esmaspäev, 4. august 2014

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

DSC_5764

Nagu juba pikemat aega näha on olnud, siis retsepte siia blogisse enam eriti lisandunud pole. Retsepte jagan nüüd Umami blogis, mõlemasse lihtsalt ei jõua. Aga maailmas avatud silmadega ringi rännata meeldib meile endiselt ja seega sedasorti jutte siia ikka on sattunud ja luban, et satub ka edaspidi. Seekordse loo eest pean tänama oma kallist õde, kelle perel valmis Saaremaal imearmas suvila ja kuhu me suvel soolaleivale ja suvitama olime kutsutud.

Minu meelest on täiesti uskumatu, kui eksootiline on üks väikse Eestimaa nurgake nimega Saaremaa. No vaadake ise, kas pole? Meie igatahes veetsime aega nii mõnusalt, et selle kohta saab ainult "la bella vita" öelda - mere kohin, kadakate sahin, kuum päike, mõnus seltskond, külm prosecco, grillil särisev liha, kausitäis maasikaid... Suur aitäh Eva & Co, te andsite meile suurepärase põhjuse see pikk tee tihedamini ette võtta :)


DSC_5763

DSC_5752

DSC_5756

DSC_5755 

DSC_5761

DSC_5769

DSC_5759

DSC_5767

DSC_5770

DSC_5771

DSC_5780

DSC_5779

DSC_5782

DSC_5784

DSC_5786

DSC_5792

DSC_5790

DSC_5793

DSC_5803

DSC_5818

DSC_5820



DSC_5821 DSC_5823

DSC_5826

DSC_5857

DSC_5859

DSC_5861

DSC_5867

DSC_5887

DSC_5852

DSC_5777

laupäev, 21. juuni 2014

Barcelona ja päike

DSC_5517
Placa Real

Tavaliselt me suvel Eestist ära ei lähe. Päikest ja ilu on siingi küllaga. Sel aastal täitub meil aga kaks ümmargust numbrit - 15 aastat koos ja 10 aastat abielus. Täpselt paras hetk võtta midagi kahekesi ette. Meile meeldib tegelikult lastega reisida, aga otsustasime, et nende tähtpäevade auks korraldatud reis peab olema ainult meile kahele. Endalegi suureks üllatuseks avastasime, et viimati reisisime ilma lasteta 6,5 aasta eest, kui Mann oli 2-aastane. Nii et oligi paras aeg! Peale päikselist kevadet keeras Eestis ilm ka parasjagu täiesti ära, nii et meie suvine reis Barcelonasse oli just nagu maasikas tordil.

Kohal


Muide, kuigi Tallinnast läheb otselend "Barcelonasse" (jutumärkides Barcelonasse seetõttu, et tegelikult maandub see otselend Barcelonast oma 100km kaugusel Gironas), siis lendude kellaaegadega tutvununa saime aru, et see pole teps mitte parim viis selle ilusa linnaga tutvuma minekuks. Airbaltic nimelt lendab Riiast otse Barcelona lennujaama ja seda super kellaaegadel, otse keset päeva.

DSC_5294
Sangria

Aga mida ühed kulinaarselt kaldu (väljend laenatud Liinalt :) inimesed ikka ette võtavad kohe peale seda, kui nad on päikselisse Barcelonnasse jõudnud ja oma kodinad Gran Derby hotelli maha parkinud?! Õige, saavad retseptsioonist paar head näpunäidet ja asutavad end jaheda sangria ja parimate tapaste jahile. Meie istusime sel eesmärgil maha La Barra nimelises tänavanurga-restos ja ei pidanud sugugi pettuma. Serrano sink (hea serrano viib keele alla, aga tühjendab hirmsalt kiirusel ka rahakotti, meil oli aga selline õnn, et hommikusöögil pakuti lõpumatutes kogustes erakordselt head serranot, nii sai sellest meie põhihommikusöök :), äädikas marineeritud valged anšoovised ja muidugi grillitud kaheksajalg (meie vana armastus), kõik oli tasemel.

DSC_5296
Serranoga kaetud tomatiga hõõrutud sai
DSC_5299
Valged anšoovised äädikas
DSC_5297
mmm... grillitud kaheksajalg


Raske töö


Meil on ikka kombeks oma reisid tööga siduda. Väga inetu meist pulma-aastapäeva reisil sellist rasket tööd rabada, nagu gurmeešokolaaditootja Sampaka ja ühe Hispaania suurima šokolaadivabriku Nederland külastamine :). Umamis on Sampaka imeliste šokolaaditahvlite valik saadaval, aga edasiste plaanide ja uute maitsete arutamiseks/valimiseks olid need kohtumised igati omal kohal. Ja lisaks ka tõelised maitseelamused. Sampaka külastusest ja kogu sellest põnevast šokolaadi "koolitusest", mille osaks me saime, räägin peagi lähemalt Umami blogis. Siin aga paar pilti kogu sellest ilust, mille osaks saime.

DSC_5330
Sampaka esindus-boutique Barcelona vanalinnas
DSC_5340
Asume maitsma, minu lemmikuks sai palsamiäädika šokolaad
DSC_5322
Kakaooad saabuvad sellistes kottides
DSC_5313
Kakaooa massist pressitakse kogu õli välja ja järgi jääb selline kakao "kook" :)
DSC_5307
Isegi koos õnnestus seekord pildile jääda, siin valmivad Sampaka gurmeešokolaadid


Ühte võin öelda, kui Sa oled hommikust õhtuni hõljunud magusates šokolaadilõhnades ja aina põnevamaid šokolaade maitsnud, siis õhtul peale tööd sobib ideaalselt üks külm õlu, taldrikutäis pimientos de padron rohelisi pipraid (neid teeme kodus tihti ka ise, vt retsepti siit), teine praetud kartulitega ja kolmas kalmaarirõngastega (nende retsepti on meil siin ka, vt siia) Sampakast ümber nurga asuvas Barcelona vaat et kuulsaimas tapas-baaris Cerveceria Catalana (jõudsime kohale ca 19.30 ja see oli ka viimane võimalus kohta saada, sest kohe peale seda moodustus restorani ukse taha seinte äärde järjekorrad näljaste huvilistega).

DSC_5345
Pimientos de padron
DSC_5348
Cerveceria catalana

Möll


Järgmisel hommikul nägime hotelliaknast tõelist Hispaania actionit, ehk teisisõnu taksojuhtide streiki. Küll see oli üks lärmakas sündmus ja küll neid streikivaid taksojuhte oli palju. Hotellitöötajad avaldasid küll arvamust, et enamus rongkäigus möllajaist olid hoopis suvalised inimesed, kellele meeldib streikides end välja elada. Igatahes oli seal plahvatusi ja mürtsu, tossu ja lärmi, seinte sodimist ja möirgamist. Nagu pildilt näha, siis huvitas see sündmus ka kohalikke.

DSC_5359
Kohutavalt põnev on kõigil :)

Kaheksajalg


Meil Henriga on ühine stiihia - kaheksajalg. See armastus sai meie jaoks alguse Portugalis ja raugenud pole see kohe mitte tänase päevani. Sampaka boss Albert pani meile sellest kuuldes kohe kinni laua ühes väikses restoranis, mis olevat Galiitsia moodi valmistatud kaheksajala (ehk viilutatud keedukartulil viilutatud kaheksajalg paprikapulbriga) söömiseks parim - O´Retorno. Tegu on tõeliselt pisikese ja silmatorkamatu nurgarestoga, kuhu lauda saada pole üldse lihtne. Meil see aga õnnestus. Kelner ütles, et meile kahele piisab väiksest portsjonist, aga meie ütlesime, et meile meeldib ikka kohe palju kaheksajalga ja tellisime suure. Lisaks veel grillitud kalmaari. Ja oh-sa-raks, kui suur portsjon seda kaheksajalga oli, kelneril oli õigus. Aga mõlemad road olid tõesti lausa uskumatult head ja me saime nendega hakkama. Igatahes soovitan soojalt kõigile mereannisõpradele.

DSC_5382
mina ja kaheksajalg
DSC_5383
grillitud kalmaarid

Pargis


Ühte ma pean ütlema - 30-kraadises lõõskavas kuumuses peale hiiglaslikku kaheksajala portsjonit ei ole võibolla mäe otsa Güelli parki ronimine maailma parim idee. Aga meie seda siis veel ei teadnud ja tegime triki ära. Ühte pean ma veel ütlema, ära usu hotelli töötajat, kes ütleb, et pargi piltetit ei pea enne netist ära ostma. Ta käis vist Güelli pargis viimati 20 aasta eest kui turistid seda veel avastanud polnud. Igatahes jõudsime kohale (PS! ühel tänaval, kui ma nüüd ei eksi, siis on see Avinguda del Santuari de Sant Josep de la Muntanya, on mäe otsa minekuks liikuv trepp ja selle nipi eest peame tänama jällegi Sampakast Albertit) ja saime kohe pileti osta ja pidime parki pääsemist oma 1,5h ootama. Positiivse külje pealt võib öelda, et see oli paras aeg pargipingil leiva luusse laskmiseks (või õigemini kaheksajala luusse laskmiseks) ja park oli vinge. Kuigi see oleks võinud selle ootamise peale suurem olla. Gaudi oli ikka üks fantaasiarikas sell. Pargi point, kui ma kõigest õigesti aru sain (pooleteise tunniga jõudsin brožüüri mitu korda läbi lugeda), oli selles, et rikas mees Güell, kes oli kuulsa kunstniku Gaudi suur sõber, ostis seal mäepervel hulga imeliste vaadetega maad ja nägi oma vaimusilmas selles uhket ja erilist rikaste inimeste rajooni valmimas. Maale plaaniti kolmnurksed krundid ja ala planeeris Gaudi ise. Valmis tehti näidismaja (tõeline pärl, milline see mäekülg veel siis oleks, kui neid maju sinna hulgi oleks jõutud ehitada), park, terrassid, külaliste vastuvõtu hoone ja pargivahi/uksehoidja maja, aga siis selgus, et mäe otsa ilma korralike teedeta ehitada pole üldse nii lihtne ja kogu projekt jäi seisma. Siis suri visionäär Güell ja tema pere andis pargi Barcelona linnale majandana.
DSC_5398
Pisut õiteilu teel parki
DSC_5406
Ainus valminud elumaja, näidismaja
DSC_5410
Park Güelli vaated on võimsad tõesti
DSC_5412
Pargi tunnussõnaks on "mosaiik"
DSC_5418
lopsakaid taimi jagub ka kõikjale
DSC_5422
Mosaiik a la Gaudi
DSC_5423
see oli vist uksehoidja maja?!...
DSC_5425
... ja see siis omakorda või külaliste vastuvõtu maja?!
DSC_5430
veel õiteilu pargist seest
DSC_5432
uhked lavendlid
DSC_5439
ja veel mosaiike

Peol


Olen meie üle väga uhke, et võtsime end vaatamata taksistide streigile kokku ja käisime lausa ööklubis. Laekusime kl 4 hommikul ööbussiga nagu teismelised :). Fotokat kaasas polnud, seega peate uskuma mu sõnu. Öine Rambla oli põnev vaadata-kommenteerida, meile pakuti tervet rida võimalikke drooge, millest me loobusime ja jäime cava ning rummikokteilide juurde. Ära sai käidud väikses underground klubis Marula ja kahe saaliga Jamboree. Ahjaa, ma olin täiesti šokeeritud noorte tüdrukute peoriietusest. Ma loodan, et see pole märk minu ajast maha jäämisest, aga neil olid seljas lillelised inetu lõikega sitsikleidid ja jalas paksu musta tallaga kalossisarnased nööridega hiigeljalanõud. Teine variant oli rinnuni värvliga hästi lühikesed teksad, alt narmastega. Need sobivad küll hästi Kate Mossi suguste jalgade puhul, aga ühti Kate Mossi seal ei olnud, olid vaid lihavad lõunamaised kaunitarid, kelle jalas olid sellised püksid pehmelt öeldes kohatud. Selline virin siia vahele siis :)

DSC_5519
Sama klubi päeval, Placa Realil
DSC_5523
eelmisel ööl olid need tänavad lausa tontlikult pimedad, nagu filmis
DSC_5524
kui ma nüüd ei eksi, siis selle "ukse" taga peitub öösiti Marula Cafe
DSC_5525
Tänav, kus öösiti käib hoopis teistmoodi seltskond


Turul

Kui toiduhuvilised Barcelonas on, siis ei saa muidugi külastamata jätta suurt Boqueria turgu otse Ramblal. Asukoha tõttu on see üksjagu turististunud, aga vaatamist väärib kindlasti. Lauad on lookas kõige värske ja põneva all ja turult leiab ka hulga tapasebaare, mis sellest värskest suupisteid valmistavad. Kohta on raske saada, aga kui meil see õnnestus, siis ei jäänud muud üle, kui tellida ja ... täiega pettuda. Ainus kord, kui sel reisil keskpärast toitu saime oli Boqueria turul. Pimientos de padron tuli fritüürist õlist nõretavana, habemenoa karbid olid vintskeks küpsetatud ja mingi liiga rohelise õliga mõrkjaks tehtud, terved praetud minikalmaarid (chipirones) olid, noh, ütleme et,enam-vähem ok, aga ootasime rohkem.

DSC_5460
Boquerial on meeletu puu- ja juurvilja valik
DSC_5467
ja muidugi merannivalik

DSC_5469
habemenoa karbid
DSC_5482
mingi looma magu, näeb välja nagu pehme tekk :)
DSC_5483
vist lamba pea, kui näoilme järgi otsustada
DSC_5508
chipirones
DSC_5509
valmis, aga vintsked habemenoa karbid
DSC_5513
heast lihakraamist pole samuti puudus


Aga turulettidel hakkasid silma väga lahedad mereelukad, Hispaania keeles percebes, inglise keeles goose barnacle, meie keeli nuivähid, mis näevad välja nagu draakoni sarved, soomusjad, küüntega, sammaldunud. Kilohind ca 40 eur. Võtsime endale plaani neid maitsta ja kõndisime terve tee kuni Barcelona rannani otsides kohta, kus neid pakutaks. Heade inimeste soovitusi järgides see meil viimaks ka õnnestus hiigelsuures Barceloneta kalarestoranis Salamanca. Neil oli selleks hetkeks veel järel 200g keedetud nuivähke ja kuna me neid 25 euroga maitsta ei tahtnud, siis olid nad nii armsad, et andsid kummalegi ühe niisama proovida. Peab ütlema, et väga maitsev, aga 40 eurot ma ikka kilost välja ei raatsiks käia. Kui tuttav kalamees need veest välja tooks, siis naudiks külma valge veini kõrvale hea meelega :).

DSC_5471
nuivähid turuletil
DSC_5536
ja keedetuna laual, pole suurt vahet, eksju
DSC_5537
nuivähi mitu nägu


Beachil


Kui juba Barcelonas oled, siis ei saa ju jätta rannas käimata. Barcelona on üks väheseid suurlinnu, mis ei tüüta poole päevaga ära, sest seal on nii melu ja müra, randa, parke, metsa kui mägesid, šopingut, kulinaariat, kultuuri, arhitektuuri kui muud põnevat. Üks asi, mis selle linna eriti nauditavaks teeb, on kõigi suurte tänavate keskel laiuv avar kõrgetest puudest ääristatud promenaad. Nii on lausa lust linnas kolada. Aga tegelikult pidin rannast rääkima... ega siin midagi eriti polegi, kui et ilus ja rahvarohke oli. Aga meie suundusime peale mõningast liivas sobramist ja kohvikus frappetamist uuesti koju (ehk hotelli), et õhtul koos naabruse jalkasõpradega koos ühes tapasebaaris jalka MMi avamängu vaadata, cavaga tehtud heledat sangriat nautida ja maailma parimat siidris tehtud chorizot süüa.
DSC_5530
teel randa
DSC_5533
Barceloneta, kunagine kaluriküla, tihedalt maju ja tänavaid täis
DSC_5535
vaat nii punased krevetid Barceloneta kalarestorani väljapanekus
DSC_5538
rannas
DSC_5539
päris mitu inimesi ja rannaliiv, mis sobib hästi jalatalla massaažiks :)
DSC_5542
elunautijad


Ühesõnaga, Barcelonasse jäi tükike südant ja sangriakannu taga sai juba mõtteid mõlgutatud, kuidas järgmine kord Barcat külastada.