kolmapäev, 4. aprill 2018

Loire oru lossides ja Monet aias

Selle aasta lihavõttepühade vaheajaga läks nii, et meie Mann teatas juba aegsasti, et tema igatahes veedab selle Eestis. Ja kui mina ütlesin, et meil on plaanis Loire oru losse külastada ja et panin juba lossid ööbimiseks kinni, siis tema teatas, et väga tore, aga temal on juba loss ammu vanaema-vanaisa juures kinni pandud :). Seega uurisin välja, kas 12-aastane saab üksi lennata ja vähemalt Nordicaga saab. Mann oli väga põnevil sellisest suurepärasest iseseisvusharjutusest ja muidugi kõigest muust toredast, mis Eesti külastusega kaasas käib - ohtralt vanu sõpru ja kalleid inimesi.

Meie aga seadsime siis autonina Loire poole ja leppisime ka kokku ammuplaanitud külaskäigu meie kauaaegse koostööpartneri Terre Exotique juurde. Aga alustame algusest. Ehk siis täpsemalt sellest, et 6 tundi autosõitu ei muutnud mitte kui midagi selles kohutavas lõputus talveilmas, mis meid kõiki sel aastal tabanud on. Ainuke rõõm oli see, et üksjagu puid ikka juba õitseb - kirsid, mandlid, mõned magnooliad. Metsaääred on täis ülaseid ja kraaviperved nurmenukke. Aga me ei lasknud enda tujul külmast langeda. Niikui kiirteelt maha keerasime, hakkasid siitsealt paistma väiksed lossid. Ühest orust läbi sõites nägime ümbritsevatel küngastel neid lausa 3 tükki korraga.

Vabandused juba ette, sest pildimaterjal on veidras järjekorras, aga kuna pilte on palju, siis ma ei jõudnud neid päris õigesse ritta ajada :) Vast jutt aitab asjale pihta saada!

Chateau de Gizeux

Meie olime oma esimeseks peatuspaigaks valinud keskajast pärit Gizeux lossi, mille vanim säilinud osa on lausa 700 aastat vana. Loss on üüratult suur ja selles elab hetkel vanaproua markiis ise oma poja perega. Ehk siis aristokraadid ise. Meie lossivalik saigi tehtud nii, et saaks külastada neid peresid, kes esivanemate lossis elavad, mitte lihtsalt mõne hotelliketi hotellis aega veeta. Poeg Géraud de Laffon koos oma naise Stephanie ja kuue lapsega, ongi viimase 15 aasta jooksul lisaks ise lossis elamisele võtnud ette veidi pöörase plaani loss taastada. Selleks renditakse lossi välja ürituste jaoks, tehakse ekskursioone lossis ja renditakse välja lossis sisse seatud 5 külalistuba. Stephanie ise valmistab ka õhtusööke külalistele ja ööbijatele hommikusööke. Meie saime enda valdusesse Marquise de Contades´i sviidi, mis tähendas, et Emily tuba oli oma 50m2 (võibolla ma veidi liialdan, aga see oli üüratu) ja iga mööbliese selles, isegi voodi, olevat ajaloomälestisena kaitse all. Meie tuba oli ka suur, aga mitte nii suur kui Emily oma. Emily oli kohutavalt elevuses, et ta päris printsessi toas magab ja päris printsessi voodis. Kogu mööbel, nõud jm vidinad, mis lossis kasutusel on, on pärit sellestsamast lossist. Kõik ilusti säilinud. Algselt oli loss al 1334. aastast du Bellayde perekonna käes (neist kuulsaim olevat kirjanik Joachim du Bellay) oma 350 aastat. 1585. aastal abiellus Rene du Bellay päris printsessiga, Marie d'Yvetôt´ga. Marie lasi lossi suurte saalide seined ja laed uhkeid maalinguid täis maalida, nii nagu sel ajal Itaalias moes olevat olnud. Mõned sajad aastad hiljem, nutika Marquis de Contades´i tegutsemise tagajärjel, on need maalingud tänase hetkeni imeliselt säilinud. Rene ja Marie elasid aga väga priiskavalt ja seetõttu olid nad 17. sajandil sunnitud perekonna lossi maha müüma. Lossi ostjaks sai krahvinna Anne de Frézeau de la Frézollière, kes oli lesk ja kes soovis toetada oma ainnukese poja kunstilisi püüdlusi. Selleks kutsus Anne 1685. aastal kunstikooli õpilased ja õpetajad maalima suure saali tühjadele seintele. Tema poolt olid nii materjalid, elamine kui toit. Hiiglaslikud maalingud on tänaseni alles (igal aastal puhastatakse ja värskendatakse d´Artagnani nimelise Crowdfundingu abil 1-2 maalingut) ja neilt on väga huvitav jälgida, kuidas õpilaste oskused õpingute käigus paranesid - esimene maal on naivistlik, isegi perspektiivi pole maalitud. Järgmisel lisandub perspektiiv. Seejärel varjud. Ja nii edasi kuni viimane töö on maalitud vaadates lossile ja selle ümbrusele linnulennult, mis pidi aga suhteliselt keeruline töö olema, sest droone polnud siis veel leiutatud ja lennukeid ka mitte :). Kuna maalingutel on erinevad lossid, kaasa arvatud Gizeux ise, siis on need maalingud väga olulisteks ajaloolisteks allikateks olnud. Kuna krahvinna ainus poeg hukkus traagiliselt, siis läks ta ise kloostrisse ja lasi lapselapsel lossi maha müüa. Ostjaks oli äsja aadlitiitli saanud Dominikaanis rikastunud Rene de Grandhomme, kelle tütar hertsoginna de Brancas, omamata järeltulijaid, kinkis lossi oma ristitütrele Juliele pulmadeks Louis Gabriel de Contades´ga aastal 1786. Kena pulmakink või mis :).
autoportree 


vaade magamistoa aknast

Printsessi tellitud maalingud seintel

Kunstikooli õpilaste poolt maalitud seinamaalingud

sissesõit lossi juurde

Pilt internetist, et te saaks aru, milline lahmakas loss see on, mille taastamise pererahvas ette on võtnud!
Ja selle Contades´i pere käes ongi loss tänaseni. Julie oligi see nutikas markiis, kes laemaalingud ära päästis. Nimelt kui ta kuulis, et revolutsioonimeelsed hävitavad kunsti ja lähenevad tema lossile, siis palus ta külameestel ehitada saali topeltlaed ja topeltseinad. Nii jäid need puutumata ja on tänaseni meile imetlemiseks suurepärases korras. Seesama markiis mängis olulist rolli ka Emily toa loos. Nimelt oli tema abikaasa terve revolutsiooni aja printsidest moodustatud väesalgaga Prantsusmaalt ära. Ja markiis tikkis teda koju oodates pisikeses pisikeses ristpistes kõik selle toa hiiglaslikud maast laeni kardinad, toolide ja tugitoolide katted jm tekstiilid. Uskumatul kombel on need tikitud tekstiilid senimaani alles (mõningate paratamatute kulumistega) ja kaunistavad selle toa seinu ja mööblit! Võimas, kas pole?
vaat sellist peent tikkimistööd tegi markiis oma abikaasat oodates

alumise korruse salongid on luksuslikult sisustatud

jahisaali seintel on ohtrat trofeesid

lossil on oma väikse kiriku mõõtu kabel, väga uhkete aknamaalingutega ja sadu aastaid vana gordoba nahale tehtud maalingutega
Teise maailmasõja ajal elas lossis Géraudi vanaisa üksi (kujutage ette, ta elas seal üksi lausa 20 aastat), kui lossi võtsid oma valdusesse saksa ratsaväelased (lossis on hiiglaslikud tallid hobuste jaoks). Üks väike nurgake jäi ka vanaisale elamiseks. Ja vanaisa oli nii julge mees, et samal ajal kui saksa väed lossis elasid, peitis tema lossi keldris vastupanuliikumise toetajaid, kes päevasel ajal peitusid keldris ja öösel liikusid mööda maa-alust käiku lossist eemale metsa, et tegeleda vastupanuliikumisega. Omal ajal viis see salakäik lossist 2 km kaugusel asuva küla kirikusse, aga nüüdseks on see mitmes kohas sisse vajunud. Kuni 1974nda aastani tegutses lossis kokk. Esimesel korrusel, otse söögitoa ja jahisaali kõrval, on vägev köök ohtrate läikivate vasknõudega. Kui see viimane kokk liiga vanaks jäi, siis pandi köök lihtsalt lukku. Ja avati taas 15 aasta eest, kui Géraud ja Stephanie lossi üle võtsid. Nad ise polnud sel hetkel köögi pigist puhastamisest üleliia vaimustuses, aga külaelanikud, kelle vanaemad ja vanavanaemad olid selles köögis töötanud, tulid ise ja lõid köögi läikima, et see ikka külastajatele nähtav oleks! Nüüd sai hiiglama pikk jutt, aga minu meelest on see kõik nii põnev, et ei saanud midagi ütlemata ka jätta :).
kohe algab õhtusöök

saime koos pildile :)
Henri ja Emmy mängivad aias malet


lossi köök

lossi köögi vasknõud

ka lossi köögis



Kokkuvõttes võin öelda, et Gizeux loss on keskaegselt jahe, seega kindlasti veel mõnusam oleks seda külastada sooja suvega. See on kallis, aga seda tuleb võtta kui oma väikest panust lossi taastamisse. Õhtusöök oli mõnus. Kamin köeb, perenaine pakub aperitiivi (meie võtsime kohaliku Pineeau de Charentes´i, mis meenutab portveini). Eelroaks kitsejuustu pirukas, pearoaks pardifilee kuivatatud ja punases veinis rehüdreeritud pirnid punase veini kastmega, need pirnid olid super pardi juurde. Pidi kohalikule köögile väga omane roog olema see pirn niimoodi tehtuna. Seejärel juustukäik. Ja siis veel desserdiks šokolaadi-karamelli mousse, mis oli ilmselgelt liiast :).

Terre Exotique

Reede hommikul sõitsime Rochecorboni, kus meil oli kokku lepitud kohtumine Marinega. Marine töötab Terre Exotique nimelises vürtse ja ürte pakkuvas ettevõttes, mida meie juba aastaid Eestis esindame. Terre Exotique on eriline selle poolest, et selle asutaja Erwann de Kerros käib mööda maailma väikeseid külasid pidi ja otsib traditsioonilisel viisil kasvatatud-kuivatatud haruldaseid vürtse. Just tänu neile on meil Eestis saadaval nii sabapipar kui passionimari ja veel sada mud põnevat maitset lisaks. Oli väga põnev ja tekkis igasuguseid suurepäraseid ideid :).
Terre Exotique showroom asub väikses lossis

Terre Exotique haruldased vürtsid, saadaval Umamis :)

Koos Marinega Terre Exotiquest

Chateau de Villandry

Terre Exotiquest teel koju tagasi teigme peatuse Villandry lossi juures. Külastasime lossi ümbritsevaid uskumatult suurejoonelisi aedasid. See loss ehitati 1532 Jean Le Bretoni poolt, kes oli  kuningas François I rahandusminister. Lossi juurde planeeris ta uhke ajastukohase aia. Vahepeal liikus loss aristokraatide kätte, kes muutsid lossi mugavamaks ja kaasaegsemaks, aedades hävitati suurem osa renessansiaegsetest mustritest ja asendati kaasaegsemate muruväljakute ja peenardega. Kuni 20. sajandi alguses ostsid lossi ära hispaanlasest keemiateadlane dr Joachim Carvallo koos oma ameeriklannast abikaasa, terasetööstuse pärijanna Anne Colemaniga. Nemad võtsid taas omakorda ette ajalooliste renessanssparkide taastamise ja tänu neile neid nüüd täna näha saab. No pole need joonlauaga mõõdetud hekid ja sirged teerajad minu teema. Ilus vaadata, aga mugav olla mitte. Pole ikka seda hubasust. Hubased osad on pargil ka, need ümbritsevad niigi lahmakaid geomeetrilisi aedasid, aga külma ilma ja käreda tuulega me nendeni seekord ei jõudnud.


Villandry loss


Villandry aiad

Villandry loss ja aiad

Montreuil-Bellay loss väljastpoolt

metssea jaht ilma püssideta, hobusel mees on pasunamees :)
Järgmisel päeval käisime veel paari lossi juures, aga tegelikult tegime paar järeldust. Esiteks, et meile meeldivad väiksed hubased lossid (need, mida tavaliselt isegi Loire oru losside kaartidel märgitud pole) rohkem kui need suured, mis on turistidele vaatamiseks välja pandud. Ja teiseks, palju ägedam on paaris lossis elada, kui neid hulgim läbi kammida ja vaadata. Selle mõttega sõitsime edasi oma järgmisesse peatuspaika, Chambieri lossi. Tee peal õnnestus meil näha huvitavat nähtust, mis on sealkandis kombeks. Nimelt metssigade jahtimine ilma püssideta (chasse a courre). See käib kuidagi nii, et jahikoerte kari ajab metssiga taga. Ja no mina ei tea, kuidas nad selle lõpuks kätte saavad, ja ega vist ei tahagi päris täpselt teada. Aga jahi juures on alati olulised ka spetsiaalses riietuses mehed hobustel, kelle pasunatega jahi käigus suheldakse.

Chateau de Chambiers

Chambiersi loss oli just see pisike (või noh mis pisike, oleneb millega võrrelda), armas ja hubane loss, milles on mõnus aega veeta. Loss ehitati 18. sajandil Durtali lossi (mis on ca 3km kaugusel asuv keskaegne hiigel-loss) jahilossiks, sest seda ümbritsevad suured metsad. Väidetavalt on nii mõnigi Prantsusmaa kuningas Chambiersis jahiretkel käinud. 1912. aastal ostis lossi oma pere vaba aja veetmise kohaks markii Marc de Courtis, kes oli selleks ajaks Prantsuse mereväe teenistuses terve maailma läbi purjetanud. Seesama markii oli praegu lossis elava Elie vanaisa. Meid võtsidki vastu Elie ja tema naine Anne. Lossis on üles kasvanud nende kolm last ja praegu käivad seal pidevalt vanavanematel külas nende 13 lapselast. Põõsastest võib leida nende ehitatud onne ja Anne ütles, et tema peab neile aegajalt teed ja küpsiseid neisse onnidesse viima :). Loss on tõeliselt mugavalt sisustatud, pehmed sohvad, kaminad, kangad, padjad, nipsasjakesed, Prantsuse piljard (nägime ise ka sellist asja esmakordselt, tuleb välja, et Prantsuse piljardi mängimiseks mõeldud laual polegi auke ja kuule on ainult 3 ja sellel on täiesti omamoodi reeglid). Aperitiiviks jõime vahuveini ja sõime pähkleid. Teised olid kõik puha prantslased ja siis ma pidin aina oma halle ajurakukesi liigutama, et lauseid moodustada prantslastele vastuvõetavas tempos. Oli alles vägev praktika :). Õhtusöögiks oli laud kaetud vastavalt lihavõtte teemale, küünlad põlesid. Süüa valmistab Elie, magustoit on Anne pärusmaa. Eelroaks imeline köögiviljasupp, järgmiseks uskumatult maitsev salat apteegitillist, peedist ja mandariinist, seejärel kõrvitsapüree, riis ja kana ning siis veel õunakook. Pean jälle tunnistama, et kõht oli juba enne magustoitu nii täis, et kuidagi ei mahtunud. Küll need prantslased jõuavad palju süüa :). Ega suurt muud ei teinudki, nautisime lossielu, jalutasime lossipargis, jõime veini, sõime maasikaid, imetlesime lossi juurde kuuluvaid hooneid - Orangerie ja Aedniku maja olid nii nunnud, et koli või kohe sisse. Sinna läheks igal juhul tagasi, siis kui ilm on soe, saab basseinis ujuda ja tsikaadid kisavad otse kõrva :).

Chambiersi loss

ma arvaks, et vana veepump aias

Orangerie

meie toa vannituba, kahjuks pole kogu ilu ja suurus üldse näha

meie toas

kas pole mõnus?




Kameeliapõõsad metsatukas




Aednikumaja 
Emmy leidis endale sõbra, pariisitar Tyra



laud oli nii õhtu- kui hommikusöögil kaetud munapühadepäraselt



kas pole lahe kauss?

pildil on Elie vanaema, kes selles lossis elas


Normandia ja Monet kuulus aed

Aga meie sõitsime edasi oma viimasese sihtpunkti ehk Normandiasse. Täpsemalt käisime ära meil juba ammu hingel olnud kuulsas Monet aias, mis asub Givernys. Leidsin meile ööbimiskoha muidugi Bookingust. Givernys on üldiselt majutus väga kallis, ju sellesama aia pärast. Les Jardins du Val nimeline külalistemaja oli keskmise hinnaga, aga milliste võrratute hinnangutega. Selle järgi valiku tegimegi ja õigesti tegime. Koha omanik Stephane on kõige ägedam majutuskoha omanik, keda vist iial kohanud oleme. Ja me oleme neid palju kohanud. Ta on elav, lõbus, humoorikas, tore... mis kõik veel. Kohe sissejuhatuseks selgitas ta meile täpselt ära, mis kell peame hiljemalt Monet juures olema ja millises järjekorras aiaga tutvuma. Nimelt, tuleb teha nii, nagu Claude Monet ise igal hommikul - esmalt tuleb minna mitte majja, mitte lilleaeda, vaid kõige tagumisse aia otsa, sinna, kus on aia jaapanipärane osa, kus on maalitud tema kuulsad aiast tehtud maalid. Seal siis Monet istus hommikul kl 6 (meie muidugi pigem kl 10) ja kogus inspiratsiooni. Seejärel jalutas ta lilleaeda ja vaatas oma kogu maailmast kokku ostetud lillekesed üle. Ja seejärel seadis ta sammud tagasi koju, et seal koos lastega enne nende kooli minekut hommikueinet võtta ning seejärel ateljeesse tööle minna. Nii tegimegi. Meeldis, vaatamata sellele, et enamus lilli veel ei õitse. Selle pluss oli see, et turiste oli vähem. Kuigi, neid oli ikka liiga palju. Tahaks ainult omaette selles aias jalutada, vaat siis saaks õige soti. Edasi soovitas Stephane meil mööda külakese peatänavat kõndida Madame Baudy söögikohani. See madame mängis Monet elus suurt rolli, sest kui impressionism Ameerikasse jõudis, siis soovisid sealsed kunstnikud tulla Monet juurde uut maalimisstiili õppima. Aga neid polnud kuhugi majutada. Madame Baudy, kes pidas juba söögikohta, tegi kiirelt majutuseks mõned toad vabaks ja seadis kuuri sisse ateljee. Ateljee on senimaani alles ja seda ümbritseb ilus park. Tasub võtta kohv või klaas veini, siis saab ateljeed ja aeda uudistada. Süüa ei tasu, kallis ja kehv! Aga aias olime ainult meie, ateljees samuti, seega hoopis personaalsem kogemus kui Monet aed. Stephane ei suutnud leppida, et me nii vähe aega Normandias veedame ja meid teele saatis ta meile spetsiaalselt tehtud plaaniga, milliseid kohti peame järgmisel korral külastama ja milliseid vältima! Seega, peame tagasi minema!
Emmy Madame Baudy aias ateljee ees, kus Monet õpetas ameerika kunstnikele impressionismi



ateljee sees 
Madame Baudy juures














Ateljee Baudy juures

Vaade Baudy aiast

Monet Baudy aia ateljees




Monet aed




Monet maja









Monet kodustuudio

Monet söögituba oli täiesti kollane, kuidas ta sellest küll ära ei väsinud :)

Ja köök sinivalgekirju


Stephane´i juures, Les jardins du Val


Stephane ise, alati nii lõbus