esmaspäev, 19. november 2018

Kuldne sügis Ardennides

Veel enne kui loodus päris talveunne läheb, kasutasime juhust ja sõitsime kodust ca 1,5h tunnise autosõidu kaugusel asuvatesse Ardenni mägedesse matkama. Ilmaga poleks paremini vedada saanud, sest terve nädalavahetuse (tegu oli novembri esimeste päevadega) paistis päike ja taevas oli selge. Mis tähendas, et meile avanesid imelised vaated ümbritsevatele orgudele ja mägedele. Elasime Viesalmi nimelise küla külje alla. Viesalm on tuntud ühe legendi järgi. Nimelt olla kunagi ammu-ammu grupp kohalikke noormehi läinud metsa mustikaid otsima. Otsisid ja otsisid, aga pärast külma ja pikka talve mustikaid polnud. Lõpuks otsustasid noormehed koju minna, et mitte pimeda kätte jääda. Koduteel kohtasid nad Gustine Maka nimelist vanamoori, keda peeti macralle´iks. Niimoodi nimetavad valloonid nõida ja posijat. Gustine Makal oli kaasas korv, millest ta pakkus noormeestele juua ja mustikaid. Noormehed ei suutnud pakkumisest loobuda ja sõid nõiutud mustikad, mille tagajärjel nad ka ise macralle´deks muutusid. Selle legendi järgi peavad kohalikud igal aastal juulikuus mustikapidustusi ja macralle´de sabatit, kus kohalikud on nõidadeks maskeerunud ja peavad pimedas metsas peo maha. :) Metsades, kus meie käisime, olid samuti kõik mustikapõõsad täiesti tühjad ja Emily, olles kuulnud Gustine Maka lugu, oli täiesti veendunud, et Gustine Maka on kõik marjad meie eest ära korjanud :).

Vaade Viesalmi linnakesele
Esimesel hommikul peale hommikusööki panime soojalt riidesse ja seadsime sammud Viesalmi turismiinfosse plaaniga osta kohalike matkaradade kaart ja küsida nõu kõige ilusamate vaadete osas. Kaardi me saime ja soovituse ka. Sügisel on mõistlik turismiinfost enne matka läbi astuda juba seetõttu, et käimas on jahihooaeg ja kõik matkarajad ei ole igapäevaselt kasutatavad. Kus on sel päeval jaht, sinna ei tasu oma samme seada. Aga meie plaanide osas tuli välja, et kõige ilusamate vaadete jaoks tuleb ette võtta kõige raskem matkarada. Loogiline ka, selleks et kaugele näha, tuleb kõrgele ronida :). Asusime teele. Kuna me olime juba alustamise hetkeks mitu kilomeetrit kõndinud, siis alguses Emily proovis ikka õnne, küsis kukile ja ütles, et ei jõua, aga siis sai aru, et see ei vii teda kuhugi ja matkas vapralt edasi. Vahepeal läks matkarada üsna püstloodis, aga avanevad vaated olid pingutust väärt. Kui päike juba vaikselt loojuma hakkas ja meie juba laskumisel olime, siis tegime mini-pikniku ja koju jõudsime suisa pimedas. Päeva sportlik saavutus 15km ja 116 korruse jagu ronimist.























Et lapsed ei tunneks, et me neid piinamisele oleme toonud, siis katsetasime ööbimiseks sellist varianti nagu CenterParks. Centerparks on puhkekülade kett, mille külad asuvad erinevates looduskaunites kohtades Hollandis, Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal. Iga pere rendib endale majakese, kus on magamistoad, elutuba, köök, vannituba ja WC. Igas majas oli kamin. Majad olid mugavad ja soojad. Tuppa võib tellida hommikusöögi, sellisel juhul tuuakse värsked leivad ja saiakesed jm hommikul kl 9 kotiga välisukse lingi külge. Lisaks on igas puhkekülas restoranid, aga kuna me ei viitsinud igal hommikul vara kuhugi minna, siis tellisime endale hommikusöögi. Õnneks ainult kahele, sest me ei jõudnud sedagi ära süüa - singid, juustud, peekon, munad, saiad, jogurtid, puuviljad, saiakesed, kakao, tee, kohv. Kõik oli maitsev, ainult kohv oli lahustuv ja seda ei saa kohviks küll nimetada. Ostsime normaalse kohvi asemele, kohvimasinad, rösterid jm vajalik oli samuti majas olemas. Igas külas on ka veekeskus, mille kasutamine kuulub hinna sisse. Ausaltöeldes oli endalgi päris mõnus ümmarguseks matkatud jalgu õhtuti vees kosutamas käia. Lisaks toimub igas puhkekülas terve pikk rida muid tegevusi igale vanusele - maastikurataste laenutus, ATV-d, bowling, minigolf, tennis, mängudetoad, vibulaskmine, pallimängud jne jne.
Meie maja kõrval oli kohe ponide koppel. Teisel hommikul saigi siis Emily rõõmuks korraldatud poniga sõit. Emily sai endale imeilusa musta värvi pika lainelise sabaga poni nimega Poupette (nukuke). Emmy pandi poni selga, ratsmed anti Henrile ja saadeti meid metsa vahele jalutama. Väga äge minu meelest, tihtipeale on ju nii, et teed koplis ringi koos ponitalitajaga ja ongi kõik, aga Emmy sai täieliku kaifi sellest matkast.
Maria valis välja puude latvades kõrguva seiklusraja, kuhu mina talle seltsi pidin minema. Mann on neil radadel vana kala, aga minu jaoks oli see esimene sellelaadne kogemus. Tuleb tunnistada, et sissejuhatuseks väga ebamugav niimoodi maa ja taeva vahel ebakindlatel köitel võdiseda. Peale ühte eriti vastikut rada tunnistasin, et kui võimalik oleks, siis roniks praegu alla. Aga ei olnud võimalik. Seega jätkasin ja peagi harjusin ära ja tegelikult oli muidugi väga äge. Eriti need zipline´id, kus sai köie otsas lihtsalt puude latvade vahel edasi kihutada. Aga kui me alla tulime ja instruktor meile teisele ringile minekut pakkus, siis pidin siiski tunnistama, et parem mitte :). Ja hea oli, sest järgmisel päeval ei olnud minu kehas vist lihast, mis ei oleks valutanud. Mannil kui vanal sportlasel polnud muidugi häda midagi :).
Üks vahva asi oli veel - tasuta külastamiseks laste farm. Seal elasid suures sõpruses lambad, kitsed, kanad, kalkunid, kuked, valge paabulind, väiksed põrsad, hiiglaslikud küülikud, noor lehmavasikas... neid said siis seal paitamas ja imetlemas käia. Väga armas ettevõtmine. 


Mann üritab põrsaid paitada, põrsad on häbelikud

Emily Poupette


Head-aega kallistus Poupette´le

veel 1 kohalik atraktsioon
Teisel päeval pidime kõik tunnistama, et tuleb minna pisut väiksemale tiirule kui esimesel päeval. Võtsime pisut tagasihoidlikuma raja ette ja plaanisime nii, et lõpp-punktiks oleks Vielsalmi kesklinnas asuv Contes de Salme restoran. Selleks hetkeks olime me aru saanud, et Centerparksi restoranid ei ole mitte ainult kehvad, vaid ka ebamõistlikult kallid. Ja kuna Contes de Salme oli Googles väga kõrgelt hinnatud, siis plaanisime oma viimase õhtusöögi sinna. Õnneks helistasin ma ette, sest kujutage ette, täiesti tavalisel pühapäeval, kuskil väikses Viesalmi linnas, olid kõik lauad juba ära broneeritud. Meid päästis vaid see, et meie õhtusöögiplaanid olid väga varajased (jõudsime sinna juba kl 18) ja seega leiti meile siiski üks laud. Saime tõelise elamuse. Kohe täiesti üllataval kombel. Võtsime jahimehe suupistevaagna, mis koosnes siis erinevatest ulukilihahõrgutistest ja juurde sobivatest lisanditest. Henri sõi pearoaks hirveliha, mille vahele oli veel pikitud parti ja foie gras´d, kõrvale punase kapsa püree. Mina sõin merikuradit, mis oli Ardenni singi sisse keeratud. No tõesti võrratu. Ja sama hinnaga, mille eest oma puhkeküla restoranis oleks lihtsalt keskpärast toitu saanud. Soovitame soojalt sinnakanti sattujatele, aga broneerige kindlasti laud ette. Igatahes, teise päeva sportlik saavutus oli 13km ja 86 korruse jagu kõrguseid! :)
Esmaspäeva hommikul tervitas meid paks udu ja sombune sügis. Ja alles siis saime päriselt aru, milline kingitus oli kahe eelneva päeva päikseline ilm, sest sombuse ilmaga pole vaateid ollagi, kõik on udusse mattunud ja ühtlaselt hall. Igatahes jäime oma käiguga väga rahule. Järgmine kord võiks külastada sama keti Alpidesse ehitatud puhkeküla, usun, et see on veel vingem! :)







neljapäev, 18. oktoober 2018

Le week-end Prantsusmaal

Belgia on selles mõttes geniaalne koht, et võid kasvõi igal nädalavahetusel valida, kuhu suund võtta, et siis tunni või äärmisel juhul paari pärast olla kas Prantsusmaal, Hollandis, Saksamaal, Luksemburgis või lihtsalt mõnes ilusas Belgia paigas. Me oleme viimasel ajal teinud nii ja naa - käinud Hollandis austreid püüdmas (sellest kirjutasin siin Umami blogis), Henri sünna puhul Hollandis Michelini-restoranis Cucina del Mondo, Saksamaal ühes väikses nunnus linnakeses nimega Monschau lõunal, Belgiat pidi saab niikuinii ringi kolatud ja nüüd oli kord taas Prantsusmaa käes. Plaan sai alguse sellest, et tahtsime seni kuni ilm veel hea on, rohkem looduses olla. Hakkasin ajaviiteks lähedalasuvaid AirBnb majutusi läbi kammima ja sattusin sellise imelise maakodu peale. Kui ma pildid ära vaatasin ja lugesin, et sellest kodust on kirjutanud nii ajakiri Elle Decor kui Cote Ouest, siis oli asi otsustatud. Kutsusime kaasa head sõbrad, kellel on Emily vanused lapsed ja ühe Manni rumeenlasest sõbranna, et kõigil ikka põnev oleks ja panime plaani paika.

meie maja, muidugi hortensiatega

naabri lehmad
Meie suureks rõõmuks saabus oktoobris siia korralik vananaistesuvi. Mulle meeldib tegelikult rohkem inglise keelne väljend Indian summer, on ju ilusam? Seega oli meil keset oktoobrit 25 kraadi sooja ja lõõskav päike. Maja oli just täpselt niisama armas kui see piltidelt näis. Suure aiaga, kus sai korjata nii oma aia õunu kui küpseid Kreeka pähkleid. Lastele kuhjade viisi mänguasju, meile praksuv kamin ja suur terrass, teismelistele ohtralt ruumi, et seltskonnast vahepeal irduda :). Kuna Lottingheni külas pole tänavavalgustust, siis oli väga eksootiline Henriga öösel mööda külatänavaid jalutada pilkases pimeduses. Mulle ei meenunudki, millal viimati nii pimedas öösel jalutatud sai... üks selline tuli meelde 11 aasta tagant, kui käisime esimest korda Tais. Ööbisime Põhja-Tais džunglis ja käisime öösel jalutamas. Pärast tuli välja, et see ei olnud kõige targem tegu - kohalikud soovitasid taskulampidega öösel liikuda, sest maod armastavat end öösel sooja asfaldi peal soojendamas käia :). Seekord Prantsusmaal öisel jalutuskäigul sain ka ikka väikse ehmatuse osaliseks. Nimelt nägin silmanurgast ühel hetkel, et midagi väga suurt liigutab end tee kõrval. Lähemal uurimisel selgus, et tegu oli koplis jalutava suure valge hobusega :).


oma aia pähklid



Laupäeval peale hommikusööki võtsime suuna rannikule. Umbes pooletunnise sõidu kaugusel asuvad sellised laheda nimega kohad nagu Valge nina neem ja Halli nina neem. Seda Põhja-Prantsusmaa ranniku osa kutsutakse samuti ilusa nimega - Cote d´Opale ehk opaalrannik. Need nina-neemed näevad välja sarnased, nagu nende lähedal asuvad tuntumad kriidikivi paljandid - Denver Inglismaal ja Etretat Normandias. Denveri kõrged valged rannakaljud paistavad nina-neemedele ilusti ära. Meie valisime valge nina neeme, sest pildid sellest näisid mulle ilusamad. Lisaks leidsime ühe paraja pikkusega 6,5km pika matkaraja, mida meie juntsudega paras ette oli võtta. Kohale jõudes muudkui ahhetasime ainult, millised imelised vaated merele, ümbritsevatele orgudele, põldudele, küladele meid ümbritsesid. Tuul oli vägev. Ma ei liialda, kui mingil hetkel kartsin, et tuul meie pisemad mäest alla lükkab. Õnneks tuul vaibus pisut selleks ajaks, kui me piknikku pidama hakkasime. Teeäärtest sai noppida küpseid põldmarju ja astelpajupõõsad olid üleni oranžide marjadega kaetud. Jäime mõtlema, et kas kohalikud ei tea, et need maitsvad söödavad marjad on... see on samas kahtlane. Ja siis oli veel ohtralt ilusaid punaste marjadega madalaid põõsaid ja mustjate, mustikaid meenutavate marjadega, põõsaid. Nüüd pean endale maastikuarhitektina tuhka pähe raputama, sest neid ma ära ei tundnud. Pakuks, et need mustad võisid mingid türnpuud olla. Ehk siis neid me ei söönud :).
6,5km iseenesest pole just palju matkata, aga suure tuule ja suurte kõrgusevahede puhul on see paras katsumus isegi suurtele. Pärast oli tunne, nagu oleks saunas käinud. Lapsed pidasid samuti vapralt vastu. Ülejäänud päeva nautisime oma mõnusat maja, mängisime lauamängu (väga äge perekondlik mäng, nimi on JunkArt), tegime süüa, jõime veinid ja jututasime niisama.



matkasellid Henri ja Emmy


mis mari on?

Mann ja Alexandra

astelpajuväljad






suvi missugune!

paus enne viimast mäkketõusu



Kuna pühapäeval oli samuti imeline suveilm, siis ei raatsinud me veel koju sõita. Ümbrust uurides selgus, et meist 30 km kaugusel asub Montreuil sur Mer nimeline linnake, mille tegi kuulsaks Victor Hugo, kes paigutas osa oma Hüljatute tegevusest sinna linnakesse olles ise seal mitmeid suvesid veetnud. Naljakas on see, et "sur Mer" tähendab mere peal, aga linn asub tegelikult merest 12 km kaugusel. Lugesin, et tegelikult oligi see sisemaal asuv linnake ajalooliselt väga tähtis meresadam, sest laevad said sinna sõita mööda Canche jõge, mis tänaseks ainult kalapaate ja kanuusid läbi suudab lasta. Linn on lilli täis (prantslased annavad sellistele lillelistele linnadele märgistuse Ville fleurie ja siis vastavalt sellele, kui vägevalt lilleline linn on, mitu lille ehk tärni, Monteuil sur Mer on saanud maksimumi ehk neli lille :), tänavad on ääristatud ilusatest värvilistelt majadest, linna ühes nurgas on tsitadell ja linna ülemist osa ääristab vägev linnamüür, mille peal jalutades saab nautida imelisi vaateid ümbritsevatele orgudele. Oli kohe päris ilus, ekstra sellepärast kohale poleks mõtet sõita, aga kui juba sealkandis olime, siis võis ära käia küll. Istusime ka Montreuil lossis asuvas Relais & Chateaux keti hotelli õuekohviku, mis oli imeilus. Hinnad olid ka sellele imeilule vastavad, ehk siis selle tulemusena olid meie menüüs ainult kohvid ja teed :).








Emmy oma suure sõbra Alexandraga


Lisan siia veel mõned pildikesed väikestest väljasõitudest, mida siinkandis teinud oleme. Äkki on kellelegi kunagi kasuks, kui siiakanti asja on :)!

Dinant - eriti dramaatilise välimusega linnake Belgias, mille keskelt jookseb läbi Meuse jõgi. Kahjuks on lisaks välimusele dramaatiline ka selle ajalugu, sest siin leidis aset esimese maailmasõja ajal Dinanti lahing, milles oli ohtralt hukkunuid. Linna kohal kõrgel mäenõlval on tsitadell, kust avanevad vägevad vaated alla orgu.







Durbuy - täielik lemmik nunnu-linn Belgias. Durbuy reklaamib end kui Maailma väikseimat linna. Eriti armas on see jõulude ajal, kui kogu linnake särab jõulutuledes.


Le Clos de Recollets restoran - soovitame soojalt, aga laud tuleb kindlasti broneerida




minu vanemad käisid külas :)
Antwerpenis on ilus vanalinn ja säravad teemandid teemandiäride vaateakendel panevad isegi vääriskividest mitte palju pidaval inimesel silma särama :).



Brüssel ise ja oma koduümbrus on vahel veel kõige ilusamad (eriti kevadel, kui meie tänaval kirsipuud õitsevad)

Meie tänav kevadel


C´est moi! :) ja palju beseed 

Henri ema ja vanaema käisid ka külas


Henri sünnipäeval käisime Hollandis Heerlenis ühes ägedas Michelini restos nimega Cucina del Mondo söömas ja pärast kolasime natuke ringi Achenis, kus Henri väiksena jalgpalli mängis (ehk siis külastasime memory lane´i :) ja jõudsime otsaga imearmsasse Saksamaa linnakesse nimega Monschau.




Monschau


Ja eelmist talve saatsime koos vanade Luksemburgi sõpradega ära Ardenni mägedes. Vaadake, kui palju meid vahepeal juurde on tulnud :)



Rotterdam, Leuven, Luksemburg, Moseli jõgi... neid olen jaganud Instagramis nii enda kui Umami kontol, sest fotoaparaat on koju jäänud :).