esmaspäev, 18. september 2017

Sügisesest Brüsselist

Augusti lõpus oli siin veel nii soe, et ühel ilusal päeval, kui lastel veel kool ei käinud ja minu töö veel alanud polnud, sõitsime mere äärde Knokkesse. Knokket peetakse põhjamere St Tropeziks ehk siis selline peen vaprate ja ilusate rand. Linn ise ei tundunud eriline vaatamisväärsus, aga rand oli väga mõnus. Hästi lai, kaetud valge liivaga, ääristatud mõnusate baaridega. Siinsete randade eripäraks on väiksed rannamajakesed, mille saad endale rentida ja sinna kõik oma rannavidinad jätta, et ei peaks igapäevaselt kogu tavaari randa ja koju vedama. Geniaalne kui suvitad pikemalt kui paar päeva minu meelest. Knokke vaatamisväärsuseks oli minu meelest eriti peened vanaprouad, nii ilusti riietatud, kaetud ohtrate ehete ja meigiga. Oleks neist tahtnud kohe pilti teha!







Üldiselt oleme enamasti toibunud kolimisest ja sellest, et kõik on uus. Nädalavahetuseti oleme käinud koduümbruses vanakraamiturgudel, kus kohalikud ise oma ebavajalikku soodsalt ära müüvad. Emmy käib muudkui oma superwomani rahakotiga ringi ja ostab sentide eest nii endale kui meile suveniire :). Eelmisel pühapäeval käisime Laekeni pargis jalutamas. See on see hiiglaslik park, mille keskel oma lossis elab Belgia kuningas Philippe I koos oma perega, naise Mathilde ja nelja lapsega, kellest 2 on printsessid ja 2 printsid. Kuningal on kesklinnas ka loss, aga see olevat rohkem nagu kontor. Elu käib ikkagi Laekenis ja sellesama pargi veerel on ka meie laste kool. Laekeni Euroopa Kool on Brüsseli neljast Euroopa Koolist kõige uuem ja minu meelest ka kõige uhkem, kuna see ehitati endisesse kuninglikku kadettide kooli. Kooli sööklast avaneb vaade üle Brüsseli, seega neil on nagu miljoni dollari vaarega restoran :). Laekeni park meeldib meile kuna seal vahelduvad avarad muruväljakud laiade pargiteede ja suurte puudega, mis tekitab kõik kokku tõeliselt kaifi tunde. Pargis on ka mõned lahedad ehitised - otse kuningalossi vastas on uhke obelisk, veidi eemal vastastikku Hiina paviljon ja Jaapani torn. Hiina omasse saab muidu sisse ka, aga hetkel on see remondis, seal peaks olema vaatamiseks väljas hulk Euroopasse eksportimiseks valmistatud Hiina keraamikat. Paviljon on ehitatud legendaarse kuningas Leopold II käsul 1900-ndate alguses ja selle fassaad nikerdati valmis Shanghais. Jaapani torn asub kuninga maa peal ja sinna vist sisse ei saa. Koduleht ütleb, et see on ohtlik. Minu meelest võiks sellesse küll natuke raha panustada, et selline pull asi korda saaks. Selle torni idee olevat Leopold II saanud 1900 aasta Pariisi maailmanäituselt. Sealt ta vist ka selle põhiosa ostis ja lasi ühel Yokohama meistrimehel selle ära kaunistada.

Hiina paviljon
Laekeni muruväljakud ja taamal Brüssel
Laekeni pargi Jaapani torn
Lapsed käivad nüüdseks uues koolis. Mõlemad on uskumatult tublilt sisse elanud. Emily küll ütleb, et parema meelega oleks ta kodus, aga samas ka seda, et kool on ikka palju ägedam kui lasteaed Eestis. Eesti lasteaed olevat igav olnud. Tema jaoks ei ole väärtus lihtsalt see kui saab lastega mängida. Tema tahaks ikka midagi teha. Esimesel päeval koolist tulles helistas ta ja ütles: "Emme tead, reaalselt, meile ei pandud täna ühtegi hinnet!". Mann on nii äge, et saab iga pave hulga uusi sõpru, käib ja asjatab, uurib, miks tal tunniplaanist midagi puudu on, kust saab seda, teist ja kolmandat. Saab lihtsalt suurepäraselt hakkama, ma olen nii uhke :). Klassijuhataja on tal Barcelona hispaanlane, hr Saez. Lastevanemate koosolekul ütles ta mulle, et Mann on nii tore tüdruk ja et ta on täiesti veendunud, et Manni saadab siin suur edu, kuna ta on nii enesekindel ja tunneb ennast nii hästi siin keskkonnas. Küll oli tore kuulda :). Koolikaaslased on Mannil tõeliselt toredad, palju elavamad kui kodused eestlased. Mäletan, et kui Mann kunagi Luksemburgi Euroopa koolist Eesti omasse poole esimese klassi pealt läks, siis sai ta suure šoki esialgu. Eestlastel võtab sulamine ikka palju aega ja alguses ei vastatud riideruumis meie rõõmsatele kõvahäälsetele tervitustelegi. Aja jooksul muidugi said kõik suurteks sõpradeks, aga rahvusvahelisest koolist tulnud Mannile oli see päris raske. Siin seda muret pole - kõik on suhtlusaltid, küsivad ja uurivad ja isegi teevad komplimente! Õppida antakse üksjagu, aga tundub, et ületamatu see pole. Kõige raskem on Manni meelest õppida muusikat inglise keeles, neid termineid tõepoolest tavakeeles ei kasuta. Järgmine on vist Science ehk siis keemia-füüsika-jms segu. Aga seal sai Mann esimese testi juba heale hindele tehtud, seega usun, et see on ka ok.


Koolibussisüsteem on suurepäraselt korraldatud. Hommikul kl 7.23 istuvad nad meie kodu juurest bussile. Kooli jõudnud, lastakse kõigepealt keskkooli lapsed uksest välja. Seega Mann laseb jalga. Seejärel lähevad algkooli lapsed, neile tuleb keegi vist järgi, aga ma kindel ka pole. Ja siis tuleb tädi ja viib pisikesed oma õpetajate juurde laiali. Vanematel on bussisaatjate nimed ja telefoninumbrid olemas ja ükski väike laps ei jää hetkekski ilma täiskasvanud järelevaatajata. Õhtul on sama värk - õpetaja viib lapsed bussidele lauali ja annab busiisaatjale üle. Vanemad võtavad oma peatuses lapsed vastu. Manni suurune ja suurem võib ise koju tulla, Emmyle saab anda loa, et ta võib koos vanema õega koju tulla. Kahjuks on Manni päevad 3 päeval nädalas nii pikad, et ta ei saa Emmyga sama bussiga tulla. Need päevad pole just Emmy lemmikud :). Aga ta saab hakkama.


Lisaks bussivärgile on minu meelest suurepäraselt lahendatud ka prügimajandus. Mingit lepingut sõlmima ei pea. Ostad poest vastava märgistusega prügikotte, eraldi paberile, pakenditele ja muule jamale. Topid need õiget prügi täis ja viid õigel päeval välja maja ette. Prügi viiakse ära, kui see on õigesse kotti pakitud. Koti pakkimisega maksadki prügiveo kinni. Lahe, kas pole?


Eelmisel korral kiitsin meie tänavaotsal reedeti möllavat turgu. Turust teisel pool meie maja, samuti meie tänavanurgal, on aga eriti pop ja elav veinibaar Chez Felix. Ükspäev jalutas Henri mulle tööle vastu, tüdrukud vaatasid kodus multikaid, ja siis käisime seal veinitamas enne kojujõudmist. Eriti mõnus lõpetus tööpäevale ja alustus õhtule. Mis multikatesse puutub, siis kui üldiselt on kõik asjaajamised meil siin hästi ja uskumatult kiiresti kulgenud, siis internet/TV/mobiil komplekt ei taha kuidagi meieni jõuda. Kogu see asi on pea kuu aega võtnud ja meie kasutame senimaani Eesti telefoninumbreid ja lapsed vaatavad samu multikaid arvutist, mida nad on juba tuhat korda näinud. :)

Chez Felixis
Pühapäeval oli autovaba päev terves Brüsselis ja selle ümbruses. Sõitsid ainult ühistransport ja politseiautod. Mis tähendas seda, et inimesed olid kõik tänavatel. Käisime Henri ja Emmyga pikal jalutuskäigul ja nii lahe oli vaadata, kuidas inimesed olid oma õuetoolid ja -lauad sõidutee keskele toonud, grilled kuumaks kütnud, lapsed jalgrataste-ruladega õue ajanud ja nautisid ilma ja õhku. Meeletult rahvast oli tänavates ja parkides. Mann meiega ei olnud, kuna temal oli väga seltskondlik nädalavahetus, tal oli reedest esmaspäevani külas sõbranna Diana ja laupäeval käisid veel uued eestlastest sõbrantsid Kiara ja Hanna ka külas. Meie Henri ja Emmyga võtsime sihiks ühe suure Türgi toidupoe, kust me lootsime tuua ära Türgis valmistatud marineeritud tšillisid (kes veel ei tea, siis Türgi omad on parimad, meil Umamis täitsa olemas :). See on selline tore pood, mis on pühapäeviti kl 20ni lahti. Maa on suht pikk jalutada, eriti Emmy jaoks, aga see-eest ilus. Ja kui me lõpuks pärast suurt pingutust kohale jõudsime, siis saime teada, et autovaba päeva puhul on pood sel pühapäeval kinni :).
Emmy autovabal päeval, taamal on näha, kui palju jalgrattaid tänavail oli

Lõpetuseks üks Emmy kunstiteos, mis on minu meelest täiesti uskumatult age, sest sellel olev koer on 3D-s joonistatud. Ma võin eksida, aga ma arvaks, et 3D joonistamine pole 4-aastaste seas just väga levinud asi! :)
Emmy 3D koer
 Tuhat tervitust ja kuldset sügist!

kolmapäev, 30. august 2017

Kuidas me perega Brüsselisse kolisime

Kuskil suve alguses tegi Euroopa Parlament mulle ettepaneku nende juurde tööle tulla. Arutasime asja Henriga ja otsustasime, et miks ka mitte. Oleme alati mõelnud, et võiks kunagi mõnda aega Brüsselis elada, saaks jälle oma prantsuse keelt edasi putitada, lapsed saaksid huvitavad ja arendava kogemuse, vaheldus on alati teretulnud meie pere puhul ja inspiratsioonist, mida uude kohta kolimine annab, on kindlasti kuhjaga kasu ka meie pere toiduteemades! Seega asusime asja kallale.
Kogu suve sai lisaks Umami asjadele usinalt korterit otsitud ja kilode viisi dokumente hangitud, täidetud ja postitatud. Korterid tulid turule ja kadusid sealt sama ruttu. Dokumente, mida töökoht või Eva Maria ning Emily Victoria kool nõuab, tuli aina juurde. Aga tasapisi sai enamvähem kõik õigeks ajaks tehtud.

Meie tänava hortensia

Augusti alguses käisime Henriga kahekesi kortereid vaatamas. Oli toredaid kohti, aga igaühel ikka mingi kiiks küljes, küll jama piirkond, küll kallis hind, küll selline uks, mille võid jalaga ümber lükata. Üks korter, mis nägi kinnisvarakuulutuse jubedatel fotodel pehmeltöeldes tagasihoidlik välja, aga jäi meile silma tänu oma mõistlikule hinnale ja heale asukohale, sai aga meie uueks koduks. Esimesena armusime piirkonda – rohelust täis, tõeliselt brüssellike majadega, tänav on täis minu lemmikuid hortensiapõõsaid ja kirsiks tordil ääristavad tänavat Jaapani kirsipuud. Tänavail on mõnus melu, kohvikud, restoranid jne, lähedal on nii mänguväljak kui suur toidupood. Mis sa hing veel tahta oskad. Korterisse armumine võttis rohkem aega, kuna esimesel korral uksest sisse tulles kõrgusid meie ümber eelmise üürniku kolimiskastid, tuba oli täidetud umbse toidulõhnaga ja ausaltöeldes oli kõik väga räpane. Midagi selles jäi meid siiski kummitama ja me tulime veel enne otsustamist teist korda korterit vaatama. Kaste oli vähem ja toiduhais läinud, seega oli pisut lihtsam kogu asjale perspektiivitundega läheneda ja otsus saigi tehtud. Kui augusti lõpus koos lastega saabusime, siis oli kõik veel ilusam – puhas, värvitud ja värskendatud. Tüdrukud armusid meie uude kodusse silmapilkselt samuti.

Saabusime laevaga. 24h pikkune autosõit on tehtav, aga mitte meeldiv, kui aus olla. Tegime seda viimati eelmisel aastal Horvaatias käies ja ma ei viitsi veel uuesti. Seega otsustasime, et sõidame Tartust Liepajasse (see on veidi üle 6h), sõidame laevaga Travemündesse (see on 27h) ja siis autoga edasi Brüsselisse (veel ca 6h). Stenalinesi koduleht ei ole just maailma informatiivsem ja nende kummalisest tellimuskinnitusest lugesin välja, et laevale registreerimiseks peab kohal olema Ljepajas kl 16. Seega otsustasime kl 9 Tartust sõitma asuda. Kuskil 8.30 mõtlesin, et trükin igaks juhuks laevapiletid välja ja panin mailboxi otsingusse Stenalines. Avastasin, et vahepeal oli saadetud nende poolt veel üks kiri, mille gmail oli paigutanud pakkumiste postkasti, mida ma ausaltöeldes väga ei vaata. Seal oli mingi segane jutt check-ini kellaajast ja ma otsustasin igaks juhuks helistada ja üle küsida. Süda kukkus saapasäärde, kui tädi telefonil ütles, et kl 14 lõppeb check in ja selleks ajaks peavad kõik autod laeval olema. Hirmsa kiirusega olime autos ja Läti poole teel. Mina olin üsna kindel, et 2 tundi varem me kohe kuidagi kohale ei jõua, aga Henri oli vana rahu ise. Tema ei uskunud, et laev 2 tundi enne väljasõitu kinni pannakse. Igatahes, olin sunnitud kimama nagu hullumeelne, võimalusel kiirust ületama, keegi söögi ega WC peatust ei saanud, isegi auto ei saanud kütust juurde, mis tähendas, et kui sadamasse jõudsime, kl 14.30, näitas auto, et kütust jagub veel vaid 30km tarbeks. Hullumeelne päev, nagu maratoni jooksmine. Aga Henril oli õigus, vaatamata pooletunnisele hilinemisele, saime siiski laevale.

Saksamaal sõitis Henri ja nii jõudsime umbes keskööks sõbranna Niina juurde, kes meid lahkelt esimesteks paariks ööks enda juurde võttis. Hommikul algas uus ralli. Olin kõik vajaliku Ikea epoe ostukorvi pannud, aga neil oli mingi rike epoes ja ostu ei saanud kinnitada. Kohapeal selgus, et kuna meie ostukorvis on hulgim aksessuaare, siis ei saa kaupa kätte mitte sama päeva õhtul, nagu meile telefonitsi lubati, vaid nädala pärast. See meile jällegi ei sobinud. Õnneks sattusime juhuslikult Ikeas tõeliselt superhea teenindaja peale, kes oli lahendustele orienteeritud. Ta tegi meie ostulisti kaheks – suured mööblitükid ühes, need saame kätte sama päeva õhtul, muud pudipadi teises, need kogume ise kokku poe pealt. Kohe vaatas meile vastu uus probleem – meie suured mööblitükid olid üle 500kg, mispuhul Ikea transportijad seda ise üles ei too trepist (on välise kraana variant, aga kuna meie tänaval käivad parajasti mingid kanalisatsioonitööd, siis ei saa tänavale kraanat parkida). Jälle oli poisil ka lahendus – teeme taas kaks tellimust, 500kg raskemaid asju ühes, need toob transportija üles, ülejäänu teises, need toob transportija esimesele ja meie tirime need ise teisele. Plaanisime kasutada ka Ikea pakutavat mööbli kokkupanemise teenust, aga selle järjekord oli praegu oktoobri keskpaigas ja niikaua me kohe kindlasti kastide otsas elada ei soovinud. Seega tuli see asi ise ette võtta, panustada aega ja säästa samas raha.

Ikea asjaajamised aetud, kimasime korterisse lepingut allkirjastama. See kiirkorras tehtud, kiirustasime koos omanikega kõrvaltänavasse panka. Pangaonu oli nii armas ja avas mulle tagatise konto puhtast usaldusest. Tegelikult ei oleks ta tohtinud mulle kontot enne avada, kui mul on Belgia ID kaart käes. Järjekordne näide suurepärasest teenindusest.

Meie minirõdu, tänava kanalisatsioonitööde lõppedes muutub vaade veel ilusamaks :)
Samal ajal kui me veel pangas viimaseid allkirju andsime, helistas Ikea, et esimene laar kaupa on kohal. See tassiti sisse. Vahepeal jõudsime veel toidupoes kõik vajaliku kokku osta ja sisse tassida, kui saabus teine laadung Ikea kaupa. Vinnasime selle üles, tegime kiire õhtusöögi oma uues kodus ja oligi päev möödunud. Uskumatul kombel olime ühe päevaga põhimõtteliselt sisse kolinud.

Muu on ka laabunud ilusti aga ma ei hakka seda kõike üksikasjalikult seletama. Panime kolmel õhtul kella 3ni hommikul mööblit kokku ja kokku pandud see sai. Nii Mann kui Emmy olid kõvad abilised, Mann pani nii mõnegi asja omal jõul kokku, Emmy kasutas nii trelli, kruvikeerajat kui haamrit väga oskuslikult. Jalad on meil kõigil mööbli kokkupanemisest sinikaid täis, aga sest pole midagi.

Emmy väsis kolimisest poolel teel oma tuppa
Reedeti on meie tänavaotsal armas turg, kus müüakse juustu, liha, puu- ja köögivilja, pakutakse veini, toitu jne Leidsime ühe Tai perekonna, kelle tom kha ja vokitud köögiviljad olid just nagu Tais. Korraldasime laada keskel mänguväljaku kõrval mõnusa pikniku.

Meie tänava turul
Reedesel turul võib end heast-paremast pankrotti ostelda :)
Pühapäeva õhtul käisime pikemal  jalutuskäigul ja ei jõudnud ära imestada, milline melu siinkandis pühapäeva õhtul valitses – kohvikutes polnud tühja kohta ja pargid olid peredest tulvil. Oma osa selles võis olla ka tõigal, et kl 21 õhtul oli väljas endiselt 27 kraadi sooja J.

Sel nädalal algab minu töö ja järgmisel lastel kool. Seega, kõik kõik on uus septembri kuus, nagu eestlastel on kombeks öelda. Seekord kehtib see meie puhul küll täielikult. 

laupäev, 1. juuli 2017

Mallorcal esimesi päiksekiiri nautimas

Sel aastal läks nii, et niikui me Mehhikost tagasi koju jõudsime, hakkasime mõtlema sellele, kuhu järgmisena sõita. Kuidagi ei saanud veel küllalt. Välja arvatud meie Mannile, kes ütles, et kuhuiganes me jälle ka sõita ei plaani, tema tahab koolis käia. Niisiis juhtuski, et maikuu alguses käisime ära Mallorcal, mida olime juba ammu oma mõttes mõlgutanud. Kuna samal ajal oli juhuslikult ka minu ämma Marju juubel ja tahtsime reisile viia ka laste vana-vanaema Aino, kes on maailma kõige vapram ja särtsakam 86-aastane, siis tulid ka nemad meiega kaasa. Jagan teiega valikut sellest ilus fotode näol, need ütlevad niikuinii rohkem kui 1000 sõna. 

Ca´n Roig


Elamise leidsime taaskord AirBnb vahendusel ja selleks oli 3 magamistoaga väike villa Ca´n Roig  Pollenca linnakese lähedal. Jäime superrahule. Maja oli igati kohalikus stiilis, ümbritsetud oliivi- ja apelsinisaludest, maja juurde kuulus suur grillmaja, bassein ja muud mugavused. Tee majakeseni on ääretult kitsas, seega nõrganärvilistele autojuhtidele ei soovita. Üldse soovitaksin ma rentida võimalikult väikse auto, kuna suur ei mahu lihtsalt ilusamatele kõrvalisematele teedele ära :).

Meie maja peauks

Kõrvalhoone

Üks mõnus istumiskoht aias

Alati särav vanavanaema Aino

Päikseline hommikusöök

Grillimajas

Henri on kontoris tööl :)

Julgemad käisid ujumas

Pealelõuna vanavanaema kaisus

Naabri aia oliivisalu

Jalutuskäik küla vahel

Leia pildilt kass

Ca´n Roigis on mõnusaid olemise kohti kuhjaga

Port de Pollenca

Meie elasime saare kirdeosas ilusa Pollenca linnakese külje all. Sellest veel omakorda pisut edasi mere ääres asub aga veel üks armas linnake, Port de Pollenca ehk põhimõtteliselt siis Pollenca sadam. Siin on mõnus turul käia, otse südalinnas rannas peesitada või niisama patseerida. 

Hotellibasein Port de Pollenca südalinnas mere ääres

Port de Pollenca rand

Port de Pollenca

Minu lemmikud bugenvillead

Port de Pollenca turul

Emmy naudib randa ja meie naudime siinsamas kõrval kohvikus külma sangriat

Vaade Port de Pollenca sadama

Toit

Tuleb tunnistada, et me sõime Mallorcal kuninglikult. Aga seda kahjuks mitte väljas süües, vaid pigem ise turult head ja paremat koju tassides ja ise süüa valmistades. Kohe isuga valmistasime nii kaheksajalga, kalmaare, kala kui krevette. Suupisteks värsket saia, maitsvaid tomateid, kuivatatud vorste jne. Samas restoranidest ühtegi suurepärast elamust ei saanudki. Seega ei oska ma muud soovitada, kui et minu kogemuste põhjal tuleb minna turule, võtta kohvikus kann külma sangriat, siis kõik värske hea ja parem endaga koju tassida ja seal ise süüa teha! Kuigi kindlasti on ka Mallorcal väga häid toiduelamusi võimalik saada, aga meil see väljas süües ei õnnestunud!

Valmistame Ainoga kaheksajalga

Isetehtud Pulpo a la Gallega

Meie küla vahel

Naabri haned


Pollenca

Pollenca linnake, mille lähedal me elasime, on kuulus 365 trepiastmega Calvari trepi poolest. Vanalinna südamest kõrguv trepp on tõeliselt maaliline ja veel maalilisemad vaated, mis sellel trepil ronides avanevad ümbrusele. Üllataval kombel polnud üldse raske ronida. Emmy hüppas vahepeal lausa kaks jalga korraga mööda treppi ülespoole. Trepi tipus on väike kirik ja võimalus ümbrusele ülevalt pilku heita. Täitsa lahe ettevõtmine ja igati väärt idee kui oled nädal aega Mallorca värsket saia nautinud :).

Em naudib elu

Pollencat ümbritsevad mäed on nagu kõrged seinad

Härra jõudis trepist alla...

... ja meie oleme poolel teel üles

Jõudsimegi kõik 365 astet astutud

Vaade on päris grandioosne

Kiriku juures olid kassid ravil, Emily leidis sõbra

Cala San Vicente

Mallorca võlu on väiksed idüllilised külakesed ja rannakesed. Cala San Vicente on üks neist oma sinisinise mereveega. Veenduge ise!





Meie kaunis juubilar Marju


Playa Formentor ja Formentor a Royal Hideaway

Kes võtab ette peadpööritava autosõidu saare idatipus oleva Cap Formentori vaateplatvormi juurde, sellele soovitaks tee peal kahte peatust. Esimene neist on Formentori rand, mis sobib superhästi lastele, kuna vesi on madal ja laineid ei ole. Liivarand sobib hästi liivas toimetamiseks. Kui rannasparklast läbi sõita, siis jõuab eriti uhke hotelli Formentor a Royal Hideaway juurde, mis tasub külastamist juba ainuüksi oma suure ja uhke aia poolest. Meie käisime seal väiksel kohvipausil!

Formentori rand

Vaade Formentori hotelli terrasilt

Formentori hotelli aias

Sidrunipuud olid lookas

Kohvil Formentori hotelli puude vilus

Küpressi käbid, kui ma ei eksi :)

Hotelli taga kõrguvad kaljud

Cap Formentor

Cap Formentori sõit ei ole nõrganärvilistele, aga vaated on lihtsalt võimsad kuubis. Ega siin palju lisada polegi!

Vaade ülevalt lahesopile. 


Seda fotot oli mul väga hirmus pildistada kui aus olla, mul hakkas fantaasia liiga agaralt tööle ja ma kartsin, et Em kukub üle ääre kuristikku, õnneks lõppes kõik hästi :)

Vaade kaljunukilt merre



Turud

Üks tore tegevus Mallorcal on veel igapäevaste külaturgude külastamine. Sealt saabb osta kõike alates värskest toidukraamist, käsitöö ja hipudeni välja. Valik oli üllatavalt äge, üldse mitte see tavaline Hiina turukraam. Otsi netist turupäevade nimekiri, igal ennelõunal toimub mõnes saare külas turg!






Kuigi Pa amb oli ehk oliiviõli ja eirnevate lisanditega sai on üks Mallorca tüüpilisi roogasid, siis meile maitses rohkem kodusvalmistatud küüslaugu ja tomatiga maitsestatud röstsaiad

Palma

Mallorca pealinn Palma on üks ilusamaid linnasid, mida külastanud oleme. Ja me pole neid mitte vähe külastanud. Võimas vanalinn, sadamad, meri, pargid, alleed... 








Sellistes elegantsetes karpides müüakse Palma tänavail tüüpilist Mallorca küpsetist ensaimadat!