pühapäev, 12. detsember 2010

Tapenade ja madeleine´d

Täna hakkan kohe pihta toidujuttudega ja jätan muud heietused hiljemaks. Mõlemad retseptid, üks soolane ja teine magus, on pärit Prantsusmaalt. Magus lausa siitsamast lähedalt, Lorraine maakonnast. Aga alustame algusest.

Olen suur tapenade austaja – nii palju maitset nii väikses koguses. Põhimõtteliselt on tegu Lõuna-Prantsusmaal populaarse oliividest tehtud leivamäärdega. Eriti maitsva tapenade saad, kui seda ise teed ja teha on seda äärmiselt lihtne. Minu meelest on tapenade´l nii palju kasutusvõimalusi. Määri õhuke kiht röstsaiale; sega väikeste ümmarguste keedukartulitega maitsva salati jaoks; küpseta sellega üle ahjukala; määri hommikusele keedumunale; määri lehetaignale, keera rulli, lõika kettad ja küpseta maitsvad suupisted; lisa veidi serveerimisel püreesupile... või pane purki, kaunista purk ära ja kingi hea maitsega sõbrale jõuluks! :) Vaja läheb:
120 gr musti (kreeka) oliive
1-2 küüslauguküünt
2 väikest anšoovisefileed
1,5 tl värsket tüümiani
2 tl kappareid
Musta pipart
3-4 spl oliiviõli
¼ sidrunist pigistatud mahl

Eemalda oliividest kivid, sega kokku oliivid, anšoovised, küüslauk, kapparid ja tüümian. Haki kõik hästi peeneks või kasuta purustamiseks uhmrit ja nuia. Võib kasutada ka purustajat, aga mina isiklikult olen suur hakkimisefänn. Selles suhtes, et mulle tundub, et nii säilivad kõik maitsenüansid paremini. Lisa sidrunimahl, oliiviõli ja maitsesta musta pipraga. Ongi valmis!

Magusat, õigemini väikseid madeleine koogikesi, tegin sel puhul, et homme tähistame selle aasta viimases prantsuse keele tunnis jõule ja sel puhul omakorda on kõneaineks Lorraine maakonna kokakunst. Ma siis mõtlesin, et teen midagi kaasa ka, muidu võib kõht toidujutte rääkides tühjaks minna. See on mul juba mitmes laar madeleine´i koogikesi. Esimene kord oli tulemus hea, kasutasin läbi-segi retsepte ajakirjast Le cuisine et vin de France, mitmetest blogidest ja oma sisetunnet, nii et lõpuks ei saanud ma enam ise ka aru, kuidas ma lõpptulemuseni jõudsin. Teine kord valmistasin šokolaadi madeleine, võtsin retsepti oma suure lemmiku, prantslanna Bea blogist La Tartine Gourmande, aga mul see retsept sugugi ei töötanud, mahlakate koogikeste asemel valmisid lihtsalt küpsised. Ja nüüd võtsin aluseks David Lebovitzi retsepti. Ja olen tulemusega väga rahul. Nii rahul, et jagan seda ka teiega. Vaja läheb:

3 suurt või 4 väikest muna (toatemperatuuril)
130 gr suhkrut
1/8 tl soola
175 gr jahu
1 tl küpsetuspulbrit
120 gr võid
¼ sidruni koor
1 vanillikaun
1 spl Cointreau´d või rummi

Sulata või potis, lõika vanillikoor pikuti pooleks ja lisa võile sulamise käigus. Tõsta pott tulelt kõrvale ja pase jahtuda. Vahusta toasoojad munad suhkru ja soolaga vahuks. Sega kokku jahu ja küpsetuspulber ja sõelu nad munavahule. Ettevaatlikult ja aeglaselt, sega jahu- ja munasegu kokku. Võta vanillikaunad või seest välja, kuid kraabi nii palju seemneid, kui saad, vedela võis sisse. Lisa võisse ja sidrunikoor. Sega ja vala jupihaaval taignasse. Ise ettevaatlikult segades. Tainast ei tohi üleliia segada. Kui kogu või on lisatud ja segunenud, lõpeta segamine kohe. Kata tainas kilega ja aseta vähemalt 1 tunniks külmkappi (sinna võib ta jääda kuni 12 tunniks).
Määri madeleine vormid võiga ja raputa peale jahu. Pane ka vorm külmikusse seisma.
Kuumuta ahi 220 kraadini. Täida vormid kiiresti ca 3/4 osas taignaga, ei tainas ega vormid ei tohi enne ahju minekut liialt soojaks minna. Ära tainast vormis laiali siluma hakka, ta vajub ahjus ise ilusti õigesse vormi. Küpseta ca 9-10 minutit.

Kaunis karbis kaunid maiustused (Foto Ladurée kodulehelt)

Ladurée poeke Luxi vanalinnas

Apelsini-passionivilja ning vaarikamakroon Ladurée juurest

Muide, kas üks teine tricky Prantsuse küpsetis on pärit siit lähedalt, Lorraine maakonnast, Nancyst (vähemalt mõningate allikate kohaselt). Nimelt õhulised kahekordsed mandlikoogikesed makroonid. Pean ausalt tunnistama, et ma pole makroonide osas veel professionaalsust saavutanud. Aga enda vabanduseks võin lisada, et ega ma peale oma esimest ebaõnnestunud katset rohkem neid küpsetanud polegi. Aga see on mul plaanis. Kus siis veel, kui mitte siin. Ühel õhtul kolasin peale tööd vanalinnas ja avastasin oma suureks üllatuseks ühelt tänavanurgalt ilusa helerohelise poekese, mille akendel ilutsesid hiigelsuured kirevavärvilised makroonikuhjad ja klaasi kaunistas makroonide "isa" Ladurée nimi. Tulin oma suure uudisega, silmad säramas koju ja otsustasime laupäeva hommikul minna ning mõned ära proovida. Olime söönud varem pisikesi makroone Pekingis Maison Boulud´i restoranis, kus söödud soolased road on senise elu suurimaid elamusi, aga magustoidud olid lihtsalt head. Pärast laupäeva hommikut võin öelda, et Ladurée omadega ei anna noid varemproovituid võrreldagi. Tõeliselt maitvad, õrnad ja mahlased olid nad sel korral. Mulle meeldis eriti vaarikamaitseline. Nii et tuleb vist ikka ise ka ette võtta, ühest küljest põnev ja teisest küljest ei jõua end Ladurée omadega iga päev toita :).

Täna on soe ja päike paistab. Aga vahepeal oli meil lumemöll ja täielik kaos. 10 cm lund maas ja koolid suletud, kiirteed kinni, bussid ei sõida, ummikud on tundidepikkused. Õnneks on Luxembourg väike ja mina sain 30 minutiga jala töölt koju liuelda. Ei juhtu vist tihti, et Luxembourgis selliseid fotosid teha saab!
Ilusat jõuluaega!

pühapäev, 5. detsember 2010

Trühvliomlett ja muud prantsuse köögi hõrgutised

Metzi jõululaat (foto võetud jõululaada veebilehelt)

Kõik sai alguse sellest, et esmaspäeva hommikul prantsuse keele tunnis oli õpetaja esimene küsimus meile, et millisel jõuluturul me nädalavahetusel käisime. Teised olis siin-seal käinud, aga mina mitte kuskil. Mõtlesin Luxemburgi omale küll millalgi minna, aga ei näinud selles midagi väga erilist. Õpetaja kiitis siis Metzi oma, kus ta käinud oli ja teised kiitsid takka, et Metzi oma on tõepoolest sõitu väärt. Nädala jooksul küsiti minu käest veel mitu korda, et millal ma siis ikka jõuluturule kavatsen minna, paljud kolleegid olid juba mitu korda meie oma jõuluturule jõudnud. Sain aru, et tegu on vist väärt ettevõtmisega ja et siin on kohalikel kombeks kohale ka minna, kui midagi korraldatakse. Võtsime ka meie siis plaani paljukiidetud Metzi turu külastamise. Laupäeval, vaatamata sellele, et õues oli üle 5 külmakraadi, toppisime nii palju vammuseid selga, kui olemas oli ja istusime Metzi rongile. Metzi linnast olen rääkinud juba varem. Kordan end ja ütlen, et see linn mulle tõepoolest väga meeldib. Sealne jõuluturg on eriti äge seetõttu, et see toimub korraga paljudel väljakutel üle kesklinna. Väga mõnus on jalutada mööda vanalinna kitsaid tänavaid ühest peopaigast teise ja end liigutades veidi sooja saada. Juba rongijaama esine plats oli täis jõulukraami müüvaid kioske, mille keskel uhkelt kaunistatud jõulukuust. Esimesena saabusime Place de la Republique´le, kus oli püsti pandud väike lõbustupark koos mõnede müügiputkadega. Sealsamas asus ka väike liuväli, päike paistis, lumi oli maas ja taistaks mängisid prantsusekeelsed jõululaulud. Kohutavalt mõnus talvemeeleolu tekkis. Käisime vaateratta peal ja vaatasime üle imeilusa talvise linna. Järgmiseks valis Mann karuselli ja meie valisime kumbki topsi kuuma vürtsidega veini, midagi glögitaolist. Sobis suurepäraselt külma ilma ja mõnusa meeleoluga! Edasi liikusime Place St Jacques´le, kus oli järjekordne uhke vanaaegne karusell, terve hulk müügiputkasid ja väike majake, kus müüdi Lorraine maakonna jõulukäsitööd. Ja siis edasi Place St Louis´le, kus juba eemalt hakkasid meid hõrgutavad lõhnad hullutama. Tegime veel ühe ringi kuuma punast veini ja asusime keerulise küsimuse juurde, mida neist lugematutest hõrgutistest proovima asuda. Esimesena köitis mu meeli üüratusuur pann tartiflette´i, aga kuna ma seda juba korduvalt söönud varem olen, siis suutsin edasi minna järgmiste lettide juurde. Lõpuks otsustasime Burgundiapärast tigude ja grillitud konnakoibade (escargot bourguignon ja cuisses de grenouille) kasuks. Ja pettuma me ei pidanud. Konnaliha oli äärmiselt pehme ja hõrk, teokarbid täis mõnusat küüslaugust võid, mida peale tigude otsasaamist on hea värske saiaga kokku kraapida. Oh me olekski võinud sinna sööma jääda, aga mõistus sai võitu ja koju me sõitsime. Kõiki laadaplatse me läbi ei käinudki, aga see polnudki meie eesmärk. Üks ütlemata tore päevake sai Prantsusmaal veedetud.


Burgundiapärased teod ja konnakoivad (pildid laenatud internetiavarustest)
Täna hommikul valmistasin midagi põnevat. Mõne päeva eest saabus Henri poest värske musta Itaalia trühvliga ja ma usun, et sellisest hõrgutisest toiduvalmistamine on põnev igale kulinaarile. Kuna trühvlit soovitatakse kasutada enamasti lihtsates retseptides ja kuna ta hästi munaga kokku sobib, siis saigi plaani võetud üks pühapäevahommikune trühvliomlett. Tulemus oli tõeliselt maitsev, kuigi ma oleks ikka veel tugevamat trühvlimaiku soovinud oma omletile saada. Kunagi sõitsime Lõuna-Prantsusmaal pool päeva sellisesse trühvlite poolest tuntud linnakesse, nagu Aups. Sõime ära terve 3-käigulise trühvliõhtusöögi, aga trühvlimaitset ei tundnudki. No seekord asi nii ei olnud, omlett maitses suurepäraselt ja trühvliselt. Aga eks tema kiles transportimine võttis osa trühvlijõudu siiski ära ikka. Usun, et kui minna koos trühvliküti ja tema koeraga metsa, leida sealt üks väike pärlike ja kohe omlett valmistada, oleks tulemus veelgi võimsam. Eestis müüakse vist ainult neid vedelikus sälitatud väikestes purkides müüdavaid trühvleid. Aga ma usun, et nad ajavad asja ära. Võib ka muidugi neti kaudu värsket tellida :), nt siit. Vaja läheb:
Üks värske trühvlike
1 trühvel
4-5 muna
3-4 spl vahukoort
1-2 pitsi konjakit
50 ml vett
soola, musta pipart
2 spl võid
Lase trühvlil konjakis seista vähemalt 1 tund. Koori trühvel ära ja lõika õhukesteks viiludeks (kui sul septsiaalset trühvlilõikamise riistapuud pole, kasuta teravat koorimisnuga). Aja vesi potis keema, lisa 1 spl sellest konjakist, milles trühvel seisis ja trühvliviilud. Keeda mõned minutid ja tõsta kõrvale jahtuma. Klopi munad kahvliga vahule, lisa vahukoor ning 3-4 spl jahtunud vedelikku potist, kus trühvleid keetsid. Klopi veel veidi, lisa pooled trühvliviilud ja maitsesta soola-pipraga. Sulata või pannil, vala munasegu kuumale pannile. Kui omleti pealmine osa hakkab hüübima, lao ülejäänud trühvliviilud peale. Kata pann kaanega ja lase pool minutit veel küpseda, kuni omlett pealt ilusti hüübinud on. Keera omleti üks pool teise peale ja serveeri kohe.


Ühesõnaga, on igavesti vägev kulinaarne nädalalõpp olnud. Aga pean ka tunnistama, et hirmus isu on juba Eestimaiste jõulude järele, tahaks praetud hapukapsast, head oma ema tehtud sülti, Eesti kollaseid kartuleid ja kalleid sõpru näha. Ja süda tilkus kangesti verd, kui pidin eile äraütleva kirja saatma kutse peale minna Pädaste köögi hõrgutisi proovima nende talvisesse pesasse NEH Tallinnas. Kahjuks kõike head vist ei saa siiski korraga! Loodan, et mul õnnestub Peetri, Martini ja Kristo kätetööd kunagi teine kord siiski maitsta... äkki suvel Pädastes. Muhufänn, nagu ma olen! :) Nehile igatahes edukat talve!

neljapäev, 25. november 2010

Le Beaujolais Nouveau ja maailma parimad kulinaarid

Nii palju põnevat on vahepeal toidumaailmas toimunud, aga minul pole üldse aega olnud, et seda kõike teiega jagada. Nüüd püüan siis taganjärele kõik kirja panna.

Esiteks oli nädala eest novembri kolmas neljapäev. Mis iseenesest pole ju midagi erilist, aga veinimaailmas küll. Just sel päeval, igal aastal, lastakse müügile sama aasta vein Beaujolais Nouveau. Üks igavene suur turundustrikk iseenesest, aga samas on ka päris põnev sellist noort kerget punast maitsta. Poodidesse, baaridesse ja restoranidesse ilmuvad välja sildid: "Le Beaujolais Nouveau est arrivee" (Beaujolais Nouveau on saabunud). Meie maitsesime Beaujolais Nouveau ala kõige tuntuma veinimeistri Georges Duboeuf´i kireva sildiga veini. (Beaujolais Nouveau sildid ongi enamasti värvilised ja rõõmsameelsed). Keda see noorvein lähemalt huvitab, siis siin Tigu blogis on Kristel sellest ilusti ja eestikeelselt pikemalt kirjutanud. Wikipediast lugesin, et keegi tuntud veinikriitik olevat öelnud, et Beaujolais Nouveau on nii toores, et selle joomine olevat nagu küpsiste asemel taigna söömine. Noh, mulle ta igatahes meeldis, vahelduseks üks kerge punane. Samal ajal tulid poodidesse müügile väga maitsvad Beaujolais´ga tehtud leivad, singitükkidega. Seda ei õnnestunud mul kuskilt teada saada, kas see ka kuidagi traditsiooniline on, aga maitsev oli ta küll. Maria pistis teel poest koju üksi juba pool pätsi nahka. Ja värvilised pudelid meeldivad mulle ka hästi, just sobilikud halli sügisilmaga (täna oli isegi veidi talve, hetkeks sadas laia lund).




Nädal aega kestis Luxembourgis selline põnev sündmus, nagu 11. kulinaarmess (see sõna ist nüüd küll üks eestikeelne sõna pole, aga mõte on vast arusaadav) Expogast. Selle ürituse raames toimus ka Culinary World Cup (kulinaarsed maailmameistrivõistlused?). Käisime meiegi kohal. Meisterkokad valmistasid oma võistlusroogasid klaasist seintega köögis, nii et kõike oli võimalik kõrvalt jälgida. Kõiki roogasid oleks ka proovida saanud, aga ühe meeskonna kätetöö maitsmine maksis 45 eurot/in, nii et meie piirdusime sel korral vaatamisega :). Eri riikide meeskondade tehtud road olid kõigile ka vaatamiseks välja pandud. Uskumatu, kui ilusaid toite võimalik teha on. Kahjuks ei olnud enamuse juures enam eriti aru saada, millega tegu on. Oli ka väljapanek toidust tehtud kunstiteostest - šokolaadist, suhkrust, kookosrasvast keerulised figuurid, erinevatest seemnetest mosaiigid, kõrvitsast skulptuurid jne, jälle polnud muud öelda, kui et USKUMATU. Puuridesse olid vaatamiseks toodud parimad (söögi)linnud - Bresse´i kanad, Gascon´i kohikuked, kalkunid, faasanid, tedred jms. Sealsamas kõrval sai neid kauneid isendeid, juba kitkutu ning tapetuna endale õhtusöögi valmistamiseks osta. Lastele demonstreeriti iga tunni aja järel, kuidas käib karjakoerte töö - pardipere aeti väljakule, kolm eriti andekat karjakoera ajasid nad kõik laste juurde, kes siis linde käest sööta said. Koerad teadsid väga täpselt, mida nad tegema peavad - karjusel oli iga koera jaoks erinev viis, kuidas käsklusi jagada. Ka täiskasvanutele põnev aktsioon. Messihalli oli ehitatud "park", kus olid muru sees kõikvõimalikud eksootilised ja vähemeksootilised puu-, köögiviljad ja seened, nimesildid juures. Ühte nurka oli ehitatud mets, metsa vahel igasuguste söödavate metsloomade ja -lindude topised. Väiksel tehisjõel sõitsid paadid, mis olid täis värvilisi värskeid mereande ja kalu. Osta ning maitsta sai lugematul hulgal lihatooteid, kalatooteid, roogasid, delikatesse ning muidugi veine. Mõned köögitarvikute ja nõude tootjad olid ka oma väljapanekuga kohal ja väga isuäratavate hindadega. Ostsime endale Solingenis tehtud Wüsthofi kokanoa ning koorimisnoa ja oleme nendega väga rahul.
Meie messilt ostetud koorimis- ja kokanuga ning kevadel Jaapanist toodud sepa valmistatud kokanuga, millega me ülimalt rahul oleme (hetkel on ta veidi väsinud ja vajab teritama viimist)
Üldiselt lähenevad meil jõulud. Tassisime enda rõdult väikse okaspuukese tuppa ja ehtisime ära. Siin käib jõuluvana asemel Püha Nicholas (kohaliku nimega Kleeschen), kes näeb välja nagu paavstimütsiga jõuluvana. Kinke toob ta koos oma kaaslase Musta Peetriga (kohaliku nimega Hoùseker) Nigulapäeval, 5. detsembri ööl vastu 6. detsembrit. Mann on Nikolausega 2 korda juba kohtunud, aga esialgu ta toda habemikku veel ei usalda ja kinki pole temalt vastu võtta tahtnud. Kuni nigulapäevani müüakse siin sellele ajale omast saiakest, mille nimi on Bonhomm (lumememm). Minu meelest on tegu lihtsalt magusast pärmitaignast saiaga, mis on inimesekujuline. Sama nimega tehakse ka inimesekujulist piparkooki. Traditsioonid on ikka lahedad, teevad elu põnevamaks! Ilusat saabuvat jõuluaega!

kolmapäev, 17. november 2010

Portugali kreemikoogid, pastéis de nata

Siit tuleb nüüd küll üks lootusetult hilinenud isadepäevajutt. Isadepäevaks tehtud koogid, portugalipärased pastéis de nata´d valmisid küll siiski õnneks õigel päeval.

Pühapäeva hommikuks oli üle pika aja taevas täiesti sinine ja päike soojendas mõnusalt. Päeval oli vist lausa 16 kraadi sooja olnud. Mannike laulis Henri "Lumi tuli maha ja valgeks läks maa..." abil üles ja kinkis talle karbikese vajalike vidinatega, peal silt "superissi toolbox". Mina omaltpoolt püüdsin tähtpäevale kaasa aidata millegi magusaga. Juba mõne aja eest oli mulle minu uues Jamie "30 minute meals" raamatus silma jäänud tema kiirelt valmivate pastéis de nata´de retsept. Oligi plaan need ette võtta. Ärkasin veidi liiga vara üles ja kuna nii vara voodist välja ei viitsinud ronida, hakkasin öökapil olevaid toiduajakirju uurima. Silma jäi eelmises Cuisine et Vins de France numbris olnud pastéis de nata´de retsept. Mõlemas oli midagi, millest ma loobuda ei tahtnud ja nii sai kahest üks. Üleslaulmise ajaks olid koogid ahjus ja levitasid terves korteris mõnusaid küpseva vanillikreemi lõhnasid ja tulemus, koos apelsinikaramellikastmega, oli kohutavalt maitsev. Veidi isegi liiga maitsev, ei juhtu just tihti, et ma järjest 3 kooki nahka pistan. Wikipedia andmetel hakati neid koogikesi valmistama 18. sajandil katoliku nunnakloostris Jeronimo kloostris Belemis. Sealt sai nende kuulsus alguse ja nüüd vib vist küll öelda, et tänaseks on nad Portugali kõige kuulsamad küpsetised.


Minu kaks ühes retsepti jaoks läheb vaja (12 tk):

12 auguga või 2*6 auguga muffinivormi
1 pk lehetainast (300-400 gr)
400 ml piima
100 ml vahukoort
2 spl maisitärklist
2 muna
2 munakollast
120 gr suhkrut
1 vanillikaun
1 sidrun

1/4 tl kaneelipulbrit
1 apelsin
5 spl pruuni suhkrut


Kuumuta ahi 200 kraadini. Lõika õhukeseks rullitud tainas 12-ks võrdse suurusega tükiks ja polsterda nendega muffinivormi augud nii, et kaetud oleksid nii põhi, kui küljed. Pane vorm külmkappi ootele.

Kuumuta piim+koor keemiseni koos pikuti pooleks lõigatud vanillikauna ja 1 sidruni ning ühe apelsini riivitud koorega. Tõsta tulelt, kata kaanega ja lase jahtuda. Vala piim läbi sõela teise kaussi, eemaldades kooretükid. Kraabi vanillikaunast seemned välja, piima hulka. Sega vähehaaval, pidevalt segades, juurde maisitärklis. Lisa suhkur, munad ja munakollased, sega ühtlaseks, aga ära mikserit kasuta. Vala segu vormidesse ja küpseta umbes 15 minutit, kuni kreem õrnalt pruunistub.

Samal ajal pigista kooritud apelsinist välja mahl, lisa pruun suhkur ja kaneel. Aja segu keema, kui suhkur on sulanud, keera kuumus keskmiseks ja sega aegajalt. Jälgipidevalt, et karamell põhja ei kõrbeks. Kui tekib veidi paksem pruun kaste, oledki omadega valmis. Vala igale koogil 2 spl apelsini karamelli peale ja lase kookidel heamaitsta.

laupäev, 13. november 2010

Langustiinid laimi-seesamikastmes, ülisuur ülihea üllatus

Oh ma ei viitsi praegu süüa eriti teha. Kas pole imelik esimene lause ühele toidublogi postitusele?! Igal õhtul ütlen kodus oma kallile perele, et mis te arvate, teeks homme nii, et süüa ei teekski :). Ja nemad on nii toredad ja on kohe kahe käega poolt. Eks me midagi ikka sööme - puuvilju, juustu, viinamarju, millalgi said mingid kanatiivad ahju pandud, Mann tellib riisi sojakastmega... Aga sellist igaõhtust suurt söömaaega pole peale seda eelmist Jamie õhtusööki olnudki. Eile tegin suuuuuuure potitäie Tom Yum Gaid, et jätkuks terveks nädalavahetuseks.

Aga mõne päeva eest saabus Henri poest, kus parasjagu oli käimas mereanninädal või -päev või mis iganes, hunniku langustiinidega. Võin kohe ära öelda, et ma nende elukatega enne kokku puutunud polnud. Välja näevad nad nagu suurema kreveti suurused väiksed vähid. Ja hinnatakse neid maitsva valge liha pärast. Asusuin siis netiavarustest uurima, mis nendega ette võtta. Mulle meeldis idee risottost, aga kuna see pole Henri lemmiksöök just, siis jäi see ära. Mitmed soovitasid erinevaid pastaroogasid tagliatellega, aga kartsin, et tulemus on liialt mõne kiire krevetipasta moodi. Tahtsime ikkagi, et langustiini maitse kuskile muu kraami sisse kaduma ei läheks. Keegi usin blogija kirjutas, et oli peale ogalise kõhuga langustiinide puhastamist paari nädala pärast veremürgitusega haiglasse sattunud. Minu küsimuse peale FB-s, et mida nende elukatega hea ette võtta oleks, vastas alati suurepärase huumorimeelega Liina, et võiksin proovida neile kunstlikku hingamist teha. Nii et tammusin üsna koha peal. BBC Food lehelt hakkas aga silma midagi meeliköitvat. Seal soovitati langustiine esmalt marineerida, siis kiirelt praadida ja siis üle valada maitsva laimi-seesami kastmega. Puha minu lemmikkraam! Asjade käigus said retsepti sisse viidud mõned meelepärased muudatused ja hõrgutis oligi meie lõunalaual.
Mul ei olnud tegelikult nende langustiinide osas mingeid kõrgeid ootuseid. Kuna ma olen elus korra saanud süüa merivähki, mis mulle metsikult maitses (Pekingis, restoranis Maison Boulud) ja mitu korda selliseid, mis mulle üldse ei meeldinud, siis võtsin asja ette puhtsast uudishimust. Aga ohjeerum, kui maitsev liha selles väiskes elukas peidus on. Kuna meie eksemplarid üsna väiksed olid, siis oli neid ütlemata tüütu puhastada. Ja selle töö ajal olingi kindel, et tänasest saab esimene ja ainus kord, kui nende ogaliste elukatega rinda pistan. Aga peale meeldivat söömaaega ma selles enam nii kindel pole. Mine sa tea!

Igatahes, vaja läheb:
hunnik langustiine (parem, kui tooreid, aga kõlbavad ka eelkeedetud, viimaste puhul tuleb aga kogu kuumutusprotsess äärmiselt käbedalt läbi teha, muidu läheb liha nätskeks)
Marinaad:
1 spl oliiviõli
1/2 tl tšillihelbeid
2 laimist pressitud mahl
50 ml valget kuiva veini
soola/pipart

Kaste:
1 laimist pressitud mahl
2 spl sojakastet
2 spl valge veini äädikat
1,5 spl seesamiõli
0,5 tl harissat

Serveerimiseks värsket koriandrit ja (musti) seesamiseemneid
Praadimiseks oliiviõli

Tee nii:
Pese langustiinid. Nagu juba mainitud, olid minu isendid üsna pisikesed. Nii ei tulnud kõne allagi nende koorikust eemaldamise variant, oleksin liha lihtsalt ära lõhkunud. Nii ma siis eemaldasin pea, jalad ja ogad, lõikasin kogu sabaosa (koos koorikuga) kuni sabaotsani pooleks (saba jäi kokku), eemaldasin "soolika". Kui Sul õnnestub saada suuremaid langustiine, siis nende puhastamise kohta on üks väga ilus video siin.
Sega kokku kõik marinaadi koostisained, v.a vein. Lase langustiinidel marinaadis ca 15 minutit seista.
Sega kokku kaste kõigist koostisosadest.
Kuumuta veidi oliiviõli pannil kuumaks. Prae langustiine mõlemalt poolt paar minutit (kui tegu on eelkeedetud langustiinidega, siis vast 0,5 min kummaltki poolt), vala peale vein, sega läbi ja jätka kuumutamist veel ca 1 min jooksul. Tõsta langustiinid taldrikule. Vala peale kaste, puista peale värsket koriandrit ja (musti) seesamiseemneid. Söö kohe ja joo jahedat valget veini ka juurde!

pühapäev, 7. november 2010

Jamie kiire õhtusöök nr 1 - anšoovise-brokoli pasta, prosciutto meloniga ja suvikõrvitsa-mozzarella salat

Plaanisime veeta kulinaarse nädalalõpu Brüsselis. Süüa mõnes ilusas restoranis rannakarpe (moules) koos päris kartulitest tehtud friikartulitega, juua kõrvale sidrunilõiguga külma nisuõlut, maiustada hommikul pehmete Belgia vahvlitega koos kõigi lisadega - vahukoore, värskete maasikate ja vedela šokolaadiga, lõunatada ühes loendamatutest kebabikohtadest jne jne. Aga alati ei lähe kõik nii nagu planeeritud. Võib öelda, et positiivse suhtumise säilitamiseks oli vaja kogu tolerantsust, mis me aastate jooksul kogunud oleme :). Otse halvasti polnud suurt midagi, aga päris hästi ka midagi ei läinud.
Kõik sai alguse sellest, et võtsin reedel pool päeva töölt vabaks, et varem Brüsselisse kohale jõuda. Lõunatasime meie kodumaja lähedal ühes popis sushikohas nimega Takajo, mis on ainult lõuna ajal lahti. Jäime väga rahule. Nii head sashimit saime viimati igatahes Jaapanis. Kõht täis, jõudsime Luxi rongijaama ja siis öeldi kassast, et järgmised 3 rongi (tunnis läheb 1) ei välju tehniliste probleemide tõttu. Päris ära ehmatas. Õnneks läksime jaamaülemalt üle uurima, et mis jama on. Tema ütles, et järgmine rong jääb lihtsalt 40 min hiljaks, muud midagi. Käisime siis poes, ostsime üht-teist kaasa ja läksime igaks juhuks 40 min pärast perroonile. Kõik tablood näitasid endiselt, et rongid ei välju, aga tegelikult oli nii, nagu jaamaülem ütles - rong ees ja mõne minuti pärast väljumas. Pole vist vaja lisada, et rong oli jumala tühi, kuna kõik jälgisid tabloosid ja arvasid, et rongid ei välju. Uskumatu korraldus! Meie igatahes saime peale ja nagu järgmisel päeval välja tuli - sättisime end sisse esimese klassi vagunis, millele meil piletit polnud. Aga meid sealt ära ka ei aetud (PS! See on siiski üks meie reisi ilmselgeid õnnestumisi :). Me ise saime teada, et see esimene klass oli, alles järgmisel päeval, kui meid samast vagunist minema saadeti, kuna meil 2. klassi pilet oli :). Sõit oli ilus ja rong mugav, alla 3 h veidi. Kohale jõudes sadas veidi, aga polnud hullu. Brüssel oli endiselt väga ilus. Viisime oma kodinad hotelli, mis asus otse ühel tänaval Raekojaplatsi kõrval, kus on reas kümneid kebabikohtasid. Me teadsime, et hotell on lärmakas kohas, aga kuna see oli odav (letihinnast pool) pakkumine, siis mõtlesime, et mis see 1 öö ikka ära ei ole ja kui lärmakas see ikka olla saab. Hotell Mozart oli äärmiselt ülepakutult antiigiga sisustatud, mis Mannile väga meeldis (mis oli ka üks põhjus, miks me selle hotelli valisime). Võtsime talle kleidi kaasa ja ta sai siis õhtul printsessi mängida ja mööda selle maja käänulisi lossisarnaseid nurgataguseid uudistada. Aga tuba oli kohutavalt naljakas, Henri ei mahtunud selle magamistoaosas püstigi tõusma. Aknad olid meil otse lärmakale tänavale ja aken midagi kinni ei pidanud. Kui ülemine mees oma toas kõndis, siis oleks ta nagu meie toas seda teinud. Kui ta vetsus käis, siis oli tunne, et kõik see kraam meile otse pähe sajab. Aga meie selle pärast meelt ei heitnud, odav, otse raekoja taga ja ainult üheks ööks. Päris naljakas kogemus. Plaanisime süüa rannakarpe otse Raekoja platsi kõrval, kus väiksed ilusad restoranid reas on kitsastel tänavatel. Tagantjärele võib muidugi öelda, et ei tasu olla nii loll, et turistipiirkonnas õhtustada! Kuna olime varajased, siis püüti meid iga hinna eest igasse restorani sisse visata ja seetõttu saime toidu hinnast alla + Mannile tasuta söögi+ endale kummalegi tasuta õlled+ Mannile tasuta joogi :). Toit... ütleme nii, et ise oleks iga kell parema teinud, aga süüa kõlbas. Käisime veel Manneken Pis´i vaatamas, ta oli ilusti riides ja pärast istusime õllekas, nisuõlu oli oma endises headuses. Läksime magama, lärm oli küll üle igasuguste ootuste. Lisaks tuli välja, et otse vastas on ööklubi, nii et kuulsime kogu hetke populaarsema repertuaari mitu korda ära. Jama oli selles, et mingi kell äratas mind vist üks mitte kõige värskem mollusk, kelle ära olin söönud, ja tahtis vägisi tuldud teed pidi uuest välja tulla. Ootasin ja mõtlesin, kuni lõpuks otsustasin talle vabad käed anda. Niipalju siis peenest restoranist Brüsseli vanalinnas. Terve maailma käisime läbi ja sõime jubedates urgastes, kordagi sellist asja ei juhtunud. Ja nüüd Euroopa pealinna kobedas restoranis :). Hea nali. Noh, aga parem hakkas ja magama ma jäin. Vahepeal karjusid tülli läinud peolised tänaval üksteise peale ja siis kui pidu läbi, tulid prügiautod :). Aga hommikul magasime kauem, jätsime hotelli hommikusöögi ära. Läksime hiljem hoopis ühte kohvikusse kohvile, ostsime tänavalt kaasa vahukoore ja maasikatega Belgia vahvlid, nagu plaanitud. Enne ärasõitu tahtsime veel süüa türklaste pitat ja kebabi, aga kui muidu neid putkasid igal pool on, siis nüüd ei leidnud ühtegi. Ajas marru küll, sõime mingit rõvedat nuudlirooga rongijaamas. Tuju läks lausa ära, nii vastik oli! Ma loodan, et olete juba pikemaajalised lugejad ja saate aru, et me pole tegelikult sugugi suured vingujad. Olukord oli lihtsalt selline. Ühesõnaga, selline reis siis :). Tore, et käidud ja tore, et kodus tagasi oleme.
Aga tegelikult lubasin teile hoopis kirjutada oma esimesest katsetusest raamatu Jamie 30 minute meals ainetel. Raamatu point on selles, et Jamie pakub välja hulga õhtusöögikomplekte, igaüks neist koosneb kolmest käigust ja iga komplekti valmistamine peaks aega võtma ca 30 minutit. Väga omal kohal minusugusele, kes tahaks ikka igal õhtul toiduelamust saada, aga aega enam tööinimesena piisavalt pole. Pean selguse mõttes lisama, et esimesel korral siiski päris 30 minutiga hakkama ei saa, retseptilugemise minutid lähevad lisaks. Pealegi ei olnud mul kõiki vajalikke vahendeid - puudusid uhmer, köögikombain ja isegi koorimisnuga oli mul katki :). Nii et sealt tulid veel mõned lisaminutid. Aga road olid maitsvad ja taaskord pean ma tunnistama, et see mees on geniaalne. Sarnast anšoovisepastat soovitas mul teha Gianluca, meie itaallasest sõber, kes elab Brasiilias. Kui ma seda pastat tema retsepti järgi tegin, siis jäi see kuidagi väga lame ja sisutu. Jamie retsept jällegi, oli hoopis läbimõeldub ja tulemus kordi maitsekam ning kreemisem (kuigi koort retseptid pole). Argitoitude kõrvale joome meie siin selliseid valgeid veine, nagu Auxerroid, Rivaner ja Elbling. Ma ei teagi, kas te olete neist Moseli oru sortidest varem midagi kuulnud? Mina polnud. Need on just sellised soodsad ja maitsvad, ideaalsed argipäevaks.
PS! Pilt on ka kahjuks argipäevane. Õhtuti pole nimelt just kuigipalju fotovalgust. On, kuidas pilt on, aga toit on maitsev!

Pasta jaoks läheb vaja:
125 gr parmesani
1 brokkoli
30 gr anšoovised õlis
1 spl kappareid
1 tl kuivatatud tšillihelbeid
3 küüslauguküünt
peotäis tüümianit (värsket või kuivatatut)
500 gr pastat, originaalis orecchiettet, mina kasutasin olude sunnil pennet
Suvikõrvitsa salati jaoks läheb vaja:
3 värske mündi oksa
1/2 värsket tšillikauna
1 sidrun
200 gr väike suvikõrvits
125 gr väikseid mozzarella palle
oliiviõli
soola/pipart
Prosciutto-meloni salati jaoks läheb vaja:
peotäis värsket basiilikut
1/2 sidrunit
250 gr prosciuttot
1 melon
balsamiäädikat
oliiviõli
soola/pipart
Tee nii:
Pane kõik vajaminevad asjad valmis.
Pasta:
Lõika parmesanilt paks koor ära ja pane kõrvale. Riivi ülejäänud juust.
Lõika brokkolilt ära õisikud ja pane kõrvale.
Kasuta kombaini või nuga, haki brokkolivars, anšoovised, kapparid, tšilli ja küüslauk üsna peeneks seguks.
Aja suures potis vesi keema.
Kuumuta 3 spl oliiviõli pannil ja lisa brokkoli-anšoovise segu. Prae kergelt läbi, lisa tüümian. Sega läbi, lisa klaasitäis vett ja parmesani koor. Jäta keskmisele kuumusele podisema.
Vala pasta keevasse soolaga maitsestatud vette. Jälgi kella!
Suvikõrvitsa salat:
Puista mündilehed lõikelauale. Lisa tšilli ja riivi peale 1/2 sidruni koor. Haki kõik see kokku hästi peeneks. Tõsta see segu taldriku keskele, vala peale 3 spl oliivõli ja mahl 1/2 sidrunist. Maitsesta veidi soola ja pipraga. Kasuta koorimisnuga, et suvikõrvitsast kiirelt selle segu peale õhukesed liistakud lõigata. Vala peale mozzarellapallid. Sega läbi enne lauale andmist!
Pasta:
Sega pastat aegajalt ja lisa keevat vett, kui vaja. Peale 5 minutit keemist, lisa brokkoliõisikud.
Prosciutto ja meloni salat:
Pane suuremad basiilikulehed kaussi, jäta väiksemad hiljem kasutamiseks. Lisa suurematele lehtedele veidi soola ja püreesta. Lisa 2 spl oliiviõli ja törts mahla otse sidrunist. Laota 12 viilu prosciuttot suurele taldrikule. Poolita melon ja eemalda kivid. Lõika melonist viilud singile. Piserda peale balsamiäädikat, laota peale väiksed basiilikulehed. Piserda üle basiilikukastmega ja serveeri!
Pasta:
Kui pasta on keenud nii kaua, kui pakendil näidatud on, kurna nii pasta kui brokkoli. Jäta osa keeduveest alles. Tõsta pannilt ära parmesanikoor. Vala pannile pasta ja brokkoli. Lisa suur peotäis parmesani ja törts pastakeeduvett. Sega kuumal pannil, kuni pasta muutub läikivaks ja kreemiseks. Maitse ja maitsesta. Tõsta kaussi, puista üle parmesaniga ja tilguta peale veidi oliivõli.

kolmapäev, 3. november 2010

Sõbrad sügiseses Luxis ja oliivi-focaccia

Käesolev nädal on nagu pool puhkust. Meil oli esmaspäeval nimelt siin Kõigi Pühakute päev ja teisipäeval Kõigi Hingede päev ning seetõttu kohe 4 vaba päeva järjest. Mida me ka suurepäraselt ära kasutasime, sest meil käisid külas kallid sõbrad - minu õde Eva oma laste Agnese ja Robertiga otse Londonist :). Nüüd kavatsen veidike pätti teha ja suunata teid selle lookese asjus Eva blogisse, kus tema imeilusaid fotosid täiendab tema suurepärane jutustamisoskus. Sealt saab näha, milline sügisene Lux välja näeb ja kui vahvalt me siin need 3 päeva aega veetsime.
Kõrvitsate, Halloweeni ja värviliste lehtede aeg
Ise oskan lisada vaid mõned väiksed märkused. Kuna siinkohal on enamasti tegu siiski toidublogiga, siis täpsustan, et tuhatriibuga juust oli Morbier ja pealt kollakas kera, mida Burgundia Marciga kasteti, oli Trou du cru. Esimest oli meie pere juba varem proovinud, meeldis hästi. Aga teine oli tõeline hea üllatus, seda hakkame nüüd kindlasti aegajalt ostma. Kallid sõbrad saabusid otse Londonis, soolaleivaks kaasas tuliuus Jamie Oliver raamat "30 minuti eined". Olen nüüd seda sirvinud nii hommiku- kui õhtulektüüriks ja pean ütlema, et sealt proovin nii mõndagi ära. Jamie kohe oskab lihtsatele roogadele hoogu ja särtsu lisada.

Kunstinäitusel käisime Villa Vaubanis. Seal juhtus meiega ükskord varem selline naljakas lugu, et tahtsime näitusele minna kl 20.30, pool tundi enne hoone sulgemist. Piletimüüja ptles, et "jah, muuseum sulgemise aeg on kl 21.00 küll, aga kell ongi peaaegu nii palju ja seepärast meid sisse ei lasta". Situatsioon tegi meile nalja ja läksime sama targalt minema. Nüüd siis saime näitusel käidud. Nüüd, kui laupäeval Viandenis käisime ja tahtsime üles mäe otsa köisliftiga (või mis iganes see ka pole) sõita, juhtus midagi sarnast. Nimelt oli parajasti pooleli oktoobri iimane päev ja lift pidi töötama novembrini. Suletud piletiluugini jõudnud, teatas üks mees, et lift on suletud. Mina küsisin, et miks. Tema vastu, et novembrist alates ongi lift suletud. Mina ütlesin, et 31. oktoober on ju ja tema vastas, et "noh, ongi ju peaaegu november" :). Tundub, et neil ongi siin selline komme aega endale meelepärasel kombel moonutada :).

Suur musta oliivi sõber Agnes ostis endale maiustamiseks pirakad maitsestatud oliivid, aga need osutusid niisama nosimiseks liiga tugevamaitselisteks. Nii juhtuski teisipäeval üks tore kokkusattumus - nimelt sattusin parajasti netist lugema ühte imelihtsat focaccia retsepti (suur tänu retsepti eest!), samal ajal mõtlema selle üle, mida veinikõrvast külla kaasa viia ja samal ajal selle üle, mida nende ilusate oliividega peale hakata. Ja mõtlesingi välja - oliivifocaccia. Retsept on tõeliselt lihtne ja väga maitsev. Soovitan proovida, kui oliive pole käepärast, siis mõne muu täidisega. Vaja läheb:

1 pakk kuivpärmi
1 tl suhkrut
ca 1 tass käesooja vett
ca 2 tassi ehk ca 5 dl jahu
1 dl oliiviõli
natuke soola
paar peotäis musti oliive
3 küüslauguküünt
1 spl tüümianit
3 spl riivitud parmesani

Sega pärm suhkru ja veega. Oota 5-10 minutit, kuni segu kihisema hakkab. Lisa pool jahukogusest, sega läbi. Lisa oliiviõli, sega läbi ning siis lisa ülejäänud jahu. Sõtku, kuni tainas on sile ja sitke. Määri kauss õliga, pane tainas kaussi umbes 1 tunniks kerkima.

Suru taignast liigne õhk välja, sõtku taignasse tüümian, hakitud küüslauk, riivitud parmesan, 2/3 oliividest ja suts soola. Määri lai ahjuvorm õliga ja suru tainas sellele ühtlase kihina laiali. Suru peale ülejäänud oliivid ning nirista veidi oliiviõli. Küpseta 230 kraadi juures, kuni focaccia pealt ilus kuldne on.

pühapäev, 24. oktoober 2010

Mantlipühapäeva apelsinikook

Meil on siin Luxembourgis täna mantlipühapäev. See tähendab, et erandkorras on igal aastal kõigi pühakute päevale eelneval pühapäeval kõik poed lahti kl 14-18. Kõigi pühakute ja kõigi hingede päevad on järgmise nädala esmaspäeval ja teisipäeval, mistõttu meil ka töölt vabad päevad on. Koolilapsed puhkavad järgmisel nädalal niikuinii, sest neil on 1.-7. nov sügisene koolivaheaeg. Selle mantlipäeva taustast ei saagi ma hästi aru. Lugesin wikipediast, et vanasti olla maainimesed Pühakute päevale eelneval pühapäeval linna mantlit ostma minna. Ja et kirikule see pühapäevane poodide avamine sugugi ei meeldinud. Tänapäeval tähendab see avatud poode ja allahindluseid.
Eestis olijate lohutuseks võin öelda, et sügis on ka siia jõudnud. Ühel hommikul oli maa hallast valge ja eelmisel nädalal sadas korra lausa rahet. Välja on otsitud kindad ja mütsid ning aegajalt vihiseb kõrvus jääkülm tuul. Tore on aga see, et iga päev näeb ikka veidi ka sinist taevast ja päikest.
Tänase päikselise hommiku puhul küpsetasin ma apelsinikooki, mille retsepti viimasest ajakirja Cuisine et Vins de France numbrist võtsin. Väidetavalt sööb prantslane aastas apelsinidest rohkem veel ainult õunu, ajakirja sõnul tarbib iga prantslane aastas üle 6 kg apelsine. Ja Prantsuse parimad apelsinid tulevad Korsikalt ning Lõuna-Prantsusmaalt, Hispaania piiri lähedal asuvast Ida-Püreneede piirkonnast. Pehme bezeekattega kook on kaunis ja maitsev, lisaks veel lihtne teha. Vaja läheb:

Taigen (või kasuta tavalist muretaignat):

200 gr jahu
50 gr purustatud mandleid
80 gr suhkrut
1 muna
110 gr võid

Sega kokku jahu, mandlid, suhkur ja võitükid. Haki kuni segu on teraline ja lisa muna. Sega korralikult, kuni tainas muutub ühtlaseks palliks. Paki tainas toidukile sisse ja hoia külmkapis 3 tundi.

Apelsinikreem:

3 apelsini
50 gr võid
160 gr suhkrut
4 muna
2 tl maisitärklist

Riivi ühe apelsini koor. Pigista kõigist kolmest apelsinist mahl välja. Sega mahl võiga ja kuumuta keemiseni. Tõsta tulelt. Teises kausis vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Sega juurde maisitärklis ja riivitud koor. Vala peene joana soe apelsini-või segu, ise pidevalt segades. Vala kõik tagasi keedupotti, kuumuta keskmisel tulel pidevalt segades ca 1 min, kuni segu kergelt pakseneb.

Kuumuta ahi 180 kraadini. Rulli tainas õhukeseks. Määri vorm võiga ja posterda selle põhi ning ääred taignaga. Vala vormi apelsinikreem. Küpseta 30 minutit ja tõsta kook siis ahjust välja jahtuma.

Munavalgevaht:

2 munavalget
4 spl suhkrut
peotäis mandlilaaste

Kui kook on ahjust välja võetud, kuumuta grill hästi tuliseks. Samal ajal vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Kalla munavalgevaht peaaegu jahtunud koogile ja raputa peale mandlilaastud. Pista kook korraks grilli alla, nii et mandlilaastud veidi grillitud saavad ja munavalge kerge kuldse jume saab.

pühapäev, 17. oktoober 2010

Tabbouleh salat, esimesed külalised ja esimesed sohvasurfajad

Minuga juhtub aegajalt, et mu peas valitseb suur auk kõiges, mis puudutab salateid. Sellepärast olen eriti rõõmus iga kord, kui mõne uue maitsva praekõrvase avastan. Ühel päeval saabus minu kallis abikaasa poest ja tõi mulle kaks väikest kokaraamatut - ühe tapase ja meze teemalise (esimene siis hispaaniapärased suupisted, teine Kreeka moodi suupisted) ning teise Vahemere toitude teemalise. Esimesel sirvimisel jäi kohe silma Lähis-Ida köögist tuntud Tabbouleh retsept. Mitte, et ma temast enne midagi teadnud poleks... vahel ei tule geniaalsed lahendused lihtsalt õigel ajal meelde. Taboulleh eripäraks on eestlase jaoks võibolla bulguri kasutamine, mis on tegelikult purustatud nisuterad ja väga tervislik. Lisaks ohtrale värskele petersellile ja rohelisele sibulale, käib salatisse ka suur punt värsket münti, mis omakorda salati veidi teistsuguseks muudab. Pean jälle lisama... et ühe mõnusa šašlõki kõrval suvisel grillipeol... mmmm.

Aga vahepeal on muudki toimunud. Meil nimelt käisid esimesed külalised. Ja mitte lihtsalt külalised, vaid eelmisel nädalavahetusel oli esimene kord, kui saime ise Couchsurfingust võõrustajatena osa võtta. Ma arvan, et see oli vist eelmise nädala alguses, kui muutsin Couchsurfingu süsteemis meie elupaigaks Luxembourgi. Kui enne taheti meie juurde ööbima tulla vast korra poole aasta jooksul, siis nüüd, ühe nädala jooksul oleme saanud juba oma 6 sooviavaldust. Eriti eksootiline oli üks, milles 3 tai üliõpilast soovisid meile tulla ja tai roogasid valmistada. Ahvatlev küll, aga meile ei sobinud aeg. Nii võtsimegi vastu hoopis ühe noore Rumeenia paarikese, Anka ja Stefani. Tegu oli äärmiselt armsate inimestega. Anka lõpetab just PR alal bakalaureust ja Stefanil on seljataga HR magister. Nüüd otsivadki nad parimat lahendust, kus mõlemad oma haridusteed jätkata saaks. Stefanil on plaanis psüholoogia doktorantuur. Seega tuli kuhjaga küsimusi Eesti kohta, sest ka Eesti pidavat ühe variandina kaalumisel olema. Huvitav oli veel see, et Anka rääkis, kuidas neile õpingute ajal oli meie E-riiki kõigi oma võimalustega näiteks toodud ja kuidas nad siis kõik mõtlesid, et niikuinii see tegelikult ei toimi. Sain siis öelda, et toimib suurepäraselt. Tal oli ka hea meel, et saab teisi uue infoga üllatama minna. Stefan oli kõige usklikum inimene, keda ma väljaspool Malaisiat kohanud olen. Ta lahkus pühapäeval kodust kl 7 ja oli kl 14ni kirikus. Ja nii iga pühapäev. Mingi suure Rumeenia usupüha ajal oli ta Belgias olnud ja siis, nagu Anka ütles, oli ta terve päeva arvutist ülekannet vaadanud ja palvetanud. Kujutage ette, terve päeva. Anka see-eest on täielik ateist. Huvitav paar. Nii et esimene kogemus võõrustajana oli vahva, aga seda pean ütlema ma küll, et kuigi tihti ma seda tegema hakata ei viitsi. :)

Muus osas läheb endistviisi. Mann paneb inkat juba ikka päris hästi, kõik jutud ajab ära, mis vaja. Õpetajad kõik kiidavad ja meie oleme muidugi oma inglikese üle kohutavalt uhked seda kuuldes. Kui üldiselt pidi neil koolis probleem olema, et Eesti lapsed kipuvad kinnise kommuuni looma, siis Mann mängib nii eestlastega kui kõigi teistega. Äkki mõjus meie pikk reis ja kõik need eri rahvustest inimesed nii hästi.

Ilmad on meil külmaks läinud alles viimasel nädalal. Teile sinna Eestisse ei või selliseid asju vist öelda, teie külma kõrval pole meie oma midagi. Aga meil on vastik külm tuul, millist Eestis pole. Kuigi alla 0 kuigi tihti siin minema ei pidanud, on kindaid-mütse-saapaid siiski väga vaja. Aga päris pime veel ei ole, saab ka peale tööd paar tundi valgust nautida. Ja puud kõiki oma ilusaid lehti ka maha pole visanud.

Järgmisel nädalal saabuvad meile külla esimesed päriskülalised - minu kallis õde tuleb meile koos lastega nädalavahetust pidama Londonist! Hurraaaa!
Aga kui tabbouleh juurde tagasi tulla, siis vaja läheb:

130 gr bulgurit
3 tomatit
1 pikk kurk
4 rohelist sibulat, hakitud
100 gr värsket peterselli, hakitud
10 gr värsket münti, hakitud
80 ml sidrunist pressitud mahla
60 ml oliiviõli
soola ja pipart

Pane bulgur kaussi, vala peale 500 ml külma vett ja lase vähemalt 1,5 h seista.
Lõika tomatid pooleks, pigista enamus seemneid välja ja haki tomatid kuubikuteks. Koori kurk ja lõika samuti kuubikuteks.
Sega kastme jaoks kokku sidrunimahl ja 1/2 tl soola. Sega hulka oliiviõli ja maitsesta musta pipraga.
Kurna bulgur sõelal ja suru nii palju vett välja, kui võimalik. Sega suures kausis kokku bulgur, tomat, kurk, hakitud petersell, roheline sibul ja münt. Vala peale kaste. Sega kergelt läbi ja serveeri värske saiaga.

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Kefta lihapallid tzatziki kastmega

Mulle meeldib viimasel ajal teha igal õhtul toite uuest maailma otsast. See toob ellu nii kaudses kui otseses mõttes vürtsi juurde. Igal nädalal leiab tee meie toidulauale paar Tai rooga (enamasti küll Tom Yum, millest meie pere vist suisa sõltuvuses on), aegajalt midagi Indiast, siis midagi kodumaist, siis jälle siitsamast lähedalt Prantsusmaalt, üleeile oli Mehhiko kord... ja nüüd siis Lähis-Ida ja Kreeka. Lähis-Ida köögist võtsin vürtsikate lihapallide Kefte idee ja Kreekast sinna juurde kurgi-jogurtikastme Tzatziki. Kõrvale soojendasin pitaleibasid. Kes neid ise tahab teha, siis üks hea lahendus on siin Mari-Liisi blogis. Vürtsikad lihapallid sobivad jahutava tzatzikiga lihtsalt suurepäraselt. Viimasel ajal on mulle vürtsköömne maitse metsikult meeldima hakanud, nii et sedasorti roogasid võib lähiajal veelgi oodata :).

Kefta jaoks läheb vaja:
500 gr loomahakkliha
1 sibul (peeneks hakitud)
3 küüslauguküünt (peeneks hakitud)
1 tl vürtsköömet (jahvatatud)
2 spl värsket paterselli
1 spl värsket koriandrit
1 tl paprikapulbrit
näpuotsaga tšillihelbeid
2 muna (traditsiooniliselt kefta sisse muna ei käi, aga mulle meeldib, kui lihapall ilusti koos püsib :), kes tahab, võib selle ära jätta ja lisada nt 1 spl oliiviõli
soola ja musta pipart

Sega kõik kokku ühtlaseks lihapallitaignaks. Veereta käte vahel väiksed pallid ja prae pannil (või ahjus) pruuniks.

Tzatziki jaoks läheb vaja:
1 pikk kurk
300 gr Kreeka maitsestamata jogurtit
3 küünt küüslauku
1 spl värsket hakitud münti
1 spl sidrunimahla
soola ja musta pipart

Poolita kurk pikkupidi ja koogi välja kurgi sisu. Pane see sõelale nõrguma, raputa peale 1/2 tl soola ja jäta seisma ca 10 minutiks. Haki küüslauk ja münt, sega kokku jogurtiga. Lisa sidrunimahl.

Kui kurk on piisavalt kaua nõrgunud, loputa külma veel all läbi. Pigista kurgist nii palju vett välja, kui võimalik ja sega jogurtisse. Maitsesta soola ja pipraga. Hoia kuni serveerimiseni külmkapis.

laupäev, 9. oktoober 2010

Tartiflette, see päris, Reblochoniga

Ühel ilusal päeval, lõunapausi ajal, võtsin tööl lõunaks vegetaarsena välja kuulutatud roa, mis pealtnäha oli lihtsalt juustuga kartulivorm. Niikui ma ta ära proovisin, hakkasin vormi seest otsima puravikke, mille maitset nii mõnusalt kreemises roas tunda oli. Ja siis sain alles aru, et puravikke pole, seenemaitse tuleb otse ohtrast juustukattest. Kahtlustasin, et tegu on kuulsa Reblochoniga.

Ühel teisel ilusal päeval kodumaistes blogiavarustes uidates, sattusin Meriti blogi heatoit.com peale. Viimane postitus rääkis omamoodi tartiflette´st, kus oli kasutatud kana, spinatit ja Eestimaise juustuvaliku kehvuse tõttu Reblochoni asemel Bried või midagi muud kättesaadavamat (vähemalt selline tunne mulle lugu lugedes jäi). Peale seda hakkas mul suu vett jooksma ja ma tormasin poodi Reblochoni ja suitsupeekoni järele.

Infoks niipalju, et Reblochon on Prantsuse juust, mis on pärit Alpidest, Savoi piirkonnast. Juustu valmistatakse lehmapiimast. Kasutatakse päeva teise lüpsi piima. Juustukera läbimõõt on umbes 14cm ja paksus 3-4 cm. Kera on ümbritsetud veidi kõvema koorega, seest on juust aga hästi pehme. Teda iseloomustab just seesama pähkline maitse, mis mul tookord lõunasöögist kummitama jäi.

Tulemus, valmis tartiflette, on midagi hooooooopis muud, kui mõni tavaline kartulivorm. Selles on nii palju maitseid, nii palju mahlakust, et on tõsine oht end lõhki süüa! :) Ja eriti tore, et tegu on äärmiselt lihtsalt valmistatava roaga. Vaja läheb:

500 gr kartuleid
200 gr suitsupeekonit
1 keskmise suurusega sibul
100 ml vahukoort
240 gr Reblochoni juustu (kui seda ei õnnestu saada, kasuta mahedamaitselist Bried või Camemberti, päris sama kindlasti ei tule, aga maitsev ilmtingimata, mõned allikad soovitavad asenduseks proovida ka Gruyere´i või Munsterit)

Koori ja viiluta kartulid. Haki sibul ja suitsupeekon väikesteks tükkideks. Prae kuival pannil peekonitükid veidi krõbedaks, tõsta peekon pannilt. Prae peekonist välja sulanud rasvas sibulatükid klaasjaks. Lao ahjuvormi kiht kartuliviile, maitsesta neid soola ja pipraga. Puista nad üle poolte peekonitükkide ja sibulatega. Viiluta juust ja lao pool selle kogusest vormi. Korda sama, alusta kartuliga, jätka ülejäänud peekoni, sibula ja juustuga. Vala peale vahukoor. Kata vorm fooliumiga. Küpseta 190 kraadises ahjus 30-40 minutit. Eemalda foolium ja küpseta veel vähemalt 20 minutit, kuni kartulid on pehmed (katsu aegajalt kahvliga, sest see, kui kiiresti kartulid pehmeks lähevad, sõltub väga palju kartulisordist). Serveeri kohe, joo kõrvale mõnusat jahedat Rieslingut! Mulle vähemalt meeldib nii!
***
Muus osas pole meil suurt midagi praegu kirjutada. Ausaltöeldes naudime lihtsalt, et meil on oma kodu, et mööbel on kohale tassitud ja kokku pandud ja võrratuid päikeselisi sügisilmasid. Loodus ümberringi on muutunud kollaseks, oranžiks ja punaseks. Eriti ilus on seda vaadelda sildadelt, mis ületavad sügavaid Luxembourgi orgusid. Võiks vist öelda, et üle mitme aasta on meie pere igapäevaellu saabunud mõningane rutiin ja te võibolla ei usu, aga see on vahelduseks uskumatult tore! Päris kodus me muidugi ka ei istu, tänagi käisime hommikul vanalinnas vanakraamilaadal ja toiduturul. Tulime koju ilusa vanaaegse Inglise portselanist koorekannuga, mille hind oli kõigest 1 euro!!! Ostsin selle lihtsalt, kuna ma ei olnud Peedule veel suutnud ilusat koorekannu ilusa hinnaga leida Eestist. Nüüd tulin koju ja asusin netist uurima. Täpselt sama kannu müüakse netis 28 USD-ga :), mitte et ma seda müüa tahaksin. Kannukese alla on kirjutatud "By appointment to her majesty the Queen, china potters, PARAGON, Fine bone china, made in England, Victoriana Rose". Väga uhke värk. Mõnikord veame sealt mõne ilusa supitirina koju, see on teine asi, mida ma Eestist pole veel meelepärast leidnud!

Toiduturg ajas mu iseenesestmõistetavalt kihevile - kõike oleks osta tahtnud ja palju. Värske ürdi mäed, erinevate salatite hunnikud, igas värvis ja kujus kõrvitsaid, värskelt valminud pähkleid ja kastaneid, juuste-vorste Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast ja muidugi siitsamast, värskeid kammkarpe, kalasid, krevette ja rannakarpe, rääkimata kõikvõimalikest puu- ja köögiviljadest. Seekord õnnestus siiski mõistus kodus hoida ja mitte pankrotti minna :).
Ilusat sügist teile kõigile!

pühapäev, 26. september 2010

Moseli oru viinamarjaväljad ja sügiseselt soojendav kana tikka masala

Nüüd lipsas küll mu kirjutistesse igavesti pikk vahe sisse. Põhjus peamiselt selles, et me üritasime võimalikult kiiresti end oma uues kodus sisse seada. Mis tähendas seda, et meie mõnusad vabad õhtupoolikud asendusid poetrettidega ja mõnus avastuslaupäev 8 ja poole tunnise IKEA-tuuriga (mis sisaldas 2 korda Belgiasse sõitu ja lugematu arv kordi mööbliga kolmandale korrusele rühkimisi). Aga põhiline on, et nüüd on see tehtud ja meil on eluks hädavajalik olemas. Ja see, et oma pühapäeva me rügamise peale ei raisanud. Kuulsime nimelt, et Moseli oru viinamarjad on valmis. Näinud, et loodus on äärmiselt kauneid sooje sügistoone võtma asunud, mõtlesime, et tuleks seal Moseli ääres kiiremas korras ära käia ja viinamarju maitsta. Siin pidi olema selline kirjutamata seadus, et kui viinamarjapõldude vahel jalutad, siis võid kohapeal söömiseks üks haaval kobaratest viinamarju võtta, aga terveid kobaraid ei tohi võtta ja kaasa ei tohi korjata. Kui korje on üle käinud, võid aga järelejäänud marju nii palju noppida, kui süda lustib - niikuinii läheksid muidu põõsa otsas külma roaks. Nii me siis sõitsimegi täna läbi mitmete väikeste Moseli äärsete veinikülade, alustades Schengenist ja lõpetades väikelinna Remichiga. Nii rohelised, tumesinised kui õrnalt roosakad viinamarjad olid prisketes kobarates juba küpsed. Tegime mitmeid peatuseid pisikestel külavaheteedel sõites, et mõned marjad suhu pista. Vaated olid võrratud ja külad imearmsad. Puudu oli veel vaid soe sügispäike ja nii otsustasimegi koju jõudnuna valmistada oma viimase aja uut lemmikrooga - kana tikka masalat Jamie Oliveri ajakirja ainetel. JO ajakirja tagakaane siseküljel on alati mõni klassikaline roog, mille valmistamine on väga lustlikult illustreeritud. Sealt see tikka masala meie jaoks alguse saigi ja peale seda leiab ta tihti tee meie lauale! Proovige ka, sobib suurepäraselt tuuliste ja jahedate sügisilmade soojendamiseks!

Pildikesi Moseliäärsetest viinamarjaväljadest ja -küladest

Soojendavat tikka masala kana tee nii:

Maitseainesegu jaoks läheb vaja:
7 cm pikkune ingverijupp (riivitud)
6 küünt küüslauku (peeneks hakitud)
2 spl garam masala maitseainesegu
1 spl paprikapulbrit
1 spl (mitte kuhjaga) jahvatatud vürtsköömneid
1/2 spl jahvatatud koriandriseemneid
0,5-1 spl tšillihelbeid
2 spl õli

Sega kõik kokku ja jaga kaheks enamvähem võrdseks osaks.

300 gr maitsestamata jogurtit
3-4 kanafileed (tükkideks lõigatuna)
Sega pool maitseainesegust jogurtisse. Sega juurde kanafilee ja lase mõned minutid maitsestuda. Seejärel prae või grilli kanatükid küpseks. Tõsta kõrvale.

1 sibul (rõngasteks lõigatuna)
1 spl võid
1 tomat (peeneks hakituna)
peotäis mandlilaaste
1 spl garam masala maitseainesegu
300 ml vett
50-100 ml vahukoort
1/2 sidrunit
1/2-1 tl soola
peotäis värsket koriandrit

Prae pannil või sees sibularõngad kergelt läbi, lisa ülejäänud pool maitseainesegu ja kuumuta läbi. Lisa tomatitükid, peotäis mandlilaaste ja 300 ml vett. Aja keema, keeda veidi paksemaks. Maitsesta soolaga. Lisa vahukoor ja 1 spl garam masala maitseainesegu, kui see on keema läinud, sega juurde kanad. Pigista sisse 1/2 sidruni mahl ja lisa peotäis värsket koriandrit. Serveeri basmati riisiga.