Vahelduseks reisijuttu ehk reportaaž Itaaliast

Oktoobris võtsime terve perega ette ühe väikse "töö ja lõbu" reisi Itaaliasse. Tuleb tunnistada, et selle reisi "töö"-osa oli ka tegelikult puhas lõbu. Võibolla kogu reisi kõige suurem lõbugi. Aga kuna me kõik teame, kuidas pildid iseenda eest räägivad, siis asun pilte jagama.

Vaade Tenutast

Kõigepealt saigi ära tehtud "töö", ehk käisime külas Tenuta le Luci oliiviistanduses, kelle superhea oliiviõli me Umamis müüme. Hetkel ootame uue aasta õlisaaki ja selle saabumiseks kavatsen Umami blogis kogu sellest istanduses käimisest pikemalt kirjutada, aga mõned fotomeenutused siia ka siiski. Võõrustajateks istanduse meie hea sõber Luca, istanduse peremees Umberto ja perenaine (ühtlasi kõigi nende hõrgutiste meister) Marzia.

Marzia tehtud hõrgutised

Peremees Umberto mängib Perlaga

Kõhud kõikvõimalikest Itaalia hõrgutistest, iga käigu juurde serveeritud erinevatest veinidest, desserdi juurde lauda saabunud proseccost (mida muide Itaalias juuakse morsiklaasist, mitte pokaalist!) ja kohvi kõrvale serveeritud grappast täis, sõitsime edasi väiksesse Asolo nimelisse külakesse. Sinna sattusime puhtalt tänu sellele, et meile meeldib endale vahel killuke luksust lubada ja ööbida SLH keti hotellides ja kuna järgmisel päeval oli meil plaan külastada Veneetsiat ja kuna Asolo on Veneetsiale päris lähedal. Niisis, Asolo küla ja Albergo al Sole hotell otse keskväljaku ääres. Lihtsalt imearmas Itaalia linnake lummavate vaadetega ümbritsevatele oliivi- ja viinamarjasaludele. Toidust ei oska ma midagi rääkida, sest kui teised õhtusööki sõid, läks mul endiselt sisse vaid tassike teed ja üks cantucci küpsis :).

Albergo al Sole asub otse Asolo keskväljakul

külamehed lõunaks head-paremat serveerimas

Albergos on isegi padjad päikselised

Hommikusöögi vaade linnale ja kaugemale

Küpsed granaatõunad

Vaade Asolo linnamüürilt

Emily hotelli hommikusöögil ametis

vaade hommikusöögilauast

siin käisime õhtusöögil, mina küll teed ja küpsist nosimas

Hotelli hommikusöögilaud enne kui Emily ametisse asus

Järgmisel päeval, peale imeilusat miljoni dollari vaatega hommikusööki hotellis (mille meie väike Emily kiirelt täielikuks kaoseks muutis laotades mu kohvi üle valge laudlina ja puristades juurde ohtralt oma puuviljapüree pritsmeid) liikusime edasi Veneetsiasse. Pean tunnistama, et minu jaoks on kõige lahedam vaadata Veneetsiat veebussiga suurel kanalil sõites. Väikestel rahvast tulvil tänavatel on ka ilus, aga need muutuvad pikapeale ühesugusteks, kõik maskimüüatest ääristatud. Kanalil on kogu see vee-elu, oma veepealsete busside, taksode, kaubapaatide, paadikraanade ja sildadega oma täies hiilguses näha.

Veneetsias on kombeks käia baarist baari ja süüa midagi hispaanlaste tapa taolist - pisikesi suupisteid, mida seal kutsutakse cicchetti [tšigetti]. Lemmikuks sai singi sisse keeratud marineeritud pipar, mis juba siin järgi tehtud ja külaliste poolt heaks kiidetud. Hotelliks Antico Panada, ei midagi erilist, aga otse Püha Markuse väljaku taga umbes kahe minu laiusel tänaval.

Veneetsia ciccheti, meie lemmikud on need tšilliga singirullid

Järgmisel hommikul sõitsime veel Lido di Jesolosse merd vaatama ja peale Veneetsiat avarust nautima. Lido oli esimene koht läänes, kuhu mu vanemad kunagi päris päikesereisile sõitsid. Mäletan seda väga hästi, ise olin alles varateismeline ja parajasti oli mingid suuremat sorti jalka võistlused olnud ja meie õega ütlesime vanematele, et toogu nad meile õige Roberto Baggio kaasa. Saime endale siis ühe peegli, millel oli Baggio foto peal :). Jesolos on ilus lai rand, armas kuurort, mille peatänavat ääristavad hiiglaslikud seedermännid. Praegu oli hooaeg muidugi läbi, aga sinna võiks täitsa päikest otsima minna kunagi!

Teel Lidosse otsisime kohta, kus lõunat süüa. Mingis suvalises külas märkasime söögikohta, mille ette oli pargitud kümneid ja kümneid kohalikke autosid. Uksest sisse piiludes avanes meile hiiglaslik söögisaal, mille pea igas lauas istusid rahulolevate nägudega sööjad. Võtsime meiegi istet. Henri tarkpea kiikas, mida kõrvallaudadel kõige enam tellitud on ja tellis sama. Neist valikutest saidki parimad palad. Rannakarbid ja südakarbid, mis maitsesid täiesti uskumatult hästi, ja erinevad praetud mereannid. Mina pean tunnistama, et minu polenta ja tursk jäi valgusaastate kaugusele maha neist. Mann sai ikka oma lemmikut - pastat oliiviõli ja parmesaniga. Ja grillitud köögivili on Itaalias alati priima!

rannakarbid ja südakarbid

itaalia grillitud köögiviljad, alati head

Viimasel õhtul enne kojulendu ei viitsinud enam kuhugi minna. Küsisime kohalikelt soovitust ja läksime Bergamos oma hotelli lähedal asuvasse restorani Bacco Matto, mis osutus täielikuks elamuseks. Keset restorani oli üüratusuur lahtine grill, millest väljusid kõikvõimalikud lihad. Selle vastas oli mitu meetrit lauda, mis kaetud lugematute Itaalia juustudega. Süsteem oli väga lahe - täidad taldriku ükskõik kui suure koguse erinevate juustude ja lisanditega. Maksad 9 eurot. Kui järgi jätad, kaalutakse see ära ja selle ostad endale koju kaasa hinnaga 5 eurot. Väga mõistlik minu meelest. Itaalia juustudest saime tänu sellele kogemusele küll täieliku kaifi. Kui keegi Bergamosse satub, siis tasub sellesse restorani kindlasti minna.