laupäev, 18. märts 2017

Hasta luego Mexico!

Kripeldab teine juba kõik see kodus oldud kaks nädalat, et blogis jäi see Mehhiko lugu nagu lõpetamata. Eestisse saabudes kukkus reaalne elu niimoodi peale, et polegi nagu mahti olnud - ohtralt sünnipäevi, muidugi kuhjunud tööasju, laste kooli ja lasteaia teemasid jne. Ahjaa, ühe väikse kodumaise viiruse haakisime endale ka kõik kohe külge seekord. Aga teen siis nii, et panen mõned viimased Mehhiko pildid ja annan ühe eluliselt olulise näpunäite ka :).
Me ei väsinud imetlemast neid vanu põrnikaid vanalinna majade ees

Leia pildilt foto autor :)

Kas pole ilus gamma? :)


Itaalia restoran meie kodu nurga taga, Dadaumpa nimeks

Selline möll käib igal pühapäeval Merida keskväljakul, lihtsalt niisama, et pühapäeva tähistada :)

Meie viimased paar nädalat Mehhikos möödusid nii, et kõigepealt olid meil külas kallid kaasmaalased, sõbranna Niina oma tütrega ja Ulvi ning Vahur oma rännumeelsete poegadega. Niisiis oli meil ikka päris Vabariigi aastapäev seal, laua ümber koguni 10 eestlast. Niikui Ulvi ja Vahur maha istusid tuli teemaks nende seiklused teel Mehhikosse. Asi oli nimelt selles, et nende lennuplaan sisaldas maandumist (mitte lennutsoonist väljumist) Kanadas. Aga mida nemad, ja ka meie, ei teadnud, oli see, et isegi ainult maandumiseks ja ümberistumiseks on Kanadas vaja viisat. Ilma selleta Sind sellele lennule ei lasta mis Kanadas maanduma peab. Nende seiklused lõppesid ikka õnnelikult Mehhikos rännates, aga ossaissand kui õnnelikud meie olime selle info eest, sest ka meie kodutee sisaldas endas peatumist Kanadas ja meil muidugi ei olnud aimugi, et vajame selleks viisat. Õnneks saab neid e-viisasid kiiruga taotleda netis ja nii olime oma kojusõiduks igati valmistunud. See siis see kasulik näpunäide - kui on plaanis maanduda Kanadas ja on isu ka sellesse lennukisse sisse saada, siis tasub enne teha endale e-viisa! :)

Siis kui üle maailma erinevais paigus ikka karnevalide aeg on, umbes meie vastla ajal, oli karneval ka Meridas. Suurem möll ise toimus tegelikult paarkümmend kilomeetrit linnast väljas ja me ei viitsinud sinna minna, aga Niinaga koos käisime laste paraadi vaatamas, mis oli vanalinnas. Oli päris vahva ja meeleolukas sündmus. Selle lõpetuseks nägin ka esimest ja vist küll ainsat pikka ja ilusat mehhiklannat, tema oli valitud, ja igati õigusega, karnevali kuningannaks. Nägi teine välja nagu Miss maailm :).

Karnevaliaegne laste rongkäik

See krooniga on kõige ilusam mehhiklanna, keda mul õnnestus selle aja jooksul näha. Ühtlasi ka kõige pikem. Loomulikult valiti ta karnevali kuningannaks!

Veebruari lõpus on minu sünnipäev ja kes meie seiklemistest varem lugenud on, see teab, et mina tahan sünnipäevaks alati kuhugi mõnusasse kohta perega minna, mitte asju. Seekord otsustasime enne tagasitulekut siis oma akud veel täiesti täis laadida Playa del Carmenil Riu Palace hotellis. Lapsed olid möödasõidul näinud Cancuni Riu Palace hotelli ja unistasid, et saaks sellises ööbida. Juhuslikult pakuti Playa del Carmeni Riu Palacet poole hinnaga ja nii saigi ära otsustatud. Tõeliselt mõnusad päevad täis päikest, suplemist, sünnipäeva tähistamist ja head toitu. Toiduvalik oli nii suur, et me loobusime söömisest ja hakkasime ainult maitsma. Ikkagi sai kõht kohutavalt täis alati ja me leidsime, et kui paarist päevast kauem sellises kohas elada, siis läheks lihtsalt paksuks :). Sünnipäevahommik oli nii armas, Henri organiseeris hommikuks ukse taha saabuma suure buketi ja küünaldega tordi ja maasikad šokolaadis ja vahuveini. Ilus elu, mis mul muud öelda :)!


Sellised sellid elasid Riu hotelli aias 

Mann ja Emmy ootavad basseinibaaris oma värskendavaid jooke

Ei juhtu just harva, et ilm ja vesi on nii parajad, et mina vabatahtlikult vees viibin. Kliima oli Mehhikos parim!



Harv juhus, meie Henriga koos pildil. Fotograafiks meie Mann

Meri on Playa del Carmenil imeilus. Kahjuks on ohtralt ka vetikaid rannas, aga vaadet see ei sega!

Kui Henri vette läheb, siis on lapsed nagu hagijad kannul. Käib meeletu möll ja müramine! 



Ma seekord pikemat juttu ei teegi, muud mõtted on juba pea vallutanud ja Mehhiko näib juba väga kaugel olevat, ajaliselt just. Nüüd siis püüame oma Mehhiko-lemmikud asjad ka Umamisse müügile saada. Tortillapress ja laimipress on juba kohal, järgmiseks on loota annato ehk achiote seemneid, Mehhiko oreganot ja muidugi Tajin vürtsisegu, milleta igasugune mezcali või tequila joomine minu meelest üldse täielik pole :).

Teile kallid virtuaalsed kaasareisijad aga suur aitäh ja Hasta luego! Järgmiste rännakuteni! ;)

teisipäev, 21. veebruar 2017

Maagiline linn Izamal ja Don Antonio jurues sisalipõllul

Nii imelik kui see ka ei ole, aga juba järgmisel nädalal olemegi tagasi Eestis. Ma ei väsi kordamast - kuhu ajal küll nii kiire on, et ta niimoodi mööda lendab? :) Alles me saabusime ja juba ongi tagasisõit nii lähedal... Selline tunne on, et päriselt siinsest elust soti saamiseks oleks aega hoopis kauem vaja siin veeta. Aga ega kunagi pole vist päris küllalt, seega tuleb sellest, mis on, viimast võtta ja hetki nautida.

Härrad Izamali kloostri ees

Ühel kuumal päeval mõtlesime Henriga, et teeme lastele rõõmu ja viime nad mingisse parki, kus pidi ka natuke loomi nägema. Park on täitsa tasuta ja meie kodule päris lähedal. Mida me aga ei osanud arvata, oli see, et pargis oli täiesti vägev loomaaed. Lisaks tavalistele kitsedele ja metssigadele oli seal elupikk kaelkirjak, 3 hiiglaslikku jõehobu, mitut sorti ahve, suuremaid ja väiksemaid krokodille, imelisi suuri papagoilisi (isegi azul ararad), flaminogd, tuukanid ja üliäge kogu kaslasi. Mis aga kõige toredam, kõik loomad olid täiesti aktiivsed. Ma ei kujuta ette, kuidas nad selle saavutasid, aga tõesti - ahvid esinesid, isegijõehobud ja krokodillid vehkisid oma peadega ja eriti vägeva etenduse saime Bengaali tiigrite juures, kes parajasti kaklesid tagajalgadel möirates ja tatti pritsides. Kahjuks sai möll enne läbi kui ma filmima jõudsin hakata seega sain ainult urina peale :). Ühes väikses majakeses pargi nurgas nägime aga aknast pisikest otseloti poega karvaste mänguasjadega müramas. Nunnu kuubis :). Ühesõnaga, täiesti uskumatu asi otse kesklinnas, kes siiakanti satub ja veel lastega, siis kindlasti tasub minna. Lisaks loomaaiale oli pargis ka mitusada meetrit pikk mänguväljak. Muide, siin on üldse väga lastekeskne ühiskond. Iga väiksemagi asula keskel on kirikuga keskväljak ja selle väljaku peal on praktiliselt alati ka mänguväljak. Tihti on selle kõrval ka korvpalliväljak. Küla ääres on tavaliselt veel ka jalgpalliväljak. Mitmetes külades on selle kõrval vabalt kasutamiseks vabaõhu jõusaal. Õhtuti näeb tihti keskväljakul tantsu- ja aeroobika trenne, kohalikud naised vuhivad treeneri juhendamisel puusi nõksutada nii et on kohe :). Pered käivad igal pool lastega - toidupoes, restoranis, linna peal jne. Seega peredele täiesti super koht reisimiseks ja elamiseks ka ma arvan. Üks äge tähelepanek veel - suurtes toidupoodides toimetab iga kassa juures vanem proua või härra, kes pakib kõik ostetud kraami hoolikalt kottidesse. Selle eest antakse talle jootraha. Peab ütlema, et see on ütlemata mõnus teenus, mida ma hea meelega kasutaksin ka Eestis edasi. Ja kui ma nüüd õigesti olen aru saanud, siis need tädikesed ja onukesed on vabatahtlikud, kes palka ei saa vaid saavadki oma tasu jootrahas. Neil on mingi oma organisatsioon, kes varustab neid vormiriietega, sest nad näevad väga viksid ja viisakad välja ja on üldse väga meeldivad. Mõelge kui vahva võimalus pensionile lisaraha teenida ja end tegevuses hoida.

Emmy suure taro lehe all

Ahv tšillib loomaaias

Jälle need flamingod



Järgmisel päeval sõitsime aga Sotuta de Peon nimelisse haciendasse. Olime lugenud, et seal saab vaadata ja kuulda, kuidas see sisali tootmine siin käis ja lisaks on seal ka cenote. Nii et mitu kärbest ühe hoobiga. Läksimegi kohale. Tuli välja, et ise kohapeal uitamine pole ette nähtud. Hacienda tuur oli selleks päevaks juba läbi, aga saime liituda sisali tootmise ja cenote tuuriga. Asi käis nii, et vanadel sisali vedamise rööbastel kolises kohale puuvanker, mida vedas hobune. Tuuritajad istusid vankrisse ja koos sõitsime siis sisalipõldude vahel ringi. Esimene peatus oli härra Antonio juures, kes on üle 80-aastane maia-vanahärra, kes on terve elu selles haciendas töötanud. Ta võttis meid vastu vanaaegses maiade majas keset põldu, kus ta muidugi enam ei ela, aga kunagi elas temagi samasuguses. Maja oli väga primitiivne - esimeses ruumis olid võrkkiiged magamiseks, teises midagi köögi taolist ja selle taga siis väike aed ja kaev. Antonio rääkis maia keelt ja giid tõlkis meile. Nägime, kuidas sisalit istutatakse - ei erine muude taimede istutamisest. Aga huvitav oli see, et istutamisest esimese saagini peab ootama lausa 7 aastat. Igal aastal saab ühelt taimelt võtta ära 12 lehte ja 25 aasta pärast juba taim sureb. Seega aeglane äri, mis nõuab palju tööd ja vaeva. Tippajal töötas selle hacienda põldudel 2500 töölist, samas oli tegu ühe väiksemat sorti sisali-haciendaga. Giid, kes oli täielik oma ala fanatt, rääkis, et kuigi omanikele oli sisali tootmine ääretult tulus ja raha tuli sisse mis kole (ega seda ilma asjata "roheliseks kullaks" ei kutsuta), siis tööliste elu muidugi oli risti vastupidine. Päevane lehtede lõikamise kogus oli täpselt ette antud, kui vähem lõikasid, siis said karistada, ja sama juhtus ka kui rohkem lõikasid. Iga hacienda oli nagu omaette riik, kus kehtis oma raha, milles maksti ka palka. See välistas töölise soovi minema putkata, kuna tema teenitud raha ei saanud kuskil mujal kasutada. Kui sisali asemel hakati tootma odavamat sünteetilist kiudu, siis lõppes ka selle hiilgeaeg. Sisali rõõmu saadi siinkandis nautida 100 aastat. Siinsed taimed müüdi Brasiiliasse ja Aafrikasse ja nüüseks toodab seda muidugi, nagu kõike muudki, Hiina. Vanahärra Don Antonio oskas igas keeles peaaegu aitäh ja head aega öelda ja Mannil palus ta endale ka eesti keeles head aega ära õpetada. Mine tea, kas meelde ka jäi. Pärast Don Antonioga hüvastijättu sõitsime edasi hacienda territooriumil asuvasse cenotesse. Seekord olid lapsed oma esialgsest maa all ujumise hirmust üle saanud ja neid oli sealt keeruline välja saada, muudkui hulpisid seal. Mann käis prillidega kalu uudistamas isegi. Lõpetuseks jõime paar pitsi sisali-likööri (mis tegelikult maitses üsna sarnaselt mezcali moodi, mõlemad ju tehtud agaavist ja 38% alkoholi sees).

Sisali põld


Sisali vedamise raudtee

Don Antonio tervitab meid maiade majas

Kuidas istutada sisali taime


Emmy ja Mann hulbivad maa aluses cenotes

Mann naudib jahutavat jooki peale cenote-suplust

Sotuta de Peoni paabulind

Sisalikiud kuivamas

Lõigatud sisali lehed lähevad masinasse, et eraldada kiud

Jäime pärast pikalt veel giidiga lobisema ja söögist muidugi rääkima ja tema soovitas, et eriti head panuchod ja salbuted (praetud tortilla, mille peal on liha, salat, tomat, marineeritud sibul ja avokaado, panucho puhul ka oad) on Kanasini külas ühes kindlas söögikohas. Läksime proovisime siis need ära. Kanasini külla jõudmiseks ei pidanud me kuigi suurt ringi tegema ja La Susana restorani leidsime ka üles. Susana on üle 60 aasta vanune proua, kes oli esimene, kes Kanasini korraliku panucho ja salbute restorani tegi. Talle järgnesid teised ja nüüd ongi koht eriti kuulus just nende roogade poolest. 1 panucho makab umbes 1 euro ja minusugune inimese sai sellest kõhu täiesti täis. Oleme panuchosid ka mujal proovinud ja võime kinnitada, et La Susana omad on sõitu väärt. Siin on üldse nii, et süüa teevad kõik, aga süüa hästi teevad vähesed. Seega tuleb kõvasti kodutööd teha ja kohalike käest uurida ja proovida. Ei ole nii, et hüppad esimese taco-putka juures autost välja ja saad kaifi. Saad hoopis soojendatud tortilla, mille peal on kuiv liha. Kui aga tead, kuhu lähed, siis võid saada mõnusa kergelt küpsetatud tortilla, mille peal on mahlane liha, selles värske krõmpsuv tomat ja sibul ja koriander ja hapuapelsini mahl... On ikka suur vahe! Kastmetega on samamoodi, suvaline kaste võib olla tulihapu ja nii tuline, et reaalselt saad keele ja huulte peale villid. Hea kaste, kui õnnestub leida, võib aga tõeliselt maitsev olla. Näiteks ajasime mitu päeva taga ribisid ja grillkana. Nägime putkasid tee ääres ja võtsin nende numbrid ja plaanisin õhtul koju tellida. Helistasin oma tund aega, aga kõik kohad olid kinni. Tuligi välja, et grillitud ribisid ja grillkana on võimalik tellida ainult kl 16.30ni. Siis panevad kõik sellised kohad uksed kinni. Päris hea ju niimoodi söögikohta pidada. Avavad kl 12 ja juba 16.30 kinni. Mõned neist olid nädalas avatud ainult 2 päeva, kujutage ette. Täna siis õnnestus meil ennast hispaania keelses telefonikõnes pika vestluse peale arusaadavaks teha ja saime oma ribid ja kana kätte. Issand, issand, see oli ootamist väärt. Tõeliselt söegrillilt, mahlane, värske, juures grillitud sibulad, vürtsikas kapsasalat, mõnus grillkaste, riis. Ma ei teagi, kui kaua me peaksime siin elama, et kõik need kohalikud söögi-pärlid üles leida!

Välja ei näe üldse hea, aga La Susanas on need panuchod tõeliselt maitsvad!

Siit saab häid ribisid, aga ainult kl 16.30ni :)

Äärelinnavaade

Ühe lõuna ajal tegime aga ühe ammuse plaani teoks. Plaan polnud iseenesest midagi grandioosset, kõigest lõunasöök kohalikus cocina economicas (majanduslik köök), ehk siis sellises väikses söögikohas, kus tädid oma kodus iga päev paari toitu soodsa hinnaga pakuvad. Võtsime ette oma tänavanurgal oleva Dona Tere köögi. Tema pakkus sel päeval kolme rooga ja me proovisime need kõik ära - papadzules (üks siinseid rahvusroogasid ehk tortilla sisse keeratud hakitud muna kõrvitsaseemne kastme ja tomatikastmega), mis oli kummaline, ju selline asi, mida pead sööma sünnist saati, et see maitseks, siis grillkana spagettidega ja paneeritud kalkuniliha ja riis. Need kaks viimast olid kohe päris head, mitte mingid šedöövrid, aga oma hinna kohta täiesti normaalsed. Iga rood maksis ca 2,5 eurot, oli võimalik võtta ka väike portsjon ja see oli siis ka natuke soodsam.

Meie tänaval tehtud fotoklõpsud (see ja järgnevad) teel Dona Tere kööki sööma








Siinne vaste Metsiku Lääne saloonidele, vanasti lasti siia ainult mehi, nüüd saavad naised ka sisse :)

Dona Tere juures

Veel meie tänavalt


Ja ühe järjekordse hiiglama kuuma päevaga (auto kraadiklaas näitas lausa 40) võtsime suuna Izamali linna poole. Teel peatusime järjekordses Haciendas. Olin lugenud, et sellest on luksushotell tehtud ja plaanisime seal ühed külmad joogid teha enne Izamali jõudmist. Hacienda nimi on San Jose ja omal ajal oli tegu üsna pisikese haciendaga, kus algselt kasvatati karja, hiljem suhkruroogu, maisi ja lõpuks sisalit. Aga kuna selle ümbrust oli kümnete aastate jooksul korras hoitud, siis on nüüdseks sellest saanud tõline pärl keset džunglit. Ses mõttes, et kui muidu on siinne loodus seline tihe madal tihnik, mis on ühtlaselt pisut kuivanud rohekat tooni, siis San Jose aladel olid taimedel, mida meie oleme harjunud akna peal toalilledena kasvatama ikka ligi meetrised lehed, puud olid ilmselgelt igivanad ja nende tüved mitme meetriste ümbermõõtudega, lisaks õitses igal pool ohtralt ilusaid õisi. Ma mõtlesin, et siinkandis polegi sellist lopsakust kui aus olla. Olime juba natuke targemad - kui haciendasse minna ja öelda, et tahaks veidi ringi vaadata, siis üritatakse kindlasti Sulle müüa päevapiletit. Kujutage ette, et San Jose õue peale jalutama saab 30 euroga, kui see tädi ise midagi sassi ei ajanud, sest see summa näib ikka päris ulmeline. Kuigi võibolla saab selle raha eest ka basseini kasutada ja osa sellest summast söögile ja joogile kulutada, vist oligi nii. Aga kuna meie ütlesime, et tulime restorani, siis lubati meid sisse. Sabas käidi küll korralikult :), aga me ei lasknud end sellest häirida ja kolasime kõik kohad läbi enne restorani jõudmist - väike kirikuke, raamatukogu, bassein otse džungli pervel, restoran, spaa. Ööbida ei viitsiks seal, võibolla maksimaalselt 1 öö ja siis, kui oleks täielik eraldatuse vajadus. Meie nägime sealse 15 toa kohta ainult ühte hotellikülastajat ja ühte lahedat iguaani kes meid nähes hirmsa kiirusega puu otsa ronis. Jõime kokteili ja sõime ühe kreveti carpaccio ja läksime edasi. Mina olen enda jaoks siin avastanud tequila ja mezcali, ehk siis kanged agaavinapsud. Ma ei armasta tegelikult üldse kanget alkoholi ja olen juba aastaid ainult veini usku. Ammugi mitte ei võta ma kanget alkoholi pitsiga. Kokteilid ei meeldi mulle sest need on magusad. Aga vaat nüüd on asjalood muutunud. Nimelt sobib siinsesse kliimasse päris hästi pitsike head mezcali, mille peale hammustatakse hapuapelsini, mis on kastetud Tajini nimelise tšilli-laimi-soola segusse. Mulle pole see soolaga tequila joomine kunagi meeldinud, kes see üldse selle jubeduse välja mõtles. Ja kokteilid, mis on tehtud mezcali või tequilaga on ka väga head ja üldse mitte magusad. Nt siinne põhikokteil Margarita - laim, jää, tequila, veidi suhkrut, ongi kõik. Mulle meeldib ka selle edasiarendus ehk arbuusi margarita, selle retsepti lisan peagi Umami retseptidesse ka. Aga kuidas ma nüüd kokteilideni jõudsin usukeskuse Izamali asemel. Ah jaa, võtsin San Jose Haciendas ühe kokteili, mis oli agaavisiirupiga ja kaneeliga tehtud. Oli väga maitsev. Võiks arvata, et agaavisiirup on siin tavaline toiduaine, aga nii see sugugi pole, kuna agaavisiirup on rafineeritud suhkru kõrval kohalikele väga kallis kraam. Suurtest toidupoodidest saab seda küll osta ja peentes kohtades ka menüüst leida.

Minu lemmiklehed :), siin hiigelsuured

Hacienda väravas, esiplaanil maiade püha puu ceiba ehk kapokipuu






Basseini juures džunglis. Maikuus hakkavad need tühjad oksad õitsema - minu lemmikuid, frangipani, siin kutsutakse seda flor de mayo ehk maikuu õied




Aga see selleks, sõitsime ikkagi edasi Izamali poole. Izamal on üks 111st linnast, mis on Mehhiko valitsuselt saanud tiitli maagiline linn (pueblos magicos) ja siinkandis on neid veel peale Izamali veel vaid 1 ja selleks on Valladolid. Esiteks on seda linna lahe vaadata, kuna kõik majad on värvitud ühte tooni kollaseks. Lugesin, et kõik majad värviti kollaseks suurest rõõmust, et Juan Pablo II seda linna külastas. Mõtlesin, et kes see külaline siis oli, aga mu nutikas issi tabas ära, et paavst Johannes Paulus II kutsutakse siinkandis Juan Pabloks :). Päris naljakas! Linnas kohtuvad võbralikult kolm kultuuri - maiade oma, koloniaalajastu oma ja tänapäev. Izamali keskel asub üüratu klooster, mis sai rajatud kunagise maiade templi varemetele sisse sadanud Hispaania kristlaste poolt. Kloostris tegutses (kuri)kuulus munk Fray Diego de Landa, kes alguses oma kristluse leivitamise agaruses hävitas ära praktiliselt kõik maiade kirjutised. Hiljem hakkas tal südametunnistus piinama ja ta pani kirja kõik mis ta kätte sai maiade kultuurist ja kommetest. Selline huvitav lugu! Izamali linnake on täis erinevaid püramiide - 5 suurt mürakat, millest tähtsaim on päiksejumalale pühendatud ja katab lausa 8000m2 maad, lisaks on leitud üle 150 muu arheoloogiliselt tähtsa struktuuri. Ühesõnaga see linnake oli tähtis keskus nii iidsetele maiadele, kui ka praegustele kristlastele. Yucatani poolsaare kristlased pidavat tänaseni korra aastas Izamalis nö palverännakul käima.



Izamali kloosti ees

Izamali peaväljakul


Izamali kloostrist paistab püramiid




Tuhat tervitust teile! Päikest ka kuhjaga, et see kevad ikka ruttu tuleks!

Lõpetuseks veel mõned pildid meie ringikolamistest siin linna peal. Kui kesklinn on koloniaalajastust, siis äärelinnad on siin väga lahedalt retrod. Kui veel nende suurte akendega madalate nurklike majade ette vana põrnikas on pargitud, siis on tunne nagu oleks ajas tagasi läinud 70-80ndatesse. Kuigi parimad retrotänavad meil üles pildistatud pole, neid oleme niisama suu ammuli vahtinud :)




Metsik kurk, kasvab puu otsas (nagu järgmisel pildil näha), pidi maitsema nagu tavaline kurk

metsik kurk puu otsas

Mann väikse puu ees

Emmy maikuu õiega (flor de mayo)

Jäätisemees