Maailmareisi toiduelamused vol 3: Veiseliha ja veinide Argentiina

Võimas lihasöömaaeg parillada; picada ehk suupistevalik; suussulavad saiakesed hommikuks

väiksed puu- ja juurviljapoekesed; raamatupoed ja kohvikud Buenos Aireses; vahvad jäätisevahvlid; submarino

parillada liha ja juust küpsemas; maitsev lõuna barakkides; rõõmus pagariseltskond

Imelised Buenos Airese tänavad; Henri pikib soolikaid hambaorgile; mmmmaitsev jäätis; hommikul enne parilladat


Campina apelsinikasvatuses; Campina moosivabrik; mitmekülgne Argentiina laud

Alustasime oma tutvumist Argentiina toidukultuuriga eksides kahe levinud reegli vastu. Esiteks – ära taha süüa sel ajal, kui kohalikud ei söö. Ja teiseks – ära söö seal, kus kohalikud ei söö. Koht, mille me oma hundiisuga ühelt Puerto Iguazu peatänavalt leidsime, ei tekitanud meis küll argentiina köögi vastu armastust esimesest silmapilgust. Kõike oli palju – kolme sorti majoneesiga kartulisalatit (herne-porgandiga, värskete ürtidega ja sibulaga), külmad keelelõigud, väiksed lihatükid äädikamarinaadis, köögiviljavinegrett, valged oad, loomaliharulaad, empanadad (kuulsad õhukese taigna ja ohtra täidisega pirukad, siinkohal hakklihatäidisega). Otse meie kõrval olevast hiiglaslikust grillahjust (parilla) toodi meie lauale säriseval lauagrillil vorste (chorizo), verivorsti (morcilla) , loomaliha ja kanakintse. Küsimise peale saabusid värsked spagetid (pasta casera) tomatikastme ja juustuga. Magustoiduks võisime valida saiavormi, karamellkreemi ja puuviljasalati vahel. Kohv oli lahja, kloorivee maik käis üle ja au see ühele kohvikultuuriga riigile just ei teinud. Midagi maitsvat ma sellest rivist ei leidnudki, va empanadad.

Aga juba järgmisel päeval kui päikselist ilma nautides mööda linna jalutasime, sattusime kummalisse väikeste putkade piirkonda, kus müüdi erinevaid oliive, salaamit, juustusid ja kohalikke veine. Sukeldusime väikeste (ja veidi väsinud olemisega) turuputkade rägastikku ning järjest hakkas meile ninna torkama lihagrillimise aroome. Varsti nägimegi mitmeid putkasid, mille eest kohalikud pered pühapäevast lõunat sõid. Istusime ühte populaarsemasse maha – menüüd ei olnud, peremees ütles, et lõuna maksab 13 peesot (ca 40 eek). Lauda toodi puust alused liha jaoks, värske sai, riisi-majoneesi salat, tomati-sibula-kapsasalat, suurepäraselt keedetud manjokk (minu lemmik) ja muidugi kuulus kaste chimichurri (külm kaste küüslaugust, petersellist, tšillist, õlist ja veiniäädikast). Ja siis saabusid erinevad lihad – grillvorstid (chorizo, tõeliselt maitsvad, mahlased ja maitsekad), loomaliha (asado lõige) ja looma ribid (tira de asado). Kõike toodi juurde nii kaua kuni isu jagus ja kõik oli lõpmata värske, erinevate lihade maitsed nii puhtad ja eristuvad, lisandite hapusus ning mahedus ilusti lihade tugevaid maitseid tasakaalustamas. Võime öelda, et armastus kohaliku köögi vastu algas meie jaoks teisest silmapilgust.

Buenos Aireses avastame rõõmuga, et otse meie kodust üle tee, on rikkalik puu- ja köögiviljapood. Kõik on odav ja maitsev. Näiteks saame siin igatsetud küpseid tomateid, Brasiilias puudus tomatitel igasugune maitse. Imeilusad brokolid, munataimed, suured kollased sidrunid, hiiglaslikud paprikad, värsked ürdid ja palju muud ootavad iga päev varahommikus hilisõhtuni ostjaid. Tuli välja, et Buenos Airesel ja Pariisil on muudki ühist peale välise sarnasuse. Nimelt ostetakse ka siin supermarketist enamasti ainult kuivaineid ning konserve – saiad tulevad kohalikult pagarilt, liha lihunikupoekesest, juust väiksest piimatoodetepoest, värske pasta vastavalt spetsialistilt (keda on Buenos Aireses iga nurga peal), munad iganädalaselt turult tuttava munatädi käest. Selline asjade käik mulle meeldib. Kõikjal antakse ostjale kaupa proovida, et oleks lihtsam valikuid teha.

Kodune hommik algab Buenos Aireses kiire käiguga pagariärisse, et tuua värsket saia ja croissante ehk kohaliku nimega medialunasid. Kes kohvi või argentiinlaste armastatud matet ei joo, teeb hommiku eriti magusaks kuuma šokolaadiga. Nimeks on joogil siin Allveelaev (Submarino), sest kuuma piima sisse uputatakse suur tükk päris šokolaadi. Õhtusööki sööme kohutavalt hilja, peale kl 22 kindlasti. Nii on siin enamasti kombeks. Õhtuti joome tõeliselt häid ja uskumatult odavaid Mendoza veine, sööme kõrvale tugevamaitselis Quejo de Crillo juustu ning kuulame huviga 6 aastaga üksi jalgrattaga ümber maailma sõitnud meid majutanud Pauli lugusid Aafrikast, kus sai hirmsati haisvat keedetud ahvipead või kärbsekooki söödud. Huuh, hea, et kõigest Argentiinas oleme!

Buenos Airese trendikas Palermo linnajaos, keskväljakul Utopia nimelises välikohvikus otsustame proovida lomitot, mis on populaarne loomalihavõileib. Hiiglaslik roog täidab terve suure taldriku – 2 grillitud saiapoolt, peal tomat, salat, loomaliha, sink ja juust. Veidi kuiv ja saiane, maitsel polnud väga viga. Aga elamust me ei saanud ja teinekord enam ei ostaks.

Kui kodus õhtusööki teha ei soovi, on Argentiinas valikuid lõpmatult, kuna kõikmõeldavad road tuuakse tasuta koju. Vali siis ise, kas tellid tosin empanadat erinevate täidistega, käsitsivalmistatud jäätiseid või hoopis kalleid praade mõnest linna parimast a la carte restoranist.

Väikses Escobari linnakeses satume pühapäevasele kodusele parillada´le. Peale hommikukohvi läheme kogu kambaga lihapoodniku juurde, sest kui hilja peale jääd, on hea kaup juba otsas. Ostame veise kurku (molleja, ma ei tea tegelikult, kuidas päris täpselt seda kurgualust pehmet osa nimetada), soolikaid (chinchulin), peenikesi chorizo vorstikesi, pakse chorizo vorstikesi, verivorste ja ürtidega maitsestatud provolone juustu (provoletta). Ise käed soola, rasva ja grillsöega kokku teha on juba omaette elamus. Criollo´st (nii nimetavad end argentiinlased ise) peremees hoiab pidevalt silma peal, kas kõik läheb ikka plaanipäraselt. Grillimise ajal tuuakse lauale picada (suupistetaldrik) salaamiga (salamin), maksavorstiga, erinevate juustudega (queso de campo paprikaga ning queso mar del plata) ja mortadela vorstiga. Kõrvale muidugi veini ja värsket saia. Naiste tööks jääb salati meisterdamine – spinatist, tomatist ja maisist. Mulle maitseb kogu parillada lihade reast ainukesena chorizo, kael ning soolikad on väga rasvase ja harjumatu maitsega ning loomaliha kuivapoolne ning nätske, aga veinid on siin tõeliselt head.

Argentiina igapäevased kodutoidud ei ole meile aga kuigi võõrad – kartuli või pastaga omlett (tortilla), loomalihaga tomatikaste spagettidele (tuco) või paberõhukesed šnitslid loomalihast (milanesa) või meie hernesupilaadne hautis, milles herneste asemel on läätsed (guiso de lentehas). Tihti valmistatakse ka empanadasid erinevate täidistega. Meie proovisime valmistada neid nii nagu vanasti – otse veiserasva sees friteerides. Maitses tõesti hästi, aga südametunnistus hakkas kõigile neile kaloritele siiski veidi piinama.

Argentiinlaste iseseisvuspäeval, 9.-ndal juulil, külastame estanciat (jõukat farmi), kus tutvustatakse meile farmi toimetusi ja gauchode (Lõuna-Ameerika pampades elavad kauboid) elu. Traditsiooniliselt süüakse sellel pühal paksu liha, ubade ja maisiga suppi locrot, mida ka meile pakuti. Supile käib peale tulivürtsine õli, mida aga kõik argentiinlased ei armasta – nad ei ole üldse eriti vürtsilembene rahvas. Rammus supp on hea ja soojendav juulikuu jaheda ilmaga. Estancias joome ka keedetud matet, mis maitseb täpselt nagu mõni kodumaine taimetee.

Tegelikult ei tundu argentiinlased sellised mate-fanaatikud, nagu kõik raamatud ja reisijuhid meile väita püüavad. Jah, mõnel pool näeb ka tänaval matetopsi ja termoskannuga inimesi, aga palju mitte. Ka Argentiina kodudes, kus meie elasime, ei armastanud keegi matet, pigem joodi ikka kohvi. Samas, Argentiina on suur ja võib-olla on pealinnast kaugemal matekultus oluliselt tugevam.

Buenos Airese ümbrus on oluline tsitruseliste ja virsikute kasvatamise piirkond. Külastasime Buenos Airesest mõnisada kilomeetrit põhja jääva San Pedro linna külje all asuvat apelsini- ja virsikuistandust Campina. Seda peavad kaks erruläinud tippajakirjanikku ning ühtlasi tutvustavad nad oma tegemisi ka huvilistele. Kohapeal valmivad ka omakasvatatud puuviljadest moosid ja liköörid.

Argentiinlased, nagu ka paljud teised rahvad, arvavad, et nende jäätis on maailma parim. Siiamaani pole me neist kellegagi nõustunud ja oleme oma kodumaist ikka paremaks pidanud. Aga Argentiinas pidime tunnistama, et nende head käsitsivalmistatud jäätised on tõesti maailmaklassist, jäätised on paksud, kreemised ning maitsevad täpselt nii nagu värsked puuviljad ning marjad. Külastasime ühte Argentiina kolmest parimast jäätisekohvikuketist – Munchis. Valik ajas pea ringi käima, saadaval olid nii koore- kui mahlajäätised, erinevat sorti vahvlid ja muud topsid, lisaks hulga lisandeid alates minibrowniedest kuni värskete maasikateni.

Teine maiustus, mille järgi argentiinlased hullud on, on küpsisehamburger Alfajore. Tegelikult müüakse neid nii Argentiinas, Tšiilis kui ka Peruus, aga esimeses on neid tõesti võimalik saada kasvõi ajaleheputkast. Enamasti tehakse Alfajore kahest dulce de lechega kokku kleebitud küpsisest, mis on kastetud kas riivitud kookose, valge või tumeda šokolaadi sisse. Tulemus on pehme ja väga magus. Üks parimatest Alfajorekohtadest on Havana kohvikukett, mis lisaks maitsvatele maiustustele pakub hubast atmosfääri, suurepärast kohvi ja ilusaid kinkekarpe. Havanasid leiab pea igast linnast kogu maal.