esmaspäev, 6. mai 2019

Normandia

Normandia on meie plaanides mõlkunud juba pikemat aega. Eelmisel aastal sai põgusalt ka Normandiasse põigatud, kui Loire orust tagasisõidul Monet aias käisime. Eriti meeldejääv hotelliomanik Stephane Givernyst andis meile tookord kaasa Normandia kaardi, kus ta isiklikult kõik vaatamist väärivad kohad ära oli märkinud. Etterutates võin öelda, et kõigeni me muidugi ei jõudnud, aga selles veendusime küll, et Normandia on täpselt nii ilus nagu sellest räägitakse. 

Kuna meie väike reis sattus munapühade peale ja kuna ma eelmisel aastal juba veendusin selles, et prantslaste jaoks pole lihavõtted ei rohkem ega vähem munadega seotud kui lastele jagatavad šokolaadimunad, siis valmistusin seekord paremini kui mullu. Varusin varakult valgeid mune ja reisihommikul veetsid lapsed pikemalt aega mune kaunistades. Pakkisin siis munad ilusti reisile kaasa, mässisin omakorda õhutaskutega pakkekile sisse ja autosse. 

Pilt, mis meile oma kodurõdult reisile minnes avanes, oli selline, igati sobilik värvilisteks pühadeks:

Veulettes sur Mer

Esimene peatuspaik sai valitud selle järgi, et ei peaks kohe sissejuhatuseks liiga palju tunde autos veetma ja samas oleks lähedal Etretat linnale, mida külastada soovisime. Leidsin soodsa peretoa Veulettes sur Mer nimelise rannaäärse väikelinna keskusest Hotel des Bains nimelises hotellis. Kohale jõudsime nii hilja, et jõudsime vaid hotellist uurida, kuhu sööma minna ja õhtustada. Vastavalt soovitusele istusime maha rannal asuvas Les Fregates nimelises restoranis ja tellisime sissejuhatuseks kohalikke juustusid (Normandia juustuvaage on väidetavalt Prantsusmaa kõige vägevamaid ja siit on pärit näiteks selline kuulsus nagu Camembert) ja kõrvalkülas valmistatud siidrit (siider on Normandia põhiline lahja alkohol, suurem veinitootmine suri kunagi välja istandusi tabanud taimehaiguse puhangu tõttu ja praeguseks tegutseb Normandias tõsisemalt veini tootmise ja müügiga vist ainult üks veinimaja, Arpents du Soleil, ka Normandia põhiliste kangete alkoholide tooraineks on puuviljad - õuntest calvados ja pommeau, pirnidest poire). Juustud olid lihtsalt üle mõistuse head. Eriti jäid meelde kaks Tendre Roannais ja linaseemnetega Fleurs de Lin. Täielik elamus. Selle fleur de Lin juustu leidsime paar päeva hiljem ka kaubandusest uuesti üles, aga kahjuks oli tegu restoranis saadu haleda koopiaga.

Kuigi meie kevadilmad pole just eriti head olnud, siis lihavõttepuhkusega meil vedas. Kõik päevad täis säravat päikest ja reisimiseks parajat sooja. Üsna suur tilk tõrva meepotis oli see, et nii Henri, Emily kui mina olime muuhulgas reisile kaasa võtnud ka väga ebameeldiva köhaviiruse, mis täit kaifi seiklemisest ei lasknud saada. Aga vaatamata sellele haarasin ma hommikul fotoka ja kõndisin Veulettes sur Meri pisikesi tänavaid ja kõrgeid nõlvasid pidi, näol totakas naeratus, sest päike paistis ja kõik oli nii võrratult ilus :).














Veules les Roses

Eelmisel õhtul restoranis toitu oodates leidsin baariletilt väike bukleti, mis soovitas lähedalasuva Veules les Roses nimelises külas 1,5km pikkust jalutuskäiku. Kuna ilm oli ilus ja bukletist vaatasid vastu ehtnormandialikud ilusad vaated ilusa nimega kulakesest, siis selle me järgmiseks ette võtsimegi. Vaadake ise, kas pole mitte nunnu :)














Etretat

Ja jõudsimegi oma esimesse päriselt plaanitud sihtkohta ehk Etretat´sse. Etretat on eriti kuulus oma kõrgete kriidikivi paljandite poolest (veel võimsamad kui Valge ja Halli nina neemel, millest kirjutasin siin). Etretat kesklinn oli autodele suletud ja kuna meie siht ei olnudki linn ise, siis parkisime auto linnaäärsesse parklasse. Nägime, et läbi metsa läheb ranniku poole väike armas jalgtee ja valisime selle. Mida me aga ei teadnud, oli see, et see armas väike jalgrada viib rannikuni küll, aga seda ümber täismõõdus 18 rajalise golfiväljaku, mis piki rannikut kulgeb :). Andis ikka matkata, eriti tilkuva nina, kipitava kurgu ja turtsuva köhaga. Aga kohale jõudes saime aru, et võimsad vaated olid igati meie pingutust väärt. PS! Rannakaljude kõrgusest saab eriti hästi aru siis, kui leiate piltidelt imepisikesed inimesed all rannal või üleval kaljunukkidel.











Selleks päevaks jaksu rohkem ei jagunudki. Käisime poes toidukraami järel, sest järgmisel hommikul oli munapühade hommik ja see nõudis korralikku hommikusööki värvitud munade koksimise saatel. Kuna selleks ajaks kui mina Normandiasse majutust otsima asusin, olid selleks laupäevaööks pea kõik kohad juba ära broneeritud (järgmisel päeval saime ka aru, miks), siis ööbisime liiga kallis puhkuselinnakus Villers sur Meri lähedal. Olin broneerinud meile väikse maja, aga suur oli minu ehmatus, kui kohalejõudes leidsin eest sildi, mis ütles, et retseptsioon pandi kell 19 kinni ja ka telefonil vastas vaid automaatvastaja. Olin juba täiesti meeleheitel kui märkasin retseptsiooni välisukse külge kleebitud ümbrikku oma nimega. Huuh, ma juba mõtlesin, et veedame öö autos ja maksame ise selle eest puhkekülale täishinda. Maja oli steriilne, ma ütleks. Lisaks pidi kõik voodilinad ise patjade tekkide ümber panema. Mainimata oli jäänud pisike detail, et käterätte nende poolt ei pakuta (oleks pakutud lisatasu eest) ja seinal oli silt, et kui enda järelt ära ei korista (voodilinad tekkidelt-patjadelt ära ja sorteerida, nõud pesta ja kappidesse, prügi konteineritesse), siis võid oodata 40 eurost trahvi. Mis kõik ei ole midagi hullu, aga kui arvestada selle öö hinda ja seda, et me pidime juba kl 10 sealt läinud olema, siis oli pisut ebamugav. Enne 10 pidime jõudma veel oma suurepärase munakoksimisehommikusöögiga ühele poole saada. Mida me ka saime! :) Katsime oma terrassile päikse kätte ilusa kevadise laua värviliste munade, värske saia, juustu, singi, värske apelsinimahla, tomatite, maasikate, arbuusi ja kohviga. Ja kuni me hommikust sõime olid lihavõttejänesed meie tuppa terve hulga šokolaadimune peitnud, mille üle Emily muidugi ütlemata rõõmus oli!

Deauville ja Trouville

Kauniks pühapäevaks oli meil plaanis vallutada Normandia pärlid, kaksiklinnad Deauville ja Trouville. Sõitsime kohale, imetlesime täiesti uskumatuid rannaäärseid Normandia stiilis villasid ja jalutasime natuke Deauville´i laia liivaranna promenaadil. Rannad on siin ägedad - eriliselt laia randa ääristavad pisikesed iseloomulikud rannamajakesed, mida saad rentida, et kõik rannaelu nautimiseks vajalik sinna hoiule panna ja seal riideid vahetada. Nädalaks suvitama tulles väga mugav lahendus ma leian. Rannapromenaad on samuti lai ja seal leidub kohvikuid, restorane ja tegevust igale vanusele. Tuul oli külm ja mina tõmbasin jope kurguni kinni. Samas leidus rannas terve hulk peesitajaid, kes juba hommikul kl 11 bikiinide väel end pruuniks praadimas olid. Arusaamatu, kuidas neil külm ei olnud.

Ma olin endale välja mõelnud plaani, et teeme Henriga kuulsas ajaloolises mereäärses Deauville´i kasiinos või selle juures mõnusas rannakohvikus taldriku värskeid austreid ja klaasi mimosat või šampust. Asusime siis parkimiseks kohta otsima. Ma ei liialda absoluutselt, kui ütlen, et Deauville´i ja Trouville´i linna olid vallutanud massid. Massid seisid ülekäiguradade juures, massid liikusid tänavaturul, massid tunglesid kohvikutes. Ja kui me olime üle tunni aja asjatult parkimiskohta otsinud, siis andsime alla ja sõitsime minema. Olime tiirutades juba üksjagu palju neid ilusaid linnakesi näinud ja samas liiga palju turiste näinud. Hiljem rääkisin ühe kohalikuga sellest ja ta ütles, et tema käib oma naisega tihtipeale Deauvilles või Trouvilles aega veetmas, aga mitte kunagi nädalavahetuseti ja kindlasti mitte kunagi siis, kui on nädalavahetus, mis on ühtlasi Lihavõttepühad ja kui ilm on nii ilus.


Ainuke pilt meie Deauvilles ja Trouvilles tiirutamisest - lai Deauville rand
 Cricqueboeuf

Sõitsime siis edasi ja tegime oma autos leiduvast kraamist endale ise pikniku ühe imepisikese küla, mille nimi oli Cricqueboeuf, kiriku kõrval aasalilli täis murul tiigi ääres. Mann mängis ukulelet, meie võtsime päikest, mesilased sumisesid ja elu oli ilus! :)






Honfleur

Honfleur on samuti üks kuulus Normandia linnake, mis meile teele jäi. Ma polnud veel päriselt oma austri-vahuveini plaanist loobunud ja Honfleuris õnnestus meil pika peale isegi parkimiskoht leida. Meie mitte just suureks rõõmuks oli ka Honfleuri kesklinn vallutatud samasuguste masside poolt nagu naaberlinnad. Ja kui ma lõpuks leidsin koha, kus oleks tahtnud need austrid lõpuks kätte saada, ja kui lõpuks selle terrassil vabanes üks ilus lauake, ja kui me sinna istet tahtsime võtta, siis tuli ettekandja ja ütles, et lõuna on läbi ja köök suletud :). Ja kella vaadates saime aru, et oleme lootusetult hiljaks jäänud ja järgmine võimalus süüa saada on õhtul! Enda suureks üllatuseks läks mul sellest tuju täiesti ära (üldiselt ma ennast sellistest plaanimuutustest väga kõigutada ei lase), aga õnneks päästis olukorra Mann, kes tegi telefoniga ühe totaka klipi, mida ta siis mulle aegluubis ette mängis ja see oli nii totakalt naljakas, et ajas paha tuju ära :). Seadsime autonina Manoir d´Hermosi poole, mis oli seekord meie viimaseks ööbimiskohaks Normandias.






Manoir d´Hermos

Manoir d´Hermos on väike armas jahimõis, millel on põnev ajalugu. Alguse sai see juba 16. sajandil. Teada on, et Prantsusmaa kuningas Henri IV armastas jahil käies selles mõisas peatuda. 1893. aastal ostsid mõisa ära rikkad töösturid Windsorid Inglismaalt (valmistasid Rouenis aurumasinaid ja soetasid endale pisikese suvila), kelle järeltulijad senimaani seal elavad. Perenaise perekonnanimi on tänapäevani Windsor, aga ajapikku on neist ikka päris prantslased saanud :). Külalistemaja hakkasid nad pidama juba 34 aasta eest pärast seda kui elu Pariisis üle pea kasvas ja nad vaikuse ja looduse rüppe kodukanti tagasi tulid. Sissejuhatuseks jõime oma aia õuntest kohapeal valmistatud siidrit, siis tegime väikse pinkiku mõisaesisel platsil (sest lõuna jäi ju söömata :), siis kolasime pikemalt mööda mõisa juurde käivaid metsi ja õhtuks sõitsime ühte vähestest lähedal asuvatest söögikohtadest, mis lihavõttepühapäeva õhtul lahti oli.










Bec Hellouin

Söögikoht ise asus sellise küla nagu Bec Hellouin keskel. Küla on kuulutatud üheks Prantsusmaa kõige kaunimatest küladest ja selle keskel asub senini tegutsev hiiglaslik mungaklooster. Kõik see oli ilus tõesti. Toit oli kõhutäide :).






Disneyland

Kogu meie Normandia-reis oli tegelikult kõrvalepõige, sest me olime oma lastele lubanud, et käime Disneylandis. Mann oli kunagi varem seal ühe päeva veetnud, aga ei mäletanud sellest midagi, Emily jaoks oli see täiesti uus kogemus.
Leidsime väga mugava hotelli Disneylandi lähedal (Disney enda hotellid maksavad hingehinda nagu ka kõik muu Disneylandis), Relais Spa Val d´Europe. Hotellist lähevad iga päev privaat shuttled ja toovad pärast tagasi ka. Ainuke nurin minu poolt on see, et hotellis on bassein, aga sinna alla 16-aastaseid ei lasta!
Meiega liitusid ka sõbranna Maarja ja tema tütar Petra ja Henri oli nii hiiglama armas, et võttis lapsed Disneylandi ja lasi meid Maarjaga Pariisi peale asjatama :). Lapsed jäid rahule, said ägedaid atraktsioone, aga veel rohkem said nad järjekordades seista. Lühike järjekord atraktsioonile oli 45minuti, populaarsemale atraktsioonile saamiseks pidi seisma 1,5h. Täiesti pöörane. Kusjuures tegu polnud isegi mitte pühadega, isegi mitte nädalavahetusega ja isegi mitte väga ilusa ilmaga! Isegi Maria ütles pärast, et hind ei ole tasakaalus sellega, mis selle eest saab - 169 eurot 2 päeva eest, samas kui näiteks siin Brüsseli lähedal Walibis saab päeva lõbutseda 39 euro eest ilma järjekordadeta :). Aga nüüd on see tehtud! Suur aitäh Henrile!



Kommentaare ei ole: