Pinot Peedu

Sellal kui meie perega maailma ümaruses üritasime veenduda, käis Peedul elu muidugi omasoodu edasi. Head haldjad minu vanemate isikus käisid aegajalt siiski muru niitmas, kalu toitmas ja vilju korjamas. Hiigelsuured tänud neile ka siitkaudu! Juhtus imelisi asju. Näiteks hakkasid vilja kandma oma kümme igivana ploomipuu, mille kohta me kõik arvasime, et neist peale varju pakkumise enam muud kasu pole. Enne meie Peedule minekut oli maja-aed oma 12 aastat täiesti kasutuseta ja enne seda elas seal proua, kes juba sajale lähenes ning arvata võib, et oma viimased viljapuud aastakümnete eest istutas. Loodus on võimas, nii säilisid kõik need aastad vaatamata umbrohtude, tigude ja vesirottide rünnakutele meie aias nii hulk nartsisse, rabarberid kui ka palju muud head. Aga seda, et meie Peeduloleku neljandal suvel kõik meie ploomipuud otsustavad uuele elule ärgata, ei osanud me uneski ette näha. Nii ei olnudki aprillinali, kui mu ema mulle Skype vahendusel teatas, et ta valmistas meie aia kollastest ploomidest moosi ning roosadest kuivatatud ploome. Mis mõlemad, muide, on nüüd ära proovitud, ja viivad keele alla. Aga mitte sellest ei tule täna pikemalt juttu.

Midagi korjasid nad sealt aiast eelmisel suvel veel ja need olid meie tumelillad viinamarjad. Ja neist sai, uskuge või mitte, meie oma Peedu vein. Pinot´ga pole meie viinamarjasordil mingit pistmist, ei mäletagi ausaltöeldes, mis ta nimi päriselt oli. Aga vein oli äärmiselt maitsev, ilus punane, täitsa kraadiga ja täitsa veini moodi! Jube vägev tunne küll ausaltöeldes on oma aia viinamarjadest tehtud veini õhtul limpsida! :)

Asi käis siis nii, et tuli korjata nii palju viinamarju, et peale nende purukstampimist ja vedeliku eraldamist oleks teda 2 liitrit (kui vein pannakse käima 3 liitrisesse anumasse). Kui kristalselt aus olla, siis pean tunnistama, et mu emal jäi õige veidi siiski 2 liitrist puudu ja ta lisas sutsu sõstramahla. Siis tuleb lisada nii palju suhkrut, et nagu mu ema ütles "tulemuseks oleks väljakannatamatult kange ja magus mahl". Suhkrust tulevadki kraadid. Siis tuleb vein jätta paariks päevaks seisma ja käärima. Kata õhku läbilaskva riidega, nt marli. Kui mahl on käärima läinud, kata õhukindla korgiga, mille keskel on vanast ajast tuntud koduveinikork. Pane korgi sisse vett ja asu ootama, kuni vein on ära käinud (ära päriselt purgi kõrval oota, see võtab kuid :). Vein on ära käinud, kui vesi korgi sees on enamvähem ühel kõrgusel mõlemas torus, kui nüüd mu jutt kuidagi arusaadav on. Siis võttis mu ema veini lahti, valas läbi sõela väiksemasse purki, lisas veel terve hulga suhkrut ja pani veini uuesti käima. Peale seda, kui ta ära käis, ei jõudnud me enam oodata ja tegime proovi! Õige hää! :)