teisipäev, 30. juuni 2020

Jälle see Bali :)

Vaade Villa Santaist, kas pole mitte võimas?

Kui 2019. aasta kevadel sai tehtud "proovireis" sõpradega Barcelonasse, mis oli väga lõbus, siis hakkasime plaanima hoopis suuremat ettevõtmist, mis oli meil juba vist küll aastaid mõtteis mõlkunud - kogu kamp võtab lapsed kaasa ja veedame paar nädalat kõik koos Balil. Kokku sai meid 19 inimest ja kuigi Bali on villasid täis, siis sellisele seltskonnale sobilikku polnud sugugi mitte lihtne leida. Lõpuks leidsime esimeseks nädalaks Villa Santai Ubudi külje alla ja teiseks Sari Dewi Villa Seminyakis.

Lennukipiletid hankis igaüks endale ise ja niisiis "tilkusimegi" saabumispäeva jooksul eri aegadel Ubudisse kohale. Meie ostsime pika otsimise peale Lufthansa piletid, mis viisid megakiirusel meid kohale, aga lend oli vist küll läbi aegade kõige ebamugavam. Lennusaatja oli suisa kuri ja ebaviisakas, söögid täiesti kõlbmatud ja jalaruum väga väike. See morjendas eriti meie pikajalalisi Henrit ja Manni, kes mõlemad olude sunnil aga endale lahenduse leidsid - Mann istus oma tooli ette maha ja kasutas istet padjana, Henri aga magas täies pikkuses meie lennuki keskmise rea istmete ees (ja mina võitlesin pidevalt hirmuga, et keegi söögikäruga vms teda riivab). Aga mis teha, eesmärk pühendab abinõu, ja magada oli ju kuidagi ometi vaja. Tegime järelduse, et kui vähegi võimalik, siis Lufthansaga me enam pikki otsi ei lenda tulevikus.

Maandusime juba eelmisel hilisõhtul. Meid tervitas juba vana tuttav - kuum ja niiske Bali õhk. Küll oli mõnus peale halli ja külma Kesk-Euroopa veebruari. Võtsime takso ja sõitsime oma hotelli, milleks oli Ubud Village Hotel otse Ubudi keskuses (valisime selle ausaltöeldes oma lemmiku massaažisalongi Star Child järgi, et järgmisel päeval peale hommikusööki ennast lennukikangusest lahti lasta mudida). Hommikusöök oli täitsa ok, aga seal oli üks pärl. Issake kui hea see oli - nimeks bubur, ehk Bali riisipuder. Aga hotellikokk oli sellele lisanud röstitud maapähkleid, praetud šalottsibulaid ja tempeh´t, vokitud köögivilju, karripuljongit ja krõmpsuvat rempeyek snäkki. Jeerum kui hea see oli, siiamaani hakkab suu vett jooksma, kui sellele mõtlen! :)

Saabumise jahutavad kookosveed 
Add caption


Villa Santai "aed"

Punutud asi jõe ääres, vist Instagrami jaoks, mis muud :)

Veel natuke "aeda"

Piduroad on laual

Kõht täis, natuke päikest basseiniveerel saadud, keha massaažitud, pakkisime end auto peale, mis viis meid Villa Santaisse, millest sai meie seltskonnale kodu järgmiseks nädalaks. No see villa oli täiesti teisest maailmast! Kel sinnakanti suurema seltskonnaga asja, soovitan soojalt - vaated all orus voolavale jõele, lopsakale loodusele ümberringi, džungli hääled, suur bassein oru veerel, maitsekalt disainitud ruumid, hoolitsetud aed ja eriti abivalmis teenindus, mida muud veel tahta. Esimeseks õhtuks, nö saabumispeoks, tellisime Bali-pärased toidud villa kokalt. Menüüsse said:
  • Soto ayam kanasupp, 
  • Krõbe kalmaar
  • Gohu ehk papaia salat
  • juustu quesadillad (no mitte üldse Bali-pärane, aga meil olid siiski kaasas ka lapsed :)
  • Tuunikala wrapid
  • Grillitud kuningkrevetid
  • Maguskartuli friikad
  • Sumatra kana karri roti lameleivaga
  • Java satay kanavardad riisiga
  • Bali sealiha satay vardad
  • Nasi goreng ehk praetud riis köögiviljadega
  • Mie goreng ehk praetud nuudlid kanaga
  • Magusaks tainas praetud banaanid jäätisega

Kõiki sõpru oli tore näha, nii et sai söödud, joodud, lobisetud ja siis võttis ajavahe võimust ja kõik vajusid riburadapidi oma tubades unne.

Palav!





Emmy on rahul

Tüdrukud võtavad džunglipäikest



Järgmine päev oli plaanitud aklimatiseerumiseks - meenutasime, kuidas rollerisõit käis (rentisime kamba peale 10 rollerit, et kõigil millegagi liikuda oleks) ja meie käisime muidugi jälle massaažis. Teised uudistasid Ubudit. Kui me (mulle) rollerisõitu meenutasime ja natuke villast eemale sõitsime, siis peatusime ühel parkimisplatsil ja ennäe imet, meie vana tuttav pikk-Agung (kes on meie põhilise Bali sõbra Agungi sugulane ja kes meid mõne aasta eest minu sünnipäeva ajal mööda Balit ringi sõidutas) seisab meie ees koos sõpradega. Meie tundsime tema ära, sest ta on Bali mehe kohta väga pikk, ja tema tundis meid ära, sest Henri on üldse mehe kohta väga pikk :). Maailm on ikka väike, kui sa isegi 4 miljoni inimesega saarel, kus sul on umbes 3 tuttavat, kohtad esimesel päeval kohe ühte neist kolmest :).

Olin endale aja jooksul rea Ubudi söögikohti üles kirjutanud, sest eelmistel kordadel polnud Ubudis just kuigihästi süüa saanud ja lootsime, et aja jooksul on asi arenenud. Panime laua kinni ühes väikses mereanni restoranis Mama Lobster. Vaja poleks seda olnud, sest peale meie kedagi sinna ei tulnud. Ega mahtunud ka suurt poleks. Ja köök muidugi polnud ka sugugi selliseks seltskonnaks valmis. Sellega sai küll väga palju nalja, sest teenindajad olid täiesti ähmis, aga kahjuks tõestas see käik meie varasemat veendumust Ubudi toidu osas.

Pühapäevaks olime huvilistele kinni pannud kohtumised traditsioonilise Bali ravitseja Dewa Karendraga, kes on Balit külastavate eestlaste seas üsna tuntud. Põhimõtteliselt vaatab ta üle su energeetilise tasakaalu ja avab vajadusel tšakraid. Kogemus oli inimeseti väga erinev, kellele meeldis väga, kelle meelest polnud sellel käigul mingit mõtet. Eks see ongi maitse asi ja kõigile ei peagi kõik sobima. Mina olen käinud Bali ravitseja juures kaks korda ja mõlemad korrad lõpeb seanss sellega, et ma naeran ja nutan korraga :). Ei tea, mis selle endaga kaasa toob. Aga Dewa koduterrassil lesida ja linnulaulu kuulata oli väga mõnus! Pealelõunal sõitsime rolleritega Tegalalangi riisiterrassidele. Terrassid olid endiselt ilusad, aga koht ise viimaste aastatega palju palju rohkem turististunud. Kogu teeäär, kus varem sai orus laiuvaid riisivälju nautida, on nüüdseks ääristatud kohvikutega. Olin ühe sellise basseiniga kohviku, Tis Cafe, endale ära märkinud ja sinna me läksime. Kohvikust avanesid vaated riisiterrassidele, sai kiikuda nende kuulsate Bali kiikudega, mida nüüd terve Bali täis on, toitu ja jooki nautida. Natuke vedelesime seal, aga mälestus on parem ühest ammu külastatud teisest nö džungliklubist Ubudi lähedal, mille nimi on Jungle Fish (sellest on rohkem juttu siin). Õhtul proovisime ära järgmise söögikoha, mis asub peatänaval ja millel nimeks Hippie Fish. Interjöör oli ilus, menüü vahemerelik-mereannine, kokteilid head, toidud enam-vähem, hinnad kallid, muusika kõrvulukustav :). Linnuke tehtud, rohkem ei lähe!


Tegalalangi terrassid, endiselt ilusad

Tis Cafe

Bali kiik

Bali kiik vol 2

Õnnestus ka Henri pildile püüda

Esmaspäeva hommikuks olime endale järele kutsunud vana sõbra Agungi koos tema sõpradega (põhiliselt sugulased või tema küla mehed, teiste seas ka pikk Agung, keda me juba kohtasime põgusalt), sest meie ringi vedamiseks oli vaja 5 autot. Nägime oma suurtes tumedates džiipides välja nagu presidendi korteež. Plaanis oli ühe ilusa kose külastus (me polnudki ühtegi Balil külastanud imekombel) ja veetseremoonia. Enne koseni jõudmist tegime peatuse Agungi kodus, kus ta meid kõiki lahkelt aeda kutsus ja tutvustas traditsioonilist Bali kodu - millistest hoonetest koosneb, kes kus elab, kelle auks kus mis on jne. Meie olime seal varem käinud ja rõõm oli näha, et Agungi elujärg aina paraneb. :) Koseks valis Agung välja NungNung nimelise kose Ubudist vast poole tunni kaugusel. Parkimisplatsilt läbi tiheda niiske džungli viib koseni 509 sammaldunud trepiastet. Peale arvestatavat pingutust ja võitlust hirmumõtetega, et sellest trepist peab pärast ometigi ka kuidagi üles tulema, jõudsimegi 50 meetri kõrguse kose juurde. Mina kujutasin ette, et jube lõbus, lähed aga kose alla ja teed ohtralt Instagrami väärilisi pilte, aga tegelikkuses asi päris nii lihtne pole. Kosk kukub alla sellise jõuga, et selle ümbruses on suur tuul, vihm ja müra. Fotoka objektiiv oli hetkega märg, kui sellelt katiku eemaldasime. Mõned vapramad meist läksid kosele päris lähedale, aga selline asi siiski kõne alla ei tulnud, et oleks päris veejoa alla läinud, ma kujutan ette, et seal oleks võinud konte murda :). Megailus oli muidugi küll. Järgmine kord oleks targem - võtaks kaasa pehme froteerätiku, et end kuivatada ja et selle kivile laiali laotada ja mõnusalt metsikut loodust nautida. Aktiivsusmonitori oleks ka käe peale võinud jätta, oleks päris põnev vaadata olnud, mis numbreid see ronimine endaga kaasa toob :). Ülesminek oli vaevaline, sest Emily vist arvas, et kui ta piisavalt ohib, siis teleporteerub ta imeväel parkimisplatsile, aga lõpuks pidi ta siiski oma kondijõul need 509 trepiastet vallutama! Parklas asuvast müügiputkast ostsime gallonite viisi külma vett, kookosvett ja ostsime ära kõik neil müügil olevad passioniviljad. Passionid on Balil olemas, aga neid müüakse vähestes kohtades. Euroopaga võrreldes on need muidugi uskumatult odavad, nii et kui näed, tasub ära osta. Edasi seadsime autoninad veetempli poole. Mõne aasta eest käisime koos Agungiga Tirta Empuli veetemplis (vt siia) ja sellest oli meil väga hea mälestus. Nüüd ütles Agung aga, et Tirta Empul on täiesti turistidest üleujutatud (tootkord ei mäleta ma üldse, et turiste oleks olnud) ja soovitas, et lähme tema küla lähedal asuvasse vaiksesse Tirta Taman Mumbul Sangeh nimelisse veetemplisse. Kõigile anti sarid, Agungil olid kaasa võetud meie poolt templisse viidavad andamid ja rituaal võis alata. Esmalt palvetasime tossavate viirukite ja värviliste lilleõite abil templis, seejärel laskusime külma vette, millesse voolas jumalate kujudest püha vett. Iga veejoa alla pidi pistma oma pea ja soovima midagi. Kui kõik läbi käidud, siis andis preester meile püha vett juua, pühitsetud riisiterad otsmikule ja kõrvalestale, preester sidus paremale käele puna-valge-musta paela ja andis oma õnnistuse. Mulle jälle väga meeldis, nii tore on Bali kultuurist niimoodi vahetult osa saada.


Nung Nung kose all

Ainult pool koske jäi pildile, sest me ei viitsi objektiivi vahetada :)

ja kose alumine pool :)

Edasi mõtlesime, kus lõunat süüa. Ütlesime Agungile, et mingit fancy´t kohta pole vaja, et midagi kohalikku võiks olla. Agung helistas mingile oma küla tädile ja ütles, et tee nii palju süüa kui saad. Seni, kuni tädi süüa tegi, istusime ühes kopi luwaki ehk selle kuulsa nirgis...a kohvi istanduses džunglis. Kuna meie reisisellil Anna-Liisal oli sel päeval sünnipäev, siis ühel hetkel saabusid Agung ja co lillebuketi ja tordiga, et tähtis päev väärikalt ära märkida. Henri palus neil laulda Bali keelset sünnipäevalaulu ja seda nad ka tegid. Väga eksootiline sünnipäevamälestus ma arvan! Täiskasvanutele toodi prooviks kahte kohalikku napsu - lahjat kääritatud kookosvett (tuak) ja kanget kookosepuskarit (arak). Arakist olen enne kirjutanud, et ebakvaliteetse arakiga on seotud mitmeid õnnetusjuhtumeid Balil, aga Agung teab, kust ta oma kraami saab, seega julgesime proovida. Oli ennekõike huvitav! :)

Seejärel viidi meid külatädi juurde, kes oli nii palju süüa teinud, kui jõudis. Sisenesime tema aeda ja võtsime istet ühe katusealuse põrandal. Sõime väga maitsvat kana ja ribi, riisi ja köögivilju. Lihtsat, aga tõesti maitsvat!

Rohkem sel päeval ette võtta ei jõudnudki. Õhtul tähistasime vabariigi aastapäeva, Anna-Liisa sünnipäeva ja olime lasknud endale õhtusöögiks tuua villasse suure hulga väga traditsioonilist Bali toitu ehk babi gulingi. Tellisime seda Ubudi kõige kuulsamast babi gulingi kohast, milleks on Ibu Oka. Sellest, kuidas seal babi gulingi valmib, on varem juttu olnud siin. Tegu on siis kurkumi, koriandri, sidrunheina, musta pipra ja küüslauguga maitsestatud ning täidetud röstitud terve põrsaga, millest lõigatakse portsjonid krõbeda naha ja lihaga, juurde marineeritud tšillit, riisi, vokitud köögivilju. Iva on selles, et kõike peab korraga sööma, siis on tegu rammusa, aga maitsva roaga. Meie seltskonnast kõik selle võlu osas meiega ühel nõul ei olnud, mis on ka arusaadav, 19 inimese seas on tõenäoliselt palju erinevaid maitseid :).

Teisipäeva päeval tegi igaüks mis tahtis. Meil oli plaan minna natuke sisustus-šoppingule, sest Tegalalangi tee on ääristatud väikeste poekestega, mis müüvad mõistliku hinnaga kunsti, käsitööd, mööblit ja muud sisustuskraami. Meiega ühines veel üks rolleri-ekipaaž ja asusime teele. Peagi hakkas tibutama, aga see meid ei morjendanud. Kui olime just Tegalalangi teele jõudnud ja esimesed poekesed paistsid, siis oleks nagu taevas avanenud ja vett lihtsalt kallas. Ronisime ühe poekese ees oleva katuse alla ja jäime ootama. Mõtlesime, et kaua see troopiline vihm ikka kesta võib. Aga oi, kuidas me eksisime. Vesi aina tõusis ja me pidime aina ülespoole poodi seisma minema. Peagi olid tänavad muutunud jõgedeks, meist ujusid mööda plätud ja põrandaharjad. Ja vesi aina kallas ja kallas ja jõgi läks aina sügavamaks ja sügavamaks. Peagi sai selgeks, et šopinguks sel päeval kohe kindlasti ei lähe. Aga meie olime pannud kinni oma šopingust väsinud kehade rõõmuks tunniajased massaažid Star Childis ja sinna me plaanisime siiski jõuda. Kui juurdesadava vihma hulk pisut vähenema hakkas, siis võtsime endid kokku ja istusime rollerite selga. Me Henriga olime õnneks ühe rolleriga, mina poleks olnud võimeline sellistes tingimustes sõitma. Vesi ulatus poole rattani ja liiklus oli ummistunud. Kui linna jõudsime, siis tegi roller selliseid hääli, nagu oleks tegu tema viimaste hingetõmmetega. Otsustasin, et ronin rolleri seljast maha ja lähen jalgsi kohale. Selleks ajaks juba päike paistis, aga iga millimeeter minust oli läbimärk ja vesi tänaval oli endiselt mulle põlvini. Kõige rohkem kartsin ma, et astun mõnda suurde auku või kukun kanalisatsioonikaevu, aga kõik läks õnneks ja mõne aja pärast saabusin nagu märg kass pandakaru silmadega (ehk laialivoolanud ripsmetušiga) ja väljaveninud nahast plätudega massaaži. Seal oldi meie vastu imearmsad. Tädid kuivatasid lapsed ära ja sidusid nad saridesse. Kõigi riided pandi kuivatisse seniks kuni me ise massaaži nautisime. See kulus küll ära!

Õhtul tulid meile külalised - veel kolm Eesti peret. Mõtlesime, et oleme väga kavalad ja tellime söögi kuskilt restoranist kohale. Teadisme ühte täitsa head Tai kohta (Siam Cafe) ja plaanisime sealt toidud Gojeki kulleritel kohale lasta tuua. Lapsed jälle tahtsid pizzat ja nendega plaanisime täpselt sama süsteemi kasutada. Ühel hetkel oli meid villas 29 ja asusin siis süüa tellima. 29 inimese soove pole just lihtne kokku panna, aga see tehtud, sisestasin kõik Gojeki äppi. Poole peal ütles süsteem, et nii palju pole võimalik korraga tellida. Jagasin siis tellimuse kaheks. Sain ära tellida. Mõne aja pärast helistab kuller, et nii palju asju toovad nad kohale ainult lisatasu eest. Ok, ok, mis meil muud üle jääb, maksame lisatasu. Siis viskasin pilgu äpile ja mis ma näen - see on minu hiigeltellimuse topelt teinud, seega kippus meie juurde saabuma toitu mitte 29le, vaid 58le inimesele. Pidin südamerabanduse saama, aga õnneks kõik lahenes ja sain ühe tellimuse ära kustutada... Lõpp hea, kõik hea, aga suurte gruppide organiseerimine pole päris minu jaoks :). Õhtu ise oli muidugi ütlemata lõbus ja meeleolukas!

Kolmapäeval oligi aeg end kokku pakkida ja Seminyaki poole teele asuda. Maandusime Seminyaki keskuses asuvas Sari Dewi villas, mis õigemini koosnes kahest kõrvuti asuvast väravaga ühendatud villast, kummaski 4 magamistuba ja kummaski oma bassein. Kuigi Sari Dewi oli väga vinge, siis pärast Villa Santai luksust ei paistnud see kuigihästi silma meile :). Millest aga kohe aru saime, oli see, et kui kõrgemal asuvas Ubudis oli väga palav, siis Seminyakis on lihtsalt väljakannatamatult kuum. Isegi basseinivesi oli nagu vannis. Käisime oma vanas lemmikus, restoranis Batik lõunal ja kui tagasi tulime ja villa väravate juurde jõudsime, siis märkasime, et midagi pikka ja peenikest liigub mööda aiamüüri äärt väga kiiresti värava poole. Muidugi oli tegu maoga, minu vanad sõbrad ju, alati peab ikka mõni mind kuskil tervitama :). Aastate jooksul olen ma suhteliselt maha rahunenud nende suhtes, aga seda võin küll öelda, et kõik järgmised päeval pimedal ajal aias või väiksel tänaval kõndides püüdsin elu eest trampida, et enda tulekust madudele märku anda. Aga jah, jälle sai kinnitust fakt, et Aasias on maod olemas ka suure asustatusega kesklinnades. See oli selline pikk, peenike ja nii kiire isend, et vahepeal tundus, nagu ta hüppaks lausa. Villa manager lubas kutsuda kellegi, kes mingit peletusainet paneks aianurkadesse, aga kas ta seda tegi ka, seda ma ei tea.

Kuna asusime nüüd mere lähedal ja noored tahtsid surfama minna, siis vaatasime ka ranna üle. Seminyaki kesklinnas on tumeda liivaga rand, mis kahjuks on suhteliselt räpane. Olenevalt tuule suunast kas rohkem või vähem. Aga ujuda saab ja surfata saab ka. Ükskõik kummale poole pisut edasi sõites leidub ilusaid randasid muidugi, aga kui tahta jala randa minna, siis peab sellega leppima. Üldiselt tšillis meie pere suhteliselt niisama, käisime varem Instagramis silma hakanud kohtades söömas, rallisime rolleritega, lesisime niisama. Mingil hetkel tundsin mina, et ma olen kogu sellest organiseerimisest täiesti tühi nagu sidrun ja vajan kogumiseks pisut aega. Seega jäin mina maha ja teised läksid ühte maailma parimaks tunnistatud veeparkidest, milleks on Waterbom (oleme seal kunagi varem käinud ja tegu on väga ägeda veepargiga). Mina veetsin päeva mööda Seminyaki endale sünnipäevapeo jaoks kleiti otsides. Mida ma muidugi ei leidnud, oli kleit. Ja nii juhtuski, et ma olin sel aastal oma sünnipäeval trendikas ja lähtusin taaskasutuse põhimõtetest. Ehk siis oli mul sünnipäeval seljas kleit, mille ma mõne aasta eesti Balilt oma tollaseks sünnipäevaks ostsin. Teised pered olid Balil esimest korda ja sellest tulenevalt ka usinamad, kes käis Bali loomaaias, kes snorkeldamas, kes safaril jne.

Minu traditsiooniline sünnipäev oli sel aastal planeeritud legendaarsesse rannaklubisse nimega Finns. Panime juba aegsasti enda seltskonnale kaks suurt lesilat kinni, et päev otsa rannal hea toidu, joogi ja muusika saatel mööda veeta. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et teistel oli mulle veel üllatusi varuks. Päev enne sünnipäeva käisime Henriga natuke rolleritega ringi sõitmas ja kui me tagasi tulime, oli laua peal suur vaagen troopiliste puuviljadega. Henri ütles, et palju õnne, need on sünnipäeva lilled. Mina ütlesin, et oi kui tore ja praktiline idee. Asusime "lilli" sööma. Istusime seal laua taga oma tund aega vähemalt, kui saabus keegi lastest ja küsis, et Juta, kas sa oma toas oled juba käinud? Mina ütlesin, et ei ole, aga asi oli kahtlane ja nii ma siis läksin oma tuba vaatama. Ja oh seda üllatust, minu tuba oli Henri korraldusel tõelise pidurüü saanud - voodid olid kaetud punaste roosi õielehtedega, seinal oli suur sädelev silt "Happy birthday", seintel rippus hulk õhupalle ja padjal ootas uhke lillekimp. Nii armas, et midagi hullu. Siis hakkasid kõik mind õnnitlema ja kuigi ma ütlesin, et palun kingitusi mitte teha, lähme selle asemel koos rannaklubisse, siis olid minu armsad sõbrad ikkagi mulle kingituse teinud - paketi kahele Wagenküll Spas. Seega saan oma sünnipäeva veel peagi edasi nautida. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, otsustasid mehed, et viskavad mind 40 korda õhku, aga mitte niisama, vaid basseinist. Natuke hirmus ja väga lõbus oli! Ja järgmisel hommikul saabus veel üks üllatus - šokolaadikook küünaldega! Nii et üllatus üllatuse otsa! Aga Finnsis oli äge - tõesti maitsvad söögid ja joogid, mega teenindus ja super muusika. Tšillisime ja rokkisime seal kella 14st kuni rannaklubi sulgemiseni kl 23. Seekordseid Bali pilte vaadates ilmneski, et enamus pilte on tehtud Finnsis:





















 



Natuke hullumeelne plaan oli see 19kesi kaheks nädalaks Balile minna, aga tegelikult kukkus suurepäraselt välja tänu sellele, et meil on nii toredad sõbrad, kellega on äge aega veeta ja kes tühjast tüli ei tee. Keegi ei läinudki tülli :)! Ainus tilk tõrva oli see, et kuna Seminyakis oli nii palav ja niiske, siis said meie seltskonnas järjest inimesed kõrvapõletiku. Kohaliku kliiniku sõnul on see põhilisi asju, millega seal turistid arsti juurde satuvad. Põhilisteks ohvriteks olid lapsed, kes tundide viisi vees on ja pidevalt sukelduvad, mistõttu soe vesi jääb kõrva istuma ning tekitab põletikku. Tasub meelde jätta! Mina omaltpoolt pean ütlema kokkuvõtteks, et tuleb välja, et ma pole turismikorralduse jaoks mõeldud inimene :). Mul saab energia otsa korraldamisest. Seega edaspidi pean võtma ette väiksemad ampsud - näiteks kui sõpradega koos minna, siis ilma lasteta mõnepäevastele väljasõitudele Euroopasse :)

pühapäev, 17. november 2019

Kuidas me Aladdini muinasjuttu sattusime ehk lugusid Fezist Marokost

Teate mis? Me polnudki enne mitte kunagi veel Marokos käinud. Meie plaanides aga oli Maroko juba ammutest aegadest. Samas kuna meil oli selline kummaline sisetunne, et Maroko võib meile meeldida, aga võib ka mitte, siis nii see plaan seal plaanide seas aastate viisi edasi tukkuski. Meil oli õigus, mõnes mõttes oli Maroko väga äge ja meil on hiiglama hea meel, et me seal (ära) käisime, aga mõnes mõttes on meil ka väga hea meel, et me veetsime Marokos vaid neli ööd ja mitte rohkem. Miks, see selgub asjade käigus. 

Sihtkohaks oli meil ette võetud Fez, mis asub sisemaal Atlase mägede vahel. Fez on olnud ajalooliselt ka Maroko pealinnaks, ühtlasi on tegu kultuuri, käsitöö, kunsti ja usu keskusega. Lisaks asub Fezis vist lausa maailma suurim medina, kus on ligi 10 000 pisikest tänavat. Medina on siis see ajalooline linnakeskus Araabia linnades, kus on nii kitsad tänavad, et autod sinna ei mahu ja tänase päevani veavad asju muulad ja eeslid (mis tähendab, et medinas kõndides on alati mõistlik oma jala ette vaadata!). Ei juhtu just tihti, et koolivaheajaks õnnestub saada nii soodsaid lennnukipileteid nagu 50 eurot inimene edasi tagasi ja see meid siis lõpuks liigutama panigi. 

Mina olin oma peas välja mõelnud, et kui juba Marokosse minna, siis tuleb ööbida kindlasti mõnes riadis (ehk siis uhkes linnamajas, mis on hotelliks muudetud) otse medinas, et seda hõngu ikka täie rauaga sisse imada. Tegelikult ei peaks enamus end riad´iks nimetavaid majutusasutusi end riad´iks nimetama, sest riad on uhke linnamaja medinas, millel on ka väike siseõu või tagaaed. Keskklassi linnamajad, mille keskel on lihtsalt mitme korruse kõrgune hall, peaksid end nimetama dar´iks. Aga ju riad kõlab siis uhkemalt. Neid aedadega variante pole just palju. Aga see-eest on pea igal paremal riadil mõnusad katuseterrassid, kus saab üle katuste Atlase mägesid nautida. Katuseterrassid on kasulikud ka klaustrofoobsete kalduvustega inimestele, kellel kitsastel kõrgetest müüridest ääristatud medina-tänavatel kõndimisest hingamisraskused tekkima kipuvad. Avarust neil terrassidel piisab! :)

Meie esimene ööbimispaik oli Riad Anata. Sellega oli selline muhe lugu, et meie head sõbrad Maria ja Sven käisid eelmisel aastal lastega Fezis, ööbisid oma siinse korteriomaniku hotellis ja jäid kogemusega väga rahule. Mina olin selle ära unustanud ja broneerisin juba majutused ära. Kui me siis Maria ja Sveniga kokku saime ja Marokost rääkima hakkasime, siis nad soovitasis Riad Anatat, kus nad ise ööbinud olid. Ja kui ma siis kontrollima hakkasin, et mis mul broneeritud sai, siis just see oligi saanud! :) Igatahes tellisime endale Riad Anatast auto vastu ja autojuht sõidutas meid mõnusalt läbi Uue linna linnajao ja Juutide linnajao (kus täna ei elavat enam ühtki juuti) medinani ning saatis ka medina väravatest läbi hotelli. Hotell oli täiesti Maroko-hõnguline, aga samas stiilne. Ma ütleks, et 99% kohalikest kohvikutest ja hotellidest ei oska kujundada marokopärases stiilis nii, et tulemus ka lääneinimesele stiilne välja näeks. Ikka liiga palju kipub olema kulda, karda, vängeid värve ja liigseid detaile. Riad Anatas on selles osas kõik omal kohal. Kohe ilmnes selline väike jant, et hotelli andmetel olin ma broneerinud kahese toa. Ma ise üldse ei mäletanud, et ma nii tegin. Ma arvaksin, et ma ei teinud, aga mine tea. Sest kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma ikka vahel teen sellist kulude optimeerimist, eriti kallites hotellides, et broneerin toa kolmele. Ja siis kui kohale jõuan, siis ütlen, et oioi, enne plaanisime tulla kolmekesi, aga asjalood muutusid ja väike plika tuli ka nüüd kaasa. Tavaliselt leitakse siis lisavoodi või äärmisel juhul tuleb Emmy meie laia voodisse magama. Sel korral aga oli bookingu andmetel mul aga broneering ainult kahele ja see tundub mulle kummaline. Aga Riad Anatas olid töötajad väga ähmis sellest olukorrast ja tahtsid meile teise toa otsa müüa, mida ma aga kindlasti teha ei soovinud, sest tegu oli täitsa arvestatava hinnaga hotelliga. Ütlesime, et võtame Emmy kaissu ja neile lisakulusid ei tule, aga suurt armastust me töötajatelt sellise jutuga välja ei teeninud. 

Seadsime end siis oma tuppa sisse, pikutasime veidi mõnusal katuseterrassil ja läksime linna peale kolama. Järgnevalt mõned jäädvustused:

Riad Anata katusel

Fezi medinas





Parajasti oli käimas mahla-apelsinide ja granaatõunte hooaeg. Lasime endale olematu hinna eest tänaval värsket mahla pressida. Granaatõunamahl oli nii magus (ilma lisatud suhkruta), et ma pidin selle üksi ära jooma. Kuigi pean tunnistama, et mina jõin selle hirmmagusa vedeliku ka ära puhtalt selle tervistavatele omadustele mõeldes. Aga apelsinimahl oli üle prahi. Puuviljadest müüdi tänavatel ka kooritud kaktusevilju, nii rohelisi kui tumeroosasid. Neil on palju tervistavaid omadusi ja kui keegi need ära koorib, siis on neid väga nauditav põske pista. Üks tükk maksis 10 eurosenti. 

Tegime väikse eine populaarses kohvikus Cafe Clock Sinise värava (mis on üks medina tähtsamaid maamärke) lähedal. Kui ma poleks enne kuskilt blogist lugenud soovitust, siis poleks iial sinna sattunud (nagu ka kõigisse muudesse soovitatud kohtadesse). Nägime silti, mis oli kole ja suunas pimedasse kitsasse tänavasse ja ma juba hakkasin mõtlema, et see ei saa ometi see koht olla, millest ma lugenud olin. Aga siiski. Kitsas neljakorruseline kohvik oli äärest ääreni inimesi täis ja meile leiti koht katusel. Toit oli väga maitsev, selline segu Maroko, lääne ja Lähis-Ida toitudest. Tegelikult on Cafe Clock palju rohkemat kui lihtsalt söögikoht. Ise nimetavad nad end cross-cultural cafe´ks ehk siis kultuuridevaheliseks kohvikuks ja nende missioon on jagada Maroko kultuuri läbi kunsti, muusika ja toidu. Kohvikus toimuvad kontserdid, näitused, koolitused jne. Igast müüdud kaameliburgerist läheb 10 dirhamit (1 eur umbes) heategevuseks, hetkel toetatakse Fezi medina lasteraamatukogu, orbudekodu ja läbi kohaliku naiste assotsatsiooni hariduse andmist kõigile. Lisaks veel selline nunnu heategevuslik aktsioon, et  kui ma nüüd õigesti aru sain, siis 15 vähekindlustatud perekonda kohviku lähedusest saavad igal aasta Eid´i pidustuste ajal paki marke (kas siis äkki sugulastele kaartide saatmiseks?). Hiiglama armas eksju. 

Kolasime veel natuke tänavatel ja ei jõudnud ära imestada, et see kõik on täpselt nagu Araabia muinasjutus - kitsaste räpakate tänavate ääres, mille kohale tõmmatud räbalates varjudes olevatest aukudest kuldne Araabia päike sisse tungib, müüvad maani hõlstides tumedad mehed sadat sorti datleid, kuhjades värskeid ürte, mõni istub oma sibulakuhja otsas, teine on lambapead torniks ladunud... Aga uskumatul kombel ei ole tegelikult see kõik turistide jaoks tehtud Potjomkini küla, vaid just nii need inimesed igapäevaselt tänaseni elavadki. Muide, Fezis elab kokku 2 miljonit inimest ja iidses medinas, kus meie seiklesime, elab tänaseni 150 000 inimest. Lisaks arvatakse, et Fezi medina ehk Fez el Bali on maailma suurim autovaba linna-ala. Kuna meil oli kaasas 175cm pikkune blond Mannike, siis saatis meie jalutuskäiku pidev komplimentide valang. Üks originaalsem noormees tegi Mannile abieluettepaneku ja lubas teda sealjuures hakata kohtlema magusalt nagu mesi. Ja kui Mann viisakalt naeratades edasi kõndis, siis hõikas noormees järgi, et "teil jäi midagi maha" ja siis lisas kohe, et see olevat tema murtud süda olnud :). Kohaline juures oli kõige armsam omadus aga see, et eranditult kõik neist armastasid lapsi. Emmy oli pideva nunnutamise objekt ja sai ohtralt tähelepanu, sellist viisakat ja armsat, mitte mingit tuti-plutitamist ja põskedest tirimist. 

Õhtusöögile läksime teise soovitatud restorani - Fez Cafe. See on selline natuke peenem restoran, mis serveerib Maroko toitu, aga asub põneva ajalooga majas ja selle aias. Reserveerimine on kindlasti vajalik ja kindlasti tasub istuda aias, suurte metsikute troopiliste taimede varjus. Kunagi kuulus see uhke riad oma aia ja veesilmadega rikkale Casablanca pashale, aga nüüdseks peab seda hotelli ja restorani üks Prantsuse perekond. Mina seal esimest korda Maroko veini. Oli joodav, aga hiljem sain paaris kohas paremaid Maroko veine, selliseid kergeid heleroosasid, nagu Lõuna-Prantsusmaal. Sõime kana taginet (tagine on kõige kuulsam Maroko toiduvalmistamise viis - köögiviljad ja liha laotakse savikausi põhja ja maitsestatakse, peale tõstetakse koonusekujuline savist potikaas, mis on tehtud niimoodi, et poti altpoolt kuumutamisel tõuseb aur koonuse tippu kokku ja tilgub alla tagasi lisades niimoodi mahlakust valmivale roale). Tulemus on midagi aurutatud köögiviljade või ühepajatoidu moodi. Selline lihtne kodune toit ma ütleks. Mulle meeldib, kui tagine´i on lisatud maitsvaid kohalikke oliive, neid saab Marokos ikka tõeliselt häid! Ettekandja oli natuke häiritud, et me nii vähe tellisime, aga pärast Clock Cafed ei läinud meile enam lihtsalt midagi sisse.

Apelsini ja granaatõuna hooaeg ehk värsked mahlad tegemisel




Roheline kaktusevili, ääretult maitsev ja väga tervislik

Ürdid tänavaturult

Datleid, pähkleid...

Turumüüja nagu filmist

Vaade Cafe Clocki kohvikust

Vaade 2 Cafe Clocki kohvikust, kui ma ei eksi :)

Ja vaade 3 Cafe Clocki kohvikust

Riad Anata katuseterrasil (see ja järgmised 4 pilti)





Riad Anata päikseline hommikusöök

Oma Fezi-reisi teise päeva hommikul võtsime Riad Anata terrassil eriti mõnusa päikselise hommikueine. Hommikueined olid Marokos üldse väga maitsvad ja rikkalikud. Näiteks Riad Anas toodi lauale spetsiaalsed auklikud Maroko pannkoogid (nimi peaks olema beghrir), apelsinimoos, kardemoniga mesi, keedetud munad, värske Maroko sai, toorjuust, igaühele granaatõunaseemnetega chiapuding, värsked hurmaad, maitsvad mustad oliivid ... võimalik, et unustasin veel midagi ära. Kohv ja tee ka muidugi. Üks kohalik mees rääkis meile, et tavalise marokolase hommikusöök on aga sai ja oliivid.

Natuke peljates, et mul endal tuleb klaustrofoobia peale, kui me kõik 4 päeva kitsastel medina tänavatel veedame, broneerisime järgmiseks ööks endale toad Atlase mägedes asuvas farmis nimega Dar el Mandar. Teate, kui ma üldse midagi päriselt väga soovitan Fezi kandis, siis just seda farmi. Riad Anatas öeldi esimene päev, et kui nende kaudu autojuht farmi minekuks võtta, siis maksab see 60 eurot. Ja äraminekupäeva hommikuks oli see hind juba tõusnud 100 euroni. Sellist raha polnud meil plaanis maksta ja üldse olin ma Dar el Mandarist enne saanud info, et kui leida suur valge takso, siis maksab see ca 25 eurot. Ütlesime siis oma hotellis suur aitäh ja läksime ise endale taksot leidma. Kohalikud olid meid teavitanud, et kõigepealt tuleb võtta väike punane takso (mis tohib sõita medina ümbruses ja linnas, aga mitte linnast väljas) ja sellega sõita bussijaama, kus saab suure valge takso (mis võib sõita äärelinna laiadel tänavatel ja linnast väljas, aga mitte medina ümbruses). Punast taksot otsides leidus aga üks autojuht, kes rääkis rahuldavalt inglise keelt, saime välja jätta punase takso etapi (tegelikult kahe punase auto etapi, sest punasesse taksosse on maksimaalselt lubatud 3 inimest ja meid oli 4 inimest 4 kohvriga) ja leppisime kokku hinnaks 40 eurot. Päike paistis ja õues oli 28 kraadi, seega meeldis meile väga mõte jõuda kiiremini farmi õuel sillerdava basseini juurde.

Sõidu peal rääkis autojuht Thami, et tema võib meile järgmisel päeval ka järgi tulla, aga võime otse Fezi sõitmise asemel ka kuhugi loodusesse sõita. Uurisime, et tahaksime näha kitsesid, kes argaaniapuudel turnivad, aga seda vist Fezi kandis teha ei saa. Thami vastu, et muidugi saab, et siinsamas lähedal on mägedes üks küla, kus seda kõike ja palju muud näeb. Olime väga üllatunud, aga leppisime kokku, et järgmisel päeval tuleb ta meile järgi ja siis vaatame kas ja kuhu me suundume.

Kohalejõudmine nõudis pisut seiklemist, sest kuigi Thami ütles, et ta teab hästi kuhu me minema peame, ta seda siiski ei teanud ja lõpuks ta ikka murdus ja helistas paar korda farmi. Farm asus nii kõrgel mägedes, et Thami auto pidi minu korda seisma jääma ja vales suunas veerema hakkama, aga kohale me siiski peagi jõudsime. Koos taevas särava päiksega tervitas meid omanik Jaoued, kes on marokolane, aga sündis Toulouse´is ja töötas Pariisis müügi alal enne kui koju tagasi suundus ja hotelli pidama hakkas. Oli kohe oli tunda, et disainis oli põimunud Euroopa touch kohaliku kunstiga. Hotellis on hetkel vaid 4 tuba, mille keskel on suur kaminaga elu- ja söögituba. Suure elutoa maast laeni aknad avanevad suurele terrassile, see omakorda üks aste allpool asuvasse aeda ja basseinile, millest omakorda aste allpool on leivaahi, baar ja erinevad mõnusad olemise kohad söömiseks, ajaveetmiseks ja niisama lösutamiseks. Igalt poolt avanevad hunnitud vaated Maroko maastikule, kümnete ja kümnete kilomeetrite kaugusele. Õues mängis mõnus muusika ja täielik kaif oli basseini ääres päikest võtta ja elu nautida. Tervituseks toodi meile muidugi Maroko moodi münditeed ja hoiatati, et juba poole tunni pärast küpsetatakse kohalikku Maroko leiba ja toimub oliiviõlide maitsmine. Jaouedi telefon muudkui helises ja ta ütles, et kuna ilm on ilus, siis helistatakse, et kas saaks päevaks tulla farmi basseini äärde ja lõuna- või õhtusöögile, aga ta ütles kõik järjest ära. Põhjuseks see, et siis kaoks mõnus vibe ära. Tal oli muidugi õigus, aga ma imetlesin tema otsust äri seisukohast vaadates. Lahe! Meiega koos oli seal kohalik Prantsuse konsul oma pere ja sõpradega (nemad olid tulnud päevaks basseini äärde ja lõunale) ja üks, ma pakuks et Hollandist pärit, paarike, kes ööbisid seal nagu meiegi.

Isutekitajaks maitsesime värskelt ahjust võetud saia kohalikest oliividest pressitud maitsva oliiviõliga. Proovisin ka kohalikku "halli" veini (prantsuse keeles gris), ehk siis tõeliselt maitsvat kerget heleroosat veini. Lõunasöögilaud oli kaetud meile ühe katuse all, mille lagi oli pilliroomattidest ja millest päike nii imeliselt läbi paistis, et ma peaaegu armusin neisse varjudesse :). Sissejuhatuseks sõime oasuppi vürtsköömnega, mis oli kohe väga maitsev. Seejärel toodi nagu traditsiooniliselt Marokos ikka lauale värske sai ja hulk erinevaid köögiviljaroogasid. Oli peedisalat, oli porgandi-kapsa salat, oli maitsev baklažaani-paprika hautis, aga minu lemmikuks sai soolatud sidrunite ja roheliste oliividega maitsestatud soojad lillkapsad. Vaat need olid nagu teisest maailmast! Pearoaks oli aga Rfissa, mida traditsiooniliselt pakutakse äsjasünnitanule Marokos. See on selline roog, mille põhjas on rullikeeratud imeõhukesed m´semen pannkoogid, selle peal raz el hanout vürtsisegu ja lambaläätsedega (mõlemat saab Umamist muide, kui kellelgi huvi on :)  küpsetatud kana ning läätsed ja kõige peal keedetud munad. Oli jällekord tõeliselt maitsev ja me olime lõhkiminemise äärel. Mõtlesime, et ju vist on sellega lõunasöök lõppenud, kuna rohkem ei ole lihtsalt endale midagi enam võimalik sisse ajada, aga me eksisime. Kui me olime taaskord mõnusalt end basseini ääres sisse seadnud, saabus rõõmsa näoga ettekandja desserdivaagnaga, millel oli igaühele mandlilaastudega koogike kohalike mandariinisektorite ja viinamarjadega. Kamba peale saime vast vaid ühest portsjonist jagu, kuigi kõik oli väga maitsev.

Ühel hetkel otsustasime, et selleks, et keegigi meist suudaks ka õhtusööki süüa, tuleb midagi füüsilist teha. Selleks sobis hästi maja taga kõrguv Atlase mäestik, mida mööda me oma kannikalihaste rõõmuks ülespoole asusime rühkima. Vaated läksid aina hunnitumaks. Pidime ettevaatlikud olema, sest meie jalgade ümber kasvasid mingid astlad ja kaktused, oli oht laiaks astuda ilusaid lillasid krookuseid ja kivid kippusid jala alt minema lipsama. Jõudsime päris kõrgele. Mingil hetkel tuli meile vastu kohalik mees koeraga. Mees, koerast rääkimata, kõndis nagu jalutaks ta tavalisel linnatänaval. Tegime järelduse, et ju oli tal üksjagu praktikat seljataga. Lisaks kõndis tema mööda sissetallatud jalgrada, meie aga üritasime eestlasliku jonniga püstloodis mäest üles rühkida. Oli kuidas oli, aga üles me jõudsime ja alla tulime ka. Mingil hetkel nägime kõrgel mäenõlval kitsekarja vaateid nautimas ja tegime pilti ka, aga vaat nüüd enam ma neid kitsesid sellelt pildilt üles ei leia. Kes leiab, sellele 10 plusspunkti!

Õhtusöök oli mõnusa kaminapraksumise saatel. Sõime jälle ühte maitsvat köögiviljasuppi, seejärel valikut erinevatest köögiviljaroogadest ja siis veel tomatikastmes Maroko vürtsidega lihapalle, mis olid kohe tõeliselt head. Seekord oli õnneks magustoiduks puuviljasalat, sest muud poleks ma kohe kuidagi suutnud süüa. Aga meie mängisime plikadega laua taga erinevaid sõnamänge ja telefoni ja pidime suurest naerust kõngema. Kujutan ette, et teenindajad arvasid, et me oleme pilves, aga me ausõna ei olnud (kuigi, autojuht Thami väitel on kõikvõimalikud narkootikumid Marokos väga levinud ja väljaspool medinat pidid ka naised suitsetama ja alkoholi jooma). Ahjaa, enne õhtusööki jõudsime veel mõnusalt lesida terrassinõlvale pandud madratsitel ja tuhandeid Araabia taevas paistvaid tähti imetleda. Ma ütlen, nagu muinasjutus!

Hommik algas muidugi jälle, üllatus üllatus, rikkalike roogadega. Oli värskelt küpsetatud m´semen pannkooke moosiga (lisaks auklikutele beghrir´idele ja õhukestele kokku volditud msemen´idele kuuluvad Maroko pannkookide püha kolmainsusesse ka paksud harcha nimelised pannkoogid, mida me ka kuskil sõime, aga enam ei suuda meenutada, kus), oli muna, mett, oliive, toorjuustu, puuvilja... Emmyle oli isegi kuuma kakaod. Kõht täis ja meel hea, oli Emilyl aeg atraktsiooniks. Nimelt olid farmis töötavad noormehed Emmy rõõmuks alt lagendikult üles toonud eesli, kelle seljas Emmy natuke ringi kolada sai. Emmy jäi igati rahule!


Ferme el Mandar terrass

Vaade basseinile ja ümbritsevale maastikule

Elutuba

Et külastajad ära ei kõrbeks, on igaühele kaabu

Kuhuiganes sa ka Marokos ei vaata avanevad vaated oliivisaludele

Vaade Dar el Mandari õuelt




Traditsioonilise leiva küpsetamine Dar el Mandaris

Maitseme kohalikku oliiviõli värskelt ahjust tulnud saiaga

Meie lõunasöök on kohe saabumas, kas pole imeilusad varjud?

Siin asuvad lõunatama Prantsusmaa konsul oma kaaskonnaga

Emmy naudib päikest ja basseini

Dar el Mandari õuel


Lauale saabusid traditsioonilised köögiviljaroad


Rfissa, mida traditsiooniliselt pakutakse kosutavaks eineks äsjasünnitanud naisele


Vaade basseiniveerelt sinitaevasse

Kaktuseviljad on küpsed

Meil Emmyga jõud rauges, Henri tahtis veel kõrgemalt Marokot näha

Vaated Atlase mägedest

Selline maastik mägedes

Ja sellised krookused õitsevad
Leia kitsed. Kes leiab, saab minult 10 plusspunkti :)

Vaade meie toa rõduuksest

Emmy oma sõbra eesliga

Taustal oleval lesilas oli öösel mõnus tähti vaadelda

Marokopärased võtmehoidjad

Õhtusöök toimub kamina paistel

Autpjuhti oodates toodi meile veel kuuma münditeed

Peale hommikusööki, eeslisõitu ja münditeed ootasime Thamit, kes lubas meile maad ja ilmad kokku. Vahepeal kinnitas Jaoued meile meie enda arvamust, et argaaniapuud neil ronivate kitsedega asuvad ikka väga kaugel ja neid meil sel päeval lootust näha siiski pole. Ilm oli ilus ja Feziga tutvumiseks oli meil terve järgmine päev, seega otsustasime siiski Thamiga natuke seiklema minna, olgu kitsedega kaetud argaaniapuud või mitte. Sissejuhatuseks käisime Imouzzeri külas traditsioonilisel kohalikul turul. No ilmselgelt ei eksi sinna just palju turiste, sest me olime vaatamisväärsused. Jalutasime siis nülitud rippuvate loomade, datlikuhjade, värskete kalade, taginenõude ja muu toidutegemiseks vajaliku vahel natuke ringi ja asusime taas teele. Järgmiseks pidime peatuse tegema kuulsa lõvi kuju juures. Thami ütles, et see on väga kuulus kuju ja KÕIK käivad seal pilti tegemas. Uurisime, et mis lugu selle lõviga siis ikkagi on, aga Thami ütles, et see on lihtsalt tähtis lõvi. Jaoued oli tegelikult meile öelnud, et kunagi elasid Atlase mägedes lõvid ja see kuju on nende aegade mälestuseks. No minu meelest võiks kohalikud teada ikka, mis värk selle lõviga on. Igatahes tuleb välja, et selle lõvi tahus kivist välja üks Saksa sõdur, kes teise maailmasõja ajal oli sõjavangina Ifrane´i linnas vangis (ja väidetavalt sai ta selle lõvi tahumise eest ka vabadusse) ja see lõvi tõepoolest sümboliseerib viimast Atlase lõvi, kes Ifrane´i linna lähistel 1920-ndatel maha lasti. Lõvi ise pole eriline vaatamisväärsus, aga tegime ikka pilti, kui KÕIK seal pilti käivad tegemas. Ifrane´i linn on iseenesest üks veider nähtus. Seda nimetatakse ka Maroko Šveitsiks, kuna just selline see välja näebki. Majad on nagu Šveitsi mägikülas ja talvel tuleb lumi maha, mistõttu siia sõidavad kohalikud talvel suusatama.

Mida kõrgemale mägedesse me sõitsime, seda uhkemaks läksid vaated ja seda rohelisemaks ning lopsakamaks läks loodus. Lõpp-peatus, enne kui tagasi alla asusime laskuma, oli Azrou. Azrou seetõttu, et sealsetes metsades elab hulganisti ilusaid uhke tiheda karvaga ahve. Muidugi olid kohal ka väiksed poisid, kes müüsid meile ahvidele jagamieks maapähkleid. Emmy sai natuke aega ahve pähklitega rõõmustada, kuni üks neist sellisest "tilgutamisest" ära väsis ja kogu koti endale krahmas :). Aga ilusad olid nad tõesti, mitte sellised räbalad nagu tihtipale ahvid kuumas Kagu-Aasias välja näevad.

Thami ütles, et otse loomulikult ei ole ta meile öelnud, et me võiksime näga argaaniapuid kitsedega, et ta ütles lihtsalt, et me võime kitsesid näha :). No mis meil muud üle jäi kui muiata. Tagasiteel peatusime veel korra Imouzzeris, et lõunat süüa. Saime taginet ja lammast ja maitsvaid lihapalle ja salatit ja münditeed. Jäime kõik rahule, hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas! :)

Kuulus lõvi

Vaade Atlase mägedest

Ahvid Azrou metsas






Riad Tizwa
Riad Tizwa


Viimasteks kaheks ööks olime endale kinni pannud järjekordse Riadi´i medinas, seekord Riad Tizwa. Riad Tizwa töötajad olid sellised, keda iga hotelliomanik kloonida sooviks. Nad olid kõigi ööbijate nimed pähe õppinud, nad aitasid, juhendasid, jagasid infot ja olid lithsalt toredad. Saime endale maja suurima toa, kus oli kamin, hiiglaslik voodi, kaks üheinimesevoodit, 2 WC-d, garderoob ja suur vannituba. Muidugi ei puudunud hotellil ka kauseterrass. Riad Tizwa on ka selles suhtes iga puhkusereisija unistuste hotell, et hommikusöögi jaoks pole kellaaega, võid oma hommikusööki süüa täpselt siis ja täpselt seal (toas, katuseterrassil, keskses hallis...) kus ise soovid! Oleks vaid selliseid majtusasutusi rohkem!

Olime endale õhtusöögiks broneerinud järjekordse paljukiidetud söögikoha nimega Ruined Garden. Teenindus oli väga chill, aed oli supermõnus, aga toit ei jätnud just kustumatut muljet. Pool kampa jäi lausa nälga ja ainuüksi sõna "tagine" võis esile kutsuda allergia, seega tegime veel ühe peatuse Tai restoranis Maison moi anan. No tagine´t ei pakutud ja oli ok. Tegelikult oli meil plaan sinna järgmisel päeval alles minna, aga jäi lihtsalt tühja kõhuga tee peale.

Järgmisel hommikul palkasime endale Rid Tizwa abiga kohaliku giidi kolmeks tunniks, et sukelduda medina südamesse, tuhadetele kitsastele tänavatele, millest ise läbi puremine võiks rohkem kui väsitav olla. Ka meeldis meile võimalus küsida paari tunni jooksul kohalikult kõiki küsimusi, mis meil tekkida võiks. Ütlesime onule (vabandust, aga tema nimi läks mul nüüd küll meelest), et oleme vürtsikaupmehed ja soovime näha kõike, mis on toiduga seotud ja asusime teele. Sissejuhatuseks juhtis ta meie tähelepanu asjaolule, et tänavasiltidel on tekstid araabia, berberi ja inglise keeles. See berberi tähestik on ikka päris põnev ja viimasel ajal saavat lapsed seda ka koolis õppida.

Giid rääkis meile ka, kuidas ta oli terve oma elu elanud medinas, kus nende perel oli olnud korralik keskklassi dar, aga mõne aja eest olid nad selle maha müünud ja ostnud igale perele Uue linna linnajaos korterid. Alguses oli olnud väga raske kohaneda, sest varasemalt kasvasid näiteks lapsed kõik koos ja keegi neil ikka silma peal hoidis. Aga korteris olid nad järsku nagu lõksus, keegi ei saanud kuhugi minna enam, sest muidu poleks keegi lapsi jäänud valvama. Samuti ei olnud nüüd enam endist seltsielu, sest kõik elasid üksteisest eemal omaette korterites ja suhtlemiseks tuli helistada või külla minna. 

Medina tänavail kõndides võib võõral jääda mulje, et kohalike elu seal on täiesti trööstitu. Rohelust ei kuskil, ainult kõrged kivimüürid. Ainsad ilusad asjad on kodude uksed. Giid ütles, et see on taotluslik. Kõik peab olema lihtne ja tagasihoidlik, et vältida teiste kadedust ja viha. Ainult uks näitab ära, kui rikas rahvas selles majas elab. Igal uksel on metallist Fatima käsi, mis hoiab seal elavaid inimesi ja nende kodu kurja silma ja teiste kadeduse eest.

Vaatasime põgusalt ka medina keskel asuvat maailma vanimat pidevalt tegutsenud ülikooli - Al-Qarawiyyini ülikooli. See asutati aastal 859 ja huvitaval kombel oli selle asutajaks naisterahvas, Fatima al-Fihri. Fatima sündis Tuneesias ja kolis perega Fezi. Tema isa oli edukas ärimees, kes võimaldas oma kahele tütrele hea hariduse. Kui isa suri, kasutas Fatima päranduseks saadud raha mošee ja ülikooli ehitamiseks. Aastasadade jooksul on seal õpetatud erinevaid erialasid, aga nüüdseks on see puhtalt teoloogiale pühendatud õppeasutus.

Kuna giid teadis, et me oleme vürtsidest huvitatud, siis viis ta meid ühe rohukaupmehe juurde. Algselt tutvustati meile, kuidas käib argaaniaõli pressimine, seejärel näidati meile aed-mustköömne õli ja sooviti seda meile 60 euroga maha müüa (võrdluseks, meil Umamis maksab pudel aed-mustköömneõli 8.80 eur). Siis demonstreeriti "õiget Maroko safranit" aga käsi südamel, ma pole eales nii kehva kvaliteediga safranit näinud. Lõhna polnud sellel ollagi, õigemini oli selles lisaks nõrgale safranilõhnale mitu kummalist lisa-aroomi. Enamuse ajast veetis meid teenindanud proua teiste maade toodangut maha tehes. Nt Iraani safranit peetakse tegelikult maailma parimaks, aga proua väitis, et see ei kõlba kuhugi ja ainult Maroko oma on see õige. Mina olen täiesti kindel, et Marokos on absoluutselt esmaklassilist safranit saada, aga sellesse poodi see küll jõudnud polnud. Tädi pahameeleks lahkusime me ilma ühegi ostuta.

Seejärel külastasime midagi, mida lihtsalt peab Fezis külastama. See on traditsiooniline nahavärvimise töökoda, mis inglise keeles on tannery, aga eestikeelset vastet ma ei teagi. Ainus viis seda oma silmaga näha, on minna mõnda nahaärisse, mille tagumiselt terrassilt avanevad vägevad vaated värvilistele "vannidele" kus nahad oma värvi saavad. Kõik see värk ei lõhna hästi, selleks jagatakse uksel värsket münti nina all hoidmiseks (tähelepanu, selle eest võidakse ka raha küsida!), aga kuna ilm ei olnud hullumeelselt kuum, siis oli hais ka ilma mündita täiesti väljakannatatav. Mulle see kõik meeldis. Põnev oli vaadata, kuidas nahaspetsid seal vannides sumpasid ja nahkadega maadlesid. Ümberringi rippusid aga tuhanded nahad kuivamas. Mina sain endale käsitsitehtud araabiapärased püstise ninaga sussid, mille olin juba varem plaani võtnud. Giid ütles meile, et tänavakaubanduses ei saa enam üldse kindel olla, kas tegu on Hiinast tulnud järgitehtud kraamiga või päris Maroko käsitööga, ja ainus viis kindel olla, on käia kohalike kunstnike kooperatiivides. Nii me siis giidi juhtimisel tegime.

Kõht oli kõmpimisest tühjaks läinud ja Henri näitas giidile pilti chermoulaga maitsestatud grillitud lambavarrastest. Küsis, kas ta äkki teab mõnda kohta, kus neid süüa saaks. Giid ütles, et otse loomulikult teab ta selleks suurepärast kohta ja juhtis meid kohale. Esmapilgul imetlesime restorani ilu, aga peagi ilmnes, et olime sattunud järjekordsesse turistilõksu. Pakkusin giidile, et äkki ta soovib meiega ühineda, aga tema tänas ja vastas, et ta saab maja poolt tasuta süüa selle eest, et ta meid kohale tõi (killuke teretulnud ausust). Giid läks siis tasuta einet võtma ja meie juurde saabus ettekandja, kes teatas, et otse loomulikult tal chermoulaga lambaliha vardaid ei ole. Sõime lõunaks üsna jubeda, aga kohutavalt kalli turistieine ja jätkasime oma matka. Käisime koos giidiga veel kangakudumise kooperatiivis (milles töötav härra mulle kärbseid tahtis pähe ajada väites, et tegu on puhta siidiga, ning oli väga üllatunud, kuid siiski tunnistas, et mul on õigus, kui ma talle ütlesin, et  tegu on siiski puuvillaga, millesse on natuke siidniiti sisse kootud) ja seejärel kohalike ning berberi vaipade kooperatiivis, mis oli kohe päris äge. Nali oli selles, et vaibamees kiitis Maroko kööki taevani ja ütles, et see on ikka maailmas Prantsuse köögi järel teisel kohal, aga et seda ei tohiks mingis suvalises turistikohas proovida, vaid mõned väga peenes kohas või kellegi kodus (seda viimast ma täiesti usun). Ja kui me siis ütlesime, kust me just tulime ja kuhu meie giid meid viinud oli, siis kokutas ta hetkeks, kogus end ja teatas rahuloleva näoga, et no see restoran on üks parimaid! :) :) :) Ringkaitse missugune.

Tänavasilt araabia, berberi ja inglise keeles

Vana-aegne aken naitsele - sellisest said naised tänavale piiluda ilma, et keegi neid näinud oleks
Fez Cafe sissepääas


Medinas käib kaupade transportimine tänaseni muulade abil

Marokolased usuvad, et uksel olev Fatima käsi kaitseb neid ja nende kodu

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis asub siin maailma vanim pidevalt tegutsenud ülikool

Fezi medina tänavatel käib pidev möll

Sellest jubedast plägast saab peagi argaaniaõli

Chouara nahavärvimistöökoda










Maroko vaibad












Ühesõnaga... ekskursioon medinas oli huvitav. Aga ühel hetkel sai meil sellest kohalike valelikkusest ja vassimisest lihtsalt täiesti küllalt. See on nende jaoks vist lihtsalt kultuuri osa, niimoodi seal suheldaksegi, aga meie oleme siiski harjunud aususe ja siirusega. Inimesed lihtsalt tüütasid meid ära ja seetõttu oli meil hiiglama hea meel tagasi Euroopasse tulla. Aga lisaks terava ninaga sussidele ja paarile pisikesele taginepotile võtsin endaga Marokost kaasa ka pisikese kõhubakteri, kes Marokot mulle veel nädalajagu päevi meelde tuletas! :)

Palju päikest ja järgmiste reisideni!