pühapäev, 5. detsember 2010

Trühvliomlett ja muud prantsuse köögi hõrgutised

Metzi jõululaat (foto võetud jõululaada veebilehelt)

Kõik sai alguse sellest, et esmaspäeva hommikul prantsuse keele tunnis oli õpetaja esimene küsimus meile, et millisel jõuluturul me nädalavahetusel käisime. Teised olis siin-seal käinud, aga mina mitte kuskil. Mõtlesin Luxemburgi omale küll millalgi minna, aga ei näinud selles midagi väga erilist. Õpetaja kiitis siis Metzi oma, kus ta käinud oli ja teised kiitsid takka, et Metzi oma on tõepoolest sõitu väärt. Nädala jooksul küsiti minu käest veel mitu korda, et millal ma siis ikka jõuluturule kavatsen minna, paljud kolleegid olid juba mitu korda meie oma jõuluturule jõudnud. Sain aru, et tegu on vist väärt ettevõtmisega ja et siin on kohalikel kombeks kohale ka minna, kui midagi korraldatakse. Võtsime ka meie siis plaani paljukiidetud Metzi turu külastamise. Laupäeval, vaatamata sellele, et õues oli üle 5 külmakraadi, toppisime nii palju vammuseid selga, kui olemas oli ja istusime Metzi rongile. Metzi linnast olen rääkinud juba varem. Kordan end ja ütlen, et see linn mulle tõepoolest väga meeldib. Sealne jõuluturg on eriti äge seetõttu, et see toimub korraga paljudel väljakutel üle kesklinna. Väga mõnus on jalutada mööda vanalinna kitsaid tänavaid ühest peopaigast teise ja end liigutades veidi sooja saada. Juba rongijaama esine plats oli täis jõulukraami müüvaid kioske, mille keskel uhkelt kaunistatud jõulukuust. Esimesena saabusime Place de la Republique´le, kus oli püsti pandud väike lõbustupark koos mõnede müügiputkadega. Sealsamas asus ka väike liuväli, päike paistis, lumi oli maas ja taistaks mängisid prantsusekeelsed jõululaulud. Kohutavalt mõnus talvemeeleolu tekkis. Käisime vaateratta peal ja vaatasime üle imeilusa talvise linna. Järgmiseks valis Mann karuselli ja meie valisime kumbki topsi kuuma vürtsidega veini, midagi glögitaolist. Sobis suurepäraselt külma ilma ja mõnusa meeleoluga! Edasi liikusime Place St Jacques´le, kus oli järjekordne uhke vanaaegne karusell, terve hulk müügiputkasid ja väike majake, kus müüdi Lorraine maakonna jõulukäsitööd. Ja siis edasi Place St Louis´le, kus juba eemalt hakkasid meid hõrgutavad lõhnad hullutama. Tegime veel ühe ringi kuuma punast veini ja asusime keerulise küsimuse juurde, mida neist lugematutest hõrgutistest proovima asuda. Esimesena köitis mu meeli üüratusuur pann tartiflette´i, aga kuna ma seda juba korduvalt söönud varem olen, siis suutsin edasi minna järgmiste lettide juurde. Lõpuks otsustasime Burgundiapärast tigude ja grillitud konnakoibade (escargot bourguignon ja cuisses de grenouille) kasuks. Ja pettuma me ei pidanud. Konnaliha oli äärmiselt pehme ja hõrk, teokarbid täis mõnusat küüslaugust võid, mida peale tigude otsasaamist on hea värske saiaga kokku kraapida. Oh me olekski võinud sinna sööma jääda, aga mõistus sai võitu ja koju me sõitsime. Kõiki laadaplatse me läbi ei käinudki, aga see polnudki meie eesmärk. Üks ütlemata tore päevake sai Prantsusmaal veedetud.


Burgundiapärased teod ja konnakoivad (pildid laenatud internetiavarustest)
Täna hommikul valmistasin midagi põnevat. Mõne päeva eest saabus Henri poest värske musta Itaalia trühvliga ja ma usun, et sellisest hõrgutisest toiduvalmistamine on põnev igale kulinaarile. Kuna trühvlit soovitatakse kasutada enamasti lihtsates retseptides ja kuna ta hästi munaga kokku sobib, siis saigi plaani võetud üks pühapäevahommikune trühvliomlett. Tulemus oli tõeliselt maitsev, kuigi ma oleks ikka veel tugevamat trühvlimaiku soovinud oma omletile saada. Kunagi sõitsime Lõuna-Prantsusmaal pool päeva sellisesse trühvlite poolest tuntud linnakesse, nagu Aups. Sõime ära terve 3-käigulise trühvliõhtusöögi, aga trühvlimaitset ei tundnudki. No seekord asi nii ei olnud, omlett maitses suurepäraselt ja trühvliselt. Aga eks tema kiles transportimine võttis osa trühvlijõudu siiski ära ikka. Usun, et kui minna koos trühvliküti ja tema koeraga metsa, leida sealt üks väike pärlike ja kohe omlett valmistada, oleks tulemus veelgi võimsam. Eestis müüakse vist ainult neid vedelikus sälitatud väikestes purkides müüdavaid trühvleid. Aga ma usun, et nad ajavad asja ära. Võib ka muidugi neti kaudu värsket tellida :), nt siit. Vaja läheb:
Üks värske trühvlike
1 trühvel
4-5 muna
3-4 spl vahukoort
1-2 pitsi konjakit
50 ml vett
soola, musta pipart
2 spl võid
Lase trühvlil konjakis seista vähemalt 1 tund. Koori trühvel ära ja lõika õhukesteks viiludeks (kui sul septsiaalset trühvlilõikamise riistapuud pole, kasuta teravat koorimisnuga). Aja vesi potis keema, lisa 1 spl sellest konjakist, milles trühvel seisis ja trühvliviilud. Keeda mõned minutid ja tõsta kõrvale jahtuma. Klopi munad kahvliga vahule, lisa vahukoor ning 3-4 spl jahtunud vedelikku potist, kus trühvleid keetsid. Klopi veel veidi, lisa pooled trühvliviilud ja maitsesta soola-pipraga. Sulata või pannil, vala munasegu kuumale pannile. Kui omleti pealmine osa hakkab hüübima, lao ülejäänud trühvliviilud peale. Kata pann kaanega ja lase pool minutit veel küpseda, kuni omlett pealt ilusti hüübinud on. Keera omleti üks pool teise peale ja serveeri kohe.


Ühesõnaga, on igavesti vägev kulinaarne nädalalõpp olnud. Aga pean ka tunnistama, et hirmus isu on juba Eestimaiste jõulude järele, tahaks praetud hapukapsast, head oma ema tehtud sülti, Eesti kollaseid kartuleid ja kalleid sõpru näha. Ja süda tilkus kangesti verd, kui pidin eile äraütleva kirja saatma kutse peale minna Pädaste köögi hõrgutisi proovima nende talvisesse pesasse NEH Tallinnas. Kahjuks kõike head vist ei saa siiski korraga! Loodan, et mul õnnestub Peetri, Martini ja Kristo kätetööd kunagi teine kord siiski maitsta... äkki suvel Pädastes. Muhufänn, nagu ma olen! :) Nehile igatahes edukat talve!

7 kommentaari:

katrinliias ütles ...

Hei Juc! Tore jõululugu võõrapäraste maitseelamustega. Imelik jah, et just jõuluootel ja ajal sooviks ikka eestimaist särisevat seapraadi, meie oma praekapsast, sülti jne. No pohlamoosi on mul küll siin nii et tapab, eelmisest aastast. Ja need soome jõulutoidud ikka ka pole päris see...Aga olgem rõõmsad ja laskem hea maitsta eri maade jõulutoidul, võtame ikka asja rahulikult ja loodame et Inglismaal jõulupudingu leegitamisega pritsimeeste osalemist vaja poleks!;) Jätkuvalt kena jõuluootust!

katrinliias ütles ...

Muide, Juta! Käisin just kodus ja lugesin üle, mul mingi kümmekond koorimisnuga soetatud, kingitud jne. Aga neist kõige eelistatum on mingi 13 aastat tagasi Rootsist saadud roostevaba noake, mis nüüdseks juba üsna kulunud. Ja ikka kasutan . Nimelt on selle ja paari noa omapäraks see, et tera osa on pöörlev. st lahtiselt pöörleb ümber telje, see annab koorimisele nõtkust ja minu arvates selliste nugadega saab imeõhukesi koori. Mul on selle Solingeni noa Fiskarsi variant, aga tundub käele jäik. Kui su teele satub pöörleva teraga, proovi ära.

Eva ja CO ütles ...

Kadestamisväärselt vahva jõululaat! Tundub, et Metzi linn saab sinu käest aina plusspunkte juurde :) Imelik, et konnakoibade söömine tundub nii kummaline, kuigi kanakoibade söömise üle ei avalda keegi imestust. Kas teie poolt proovitud koivad olid sama pontsakad, kui sellel illustreerival pildil? Seal paistab ju isegi liha küljes olevat. Kui kaua te rongiga sinna Metzi sõitsite?
Trühvli-omleti pildid on hirmus isuäratavad. Mul pole olnud veel au neid proovida, kuigi lugenud olen neist päris palju. Mis maitse neil siis on? On seda üldse võimalik kuidagi kirjeldada?
Selles osas olen sinuga 100% nõus, et jõulud ilma verivorsti, hapukapsa ja emme tehtud süldita pole midagi väärt. Ainult paar nädalat veel ja siis olemegi juba kõik koos Eestimaa pinnal. Küll on tore!

Kõvasti kallistades,
Eva-U

Juc ütles ...

Hei Katrin! ma ise olin ka väga üllatunud, kui kodumaise jõulukraami isu siin juba nii vara peale tuli :). Mulle ka tundub, et päris õiget maitset ikka mujal kui toidu kodumaal ei saa, ju mängib õhk ja õhuniiskus jms kõik samuti rolli maitse juures. Minu kõigi aegade lemmik koorimisnuga oli mingi maailma kõige pdavam versioon kuskilt suva poest, see peaks kuskil Eestis alles olema mul. Päris pöörleva peaga pole mul aga olnud, peaks proovima. Sellise poolpöörlevaga on olnud, on vist jah parem, kui päris jäik. Sullegi kena jõuluootust!
Eva, Metz saab tõepoolest plusse aina juurde. Kavatsen sinna igal aastaajal kindlasti minna. :) Meie poolt proovitud konnakoivad olid jaha sama prisked nagu pildil, tõesti oli üllatavalt palju liha. Rong Metzi sõitis vist oma 45 min või veidi vähem ja väga mugavad rongid on. Trühvli maitset on raske kirjeldada tõesti. Natuke nagu seene maitse on, aga mitte päris ka. Sama asi lõhnaga. Pead ikka ise millalgi ära proovima. Paari ndl pärast juba kohtume süldilaua taga ja jõulukuuse all! Juhuuuu! Tervitused ja tervised teile!

Anonüümne ütles ...

Lõpuks ometi taipasin blogi vaadata. Nii tore lugu! Mina sain tünga: loen trühvliomlett - mis jama see on? Tulid meelde need hullmagusad kommid. Nalja kui palju. Olen ju küll lugenud päristrühvli lugusid, aga no ei taibanud kohe.Päris huvitavad tegelased. Aga konnakoivad on tõesti head, ka eestimaised.Mul tuli su jutu peale lausa hõõgveini isu.Äkki annab koduveini maitsestada? Meil on üks äpardunud tegu kuskil. Tervitusi kõigile! Kahupea

Juc ütles ...

Omlett nende magusate trühvlitega ei tundu sugugi isuäratav :). Mis te tookord nende konnakoibadega seal Eestis tegite? Praadisite v marineerisite või grillisite vms? Ja kas sõite kärnkonna? :) Ja kas oli ka nii palju liha kondil, nagu sellel pildil? Hukkaläinud koduveini kohta ma ei kujuta ette, aga mina tegin siin küll mingist punase veini pärast väga head hõõgveini! Võtaks praegugi veidi ausaltöeldes, külma olen saanud :(. Õnneks õigel ajal, et jõuab jõuluks üle minna! Tervitused teile!

Anonüümne ütles ...

Tavalise ja rohelise konna koibi sõime, küpsetatult. Muidugi need olid hoopis väiksemad. Kliima kehvem, konnad väiksemad. Kahupea