Tagasi suves - Sevilla



DSC_4193


Nädal pärast viinamarjakorilust Savoies pakkisime jälle asjad kokku ja võtsime suuna Hispaaniasse, Andaluusia pealinna Sevillasse, külla meie headele sõpradele, kes terve perega mõne kuu eest sinna elama asusid. Paar päeva enne lendu piilusin juba kohalikku ilmateadet ja hoidsin pöialt, et see ükskord ometi tõtt räägiks - pea kõigiks päevadeks lubati umbes 30 kraadi sooja ja päiksepaistet. Pühapäeva õhtul kohale jõudes võisime kergendatult hingata, et meie suveriided pole ilmaasjata kaasa pakitud - lubatud kuumalaine oli kohal ja seda peale mitut päeva, mil hommikust õhtuni vihma oli kallanud.

DSC_3978
DSC_3973
DSC_3981
DSC_3995
DSC_3986
DSC_3997
DSC_3999
DSC_4005
 
Läksime kohe kogu kambaga linna peale ja sõime ära terve kamalutäie erinevaid tapasid ja head külma Hispaania õlut. Tapadest meeldisid esimesest õhtust meile eriti kaheksajalg Galiitsia moodi, küüslaugune kartulisalat, spinat kikerhernestega (kohalik spetsialiteet) ja praetud kalmaarirõngad. Igaks juhuks mainin ka ära, et tapa´ks nimetatakse väikseid portsjone erinevaid roogasid, mida Hispaania tapa-baarides õlle või veini kõrvale pakutakse. Toiduhuviliste jaoks on tapade proovimine täiesti suurepärane võimalus maitsta lühikese aja jooksul ära tervet hulka kohalikke spetsialiteete.
DSC_4007
DSC_4017
DSC_4034
DSC_3966
DSC_4015
 
Järgmisel hommikul võtsime ette iidse Sevilla vanalinnaga tutvumise. Kolasime kitsastel tänavatel, vaatasime hiiglaslikku katedraali ja veetsime pool päeva Alcázari lossis ning selle aedades. See viimane oli täiesti võrratu. Mulle meeldis isegi rohkem, kui Granádas asuv ja palju kuulsam Alhambra. Alcázar on suurepäraselt säilinud, seda ümbritsevad lopsakad aiad ja pargid, uhked purskkaevud, paviljonid ja kujud. Tegu on Sevilla kuningliku paleega, mis algselt oli Mauride kindlus ja millele iga järgnev kuningas on omaltpoolt midagi lisanud. See on ka Euroopa vanim endiselt kasutusel olev kuninglik palee (lossi ülemisi korruseid kasutab Hispaania kuningapere oma Sevilla koduna). Kusklil Alcazari lähedal, eriti idülliliste kitsaste tänavatega Santa Cruzi linnaosas leidsime võtsime oma järjekordse lauatäie tapasid. Kohalik hõrgutis härjasaba, kergelt vürtsise tursatäidisega paprikad ja krevettidega hautatud spinat maitsesid kõik täiesti võrratult. Esimest korda proovisime ära ka kohaliku külmsupi, mis Sevillas asendab tuntumat gazpachot - kreemise salmorejo. Võin kohe öelda, et nii minu kui Henri jaoks oli see armastus esimesest silmapilgust, kuuma ilmaga pole midagi paremat kui süüa üks kausitäis jahedat tomatisuppi, millele garneeringuks on lisatud veidi iberico sinki ja keedumuna. Vaatasin pärast järgi ka, et mis salmorejot ja gazpachot omavahel eristavad ning tundub, et esimeses on rohkem saia sees ja teises kasutatakse enamasti ka paprikat lisaks tomatile. Aga eks retseptid erinevad vastavalt kokkadele, kes suppi valmistab!


DSC_4068
DSC_4049
DSC_4048
DSC_4050
DSC_4051
DSC_4053
DSC_4054
DSC_4060
DSC_4070


Sevilla on üks haruldane koht muuhulgas veel sellepärast, et sealsed suveniirid on päriselt ilusad. Enamast kipub maailmas ringi rännates minu meelest nii olema, et suveniiripoed kubisevad mõttetutest kujukestest, mis vähemalt minu maitse järgi ühtegi kodu ei kaunista. Aga Sevilla kirjudelt lettidelt oleks kaupa lausa kamaluga koju toonud. Tegelikult jäime muidugi realistideks ja ostsime mõned kohalike mustritega kahhelkivid!!! :), mida me juba ammu otsinud olime. Kui kunagi uue vannitoa sisustamiseks peaks minema (mitte, et meil uus vannituba silmapiiril oleks), siis võibolla laseme need valgete kahhelkivide vahele vürtsi lisama seinale plaatida, aga esialgu kavatseme nad seinale kunsti pähe ära raamida. Mann ostis endale ilusa täpilise flamenco-lehviku (kuigi Sevillas on oma flamenco sarnane tantsustiil sevillana hoopis). Nii et kõik kirjud taldrikud, peeglid, jms jäi meist maha järgmisi huvilisi ootama. Aga uudistamist oli küll seal omajagu.

DSC_4076
DSC_4077
DSC_4081
DSC_4083
DSC_4085
DSC_4101
DSC_4103
DSC_4104
DSC_4107
DSC_4111
 
Õhtul viisid meie kallid võõrustajad meid ühte eriliselt populaarsesse tapa-kohta, nimega San Telmo. Isegi esmaspäeva õhtul sinna ilma reserveeringuta lauda saada on täiesti võimatu ja oma silmaga nägime õhtu läbi inimesi, kes sõna otseses mõttes sabatasid lootuses, et mõni laud siiki äkki vabaneb. Tripadvisor paigutab San Telmo hetkel Sevilla restoraniks nr 1. Tapa-kaart oli pikk ja põnev. Lisaks traditsioonilisematele kohalikele maitsetele leidus sealt tapasid, mida oli mõjutanud Itaalia, Jaapani või mõni muu kuulus maailmaköök. Proovisime kamba peale vist tõesti pool menüüd järele - värsket turska Roteña stiilis (aeglaselt küpsetatud tomatite, kartulite ja sibulatega), basiiliku ja estragoniga täidetud röstitud lammast metsiku riisiga, kalmaaritindiga spagette küüslaugu ja grillitud kammkarpidega, grillitud seeni praesibulatega, grillitud sealiha kartulite ja mojo kastmega (kes Kanaaridel on käinud, teab seda vürtsist kastet kindlasti), pardirind maguskartuli tšipside ja tšatniga jne jne. Kõik puha ilusti sätitud ja täitsa tapale kohaste hindadega. Tõeline pidusöömaaeg!

DSC_4123
DSC_4134
 
Järgmisel päeval uudistasime veel veidi linna. Lõunasöögil ma seekord pikemalt ei peatu, sest lauatäiest tapadest oli vist pea kõige maitsvamad friikartulid majoneesi, ketšupi ja tabascoga :), mida me poleks eales tellinudki, kui nende nimi menüüs poleks olnud "küpsetatud kartulid kolme kastmega". Kohalik delikatess, väiksed krevetitortillad, olid lihtsalt jubedad, rasvast tilkuvad kuivatatud krevettide järgi maitsevad kuivikud. Aga õnneks on Sevillal muudki pakkuda, kui toidud, nii et päev sellepärast luhta ei läinud. Vaatasime üle eriti grandioosse Plaza d´Espagna ja rentisime endale 4-kohalise jalgrattasõiduki, et läbi vurada selle kõrval asuv Maria Louisa park.
DSC_4137
DSC_4142
DSC_4144
 
Kogu selle tapa-hulluse juures oli ikkagi üks tapa, mida ma olin plaaninud süüa, aga mida ühesku menüüs ei olnud - pimientos de padron. Ehk siis väiksemat sorti poolvrtsised rohelised tšillid, mida on oliiviõlis praetud ja millele siis soolahelbeid on puistatud. Tegime neid siis ise kodus õhtul enne ribide grillimist eelroaks, sest poes olid sobilikud tšillid täitsa olemas. Ja tulid välja väga head. Muud kunsti seal polnudki, kui et kuumas õlis tumedaks praadida ja siis soola peale raputada.

Järgmisel hommikul me enam hiiglaslikku Sevilla linna kammida ei jõudnud, aga hea inimene H pakkus välja, et äkki sõidame ca 100 km kaugusel asuvasse Matalascanase randa suvitama. Ja meile see mõte muidugi meeldis väga. Tegu on tüüpilisi valgeid majakesi täis rannakuurortiga, kus liiv on valge ja pehme. Suvitajad olid õnneks lahkunud ja jätnud meile kõvasti ruumi nii rannal, kui linnas. Merevesi oli täiesti soe, nii et Mann sai selles joostes parajalt pööraseks minna. Lisaks vist ka puhas, sest puha kalda ääres ujusid suured kalaparved. Lõunatasime oma Sevilla-tripi lõpetuseks enne lennukile minekut veel Matalascanase rannarestoranis ja sõime värskeid grillitud sardiine, maailma parimaid oliive, gazpachot. Peen ja muidu hirmkallis merikeel maksis muide kõigest 10 eurot!!!

DSC_4160
DSC_4163
DSC_4166
DSC_4169
DSC_4178
DSC_4183
DSC_4189
DSC_4186
DSC_4190

Muide, kuulsin kuskilt, et aasta keskmist arvestades on Sevilla Euroopa kõige soojem linn. Nii et soovitame külmetavatele kaasmaalastele soojalt! :)

DSC_4059

Kommentaarid

Eva ja CO ütles …
No kyll ma ootasin seda lugu :) Ja see oli ootamist vaart! Nii ilusad ja paikesest saravad fotod, et juba paljast vaatamisest tuleb suvine tunne peale. No ja k6igi nende tapaste nimekiri v6ttis ju lausa silmad kirjuks ja ajas suu vett jooksma. Oleme Andaluusia kandis kainud, aga Sevillasse pole j6udnud. Sinu lugu ajas igal juhul Sevilla isu peale. Tuleb minna ja oma silmaga yle vaadata!

Tervitades,
Eva-U
Juc ütles …
No küll mul võttis kaua aega selle lookese kirja panemine ja piltide üles sättimine. Tapadega on jah nii, et neid jõuab nii palju proovida, et kui sellest kõigest vaid veerand kirja panna, siis võtab ikka lugejal silmad kirjuks ja jääb mulje, nagu me oleks puhta õgardlusega tegelenud seal :). Aga Sevillasse tasub minna küll! Usun, et teile seal meeldiks!
Anonüümne ütles …
Väga mõnus postitus! Päikest ja hea toidu lõhna on igas reas ja pildis. H Saaremaalt
Anonüümne ütles …
Suurepärane postitus ja ooooooh need valgusest särvad pildid!!!
Imeline!
Tervitused Kahupealt!
Juc ütles …
Aitäh teile, H. ja Kahupea. Mulle teeb ainult rõõmu, kui lugejal ka põnev kaasa reisida on!
mercredi ütles …
Oo.. kuidas Sa küll suutsid need võrratud taldrikud ostmata jätta?
Juc ütles …
Mercredi, no raskustega :). Aga ma ostsin sama mustriga kahhelkive :)
JANA ütles …
Tere Juc,
Meil perega plaan 18.aprillil sõita Malagasse ja endale jäi ka kolm kohta, et Sevilla kindlasti, Malaga ise ja Gibraltar.
Sevilla artikkel on nii super - et ma ei jõua oma reisi ära oodata. Samas mõtlesin, et ega sa juhuslikult ei oska soovitada ööbimiskohta Sevillas, kus me perega st. 3 kesi, koos 10.a. lapsega olla ... Me muidu Mooni pere ka :) nii, et kui midagi sellist armast ja toiduga seonduvat tead võid julgelt soovitada. Muidugi siin artiklis oli kõik rohkemgi ja veel ..... :))

Jana
Juc ütles …
Tere Jana! Vabandust, et nii hilja vastan. Seoses Umami ja Emily saabumisega pole alati mahti vanade postituste kommentaare vaadata! Me ise ööbisime Sevillas sõprade juures, aga ma võin homme neilt uurida, mida nad kohalikena külalistele soovitavad. Kindlasti võiksite sellesse tapa paari minna, millest ma kirjutan, usun, et teil oleks põnev! Igatahes ilusat reisi. Loodan, et Sevilla võtab teid päikselisena vastu. Kui kuulen mõnda head soovitust, annan Sulle teada! Kas siis siitkaudu või saadan FB sõnumi!
JANA ütles …
Aitäh, ega ma ammu ei kirjutanudki! Teie perele kauneid elamusi uue pereliikme saabumisega! Ja kui midagi kuuled, siis võib otse kirjutada jana@kohvikmoon.ee
Tänan juba ette :)
Juc ütles …
Jana, saatsin Sulle meilile ühe soovituse. Ilusat reisi!

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Päikeseline brownie toorjuustuga blogi esimese sünnipäeva puhul

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco