala küdooniamass vormi. Jäta vorm umbes 1-2 tunniks ahju. Marmelaadi tahenemiseks vajaminev aeg sõltub minu kogemuste järgi küdooniate küpsusastmest. Tundub, et värskemad ja mahlakamad vajavad vähem aega. Kui tundub, et mass on parasjagu tahke, tõsta vorm ahjust välja ja lase täielikult jahtuda.
Serveerimiseks pane Manchego juustu viiludele marmelaadiviilud ja maitsev suupiste ongi valmis.

DSC_0040

neljapäev, 27. oktoober 2011

Toorjuustukook ohtra kirsikastmega ehk palju õnne sünnipäevaks!

Mõne päeva eest möödus sellesama "What a wonderful world!" blogi sünnist juba uskumatuna näivad 4 aastat. Nagu palju teised blogid, sündis ta tegelikult ilma pikemate ja täpsemate plaanideta, rohkem praktilistest vajadustest lähtuvalt. Olime minemas pikemale Tai-reisile ja oli vaja kohta, kuhu sõprade tarvis muljed kirja panna. Oli vaja kohta, kuhu kogutud retseptid üles riputada, et lõpetada üks pidev failisaatmine. Oli tarvis omavalmistatud seebid ja küünlad välja panna, et huvilised võiksid endale sobivad välja valida. Nii see pisik minu sisse sai ja aastate jooksul on blogi iseloom üksjagu selgemaks kujunenud, väljanägemine suure hüppe edasi arenenud ja märkamatult on ta nagu oma elu hakanud elama. Pean tunnistama, et vahel oleks hirmus tahtmine kõik need algusaegade toidufotod kiirelt ja kaarega virtuaalsesse prügikasti toimetada, aga kuna see on siiski puhas ajalugu, siis ei lase ma endal seda teha. On olnud ka äärmiselt keerulisi aegasid blogipidamise mõttes - näiteks siis, kui enne ümbermaailmareisi oma kodust küla peale olime kolinud, või reisi ajal, kui puudusid võimalused nii koha, aja kui vahendite näol, Luksemburgi kolides, kui järsku üle pika aja taas täiskohaga tööinimeseseks hakkasin jne. Aga nähes, kui palju teid siin iga päev minu tegemisi vaatamas käib, kallid lugejad, olen alati leidnud võimaluse. Ja mul on seda alati olnud siiras heameel teha. Loodan, et tulete ka järgmisel aastal ja luban pakkuda põnevaid toiduelamusi ja seiklusjutte.

DSC_0124

Esimene väike juubel saabub alles järgmisel aastal, nii et sel korral tähistame vaiksemalt. Ja mis sobiks ühe vaiksema tähistamise juurde veel paremini, kui üks ilus ja maitsev kook, kirsside, minu lemmikutega! Muutsin BBC GoodFood kodulehelt leitud esialgset retsepti pisut ja lisasin väikse lisanüansi kasutades tavaliste küpsiste asemel koogipõhjaks siin nii levinud spekuloosiküpsiseid. Spekuloosiks nimetatakse pruunikaid, krõbedaid ja vürtsikaid (taignas tegemisel kasutatakse kaneeli, ingverit, valget pipart, nelki ja kardemoni) küpsised, mida siinkandis ajalooliselt jõulude paiku küpsetati ja müüdi. Tänapäeval võib spekuloosi osta aasta ringi ning lisaks küpsistele on saadaval ka spekuloosi maitselised jäätised ja muud desserdid. Kui spekuloosi ei õnnestu saada, võib sama kooki väga edukalt valmistada ka näiteks Digestive või muude küpsistega. Vaja läheb:

Koogipõhjaks:
200 g küpsiseid
50 g sulatatud võid

Toorjuustukihiks:
600 g toorjuustu
1 tl vanilliekstrakti
175 g suhkrut
2 spl jahu
2 muna

Kirsikastmeks:
50 g pruuni suhkrut
400 g kivideta kirsse (võib vabalt kasutada külmutatuid)

DSC_0119

Kuumuta ahi 160 kraadini. Kata keeksivorm küpsetuspaberiga. Purusta küpsised ühtlaseks peeneks puruks, sega juurde sulatatud või. Sega senikaua kuni tekib ühtlane niiske mass. Suru see keeksivormi põhja ühtlase kihina.
Sega ühtlaseks massiks toorjuust, vanilliekstrakt ja suhkur. Seejärel lisa munad ja klopi ühtlaseks. Vala saadud mass vormi, silu pealt spaatlia ning küpseta umbes tund aega, kuni ääred hakkavad kergelt kuldseks tõmbuma. Kui tundub, et ääred juba tumenevad, aga seest on liialt vedel, keera kuumust veidi vähemaks. Tõsta kook ahjust välja ja lase toatemperatuurini jahtuda. Seejärel tõsta kook veel mõneks ajaks külmkappi, et see täielikult jahtuks ja tugevneks.
Kastme valmistamiseks puista suhkur kuivale pannile ja kuumuta, kuni see sulama hakkab. Nüüd lisa (sulanud) kirsid ja sega suhkruga läbi. Keeda kõigest 3-4 minutit, kuni kaste on kokku keenud, aga kirsid veel ei lagune. Vala kaste läbi sõela ning tõsta kirsid kõrvale. Keeda kastmevedelikku edasi, kuni siirup pakseneb.
Serveerimiseks tõsta kook ettevaatlikult vormist välja. Kui Su keeksivorm ei ole lahtikäiv, siis soovitan väljatõstmise jaoks jätta küpsetuspaberi ääred kergelt pikemalt üle keeksiormi äärte. Nendest on väljatõstmisel hea kinni hoida ilma koogi väljanägemist kahjustamata. Lase veidi toatemperatuuril seista, tõsta peale kirsid, vala üle kastmega ning serveeri!

laupäev, 22. oktoober 2011

Imeline Istria

Nagu ma juba korduvalt hõisanud olen, võtsime eelmisel nädalavahetusel ette väikse treti Horvaatiasse, täpsemalt Istriasse, mida peetakse Horvaatia hea toidu ja la bella vita keskpunktiks. Olime täiesti teadlikud, et rannailma pole mõtet oodata, aga lootsime, et ilmataat premeerib meid päiksepaistega. Mida ta ka tegi - kõikidel päevadel säras meie pea kohal sinitaevas särav päike. Rannailmast loobumine toob endaga kaasa aga mitu äärmiselt positiivset nähtust, esimene neist on turistide puudumine ja teine odavad hinnad. Meie nautisime mõlemat täiel rinnal. Hakkasimegi omavahel mõtlema, et me oleme juba nii kaua igal pool reisinud väljaspool turismihooaega, et ehmataksime endale südamesse läinud kohti turistide ülekülluses nähes päris ära. Soodsad hinnad algasid juba lennukipiletitest, millest õigupoolest kogu reis alguse saigi. Ei saanud kohe kuidagimoodi jätta ostmata lennukipileteid, mis meile kolmele, edasi-tagasi, koos maksudega, maksid ligi 70 eurot.


DSC_0315


meie lemmiklinn Istrias, Rovinj
Lend Frankfurt Hahnist Pulasse kestis kõigest 1,5 tundi. Jõudsime kohale laupäeva õhtupimeduses. Autorendifirmas läks kõik erakordselt libedalt, peale Portugalis saadud ebameeldivat kogemust olin ausaltöeldes pisut murelik. Eriti peale seda, kui avastasin, et olin kiiruga autorendi-voucheri asemel välja printinud mingi täiesti suvalise e-maili, kus ei olnud ühtki vajalikku infokildu peal. Aga noormeest minu voucher ei huvitanud, tema masin oli meie krediitkaardiga sõber ja lõpetuseks ütles ta, et kui teda parajasti kohal pole, kui autot tagastame, siis jätku me autovõtmed lihtsalt talle leti alla. Tundub, et "võti on mati all" on Horvaatias tänase päevani päevakorral. Olin eelmisel päeval kirjutanud meie väikse hotelli omanikule, et jõuame üsna hilja õhtul ning saanud vastuseks, et teda ennast pole kuni pühapäeva õhtuni kodus, aga ta jätab meile korterivõtme väiksesse aiamajja laua peale. Selline mugav korraldus andis meile täieliku vabaduse laekuda oma ajutisse koju millal aga ise soovime. Otsustasime siis esimese asjana õhtusöögile minna, kuna kell oli juba 21, toidupoed kinni ja tekkis oht nälga jääda. Kõigepealt võtsime suuna väikses Banjole külas asuva Batelina kalarestorani poole (selliseid pisikesi kohalikke restorane nimetatakse Horvaatias konoba), kus pereisa on ise kalamees ja perenaine kokk, aga otse loomulikult ei olnud neil laupäeva õhtuks meile ühtki vaba lauda pakkuda. Olin sellest kohast enne lugenud ja ka hiljem soovitasid kohalikud meile seda kohta korduvalt. Pula kesklinn oli justkui välja surnud, ainult ohtrad kohvikud (ja neis ei pakuta Horvaatias mitte ühtki söödavat asja) veel lahti. Üks lahke jäätisemüüja ütles, et läheduses on paar restorani, aga need pole kuigi head. Soovitas võtta suuna Pula külje all asuvasse Milani restorani. Lonely Planet arvas samuti, et tegemist on ühe parima restoraniga sealkandis. Otsustasime siis endid kohalejõudmise puhul pisut premeerida, sest Milan ei ole just odav restoran. Interjöör oli ilus ja modernne, aga ei midagi meeldejäävat. Peakokk tervitas meid vürtsise bruschetta, filotaigna ja lehtpeedi piruka ning magusa sibula focacciaga. Kõik maitses suurepäraselt. Maria tellis muidugi spagette oliiviõliga, mis on suppide kõrval tema teiseks põhimenüükd, kui väljas sööme. Külma eelroana saabusid lauale kalad ning mereannid, igaüks isemoodi maitsestatud ja valmistatud, aga meeles täpselt pole, mis me seal sõime. Pearoaks sain mina krevetirisoto, mis nagu ma hiljem Istria kulinaaria brožüürist lugesin, on selle koha hittroog. Ja no oli tõeliselt maitsev, isegi mitte-risotto-sõber Henri oli vaimustused. Kuldmerikoger kartulite ja kirsstomatitega oli samuti maitsev, aga mitte eriline elamus. Kuna me magustoitu valida ei suutnud, siis toodi meile kõigist pakutavatest kookidest veidi. Võite ette kujutada, et tühjast kõhust oli asi selleks hetkeks juba väga kaugel. Öö hakul jõudsime oma sangviinpunase maja juurde, mis asub otse mererannal, leidsime oliivipuue alt pisikese puust aiamaja ning selle seest laualt oma korteri võtme. Olivetos on kolm ilusat korterit, mis kõik teemale kohaselt kujundatud - Terra (mille meie endale saime), Lavanda ning Sol. Meie Terra juurde kuulus 2 magamistuba, suur elutuba uskumatult hästi varustatud köögiga (ma pole iial enne oma hotellitoast saumikserit või vahvlimasinat leidnud), wc/vannituba ning suur rõdu vaatega maja ümbritsevale oliiviaiale ning merele.


DSC_0121
DSC_0219 DSC_0200
DSC_0204 DSC_0202
DSC_0176
DSC_0186 DSC_0137


Motovuni linn mäekünkal; värvilised metsviinapuud; kastanid on valmis; poisikesed kitsejuustu müümas; tšillivanikud; trühvlipraad; kuld metsast - trühvlid; trühvlipasta laadapannil
Istria kulinaariat tutvustav brožüür oli tinglikult kaheks jaotatud - roheline Istria, ehk sisemaa oma seente, metsloomaliha jms-ga, ning sinine Istria, ehk rannik, kalad ning mereannid. Otsustasime siis oma vähesed Horvaatiapäevad samamoodi jaotada ning võtsime esimesel päeval ette rohelise Istria. Sihiks väike Livade küla, kus selsamal pühapäeval leidsid aset trühvlipidustused. Livade asub kauni mäetippu rajatud Motovuni linna külje all mäe jalamil. Ja Motovuni linna ümbritsevad trühvlimetsad. Ma pole iial nii palju trühvelid korraga näinud ja nende aroomi nii tugevalt tundnud. Sõna otseses mõttes hõljus terves külas sel päeval tugev trühvliaroom. Iga trühvlimüüja seisis leti taga, millele oli kuhjatud hulk erineva suurusega "kullatükke". Horvaatias kasvab üldse kokku 4 valge ja 6 musta trühvli sorti ning parajasti oli käes aeg tähistada neist kahe valge (Tuber magnatum ja Tuber maculatum) valmimist. Hiljem kuulsime oma majaperenaise Manuela käest, et varem ostsid itaallased kõik Istria trühvlid kokku ja müüsid neid Itaalia trühvlitena kalli hinna eest. Nüüd aga on ka horvaadid ise hakanud oma trühvleid tugevalt turustama ja maailm saab üha enam kuulda ka Istria trühvlitest. Olime plaaninud kuskil Motovuni kandis ühe trühvlilõuna teha, aga pidustustel selgus, et selleks polnud mingit vajadust. Peen kohalik trühvlirestoran Zigante tegi suurel laadapannil trühvli ning koorekastmes pennet, mille ports maksis alla 3 euro. Igaüks sai osta endale veinipokaali ning seda siis erinevate veinitootjate lettide juures pidevalt täitmas käia, suupisteks olid pakkumisel nii trühvlijuust, trühvlivorst kui nii trühvlitega kui ilma nendeta oliiviõlid, millesse värsket saia sisse pista. Oh, Istria oliiviõli on täiesti teema omaette. Astusime Livades sisse Zigante trühvlipoodi ja nägime, et üks härra valab aga väiksesse topsi degusteerimiseks mõeldud oliiviõlisid ja joob neid. Tundus päris võigas mõte. Aga hiljem, kui ise kohalikke eriliselt aromaatseid, isegi kergelt vürtsiseid õlisid proovida saime, mõtlesime, et võiks ise ka neid vabalt juua. Käsi südamel, ma pole iial ühtki ligilähedaseltki nii head oliiviõli saanud. Mulle polekski pasta peale muud kastet vaja kui ainutl seda Istria oliiviõli. Täielik elamus omaette! Siis oli korraldatud veel näidiskokkamine, kus Horvaatia Masterchefi kangelane (kuid mitte võitja) valmistas pearoa trühvlitest. Roog oli ise äärmiselt põnev. Seakoodi sõrapoolsest otsast oli lõigatud jäme viil ja luu sisse topiti trühvlid. See läks ahju, samal ajal valmis polenta salveiga, trühvliõliga praetud puravikud ning portveinist ja sealihapuljongist kokku keedetud kaste. Serveerimisel niristati kõige alla trühvlimett, sellele tõsteti kulbitäis kastet, siis suur lusikatäis puravikke, ruuduke polentast ning kõige peale seakoot. Roogasid valmis vast oma kümme ja iga rahvus sai ühe. Meie saime eestluse eest ka ühe. Ma pean ütlema, et telliksin parema meelega teinekord seda trühvli-koorekastmes pennet, aga põnev oli küll. Nii et meil läks eriti hästi - 3 euroga sai delikatesse kohe isuga söödud. Edasi sõitsime Buzet nimelisse mäekünkalinnakesse ja tegime seal ühed maalilise mäevaatega kohvid.


DSC_0261 DSC_0257
DSC_0233 DSC_0222
kõik pildid Buzet linnast
Õhtul kohtusime esimest korda energiast pulbitseva Manuelaga. Tuli välja, et väikse hotelli pidamine ei ole sugugi mitte tema põhitegevus, vaid pigem hobi. Talle meeldib sisekujundus, talle meeldib, kui teda ümbritseb palju inimesi ja maja ostuks võetud pangalaenu aitab see samuti tasuda. Manuelal ja tema abikaasal on 4-aastane poeg Dino, kellel pole mitte vähem energiat tagavaraks, kui tema säraval emal. Päevatööna tegeleb Manuela hoopis turismindusele eurorahade jagamisega ja just seetõttu on ta täielik ekspert, mis puutub parimatesse kohtadesse, kuhu Istrias minna ning kus süüa. Saime õhtul temalt selles osas üksikasjaliku ülevaate, lisaks kingituseks paki kohalikke assortiikomme ning kutse õhtuks kala sööma, kui tema tuttavad kalamehed peaksid midagi sel päeval kinni püüdma.


DSC_0287 DSC_0302
DSC_0297
DSC_0284
DSC_0303 DSC_0308
DSC_0269


kalamees koeraga Medulinis; kass noolib kalameeste saaki; selle päeva saak; oliivid on samuti valmis; Horvaatia sinine meri; Pula amfiteater
Nagu juba mainitud sai, siis Horvaatia kohvikutes midagi söödavat ei pakuta. Aga täiesti tavaline on, et esmalt ostetakse poest värsked saiad kaasa ning siis minnakse neid kohvikusse sööma. Oma teisel Horvaatia hommikul tegime siis samuti nagu kohalikud – ostsime poest kirsimoosiga ning kohupiimaga struudlit ja läksime Manuela soovitatud kalurite kohvikusse otse rannal paadikai ääres, mis asus kohe meie maja kõrval. Kohviku ukse kõrval kasvasid küpsetest granaatõunadest lookas puud ja ma kahtlustan, et ühe neist viljadest tõi Manuela meile õhtul “vitamiiniks”, nagu ta ise ütles. On täiesti hämmastav, kuidas Horvaatias saab head kohvi absoluutselt igal pool, isegi väikestes kaluritele mõeldud hurtsikutes. Paar kohta, mida Manuela soovitas, olid juba hooaja lõpu puhul kinni pandud. Aga läbi käisime nad igaks juhuks ikka. Kitsal sillal, kus Manuela tuttavad kalurid kala püüavad, üritasid tol päeval kolm noormeest midagi maitsvat veest välja sikutada, aga vist üsna asjatult – sillal lebas üksainus väike kala ja ka Manuela ütles õhtul, et sel päeval ta kalu ei saanud. Suvehooajal tegutseb silla kõrval väike vabaõhurestoran, kus küpsetatakse värskelt sealtsamast merest äsja välja tõmmatud kala ning mereannid klientidele pakkumiseks. Käisime Istria lõunatipus väljakaevatud vanade roomlaste lossi varemetes. Imeilus koht oli, me oleks ka hea meelega sinna oma lossi ehitanud. Püüdsime minna ka Kamenjaki poolsaarele, kus pidi sealkandi ilusaimad rannad olema ja mõnus mereannikohvik Safari. Aga kahjuks oli kogu piirkond parajast 5-päevasteks sõjaväeõppusteks suletud. Läksime siis hoopis Pula turule. Pula oli esmaspäeva lõunaks võrreldes laupäeva õhtuga läbi teinud justkui metamorfoosi – linn elas, oli inimesi paksult täis, sumisevad välikohvikud ääristasid tänavaid. Turg oli sügisesele Vahemeremaale omaselt lookas ja tekitas vastupandamatu isu süüa teha. Ostsime veel veidi granaatõunu ja mandariine ning asusime teele iidsesse Rovinj linna, millest sai minu täielik lemmik. Miks, seda näeb vist siit värvilistelt piltideltki. Lõunatasime ühes merevaatega konobas, sõime kalasuppi (horvaadid on tõelised supimeistrid ja supid on seal ikka sellised eestlaste moodi – selge leemega ja püreerimata), sardiine, praetud kalmaare, grillitud toorvorste, kartuleid spinati ja küüslauguga ning paprikakastet ajvarit. Tegelikult on nii, et kõik, mis me Horvaatias sõime (välja arvatud sealiha) maitses lihtsalt oivaliselt, mina ei saa aru, kuidas selline asi üldse võimalik on! Veini jõime muidugi ka igal pool – valget malvazijat ja punast terani ja muidki. Lõunasöögijärgset kohvi otsustasime minna jooma aga Triestesse Itaalias. Sinna on Pulast alla 100 km ja läbida tuleb vahepeal ka Sloveenia. Trieste oli üllatavalt suur, avar, majad olid ka suured, inimesi oli vähe. Päris ilus, aga peale Rovinjt ei jätnud kustumatut mälestust. Kohv oli küll hea! Tagasiteel pisut ära eksinud küsisime ühest restoranist teed ja saime teada, et me oleksime pidanud Sloveenia läbimiseks ostma mingi vinjeti. Otsustasime siis tagasiteel ontlikud kodanikud olla ja läksin piiripeal vinjetti otsima. Tuli välja, et kõige odavam vinjetivariant on 15 eurot ja sellega võid kohe 7 päeva mööda Sloveeniat kimada. Meil aga oli vaja umbes 15 minutit seda teha. Mõtlesin veidi ja panin sealt putkast punuma. Õnneks ei peetud me kinni ja pääsesime trahvist, mis kuuldavasti on päris mitusada eurot.


DSC_0327
DSC_0386 DSC_0378
DSC_0320
DSC_0382 DSC_0318
DSC_0393
DSC_0395
Rovinj vanalinn; Rovinj kivine rand ja sinine vesi; Henri ja Mann vett katsumas; Roviny vanalinn 3*; Trieste ilu 2*

Õhtustama läksime Manuela soovitatud väiksesse Astarea konobasse imepisikeses Brtonigla külas. Seal tegutseb omanikust kokk juba aastast 1980. Tervitab igaühte isiklikult, kes sisse tuleb, tutvustab ennast ja pakub istet. Söögisaali nurgas põleb lõke hiigelsuures kaminahjus ning seal valmivad traditsioonilised kaane all küpsetatud road. Selleks pannakse kala või liha köögiviljadega potti, kaas kõvasti peale, pott hõõguvate süte sisse ja mõned söed kaanele ka. Peagi istus härra meie lauda maja, võttis kätte pastaka ja paberi ja uuris, mida me süüa tahaksime. Menüüd polegi, tal on köögis värske kraam ja sellest ta siis valmistab maitsvaid roogasid külaliste soovide järgi. Mannile saabus kalasupp, mulle must risoto (mille poolest Astarea eriti kuulus on), kamba peale veel ühed kalmaarid ja Henrile sealiha (mis oli küll parem kui mujal Horvaatias saadu, aga siiski mitte nagu Eesti sealiha). Eriline sensatsioon oli minu seepiatindiga mustaks värvitud risotto kalmaaridega, kõrvale kauss värsket salatit. Seda kohta soovitaksin küll kõigile, kel sinnakanti asja on.


DSC_0407 DSC_0374
DSC_0397
Astarea must risoto; praetud kalmaarid, millest vist iial küllalt ei saa; kala ja mereannid, mis on küpsetatud traditsiooniliselt "kaane all" Astarea kaminahjus
Viimasel hommikul läks suvi lisaks päiksepaistele ka soojaks. Olime endale külmkappi ostnud hulga erinevaid Istria prosciuttosid (pršut), oliive, juustu, granaatõuna, mandariine, tomatit ja maja kõrvalt poest tõin värsket saia. Tegime oma rõdul piknikku ja võtsime päikest! Istria inimesed on nii metsikult sõbralikud ja toredad, et teevad alati tuju heaks. Kõik räägivad inglise keelt ja lisaks veel saksa ning muidugi itaalia keelt. Henri sai kõigi meestega jalgpalli teemadel elavalt vestelda ja kõik olid meie edusammudega igati kursis! Jäime oma Horvaatia reisiga tõeliselt rahule ja iga kell läheks tagasi.


DSC_0409


viimane hommik Oliveto rõdul