Le week-end Prantsusmaal

Belgia on selles mõttes geniaalne koht, et võid kasvõi igal nädalavahetusel valida, kuhu suund võtta, et siis tunni või äärmisel juhul paari pärast olla kas Prantsusmaal, Hollandis, Saksamaal, Luksemburgis või lihtsalt mõnes ilusas Belgia paigas. Me oleme viimasel ajal teinud nii ja naa - käinud Hollandis austreid püüdmas (sellest kirjutasin siin Umami blogis), Henri sünna puhul Hollandis Michelini-restoranis Cucina del Mondo, Saksamaal ühes väikses nunnus linnakeses nimega Monschau lõunal, Belgiat pidi saab niikuinii ringi kolatud ja nüüd oli kord taas Prantsusmaa käes. Plaan sai alguse sellest, et tahtsime seni kuni ilm veel hea on, rohkem looduses olla. Hakkasin ajaviiteks lähedalasuvaid AirBnb majutusi läbi kammima ja sattusin sellise imelise maakodu peale. Kui ma pildid ära vaatasin ja lugesin, et sellest kodust on kirjutanud nii ajakiri Elle Decor kui Cote Ouest, siis oli asi otsustatud. Kutsusime kaasa head sõbrad, kellel on Emily vanused lapsed ja ühe Manni rumeenlasest sõbranna, et kõigil ikka põnev oleks ja panime plaani paika.

meie maja, muidugi hortensiatega

naabri lehmad
Meie suureks rõõmuks saabus oktoobris siia korralik vananaistesuvi. Mulle meeldib tegelikult rohkem inglise keelne väljend Indian summer, on ju ilusam? Seega oli meil keset oktoobrit 25 kraadi sooja ja lõõskav päike. Maja oli just täpselt niisama armas kui see piltidelt näis. Suure aiaga, kus sai korjata nii oma aia õunu kui küpseid Kreeka pähkleid. Lastele kuhjade viisi mänguasju, meile praksuv kamin ja suur terrass, teismelistele ohtralt ruumi, et seltskonnast vahepeal irduda :). Kuna Lottingheni külas pole tänavavalgustust, siis oli väga eksootiline Henriga öösel mööda külatänavaid jalutada pilkases pimeduses. Mulle ei meenunudki, millal viimati nii pimedas öösel jalutatud sai... üks selline tuli meelde 11 aasta tagant, kui käisime esimest korda Tais. Ööbisime Põhja-Tais džunglis ja käisime öösel jalutamas. Pärast tuli välja, et see ei olnud kõige targem tegu - kohalikud soovitasid taskulampidega öösel liikuda, sest maod armastavat end öösel sooja asfaldi peal soojendamas käia :). Seekord Prantsusmaal öisel jalutuskäigul sain ka ikka väikse ehmatuse osaliseks. Nimelt nägin silmanurgast ühel hetkel, et midagi väga suurt liigutab end tee kõrval. Lähemal uurimisel selgus, et tegu oli koplis jalutava suure valge hobusega :).


oma aia pähklid



Laupäeval peale hommikusööki võtsime suuna rannikule. Umbes pooletunnise sõidu kaugusel asuvad sellised laheda nimega kohad nagu Valge nina neem ja Halli nina neem. Seda Põhja-Prantsusmaa ranniku osa kutsutakse samuti ilusa nimega - Cote d´Opale ehk opaalrannik. Need nina-neemed näevad välja sarnased, nagu nende lähedal asuvad tuntumad kriidikivi paljandid - Denver Inglismaal ja Etretat Normandias. Denveri kõrged valged rannakaljud paistavad nina-neemedele ilusti ära. Meie valisime valge nina neeme, sest pildid sellest näisid mulle ilusamad. Lisaks leidsime ühe paraja pikkusega 6,5km pika matkaraja, mida meie juntsudega paras ette oli võtta. Kohale jõudes muudkui ahhetasime ainult, millised imelised vaated merele, ümbritsevatele orgudele, põldudele, küladele meid ümbritsesid. Tuul oli vägev. Ma ei liialda, kui mingil hetkel kartsin, et tuul meie pisemad mäest alla lükkab. Õnneks tuul vaibus pisut selleks ajaks, kui me piknikku pidama hakkasime. Teeäärtest sai noppida küpseid põldmarju ja astelpajupõõsad olid üleni oranžide marjadega kaetud. Jäime mõtlema, et kas kohalikud ei tea, et need maitsvad söödavad marjad on... see on samas kahtlane. Ja siis oli veel ohtralt ilusaid punaste marjadega madalaid põõsaid ja mustjate, mustikaid meenutavate marjadega, põõsaid. Nüüd pean endale maastikuarhitektina tuhka pähe raputama, sest neid ma ära ei tundnud. Pakuks, et need mustad võisid mingid türnpuud olla. Ehk siis neid me ei söönud :).
6,5km iseenesest pole just palju matkata, aga suure tuule ja suurte kõrgusevahede puhul on see paras katsumus isegi suurtele. Pärast oli tunne, nagu oleks saunas käinud. Lapsed pidasid samuti vapralt vastu. Ülejäänud päeva nautisime oma mõnusat maja, mängisime lauamängu (väga äge perekondlik mäng, nimi on JunkArt), tegime süüa, jõime veinid ja jututasime niisama.



matkasellid Henri ja Emmy


mis mari on?

Mann ja Alexandra

astelpajuväljad






suvi missugune!

paus enne viimast mäkketõusu



Kuna pühapäeval oli samuti imeline suveilm, siis ei raatsinud me veel koju sõita. Ümbrust uurides selgus, et meist 30 km kaugusel asub Montreuil sur Mer nimeline linnake, mille tegi kuulsaks Victor Hugo, kes paigutas osa oma Hüljatute tegevusest sinna linnakesse olles ise seal mitmeid suvesid veetnud. Naljakas on see, et "sur Mer" tähendab mere peal, aga linn asub tegelikult merest 12 km kaugusel. Lugesin, et tegelikult oligi see sisemaal asuv linnake ajalooliselt väga tähtis meresadam, sest laevad said sinna sõita mööda Canche jõge, mis tänaseks ainult kalapaate ja kanuusid läbi suudab lasta. Linn on lilli täis (prantslased annavad sellistele lillelistele linnadele märgistuse Ville fleurie ja siis vastavalt sellele, kui vägevalt lilleline linn on, mitu lille ehk tärni, Monteuil sur Mer on saanud maksimumi ehk neli lille :), tänavad on ääristatud ilusatest värvilistelt majadest, linna ühes nurgas on tsitadell ja linna ülemist osa ääristab vägev linnamüür, mille peal jalutades saab nautida imelisi vaateid ümbritsevatele orgudele. Oli kohe päris ilus, ekstra sellepärast kohale poleks mõtet sõita, aga kui juba sealkandis olime, siis võis ära käia küll. Istusime ka Montreuil lossis asuvas Relais & Chateaux keti hotelli õuekohviku, mis oli imeilus. Hinnad olid ka sellele imeilule vastavad, ehk siis selle tulemusena olid meie menüüs ainult kohvid ja teed :).








Emmy oma suure sõbra Alexandraga


Lisan siia veel mõned pildikesed väikestest väljasõitudest, mida siinkandis teinud oleme. Äkki on kellelegi kunagi kasuks, kui siiakanti asja on :)!

Dinant - eriti dramaatilise välimusega linnake Belgias, mille keskelt jookseb läbi Meuse jõgi. Kahjuks on lisaks välimusele dramaatiline ka selle ajalugu, sest siin leidis aset esimese maailmasõja ajal Dinanti lahing, milles oli ohtralt hukkunuid. Linna kohal kõrgel mäenõlval on tsitadell, kust avanevad vägevad vaated alla orgu.







Durbuy - täielik lemmik nunnu-linn Belgias. Durbuy reklaamib end kui Maailma väikseimat linna. Eriti armas on see jõulude ajal, kui kogu linnake särab jõulutuledes.


Le Clos de Recollets restoran - soovitame soojalt, aga laud tuleb kindlasti broneerida




minu vanemad käisid külas :)
Antwerpenis on ilus vanalinn ja säravad teemandid teemandiäride vaateakendel panevad isegi vääriskividest mitte palju pidaval inimesel silma särama :).



Brüssel ise ja oma koduümbrus on vahel veel kõige ilusamad (eriti kevadel, kui meie tänaval kirsipuud õitsevad)

Meie tänav kevadel


C´est moi! :) ja palju beseed 

Henri ema ja vanaema käisid ka külas


Henri sünnipäeval käisime Hollandis Heerlenis ühes ägedas Michelini restos nimega Cucina del Mondo söömas ja pärast kolasime natuke ringi Achenis, kus Henri väiksena jalgpalli mängis (ehk siis külastasime memory lane´i :) ja jõudsime otsaga imearmsasse Saksamaa linnakesse nimega Monschau.




Monschau


Ja eelmist talve saatsime koos vanade Luksemburgi sõpradega ära Ardenni mägedes. Vaadake, kui palju meid vahepeal juurde on tulnud :)



Rotterdam, Leuven, Luksemburg, Moseli jõgi... neid olen jaganud Instagramis nii enda kui Umami kontol, sest fotoaparaat on koju jäänud :).

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Oi oi,kui ilus! Endiselt on tore teiega matkata! Tore, et sa viitsid ikka kirjutada ja pilte jagada. Oleks nagu ise igal pool käinud. Oleksin nõus iga päev midagi uut nägema.

Tervitused Kahupealt!
Juc ütles …
Hei Kahupea. Nii tore, et niimoodi kaasa reisite! :) Tuhat tervitust, Juc ja co
John Smith ütles …
Autor on selle kommentaari eemaldanud.

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga