Schueberfouer, igatsetud Prantsusmaa ja järjekordsed juustud

Kuna uhke lõbustuspargi Schueberfoueri kõrgemad atraktsioonid meile pea koju kätte paistavad, siis olime lausa kohustatud oma teisel õhtul sammud sinna seadma. Ega meil selle vastu muidugi midagi polnud ka. Lõbustuspark on lihtsalt super, koosnedes lõbustustest igale vanusele (ja närvikavale), eri piirkondade ning maade restoranidest, eri jooke pakkuvatest baarikestest, uhkete auhindadega õnnemängudest, kirjut valikut pakkuvast laadast jne. Kusjuures pea ükski putka ei korranud teist - müüdavad snäkid olid igal pool erilised ja auhinnad samuti. Kuna Mann oli juba mitu päeva vaaterattast unistanud, siis sinna me esimesena suundusimegi. Nii kõrgel vaaterattal polegi õnnestunud varem viibida, vaade üle riigi oli selge ilmaga lihtsalt võrratu. Teiseks valis Mann välja vanaaegse karuselli, kus ta kuldse ratsu seljas mõned tiirud teha sai ja kolmandaks käisid nad Henriga ära õudustetoas. Mann kohe ütles, et Henri peab kaasa tulema, kuna temaga on turvalisem, kui minuga. Mann oli pärast pisut ehmunud, aga Henri ütles, et vanas Tšehhi lõbustuspargis oli ikka vägevam õudustetuba. Kõige võikam atraktsioon oli minu meelest üks karusell. Mäletate seda karuselli, kus kettide otsas rippusid puust toolid ja siis pandi kogu värk keerlema. No sama asi, aga kujutage nüüd ette, et keerlemise käigus tõstetakse see karusell Tartu telemasti otsa. No võibolla mitte päris nii kõrgele, aga kui vaaterattal kõige kõrgemal olime, olid nemad meist kõrgemal. Võigas, isegi eemalt vaadata!

Schouberfoueri lõbustustepark

Täna, laupäeva, hommikul lippasime Manniga seni nurgapeale pagariärisse, kui Henri kodus kohvi tegi. Ostsime kotitäie värskeid võisarvesaiu croissante ja šokolaadisaia (pain au chocolat). Korra astusime sisse ka kohaliku lihuniku poodi, kuna ta enamasti siis kinni on, kui mina tööl pole. Seni, kuni mina kaubaga tutvusin (mis oli silmipimestavalt kallis), lõikas omanikuhärra Mannile juba letilt jupi head vorsti näksimiseks.

Metzi turu mereannid; katedraali kõrval; katedraal ise

Kukeseened ja puravikud; mirabelli ploomid Metzi turul

Metzi katedraal; Henri Metziz jõe ja mingi teise kiriku taustal; Metzi katused

Metzi turuhoone; kodanik Metzi tänavalt; kohvik Metzis; Mann ja mina samuti Metzis

Metzi väliturg; meie juustusaak - Tomme, Munster ja Brie; ühe väikese küla surnuaed

Oma esimese (töö)nädalavahetuse puhul, võtsime täna ette reisi Prantsusmaale. Me oleme kogu perega tuntud Prantsusmaa-armastajad ja kuna piirini on vaid ca 20 km, siis sinna esimesena läksimegi. Esimeseks peatuseks Metz, mis on seni minu (omaarust paljunäinud) silmis ilusaim linn üldse. Sealne üüratusuur katedraal on midagi täiesti ebamaist. Ta kerkib heleda savi karva madalamate kitsaste majade keskel tumehallina linnapildis täiesti ebaproportsionaalselt esile. Võimas! Kohe katedraali kõrval laius minu stiihia - korralik prantsuse turg. Kasutasime taas juhust, et prantsuse keelt harjutada. Turg on selleks alati hea koht, mu meelest. Mann tellis arbuusi, mis oli küll pärit Hispaaniast. Meie kogusime kokku jälle mõned kohalikud juustud proovimiseks - tugeva maitsega ning maitsva Munsteri ja meie mõlema jaoks (hiljem kodus) absoluutselt liiga pikantse Tomme. Tomme oli veel maitsestatud kohaliku mirabelli ploomi alkoholiga, mis andis aga pikantsusele takka. Nüüd vaatasin, et maitsmisest ülejäänud Tommest tuleb teha Truffadet. Püüan aega leida ja ära proovida :).

Selle ajaga on pahad lood, Keegi oleks nagu 2/3 minu tundidest iga päev ära varastanud. Töö nimelt. Ma pole ju harjunud niimoodi ristiinimese moodi tööl käima kevadest 2005. Tööd olen teinud küll, aga siis kui endale sobinud on. Ja nüüd on mul ainult õhtud. Esialgu tundub, et ma ei saa niimoodi midagi tehtud, aga ma olen kindel, et küll harjun ära ja küll vilumus tuleb :). Ise mõtlen, et Jumal tänatud, et tööle läksin. Muidu oleksin äkki tööturu jaoks täiesti kõlbmatuks muutunud - tuleb tunnistada, et päeva oma isiklike asjadega täita oli väga tore. Kui see tundide vähesus välja arvata, siis on ka tööl käia väga lahe. Hommikul, kui päike udu peale paistab ja mina bussipeatuses seisan, avastan end pidevalt ilma põhjuseta naeratamast. Mulle meeldib, et ma siin olen.

Ahhaa, aga Prantsusmaal olime ju. Nojah, kuna ma parandamatu Brie-sõltlane olen, siis rändas meie kotti ka jupike maailma parimat Bried (vähemalt nende seast, mida ma söönud seni olen:). Hea meelega oleks koju toonud terve valiku värskeid seeni - musti torbikseeni, puravikke, kollaseid ja vähemkollaseid kukekaid jne, aga kilohind, mis küündis 300 eek kanti, ei olnud sama isuäratav. Edasi sõitsime mööda väikseid külakesi, mis meie mõistes suure linna mõõtmed välja annavad, üle Moseli jõe siia-sinna vurisedes, Nancy´sse. Mis oli ka kaunis. Aga meie olime oma tänase südame juba Metzile kinkinud ning nii jäime Nancy´s rohkem pealtvaatajateks.

Tuleb tunnistada, et Luxembourgi Elbling´u vein sobib meie soetatud juustuvalikuga ning nurgapealse pagari saiaga suurepäraselt! Nii et head nädalavahetust teile kõigile!