neljapäev, 6. veebruar 2014

Araabia



Mõte sel aastal hoopis Araabiasse sooja päikest otsima minna tuli täiesti ootamatult. Olime just ühel ööl pikemalt pead murdnud Henriga selle üle, kuhu poole suund võtta, kui kauaks, mismoodi jne. Ja seda ilma suurema tulemuseta. Ühel ilusal päeval sattusin mingitel muudel põhjustel ühe reisifirma kodulehele ja mõtlesin, et kui ma juba seal niikuinii olen, siis vaatan ka nende pakutavad uudised ära. Esimene uudis oli selle kohta, et Air Baltic alustab otselende Riiast Abu Dhabisse. Kiire pilk lennuhindadele ja mõte hakkas idanema, sest mõne aja eest oli just Abu Dhabisse kolinud minu tädipoeg oma perega, kellele ma otsekohe kirjutasin ja kes kohe meid lahkelt külla kutsus. Peagi olidki piletid ostetud ja plaan küps.



Olgu öeldud, et AÜE-sse (Araabia Ühendemiraadid) reisimine pole päris selline „ostan pileti ja lendan“ variant. Tuleb taotleda viisat, mis võtab esiteks aega ja mida ei saa otse ise kuskilt taotleda. Viisat tuleb taotleda reisifirma kaudu (nüüd saab seda teha ka otse AirBalticu kaudu, nagu ma nende kodulehelt nägin) ja reisifirma tahab viisat teha enamasti vaid siis, kui nende kaudu ka hotell broneerida. Ilma hotellibroneeringuta tehakse ka, aga üldjuhul kaks korda kallimalt. No nt ilma bronnita 150 eur ja bronniga 75eur. Päris krõbe viisahind tuleb mõlemat pidi terve pere kohta. Aga mis teha, ilma viisata ei saa ka kuidagi. Siinkohal pean tänama UpTravelit, kust saime viisad ja väga hea hotellidiili superhotelli Atlantis The Palm, aga sellest juba hiljem. Lisaks viisale on tarvis ARKist osta endale rahvusvahelised autojuhiload, kui on plaanis auto rentida. Meil igatahes selline plaan oli ja pean ütlema, et kui pole vaid plaan Dubai kesklinnas tiirutada ja hotellirannas peesitada, siis läheb autot kindlasti vaja. Pluss, väga head navi, pluss kaardilugejat J.



Lend Riiast Abu Dhabisse läks mugavalt öö hakul ja lennuk oli eriti mugavalt tühi. Nii et saime mõnusalt igaühele ühe 3-se pingirea magamiseks ja 6 tundi lendu lendas kui linnutiivul. Olin AirBalticust pileteid ostes täiesti lummatud pikast mitmekülgsest lennukitoidumenüüst, millest valiku saime teha ja tellisime kohalejõudmise ajaks endale hommikusöögi ning tagasitulekuks igaüks oma isu järgi lõuna. Hommikul ärgates tuli välja, et lennukis ei tea keegi meie hommikusöökidest mitte midagi ja ega neil meieni jõudmise ajaks enam midagi asemele ka pakkuda polnud. Pean ütlema, et ega isu ka kl 6 hommikul polnud, aga seda AirBaltic muidugi ei teadnud.

Sõbrad olid meile juba terve nädala rääkinud, et Abu Dhabis on erakordselt külm. Seega panin lennukist väljumise ajaks Emilyle mütsi pähe ja endalegi teksatagi selga, aga pärast Eesti talve oli ilm, mis meid vastu võttis küll kõike muud kui külm. Suvi!!! Astusime lumivalgesse puhtusest läikivasse terminali ja asusime formaalsustega tegelema. Kohe sai selgeks, et valgetes rüüdes ametimehed mulle tere ei ütle ja küsimustele ei vasta. Asusin kohe heaga Henrile sappa nagu kohalikud mustades abayades naised oma meeste selja taga on ja kõik läks ludinal. Silma skänneerimine, passikontroll, pagas ja lennujaamast välja, kus ootas meid juba tädipojanaine Kaire ja valge Nissan Tiida, millest sai meie truu hobune järgnevaks kaheks nädalaks. Kuna see on meile juba ammu teada, et autorendifirmad on turvatoolide rentimisel täielikud röövlid, siis otsisin netist Abu Dhabi expat´ide müügiplatsi ja palusin Kairel mulle sealt üks kasutatud turvatool muretseda, mida ta ka lahkelt tegi. Nii läks turvatool kaheks nädalaks meile maksma kõigest 10 eurot.

Vaade Wipside koduaknast

Kuigi olime esialgu üsna kindlad, et võiksime otsemaid maad avastama minna, siis koju jõudnud, ahhetanud 34-ndalt korruselt Abu Dhabi peale avaneva vaate üle ja ühe värske puuviljasalati ära söönuna, võttis uni võimust. Paari tunni pärast oli uudishimu kord võimust võtta ja peale Manni esimest kohustuslikku hüpet jääkülma basseini sõitsime linnaga tutvuma. Käisime kohalikku kultuuri tutvustavas Heritage Village´s, vaatasime üle hiiglasliku lipu, mis veel mõne aja eest oli maailma suurim, sõitsime Marina Malli tipus asuvasse kohvikusse, et Abu Dhabile ülevalt vaadata ja ostsime endale kohaliku mobiilikaardi, et kasutada Roameri nimelist teenust, mis võimaldab odavamalt omaenda numbrit kasutades välismaal kõnesid teha ja vastu võtta. See kõik tehtud, võtsime ka Rauli pardale ja läksime kuulsasse Lebanese Flower nimelisse söögikohta Liibanoni hõrgutisi nautima. Hummus, labneh toorjuust küüslauguga, fattoush ja tabbouleh, kõik imehea. Juurde Liibanoni lameleib, kurk, marineeritud tšillid, oliivid... Grillitud mereannitaldrik oli see-eest keskpärane, lihtsalt grillitud ja maitsestamata.


Uus hommik viis meid Abu Dhabi kalaturule, kus meile vaatasid vastu igas värvitoonis värsked kalad, sinised krabid, eri suuruses krevetid, kalmaarid. Kammkarpe ja kaheksajalgu ei olnud, ju pole need sealkandis esindatud. Ostsime koju kaasa ühe punase riffahvena ja kohapeal söömiseks kotitäie krevette. Müüja andis blondi Manni nägemise rõõmust veel 5 tükki kauba peale. Nurgataguses grilliurkas pistsid India härrased meie krevetid peale puhastamist tainasse ja seejärel keevasse õlisse, puistasid peale veidi vürtse, andsid kaasa poolikuid laime ja piknik autokapotil võiski alata. Tagasiteel tabasin järsku ära, et suures kalaturuelevuses olin unustanud kalamüüjal lasta oma riffahven ära puhastada ja rookida. Oi kuidas see mind närvi ajas. Ja veel rohkem ajas see mind närvi õhtul, kui suured soomused mööda kööki laiali lendasid ja tegelikult kogu asi ikka kehvasti tehtud sai. Aga kala maitset see ei mõjutanud ja taipäraselt laimi, koriandri, galangali ja sidrunheinaga täidetud hjukala tuli välja maitsev. Peale kalaturgu käisime veel kesklinnas asuvas Central Marketi nime kandvas kaubanduskeskuses, mis on väga lahedalt kujundatud, üleni tumeda puidu ja nikerdustega kaetud, idamaise turu stiilis. Hea meelega oleksin sealt koju tulnud Kašmiirist pärit siidivaibaga, aga üle maailma nende vaipade hindasid vaadanuna tundub, et selle vaiba järgi tuleb päriselt Kašmiiri minna. Nii et seekord piirdusin nagu tavaliselt siidivaipade silitamise ja imetlemisega. Central Marketil võtsin veelkord mõned Liibanoni palad, aga seekord oli tegu pettumusega – nii falafelid kui köögiviljad olid lihtsalt õlisse uputatud ja täiesti maitsestamata.


Õhtuks oli meil plaanis üks väga lahe ja eriline ettevõtmine. Nimelt on iga teisipäeva õhtul kohalik Abu Dhabi vormelirada avatud tervisesportlastele jooksmiseks ja rattasõiduks. Lisaks laenutatakse väikse tasu eest igat sorti ja mõõtu jalgrattaid – maanteerattad, maastikurattad, linnarattad, lasterattad, abiratastega rattad, lapseistmega ja isegi pärakäruga rattaid. Laenutasime siis igaühele ühe ja tegime kohe kaks 5km pikkust ringi. Muusika mängis, Viceroy vaalakujuline hotell vahetas värve, joogipunktides sai vett ja meeleolu oli igati mõnus. Emily meelest oli ka kõik vist igati mõnus, sest tema tegi teise ringi kaasa tagaistmel magades. Ahjaa, teel Yas saarel asuvale vormelirajale möödusime ka kahest lahedast ehitisest ja nende poolest on AÜE ju eriti tuntud. Nimelt „ananassimajadest“, mis on siis kaks ananassi meenutavat tormi, mida katavad nö soomused, mis selles küljel, kus parasjagu päike väljas on, sulguvad. Ja ümmargust tabletti meenutavast hoonest, millist pole samuti varem kunagi näinud. Vaalakujulisest Viceroyst rääkimata.


Kolmapäeva hommikul oli taevas täiesti sinine ja moodustas imelise tausta säravvalgele Sheik Zayedi mošeele, mille külastuse järgmiseks ette võtsime. Tegemist on maailma suuruselt kolmanda mošeega ja tuleb tunnistada, et kui ma varem leidsin, et Kuala Lumpuri rahvusmošee on ilus, siis nüüd nihkus see üksjagu kaugemale iluskaalal ja Abu Dhabi oma tuli suure edumaaga asemele. Isegi Mann ütles kohale jõudnuna, et see on nagu imedemaa. Minu pikk kleit oli igati ontlik, välja arvata see, et õlad olid katmata ja nende katmiseks anti mulle poolpikk abaya. Mann oleks ka endale ühte pulli pärast tahtnud, aga mošee keldris hõlste jagav mutt käratas tõsise näoga „NO!!!“. Selles suhtes meeldis mulle Malaisia rohkem, et inimesed olid ikka rõõmsameelsed. Mannile anti tookord mošees küll pulli pärast rätik pähe. Henri riided olid ka ok, ainult lühikesi pükse kästi pisut allapoole sikutada, et põlved ikka päris kaetud oleksid. Aga ok, Mann sai salli pähe ja asusime siis uhket ehitist imetlema. Üks uksehoidja tegi heal meelel Manniga pilti koos ja kui mingid turistidest noormehed selle peale samuti uksehoidjaga pildile tahtsid jääda, ütles too, et ei saa, see on ainult lastele J. Suures saalis olevad lühtrid olid midagi täiesti enneolematut.


Samal päeval peale mõningast peesitamist basseini ääres (sõprade tornelamu juurde kuulub ka mitmeid ilusaid basseine koos pideva vetelpäästevalvega, kes annavad ka esmaabi. Emily varvas jäi toolijala alla, kohe toodi külmakott selle peale ja kriimustus sai samuti kiirelt puhastatud) käisime sel päeval veel ühte uskumatut ehitist vaatamas. Nimelt Abu Dhabi 7-tärni hotelliks nimetatud Emirates Palace hotelli. See on tegelikult riigi oma (või siis noh, šeigi oma, nagu kõik seal riigis kipub olema) ja lisaks hotelliteenusele toimib see ülekullatud hiigelehitis ka kultuuriürituste keskusena. See on seni kalliduselt teine hotell maailmas (esimene asub Singapuris). Meie läksime sinna uudistama ja kullakohvi ning kaameliburgerit sööma. Et luksus ikka iga kandi pealt paistaks, siis oli kulda raputatud isegi burgeri kõrvale käivate kartulikroketite peale ja samuti makroonidele. Kohvi pind oli aga lausa paksult kullapuru täis nii et meil õnnestus lausa kullavuntsid saada endale seda juues. Kohv oli ise ülimalt hea, teenindus allapoole arvestust, kui arvestada, millises peenes kohas me viibisime. Üldiselt oligi nii, et Abu Dhabis oli peentes kohtades teenindus kehvapoolne, Dubais aga vastas teenindus peenuse astmele. Kaameliburger oli Henri meelest maitsev. Mulle, kui kitse- ja lambaliha mitte armastavale inimesele see ei maitsenud, aga see ei olnud burgeri viga. Makroonide kohta võis isegi Mann öelda, et need on ok, aga Luksemburgis Ladurée omad olid paremad, aga ega neil viga ka polnud. Ajaviiteks võis hotellis asuvast kulla ATM-st sobivas suuruses kullatükke osta või siis näiteks selliseid kaunistatud jaanalinnumune suveniiriks soetada, nagu pildil näha. Lennukiajairjast lugesin, et ühest kõige kaugemast tiivast teise kõndimiseks peab selles hotellis läbima tervelt 1km. Kusjuures, selle lossi kõrvale kerkib teine, minu meelest veelgi suurem ehitis ja seekord on tegu presidendi paleega.


Emirates Palace

kullakohv

kaameliburger

Ahjaa, mõned kõrvalmärkused, mis mulle meenusid. Esiteks, AÜE on teadagi alkoholivaenulik, v.a hotellid. Mida ma aga varem ei teadnud, oli see, et alkoholipoed on täiesti olemas ja kohapeal elavad välismaalased saavad endale alkoholiostmise litsentsi koos limiidiga, mis pidi äärmiselt suur olema. Ka ilma litsentsita pidi sealt poest märjukest saama, aga nö omal riisikol, sest kui vahele jääd, tuleb sellest suurem jama. Ja veel, kõik kohad, ka linnatänavad, on täis kiiruse mõõtmise radareid. Nii et ka rendiautoga saad kiirust ületades pidevalt trahvi ja need edastatakse otse rendifirmale, kes need omakorda ilusti Su krediitkaardilt maha võtab. Meie trahvide summa ja arv pole veel meieni jõudnud, hoiame hinge kinni ja loodame, et pärast paari sähvatust, mille linnas ära saime, meie ettevaatlikkus end ära tasus.

Puhkepaus Abu Dhabi moodi

Kuigi basseini ääres oli igati mõnus peesitada, siis veetsime ühe päeva siiski ka mere ääres. Kuna kohalike meelest oli käimas külm talv, siis rannaelu just täiel rinnal ei keenud. Kuna avalikes randades ei ole lamamistoole, siis käisime promenaadi (Corniche) äärses tasulises rannas, mis oli tegelikult mõttetult kallis – ca 5 euri lamamistool + kamba peale 5 euri sissepääs. Ilm oli päris tuuline, nii et vette just ülearu ei kutsuund. Aga iseenesest oli väga lahe rand erksinise veega, ühel pool Lulu palmisaar, teisel kõrgumas pilvelõhkujad. Vahepeal läks kõht tühjaks ja mõtlesime kesklinnas jalutades mõne toidukoha leida. Jalutamise käigus selgus, et see linntõepoolest pole jalakäiatele mõeldud (v.a seesama promenaad ehk Corniche). Aga ühe imepisikese koha leidsime, mis oli rahvast täis ja pakkus India Kerala piirkonna toite. Laud sai looka tellitud, joogid juurde ja arve kokku 5 eurot :). Edasi läksime jällekord Abu Dhabile ülalt alla vaatama ja seekord Etihad towersi 300m kõrgusel asuvasse kohvikusse. Üks asi, mis meile igal pool peenemates kohtades nalja pakkus, oli valet parking. Ehk siis see filmidest tuttav viis sõita paraadukse ette, ulatada autovõtmed uksepoisile ja ise minema purjetada. Nalja pakkus see meile ennekõike seetõttu, et meie väike valge Nissan Tiida erines pisut enamusest teistest ette sõitnud autodest – Porchedest, Ferraridest jne. Samas teenindati meid sellele vaatamata igati hästi ja teenus on iseenesest igati mugav. Etihadi 300m kohvikus käib asi nii, et ostad 75 dirhamise pileti (see on ca 15 eur) ja pärast saad üleval sellest 50 dirhamit kasutada ostude eest tasumiseks. Igati mõistlik süsteem, ma leian. Vaated olid jällegi lahedad ja Etihadis asuv Jumeirah hotell nägi ausaltöeldes palju ägedam välja, kui 7-tärnine Emirates Palace oma ülepakutud kullasäras.


Etihad Towers
lõunalaualäbu Kerala moodi
vaade Etihad Toweri kohvikust Emirates Palace´le
Etihadi 300m kõrgusel asuv kohvik
Manni tehtud pilt teenindajast

Reede ja laupäev on AÜE-s nädalavahetus. Ääretult kummaline on mõelda, et keegi käib pühapäeviti tööl. Paljude töötajate töönädal on AÜEs aga lausa 6-päevane, nii et ainus vaba päev on laupäev. Vaba päeva puhul plaanisime minna vaatama kaamelite võiduajamist, mis iga reede ennelõunal Abu Dhabi lähistel aset leiab. Süsteem on selline, et kaamelid on kõik ääristatud raja alguses ja rada ääristab lai asfalttee, millele on kogunenud pealtvaatajad oma autodega. Iga kaameli seljas on robot-piits, mis teda edasi jooksma piitsutab ja kõik autod kimavad kaamelitega kaasa. Täielik sürr. Aga seda sürri meil kahjuks näha ei õnnestunud, sest mingil arusaamatul põhjusel jäi tagaajamine sel nädalal just ära. Sellest polnud aga midagi, sest kõigepealt kolasime niisama sealkandis ringi, kus tagaajamine aset pidi leidma ja leidsime teeäärest ühe karjuse koos mitmekümne edeva kaameliga, kes tahtsid pildile jääda. Ja siis leidsime ühe kergelt mahajäetud šeigi villa, mida ümbritses metsikuks läinud park, kõrged aiad ja mille juurde viisid pikad kunagi valgustatud teed. Villat ennast ei õnnestunudki meil näha, sest vaatamata maja tühjusele valvati seda endiselt sõjaväe poolt ja automaatidega. Automaadimees oskas meile prantsuse keeles kinnitada, et sisse ei saa, aga maja on tõepoolest tühi. Väga põnev oli ja hirmsasti oleks rohkem kolada tahtnud. Sissesõiduteelt uuesti välja pöörates avastasime, et meil oli kahe silma vahele jäänud silt keeluga siseseda.


Kuna päev oli veel noor ja Raulil oli uhke Harley nädalavahetuseks võetud, siis võtsime suuna hoopis Liwa poole, kus näeb tõelist ilusat kõrbe koos helelillade varjude ja liivaluidetega. See oli minu jaoks üllatus, et enamus maast ei ole kaetud mitte ilusa liivakõrbega, vaid mingi lageda tühermaaga. Nii et kui on soovi kõrbe ilu imetleda, tuleb mitu tundi autoga sõita. Sõit ise on üksluine, aga teed on vähemalt suurpärased. Kõrb oli pärastlõunapäikeses tõesti ilus ja lõunatama jäime uhkesse keset kõrbe püstitatud hotelli Tilal Liwa. Nagu arvata võib, siis pikkade vahemaade autoga läbimine ei valmista rahakotile AÜEs mingeid raskuseid – paagitäis bentsu maksis ca 15eur.


Viimase päeva enne Dubaisse sõitu veetsime basseini ääres logeledes, õhtul käisime vaid uut Galleria ostukeskust Maryah saarel vaatamas. Külastasime datlitele spetsialiseerunud Bateel poekest, kus pakutakse kümneid sorte datleid, heledaid, tumedaid, magusamaid, vähem magusamaid, täidetud ja kaetud. Lisaks gurmeetooteid ja näiteks datlivahuveini (alkoholita), mille prooviks ka koju viisime. Datlid on minu jaoks alati liiga magusad ja pean tunnistama, et maitsnud Bateeli kõige vähem magusat datlit, on see endiselt nii. Galleriast rääkides meenub veel mulle üks asi, mida ma ei jõua ära imestada. See on AÜE puhtus ja eriti just avalike käimlate laitmatu puhtus. Galleria tualetid olid näiteks nagu 5-tärni hotellis – koristaja vuhkis non-stop puhastada, seebile lisaks oli kasutada ka kätekreem, väiksed käterätid ilusti kokku rullitult laitmatus kuhjas. Lastega reisida on sellisesse kohta lausa lust.

datlivalik

Ja jõudiski kätte aeg sõbrad mõneks ajaks rahule jätta ja Dubaid uudistama sõita. Kaire oli meid üksjagu hirmutanud, et Dubais on targem metrooga liikuda, sest liiklus on ebameeldivalt tihe ja teedesüsteem jabur. Lugesin kuskilt, et kesklinna lähedal asuvate Al Satwa ja Al Dhiyafa tänavate kandis on hulk väikseid erinevatele köökidele pühendatud nö odavaid tänavarestorane või urkaid, kuidas neid nimetadagi. Need on alati huvitavad minu meelest. Ja tõepoolest, enamasti oli tegu India köökidega, aga kindlasti leidus seal ka palju muud. Valisime välja eelkõige Pakistani, aga ka India ja Hiina toite pakkuva Ravi restorani , mis kindlasti ei ole urgas, aga on soodne ja selle kandi vanim restoran. Ära võlus meid restorani nurga taga grillil valmiv kana tikka, mis lõhnas pagana isuäratavalt ja maitses oivaliselt, nagu hiljem selgus. Samas sai ka jube head lamba handit, vürtsist spinati ja kartulihautist, värskeid naan leibasid vürtsise kastmega jne. Nii et kel sinnakanti asja, siis soovitan soojalt. Natuke näeb Ravi restorani isegi siin Meet Dubai YouTube videolt.



Kana tikka valmimas

Edasi plaanisime end parkida oma esimesse hotelli, City Premiere korterhotelli üsna Burj Khalifa lähedal Business Bay piirkonnas. Sõitsime ilusti gps-i abil kohale ja seisime autoga praktiliselt juba maja kõrval, kui tegime viimase pöörde valesti ja asusime uuesti 8km ringi tegema, et samasse kohta tagasi jõuda. Vaat see oligi Dubai liikluse kõige nõmedam külg, kui õigest teeotsast mööda sõidad, siis ikka täiega. Hotell oli muidu igati kobe, ainult koristamise kvaliteet ei vastanud hinnale. Õhtu veetsime Dubai Mall kaubanduskeskuses kaupa uudistades, aga ka meelt lahutades. Nimelt on AÜE suurtesse kaubanduskeskustesse kõigisse tehtud ka nö tõmbenumbreid. Nt Dubai Mallis on hiiglaslik akvaarium ja vihmametsa kohvik, mis näebki välja nagu vihmamets koos suurte liikuvate ja häälitsevate loomakujudega. Vahepeal tuleb öö ja taevasse tulevad tähed, siis hakkab äike müristama ja elevandid huilgama jne. Lastel jälle lõbu laialt.
Järgmiseks hommikuks olime endale broneerinud Burj Khalifa ehk seni maailma kõrgeima hoone otsa sõidu. Seda tasub ette broneerida, sest siis on hind soodsam ja kohapealt ei pruugi pileteid saadagi olla. Hotellist küsisime, kas minna takso või metrooga. Nemad ütlesid, et muidugi metrooga, see on järgmises peatuses ja sinna on 3 minutit sõita ainult. Mida meile aga ei öeldud oli see, et metroopeatusest liftiukseni on oma kilomeeter edasi-tagasi kihutamist mööda kaubanduskeskust. Punkt kl 12 olime kohal, nagu piletil kirjas. Üsna hingetuna küll, tuleb tunnistada. Seda enam ajas marru, kui me Khalifa otsast alla vaadates nägime, et meie hotellini oli hoone jalamilt linnulennult vast paarsada meetrit J.


Vaade Burj Kalifalt alla

vaated Kalifalt, viimasel pildid keskmine torn on meie hotell

Juba kella kolmeks olime enda jaoks teinud veel ühe broneeringu. Meil oli nimelt soov näha kuulsat purjekujulist merele ehitatud Dubai 7-tärni hotelli Burj Al Arabi ja selleks peab sinna asja olema. Kuna lastega ülemistel korrustel asuvatesse baaridesse ei lasta, siis valisime võimaluse nautida pealelõunast teed hotelli 2. Korruse restoranis Sahn Eddar. Hotell on jällegi pisut kullaga liialdatult kujundatud, vähemalt läbi põhjamaiste silmade vaadates. Aga fuajeed kaunistab hiiglaslik kosk-purskkaev, maast laeni ulatuvad akvaariumid ja teisel korusel on purskkaev, mis moodustab veest kujundeid ja vahepeal suure pauguga kõrgele kõrgele vett viskab ja kõrvalseisjaid pisut märjaks teeb. Sahn Eddar ostutus mõnusaks lounge´ks, kus pärastlõunase tee ajal mängis osav harfimängija. Sattusime hiljem temaga koos tualetis käsi kreemitama ja ta ütles, et ta lihtsalt ei saa mainimata jätta, et Mannil on imeilus kleit ja et tema meelest peaks igal naisterahval olema üks täpiline kleit J. Väike teejoomine osutus 6-käiguliseks söömaajaks, mille viimane käik vaid väevõimuga sisse läks. Sissejuhatuseks toodi Emilyle karvane kilpkonn kingiks ja meile valati välja alkoholita datli vahuvein. Tellisime kohvid ja värsked mahlad ja pillerkaar võis alata. Sissejuhatuseks ilus väike koogike värskete marjadega. Lihtne, aga hea, maasikad maitsesid magusalt nagu vanasti vanaema aias. Seejärel saabus lauale valik väikseid võileibu – kalmaaritindiga mustaks värvitud tainaga triibuliseks küpsetatud pätsikesed tuunikalatäidisega, lihtsad kurgisaiad, Liibanoni lameleiva sisse mässitud kanatükid veidi vürtsise kastmega, tumedal leival lõhetartar musta kalamarjaga ja veiselihaleib rukolaga. Kõik tõeliselt maitsev ja mahlane. Nüüd saabus lauale pokaal külma litšisorbee ja suhkrustatud roosiõielehega. Siis oli aeg käiguks, mille nimi oli chefs carvings, mis minu kõrvale kõlab kangesti nii, nagu peakokast oleks lõike võetud. Tegelikult see nii muidugi polnud ja taldrikul oli suussulav veiselihaviil kastme, trühvlise kartulipudru ja rohelise saiapuruga. Sellist käiku poleks tee juurde küll osanud oodata, aga ära ka ei öelnud. Edasi saabus torn värskete skoone-pätsikestega, kõrvale brittide paks vahukoor ehk clotted cream, kohapeal valmistatud imeline grenadillimoos, maasikamoos ja apelsinimarmelaad. Vahepeal toodi lauale suur kauss friikate ja kananuggetsitega laste jaoks, aga oma laste kiituseks pean ütlema, et lauale see jäigi. Ja olimegi jõudnud lõpusirgele, jäänud vaid valik erinevaid prantsusepäraseid koogikesi, millest selleks hetkeks enam midagi isu ei tekitanud. Kõht oli lihtsalt nii meeletult täis. Aga vaarika makroonid proovisime siiski ära. Kuna tegu ole teejoomisega, siis tellisime veel kannuga chai masalat ja oolongit, mis olid mõlemad head. Võibolla isegi esmaklassilised, aga teede osas me väga suured asjatundjad pole. Teenindus oli laitmatu ja tõeliselt armas. Ettekandja käis vahepeal Emilyga mängimas ja talle mahla jootmas. Mõlema lapse jaoks toodi lõpetuseks kaasa väike karbike kohapeal valmistatud trühvlitega. Selle päeva lõpetasime Mall of Emirates nimelises ostukeskuses, mille tõmbenumbriks on suusanõlv. Aga selle poole meid kohe kuidagi ei kiskunud.


Järgmise hommiku olime enda peas broneerinud turgude külastamiseks. Ennekõike vürtsituru jaoks. Läksime sinna metrooga, aga tegelikult oli see halb mõte. Metroo sõitis aeglaselt ja parkimiskohti oli turgude juures ka rohkem kui küll. Tore oli see, et siin sai veidi näha nö vana Dubaid selle kitsaste tänavate ja madalate majadega. Suveniiriks sai kaasa ostetud üks kohalike meese punavalge pearätt selle peale käivate mustade rõngastega ja niisama mööda tänavaid kolatud. Läbi kõndisime ka kuulsalt kullaturult, aga see ei olnud muidu huvitav kui selles osas, milliseid jõledaid ehteid on kõige ilusa kõrval võimalik kullast valmistada. Umbes nagu suguharupealiku au-kaelakeed.

Palveaeg
Henri sulandub kohalikku ellu

Vürtsiturg oli just niisama põnev kui ma lootsin – hiiglaslike puntidena Iraani safranit ja kõikvõimalikke tuntud ja tundmatuid vürtse kogu maailmast. Tundmatud olid enamasti küll meditsiinilised või aroomi saamise eesmärgil kasutatavad. Sain ka hea õppetunni. Olid mingid huvitavad seemned, mis pidavat diabeetikutele head olema. Mina, selle asemel, et müüjalt veidi uurida, pistsin kohe paar tükki suhu ja asusin närima. Oi issand, see oli maailma kõige mõrum asi ja see veel omakorda kuubis. Olgu öelnud, et mul ei olnud kotis ei midagi süüa ega juua, et seda õudust kuidagi leevendada. Müüja küsis muigega, et no kuidas maitse on. Sel hetkel suutsin veel pobiseda, et on väga mõru, aga asi läks aina hullemaks. Päästjaks osutus kotis olev Emily puuviljapüree, mis pisut asja paremaks tegi ja mõne tunni möödudes ei tundnudki ma enam mõru maitset.
Ja oligi käes aeg premeerida end luksusliku ja lõbusa Atlantis the Palm hotelliga, mis asub kuulsa merre ehitatud palmikujulise saare tipus. Kohale jõudnud, andsime autopoisile oma autovõtmed ja pagasipoisile oma pagasi ja jalutasime hiiglaslikku fuajeesse, mille keskseks kunstiteoseks on 3000 klaastorust kokku pandud klasskulptuur. Kuna olime lastele mõeldes broneerinud Imperial Club toa, siis anti meile kohe kaasa ukrainlasest hotellipoiss, kes juhatas meid 12. Korrusele, Imperial Club külalistele mõelnud check-ini. Mis oli väga hea, sest suure hotelli tava check-inis oli sabatamas kümneid inimesi, meie aga olime oma adminnide juures uhkes üksinduses. Juhised antud, saime tuppa. Mis Sa hing veel tahta oskad – meravaade, rõdu, kaks laia voodit, lükandustega elutuppa avanev vann, üüratu vannituba, peened ESPA kreemi-šampoonid jne. Emilyle toodi voodi ja spetsiaalsed beebidele mõeldud pesuvahendid. Imperial Clubi põhiline võlu seisneb kahes ainult Imperial Clubi külastajatele avatud lounge´s, mis pakuvad päev läbi süüa-juua, ajalehti, I-Pad´e jne. Tegime kiired kohvid ja ampsud ja kihutasime Manni õhutusel veel viimaseid päiksekiiri basseini äärde püüdma. Tema, vana kala, tahtis muidugi ujuma minna. Ja ta oli selleks kellaajaks ka ainus inimene, kes veel vees tahtis olla. Nii juhtuski valjakas vaatepilt, kus Mann hulpis üksi suures sopilises basseinis ja iga künka otsas valvasid teda üksisilmi jälgivad vetelpäästjad.


Atlantise hotellis asub veel kaks tõmbenubrit. Üks neist on suur akvaarium. Akvaariumil on avalik pool, mis katab hotelli alumise korruse üüratusuurt seina. Ausaltöeldes annab see kõvasti juurde hotellis jalutamisele, kui kogu see sagiv elu Su kõrval on. Aga lisaks on veel erladi piletitega akvaarium, kus on peidus tõeliseid pärleid. Hotellielanike jaoks on ka see osa tasuta ja seal võib käia nii palju kui süda lustib. Ma polnud ise ka selliseid ägedaid elukaid varem näinud – erepunaseid suuri meduuse, suuri merihobusid, üks suur akvaarium oli täis kõige erksavärvilisemaid kalu, nii et silme eest võttis kirjuks jne. Kõige suurema kaifi sai kogu sellest mereelust vist aga Emily, kes muudkui seisis akvaariumi najal ja ütles: „oooo“ ja „oooo“. Nii et täielik kordaminek ja meelelahutus ka kõige pisematele. Akvaariumi juures sai nalja ka. Emily ja Mann olid kalu imetlemas ja sama tulid Sinna tegema ka seltskond Hiina naisi. Algul asusid nad kalu pildistama, aga siis avastasid vist midagi põnevamat ja kukkusid meie blondikestest pilte klõpsima J.
Teine atraktsioon, millega Atlantis võlub on üks maailma suurimatest veeparkidest, mis seal asub. Ja seda ootas Mann muidugi sellel reisil üldse kõige rohkem. Veepargiga on samuti nagu akvaariumiga, et hotellielanik võib kasvõi hommikust õhtuni seal vedeleda. Ma ei hakka isegi üritama sealseid atraktsioone sõnadesse panna, aga ulmesõite saab seal küll teha. Kõige hullem on Leap of faith (kaudses tõlkes vast hüpe tundmatusse vms), mis on põhimõtteliselt praktiliselt vabalangemine 27,5m kõrguselt ehk siis 9. korruse kõrguselt. Et põnevam oleks, siis läbib liutoru ka haiakvaariumi. Meist tegi selle läbi vaid hull Henri ja isegi tema ütles, et oli ikka päris hirmus küll.

Henri hüpe tundmatusse

Atlantise juures oli veel lahe see, et kuigi maja oli täis ja sellepärat hilist check-outi ei saanud, siis absoluutselt kõiki hotelli mõnusid võisid nautida check-outi päeva õhtuni kasvõi. Kaasa arvatud Imperial Club lounge´d söökide-jookidega. Ahjaa, üks lahe üllatus oli meile seoses Imperial Clubiga, nimelt oli seal iga päev kl 18-20 happy our ja sel ajal olid kõik alkohoolsed joogid ka tasuta. Õhtusööki sõime esimesel õhtul Aasia teemalises Saffron restoranis, kus oli mereandidele pühendatud buffet-õhtu. Täiesti uskumatu, et võid lihtsalt lõpmatuseni austreid, homaari ja sashimit süüa. Aga kahjuks on inimvõimetel piirid ja praegu tundub lausa kurb, et mulle mahtus kõige muu kõrval sisse vist vaid 3 austrit J. Teine õhtu leidsime, et buffet-stiilis söömine ei ole tervislik ja õhtustasime hoopis rannarestoranis Nasimi. Toit oli maitsev, aga atmosfäär lihtsalt võrratu. Soe suvine õhtu, meretuuleke, DJ laseb mussi ja elu on ilus. Üks hea asi jäi veel meelde, et kuna Atlantise territoorium on suur, siis saab seal ringi sõita ka selliste suuremat sorti golfiautodega, mis pidevalt ringi sibavad ja soovijaid punktist A punkti B viivad. Siis saab seal veel delfiinidega ujuda, aga kuigi ma oleks tahtnud seda teha, siis see ületas minu jaoks mõistliku hinna piiri. Imperial Club külalise soodushind oli vist 165 eur/in ja pealtvaatamine maksis ka vist oma 65 eur/in. Nii et see soov jäi tulevikku ootama. Lõpetuseks võin öelda, et kui AÜE ise on põnev vaadata ja reis oli superlahe, siis pidevalt tagasi sinna igatsema me kindlasti ei hakka (no näiteks nagu Taisse tahaks iga kell minna), välja arvatud Atlantis. Sinna läheks tõepoolest iga kell uuesti.


Neljapäeval pidime tagasi Abu Dhabisse sõitma, et reede hommikul lennukile saada. Enne plaanisime veel ühes kaubanduskeskuses käia. Mina nimelt olin kuskilt võtnud, et Dubais asub maailma suurim Mall of Arabia keskus. Panime aga selle oma navisse ja asusime sõitma. Mingil hetkel tundus väga imelik, et maailma suurim kaubakeskus peab olema 1km kaugusel aga meie oleme mingil kõrbevaheteel. Vastuse andis üks valvur, kes ütles, et jaa, siia tuleb selline Mall küll, aga see valmib vast kahe aasta pärast alles. Nii et jõudsime pisut vara J. Keskusest oli püsti pandud vaid hiiglaslik sõrestik keset kõrbe.

Varahommikul lennujaama minnes ütlesime Raulile ja Kairele, et ärga hakake vaba päeva hommikul end välja ajama, aga nemad ikka tulid meid saatma. Mis osutus elupäästjaks, sest me ei osanud ette näha, millise aeglusega oskavad kohalikud teenindada. Rendiauto äraandmiseks pidime sabatama üldjärjekorras koos auto saajatega. Siis pidime enne check ini läbima mingi eel-kotikontrolli ja siis saime endale check-inis tüdruku nimega Muna, kes oligi üks paras muna ja liigutas end teokiirusel. Ta ei uskunud, et meil on 2 äraantavat pagasit võimalik teha ja siis ta helistas kellelegi tulutult terve igaviku. Kui ma küsisin, et kas lennukis saaks ühe vaba koha jätta Emily jaoks, siis ta ütles silma pilgutamata, et „no madame, the plane is full“. Mis oli sulaselge vale, sest lennuk oli pooltühi nagu hiljem selgus. Passikontrollis läks veel kauem aega, valges hõlstis onu arvas vist, et Emily on terrorist, sest ta ei jõudnud Emily passi kuidagi piisavalt ära kontrollida. Aga lennukile me siiski jõudsime. AirBaltic oli seekord isegi meile söögid kaasa pannud. Kõigile ühe ja sama kana ja kartulid, mitte need, mille me nende pikast menüüst välja olime valinud. No vähemalt nälga ei jäänud J.

Reis oli igati äge, päikest saime parasjagu ja akud laetud. Suur aitäh Wipsidele!

esmaspäev, 9. detsember 2013

Esitleme uusi raamatuid, tule ka!

Kutsun Sind üheskoos Silja Luide ja kirjastusega Varrak neljapäeval, 12. detsembril, kl 16-17, Viru keskuse Rahva Raamatusse, kus toimub minu raamatu "Tervislikud ürdid ja vürtsid. Teekond põnevate maitsete maailma" ja särava toidublogija Silja uue raamatu "Lihtsad ahvatlused. Retseptid, millega võita südameid" esitlus. Silja raamatust saad täpsemalt lugeda siit. Vaata ka esitluse Facebooki lehele.


teisipäev, 3. detsember 2013

Tervislikud ürdid ja vürtsid. Teejuht põnevate maitsete maailma

Kallid sõbrad, meil on hiiglasuur heameel teada anda, et Umami (ehk siis mina kirjutaja ja Henri fotograafina) raamat "Tervislikud ürdid ja vürtsid. Teejuht põnevate maitsete maailma" (kirjastuselt Varrak) on ilmunud. Selles postituses saad võimaluse piiluda selle värvidest ja maitsetest tulvil 240 leheküljelise raamatu sisse ning saada väikse ülevaate sellest, mida põnevat seal peidus on!

tervislikud ürdid ja vürtsid 

Esialgu tundus sel aastal raamatu kirjutamise mõte pisut pöörase ettevõtmisena. Meile saabus ju Emily, lisaks kolisime Eestisse, Umami tahtis meie aega ja energiat jne. Aga nagu elus ikka, kes palju ette võtab, see palju jõuab ka. Siinkohal pean ma ütlema, et mina pidin küll mitmeid kordi pea kaotama mõeldes, kui palju veel teha on, aga Henri tõi mu maa peale tagasi, ütles, et hakkame aga otsast pihta ja küll kõik tehtud saab. Nagu tavaliselt, oli tal õigus. Aga miks me selle projekti ette võtsime siis...

Vürtside-ürtide maailm on ääretult põnev ja selles leidub alati midagi uut avastamiseks. Nagu te võibolla olete aru juba saanud, olen mina ise sellest kõigest täiesti vaimustuses. Ja seda ägedam oli võimalus panna maailma põnevad vürtsid-ürdid, nende kasulikud omadused, nendega seotud põnevad lood ja kasutamise nipid ühe ilusa raamatu kaante vahele koos ohtrate kirevate piltidega. Täpsemalt kirjeldamiseks väike väljavõte raamatu sissejuhatusest:

 "See raamat on sündinud armastusest toidu ja põnevate maitsete vastu. Mõeldud kõigile, kellele toit ei ole pelgalt kõhutäide, vaid võimalus kogeda midagi uut, saada elamusi ja teha head nii kehale kui vaimule. Siit leiad vürtse, ürte ja maitseid kogu maailmast, retsepte nende kasutamiseks toiduvalmistamisel ning ideid nende kasutamiseks muul otstarbel; saad teada vürtside-ürtide headest omadustest ja põnevatest lugudest, mis läbi ajaloo nende ümber on keerelnud. Valisin välja need maitsed, mis on kas minu lemmikud, eriti põnevad või hoopis erakordselt kasulikud. Ma ei hakanud süvenema meile väga tuntud maitseainetesse nagu küüslauk, till, petersell, köömned, loorber või sinepiseemned. Usun, et nende pruukimise kohta on igal eestlasel endal hulk häid ideid või kui veel ei ole, siis tasub neid kindlasti küsida oma emade-vanaemade käest."

Hiigelsuur aitäh Henrile, kelle fotod raamatule värvi lisavad, Varraku kollektiivile supermeeldiva koostöö eest ja muidugi Päivi Paltsile, kelle kujundus on minu meelest veel 100 korda ägedam, kui ma iial uneski oodata oleksin osanud. Iga peatükk lõpeb retseptiideega, mis pakub ühe võimaluse kõne all oleva ürdi-vürtsi kasutamiseks toiduvalmistamisel. Et te paremini aru saaks, kuidas raamatus asjad korraldatud on, lisan siia lambaläätse peatüki kõige täie ja ühe Jeemenist pärit dipikastme retseptiga!

 lambalääts

lambalääts

lambaläätse dipp hilbeh

Loodan väga, et naudite seda raamatut niisama palju, kui meie nautisime selle raamatu valmistamist! Kui soovid veel veidi raamatusse piiluda, siis siin Varraku kodulehel on see täiesti võimalik! :)

Umami blogis loosime kolmele lugejale trükisooja raamatu ka kingituseks välja. Kuidas osaleda, näed sealse postituse lõpust.

Vürtsikad jõulukuud teile, 
Juta

kolmapäev, 30. oktoober 2013

Siis kui meie Mann jälle Halloweeni pidas

Hei sõbrad. Täna on Halloween ja Eestis on see absoluutselt ebaoluline sündmus. Aga meie Mannile selle päeva tähistamine kohutavalt meeldib, nagu pidev lugeja eelmisest aastast võibolla ka mäletab. Eelmisel aastal Luxi sõpradega peetud Halloweeni peost saate lugeda siin.

Kohe peale eelmise aasta pidu hakkas Mann rääkima, et ta tahaks oma Eesti sõpradele ka sellise peo korraldada ja tahaks seekord vampiir olla. Mina ütlesin, et hea mõte, muidugi, muidugi ja lootsin muidugi ise tasahilju, et aasta on piisavalt pikk aeg, et ta selle idee unustaks. Aga Mann on meil järjekindel inimene ja tema juba ühte pidu ei unusta. Ja kui aus olla, siis tegelikult mulle täitsa meeldib temaga koos seda pidu korraldada, see on nagu tüütu ja äge korraga.

Seekord sai peopaigaks Manni tuba - seinad said kaetud ohtrate mustade ämblike ja nahkhiirtega ning oranžide paberist lõigatud kõrvitsatega. Ukse vahelt paistsid veel mustad luukere käed. Välja otsiti ka eelmise Halloweeni-aegne "koduloom" nimega Skely (tegu on ca 30cm pikkuse luukerega). Mina, nagu ikka, pidin hoolitsema hirmuäratava menüü eest. Seekord, tänu tegelane Emilyle, said kõik road sellised, mille sai pool petuga ja kiiresti valmis. Samas ma usun, et täpselt sama ägedad.

Menüüs oli:
* nõiajoogid - erinevat värvi ja erineva maitsega joogid klaaspudelites, millel olid peal sildid selle kohta, mis Sinuga juhtub, kui seda jood: "see ajab sind hallitama", "see teeb su kiilakaks" ja "see teeb punni käe peale". Mann leidis selle idee ühesti peoideede raamatust.
* kollaste küüntega sõrmed veres - ehk juustust "küüntega" sõrmeks lõigatud viinerid ketšupis (täielik hitt külaliste seas)
* punaste jalgadega ämblikud plahvatavate silmadega - ehk brownied kummikommi jalgade ja plaksuvast suhkrust silmadega
* nõia luuad - ehk kõrsikust sabaga rebimisjuustust luuad
* mustas kastmes porgandid - kastmeks meelepärane dipikaste loodusliku musta toiduvärviga
* halloweeni ufod - ehk nelgist silmadega mandariinid
Külalised panustasid veel omaltpoolt:
* veresooned - ehk pikad punased soolikakujulised kommid ja
* üks hirmuäratav junn - ehk üks väga maitsev Kirju koer.

Sai jälle igavesti vahva üritus, suur aitäh kõigile osalejatele! :)


vampiir
Vampiir omas elemendis
noiajoogid
Hirmsad nõiajoogid
must dipikaste
musta dipikastmega porgandid
mann ja robi
Esimene saabus üks hirmus monster
sormed veres
Kõigi koletiste lemmikuks osutusid sõrmed veres
luuad
nõidadele söötsime luudasid
laud
ämblikud, veresooned, sõrmed, ufod ja luuad ehk Halloweeni toidud 2013
kogu kamp
kogu hirmuäratav kamp + üks teemakohane ema :)


Mõnusat Halloweeni päeva teile, peate te siis seda või mitte! :)

esmaspäev, 21. oktoober 2013

Vahelduseks reisijuttu ehk reportaaž Itaaliast

Oktoobris võtsime terve perega ette ühe väikse "töö ja lõbu" reisi Itaaliasse. Tuleb tunnistada, et selle reisi "töö"-osa oli ka tegelikult puhas lõbu. Võibolla kogu reisi kõige suurem lõbugi. Aga kuna me kõik teame, kuidas pildid iseenda eest räägivad, siis asun pilte jagama.

DSC_1410-
Vaade Tenutast
Kõigepealt saigi ära tehtud "töö", ehk käisime külas Tenuta le Luci oliiviistanduses, kelle superhea oliiviõli me Umamis müüme. Hetkel ootame uue aasta õlisaaki ja selle saabumiseks kavatsen Umami blogis kogu sellest istanduses käimisest pikemalt kirjutada, aga mõned fotomeenutused siia ka siiski. Võõrustajateks istanduse meie hea sõber Luca, istanduse peremees Umberto ja perenaine (ühtlasi kõigi nende hõrgutiste meister) Marzia.

DSC_1407

DSC_1424

DSC_1388

DSC_1150
Marzia tehtud hõrgutised
DSC_1371

DSC_1333

DSC_1354
Peremees Umberto mängib Perlaga

DSC_1438

Kõhud kõikvõimalikest Itaalia hõrgutistest, iga käigu juurde serveeritud erinevatest veinidest, desserdi juurde lauda saabunud proseccost (mida muide Itaalias juuakse morsiklaasist, mitte pokaalist!) ja kohvi kõrvale serveeritud grappast täis, sõitsime edasi väiksesse Asolo nimelisse külakesse. Sinna sattusime puhtalt tänu sellele, et meile meeldib endale vahel killuke luksust lubada ja ööbida SLH keti hotellides ja kuna järgmisel päeval oli meil plaan külastada Veneetsiat ja kuna Asolo on Veneetsiale päris lähedal. Niisis, Asolo küla ja Albergo al Sole hotell otse keskväljaku ääres. Lihtsalt imearmas Itaalia linnake lummavate vaadetega ümbritsevatele oliivi- ja viinamarjasaludele. Toidust ei oska ma midagi rääkida, sest kui teised õhtusööki sõid, läks mul endiselt sisse vaid tassike teed ja üks cantucci küpsis :).

DSC_1619
Albergo al Sole asub otse Asolo keskväljakul
DSC_1616
külamehed lõunaks head-paremat serveerimas

DSC_1502
Albergos on isegi padjad päikselised
DSC_1558
Hommikusöögi vaade linnale ja kaugemale
DSC_1621

DSC_1599

DSC_1632

DSC_1629
Küpsed granaatõunad
DSC_1605
Vaade Asolo linnamüürilt
DSC_1554
Emily hotelli hommikusöögil ametis
DSC_1525
vaade hommikusöögilauast
DSC_1586

DSC_1635
siin käisime õhtusöögil, mina küll teed ja küpsist nosimas
DSC_1523
Hotelli hommikusöögilaud enne kui Emily ametisse asus
DSC_1626

DSC_1625

DSC_1622

DSC_1631

DSC_1638


Järgmisel päeval, peale imeilusat miljoni dollari vaatega hommikusööki hotellis (mille meie väike Emily kiirelt täielikuks kaoseks muutis laotades mu kohvi üle valge laudlina ja puristades juurde ohtralt oma puuviljapüree pritsmeid) liikusime edasi Veneetsiasse. Pean tunnistama, et minu jaoks on kõige lahedam vaadata Veneetsiat veebussiga suurel kanalil sõites. Väikestel rahvast tulvil tänavatel on ka ilus, aga need muutuvad pikapeale ühesugusteks, kõik maskimüüatest ääristatud. Kanalil on kogu see vee-elu, oma veepealsete busside, taksode, kaubapaatide, paadikraanade ja sildadega oma täies hiilguses näha.

Veneetsias on kombeks käia baarist baari ja süüa midagi hispaanlaste tapa taolist - pisikesi suupisteid, mida seal kutsutakse cicchetti [tšigetti]. Lemmikuks sai singi sisse keeratud marineeritud pipar, mis juba siin järgi tehtud ja külaliste poolt heaks kiidetud. Hotelliks Antico Panada, ei midagi erilist, aga otse Püha Markuse väljaku taga umbes kahe minu laiusel tänaval.

DSC_1660

DSC_1645

DSC_1710

DSC_1731

DSC_1733

DSC_1758

DSC_1794

DSC_1785

DSC_1783

DSC_1782

DSC_1760

DSC_1775

DSC_1751

DSC_1764

DSC_1742

DSC_1740

DSC_1737

DSC_1726

DSC_1646

DSC_1649

DSC_1685
Veneetsia ciccheti, meie lemmikud on need tšilliga singirullid
DSC_1657


Järgmisel hommikul sõitsime veel Lido di Jesolosse merd vaatama ja peale Veneetsiat avarust nautima. Lido oli esimene koht läänes, kuhu mu vanemad kunagi päris päikesereisile sõitsid. Mäletan seda väga hästi, ise olin alles varateismeline ja parajasti oli mingid suuremat sorti jalka võistlused olnud ja meie õega ütlesime vanematele, et toogu nad meile õige Roberto Baggio kaasa. Saime endale siis ühe peegli, millel oli Baggio foto peal :). Jesolos on ilus lai rand, armas kuurort, mille peatänavat ääristavad hiiglaslikud seedermännid. Praegu oli hooaeg muidugi läbi, aga sinna võiks täitsa päikest otsima minna kunagi!

Teel Lidosse otsisime kohta, kus lõunat süüa. Mingis suvalises külas märkasime söögikohta, mille ette oli pargitud kümneid ja kümneid kohalikke autosid. Uksest sisse piiludes avanes meile hiiglaslik söögisaal, mille pea igas lauas istusid rahulolevate nägudega sööjad. Võtsime meiegi istet. Henri tarkpea kiikas, mida kõrvallaudadel kõige enam tellitud on ja tellis sama. Neist valikutest saidki parimad palad. Rannakarbid ja südakarbid, mis maitsesid täiesti uskumatult hästi, ja erinevad praetud mereannid. Mina pean tunnistama, et minu polenta ja tursk jäi valgusaastate kaugusele maha neist. Mann sai ikka oma lemmikut - pastat oliiviõli ja parmesaniga. Ja grillitud köögivili on Itaalias alati priima!

DSC_1798
rannakarbid ja südakarbid
DSC_1805
itaalia grillitud köögiviljad, alati head
DSC_1817

DSC_1810

DSC_1824


Viimasel õhtul enne kojulendu ei viitsinud enam kuhugi minna. Küsisime kohalikelt soovitust ja läksime Bergamos oma hotelli lähedal asuvasse restorani Bacco Matto, mis osutus täielikuks elamuseks. Keset restorani oli üüratusuur lahtine grill, millest väljusid kõikvõimalikud lihad. Selle vastas oli mitu meetrit lauda, mis kaetud lugematute Itaalia juustudega. Süsteem oli väga lahe - täidad taldriku ükskõik kui suure koguse erinevate juustude ja lisanditega. Maksad 9 eurot. Kui järgi jätad, kaalutakse see ära ja selle ostad endale koju kaasa hinnaga 5 eurot. Väga mõistlik minu meelest. Itaalia juustudest saime tänu sellele kogemusele küll täieliku kaifi. Kui keegi Bergamosse satub, siis tasub sellesse restorani kindlasti minna.