esmaspäev, 8. veebruar 2016

Riisiterrassid, vulkaanid ja helesinine laguun

Tervitused Balilt kus (lohutuseks Eestis viibijatele) on iga päev sadanud. See muidugi ei tähenda, et me midagi huvitavat poleks teinud. Lihtsalt oleme rohkem märjaks sadanud. Positiivse poole pealt võin öelda, et ilm on tänu vihmale talutavam olnud. Näiteks töötamiseks on vihmane ilm ikka väga hea, produktiivsus kasvab mühinal :).
Postitused lähevad mul aina pikemaks, selle postituse piltide väiksemaks tegemine ja välja valimine võttis mul juba kaks päeva aega :). Ju sai ikka liiga palju neid. Ja veel... PS! See postitus ei sobi üldse veganitele!!!

Tegalalangi riisiterrassid


Aga alustan siis eelmisest nädalavahetusest. Seekord saime tänu sõber Kaido soovitusele autojuhiks endale Agungi (selline nimi tähendab seda, et ta on kõrgemast kastist, ehk siis tema perekonna meesliin on olnud vaprad sõdurid), kes oskab hästi inglise keelt ja on niisama ka üks ütlemata lahe sell. Meil klappis kohe eriti hästi ja samal  õhtul olime juba tema koju külla kutsutud. Aga sinna me veel jõuame. Alustagem sellest, et võtsime ette Tegalalangi riisiterrassid, sest ma olin nende ilust nii mõndagi lugenud. Need asuvad tegelikult siinsamas lähedal, aga kuna meil oli niikuinii plaanis kodust mitte väga kaugel tiirutada, siis võtsime ka Tegalalangi plaani. Kui me kohale jõudsime ja fotoka objektiivi sobilikuma vastu vahetasime, siis saime oma suureks meelehärmiks aru, et fotoka aku on kodus laadijas. Saate aru, ma olen vist elu parimas pildistamise kohas ja isegi õige objektiiv on kaasas, aga fotokat kasutada ei saa. Otsustasime siis vaadata, millega telefoni fotokas hakkama saab ja kunagi uuesti rolleritega tagasi sõita. Hiljem sõitsime ükspäev rolleritega sinna tagasi ja tegime teie jaoks mõned klõpsud. Alla me enam ei hakanud pildistamiseks ronima, sest jalalihased olid just taastunud ja vihma jälle sadas, seega olid rajad libedad.





Lapsed müüvad postkaarte



Vaade on lihtsalt hingemattev. Kui keegi tahab teada, mida siin Ubudi kandis kindlasti näha tuleb, siis see ongi see koht. Jalga tasub panna mugavad jalanõud, sest teekond ei ole lihtne. Kõigepealt tuleb sinkavonka alla minna (siin-seal peab maksma onnis kükitaval mehele 10000IDR raha (ca 65 senti) selle eest, et ta tee korras hoiab. Ja siis teiselt poole jälle sinka vonka üles. Kuna pidevalt on isu ringi vahtida ja ahhetada, siis peab erilist tähelepanu pöörama sellele, et alla ei kukuks. Kui me suure vaevaga teisele "kaldale" olime jõudnud, siis jättis korraga päike meid maha ja hakkas vihma kallama. Pisikest joogiputkat pidavad kohalikud kutsusid kõik huvilised katuse alla vihma eest peitu. Ca 10 minuti pärast oli vihm jälle järgi jäänud, aga jama oli selles, et kõik need minirajad kõrgete terrasside äärte peal olid nüüd porised ja libedad. Oli see vast hea trenn, sest korda mööda tassisime ka Emilyt tagasi. Igatahes igati väärt käik ja väike vihm ei suutnud meie muljet kohe üldse mitte rikkuda.

Kohv, tsiibetkassid ja vürtsid


Siis sõitsime mõnisada meetrit edasi Bali Pulina kohvi-istandusse. Lisaks kohvile ja nunnudele Luwaki-metskassidele, kelle abil valmib Kopi Luwak, saime näha tervet rida vürtse, mida seal lisaks kohvile kasvatatakse. Luwak peaks olema otsetõlkes Aasia palmi-tsiibetkass (Asian palm civet). Kopi Luwak valmib nii, et tsiibetkass sööb ära (ainult eriti kvaliteetsed) kohvioad. Need läbivad tema seedeelundkonnas fermentatsiooni protsessi ja väljuvad teistpidi tagumikust suht sarnastena, ainult teise värvusega, kui nad sinna sisenesid. Siis oad pestakse, siis kooritakse neilt ära kest (ehk siis millegi mustaga see kohviuba kokku pole puutunud, ja röstitakse. Ja tõepoolest, on ikka maitsevahe täiesti tuntav võrreldes tavalise kohviga, on nagu kakao, õrnalt magus, mahe. Uurisime täna just Agungi käest, et kas nad hollandlaste peale vimma ka kannavad sissetungide ja võimu haaramise pärast. Aga tema ütles, et ei kanna üldse. Et nt tänu hollandlastele avastasid nad Kopi Luwaki. Nimelt kui hollandlased tulid, siis ei lubanud nad enam kohalikel kohvi juua, sest kogu kohv läks ekspordiks ja oli nö "hollandlaste oma". Kohalikud hakkasid siis Luwaki pabulaid korjama ja tegi sellest palju parema kohvi. Keegi ei saanud neile ette heita, et nad oleksid hollandlaste kohvi omastanud, sest nad korjasid ju kõigest pabulaid :). Aga nüüdseks on see maailma kalleim kohv. Vaat selline positiivne mees on Agung. Aga ok, vaatasime tsiibetkasse ja vaatasime, kuidas nende abil head kohvi tehakse. Ja siis uudistasime vürtse, mis istanduses kasvasid - vanilliorhideed (kahjuks noored, seega veel ei kandnud), siis pipraliaanid, galangali võimsaid maapealseid lehti, sapodillat ehk kohalikku "kiivit", Tseiloni kaneelipuud, ženženni roosasid õisi, värvilisi kakaooa kaunu, nelgipuud, passionivilju jne. Väga lahe, eriti meie jaoks :). Meie giid teadis palju õnneks ja imestas omakorda, et kuidas meie nii palju teame. Aga siis läks kohvi degusteerimiseks ja selleks juhatati meid istanduse tagumises otsas asuvasse kohvikusse. Suur oli meie üllatus, kui me kohvikusse astusime ja nägime, milline vaade sealt avaneb. Kohvik asus kõrge nõlva peal, džungli ja riisiväljadega kaetud oru kohal. Võimas!
durianid puu otsas

Kohv degusteerimiseks


Kohviistanduse vaateplatvorm

Vaade istandusest


Vaade istanduse kohvikust

Emmy poseerib kaamerale :)

Kakao

ja teist värvi kakao

kohvi röstimine, puhas šõu turistidele, kuigi kohv tõesti röstitakse käsitsi

Kohvipuu

Leia pildilt, kus kasvavad maoviljad

Mesitaru

Passioniviljad, suurimad on meloni suurused

Noored pipra kobarad

Ja see kuulus tsiibetkass, kelle abil tehakse kopi luwaki kohvi

Šokolaadivabrik ja Agungi koduküla


Edasi sõitsime Pod Chocolate Factory šokolaadivabrikusse. Seal elavad meekarud ehk teise nimega päiksekarud ja neid pidi saama lausa kallistada :). Mõtlesime, et lastele nii tore atraktsioon - karu ja šokolaad. Aga võta näpust. Tuli välja, et kui õues sajab, ja just nii sel päeval oli, siis muutub päiksekaru vihaseks ja agressiinseks ja ta tuleb hoopis oma tuppa kinni panna :(. Seega nägime elevante ja saime palju head šokolaadi maitsta. Mulle meeldis nii selle Podi kui ka Bali Pulina juures, et omanikeks olid kohalikud. Pod valmistab väga lahedate maitsetega šokolaade, millesse pole lisatud mitte mingit jama :).

Kakao kaun

Röstitud kakaooad

Valime ja degusteerime šokolaadi


Šokolaadide koostis on väga lahedalt purkides piltlikult lahti seletatud, kui palju suhkrut, kui palju kakaod jne

Pod asub meist vaid ca 15km kaugusel, aga sinna sõit võttis kindlasti üle tunni aega. Siin on nii, et kui kahte küla eraldab vaid 5km, siis on täiesti võimalik, et nende vahel on sügavas orus jõgi ja selle ületamiseks on sild ehitatud 20km kaugusele. Ehk siis ühest külast teise sõitmiseks sõidad kõigepealt 20km mööda jõe äärt sillani ja siis teistpidi tagasi. Just nii oli lugu Podi šokolaadivabriku ja meie järgmise plaani, Bali Hanging Gardens resortiga, kus asub Tripadvisori poolt maailma parimaks valitud bassein. Tahtsime selle oma silmaga ära näha, aga absoluutselt enam loksuda ei viitsinud. Pealegi kutsus Agung meid endale külla, sest kui ta kuulis, et meid huvitab toit ja kohaliku toidu valmistamine, siis ütles ta, et lähme minu külla, tapame kana ja teeme Ayam betutut ehk esmalt aurutatud ja seejärel röstitud kana, mis on marineeritud ja täidetud ohtrate vürtsidega. Lisaboonusena saime korraliku ülevaate sellest, kuidas kohalikud elavad. Ja muidugi elu kõige värskemat kanaliha süüa :). Jõudsime kohale Agungi sugulaste juurde, kelle peretütar Febry (ta sündis veebruari kuus) ütles, et "cooking is my passion". Ja seda oli tema toitudest tunda. Jõudsime kohale ja Febry asus oma emaga koos kana jaoks bumbut, ehk vürtside-ürtide segu tegema. Bumbu sisse läks galangal, küüslauk, tšilli, kurkum, küünlapähkel, krevetipasta, laimilehed, must pipar, koriandriseemnet ja seesamiseemned. Sellest tehti kiviuhmris ühtlane pasta. Mõne aja pärast saabus rolleril perepoeg ühes käes elus kirju kana. Tegime temast juba pilti, kui naised poisiga õiendama hakkasid. Tuli välja, et sellisest värvilisest kanast tehakse kanakarrit, aga mitte Ayam betutut. Mis siis ikka, poiss võttis kana jälle kaasa ja kadus rolleril. Mõne aja pärast oli ta tagasi, käe otsas valge kana, millega naised rahule jäid. Siis järgnes kogu liha lauale jõudmine oma eheduses, mille esimesteks etappideks tüdrukud kõravlmajja väikse koerapoja Mollyga mängima läksid. Kana tapeti ja värske veri lasti välja. Seda verd kasutatakse nt kohaliku köögiviljaroa lawari maitsestamiseks, aga sel päeval praeti see koos soolikatega pannil krõbedaks ja maitsestati soolaga. Siis valati kanale keevat vett ja kitkuti kibekiirelt sulgedest puhtaks. Siis sisikond välja ja pessu. Ja 10 minutiga oligi kana maitsestamiseks valmis. Kana kõhtu läksid tapioki lehed (aga võib panna ka muid söödavaid rohelisi lehti) ja seesama bumbu. Pealt hõõruti ta samuti bumbuga kokku. Siis kana potti, põhja vett ja pooleks tunniks keema. Peale keetmist pruunistati kana igalt poolt ja keetmisvedelik serveeriti ülimaitsvaks kastmeks. Kõrvale riis ja Sambal goreng ehk praetud sambal šalottsibulast, tšillist ja küüslaugust. Ja oligi valmis, kogu Balil oldud aja raudselt parim toit!

Emmy, Mann ja Molly

Valmib bumbu ehk vürtsisegu ayam betutu jaoks

Vürtsid ja lehed kana jaoks

Saabub kana...

Selgus, et vale kana oli

Saabub uus kana, seekord õige
Kiirelt potti

Kana täitmine ja maitsestamine

ja ongi potis
Köök on pehmelt öeldes tagasihoidlik

kõik söögiks

sisikond säriseb kuumas õlis

Vahepeal kui kana kees, käisime Agungi kodus. Siin elatakse nii, et ühes külas on mitu kommuuni ja ühes kommuunis on mitu kogukonda. Kogukond elab siis nö meie mõistes ühel krundil, kus siis igal perel on oma väike maja. Kogukonna peale on üks kodutempel, kuhu kuulub terve rida erinevaid väikseid nö altareid. Igas kogukonnas on kõige uhkemini kaunistatud selline lava moodi katusealune, kus tseremooniaid peetakse. Teine lava moodi katusealune on selleks, kui mõne tähtsa tseremoonia puhul kutsutakse kohale ka gamelan orkester. Ühesõnaga suur osa elust on seotud usu ja tseremooniatega.

Värav Agungi kodutemplisse

kunagine riisiait, nüüd ostab pere iga 2 ndl tagant 25kg koti riisi

uhke tseremooniate läbiviimise maja

Agungi maja paraaduks, kasutusel vaid pidupäevadel

Agungi ema purustab vürtse sellel loguga kivil

Kui tagasi praadiva kana juurde jõudsime, sõime kõhud täis ja saime veel käsitöö tunni endale. Nimelt olid selle pere naised asunud kookospalmi lehtedest andamite jaoks kaunistusi ja karbikesi tegema. Jeerum, millise kiiruse ja professionaalsusega nad neid lõikusid ning aina ilusamaid asju meisterdasid. Mann meisterdas ka nende juhendamisel paar päris vägevat valmis. Meie Emmyga tegime kahe peale lihtsamaid variante :).

Febry ja tema kunstiteos

Praetud sambal, tuline ja ülimaitsev

Mann õpib puulehtedest meisterdamist

Ja saigi valmis


Mt Baturi vulkaan ja jalgratastega läbi poole Bali


Ühel päeval oli meil selline plaan: sõita jalgratastel 30km mäest alla ehk Baturi vulkaani (1717m) juurest Ubudisse välja. Hommikul võtsid Bali Bintangi jalgrattamehed meid peale ja sõidutasid mäe otsa. See võttis oma 1,5h aega, sest tee oli käänuline ja aeglane ja vahepeal peatusime veel ühes Kopi Luwaki istanduses. Eemalt paistsis ka Gunung Agungi nimeline vulkaan, mis on kahest vulkaanist kõrgem (3031m) ja aktiivsem ja milles kohalike usu järgi elab kõige tähtsam jumal. Mõlemad vulkaanid on aktiivsed ja viimati purskas neist Batur ja seda 2000. aastal. Meid viidi üle 1000m kõrgusele väiksele hommikusöögile, kust avanes vaade Baturi vulkaanile ja all olevale Baturi järvele. Muide, Baturi järve kaldal ongi see Trunyan küla, kus surnud maa peale lagunema jäetakse (eelmises postituses rääkisin sellest). Peale pisikest ampsu asusimegi teele. Henri võttis Emmy lapseistmele, mina ja Mann pidime endaga ainult hakkama saama. Ma pole üldse mingi jalgrattur, kui aus olla, aga  ma sain eluhea jooksuga ratta (teised ammu juba väntasid, kui mina endiselt ainult liuglesin) ja mitu nädalat rolleri seljas on ka mind kaherattalistega oluliselt suuremaks sõbraks teinud. Mann vahetas paar korda jalgratast ja sai ka lõpuks väga mugava endale. Sõit oli lihtsalt imeline, läbi džungli, bambusesalude, külakeskuste, koolivormis lapsed tulid koolist ja hõikusid Hello!, läbi riisipõldude ja mööda templitest. Võrratu! 30km pole mingi naljaasi, kui sa pole ammu rattaga sõitnud ja ma võin öelda, et tagumik lõi poole peal juba tuld. Vahepeal seisin lihtsalt püsti ratta peal, et mitte jälle selle kitse otsa istuda oma niigi valutava tagumikuga :). Käed jällegi valutasid sellest, et pidevalt tuli pidureid all hoida ja selg kõveras olemisest. Aga kõik see käis asja juurde ja oli elamust igati väärt.

Baturi vulkaan



Õnnestus taas koos pildile saada
hommikusöök vulkaani taustal

tee peal tehti peatus kukevõitluse areenil

liugleme mäest alla

tee ääres

jalgrattur Mann

Babi Kuling


Ühel hommikul käisime vaatamas, kuidas Bali kõige kuulsamas Babi Kulingi restoranis valmivad sead. Päris lahe, sest kuigi Ibu Okal on mitu restorani, küpsevad kõigi nende jaoks sead perekonna kodumaja keldris hiiglaslikel tuleasemetel. No vaadake ise neid mõõtmeid ja neid pesukausi suurustes anumates tšillisid ja kastmeid. Selleks hommikuks oli küpsetamine lõpenud, aga paar värsket siga olid veel keldriköögis ootamas. Kõik see maitses tõesti paremini, kui suvaliselt tänavanurgalt ostetud babi.
See tänav viib Ibu Oka juurde
Ibu Oka värskelt valminud Babi Guling

Ibu Oka keldris, kus küpsevad põrsad. Puiduks kasutatakse kohvipuud, annab parima maitse

Peale päevatööd
  

Ibu Oka juures kasvatatakse ka kanu
Hea välja ei näe, aga maitseb küll


Pesukausitäitega tšillit ja kastmeid

Kohalik alkohol


Enne Balile tulekut uurisin, et mis on traditsiooniline kohalik alkohol. Sain teada, et see on arak, aga lugesin ka, et seda juua ei tasu, sest on olnud juhuseid, kus alkohol on valesti valmistatud, sisaldab metanooli ja selle joomine võib lõppeda surmaga. Algul mõtlesin, et ju see asi tegelikult ikka nii hull pole, aga kui isegi Agung ütles, et ka kohalikud ei julge seda juua (v.a siis, kui nad toovad selle ise Amedist mingist spets kohast, kus asja hästi tuntakse), siis sain aru, et ma vist ei taha inimkatseid teha. Asja teeb hullemaks see, et metanooli probleem võib olla ka supermarketist ostetud kinni pitseeritud legaalse alkoholiga ja lisaks veel ka baarides, sest on juhuseid, kus baarides lisatakse alkoholi sisse metanooli, et sellest rohkem jaguks. Niimoodi on päris mitmeid juhuseid, kus turistid ongi reaalselt ära surnud peale baaris kokteili joomist. Hirmuäratav, ma ütleks! Kirjutan seda siia lihtsalt infoks neile, kes võibolla mu blogi enne Balile tulekut loevad. Õlu on siin soodne ja hea, see on üks variant. Kaasa saab tuua inimese kohta 1l kanget alkoholi, see on ka variant. Ja siis on alati võimalik ka karske olla, see ka variant! :) Importalkohol on hirmkallis, suur pudel kanget importalkoholi võib vabalt 100 eurot maksta, sest maksud on mitmesaja protsendised!

Sinine laguun


Pidime sinisesse laguuni sõitma juba reedel, aga hommikul selgus, et Agung on tõbine ja siis selgus, et mingi asi, mida meie Henriga eelmisel päeval sõime, ei olnud vist kuigi värske. Kuna mina tundsin end tegelikult suhteliselt hästi, siis jätsime Henri koju ja läksime tüdrukutega siiasamma värskelt taasavatud toor-vegan kohvikut Alchemy uudistama. See oli viga, kui kõht juba niigi korrast ära on, siis ei tohiks toortoitu katsetama minna. Sest Henril polnud pärast enam viga midagi, aga mina vaevlen veel pühapäeva hommikul valutava kõhu käes. Aga Alchemy oli muidu lahe, seal on superäge salatibaar, kus saad salati ise kokku panna, ja sarnane hommikusöögibaar, kus saad ise oma kaussi komponendid valida ja kõrvale vegan jogurti vms võtta. Kusjuures, kõik on lihtsalt võrratult maitsev. Pärast kolasime mööda pisikesi tänavaid (no ikka nii pisikesi, et üksi vaevu kõndima mahud vahepeal) ja mina treenisin oma käelihaseid, sest Emmy oli väsinud ja istus mul kogu tee süles.

Tšikid toor-vegan Alchemys

Sellist toor-veganit armastavad ka lapsed
Hiigelsalat Alchemys
Loodusel on punased juuksed

Galungani pidustuste jaoks valmistatakse pikkadest bambustest kaunistusi egk bandjole (kirjapilt võib vale olla) 

tänavastseen
tavaline tänav

Aga laupäevaks olid kõik ennast siis niipalju kogunud, et sõitsime sinisesse laguuni. Kui muidu on siin Lõuna-Balil enamasti tume vulkaaniline liiv rannas, siis Sinise laguuni sopis on liiv valge ja vesi helesinine. Imeilus. Lisaks on riff juba põlvekõrguses vees ja seega oli see ideaalne koht, kus Mann sai elus esimest korda snorgeldamist proovida. Veeloom nagu ta on, sai ta asja kohe selgeks ja enam me teda veest välja ei saanud. Mann oli täiesti sillas, sest vee all vaatas talle vastu parvede viisi triibulisi, siniseid, kollaseid jm ilusaid kalu, kõik nagu Nemo multikast välja hüpanud. Tema lemmik oli üks kollase-valge-musta triibuline, kelle nimi inglise keeles on Moorish Idol, aga eestikeelset ma ei leia (üldiselt tunnen ma pidevalt puudust sellest, et oleks olemas eestikeelsete kalanimede andmebaas, midagi sarnast nagu on eestikeelsete taimenimede andmebaas, mida ma kasutan pidevalt ja mille üle ma ütlemata õnnelik olen). Koos Henriga nägid nad isegi kolme mureeni.

Emmy vaatab kuidas Mann ja Henri vaatavad kalu

Liivase varba selfie :)
Henri ja Mann snorgeldavad
Paradiisirand




Lõunale läksime Badang Baisse, kus mere ääres ühes väikses kohas jälle oma mereanniisu saime leevendada - grillitud krevetid, punane riffahven, kalmaarid, suured krevetid ja kohalikest toitudest ülimaitsev kala sate vardad õrnalt vürtsikas maapähklikastmes. Need viimased olid koos riffahvenaga mu lemmikud. Leidsime külast ka midagi apteegisarnast, kust Agungi abiga saime mulle kõhurohtu ja peavalurohtu, sest tegelikult mul päris matkamise tervis veel polnud. Aga need hakkasid mõjuma küll ja peagi tundsin ennast juba üsna inimesena.



Bali sool


Tee peal külastasime veel ühte ägedat kohta. Nimelt rannal asuvat soolafarmi. Asi käib seal nii, nagu see on siin aegade algusest traditsiooniliselt käinud - tädi viskab kaelkoogud õlgadele ja läheb toob merest vett. Oma soolaputka taga on tal nö põllud ehk siledad musta liiva alad. Sinna ta siis pritsib kogu selle vee laiali. Seal kuuma liiva peal ja päikse käes hakkab vesi aurustuma. Mõne aja pärast koorib ta merevee ja liiva kihi ära ja viib suurde anumasse, mis on juba samasugust liiva täis. Selle alumisest otsast viib välja poolikust bambusest renn, millest hakkab voolama hästi soolast liiva poolt filtreeritud vett. Kogu see liiva-soola segu on kuum ja sinna lisab ta vahepeal siis uuesti rennidest välja voolanud soolast vett, et see aina soolasemaks läheb. Anumad, millesse soolvesi jookseb, on tahutud suurtest kookospalmi tüvedest. Ja kui siis soolvesi on piisavalt soolane, siis tõstab ta väikse koguse õues asuvasse bambusrenni, et päike kogu vee ära aurutaks ja järgi jääks vaid puhas valge sool.
Traditsiooniline soolaputka
Merevee järel
Soolapeenar

Kookospalmist tehtud soolveetünnid
Sool küpseb

Valmis sool

Õhtul käisime veel Havana Baris väljas, kõige suurem tantsulõvi oli Emmy, kes oleks väsimatult tantsu vuhkinud, kui keegi temaga sammu oleks jüudnud pidada. Väga lahe bänd mängis Ladina-Ameerika muusikat ja tantsupõrandal käis hull salsa ja bachata.

Galungan ja Kuningan 


Meil on siin nüüd suured pühad tulemas. Eks ma teen reportaaži hiljem, aga pühade taga olev story on nii lahe, et jagan seda juba praegu. Nimelt on kolmapäeval Galungan ja kohalikud usuvad, et siis saabuvad kõik jumalad ja esivanemate vaimud maa peale, et siin 10 päeva koos meiega olla. Kas pole lahe? No ja see tähendab, et Galungani ajal on suured pidustused jumalate tervitamiseks ja siis 10 päeva pärast on Kuningan, kui on suured pidustused, et neile head-aega öelda.

Lõpetuseks mõned pildid veel, mis kuhugi otseselt ei sobinud, aga mida jagamata ka ei raatsi jätta :)

Ekipaaž 1 - Mann, Emmy ja Henri
Mann ja mango-passioni mahl
Preilid oma lektüüriga!

Tuhat tervitust teile!