Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2013 postitused

Sünnipäev lossis

Kujutis
Meie peres juhtus selline kurioosne juhtum, et Emily 2 kuu sünnipäev toimus Alatskivi lossis , uhke mitmekäigulise lõunaga sealses lossirestoranis. Alguse sai see vahva ettevõtmine aga juba detsembrikuus, kui minu kallid kolleegid Luksemburgist mind lahkumisüllatuseks omaltpoolt just Alatskivi restorani saatsid. Ootasime selle armsa kingi realiseerimisega ilusad ilmad ja Emily sünni ära, kutsusime kallid inimesed kaasa ja võtsime sõidu ette. Nii et hiiglasuur aitäh teile, kallid sõbrad Luksemburgist. Alatskivi lossi suvist ilu olen teiega jaganud ka varem, vaata siia . Nüüd võin öelda, et sealsed tublid inimesed ei ole mitte jäänud loorberitele puhkama, vaid töötavad usinasti lossi arendamise kallal edasi - lisandunud on põnevad töötoad ja lossis mõisnike ajal töötanud inimeste vahakujud koos lugudega, kostüümiladu väikestele ja suurtele jne. Restoran näeb tõeliselt uhke ja suursugune välja oma hiiglasliku lühtri, suure kamina ja maalidega. Vaatamata tumedatele toonidele ja kõrgetel

Banoffee toorjuustukook

Kujutis
Nii nagu mu raamaturiiulis olevad kokaraamatud ja toiduajakirjad kubisevad rebitud paberitükkidest, mis märgivad kõiki neid kümneid ja sadu retsepte, mida kunagi proovida plaanin, valitseb sarnane segadus ka mu arvutis. Ei tea kas ma olen ainus inimene, kel arvutis favoriitide nimekiri meetritesse kipub ulatuma, nii et ma isegi ennast suudan üllatada, kui neid vahel läbi asun kammima?! Sest tegelikult on ju kõik need sajad ja tuhanded toidublogid internetiavarustes samuti kokaraamatud, ilusate piltide ja mõnusate juttudega, ja nende vahele ei saa rebitud paberitükke panna, tuleb muudkui üksteise järel põnevamaid palu favoriitidesse lisada ja nii see juhtubki, et ühel hetkel kasvab kogu see lemmikute majandamine üle pea ja mitte keegi seda suppi enam ära ei söö. Mari-Liisi banoffee juustukoogi retsept sai samuti favoriitidesse lisatud kohe, kui seda tema blogis nägin. Mõte banaanist, iirisest, šokolaadist ja toorjuustust üheskoos tundus lihtsalt vastupandamatult ahvatlev. Ja see rets

Glasuuritud part kolme pipraga

Kujutis
Luksemburgi ajast jäi Henrile külge armastus hästivalmistatud pardi vastu. Eks Prantsusmaa külje all süüakse parti oluliselt rohkem kui siinkandis ja seetõttu osatakse seda enamasti ka hästi valmistada. Isegi meie Komisjoni söökla grillis oldi selle peale täielikud meistrid. Nii et kui part oli menüüs, siis kutsusin Henri alati lõunale :). Millest me algul hästi aru ei saanud, oli see, et miks vahel on menüüs " filet de canard " ja teinekord jälle " magret de canard ". Välja nägi lõpptulemus enamvähem samasugune, aga viimane maitses paremini. Lõpuks tegime selle asja endale selgeks - esimesel puhul on tegemist tavalise kodupardi rinnafileega, teisel juhul aga spetsiaalse aretatud nuumpardi ehk mulard´i rinnafileega. See viimane on just see part, millest valmistatakse kõiksugu Prantsuse köögi hõrgutisi nagu foie gras, rillette, confit jne. Nii et muidugi maitseb see eriti hästi. Aga ega tavalise pardi filee ka palju alla jää. Ja õnneks saab pardifileed tänapäeval is