teisipäev, 30. september 2008

Soe brokkolisalat pošeeritud munaga - superhommikusöök


Täna tegin hommikusööki, mille kohta on raske uskuda, et ma tõesti olen juba 28 aastat elanud õndsas teadmatuses, et selline maitsev roog olemas on. Salatiidee pärines hiljutiselt Itaaliareisilt, retsept, teostus ja komplekteerimine minult. See on ka hommikusöögile omaselt väga lihtne, ainuke keerukus seisneb värske brokkoli leidmises kodumaisest kaubandusest. Brokkoli peab olema ilusate kinniste õienuppudega, tihke ja lillakasroheline. Mul on õnnestunud Eestist osta ka brokkolit, mille õisikute vahel oli suur hulk väikeseid putukaid, nii et soovitan esmalt hoolikalt uurida ja peale ostmist hoolikalt pesta ja veelkord uurida.
Vaja läheb:
1 keskmise suurusega brokkoli
1 suur küüslauguküüs
2 spl oliiviõli
2 muna
2 spl veiniäädikat
soola/purustatud musta pipart

Lõika brokkolil ära paks vars, eralda õisikud üksteisest ja keeda soolaga maitsestatud vees pehmeks (ca 7 min olenevalt õisikute suurusest). Nõruta sõelal brokkolist vesi välja. Prae hakitud küüslauk oliiviõlis klaasjaks, lisa brokkoli, maitsesta soola ja pipraga ning mulju brokkoliõisikud katki. Sega läbi, aseta taldrikule.

Samal ajal aja keema vesi, lisa sellesse 2 spl veiniäädikat. Tee munakoor katki ja libista muna ettevaatlikult tassi. Kui vesi keeb, vala muna tassist vette. Keeda ca 3 min või kuni kogu munavalge on hüübinud. Pea silmas, et vesi ei keeks liiga hoogsalt, muidu võib muna katki minna.

Tõsta vahukulbiga muna välja, lase üleliigsel veel ära joosta ning aseta muna brokkolisalatile. Maitsesta soola ja pipraga, lõika muna peale terava noaga sisselõige.

Head isu!

reede, 26. september 2008

Õunahooaeg - õuna-kohupiimakook kaneelipurukattega

Tahaks küpsetada, aga millest. Minu lemmikud - kirsid, maasikad, vaarikad, rabarberid... selleks aastaks ajalugu. Värskel kujul vähemalt. Ja süda ei luba septembrikuus külmutatud marjade kallale asuda. Nii et siis õunad. Õunad on väljakutse, sest H. põhimõtteliselt ei armasta eriti õunakooke (ju tal on meeles mingi halb kogemus kuivatatud õuntest tehtud koogiga, arvatavasti pärit juba lapsepõlvest). Nii et eesmärk oli teha kook, mis tõestaks H.-le vastupidist - õunakook saab keele alla viia. Strateegiliselt õige käik oli kohupiima kasutamine, sest kohupiimakoogid on H. lemmikud. Ühesõnaga, eesmärk sai kuhjaga täidetud. Põhiretseptiks võtsin Nami-nami õuna-kohupiimakoogi retsepti. Vaja läheb:
Taignale
180 gr jahu
130 gr suhkrut
1, 5 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
100 gr sulatatud võid
1 muna
0,8 dl piima/vahukoore segu (1:1)
0,5 tl kaneeli

Katteks:
3 keskmist hapukat õuna
200 gr kohupiima
1 tl sidrunimahla
1 dl suhkrut
1 muna
Sega jahu, suhkur ja küpsetuspulber, lisa veidi jahtunud sulavõi ning sega segu purutaoliseks. Jaga pooleks. Lisa poolele purule kaneel ja sega läbi. Lisa teisele poolele purust lahtiklopitud muna ja piima-koore segu. Kalla viimane segu küpsetuspaberiga polsterdatud ümmargusse koogivormi. Koori õunad, lõika õhukesteks viiludeks ja lao taignale ühe kihina. Katte jaoks klopi muna suhkruga, lisa sidrunimahl ja kohupiim. Sega ühtlaseks. Vala segu õuntele. Puista peale kaneelipuru. Küpseta 200 kraadises ahjus 30-35 min, kuni kook on peale kuldpruun. Serveeri vanillijäätisega!

pühapäev, 21. september 2008

Toskaana - La vita e bella

Enne reisi olin kindel, et ennekõike jääb mulle Itaaliast meelde Itaalia köök. Tegelikult see päris nii ei olnud! Esimene ja kõige meelierutavam on hoopis Toskaana võimas loodus. Ma olin ju näinud imeilusaid pilte küpressialleedest, mäekünkaküladest ja sirgetest joontest viinamarjapõllul. Aga olin samas alati arvanud, et need vaated on üksikud õnnelikud leiud. Toskaana ongi päriselt selline - ükskõik kuhu vaatad on imelised vaated oliivisaludele, lambakarjadele, viinamarjaväludele, küpressidele, piiniatele, ajahambast puretud hoonetele, soojades toonides küladele, lähemalt vaadates näed lopsakaid sügavsiniseid ja helerohelisi viinamarjakobaraid, valminud viigimarju, priskeid granaatõunu ja tunned metsikult kasvavate ürtide lõhnasid. Eriti meeldib mulle Lõuna-Toskaana, sest minu jaoks on sellised hiiglaslikud metsaga kaetud tumedad mäed, nagu Põhja-Toskaanas, alati veidi kõhedad tundunud. Toskaana looduse ilule lisas kaalu ka uskumatu kogemus, kui sõitsime tagasi Rooma poole – laskusime Saturniast otse mägiteid pidi alla, läbisime veel viimased Toskaana metsad ja jõudsime teise maakonda, Laziosse. Aga koos maakonnavahetusega, oli toimunud täielik pööre ka meid ümbritsevas looduses – kaunid vaated ja lopsakas loodus oli asendunud tühjade hallide väljade ja vahelduva tööstusmaastikuga. Veetsime Lazios terve päeva, aga sellist ilu nagu Toskaanas meil kordagi näha ei õnnestunud.


Aga algusest. Esimeseks peatuspaigaks olime valinud keskaegse linna Montepulciano ja selle külje alla asuva agriturismo (nii nimetavad itaallased tuhandeid „põllumajandustalusid“, mis pakuvad ka majutust) Il Sasso. Rooma lennujaamas võttis meid vastu lämmatav kuumus, mis nagu hiljem selgus, oli lihtsalt äikeseeelne leitsak. Kohale jõudes oli ka äike kohal ja tuule vilina saatel andis imearmas itaallannast perenaine meile kätte meie apartemendi (2 magamistuba, mõlemad en suite ja üks kogu varustusega köök-söögituba-elutuba) koos tervituste ja nende oma veiniga. Montepulciano kõige kuulsam vein on Vin Santo, mille erinevaid versioone saime järgmisel päeval ühes veinipoes ka proovida. Meile antud vein oli aga üks päris hea punane vein, millest ma muud ei mäletagi, kui et temast sai üks tore sissejuhatus meie Itaaliareisile. Uurisime ka perenaiselt, kus tema oma perega söömas käib ning saanud kaks soovitust, seadsime end neist esimese poole teele. Restoran nimega Ristorante Moderna asub St Agnese kiriku vastas väiksel kõrvaltänaval ja pean ausalt ütlema, et kui perenaine soovitanud ei oleks, ei oleks me seda ei leidnud, ega leidmise korral ka külastanud. Aga just seda ma otsisingi. Pole mingit kahtlust, et see restoran teenindab õhtust õhtusse kohalikke, menüüs pole ühtegi mitte-itaaliakeelset sõna ja ei omanik, tema naine, tema tütar ega tema tütretütar ei osanud sõnagi ühtki teist keelt peale itaalia keele. Õnneks oli meil vestmik, väike kodutöö tehtud ja toidusõnastik kaasas. Proovisin siis sissejuhatuseks ära ühe kohaliku tüüpilise roa - raviolid või ja salveiga. Ma ei ole eriline raviolisõber, õigem oleks isegi öelda, et mulle ei maitse raviolid. Aga need olid täitsa ok. Rohkem pakkusid mulle pinget teiste lauakaaslaste praed ja neist oma osa võtmine. Üks huvitav madeiras küpsetatud veiselihatükk, ülimaitsvad rosmariinikartulid (mis leiavad kindasti millalgi tee ka minu blogisse), grillitud sealiha ja selle korra parim - brokolipüree oliiviõli ja küüslauguga (luban ka seda kunagi siin veergudel lähemalt tutvustada). Eelroaks olid erinevad kuivatatud lihalõigud-vorstid, viil magusat ja mahlast melonit ning crostini , kohalik vaste bruschettale, grillsaiadele oliiviõli ja erinevate katetega. Kõrvale kaks pudelit majaveini, kõht täis ja meel hea. Muide, Itaalias on autojuhile lubatud (minu andmetel) koguni 0,8 promilline alkoholijoove.





Järgmisel hommikul saime õues hommikusöögi ära süüa ja Montepulcianoga tutvuma minna, kui meile tuli kaela selline vihm, nagu kallaks keegi pange pange järel igaühele meist otse pähe. See ei seganud meil aru saamast, et Montepulciano on üks armas linnake ja kindlasti väärt neid valutavaid jalalihaseid, mis selle linna tänavatel jalutamisele suure tõenäosusega järgneb. Vihmaga kogunes rõõmus rahvas räästaste alla (välja arvatud), vihm oli soe ja mingi meeskoor hakkas meelelahutuseks oma laulukesi laulma. Lõpuks leidsime teise koha, mida meie perenaine oli meile soovitanud - Trattoria di Cagnano ja koos kohalike itaallastega asusime lõunatama. Mina proovisin ära tagliatelle krevettide ja suvikõrvitsaga. Räägitakse, et kuigi väiksed, on itaalia krevetid eriti maitsvad, magusad ja aromaatsed. Võin seda kahe käega kinnitada, kuna proovisin neid mitu korda. Pastast said proovitud veel spagetid merekarpidega (täpsemalt vongole), olid ka maitsvad. Samas ei tekitanud ei need, ega ka teised väga erinevates kohtades proovitud pastatoidud sellist wau-efekti, nagu olin oodanud. Aga ma ei ole lootust kaotanud, arvan, et kuskil Itaalias peitub minu jaoks veel nii mõnigi wau. :). Meie reisiseltskonna meespooled proovisid ära kaks Toskaana köögile väga olulist toitu - metssealiha e cinghiale (sel korral oli see valmistatud kuulsas vin santos) ja Firenze steigi (Bistecca alla Fiorentina). Mõlemad ülimaitsvad. Viimast müüakse 100 gr kaupa ja üks praad sisaldab tavaliselt ca 500-800 gr-st loomalihatükki (T-bone). Itaallased on suured lihasõbrad, väidetavalt sööb aastas üks itaallane ära keskmiselt 70 kg liha, sellest üle kolmandiku sealihana. Üldiselt ei ole itaallastel väga kombeks liha verisena süüa, aga Bistecca alla Fiorentina on erand. Olen lugenud, et kui tellid Firenze steigi well-done, siis on juba tegemist millegi muuga. See peab olema pealt õhukese kihina küps, seest roosa. Riskisime, meie oma sai siiski tellitud well-done. Ju nad ei raatsinud head liha ära rikkuda, sest nende well-done oli seest ikka kohe päris roosa, kondi ümbert võiks isegi öelda et verine. Liha väärib oma kuulsust ja hinda. Kasutatakse kohalikku kreemika karvaga chianina veiseliiki, mis kasvab val di Chiana orus. Kui steik on õigesti lõigatud ja valmistatud, siis on see vaatamata oma verisusele suussulav, õrn ja kergesti näritav. Ja seda ta oli! Maitseaineteks on vaid sool, sidrunimahl, pipar ja petersell (selles kohas asendas peterselli küll rukola, mis sobis minu, kui paadunud rukolafänni meelest, veel paremini). Tasub kindlasti proovida.





Sel päeval sai veel võetud ette retk mööda Montepulcianot ümbritsevaid väikseid külasid - läbinud Petroio oma terrakotapotivabrikutega, Castelmuzio, joonud kohvi ja söönud kuulsaid toskaana mandliküpsiseid (cantucci) San Giovanni d'Assos iidse kindluse äärses kohvikus, külastanud San Giovanni d'Asso külje all asuvat 8 hektarilist moodsat parki Bosco della Ragnaiat, mille autoriks on kohapeal elav Ameerika kunstnik Sheppard Craig, oli meie tegelikuks sihtkohaks Lucignano d'Asso, täpsemalt selle küla alguses asuv märkamatu Alimentari, kus hr Eraldo Giannetti koos oma naisega müüvad kohalikke supermaitsvaid pecorino jt lambajuustusid. Lõunati koguneb nende imepisikesse söögisaali hulk kohalikke, kes tulevad lihtsat lõunat sööma - viilud erinevaid lambajuuste, värskeid ümbruses toodetud lihalõike, toskaana sai ja lihtne lauavein. Meie sattusime peale lõunat ja maitsesime erinevaid, sealhulgas trühvliga, tšilliga ja paprikaga pecorinosid. Kaasa saigi ostetud tšilliga variant, mis punase veini ja kõva toskaana saiaga maitses väga hea.


Järgmisel hommikul, kui olime oma maja taga viinamarjaväljadel korraliku marjadegustatsiooni lõpetanud, sõitsime ligi 200 km põhjapoole, sihiks teine agriturismo, Fattoria il Lago. Kuna Arno jõe mõned sillad olid kinni ja meie TomTom seda ei teadnud, siis oli Dicomano külla jõudmisega mõningaid raskuseid. Samuti olin ma kahe silma vahele jätnud tõsiasja, et väljavalitud majutusasutusse jõudmiseks tuleb 4 km mööda kitsast mägiteed otse mäest üles sõita. Lõpuks jõudsime kohale, omanik tõi meile tervituseks pudeli omaenda tehtud Chianti Rufinat ja aknast paistsid meiega samal kõrgusel olevad pilved. Õhtul laskusime siiski mööda hullumeelset teed alla ja külastasime suursugust Firenzet. Vaatasime üle Taaveti ja nautisime pitsilist toomkirikut, Maria sai sõita vanal ja värvilisel karusellil. Õhustasime ühes populaarses pizzakohas toomkiriku lähedal, kus pizzad olid tõesti mahlakad ja maitsvad.



Kõik oli ilus, välja arvatud ilm, mis hommikuks oli langenud kõigest 10 soojakraadini. Ja välja arvatud see, et kogu seltskonda häiris selles ööbimiskohas mingi sõnulseletamatu miski. Oli see siis kõrgus, aura, ilm või mis iganes, aga hommikul pakkisime oma asjad, jätsime vahva omanikuhärraga hüvasti ja põrutasime suvalises suunas minema (tegelikult oli meil seal majutus broneeritud neljaks ööks, ülisõbralik omanik pakkus, et kui me tema juurde ei jää, äkki saab ta meil aidata uut kohta leida). Esialgu võtsime eesmärgiks Villa Demidoffi, algselt Medicite villa, mis oma praeguse nime sai seal hiljem elanud vene päritolu omaniku järgi. Nii kummaline kui see ka ei ole, seda villat me ei leidnudki. Siis otsisime teist Medicite lossi, Il Trebbiot, selle leidsime üles, imepisikest teed mööda kõrgele kõrgele mäe otsa sõitnud, saime teada, et see on erakätes ja külastada ei ole võimalik isegi mitte aeda. Jätsime lossid sinnapaika ja sõitsime hoopis Pisasse. Ilm oli ilusaks läinud ja soe õhtupäike tegi viltuse torni ja Pisa toomkiriku eriti ilusaks. Kahju on, et armas linnake Pisa on turistide sisse ära kadunud, kõik keerleb ümber viltuse torni. Hiiglaslikud bussiparklad ja lugematud suveniiriputkad.





Hakkas hämarduma, meil ikka nalja kui palju, et jube naljakas, meil pole kuskil magada. Mereni jõudsime väikses linnas nimega Quercianella ja seal leidsime toreda 100-aastase Villa Margarethe, kus üks itaalia pere peab juba 42 aastat väikest hotelli. Art noveau mõjutustega villa oli säilitanud oma uhkuse ja luksuse, samas mõneti väsinud. Mõned värsked parendused kinnitasid aga, et villale püütakse uut elu sisse puhuda. Õhtustasimegi villa restoranis, kus mängis muusika ja proovitud sai erinevates kastmetes loomaliha ning grillitud köögivilju.
Hommikuks oli ilmataat eestlastele ometigi halastanud ja sõitsime mööda vanade villadega ääristatud rannikuäärt Marina di Cecina kuurortisse, kus nautisime mõned tunnid rannamõnusid. Meri oli soe ja vein oli külm :)





Ööbimiseks otsustasime leida taas ühe agriturismo ja kuna ilm oli soe, siis eelistatavalt basseiniga. Sõitnud läbi mitu agriturismot, teinud ühe väikse kiirpikniku kellegi oliivipuusalus, leidsime endale sobiva ööbimispaiga Massa Maritima ja Valpiana linnade vahelt. Kõige kurvem on, et ma ei suuda taastada selle nime oma peas. Kui õnnestub, siis lisan hiljem. Tegu oli suure oliiviistandusega, kus kokku 45000 puud. Kõik marjad korjatakse käsitsi ja selleks läheb kuu aja pärast vaja 40 töölist. Keda on aga väga raske leida, sest soovijaid pole palju ja terve Vahemere piirkond korjab sel ajal oliive ja vajab töökäsi. Õhtustama suundusime Valpiana külakõrtsi Giardino dei Medici. Proovitud said gnocchid (kartulitest) puravikukastmega, mis mulle parimat muljet ei jätnud. Aga üks Toskaana tüüpilisi toite, vorstid (salsicce) vürtsikate ubadega, oli küll suurepärane. Eelroaks tellitud suur antipastivalik kattis terve laua - 5 sorti erinevaid salamisid ja sinke, marineeritud köögiviljad, toskaana saia juurde käisid 4 erinevat kausikest kastmetega (maksaga, seentega, küüslaugu/juustuga ja tšilliga), mis viisid keele alla ja vaagen pecorino, rukola ja meega. Punase majaveiniga superhea.


Järgmisel päeval kuulsin majaperenaise käest, et Massa Maritimas on toimumas nädalaturg. Sõitsime kohale. Kahjuks oli enamuse sellest turust hõivanud meilegi teadatuntud hiina päritolu tööstuskaup. Aga oma osa oli siiski ka puu- ja köögiviljal, kalal ja lihal. Päeva veetsime basseini ääres ja õhtuks sõitsime Saturniasse. Seal purskavad maa seest välja 37,5 kraadised tervistavad mineraalveed. Seal asub ka Saturnia spa ja golfiklubi, kus neid veemõnusid nautida saab. Õnneks oli mul raamat Toskaana nö käimata teede kohta ja sealt lugesime, et veidi spast edasi purskab maas seest tee ääres välja seesama mineraalvesi ja täitsa tasuta. Märke õigesse kohta jõudmise kohta andsid tänavale järjest ilmuvad vanurid hommikumantlitest. Parkisime auto ja läksime seda imet vaatama-proovima. Mineraalidest olid tekkinud sooja veega "vannid", kus soovi korral ravivanne võtta sai. Veidi eemaletõukav oli ainult väävlilehk, mis koos sooja veega maa seest välja paiskus.
Edasi sõitsimegi Toskaanast välja, Laziosse, kus loodus oli täiesti tavaline. Nagu oleksime väljunud ilusast muinasjutust. Majutuskohta leida oli raske, ka mereäärsed kuurortid olid täiesti välja surnud. Lõpuks saime kaubale etruskide rajatud iidses Tarquinia linnas, hotellis nimega All'olivio. Hommikul võtsime merest ja päiksest viimast ja suundusime Rooma. Colosseumile tiir peale tehtud, majutusime varem broneeritud Vatikani külje all asuvas korteris nimega Atmosfere Guesthouse. Armas ja hästisisustatud korter suurepärase asukohaga. Külastasime Vatikani ja San Pietro katedraali. Jalutasime läbi Rooma vanalinna - Piazza di Spagna, Piazza Navona, vaatasime üle Pantheoni ja nautisime sooja Rooma ööd. Kõik oli sellest korterist jalutuskäigu kaugusel. Piazza Navonal oli mõnus melu - platsi keskel müüsid kunstnikud oma teoseid, valgustatud purskkaevus solises vesi, plats oli rahvast täis ja muusikud käisid restoranist restorani meeleolu loomas. Pean tunnistama, et teadsime väga hästi, et see plats ei ole koht, kust otsida toiduelamusi. Aga otsustasime siiski just selle melu pärast maha istuda ja elu nautida. Toidu osas oli meil õigus!




Vein on Itaalias ikka uskumatult hea ja uskumatult soodne. Eriti on mul meeles seik, viimasest õhtust, nö ärasõidupeost, kui kesköö paiku vein laualt otsas oli, aga pidu tahtis edasi kesta. Pool reisiseltskonda läks siis ümberkaudseid lahtiolevaid toitlustusasutusi uurima, leidsid ühe hiina restorani ja saabusid tagasi koju pudeli hea Itaalia veiniga, mis maksis umbes sama palju, kui meil pudel veini poes!
Vahva reisi eest tänud toredale seltskonnale, minu vahvatele emale-isale, kallile Henrile ja armsale Eva Mariale! Teiega läheks alati luurele! :)



Itaaliasse kavatsen ma kindlasti tagasi minna. Pean tunnistama, et ikkagi selle toidu otsingule. Jäi tunne, et palju jäi veel tundmata. Juba Toskaanas jäi palju proovimata, esimese hooga võin juba üles lugeda käsitsivalmistatud pika pasta pici, jäneseroad, kalasupp cacciucco, toskaana saiast supp ribollita jne jne. Järgmisel korral lähen aga Napoli kanti, lõunasse, sinna "päris Itaaliasse", nagu napollased ise pidid ütlema. Aga looduse osas ma ei usu, et mõni Itaalia piirkond veel kaunim on kui Toskaana! Seniks aga naudin endale Itaaliast ostetud võrratut kokaraamatut - Complete Italian Food (Antonio ja Priscilla Carluccio)! ;)