pühapäev, 28. veebruar 2016

Ritzist Bali koduköögini, krokodillibeebist Püha vee ja sünnipäevani

Ja ongi jäänud vaid viimane nädal teile jutustada. Pidevalt tundus, nagu aega oleks maa ja ilm kuni järsku oli ainult 1 nädal järel. Püüdsime selle nädala natuke rohkem puhata ja mängida ja päikest püüda. Natuke sai ikka ringi ka kolatud muidugi.

Ritz-Carlton Mandapa


Näiteks eelmisel pühapäeval, see oli siis peale Kuningani (Kuningani päeva veetsin ma köögis ja kokkasin Indoneesia roogasid, need ilmuvad peagi Umami blogis) järgne päev, kui kõik taas avatud oli, plaanisime minna kohalikku kuulsasse odavasse warungi, mis pakub sate lilitit (hakklihast lihavardad). Vihma sadas ja saime isegi laua, mis oli paras ime, sest rahvast oli seal kui murdu. Istusime maha ja siis ütles ettekandja, et sate lilit on otsas ja pakkuda on vaid menüü teist rooga ehk kana ja riisi. See meid ei võlunud. Meile meenus, et sealsamas lähedal on kuskil Tripadvisori andmeil Bali parim hotell, Ritz Carlton Mandapa reserve ja seda me üle vaatama läksimegi. Naljakas kombel polnud tee ääres mitte ühtegi silti ja ma juba hakkasin mõtlema, et mäletan midagi valesti, aga kohalike käest uurides selgus, et tõepoolest sealtsamast ära keerates jõuamegi Ritzini. Sõitsime kohale ja ütlesime, et tuleme kohvile. Meid paluti lobbys istet võtta, astusime sisse ja pidime pikali kukkuma, avanes täiesti hingemattev vaade. Saabudes ei saanud me aru, et lobby asub kõrge mäenõlva tipus ja all orus, seal kus Ayungi kärestikuline jõgi suure U-kurvi teeb, laiub Ritzi luksuslik "küla". Võimas, muud pole öelda. Igale külastajale tullakse alt elektriautoga järgi. Ootasime veidi kauem, kui selliselt kohalt oodanud oleks, aga lõpuks meile siiski järgi tuldi. Otsustasime jääda ja võtta Afternoon Tea. Meile toodi sissejuhatuseks väga mõnusad tapiokijahust tehtud snäkid (lempeyek või rempeyek) ja huvi korral oleksime võinud valida terve rea eriti aromaatsete teede hulgast (mulle tundus eriti isuäratav mandariini jasmiini tee), aga meie võtsime kohvid. Ja siis saabus traditsiooniline Afternoon Tea vaagen soolaste ja magusate hõrgutiste, kohalike maiustustega (millest kõige paremad olid üks pannkoogitort ja üks palmisuhkru-kookose täidisega roheline pandani pannkook. Ja siis muidugi soojad kaneeli skooned, kõrvale vahukoor, vaarikamoos ja papaiamoos. Nagu ikka selliste näksimiste puhul on kõht lõpuks lausa uskumatult täis. Läksime vaatasime siis veel üle kohaliku fine dining restorani, mis on otse Ayungi jõe kaldal ja kus on väga lahedad kookonid, mille sees saab privaatselt istuda (okstest linnupesa meenutavad muna kujulised ruumid, mille vaade avaneb jõele). Ühesõnaga oli ilus ja äge aga kindlasti ei tahaks ma maksta 600 eurot, et selles tehismaailmas ööbida. Vaade ja asukoht olid selle asja võlud, nii nagu ka Hanging Gardeni puhul.



Selline vaade avanes järsku Mandapasse jõudes 
Vaade jätkub

Veel vaadet ülalt lobbyst
Ritz Carltoni "küla"

Siin juuakse pärastlõuna-teed
Eeskujulik teevalik

Teekõrvane, pildilt on puudu kaneeliskooned ja moosid

Mandapa bassein
Ayungi jõgi voolab Mandapast mööda, Mann ja Henri käisid samuti siin raftimas


Bali Zoo


Aga esmaspäeval ootasid meid ees väga põnevad ettevõtmised koos Agungiga. Sissejuhatuseks läksime loomaaeda, et lastel lõbus oleks. Bali Zoo on armas väike loomaaed troopilises džunglis ja see on väga ägedalt interaktiivseks tehtud. Lapsed said seal sööta kitsesid ja väikseid wallabi-kängurusid, seal on võimalik olla päev otsa loomatalitajaks või elevandi-ajajaks, üks restoran avaneb elevantide aedikusse (sealt algavad elevandi-sõidud huvilistele), teise üks külg on klaasist ja avaneb lõvide aedikusse. Erilisematest tegelastest olid seal cassovarid (jeerum, kui suured need linnud olid ja meie käisime Austraalias mitu korda metsas ragistamas, et cassovare kohata, jumal tänatud, et nad peidus olid :) ja hiiglaslikud krokodillid (infotahvel ütles, et need kasvavad kuni 13m pikkuseks, see sealne 5-6 meetrine oli juba hirmuäratav, mis siis veel 13 meetrit ja vabas looduses võib olla). Lõpetuseks oli selline atraktsioon, et huvilised said pilti teha beebi-krokodilliga. Mann oli huviline, talitajad olid väga imestunud, et ta üksi krokodilliga pildile läks :). Ja siis veel tiigrikutsikaga, kes polnud enam sugugi kutsikas, tema käpp oli paraja taldriku läbimõõduga juba. Tiigriga pidi ruttu pildi ära tegema, sest ta pidavat kiiresti pahaseks saama ja tujutuks minema. Ja ma mäletan Tai tiigri templist, et isegi päris pisikeste tiigrikutsikatega oli üksjagu tegu, seega me ei soovinud, et tiiger pahaseks saaks :). Aga lastele igatahes loomaaias väga meeldis, seega soovitan täitsa lastega Balile tulijatele.

Hädas näljastega, see suur toksis mind eriti nahaalselt :)

Emmyl nalja kui palju, mina jumala hädas :)

Mannil hakkas habemikust kahju

Manni uus sõber krokodill

Ja pisike tiigrikutsu

Musi papagoile


Püha Vee tempel (Holy water temple)


Edasi läksime aga Püha Vee templisse enda vaimu puhastama. Agung oli meie teejuhiks ja ma ütlen, et ilma teejuhita oleks see olnud palju magedam. Meie saime tõelise elamuse, see oli nii sürreaalne, et Sa oled seal keset džunglit koos sadade kohalikega, ümber sarong, rinnuni külmas vees, kõik palvetavad, viirukid tossavad, andamid kuhjuvad... Aga alustagem algusest. Nimelt usuvad kohalikud, et sellest templist läbi voolav allikavesi on püha ja see suudab nii ravida kui puhastada kui soove täide viia. Sarongi saab vajadusel templist laenutada, meestel võib ülakeha paljas olla, aga naistel peavad olema käed kaetud. Ostsin siis kuskilt suveniiriputkast endale mingi mõttetu särgi, sest pika varrukaga pluuse mul kaasas pole. Agung rääkis, et üks eestlanna oli korraliku jama korraldanud, kui oli hommikul vara, kui templis vaikne oli, teadmatusest tingituna täiesti alasti pühasse vette roninud. Kuna kohalikud leidsid, et nüüd on püha paik rikutud, siis korraldati meeletult suured ja kallid puhastus-tseremooniad, et Püha Vee tempel jälle puhas ja puhastav oleks! Vaat mis jama võib teadmatusest korda saata. Kui kohale jõudsime, siis vihma ladistas, ja see oli isegi hea, sest siis istusid enamus inimesi autodes ja ootasid vihma lõppu. Panime riideruumis Agungi abiga sarongid ümber. Memek (seesama, kes Ritzile anameid meisterdab) oli meile kaasa teinud kotitäie andameid (me muidugi ostsime need temalt). Kõigepealt panime need palvetamise platvormile maha enda ette ja viirukid suitsema. Siis ütles Agung, millist värvi lill tuleb näppude vahele võtta ja millele mõeldes palvetada. Ahjaa, lilleõis tuli enne viirukisuitsust läbi tõmmata. Niimoodi siis said kõik lilleõied läbi palvetatud ja olime valmis vette laskuma. Vesi oli külm, selline Eesti suvine järve vesi. Kohalikud olid üleni lillad külmast, meil polnud väga häda. Ja siis iga veejoa ees ütles Agung, mille nimel nüüd palvetada tuleb - sisemine puhtus, väline puhtus, perekond, töö, esivanemate vaimud, armastus, õnnistus, musta maagia vastu jne. Kaks juga tuleb puutumata jätta, neid kasutatakse matuste puhul. Ja viimane oli siis templile aitäh ja head-aega ütlemiseks. See head-aega oli nii oluline, et Agung küsis mitu korda, kas me ikka ütlesime head-aega. Ja protseduur oli selline, et seisad veejoa ees, ütled oma palve ja siis pistad pea veel alla ja lased veel endale pähe voolata. Emmy tegi kõik joad kaasa, pistis ise pea vee alla. Mannist rääkimata. Mulle meeldis see, et kohalikud pole oma usutoimetustes üleliia pühalikud, kõigil on naeratus näol ja lastel ei keelata pühas vees ka väikest nalja ja pritsimist ära. Kõik see värk oli üks väga vägev elamus, tõesti kohe! Kuna vihma ladistas ja me ise olime vees, siis meist endist kahjuks pilte pole. Henri läks pärast fotokaga korra tagasi ja tegi mõned klõpsud, et teil parem asja ette kujutada oleks :).

Siia tuuakse andamid

Siin palvetatakse enne vette laskumist

Püha vee järjekord

Andamilaud ja püha vesi

Head aega ja aitäh juga


Bali kokakunsti varjatud küljed


Ja edasi kimasime Agungi kodukülla, juba tuttavate Memeki, Febry, Febry õe Kadeki ja Agungi nõbu Oka juurde kokkama. Seekord oli plaanis sate lilit, sinna juurde kohalik vürtsikas salat lawar ja külm supp kuah komo või midagi sellist. Üldiselt ongi nii, et kui siin söömas käid, siis 95% juhtudest saad Indoneesia toite, mitte Bali toite. Kõike need nasi gorengid ja bakso supid on Indoneesia, mitte Bali päritolu. Kui ma vaatasin kogu seda koostisainete nimekirja, mis laual (või noh, maas) oli, siis arvan, et sain aru, miks see nii on. Bali köök on keeruline. Koostisained on meeletult palju ja need ei ole mitte väga lihtsad. Näiteks oli lawari tarbeks laual pehmeks keedetud ja õhukesteks tikkudeks lõigatud kamar, hakitud pekk, värske sea veri (seda ei kuumtöödelda muideks, värske veri lähebki lawari salati maitsestajaks), esmalt grillitud ja siis riivitud kookospähkel, kookosõlis praetud krevetipasta, purustatud vürtsid ja küüslauk, hakitud noor jackfruit, banaanikoores aurutatud sealiha jne. Supi sisse käis veel esmalt aurutatud ja seejärel grillitud süda. Kogu värk käis käsitsi suurtes pesukaussides. Oka ja Agung ütlesid, et Bali külas oskab absoluutselt igaüks Bali toite valmistada. Et kommuunis teisiti lihtsalt ei saa. Näiteks, kui külas toimub pulm, siis on vaja teha 10 000 sate varrast. Ma proovisin ka ja ma polnud üldse nii osav, kui Oka ja Kadek :). Sate lilitisse läks hästi kaua tambitud kana hakkliha,  vürtsisegu (kurkum, koriander, küüslauk jm), tšillit, soola, valget pipart, kodus valmistatud kookosõli, krevetipastat ja hästi palju hakitud palmisuhkrut. Kui ma nüüd midagi ära ei unustanud. Vardad olid täiesti uskumatult head, nii et lapsed isegi pistsid neid vürtsiseid vardaid kahe suur poolega ja jahutasid hingeldades suud vahepeal :). Lawar oli samuti hea, ma poleks uskunud, et mulle vere, peki ja kamaraga salat nii maitseda võib. Üks lawar sai tehtud hakitud pikkade ubadega (see oli minu lemmik) ja teine jackfruitiga. Lawar oli nii vürtsikas, et see lastele enam ei sobinud. Supp kuah oli aga isegi nii seikluslikele sööjatele kui meie Henriga liig mis liig. Asi oli selles, et selle valmistamiseks segati kokku poolküps aurutatud sealiha, hakitud süda, maitseaineid ja -pastasid ja peale valati külm mineraalvesi. Ei mingit keetmist. Suures pesukausis segatav pruun külm vedelik hulpivate tükikestega ei olnud üldse isuäratav, aga me proovisime ära. Proovisin veel uuestigi, et äkki ikka hakkab maitsema, aga maitse oli siiski nii võõras, kui veel olla saab. Selline karune ja külm ja lurr. Seega, kuah ei ole meie lemmik. Mõtlesin, et ega me ka ei pahanda, kui külalistele sült või verivorst ei maitse, ju nemad ka suurt ei kurvastanud :). Aga väga vägev õhtu siiski. Ja sate lilit ja lawar olid tõeliselt tasemel! Ahjaa, proovisime ka siinse araki ikkagi ära. Agung tõi Ida-Balilt, mis on see kõikseõigem araki valmistamise piirkond, puhast araki. Ilusti coca cola pudelisse villitud ja puha :). Kuna ta oli ise juba pool pudelit varem ära joonud, elus ja terve, siis julgesime ka maitsta. Ja teate, maitses väga hästi. See on kange kraam, maitselt meenutab brändit, aga on palju meeldivama maitsega.



Kõik vajalik on valmis pandud, lehest karbikese all on värske veri, veepudelis isetehtud kookosõli

Grillitud ja riivitud kookospähkel lawari jaoks

Ja nüüd on seda värske verega maitsestatud 

Sate liliti tainas valmib

Lawar sai valmis

Meisterdame kõik sate vardaid

Tum ehk banaanilehes aurutatud hakkliha vürtsidega

Sate on spetsiaalsel kitsal grillil, süteks kookose koored

Sate valmib 

Siin valmib südamest ja hakklihast külmsupp Kuah

Agung on tulemusega rahul, meie ka :)

Pidulaud - taldrikuteks punutud alused paberiga, väikses veepudelis jääkülm arak, sate lilit, kahte sorti lawari, suur kausitäis riisi ja teine suur kausitäis kuah suppi

Emily uus sõber, Febry tütar Khadisia (kui ma õigesti mäletan)

Tänaste toitude põhitegija Kadet, kes avas äsja puu otsast alla sadanud duriani. Meie seda süüa ei saanud, sest alkoholi tarbinuna ei tohi duriani süüa!!! 


Sünnipäev Seminyakis

Mul on sel aastal sünnipäev. Üle nelja aasta. Aga kuna see on esmaspäeval ja juba kolmapäeva varahommikul peame koju sõitma hakkama, siis tähistasime minu sünnipäeva laupäeval. Ma ei taha sünnipäevaks kingitusi ja ma ei korralda sünnipäevaks pidu. Kui ma saaksin sünnipäevapeo nii teha, et mina valin koha, toidud, joogid, meelelahutuse, aga ise ei peaks mitte midagi muud tegema, kui kohale ilmuma, pidutsema ja koju minema, siis võiks peole mõelda küll. Aga olgem ausad, perenaise jaoks pole peo korraldamine mingi puhkus. Ja kuna ma tahaks, et minu sünnipäev oleks minule endale ka meeldiv, siis tahan sünnipäeval koos perega kuhugi väga erilisse kohta minna emotsioone koguma.

Seekord sõidutas meid Agungi nõbu Agung :), kes oli samuti väga vahva ja kes on seda autojuhi tööd teinud juba 20 aastat. Ta andis nii laheda ülevaate meile, et mis rahvusest turistid millised on ja kuhu minna soovivad. Nt austraallased käivad Kutas pidutsemas, sakslased tahavad džunglisse matkama, brasiillased tahavad vaateid ja koskesid näha, venelased veedavad aega Nusa Dua kuurortites jne. Meie olime enda jaoks seekord välja valinud Seminyakis asuva Woobari rannaklubi. Sõitsime sinna uut teed mööda, mis oli väga äge, sest sõitsime mööda lillepõldudest ja isegi orhideepõllust. Selle juures tegime lausa peatuse!

Veetsime Woobaris kohe mitu tundi. Väga mõnus, seal tehakse lahedaid kokteile, toidud on superhead (eriti vinnutatud lihade valik, mis olid kõik 3 aastat laagerdunud ja erinevate medalitega pärjatud ja ma ütlen, et täiesti õigustatult), bassein on mõnus (seal on väga ägedad ujuvad lesimise kotid elu nautimiseks), meri oma vägevate lainetega on kohe kõrval, taustaks mõnus muusika... Ühesõnaga igati kaif koht sellise päeva veetmiseks. Siis kolasime veidi Seminyaki väikestes butiikides, mis on väga laheda valikuga, aga muidugi veidi kallimad, kui mujal Balil. Enne õhtusööki oli meil veel veidi aega ja astusime üheks päikeseloojangu-kokteiliks sisse KuDeTa rannaklubisse, mida olime ka kaalunud sünnipäeva tähistamiseks. Suur oli meie heameel, kui nägime, et KuDeTa on selline väiksem, meenutab pigem õues asuvat ööklubi, mitte olesklemise kohta, eriti lastega mitte. Ja õhtusöögiks olime valinud Urchin restorani. Selle leidsin tegelikult ma tänu sellele algselt, et ma tahtsid Balil otse merest toodud merisiilikut proovida (ingl keeles urchin). Surfasin siis netis, et kus see võimalik oleks, aga muud ma ei leidnud, kui Urchin restorani. Ilmnes, et see on Tripadvisoris üks Seminyaki parimatest restoranidest ja sealne menüü avaldas mulle väga muljet. Sissejuhatuseks toodi lauale kohapeal küpsetatud krõbe sai ja kohalikust merevetikast tehtud vetikapuruga kaetud või. Köök on restoranis täiesti avatud ja väga ilus, võiks öelda, et lausa dekoratiivne. Võtsime Henriga 6-käigulise maitsmismenüü, mis koosnes tuuni tartarist maisikorvikeses, koralliforelli carpacciost tilliõli ja fenneliga, rohelises tees keedetud krevettidega koos chorizo ja küüslaugu tšipsidega, röstitud kammkarpidest lillkapsa püree ja shimeji seentega, krõbedast punasest riffahvenast marineeritud porgandi, mandlite ja šerri äädikaga ja eriti õhulisest passionivilja sufleest. Et ikka merisiilik ka proovitud saaks, siis võtsime prooviks ühe merisiiliku sushi. Oli selline magusapoolne mereand. Meid teenindanud väga lahe härra ütles, et see sushi peal olnud merisiilik oli Jaapani oma, et see on eriti kvaliteetne. Aga nende kohalik merisiilik, mida kasutatakse ühes pastaroas, tuleb kõrvalsaarelt Lombokilt ja tõis meile väikse kausiga ka seda proovida. See oli vähem magus, kergelt mõrjas. Sidruniga ja värskelt merest võetuna külma veini kõrvale võiks päris hea olla. Mulle meeldis see Lomboki oma isegi rohkem, kui see Jaapani variant. Seega ma sain superägeda sünnipäeva päeva endale, just sellise chilli emotsioone täis päeva, nagu mulle meeldib!

värvilised lillepõllud

Mina olen inglike kesapõllul :)

Orhideepõld

Mann oskab meil vee peal kõndida :) 
Manni-rakend

Kui Henri on vees, siis on meie lapsed sillas

Sellised lahedad detailid Woobaris

Emily harjutab ujumiseks

I-candy kokteil suhkruvatiga!

Henri Cuba libre saabus niimoodi 
Aurav Cuba libre ja Henri

Kullakangid süles
Vahepeal ostsime rannamüüjate käest mütse :)

Mütsi business


Woo-kohvi

ja Woo-kookos :)

Emmy oma uue basseinimütsiga


Woo-tüdrukud

Selline koht see Woo

Vaadake väikest ventilaatorit laes
Seminyakis kohtusime jälle Bali Zoo elanikega

Emmy läks kohe mao nägu susama enne kui ma midagi öelda jõudsin

Lind sobib Manni lookiga hästi, kas pole?

Päikseloojang @ KuDeTa

KuDeTas

Kokteilid ja päikseloojang

Õhtusöök @ Urchin, kokad mässavad otse meie nina all ülistiilses köögis!


Ubud

Lugesin ükspäev ühte ilusat kokkuvõtet Ubudi ja selle saamisloo kohta ja mõtlesin, et jagan seda ka teiega. Ubud on Bali spirituaalsuse, kunsti ja kultuuri pealinn. Seda on ammustest aegadest tuntud kui müstilist kohta, mis on rikas oma tervendavate võimete poolest ja tähtis ravimtaimede saamise allikas. Oma nime on Ubud saanud bali keelsest iidsest sõnast "ubad", mis tähendab ravimit või meditsiini. Juba 8.sajandist alates on kogu Bali peened pered saatnud oma haiged siia ravile ja see traditsioon jätkuvat tänase päevani, nüüdseks saabub siia külalisi juba kogu maailmast, et leida tervendavaid teraapiaid ja abi alternatiivmeditsiinist. Sellele järgnes pikk jutt selle kohta, kui tähtis on Ubud olnud erinevatel hetkedel Bali ajaloos, aga neid ma siia kirja ei pane. Lihtsalt lahe, et on selline maagiline linnake maailmas, kus inimesed juba sajandeid on leidnud abi oma muredele ja kus on lihtsalt hea olla! :)

Kolmapäeval võtame siis jälle oma lennu-maratoni ette, et koju jõuda! Püüame pisut sooja ja päikest ka kaasa haarata. Teie hoidke palun meile pöialt, et seekord pisut ladusamalt see maraton kulgeks, kui siiatulles :). Hea meelega jõuaksin koos oma pagasiga kohale ja hea meelega jõuaksin kõikide ettenähtud lennukite peale! Aitäh kaasa elamast ja järgmiste reisimisteni!

Kui mul veel midagi meelde peaks tulema, siis kirjutan veel ühe postituse. Kui aga ei tule, siis kõigile Balile tulijatele soovitan soojalt:

* Agungi auto- ja teejuhiks: võib kirjutada tema FB lehele: Bali Tours Agung Wimba või meilile: agungwimbawimba@yahoo.com või helistada: 081 337 002 535. Palun öelge siis talle ka, et meie kaudu temani jõudsite :).
* Ubudi majutuseks Private Ubud Villas villasid: www.privateubudvillas.com või e-mail privateubudvillas@gmail.com.