Pühad ahvid, lilled jumalale ja kalaralli

minu lemmikpilt. Kas pole nagu maal! See valgus virvendamas... See naine müüb varahommikusel turul väikseid pakikesi, mida pannakse igal hommikul õnnistamiseks ukselävedele ja tänavanurkadele ja üldse igale poole!
 Hei sõbrad. Nädalake ongi jälle möödas ja jagan teiega veidi muljeid. Kuna mul on päevad kõik sassis ja see polegi tegelikult oluline, millal me midagi täpselt tegime, siis tulevad selle nädala sündmused täiesti suvalises meenumise järjekorras. Oleme natuke ringi kolanud, natuke kohaliku elu osas targemaks saanud ja natuke mereande jahtinud. Aga sellest kõigest siis järgemööda.

Esiteks käisime Pühas ahvide metsas. See asub otse meie linna, Ubudi, külje all. Tegu on iidse metsaga, mida hoitakse äärmiselt suure hoolega, mille sees on pühad templid ja voolavad pühad veed ja milles elab mitusada ahvi, kes on inimeste vastu sõbralikud, aga omavahel kätšivad küll hoolega. Meie oleme makaake suuremas koguses Tais ja Malaisias ja mujalgi palju näinud ja nemad meid niiväga ei üllatanudki. No Emmyle olid nad muidugi "nii nunnud"! Aga minule oli kõige suurem elamus see mets ise oma uskumatult jämedate, suurte, vanade puudega, tiheda džungli ja sammaldunud teede ning kujudega. Mõne eriti uhke puu ette oli kivisse ilusas kalligraafias tahutud selle ladinakeelne nimi, näiteks olid seal hiiglaslikud Bensoe-viigipuud. Mul on ütlemata kahju, et isegi 1% sellest, mis seal metsas oli, ei ole jäädvustatav teie jaoks kaameraga, aga mõned pildid ma siia siiski panen. Lisaks ilule ja maagiale ja ahvidele, oli ka meeletult palav, niiske ja õhku oli vähe. Seega me püha metsa rahu väga pikalt häirida ei suutnud. Aga paari sõnaga ka sellest, miks see püha on. Esiteks on metsas tähtsad hindu templid. Metsa eesmärk pidavat olema hinduismi Tri Hata Karana põhimõte, ehk siis Kolm viisi jõudmaks füüsilise ja vaimse heaoluni, et panna inimesed oma elu jooksul harmooniliselt elama. See sai nüüd küll segane lause, aga enamvähem selline idee on selle imelise metsa taga.


mis viga džunglis jalutada, kui seda saab teha sillutatud teedel



mets on täis sammaldunud kujusid

metsast voolavad läbi maalilised ojad

kas pole võimas!

emme beebiga

"Hey dude, whats up!" :)

Kuna me elame siiski troopikas, siis külastab meid pidevalt ka igasuguseid tegelasi. Ühel ööl hakkasime magama jääma ja Emmy järsku küsib, et misasi see seal seinal on? Ja see asi seal seinal oli minu peopesa suurune ämblik. Panime siis tuled kõik põlema, võtsime kätte pikad torupadjad ja asusime ämblikku õrnalt uksest välja ajama. 5 minutit hiljem oligi ta rõõmsalt meie aia rohelusse suunatud ja meie mõnusalt magamas.

õhtune külaline seinal
 Bali üks rahvustoite on Babi Guling, ehk tervelt küpsetatud põrsas. Seda serveeritakse siis riisi, köögiviljade ja sambaliga. Sambal on igasugune kaste ja erinevaid sambaleid on siin lugematul hulgal. Täitsa mahlane suutäis, aga mina uuesti ei ostaks. Henri arvas, et proovib veel vähemalt korra :).

Babi Guling

Babi guling lisanditega
 Ubud on selles suhtes lahe, et siin võib lõputult avastada. Keset linna on riisipõlde ja meetrilaiuseid tänavaid, imelisi käänulisi teid ja varjulisi kohvikuid. Eile näiteks sõitsime mööda kitsaid rohelusse uppuvaid minitänavaid ühte puulatvade kõrgusel mäenõlval asuvasse kohalikku söögikohta lõunale. Kui kedagi huvitab, siis Made´s warung. Warung on igasugune kohalik söögikoht, aga ka nt puuviljaputka. Emmy jäi rolleri peal juba magama ja magas enamuse aja mul süles ka lõuna ajal. Mann kukkus enne kodus märjal põrandal pikali ja põrutas oma küünarnukki. Meil ju pole majal ühte seina ja kui on korralik troopiline vihm, siis on pool põrandat märg. Nüüseks on õnneks kõik juba korras jälle.

Siin on selline lahe asi, et iga väikseimgi putka pakub tervet rida värskeid lahedaid jooke. Näiteks sellessamas Made warungis jõime värskest kurkumist tehtud limonaadi - purustatud kurkum, mesi, sidrunimahl ja mullivesi. Geniaalne ja niiiii tervislik. Ükspäev käisime mingis eluodavas ja hirmsas söögikohas. Vaatasime, et müügil on aloe vera jook. Tellisime endale ja ei uskunud oma silmi, kui lauale tuli värskest aloe verast ja laimimahlast jook, millesse oli lisatud ka chia seemneid. Täiesti uskumatu, kas pole? Lisaks ei topi nad igale poole kilo suhkrut nagi taid, vaid toovad suhkrusiirupi ilusti eraldi lauale, et igaüks saaks ise maitsestada oma jooki.

Üldse on siin see uskumatult lahe, et kõik valmistatakse värskelt tellimise peale. Näiteks praekartulid või friikartulid ei ole kordagi olnud need sügavkülmiku pulgad, vaid alati värskelt kartulist lõigatud ja praetud. Või siis jäätee, kordagi pole me kohvikus saanud valmis pudeliteed, vaid ikka alati värskelt tehtud teed soovitud lisandiga - sidruniga, ingveriga vms. Isegi sambal kastmed valmivad kohapeal. Värsked sambalid uhmerdatakse peale toidu tellimist värskest tšillist, küüslaugust, sibulast, sidrunheinast jm, keedetud sambalid podisevad restoraniköögis suurtes pottides.

Goreng tähendab "praetud". Täiesti normaalne on, kui tellid lõunasööki nii: palun mulle nasi goreng, mie goreng ja pisang goreng :). Väga originaalne, eksole. Aga pisang goreng on meil siin lemmik-dessert. See on tainas praetud banaanid, mille kõrvale serveeritakse jäätist, mett, laimi ja vahel ka riivitud kookost.

kas pole lahe tänav?
Emmy ärkas ja tegi end kohe ilusaks :)
Henri kurkumilimonaadiga


Lemmik-desser Pisang goreng

Emmy jäi lõunaunne

 Üks päev küsisime oma toapoisilt Wayanilt, et kus tema söömas käib, kui ta väljas sööb. Tema joonistas kaardile teise linna otsa ühe väikse warungi juurde tärni - Warung nyoman. Läksime siis seda otsima ja tõepoolest tegu oli täiesti 100% kindlusega kohalike söögikohaga. Esiteks muidugi ei mingit jahutust, kuumust aga täie rauaga. Menüüs oli grillitud kala, kana ja part, praekartulid ja lihtsad köögiviljad. Mina võtsin kala, Henri kana ja lapsed praekartulid. Kõik maises väga hästi, kui see kodu juures asuks, siis läheks sinna veel, aga eraldi sõita ei viitsi, nii eriline ka polnud.

Aa, rääkides Wayanist. Ta rääkis meile põnevat asja, nimelt on siin selline komme, et esimesele lapsele pannakse nimeks Wayan või Putu, teisele Made või Kadek, kolmandale Nyoman jne. Ja seda kõike olenemata lapse soost. Seega nime vaadates polegi aru saada, kas tegu on naise või mehega, aga saab teada, mitmes laps ta oli :). Wayan ütles, et tema elab koos oma 32 sugulasega. Elatakse koos suuremal krundil, kus igal perel on pisike maja. Majad on ise lahtised, aga aiad on kõrged ja väravad lukustatavad. Väravad on kõigil meeletult uhked, nikerdatud ja kaunistatud. Päeval on väravad lahti, aga sisse neist ei näe, sest otse värava taga on väike sein püha kujukesega, tavaliselt elevandiga.

Kala grillil

Ja kala taldrikul koos sambali ja salatiga

Sambalipott on tulel

Menüü kohalikus warungis

"Restorani" köök, neiu naudib tähelepanu :)
Kui me otsustasime Ubudisse elama tulla, siis mõtlesime, et kuna siit mereni on vaid ca 25km, siis peaks siin turul ikka mereande kuhjaga olema. Aga võta näpust, ei midagi. Krevetid on imepisikesed kribud ja kalavalik olematu. Lisaks ei ole ei turul ega poes kasutusel korralikke jahutusvahendeid (nt Tai turul olid mereannid koguaeg ohtra jää sees, siin aga vedelevad lihtsalt letil kuuma ja kärbeste käes), poes on variant valida sügavkülmutatud mereandide ja lahtises olematu jahutusega letis vedelevate inetu välimusega mereandide vahel. Seega on meil juba omaette eesmärk leida, kust osta ilusaid suuri krevette ja prinki tuunikala. Selleks jätsime lapsed eile hommikul magama ja läksime Henriga kl 7.30 turule. Alustasime siin kõrvalkülas asuvast Sayani turust, mida eelmisel päeval näinud olime. Turgu pakiti juba kokku, sest jahutust seal pole ja päike hakkas juba soojendama. Turu viimane tuunikala müüdi enne meie saabumist maha ja ülejäänud heeringa sarnased tegelased meid ei huvitanud. Ühelt letilt leidsin külmas vees hoitud kalmaarid ja need ma koju kaasa tõingi. Süber youtube aitas puhastamise osas õpetuseg (see siin on minu meelest väga hea video). Kuna käik oli suhteliselt kesine, siis käisime ka Ubudi kesklinna turul, aga seal müüsid enamus lilli jumalate jaoks, mitte süüa :). Andamid jumalatele on siinsetele hiiglama tähtsad. Nii lahe on vaadata, kuidas noored tüdrukud-poisid hommikul oma maja või poodi õnnistavad viiruki ja lillede ja söögiga. Meie maja ette toob Wayan ka igal hommikul neid õnnistavaid pakikesi. Lugesin kuskilt, et vaesem perekond võib isegi pool oma sissetulekust nende andamite peale kulutada. 


Sayani turule toodud andamid, ju vast äriõnne jaoks :)
Kalamüüja Ubudi turul

ikka jumalatele

ja veel jumalatele
värvid jumalatele

turusaak
See väike poiss on otse voodist turule kaasa haaratud, pidžaamagi veel seljas :)

Turumüüjad käivad turu ees templis jumalaid austamas

poemüüja palub õnnstust jumalatelt

pirakad sidrunheinad turul

Ubudi turg

Turuesine palvetamise ja õnnistamise koht

Sayani külaturg hakkab lõpema, sest päike muutub kuumaks

veel naisi, kes õnnistust paluvad

Emmy minu kübaraga, mis varjab tal pea kogu keha ära


ühel hommikul valvas meie rollereid selline tirts, ca 10cm pikk
Paar päeva enne minu ja Henri turutretti olime niisugused optimistid, et läksime kl 10 hommikul turule süüa ostma. Mingit söögiturgu selleks ajaks muidugi enam polnud ja siis kolasime niisama mõnusalt linna peal. Palav oli küll, aga äge oli ennekõike, sest siin ei ole nii nagu enamuses kohtades, kus iga putka müüb täpselt sama jama. Siin on uskumatult lahedaid butiigikesi, mis müüvad hea hinnaga originaalseid asju ja väga ilusat käsitööd. Kui väga palav hakkab, siis võib sellises väikses puuviljaputkas ennast jahutada, võtsime värske sidrunimahla, passionivilja mahla ja külma kookosvee.

Värsked sidruni ja passionivilja mahlad ja külm kookosvesi turu juures

Tänaval on pidevalt näha traditsioonilistes riietes inimesi, isegi noori

Järjekordne ilus õieke
Üldiselt on kohale jõudnud ka vihmaperiood. Kuskil lõuna ajal avaneb taevas, kõik müriseb ja välgub ja alla tuleb ämbritega vett. Vahel sajab õhtuni, vahel ainult veidi aega. Positiivne külg on see, et see jahutab veidi ilma. Mul on isegi 2 korda jahe olnud peale vihma :): Lisaks on meil väga mõnus kodu, seega on ka vilma ajal mõnus olla. Mann sai vihmas tantsida ja paduvihmas ujuda, seega ka uus elamus juures :)

Meie aed paduvihmas
Palju päikest teile! Kui nüüd midagi ununes, siis kirjutan sellest järgmisel korral kindlasti :)

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Vägev!!!!!
Nii hea, et saan nüüd kõike omasilmaga näha soojas toas, mitte troopikas. Tore, et viitsite reisida. Mets on vaimustav ja kohalikud jutud ka. Ikka väga huvitav! Balimaad pole asjata kiidetud.
Kui palju seal turiste näha on ja millist aastaaega kohalikud kõige mõnusamaks peavad?
Piltide kiitmisest ma ei väsi, te kohe oskate!!!
Ilusad tervitused külmalt, valgelt ja päikseliselt Eestimaalt!
Kahupea
Agnes ütles …
Vauuuu! Imelised pildid (jällegi) ja nii muhedad seiklused! Lugusid lugedes on tunne, nagu tõesti reisiks teiega kaasa :). Mul on aga küsimus - kes neid jumalatele pandud lilli siis ära koristab? Näiteks neid turule toodud lilli - kas siis keegi käib ja koristab vanad lilled ära? Piltidelt oli näha ainult värskeid lilli. Mis hetkel on lubatud see lill sealt altarilt ära võtta, et jumalad ei pahandaks?

Tervitusi lumisest Eestist!
Axxxxxx
Juc ütles …
Kahupea, no tõepoolest, loodus on siin vapustav. Siin Ubudis on turiste näha, aga kuna kohalik kultuur on nii kirev ja võimas, siis ei suuda turistid domineerida. Täna lähme mere äärde Kutasse, eks siis näis, kas seal on turistid vallutanud või on ikka Balit ka näha :).
Wayan ütles, et tema jaoks pole vahet, mis aastaaeg on. Kuna koguaeg on sama soe, siis meeldib talle koguaeg ühtemoodi. :)
Agnes, uurisin kohe hommikul Wayanilt ka Sinu küsimuse vastuseid. Offering (kas see on eesti keeles and?) pannakse üheks päevaks, kui tema õde (kes on tegelikult tema nõbu, aga kuna nad elavad 32kesi koos, siis nimetavad nad üksteist õdedeks-vendadeks) hommikul meie värava ette andi tuleb tooma, siis koristab ta ühtlasi ära ka eelmise päeva omad. Linnas vast koristab koristaja siis hommikul kõik eelmise päeva omad ära, ma arvan, et uutele ruumi teha. Wayani õe töö ongi see, et hommikul vara läheb turule ja ostab hunniku ilusaid lilli jm vajalikku andide jaoks, siis läheb koju, 20 minutiga meisterdab ta ca 100 kausikest kookospalmi lehtedest ja siis tuleb ta ja jaotab need villade vahel laiali.
Nii, nüüd uurisin, kas tal muud tööd ka on ja tuli välja, et Made (see on õe nimi) käib veel koolis. On 17 aastane. Hommikul enne kooli teeb juba kõik selle töö ära. Peale kooli läheb ja täidab hommikused kausikesed uute värskete lillede ja riisiga. Jeerum, kui ilus ja kui mitte lihtne! :). Onju?
Tuhat tervist teile kõigile, Juc ja co
Tuuli ütles …
Nii lahe lugemine ja nii mõnusalt tuttavad kohad koos tuttavate emotsioonidega. Nagu oleks taas ise Ubudis tagasi. Minu jaoks oligi Ubud üks reisi kõige lahedamaid kohti just oma täiesti teistmoodi vaimsuse pärast. Mingi imeline aura on sel linnal. Kahes väikses linnakeses olen sama seletamatut aurat veel tajunud (Indias ja Vietnamis). Muide, Bali lasterohketest peredest annab tunnistus see, et meie põrkasime järjest kokku Ketut-idega, mis tähendab siis kas kaheksandana või kuueteistkümnendana (jne) sündinud last :)
Minu jaoks oli veel elamus see, et enne Balit käisime Javal ja kuna valdav osa Indoneesiast on moslemiusku, siis naised ja muuhulgas ka näiteks koolitüdrukud käivad kõik rättidesse ja hõlstidesse mähitult. Koolivormgi on selline suur vanaema öösärgi stiilis hõlst koos sellega sobiva pearätiga. Arvestades seda kliimat ja samas neid sõstrasilmseid ülilahkeid ja rõõmsaid inimesi, tundus selline kangasse mässimine nii veider ja sobimatu. Balil on kõik paigas. Isegi mehed käivad ringi, lilled juustes ja näiteks meie kokakooli õpetaja kodus kõndis vanaema ainult seelikuga s.t. palja ülakehaga ringi. Selline paradiisisaarelik lillelapse vorm sobis sinna oluliselt rohkem.
rebane ütles …
Ah, nii tore lugemine ja ilusad pildid! Toob küll päikest meie tuisusesse Eestisse. Jään põnevusega järgmist postitust ootama! :)

P.S. just on endal kalmaarid (sügav)külmas ootamas, et neist miskit mõnusat teha. Niisama rõngad väikese tšilliga on toredad, aga ma mõtlesin pigem neid millegi heaga täita. Kuidas seal kaugel maal kalmaare süüakse / millega täidetakse, kui üldse?

Tervitus
Kristi
Juc ütles …
Tuuli, tore, et äratundmisrõõmu on. Ubud on tõepoolest üks eriline kohake. Ülejäänud Balist üsna erinev. Ja kujutan ette, kui suur on kontrast veel ülejäänud Indoneesiaga. See, kuidas siinses kuumuses (praegu sajab küll vihma ja on suht Eesti soe suvi) burkat kanda keegi suudab, ei mahu mulle küll kohe kuidagi pähe. Tervitused Sulle!
Rebane, jällegi rõõm, et seda päikest, mida siin enamasti liigagi palju on, veidigi teiega jagada õnnestus. Siin Ubudis on mereandidega nii, nagu on. Oleme näinud muidugi kalmaarirõngaid ja kalmaaridest sate-vardaid. Aga ma ise tegin koriandri-seesami pesto neile, praadisin rõngaid pannil ja segasin pärast pestoga. Väga mõnus snäkk sai ja retsepti leiab peagi ka Umami blogist. Tervitustega, Juta

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Päikeseline brownie toorjuustuga blogi esimese sünnipäeva puhul

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga