Esimesed elamused Luxist

Olemegi kohal. Kujutasime ette, et peame silmitsi seisma ohtrate pagasi ülekilodega, aga tundub, et oleme suutnud oma pakkimisoskuseid viimasel ajal kõvasti lihvida, sest lisaks mõningatele käsipagasisse minevatele kodinatele oli meil kõigest veidi alla 50 kg kraami. Lennud läksid suurepäraselt ja pühapäeva õhtul kl 17.35 võttiski meid vastu vihmane Luxembourg. Mis meie entusiasmi aga sugugi vähendada ei suutnud. Paar bussisõitu ja olimegi oma ajutises kodus (minu uskumatult hea südamega tulevane kolleeg võttis meid sissejuhatuseks enda juurde kuni endale kodu leiame). Valgusküllane ja hubane kodu asub kohe vanalinna lähedal, vaikse ja rohelisel tänaval.

Esmaspäeval oli aga Henri sünnipäev. Sel puhul jalutasime vanalinna, kus mul juba eelmisel korral olid silma jäänud mõned uskumatu valikuga juustu ja küpsetiste poekesed. Samal ajal juhtus linnas toimima suur välimüük, ehk Braderie. See on omakorda kuidagi seotud igal aastal sel ajal linnas möllava suure lõbustuspargi Schueberfoueriga, mis juba ligi 700 aastat aset leiab (700 aasta eest ei olnud tegu muidugi vaaterataste ning õudustetubadega, vaid lammaste müümise laadaga :). Igathes linna oli rahvast täis, iga mõne hilbumüügi leti järel oli üks, mis pakkus kohalikke heledaid grillvorste saiaga ning teine, mis pakkus ehtsat šampanjat. Nii see rahvas seal siis einestas - ühes käes grillvorst, teises klaasike kihisevat. Meie ostsime ühelt vahvalt kaupmehelt mõned kuivatatud vorstid (ühe tüümianiga, ühe seentega ja ühe veiniga), juustupoest esimesed katsetused põnevate juustude vallas - tüki Morbieri, millel kahe kreemise kihi vahel tuhariba ilutseb ning väike kuhjakujuline Gaperon, mis seest näeb välja nagu ricotta, lõhnab nagu Brie, aga maitseb hoopis omamoodi, tugevalt ning hästi. Küpsetistepoes jätsime värvilised makroonid ja muu sellise proovimata, aga maitsesime ära kuulsa kohaliku roa - Pate de Rieslingu, mis kujutab endast õhukese taignakihi sees küpsetatud hästimaitsestatud pikka poissi vms, põnev on see, et tühjaks küpsev taignaosa täidetakse hiljem läbi taigna sees oleva osa rieslingust tehtud kallerdisega. Mulle meeldis väga! Pärast oli kavas kohustuslik käik H&M-i, kuna Mann oli oma sünnaks saadud raha eurodeks vahetanud (vabatahtlikult, ausõna) ja kavatses seal nende eest sisseoste teha. Mann sai rikkamaks lilleliste saabaste, Hello Kitty vihmavarju, triibuliste kinnaste ja sädeleva vöö võrra! Success! :)

Šampus otse tänaval; Mann, kelle lemmiksaade on Ameerika supermodellid, uue vihmavarjuga; Juustuvalik ühes mõnusas vanalinna poekeses

Värvilised makroonid ja muud maiused ühes teises vanalinna poekeses; viil kuulsat kohalikku Pate de riesling´ut

Linn on superarmas. Puhas, vaikne, rahulik. Siin elab kõigest alla 80 000 inimese, nii et väga mõnus on jalgsi kõndida. Kui tulebki bussi kasutada, siis see paar peatusevahet ei jõua ära tüüdata. Üüratult kõrgetelt sildadelt, mis keset Luxi laiuvaid orgusid ületavad, avanevad ahhetamapanevad vaated linnale. Nii et esialgu oleme eluga igati rahul.

Maitsvad vorstid Prantsusmaalt; juustuvalik veidi lähemalt, head vesistamist!

Eile käisime ka Manni koolis ära. Andsime avaldused sisse ja saime teada, et nüüd on kõik korras, Mannil koolis koht olemas ja mõne päeva pärast antakse meile juba teada täpsemalt, mis päeval ta alustab, millal lapsevanematega kohtumine on ja kellest saab tema klassijuhataja. Kool tundus superarmas ja hea on see, et see asub praktiliselt minu töökoha kõrval. Nii et hommikul hea viia. Meile meeldis veel see, et esimeste-teiste klasside lapsed alustavad väikeste, 5-lapselistes, gruppides, et suur kool ning lärm kohe ära ei ehmataks.

Üks asi on selline ka siiski, mis meid just ei rõõmusta. Nimelt on siin linnas vaid 3-4 suuremat toidupoodi. Kesklinna pole neid lubatud ehitada, nii asuvad nad linnaäärtes või linnast väljas. Autotule inimesele tähendab see, et saab käed pikemaks venitada. Eile käisimegi esimest korda suuremat kogust kraami ostmas ning tulime koju 5 suure kotiga. :( Lisaks on veel nii, et liha- ning piimatooted on Saksamaal 2-3 korda odavamad ja seetõttu käivad paljud mujal süüa ostmas. See tähendaks poolepäevast rongiretke autota inimestele, nagu meie. Aga noh, küll me midagi välja mõtleme. Ja pealegi, toidupoe valik oli supermega fantastiline ja huvi pärast arvutasin ka välja, et samad asjad oleksid Eestis maksnud kokku ligi 100 eek rohkemgi. Nii et ei saa kurta. Väikseid poekeseid tõepoolest kuskil eriti pole, oleme juba päris palju ümbruses ringi kolanud ning pole mitte ühetegi näinud. Välja arvatud need kallid vanalinna omad, millest alguses kirjutasin.

Prantsuse keelt oleme juba üksjagu praktiseerida saanud, sest iga kolmas inimene siiski muud peale prantsuse või kohaliku letzeburgi keele ei oskagi. Seni oleme hakkama saanud. Täna lähme teeme kuulsas lõbustuspargis mõned sõidud, Mann unistaski juba mitu päeva vaaterattast.

Ja homme siis tööle! Imelik, pole niimoodi päris inimese moodi tööl juba mitu aastat käinud. Täpsemalt 2005 a maikuust. Vahepeal sai liikuva graafikuga tegeletud selle spahotelli projektiga, meisterdatud seepe-küünlaid ja krijutatud on ka igal pool ja igal ajal. Aga seda, et punkt kl 9 mind kontor ootab, pole ammu olnud. Eksootika!