pühapäev, 29. juuli 2018

Vana arm ei roosteta ehk üle pika aja Lõuna-Prantsusmaal

Avastasin, et meie kevadine kiirkäik Lõuna-Prantsusmaale on jäänud tukkuma minu arvuti pildigaleriisse ja ei olegi jõudnud blogiveergudele. Täna on meil Eestis 32 kraadi kuuma, seega igati paras hetk kiikuda võrkkiiges ja meenutada päikselist Provence´i. Alustuseks pean ikka ütlema, et ohhh, kui ilus seal ikka endiselt on!

Aga päris alguses olime me Brüsselis ja vaatasime, et kui Lõuna-Prantsusmaale sõitmiseks tuleb autos veeta ca 13h. Ja kui sellest 8h korraga seljatada, siis jõuab parajasti kuskile Lyoni kanti Eurovisiooni poolfinaali ajaks. See 8h läks nagu lepse reega, mängisime ohtralt sõnamänge ja tundsime Henriga, kuidas saabub vastik nohu. Tiigrisalv nina all jõudsime Lyoni kanti ja leidsime endale armsa Le Mas du Fort nimelise kodumajutuse Lyoni külje all. Magada oli hiiglama palav, aga hommikusöök oli see-eest luksuslik. Perenaine ütles, et kuna välismaalastele tavaliselt ei piisa prantslaste croissantist ja moosist, siis paneb ta sellistel puhkudel alati lauale ka erinevaid juustusid, puuvilju, värskeltpressitud mahla jne. Julgeme soovitada küll, soojema ilmaga võib magamine küll veelgi palavam olla, aga see-eest saab kasutada suurt basseini aias.

Edasi kimasime rannikuni välja. Millega me aga ei arvestanud, oli see, et ka prantslastel olid pühad, ja see tähendas, et kõik majutusasutused, vähemalt normaalsemad, olid välja müüdud. Saime Mentoni nimelises linnas mingi jubeda läppunud korteri. Sellises hirmsas uberikus koos tilkuvate ninadega ei olnud just tunnet, nagu oleks saabunud võrratule Lõuna-Prantsusmaa nädalavahetusele, aga veetsime selle öö kannatlikult ära ja olime järgmise broneeringuga hoolikamad. Igaks juhuks panen siia kirja, et ei soovita mingil tingimusel Mentoni majutuskohta nimega Au Pied du Mont Faron.

Vaade Mentoni linnale

Mannile sai lubatud, et veedame päeva St Tropez (tema pähe oli see koht tekkinud muidugi kuulsa poplaulu Welcome to St Tropez kaudu). Seega sõitsime hommikul kohe St Tropez linnakesse. On ikka endiselt sama nunnu ja luksuslik, nagu kunagi ETV peal jooksnud menukas sarjas St Tropez. Kuna kõik tahtsid kangesti randa minna, siis meenus mulle, et St Tropez asub ka ülimalt populaarne Nikki Beach, mis on siis rannas asub beach-club. Jõudsime siis kohale ja parkisime end luksusautode vahele ära. Kuulsime, et rannatooli rent on üüratu ja lapsed basseini minna ei või, sest nende kindlustus ei kata alaealistega juhtunud õnnetusi. Aga et me peaksime isegi väga rõõmsad olema, sest eelmistel hooaegadel ei lastud lapsi isegi sisse mitte. Kuna me kuhugi edasi minna ei viitsinud, siis lesisime seal veidi ja võtsime paar drinki. Tõdesime, et võibolla mingi ürituse puhul oleks sõpradega seal päris lahe hängida, aga Bali beach-clubid on oluliselt parema hinna ja kvaliteedi suhtega :). Aga ilus oli siiski olla ja Lõuna-Prantsusmaa hõngu oli küllaga.

St Tropez rahvast tulvil tänavad

Vaatega merele sõime siin muidugi praetud sardiine, nagu kohakese nimigi ütleb








Glamuuri siin jagub
Nikki beachil

Mann on minust juba pikem


Nikki beachi ja mere vahel on imelised õitsvad rannaniidud

Oleks vesi soojem olnud, oleks mereranna valinud





Eelmisest korrast, kui Lõuna-Prantsusmaal käisime, sellest on nüüdseks 12 aastat juba möödas, jättis mulle kustumatu mulje külake mäe otsas, mille nimi on St Paul de Vence. Seega otsisime endale majutust sinnakanti ja leidsime Aux Oliviers de St Paul nimelise väikse korterhotelli või kuidas seda nimetada. Olime mitu korda selleks ajaks restoranis söömas käinud, saanud keskpärast toitu makstes selle eest üüratut hinda. Mõtlesime, et nüüd meile aitab. Käisime poes ja ostsime kokku ausalt kõike, mida hind ihaldas - keedetud 8-jalgu carpaccio jaoks, pühvli mozzarellat, magusaid tomateid ja prisket basiilikut, maasikaid, spargleid ja pecorinot jne jne. Maksime selle kõige eest olematut hinda ja sõime nagu kuningad oma terrassil. Hommikuks olid nohud pisut järele andnud, välja arvatud Mannil, kellel see alles algamas oli, aga siiski otsustasime võtta ette paari kilomeetrise mäkketõusu, et jõuda St Paul de Vence vanalinna. Peab tunnistama, et jalad lõid tuld, lihased olid krampis ja tagumik valutas, aga kohale me jõudsime. Vaated olid pingutust väärt ja allatulek oli juba lapsemäng. Mälestus sellest külast ei petnud mind, oli tõesti ilus ja iga kell läheks tagasi!

Aux Oliviers de St Paul

Vaade oru vastasnõlvale

Oma terrassil

Mäkketõus alles algab, aga vaated on juba imelised 
isegi hobustel on miljoni dollari vaade



juba on jalad krampis



Vaade St Paul de Vence külakese alumiselt piirilt

St Paul de Vence vanalinnas

St Paul de Vence vanalinna vaade




Mann valis meile maja välja :)


Selleks ajaks oli meie seiklemine võtnud nii palju aega, et oli vaja hakata kojuminekule mõtlema. Sama teed pidi sõitmine tundus liiga igav. Google Mapsi vaadates jäi meile silma Genf ja mõte, et me polegi kunagi Šveitsis käinud. Mõeldud, tehtud, leidsime endale Genfi südalinnas hea pakkumise Royal Manotel nimelisse hotelli ja plaanisime jõuda sinna nii, et jõuaks kuskil enne ühe Šveitsi fündüü nahka pista ja siis oma toas mõnusalt Eurovisiooni finaali vaadata. Sõit Nizzast Genfi oli lihtsalt võrratu. Kõigepealt mööda rannikut kõrgel mere kohal looklevat maanteed, seejärel läbi mägede ja sõna otseses mõttes läbi Euroopa kõrgeima mäetipu Mt Blanci, ja siis maalilisi teid pidi Genfini välja. Genf ise oli suhteliselt igav, kuigi jäi mulje, et elamiseks oleks see vist päris äge isegi. Seda kinnitas ka mu kolleeg Kirke, kes on seal elanud. Aga laupäeva õhtul kl 19 olid tänavad tühjad ja mingit melu me ei suutnudki leida. Hinnad olid röögatud. Lõpuks õhtustaisme hotelli lähedal hotelli poolt soovitatud väikses restoranis. Ma sain oma fündüü siis - sulajuustu sees hulpisid kogritsad ja neid oli sealt väikeste värskete kartulitega väga mõnus õngitseda. Aga kustumatut muljet ei jätnud, rohkem selline linnukese kirja saamise efekt. Hotell oli seline, et toad jm oli luksuslik, aga hommikusöök kohe päris kohutav ja täiesti niru arvestades hotelli enda taset. Halb mõte, ma leian, hotelliomanike poolt. Aa, ja öö hotelli parklas maksis 30 eurot :). Seega väike Švetsis käigu järelduseks pidime tõdema, et tore, et saime seal niimoodi möödaminnes ära käia, sest tervet puhkust selle peale kulutada ei tahaks ja ei raatsiks. Aga sõit tagasi koju üle mägede oli jällegi igavesti maaliline.

Genfi vaatamisväärsus - hiiglamakõrge purskkaev

Minu lemmikelement Genfis - kõik kesklinna purskkaevud on ehitud hortensiatega




Tagasitee kulus selle peale, et üritasime välja mõelda, kuidas tulevikus rohkem ja tihedamini Lõuna-Prantsusmaale sattuda võiks :).

kolmapäev, 4. aprill 2018

Loire oru lossides ja Monet aias

Selle aasta lihavõttepühade vaheajaga läks nii, et meie Mann teatas juba aegsasti, et tema igatahes veedab selle Eestis. Ja kui mina ütlesin, et meil on plaanis Loire oru losse külastada ja et panin juba lossid ööbimiseks kinni, siis tema teatas, et väga tore, aga temal on juba loss ammu vanaema-vanaisa juures kinni pandud :). Seega uurisin välja, kas 12-aastane saab üksi lennata ja vähemalt Nordicaga saab. Mann oli väga põnevil sellisest suurepärasest iseseisvusharjutusest ja muidugi kõigest muust toredast, mis Eesti külastusega kaasas käib - ohtralt vanu sõpru ja kalleid inimesi.

Meie aga seadsime siis autonina Loire poole ja leppisime ka kokku ammuplaanitud külaskäigu meie kauaaegse koostööpartneri Terre Exotique juurde. Aga alustame algusest. Ehk siis täpsemalt sellest, et 6 tundi autosõitu ei muutnud mitte kui midagi selles kohutavas lõputus talveilmas, mis meid kõiki sel aastal tabanud on. Ainuke rõõm oli see, et üksjagu puid ikka juba õitseb - kirsid, mandlid, mõned magnooliad. Metsaääred on täis ülaseid ja kraaviperved nurmenukke. Aga me ei lasknud enda tujul külmast langeda. Niikui kiirteelt maha keerasime, hakkasid siitsealt paistma väiksed lossid. Ühest orust läbi sõites nägime ümbritsevatel küngastel neid lausa 3 tükki korraga.

Vabandused juba ette, sest pildimaterjal on veidras järjekorras, aga kuna pilte on palju, siis ma ei jõudnud neid päris õigesse ritta ajada :) Vast jutt aitab asjale pihta saada!

Chateau de Gizeux

Meie olime oma esimeseks peatuspaigaks valinud keskajast pärit Gizeux lossi, mille vanim säilinud osa on lausa 700 aastat vana. Loss on üüratult suur ja selles elab hetkel vanaproua markiis ise oma poja perega. Ehk siis aristokraadid ise. Meie lossivalik saigi tehtud nii, et saaks külastada neid peresid, kes esivanemate lossis elavad, mitte lihtsalt mõne hotelliketi hotellis aega veeta. Poeg Géraud de Laffon koos oma naise Stephanie ja kuue lapsega, ongi viimase 15 aasta jooksul lisaks ise lossis elamisele võtnud ette veidi pöörase plaani loss taastada. Selleks renditakse lossi välja ürituste jaoks, tehakse ekskursioone lossis ja renditakse välja lossis sisse seatud 5 külalistuba. Stephanie ise valmistab ka õhtusööke külalistele ja ööbijatele hommikusööke. Meie saime enda valdusesse Marquise de Contades´i sviidi, mis tähendas, et Emily tuba oli oma 50m2 (võibolla ma veidi liialdan, aga see oli üüratu) ja iga mööbliese selles, isegi voodi, olevat ajaloomälestisena kaitse all. Meie tuba oli ka suur, aga mitte nii suur kui Emily oma. Emily oli kohutavalt elevuses, et ta päris printsessi toas magab ja päris printsessi voodis. Kogu mööbel, nõud jm vidinad, mis lossis kasutusel on, on pärit sellestsamast lossist. Kõik ilusti säilinud. Algselt oli loss al 1334. aastast du Bellayde perekonna käes (neist kuulsaim olevat kirjanik Joachim du Bellay) oma 350 aastat. 1585. aastal abiellus Rene du Bellay päris printsessiga, Marie d'Yvetôt´ga. Marie lasi lossi suurte saalide seined ja laed uhkeid maalinguid täis maalida, nii nagu sel ajal Itaalias moes olevat olnud. Mõned sajad aastad hiljem, nutika Marquis de Contades´i tegutsemise tagajärjel, on need maalingud tänase hetkeni imeliselt säilinud. Rene ja Marie elasid aga väga priiskavalt ja seetõttu olid nad 17. sajandil sunnitud perekonna lossi maha müüma. Lossi ostjaks sai krahvinna Anne de Frézeau de la Frézollière, kes oli lesk ja kes soovis toetada oma ainnukese poja kunstilisi püüdlusi. Selleks kutsus Anne 1685. aastal kunstikooli õpilased ja õpetajad maalima suure saali tühjadele seintele. Tema poolt olid nii materjalid, elamine kui toit. Hiiglaslikud maalingud on tänaseni alles (igal aastal puhastatakse ja värskendatakse d´Artagnani nimelise Crowdfundingu abil 1-2 maalingut) ja neilt on väga huvitav jälgida, kuidas õpilaste oskused õpingute käigus paranesid - esimene maal on naivistlik, isegi perspektiivi pole maalitud. Järgmisel lisandub perspektiiv. Seejärel varjud. Ja nii edasi kuni viimane töö on maalitud vaadates lossile ja selle ümbrusele linnulennult, mis pidi aga suhteliselt keeruline töö olema, sest droone polnud siis veel leiutatud ja lennukeid ka mitte :). Kuna maalingutel on erinevad lossid, kaasa arvatud Gizeux ise, siis on need maalingud väga olulisteks ajaloolisteks allikateks olnud. Kuna krahvinna ainus poeg hukkus traagiliselt, siis läks ta ise kloostrisse ja lasi lapselapsel lossi maha müüa. Ostjaks oli äsja aadlitiitli saanud Dominikaanis rikastunud Rene de Grandhomme, kelle tütar hertsoginna de Brancas, omamata järeltulijaid, kinkis lossi oma ristitütrele Juliele pulmadeks Louis Gabriel de Contades´ga aastal 1786. Kena pulmakink või mis :).
autoportree 


vaade magamistoa aknast

Printsessi tellitud maalingud seintel

Kunstikooli õpilaste poolt maalitud seinamaalingud

sissesõit lossi juurde

Pilt internetist, et te saaks aru, milline lahmakas loss see on, mille taastamise pererahvas ette on võtnud!
Ja selle Contades´i pere käes ongi loss tänaseni. Julie oligi see nutikas markiis, kes laemaalingud ära päästis. Nimelt kui ta kuulis, et revolutsioonimeelsed hävitavad kunsti ja lähenevad tema lossile, siis palus ta külameestel ehitada saali topeltlaed ja topeltseinad. Nii jäid need puutumata ja on tänaseni meile imetlemiseks suurepärases korras. Seesama markiis mängis olulist rolli ka Emily toa loos. Nimelt oli tema abikaasa terve revolutsiooni aja printsidest moodustatud väesalgaga Prantsusmaalt ära. Ja markiis tikkis teda koju oodates pisikeses pisikeses ristpistes kõik selle toa hiiglaslikud maast laeni kardinad, toolide ja tugitoolide katted jm tekstiilid. Uskumatul kombel on need tikitud tekstiilid senimaani alles (mõningate paratamatute kulumistega) ja kaunistavad selle toa seinu ja mööblit! Võimas, kas pole?
vaat sellist peent tikkimistööd tegi markiis oma abikaasat oodates

alumise korruse salongid on luksuslikult sisustatud

jahisaali seintel on ohtrat trofeesid

lossil on oma väikse kiriku mõõtu kabel, väga uhkete aknamaalingutega ja sadu aastaid vana gordoba nahale tehtud maalingutega
Teise maailmasõja ajal elas lossis Géraudi vanaisa üksi (kujutage ette, ta elas seal üksi lausa 20 aastat), kui lossi võtsid oma valdusesse saksa ratsaväelased (lossis on hiiglaslikud tallid hobuste jaoks). Üks väike nurgake jäi ka vanaisale elamiseks. Ja vanaisa oli nii julge mees, et samal ajal kui saksa väed lossis elasid, peitis tema lossi keldris vastupanuliikumise toetajaid, kes päevasel ajal peitusid keldris ja öösel liikusid mööda maa-alust käiku lossist eemale metsa, et tegeleda vastupanuliikumisega. Omal ajal viis see salakäik lossist 2 km kaugusel asuva küla kirikusse, aga nüüdseks on see mitmes kohas sisse vajunud. Kuni 1974nda aastani tegutses lossis kokk. Esimesel korrusel, otse söögitoa ja jahisaali kõrval, on vägev köök ohtrate läikivate vasknõudega. Kui see viimane kokk liiga vanaks jäi, siis pandi köök lihtsalt lukku. Ja avati taas 15 aasta eest, kui Géraud ja Stephanie lossi üle võtsid. Nad ise polnud sel hetkel köögi pigist puhastamisest üleliia vaimustuses, aga külaelanikud, kelle vanaemad ja vanavanaemad olid selles köögis töötanud, tulid ise ja lõid köögi läikima, et see ikka külastajatele nähtav oleks! Nüüd sai hiiglama pikk jutt, aga minu meelest on see kõik nii põnev, et ei saanud midagi ütlemata ka jätta :).
kohe algab õhtusöök

saime koos pildile :)
Henri ja Emmy mängivad aias malet


lossi köök

lossi köögi vasknõud

ka lossi köögis



Kokkuvõttes võin öelda, et Gizeux loss on keskaegselt jahe, seega kindlasti veel mõnusam oleks seda külastada sooja suvega. See on kallis, aga seda tuleb võtta kui oma väikest panust lossi taastamisse. Õhtusöök oli mõnus. Kamin köeb, perenaine pakub aperitiivi (meie võtsime kohaliku Pineeau de Charentes´i, mis meenutab portveini). Eelroaks kitsejuustu pirukas, pearoaks pardifilee kuivatatud ja punases veinis rehüdreeritud pirnid punase veini kastmega, need pirnid olid super pardi juurde. Pidi kohalikule köögile väga omane roog olema see pirn niimoodi tehtuna. Seejärel juustukäik. Ja siis veel desserdiks šokolaadi-karamelli mousse, mis oli ilmselgelt liiast :).

Terre Exotique

Reede hommikul sõitsime Rochecorboni, kus meil oli kokku lepitud kohtumine Marinega. Marine töötab Terre Exotique nimelises vürtse ja ürte pakkuvas ettevõttes, mida meie juba aastaid Eestis esindame. Terre Exotique on eriline selle poolest, et selle asutaja Erwann de Kerros käib mööda maailma väikeseid külasid pidi ja otsib traditsioonilisel viisil kasvatatud-kuivatatud haruldaseid vürtse. Just tänu neile on meil Eestis saadaval nii sabapipar kui passionimari ja veel sada mud põnevat maitset lisaks. Oli väga põnev ja tekkis igasuguseid suurepäraseid ideid :).
Terre Exotique showroom asub väikses lossis

Terre Exotique haruldased vürtsid, saadaval Umamis :)

Koos Marinega Terre Exotiquest

Chateau de Villandry

Terre Exotiquest teel koju tagasi teigme peatuse Villandry lossi juures. Külastasime lossi ümbritsevaid uskumatult suurejoonelisi aedasid. See loss ehitati 1532 Jean Le Bretoni poolt, kes oli  kuningas François I rahandusminister. Lossi juurde planeeris ta uhke ajastukohase aia. Vahepeal liikus loss aristokraatide kätte, kes muutsid lossi mugavamaks ja kaasaegsemaks, aedades hävitati suurem osa renessansiaegsetest mustritest ja asendati kaasaegsemate muruväljakute ja peenardega. Kuni 20. sajandi alguses ostsid lossi ära hispaanlasest keemiateadlane dr Joachim Carvallo koos oma ameeriklannast abikaasa, terasetööstuse pärijanna Anne Colemaniga. Nemad võtsid taas omakorda ette ajalooliste renessanssparkide taastamise ja tänu neile neid nüüd täna näha saab. No pole need joonlauaga mõõdetud hekid ja sirged teerajad minu teema. Ilus vaadata, aga mugav olla mitte. Pole ikka seda hubasust. Hubased osad on pargil ka, need ümbritsevad niigi lahmakaid geomeetrilisi aedasid, aga külma ilma ja käreda tuulega me nendeni seekord ei jõudnud.


Villandry loss


Villandry aiad

Villandry loss ja aiad

Montreuil-Bellay loss väljastpoolt

metssea jaht ilma püssideta, hobusel mees on pasunamees :)
Järgmisel päeval käisime veel paari lossi juures, aga tegelikult tegime paar järeldust. Esiteks, et meile meeldivad väiksed hubased lossid (need, mida tavaliselt isegi Loire oru losside kaartidel märgitud pole) rohkem kui need suured, mis on turistidele vaatamiseks välja pandud. Ja teiseks, palju ägedam on paaris lossis elada, kui neid hulgim läbi kammida ja vaadata. Selle mõttega sõitsime edasi oma järgmisesse peatuspaika, Chambieri lossi. Tee peal õnnestus meil näha huvitavat nähtust, mis on sealkandis kombeks. Nimelt metssigade jahtimine ilma püssideta (chasse a courre). See käib kuidagi nii, et jahikoerte kari ajab metssiga taga. Ja no mina ei tea, kuidas nad selle lõpuks kätte saavad, ja ega vist ei tahagi päris täpselt teada. Aga jahi juures on alati olulised ka spetsiaalses riietuses mehed hobustel, kelle pasunatega jahi käigus suheldakse.

Chateau de Chambiers

Chambiersi loss oli just see pisike (või noh mis pisike, oleneb millega võrrelda), armas ja hubane loss, milles on mõnus aega veeta. Loss ehitati 18. sajandil Durtali lossi (mis on ca 3km kaugusel asuv keskaegne hiigel-loss) jahilossiks, sest seda ümbritsevad suured metsad. Väidetavalt on nii mõnigi Prantsusmaa kuningas Chambiersis jahiretkel käinud. 1912. aastal ostis lossi oma pere vaba aja veetmise kohaks markii Marc de Courtis, kes oli selleks ajaks Prantsuse mereväe teenistuses terve maailma läbi purjetanud. Seesama markii oli praegu lossis elava Elie vanaisa. Meid võtsidki vastu Elie ja tema naine Anne. Lossis on üles kasvanud nende kolm last ja praegu käivad seal pidevalt vanavanematel külas nende 13 lapselast. Põõsastest võib leida nende ehitatud onne ja Anne ütles, et tema peab neile aegajalt teed ja küpsiseid neisse onnidesse viima :). Loss on tõeliselt mugavalt sisustatud, pehmed sohvad, kaminad, kangad, padjad, nipsasjakesed, Prantsuse piljard (nägime ise ka sellist asja esmakordselt, tuleb välja, et Prantsuse piljardi mängimiseks mõeldud laual polegi auke ja kuule on ainult 3 ja sellel on täiesti omamoodi reeglid). Aperitiiviks jõime vahuveini ja sõime pähkleid. Teised olid kõik puha prantslased ja siis ma pidin aina oma halle ajurakukesi liigutama, et lauseid moodustada prantslastele vastuvõetavas tempos. Oli alles vägev praktika :). Õhtusöögiks oli laud kaetud vastavalt lihavõtte teemale, küünlad põlesid. Süüa valmistab Elie, magustoit on Anne pärusmaa. Eelroaks imeline köögiviljasupp, järgmiseks uskumatult maitsev salat apteegitillist, peedist ja mandariinist, seejärel kõrvitsapüree, riis ja kana ning siis veel õunakook. Pean jälle tunnistama, et kõht oli juba enne magustoitu nii täis, et kuidagi ei mahtunud. Küll need prantslased jõuavad palju süüa :). Ega suurt muud ei teinudki, nautisime lossielu, jalutasime lossipargis, jõime veini, sõime maasikaid, imetlesime lossi juurde kuuluvaid hooneid - Orangerie ja Aedniku maja olid nii nunnud, et koli või kohe sisse. Sinna läheks igal juhul tagasi, siis kui ilm on soe, saab basseinis ujuda ja tsikaadid kisavad otse kõrva :).

Chambiersi loss

ma arvaks, et vana veepump aias

Orangerie

meie toa vannituba, kahjuks pole kogu ilu ja suurus üldse näha

meie toas

kas pole mõnus?




Kameeliapõõsad metsatukas




Aednikumaja 
Emmy leidis endale sõbra, pariisitar Tyra



laud oli nii õhtu- kui hommikusöögil kaetud munapühadepäraselt



kas pole lahe kauss?

pildil on Elie vanaema, kes selles lossis elas


Normandia ja Monet kuulus aed

Aga meie sõitsime edasi oma viimasese sihtpunkti ehk Normandiasse. Täpsemalt käisime ära meil juba ammu hingel olnud kuulsas Monet aias, mis asub Givernys. Leidsin meile ööbimiskoha muidugi Bookingust. Givernys on üldiselt majutus väga kallis, ju sellesama aia pärast. Les Jardins du Val nimeline külalistemaja oli keskmise hinnaga, aga milliste võrratute hinnangutega. Selle järgi valiku tegimegi ja õigesti tegime. Koha omanik Stephane on kõige ägedam majutuskoha omanik, keda vist iial kohanud oleme. Ja me oleme neid palju kohanud. Ta on elav, lõbus, humoorikas, tore... mis kõik veel. Kohe sissejuhatuseks selgitas ta meile täpselt ära, mis kell peame hiljemalt Monet juures olema ja millises järjekorras aiaga tutvuma. Nimelt, tuleb teha nii, nagu Claude Monet ise igal hommikul - esmalt tuleb minna mitte majja, mitte lilleaeda, vaid kõige tagumisse aia otsa, sinna, kus on aia jaapanipärane osa, kus on maalitud tema kuulsad aiast tehtud maalid. Seal siis Monet istus hommikul kl 6 (meie muidugi pigem kl 10) ja kogus inspiratsiooni. Seejärel jalutas ta lilleaeda ja vaatas oma kogu maailmast kokku ostetud lillekesed üle. Ja seejärel seadis ta sammud tagasi koju, et seal koos lastega enne nende kooli minekut hommikueinet võtta ning seejärel ateljeesse tööle minna. Nii tegimegi. Meeldis, vaatamata sellele, et enamus lilli veel ei õitse. Selle pluss oli see, et turiste oli vähem. Kuigi, neid oli ikka liiga palju. Tahaks ainult omaette selles aias jalutada, vaat siis saaks õige soti. Edasi soovitas Stephane meil mööda külakese peatänavat kõndida Madame Baudy söögikohani. See madame mängis Monet elus suurt rolli, sest kui impressionism Ameerikasse jõudis, siis soovisid sealsed kunstnikud tulla Monet juurde uut maalimisstiili õppima. Aga neid polnud kuhugi majutada. Madame Baudy, kes pidas juba söögikohta, tegi kiirelt majutuseks mõned toad vabaks ja seadis kuuri sisse ateljee. Ateljee on senimaani alles ja seda ümbritseb ilus park. Tasub võtta kohv või klaas veini, siis saab ateljeed ja aeda uudistada. Süüa ei tasu, kallis ja kehv! Aga aias olime ainult meie, ateljees samuti, seega hoopis personaalsem kogemus kui Monet aed. Stephane ei suutnud leppida, et me nii vähe aega Normandias veedame ja meid teele saatis ta meile spetsiaalselt tehtud plaaniga, milliseid kohti peame järgmisel korral külastama ja milliseid vältima! Seega, peame tagasi minema!
Emmy Madame Baudy aias ateljee ees, kus Monet õpetas ameerika kunstnikele impressionismi



ateljee sees 
Madame Baudy juures














Ateljee Baudy juures

Vaade Baudy aiast

Monet Baudy aia ateljees




Monet aed




Monet maja









Monet kodustuudio

Monet söögituba oli täiesti kollane, kuidas ta sellest küll ära ei väsinud :)

Ja köök sinivalgekirju


Stephane´i juures, Les jardins du Val


Stephane ise, alati nii lõbus