pühapäev, 1. märts 2015

Viimane kiri Taist (selleks korraks)

Kirjutatud 24.02 Hua Hinis Tais:
Homme varahommikul sõidamegi Kambodžasse. Mõned asjad seoses Taiga meenusid veel, panen need siis veel kirja ja edasi kirjutan juba Siem Reapist, kui mahti saan.

Esimene lugu on päris naljakas. Me nimelt ikka püüame minimalselt ka Tai keelt purssida. No Sawadtee kaa (meestel krap) on tere ja kop khun kaa (meestel krap) on aitäh. Muu on siga, gai on kana, kung on krevett, khao on riis, prik on tšilli, choo rot on maitsetugevdaja, roi on sada jne. Kui me Wani juures käisime, siis küsisime temalt, et kuidas on head aega Tai keeles. Tema ütles, et ikka bye, nagu inglise keeleski, aga et võib ka öelda "pai leeo!". Jätsime siis meelde, kuidas peab ja hakkasime katsetama. Paar korda ütlesime lahkudes pai leeo, aga mingit erilist reaktsiooni ega naeratusi ei järgnenud. Mõtlesime, et asi on vist meie häälduses ja otsustasime kelleltki uuesti üle küsida. Ja siis tuli välja, et see tähendab hoopis "mine minema" :). No ma ei tea, miks Wan meile sellist nõu andis, aga see võis päris naljakas olla, kui me restoranist lahkudes ütlesime teenindajale, et mine minema! :)

Siis tuli veel meelde, et me sattusime pealt nägema õhte põnevat asja, kui käisime sõbrapäeval Pealuu mäel. Järsku kostus nii meeletult kõva muusika, et sõitvasse autosse oli juba eemalt kuulda. Ja siis väljus nurga tagant terve inimparaad. Kõige ees oli ratastele ehitatud hunnik kõlareid, millest kostuski see meeletu muusika. Selle järel tassisid mehed õlgadel noort munga riietes noormeest. Neile järgnes terve juubeldavate inimeste rodu, kõik hüppasid, tantsisid, laulsid ja lärmasid. Ja siis meenus meile, et enne mungaks minekut tehakse siin selline suuremat sorti pralle. Ju sellega oligi tegu. Hiljem kohtasime neid veel, nad olid tänavanurgale on ratastel DJ puldi maha pannud ja lõid tantsu. Väga naljakas vaatepilt, niimoodi  keset päeva.

Siis tahtsin veel ära märkida, et ma pole veel näinud inimesi, kes hulkuvatesse loomadesse nii kenasti suhtuksid, kui taid. No näiteks, meie maja hoovis elab kaks hulkuvat koera. Ja neid ei aeta kunagi minema, neid ei jäeta nälga, neile tehakse isegi pai ja sügatakse kõrva tagant. Koerad magavad peatrepil ja kedagi see ei morjenda. Meid ka mitte. Ja kõik kohad on selliseid isehakanud koduloomi täis. Näiteks elab kass restorani juures. Hommikul tuleb restoranipidaja tööle, esimese asjana toob kassile köögist süüa. Cicada turu juures ühe baari tagaruumis olid kaks emast terve hulga poegi sünnitanud ja ega neid siis keegi minema ei ajanud, ikka võeti sülle ja tehti pai ja toodi meie lastelegi mängida. Ma ei ole tegelikult väga suur hulkuvate loomade fänn ja sellepärast oli mul hea meel, et mu käekotis oli käte desinfitseerimise vahend, millega ma nad peale kassidega mängimist üle käisin :).

Jõudsime veel vahepeal Hiina uusaasta vastu võtta, nii et head puu-lammast kõigile! Sellega oli ka segane lugu, keegi ei teadnud, kus seda tähistatakse, mis päeval tähistatakse, rääkimata kellaajast. Ma juba arvasingi, et lapsed jäävad draakoni ja lõvi tantsust seekord ilma, aga õnneks sattusime siiski Hua Hini keskväljakul toimunud pidustustele peale. Mannile meeldis väga, Emmy meelest oli natuke ikka hirmus ka.

DSC_0485
et see Lammas ikka armulik oleks meie vastu
DSC_0494

DSC_0495
Traditisooniline lõvi tants
DSC_0497
Mann jäädvustab šõud
DSC_0508
Ja traditsiooniline deaakoni tants
P1180193
Manni jäädvustus esitantsijast

Siis kasutasin juhust ja kokkasin siin veidi merandidega. Ma ükskord kirjutasin ka, et kammkarpe saab ise palju paremini teha, kui neid siin tehakse. Mul oli plaan teha kammkarbi carpaccio, kohalik uus lemmiksöök meil siin (üks neist paljudest) ehk mereannisalat Yam talay ja siis veel austrid kolme kastmega. Ostsin siis suuri krevette, kalmaare (salati jaoks), austreid ja kammkarpe, kõik kokku läks maksma alla 10 euro!!! Austrid olid jamad, sellised tihked, neid ei taha niimoodi toorelt kurgust alla libistada, peabki omletiks küpsetama, nagu nad siin teevad. Kammkarbid olid väga head, kui ma nad kõigest jamast, mis neid ümbritsevad ära puhastasin. No ja salat sai lihtsalt võrratu. Henri, armas inimene, ütles, et minu oma oli parem kui kõik teised, mis ta siin söönud on. Meelitaja :). Retseptid panen millalgi Umami blogisse üles.

DSC_0264
Üks eriti nutikas kalamüüja, kes sai kõigest aru, mis me tahtsime
DSC_0294
Mmmm, isetehtud Yam Talay
DSC_0329
Ja kolm kastet austritele

Ükspäev ronisime veel nostalgia mõttes ühe mäe küljel asuvasse väiksesse armsasse templisse. Eelmisest korrast, kui seal käisime, kirjutan siin. Emmy ronis terve tee ise, ei virisenud kuuma pärast ega küsinud sülle. Mann muidugi ka :). Mina pidin muidugi poolel teel näppima mingit mandli kujuga erkoranži vilja, mis puu küljest maha oli kukkunud, ja uudishimu sai kuhjaga karistatud. Vili oli üleni kaetud pea nähtamatute ogadega, mis rõõmsalt minu näppudesse end surusid ja sealt enam välja ei tahtnud tulla. Mitte eriti mõnus, tuleb tunnistada. Mul on näppudel siiamaani väiksed villid ja sellest on juba nädal möödas. Need pildid, kus meie Emmyga ronime, ei laadinud end üles, seega panen siia hoopis paar pilti Henrist ja Mannist. Üks on tehtud nüüd, teine samas kohas 5 aasta eest!

DSC_0448
2015
P1070969
2010
DSC_0367
Ja üks vaade mäelt, eelmisel korral elasime ühe all neist värvilistest katustest, seekord üleval vasakus ääres olevas hiiglaslikus valges majas

Noh ja nüüd siis Kambodžasse minu sünnipäevale!

Mis on tegelikult juba selja taga ja postitamise ajal olen ma Siem Reapis, aga kõike korraga ei jõua postitada :) Tervitused teile aurusaunast nimega Kambodža!

teisipäev, 17. veebruar 2015

Pealuu mäel ja kalmaaride kuivatamise külas

Ja juba ongi nädalake taas möödas. Kas kevade hõngu on juba tunda? See tähendab, et kas võib hakata tagasi tulemise peale mõtlema? :) Meil on tegelikult veel jupp aega siin olla, aga vaikselt tekib sisse selline tunne, et "oi, peab selle või teise asja ruttu ette võtma, muidu ei jõuagi". Aga meie käime veel enne koju tulekut Kambodžas ära, mul on järjekordne sünnipäev nimelt tulemas ja kingituse asemel olen juba ammu reisimist ja uusi elamusi soovinud. Kavatseme muidugi ka Umami jaoks Kambodža köögiga tutvuda. Esialgu aga oleme veel Tais ja uudistame jõudu- ja aegamööda siin ringi. Meil on siin tekkinud väga mõnus komme hommikul kõik koos rõdul hommikust süüa. Ja alati on hommikul muuhulgas laual ka hunnik värskeid puuvilju - mangosid, ananassi, arbuusi... Meie kodu lähedal on üks suur puuvilja müüja, õigemini üks tädike, kelle maja all olevasse garaaži igal õhtul istandustes autod ananasse ja arbuuse täis kastisega vuravad. Värskemat annab otsida. Vaat neist hakkan Eestis olles küll puudust tundma.

DSC_9836
selline tegelane osales üks hommik meie hommikusöögil

Nädala alguses käisime näiteks ühes naljakas kaubanduskeskuses, kuhu sisse pääsemiseks pidi raha maksma. Kogu see kompleks oli Veneetsia stiilis, st said mööda kanalit gondliga sõita jne, ja lisaks poodidele oli lastele igasugu lõbustusi, täpsuslaskmist (Henri tulistas laste jaoks alla ühe suure roosa lamba, ma ei tea, kuidas see meiega Eestisse peaks jõudma), Emmy sai karusselliga sõita ja Mann sai 3D muuseumis pilte teha, mis oli juba tükk aega tema sooviks. Šopping läks ka täie ette, pealegi olime vist ainsad kliendid sel teisipäevasel päeval seal, väga mõnus ja rahulik.

DSC_9702

DSC_9713

DSC_9715

DSC_9725

DSC_9734

DSC_9736

DSC_9746

DSC_9748

DSC_9751

DSC_9752

DSC_9756

DSC_9768

DSC_9777

DSC_9780

DSC_9795


Reede hommikul käisie kahes väga lahedas kohas. Esimene neist oli Hutsadini elevantide abistamise keskus. Sealsed head inimesed koguvad raha ja ostavad sellega kokku elevante, keda väärkoheldakse. Näiteks elab Hutsadinis lausa 91-aastane elevandiproua Raem Roy, kes on muidugi pensil pärast rasket tööd turistidele ekskursioonide tegemisel. Siis imelikult väikest kasvu Tong Kam, kes on samuti pensil, sest tema tervis sai palgiveol töötades kõvasti kannatada. Kõige noorem Songkran, kes teeb huvilistele šõusid ja tahab mängida, tema ema hülgas ta ja Hutsadinis kasvatati ta suure lutipudeli abil üles ja veel elevante, keda Bangkoki tänavatel inimestele näidati, kes metsatööstuses rasket tööd tegin jne. Elus esimest korda nägin Hutsadinis lähedalt ka isast India elevanti. Õigemini võibolla olen loomaaedades näinud, aga seal kuidagi on nad nii kaugel ja puuri seinte taga, et elevandi hiiglaslik kasv ei hakka silma. Isane elevant on ikka hiigla suur, hoopis teistsuguste, tugevamate näojoontega, üüratute kihvadega (Hutsadini Khan Kloy kihvad olid praegu maha lõigatud, aga elevandimees ehk mahout ütles, et need kasvavad mõne aastaga tagasi nagu küüned). Hutsadinis loodetakse, et Khan Kloy ja emane Lai Tong võiks millalgi väikse elevandibeebi saada, aga seni pole see õnnestunud. Mulle meeldis, et oli hästi näha, et Hutsadin pole tehtud selleks, et elevantide näitamisega turistidelt võimalikult palju raha saada, vaid oli tehtud elevantide jaoks. Ostsime elevantide toetamiseks korvitäie banaane ja Mann söötis selle elevantidele sisse. Isegi Emmy andis ühe banaani, aga ütles selle peale "kaldan". :) Igatahes igati mõnus kogemus ja positiivse energiaga koht.

DSC_9876

DSC_9886

DSC_9913

DSC_9931

DSC_9951 
isane elevant
DSC_9967

Kohe Hutsadinist 1km eemal on Hua Hini Baan Sillapin kunstnike küla. Käisime seal juba 5 aasta eest ja juba siis oli tegu laheda kohaga, aga nüüdseks on see ikka tõeline elamus. Nimelt on metsa alla, jõekääru sisse, otse loodusesse, kus liblikad lendavad, linnud laulavad ja ritsikad siristavad, ehitatud väga looduslähedastest vahenditest terve hulk erinevate kunstnike ateljeesid, kes siis seal Sinu silme all töötavad ja oma töid müüvad. Seda ei saa kahjuks sõnadesse panna, aga kui keegi siiakanti satub, siis kindlasti tasub minna. Kohapeal toimuvad ka lastele ja täiskasvanud huvilistele kunstitunnid ja workshopid.

Ja laupäeval tegime laupäeva ja sõbrapäeva puhul ühe järjekordse väljasõidu. Käisime siit ainult 25km lõuna poole asuvas Pak Nam Prani kalurikülas, mis on lahe seetõttu, et sõit sinna ei käi mitte mööda suurt maanteed, vaid läbi suurte ananassi istanduste vahel olevate teede. Pak Nam Pran on ise kuulus kuivatatud kalmaaride poolest, mis kuivasid hiiglaslikel restidel igal pool mööda mereäärt.

DSC_0009
selliseid veidrikke kasvab ka põllul ananassikasvataja sõnul seda ei sööda
DSC_0015
soetame ananasse otse põllu äärest
DSC_0023

DSC_0040

DSC_0045
vajadusel pakitakse iga ananass niimoodi ajalehe sisse, ei tea kas päikse eest varju...
DSC_0037
ananassipõllul
DSC_0057
kookospalmid
DSC_0061
imeilus maastik teel Pak Nam Prani

Pak Nam Pran on eriline veel seetõttu, et väga ebatailikul kombel on seal otse ranna ääres sõidutee, ehk siis on võimalik mööda rannaäärt kilomeetrite viisi sõita, laineid vaadata ja lohesurfajaid imetleda. Kuskil poolel teel tuleb vastu hiiglaslik kalju, mille nimi tõlkes on Pealuu mägi. Mann oli sellest kohast nii lummatud, et ta oleks sinna vist jääda tahtnudki. 

DSC_0071
tee ja mere vahel kuivavad värskelt püütud kalmaarid
tDSC_0080

DSC_0081

DSC_0090
värske tamarindi kaun
DSC_0102
Tai upub õitesse

Sõbrapäeva lõunaks läksime Evason Hideaway resorti, mis on igati luks ja uhke, aga lisaks ka säästlikule arengule spetsialiseerunud, prügi sorteeritakse ja kompostitakse, taarat ei tekitata, ürte-köögivilju kasvatatakse koha peal jne. Butiigikesest saab igasuguseid heategevuslikke asju osta, nahkkingad, et Guatemala lastele vett saaks, rannaplätude tulu läheb India orbudele jne. Jälle selline positiivne koht. Tegime väiksed kokteilid, kohvid, lastele koogid, Henrile laksa, mulle paneer. Mann imbus isegi sealsesse basseini vahepeal. Igatahes oli igati mõnus olemine.

DSC_0130
head sõbrapäeva! :)
DSC_0134
grillitud paneer
DSC_0142
meile kokteili, lastele kooki
DSC_0146
Evasoni kohvik otse ranna ääres

DSC_0160
Pealuu mäe sees
DSC_0163
Pealuu mäe otsa saab matkama minna, meie seekord ei läinud, kraadiklaas näitas 36 varjus
DSC_0194
Mann on loodusega üks
DSC_0197
Võimas, kas pole???
DSC_0168
Pealuu randDSC_0210
mäed mere taga

Õhtul veel Jaapani restoran ja väike jalamassaaž. Meie Emmy on suureks massaažisõbraks hakanud, Mannist muidugi rääkimata. Aga Emmy ütleb, et emme ei oska teha, aga tädid oskavad. Muudkui sätib ennast massaažitooli ja sirutab jalad massööri poole jalatoolile :). Keegi muidugi ei suuda vastu panna ja nii see meie Emmy iga kord veidi tasuta massaaži saabki :).
Tuhat tervitust teile ja endiselt päikest ka!