esmaspäev, 27. veebruar 2012

Minu kujuteldava kohviku hitt - brüleekreem grenadilliga

Kui mul oleks oma kohvik, siis olen täiesti kindel, et selle kohviku tunnusmagustoit oleks just see, crème brûlée ehk brüleekreem grenadilliga. Selle vanillise, troopilise, karamellise, mahlase ja kreemise magusroa pärast tuldaks sinna ikka ja jälle tagasi! Loodetavasti muidugi mitte ainult selle pärast.


créme brulée with passionfruit 4

Pean siinkohal kohe lisama, et oma kohvikut mul ei ole ja suure tõenäosusega ei tule ka. Ma natuke kardan igasuguseid väiteid, mis algavad "iialgi ei tee ma ...". Elu on näidanud, et kõnekäänd "ära iial ütle iial" on tekkinud põhjusega! Tegelikult on minult lugematu arv kordi küsitud, et mis nüüd edasi, kas teed oma söögikoha. Usun, et sama lugu on ka kõigi teiste toidublogijatega, kes oma kirge toidu vastu internetiveergudel avalikkusega jagavad. Üllatunud näod ning suured silmad on mulle vastu vaadanud, kui olen vastanud, et mul puudub igasugune ambitsioon ja unistus oma kohvikut või restorani pidada. Põhjuseid on ohtralt, neist osa kavatsen ma kohe siin üles loetleda.


passionfruit 2

Esiteks olen ma üsna mugav inimene ja minu vaba aeg, mida saan oma perega mõnusalt veeta, on mulle kullast kallim. Igasuguste toidukohtade prime time on aga kahjuks just neil tundidel, õhtuti ning nädalavahetuseti, kui ülejäänud maailm puhkab! Seega, minu kohvik saaks avatud olla vaid 5 päeva nädalas, esmaspäevast reedeni ja kell 17 paneksin uksed kinni!

Teiseks meeldib mulle toidutegemise juures just kõikvõimaliku uue katsetamine, mitte päevast päeva ja tellimusest tellimusse sama roa kiirkorras küpsetamine! Seega oleksin nõus pakkuma iga päev oma hetkemeeleolust lähtuvalt täiesti kaootilist (lühi)menüüd ja arvestama peaks ka sellega, et iga katsetus ei lõppe just päris ahhaa-efektiga. Seega on oht, et mõnel sellisel päeval võiks menüü päris kokku kuivada!

Kolmandaks tabab mind aegajalt üldse söögitegemise suhtes suur viitsimatus, mistõttu mõnikord peaksid brüleekreemi soovijad ukse taha pika nina ja tühja kõhuga jääma! Seda ma kindlasti neile teha ei sooviks. Usun, et kõik te olete juba praeguseks minuga ühel nõul, et parem on tõesti see kohvikupidamine teistele inimestele jätta!

Aga kui ma kõik need proosalised vabandused ära unustan ja manan endale silme ette idüllilise pildi õdusast suvekohvikust ühes rohelusseuppuvas aias, siis näen väga selgelt, kuidas mu külalised mõmisevad, kui nad peale maitsvat pearooga on mu brüleekreemi juurde asunud! Lisaks kõigile visuaalsetele, aromaatsetele, maitsemeelelistele ja muudele toredatele omadustele on brüleekreemi võlu selles, et tegelikult saab neid terve portsu korraga eelmisel päeval valmis teha ja tähtsal hetkel tuleb vaid suhkur peale raputada, see karamellkihiks kõrvetada ja lauale kanda!


créme brulée with passionfruit 8

Aga nüüd siis brüleekreemi kallale.
Vaja läheb:

5 munakollast
4 dl vahukoort
1 vanillikaun
1 dl suhkrut + 6 tl karamellkihi jaoks
2 grenadilli

Tee nii:
Kuumuta ahi 160 kraadini.
Vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks. Poolita vanillikaun ja pane see koos koorega potti. Kuumuta vahukoor peaaegu keemiseni, aga ära päris keema lase. Tõsta tulelt. Eemalda vanillikoore poolikud, aga kraabi kõik vanilliseemned mõlemast koore poolest vahukoore sisse. Lisa vahukoor peene joana ise pidevalt segades munakollasevahule. Pane saadud segu väiksemasse potti ja aja suuremas potis vesi keema. Kuumuta väiksemat potti suuremas potis keeva vee kohal pidevalt aeglaselt segades, kuni segu läheb paksuks. Selles etapis tuleb olla ettevaatlik, et segu tükki ei läheks (kui peaksid mõned tükid siiski tekkima, võib asja "päästa" kreemi läbi peene sõela valades). Sellise grenadilli brüleekreemi tegemisel tuleb segu veevanni kohal üsna paksuks keeta, sest me tahame, et grenadilli sisu jääks portsjonvormi põhja ja kreem selle kataks.
Jaota grenadillide sisu portsjonvormide vahel ära. Kata grenadillikiht kreemiga ehk jaota kogu kreem vormide vahel ära. Vormid peaksid umbes 3/4 kõrguseni täis saama. See oleneb muidugi vormide suurusest, aga sellest kogusest peaks saama ca 6 portsjonit. Kata iga vorm fooliumiga ja tõsta suurde kõrgete äärtega ahjuvormi. Vala ahjuvormi kuuma vett nii palju, et vesi ulatuks portsjonvormidel üle poole kõrguse. Pista ahjuvorm koos portsjonvormidega ahju ja lase seal tunnikese küpseta. Kui tund on möödas, kontrolli, kui tundub, et brüleekreem on veel liiga vedel, jäta veel mõneks ajaks ahju.


making of créme brulée with passionfruit créme brulée with passionfruit 3

Nüüd tõsta portsjonvormid ööseks külmkappi. Enne serveerimist puista igasse vormi 1 teelusikatäis suhkrut. Vaata, et suhkrukihiga oleks kaetud kogu brüleekreemi pind, muidu läheb kreem ise kõrbema ja saab külge kõrbenud maitse. Kasuta gaasipõletit või pista vormid korraks tulikuuma ülagrilli alla, et tekiks õhuke kuldne karamellikiht, mis lusikaga vajutades kergesti katki praksub nagu esimene jääkirme talve alguses!
Karamellkihiga brüleekreemi ei tasuks külmkappi pikemalt seisma jätta, kuna muidu muutub krõbe karamellkiht pehmeks!


Finished créme brulée

teisipäev, 21. veebruar 2012

Raiuime, vetikavõid ja vastlapäevaks seakooti ikka ka!

Tunneli lõpust paistab valus! Selle sügavamõttelise lause tõlge on: ajalehe tagalehel olev ilmateade lubab, et nädalalõpus on juba 10 kraadi sooja! Raadios ollakse veelgi optimistlikumad, nemad lubavad lausa 14. Loodetavasti kütab nende optimism ilma tõepoolest mõne pügala võrra soojemaks. Minul on igatahes ametlikult kõigist saabastest kõrini! Ja hirmsasti tahaks juba selga ajada oma kirevad kevadriided.

Kuna nädalavahetusel paistis päike ja meie rõdul oli juba päris soe, siis arvasimegi ekslikult, et kevad on saabunud ja aeg oleks teha esimesed väljasõidud. Laupäeval võtsime suuna Belgia poole ning sattusime läbi piimja paksu udu endale teed tehes ilusasse väiksesse linna, millel on eriti uhke nimi Neufchateau ehk siis üheksa lossi (tähelepanelik lugeja Mercredi täpsustas, et tegelikult on siinkohal tõlkeks siiski "uus loss"! Põnevam oleks olnud 9 lossi minu meelest :)!). Tegelikult pole seal isegi mitte ühte lossi, aga keskajal oli olnud ja sellest ka selline nimi. Linn ise on armas ja ilusama ilmaga lähme sinna kindlasti tagasi. Seda ennekõike aga sellepärast, et mäe otsas ja külgedel asuva linna jalamil on suur neerukujuline järv, mille ümber väga lahedad ajaveetmisvõimalused - spordiväljakud, mänguväljakud, matkarajad, rand... Laupäeval aga puhus külm tuul, udu oli nii paks, nagu sajaks vihma ja vahepeal sadas ka! Mõtlesime, et proovime need kuulsad Belgia friikartulid siis ära, kui juba Belgias oleme (rääkisin neist paari sõnaga siin), aga kõik friterie´d olid kl 14-18 suletud! Nii palju siis sellest, aga tore oli ikka. Pühapäeval olime oma kevadideedega veidi tagasihoidlikumad ja valisime sihtpunktiks ühe katusega koha. Nimelt Luksemburgi vanalinnas asuva loodusloo muuseumi, mis on tegelikult nii äge, et isegi täiskasvanutel oli põnev! Kes siiakanti satub, eriti lastega, sellele soovitan soojalt!


Neufchateau, Belgium
Neufchateau, Belgium DSC_0023
(kuna Kahupea ütles, et Mann teeb postitused kohe eriti säravaks, siis lisan ühe pildi kevadisest Mannist Neufchateau järve ääres!) Aga nende friikatega pole ka hullu, sest juba järgmisel pühapäeval algavad meie pere sured lemmikud - igakuised üle terve Arloni linna sirutuvad vanakraamiturud. Küll me sealt vahelt ühe friterie ka üles leiame ja ära kontrollime, kas meiesugused ka mingit vahet märkavad!

Ahjaa, häid vastlaid teile ka! Et minu raiuime-postitus väheke vastlapäevale sobilikum saaks, siis lisan raiuimele ka seakoodi retsepti! Viimane saab tehtud küll väheke teistsuguses võtmes - nelkidega pikitult ja portveinis küpsetatult! Aga alustame raiuimest, lubasin ju, et 2012. aastal leiab siit blogist huvitavaid toite erinevatest kaladest. Aga ärge seda raiuime niiväga tõsiselt võtke, tegu on ääretult maitsva kalaroaga ja selle tegemiseks ei ole tingimata just raiuime vaja, kõlbavad ka igasugused Eestist kättesaadavad kalad (kuigi raiuim on kahtlemata väga maitse ja seal sees on peidus üllatavalt palju head kalaliha). Põhipoint on huvitavas kastmes, millele aktsenti annavad vetikad, sidrun ja kapparid!


Grillitud raiuim vetikavõi ning kapparitega
Stingray wings in seaweed butter sauce


Vaja läheb:
1 raiuim, ca 1 kg
(või tegelikult sobib siia ükskõik milline valge kala, sellisel juhul nahaga, fileeritud)
10 nelgitera
2 sibulat
100 g võid
10-20 g kuivatatud hakitud vetikaid (võib kasutada hakitud norilehti, aga kui õnnestub saada, siis võiks lisada ka muid, nt punast vetikat (ingl k dulse) või rohelist (ingl k sea lettuce))
2 väikest munakollast
1/2 sidruni mahl
sool, pipar
2-3 spl kappareid

Valmista eelmisel päeval vetikavõi. Selleks lase võil toatemperatuuril pehmeks minna ja sega see korralikult läbi peeneks hakitud kuivatatud vetikatega. Kui vetikad on soolaga säilitatud, siis leotada enne soola vähemaks vahetades vett vähemalt kolm korda. Kui kasutad kuivatatuid, tee need lihtsalt märjaks enne peeneks hakkimist. Pane saadud või tihedalt toidukilesse ja tõsta ööseks külmkappi maitsestuma (kui võid jääb üle, võib seda säilitada sügavkülmas või mõnda aega tavalises külmkapis, hiljem võib seda kasutada erinevate kalade kastmeks või maitsestamiseks).

Laota ahjupannile peenteks viiludeks lõigatud sibulad ning puista üle nelgiteradega. Maitsesta raiuim (või misiganes kala kasutad) soola ning pipraga ja tilguta peale oliiviõli. Grilli ahju ülagrilli all kala mõlemalt poolt kergelt kuldseks, kuni kalaliha on läbi küpsenud.


seaweed butter sauce Stingray wing


Kastme valmistamiseks aja suuremas potis vesi keema. Lõika külm või väikesteks tükkideks. Klopi munakollased väiksemas potis lahti, sega kokku sidrunimahlaga. Kuumuta väikest potti suures potis keeva vee kohal pidevalt segades kuni kaste pakseneb. Hakka jupihaaval kastmele võitükke lisama, ise pidevalt segades, kuni kogu või on kasutatud (võid vabalt kasutada ka natuke vähem võid ja jätta osa sügavkülma alles). Tõsta kaste veevannilt, maitsesta soola ning pipraga. Sega hulka kapparid ja vala sellega grillitud raiuim või kala üle! Serveeri kohe! (kastme idee pärineb ajakirjast: Saveur)

Ja nüüd siis hoopis vastlasemalt, lisasemalt, aga endiselt nelgiselt!


Nelkidega pikitud põrsa(taga)koot portveinikastmes
DSC_0067


Idee niimoodi nelkidega pikitult ja portveinis küpsetatult seakintsu valmistada tuli Cuisine Gourmande ajakirjast, aga sealses originaalretseptis kästi kasutada 1 väikest seakooti, millest pidi jätkuma 15 inimesele ja seda pidi küpsetama kokku 3 tundi. Kuna minu peres on umbes täpselt 5 korda vähem inimesi, siis ostsime selle retsepti tarvis ühe tõeliselt tillukese põrsakoodi ja küpseks sai see vähemalt poole kiiremini. Isegi pisut hoogu sattusin selle küpsetamisega, nagu te pildilt näha võite! :)

Vaja läheb:
jõudu ja kannatust - seanaha sisse aukude tegemine pole mingi kerge töö, meil läks igatahes käiku kalli abikaasa tööriistakasti sisu!
1 (taga)koot
1 sibul
250 ml lihapuljongit
200 ml punast portveini
100 ml apelsinimahla
paarkümmend nelgitera
soola, musta pipart
PS! kui kasutad suurt seakooti, siis korruta kõigi vedelike koguseid kahega!

Lõika terava noaga ruudukujuliselt koodi naha sisse madalad sisselõiked. Maitsesta kogu koot soola ja pipraga. Pista iga ruudu keskele üks nelk (selleks peab enne naha sisse augud tegema). Haki sibul tükkideks. Tõsta koot ahjupannile ja küpseta 240 kraadi juures 45-50 minutit. Keera koodil vahapeal külge ja vala üle ahjupannile välja valgunud kuuma rasvaga!
Vala ahjupannilt rasv tavalisele pannile ja prae selles hakitud sibulad kuldseks. Lisa portvein ning kuumuta 3 minutit. Lisa apelsinimahl ning puljong. Maitse ja maitsesta vajadusel soola ning pipraga. Vala kaste tagasi ahjupannile ümber koodi. Küpseta 190-200 kraadi juures veel 1,5 h (need küpsetusajad sõltuvad väga koodi suurusest, väikse põrsakoodi puhul võib 1,5 h juba liiast olla, 15-le piisava seakoodi puhul on vaja 2 tundi). Kasta kooti vahepeal kastmega. Kui kastet liiga väheks jääb, siis lisa puljongit.
Tõsta koot ahjust välja ning kata veel 15 minutiks fooliumiga. Serveeri ahjupannilt kokku kogutud kaste lihaviilude kõrvale!
Ajakirja veinisoovitus siia juurde on mõni vürtsikas ja intensiivne punane Côtes du Rhône.

reede, 17. veebruar 2012

Peame karnevaali ja sööme pkhaali!

Tegelikult sööme muidugi Gruusia pkhali´t, aga niimoodi läks pealkiri (samuti valesti kirjutatud) sõnaga "karnevaali" paremini riimi! Nii et vabandused sellise emakeele soperdamise eest, eriti veel vahetult enne vabariigi aastapäeva!

DSC_0209

Et siis, nagu juba mainitud, on meil taaskord käes karnevali aeg! Sel nädalal toimuvad karnevalipeod ja kõik lapsed saabuvad kooli kõikmõeldavates kostüümides. Minul sel aastal vedas, sest meie Mann otsustas olla baleriin! Kleit oli juba varem olemas (imekombel läheb ümbermaailmareisi asjal Hong Kongi tänavaturult ostetud roosa baleriinikleit endiselt selga ja on vaatamata ohtrale ekspluatatsioonile ka täiesti viisakas olukorras), H&M-st sai ostetud ilusad heleroosad ballerina-kingad (mida saab ju terve kevad-suve niisama kasutada) ja juurde tuli osta vaid paar meetrit roosat siidipaela, et ümber säärte kingapaelad tekitada. Krunn pähe ja baleriin oligi valmis!

karneval 2012

Tegelikult on traditsiooniline karnevalitoit siin hoopis beignets ehk maakeeli pontšikud (vaat sellised). Neid sõlme keeratud saiakesi müüakse siin igas poes juba paar nädalat ja seega ei viitsinud ma neid ise meisterdama hakata. Mul on kohe selline kiiks, et kui parajasti mingi pidustus käib ja kõik kohad vastavaid küpsetisi täis on, siis saan juba vaatamisest ülekülluse ja ise sama valmistada ei soovi! Sellepärast saab meie peres ka vastlapäeval pigem tuuletaskuid, kui vastlakukleid! Kui tavaliselt peavad karnevalide, halloweenide, jõulude jms puhul lapsevanemad lapse klassis toimuva peo jaoks igaüks midagi maitsvat lauale tooma, siis seekord korraldasid õpetajad hoopis pannkoogipeo, mille raames lapsed õpetajate abiga ise taigna kokku segasid, igaüks ise pannkoogi küpsetas ja mille lõpetuseks kõik pannkoogid erinevate lisanditega nahka pisteti! Väga vahva ettevõtmine, ma leian. Mann õpetas mind eile üsna üksikasjalikult, kuidas neid pannkooke ikka tegema peaks. Ja ma pean tunnistama, et ma ei ole suurem asi pannkoogimeister küll! Ega ma sellepärast ei põe tegelikult, olen endale selle asja niimoodi selgeks mõelnud, et pannkooke teevad vanaemad ja siis, kui ma ükskord vanaema olen, õpin maailma parimaid pannkooke tegema! :)


DSC_0033 DSC_0173

Pika ringiga jõuame nüüd äkki ka selle Gruusia pkhali juurde. Pean ütlema, et iga kord, kui ma selle roa nime välja pean hääldama ja P-K-H kõrvuti kuuldavale tooma, mõtlen, kui tore see on, et ma gruusia keelt ei pea õppima! Prantsuse keel on juba niigi suur väljakutse. Õnneks pole maitsvate Gruusia toitude valmistamiseks vaja gruusia keelt endale selgeks teha! Leidsin selle retsepti oma väga hästi ära unustatud vana lemmiku toidu- ja reisiblogi Traveler´s lunchbox vanu postitusi sirvides. Gruusia köök on mind juba ammu paelunud ja juba ainuüksi sealsete toitude pärast tahaksin oma pikka reiside nimekirja kunagi ka Gruusia lisada!

See pkhali on üks põnev roog. Esiteks ostad poest suure kilekotitäie värsket spinatit ja peale mõningast töötlemist hoiad selle asemel käes pisikest vaevu ühe rusika suurust tumerohelist spinatipalli. Segad aga kõik ained kokku ja vaatad, et see pudrutaoline ollus küll pildistamiseks ei kõlba. Maitsed ja mõtled, et midagi pidi retseptis küll valesti olema, sest peale kange küüslaugu pole ühtegi muud maitset tunda. Aga retseptis on üks "aga"! Nimelt tuleb see roheline puder panna pikaks ajaks külmkappi seisma, no ikka kohe terveks ööks või veel kauemakski, kui kannatust on! Ja siis, nagu võluväel, taandub kange küüslauk ja laseb enda kõrvale püünele teised - Kreeka pähkli, lambaläätse, estragoni ja koriandri. Silud aga saadud pasta vaagnale, puistad peale tumepunaseid granaatõunaseemneid ja imede-ime - toit näeb veel lisaks kaunis välja ka! Süüa võib pkhalit värskel saial, salatina või dipikastmena (siis peaks selle aga pisut vedelama tegema, kui minul siin välja pakutud on). Gruusias pakutakse selle kõrvale tihtipeale ka roosat pkhalit, kus spinat on peedi vastu välja vahetatud. Usun, et mõlemad maitsevad ühtmoodi hästi!


DSC_0197 DSC_0212

Vaja läheb:
700 g värsket spinatit
100 g kreeka pähkleid
4 küüslauguküünt
1/4 tl purustatud koriandriseemneid
1/4 tl purustatud lambaläätse
suts tšillit
1,5 spl valge veini äädikat
1 väike peeneks hakitud sibul
3 spl hakitud koriandrit (lehti)
1,5 spl hakitud värsket estragoni
soola
serveerimiseks granaatõuna seemeneid


DSC_0199

Tee nii:
Aja suur pott soolaga maitsestatud vett keema ja keeda spinateid selles umbes 1 minut. Kurna ja lase sõelal jahtuda. Pane spinat puhta köögirätiku sisse ja vääna nii palju vett välja, kui vähegi suudad. Nüüd ongi suur spinatikogus väikseks palliks muutunud. Haki spinat nii peenikeseks, kui saad, aga ära püreesta. Pane spinat kõrvale!
Purusta saumikseri või köögikombainiga ühtlaseks seguks Kreeka pähklid, küüslauk, koriandriseemned, lambalääts, tšilli ja äädikas, millele lisa 3-4 spl sooja vett. Tulemus peaks olema umbes paksema majoneesi kontsistentsiga, vajadusel lisa veel mõned supilusikatäied sooja vett.
Sega saadud Kreeka pähkli kreem kokku hakitud spinatiga. Lisa peeneks hakitud sibul, estragon ning koriandri lehed. Maitsesta soolaga. Pane pkhali kaussi ja kata toidukilega. Pane kauss vähemalt 8 tunniks külmkappi.
Enne serveerimist maitsesta oma pkhali vajadusel veel soola ja veiniäädikaga üle. Serveerimiseks pane pkhali vaagnale, silu spaatliga, puista üle granaatõunaseemnetega. Serveeri värske saiaga!


DSC_0208

teisipäev, 14. veebruar 2012

Väiksed šokolaadi-pavlovad veriapelsini ja tilga Cointreau´ga

Nende veidi teistmoodi mini-pavlovadega soovin ma teile sel aastal Head sõbrapäeva!Šokolaad on sel päeval niikuinii omal kohal! Aga mulle tundub, et seest punane apelsin ja väike tilk kangemat teevad selle küpsetise veelgi erilisemaks ning oma kõige kallimale pakkumiseks sobilikumaks!
Ja kel Valentinipäevaks juba muud plaanid, siis lisaks sobivad need väiksed pavlovad ka vasltakukleid asendama. Välja näevad ju nagu ühed pidulikud kuklid vahukooremütsiga :)


šokolaadi pavlova veriapelsiniga

Vaja läheb:
75 g hakitud tumedat šokolaadi + veidi lisaks kaunistamiseks
2 toasooja munavalget
100 g suhkrut
0,5 tl vanilliekstrakti
0,5 tl valge veini äädikat
0,5 tl maisitärklist

200 ml vahukoort
75 g suhkrut
2 (veri)apelsini
veidi Cointreau´d või mõnda kangemat apelsinilikööri


DSC_0136

Tee nii:
Kuumuta ahi 160 kraadini. Kata suur ahjupann küpsetuspaberiga. Sulata šokolaad kuumaveevannil, tõsta kõrvale ja lase pisut jahtuda.
Vahusta munavalged pehmeks vahuks. Lisa suhkur kolmes osas, iga kord enne järgmise osa lisamist vahusta eelmine osa korralikult vahu sisse. Kui oled vahustanud niikaua, et tekib tugev läikiv vaht, mis ei kuku kausist välja ka kaussi tagurpidi pöörates, lisa vanilliekstrakt, maisitärklis ja veiniäädikas. Sega ettevaatlikult suure lusikaga, kuni kõik on ühtlaseks kokku segunenud.
Nirista kaussi suur lusikatäis sulanud ja üksjagu jahtunud šokolaadi, aga ära sega. Tõsta kahe supilusika abil ahjuplaadile munavalgevahu-šokolaadi "pall". Jätka samamoodi - lusikatäis šokolaadi vahule ja kahe lusikaga pall plaadile, kuni kogu vaht on kasutatud. Sellest kogusest peaks tulema 6-8 väikest pavlovat, olenevalt suurusest. Vormi ettevaatlikult pavlovasid nii, et nende keskele jääks väike lohk (sinna läheb vahukoor ja muu hea kraam).
Pista ahjuplaat ahju ja keera kuumus kohe 110 kraadi peale. Lase pavlovadel ahjus rahulikult küpseda oma 30-35 minutit, siis keera kuumus maha ja lase neil veel 10 minutit ahjus olla. Tõsta pavlovad panniga koos välja ja lase täielikult jahtuda, sest šokolaad peab enne uuesti tahkeks muutuma, kui neid puutud!
Vahusta vahukoor suhkruga korralikult vahule (jälgi mängu, et Sa üleliia ei vahusta, muidu läheb koor tükki).
Lõika terava noaga kooritud (veri)apelsinidest hästi õhukesed viilud.
Kui pavlovad on jahtunud, tõsta igaühele neist vahukoort, kaunista apelsiniviiludega, tilguta peale mõned tilgad Cointreau´d või apelsinilikööri ning riivi peale šokolaadi!
Magusat sõbrapäeva!


DSC_0127 DSC_0099

reede, 10. veebruar 2012

Õnnesoove ja kalmaarirõngaid, veidi kaheksajala peksmist ka

Täna ma plaanisin teile kirjutada sellest, kuidas me kaheksajalga töötlesime ja kalmaarirõngaid nautisime. Aga hommikul tuli välja, et alustada tuleb hoopis muust. Nimelt valis Perenaine.ee välja 2011. aasta parimaid kodumaised toidublogid (nagu ta varem on teinud ka 2010. ning 2009. aasta kohta) ja taaskord on mul suur õnn ning au olla esikümne ridades. Sel korral siis jagamas 8.-9. kohta alati vaimuka ning stiilse blogiga "Mitmekesi köögis korraga". Esikoht läks teist aastat järjest Mari-Liisile ning tema Siit nurgast ja sealt nurgast blogile ja teine koht Marjule ning tema imelilusale Tassikesele. Palju õnne meile kõigile ning suurimad tänud auväärt žüriile!

Aga et tunnustuse vääriliselt esineda, jätkan nüüd ühele korralikule toidublogile omaselt toidulainel. Juttu tuleb kahest kapriissest mereelukast - kalmaarist ja kaheksajalast

Kalmaarirõngad küüslaugumajoneesiga

Mul on senimaani meeles oma esimene kalmaarirõnga "elamus". Elamus oli ere, aga mitte sugugi meeldiv. See juhtus aastaid tagasi, siis, kui Eestisse esimesed Hiina restoranid jõudsid ja jumal teab mis toorainest "Hiina roogasid" valmistasid. Isu kõike eksootilist maitsta oli minus juba siis täiesti olemas ja nii saigi ühel esimesel hiinaka-külastusel tellitud muuhulgas ka kalmaarirõngaid. Nüüd ma enam ei teagi, kas ma päriselt usun, et need rasvast nõretavad kummitükid ikka päriselt kalmaarid olid. Olid mis nad olid, aga mitmeteks aastateks oli kalmaari söömise isu kadunud. Kuni Vietnamis, Halongi lahel, kruiisitades kalmaarirõngad ühel ilusal päeval meie lõunasöögimenüüsse kuulusid ja me uuesti proovi tegime. Need pehmed maitsvad rõngad olid ühest täiesti teisest ooperist. Hinge jäi siiski väike kahtlus, et tõenäoliselt on tegu ühe keeruka elukaga, mille edukaks valmistamiseks peab kuhjaga teadmisi ja kogemusi olema. Vahel Henri ikka mainis, et äkki teeks kalmaarirõngaid, aga aukartus nende ees oli siiski suurem kui pealehakkamine.

Minu suhe grillitud kaheksajalaga algas Portugalis. Ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Need värsked ja pehmed jalakesed ühes rannapealses restoranis päikselisel päeval, sööbisid mulle pealuu sisse ja meenutasid endid iga mõne aja järel ikka uuesti ja uuesti. Muidugi tahtsin ma samasuguseid jalgu grillida, aga mul polnud õrna aimu, kuidas seda teha. Etterutates ütlen juba ära, et põhjus, miks tänase loo pealkirjas kaheksajalgu ei mainita, on aimatav :). Igatahes andis eelmisel nädalavahetusel toidupoe kalaleti juures endast märku mingi enneolematu hulljulgus ja meie ostukärusse rändasid nii värsked kalmaarid (puhastatud) kui ka kaheksajala kombitsad (või siis jalad).

Õnneks on meil olemas internet ja teadmiste puudumise probleemi saab kiiresti ära lahendada. Jõudsin ruttu arusaamisele, et kalmaar pole sugugi minu suurem murelaps - vastupidi, temaga läheb kõik kiiresti ja lihtsalt. Kalmaari grillimine aga nõuab aega, kannatust ja veel mõningaid päris naljakaid tegevusi. Nimelt soovitatakse kaheksajalga peale puhastamist ja enne edasist töötlemist kõvasti lüüa. Inetu lausa öelda sellist asja. Keegi kirjutas, kuidas ta suurel kaheksajalal kratist kinni võttis ja seda siis jõuluõhtusöögi eel täiest jõust vastu oma korteri rõdu lauda peksis. Seda vaatepilti oleksin tahtnud küll näha. Itaallastel oli aga rahumeelsem lähenemine - nemad arvasid, et piisab sellest, kui kaheksajala keeduvette lisada üks veinipudeli kork (korgist kork). Minu kasutada olid kõigest jalad ja nii ei olnud nende tagumine kuigi keeruline protsess. Eriti kui mees majas on. Panime jalad kahe plastmassist lõikelaua vahele ja Henri virutas paar kõvemat matsu. Sellest piisas. Seejärel tuli neid soolaga maitsestatud vees tunnike madalal kuumusel keeta. Siis tume naha pealiskiht maha pesta, siis jalgu oliiviõli, sidrunimahla ja küüslauguga marineerida ning seejärel veel mõned minutid mõlemalt poolt grillida. Möödus paar tundi, kaheksajala jalad olid keenud mitu korda väiksemaks, nii et nad lõpuks pigem krussis põrsasabade moodi välja nägid, ning juba nad olidki laual! Oli täitsa ok, aga minu Portugali mälestusest oli asi valgusaastate kaugusel. Nii et palju kära ei millestki, aga proovimiserõõm on ka rõõm!


DSC_0089 DSC_0062

Kalmaarid aga tulid välja veel paremad kui ma iial oleksin osanud oodata.
Vaja läheb:
hulk rapsi- või päevalilleõli praadimiseks
250 g jahu
1/2 tl tšillihelbeid
1/2 tl paprikapulbrit
1/2 tl soola
500 g värskeid või külmutatud-sulatatud kalmaarirõngaid (ca 5 mm paksuseid)
2 klopitud muna

Kiire küüslaugu-sidrunimajoneesi jaoks läheb vaja:
200 g majoneesi (osta oma lemmikut või tee ise)
1-2 küüslauguküünt
1/2 sidrunist pigistatud mahl
musta pipart

Tee kaste. Selleks haki küüslauk peeneks ning sega majoneesi sisse. Lisa sidrunimahl ning maitsesta musta pipraga. Pane kaste külmkappi kalmaarirõngaid ootama.
Sega kokku jahu, tšilli, paprika ning sool.
Kuumuta potis nii palju õli, et selle sügavus oleks ca 5 cm. Kui kasutad termomeetrit, siis peaks õli olema 180 kraadi kuum. Kui Sul termomeetrit ei ole, siis testi õli temperatuuri nii - kui õlisse visatud saiatükk võtab kuldse jume ca 1 minutiga, siis on aeg kalmaare küpsetama hakata.
Pane jahusegu kilekotti ja lisa kalmaarirõngad. Sulge koti suu ja raputa kõvasti, kuni kõik kalmaarirõngad on jahuseguga kaetud. Tõsta rõngad ükshaaval kotist välja, kasta klopitud munasse ja pista kuuma õli sisse praadima. Keera kalmaarirõngastel vahepeal potis külge, kokku peaks küpsemiseks minema umbes 2-3 minutit. Tõsta rõngad potist välja köögipaberile nõrguma, et lahti saada liigsest rasvast.

NB! Ära pane ühe korraga potti palju rõngaid, muidu hakkavad nad omavahel kokku ja tulemuseks on üks suur kalmaaripannkook :).
Serveeri kohe küüslaugumajoneesi ja külma õlle või valge veiniga.

/idee pärineb BBCGoodFood lehelt/

teisipäev, 7. veebruar 2012

Marjadega mandlikoogid

Kevad oli meil juba peaaegu käes, lumikellukesed ja krookused õitsesid, aga talv, pagan, tuli tagasi. Juba nädal aega on kõvad miinused (muidugi kaugeltki mitte nii kõvad, kui teil seal kaugel põhjamaal) ja mul tekib küsimus, et mis kasu on Luksemburgis elamisest, kui Eesti talv kaasa tuleb!!! Täna hommikul oli igatahes külmakraade lausa 15. Eriti külm hakkab veel, kui piiluda endal seljas olevate ohtrate kampsunite-jopede-sallide-mütside vahelt välja ja jälgida britte, kes külmast kõverdatuna endiselt palja pea, lillade sõrmede ja sügismantliga ringi värisevad. Ma usun, et olete minuga ühel nõul, et hirmsa külmaga pole midagi mõnusamat, kui oma soojas toas istuda, ahi sisse lülitada, sellega tuba veelgi soojemaks kütta ning lisaks kogu maja magusa koogihõnguga täita! Mina võtsin seekord ette maasikate, vaarikate, mustikate ja põldmarjadega mandlitaignakorvikesed mandlikreemiga!

Marjadega mandlikook
Vaja läheb:

400 g marju (põldmarjad, maasikad, mustikad, vaarikad, sobivad nii külmutatud kui värsked)
Taigna jaoks:
200 g jahu
60 g mandlijahu
125 g külma võid
90 g suhkrut
2-3 munakollast (olenevalt munade suurusest)
näpuotsaga soola

Mandlikreemi jaoks:
100 g toasooja võid
2 muna (toatemperatuuril)
70 g mandlijahu
60 g suhkrut
1 tl vanilliekstrakti

DSC_0078
Tee tainas. Selleks sega kokku jahu, mandlijahu, suhkur ja sool. Lisa külm või kuubikutena ja töötle see kiiresti jahusegu sisse. Lisa munakollased ja sõtku need kiiresti taigna sisse. Vormi tainas palliks, keera toidukilesse ja pane tunniks ajaks külmkappi.
Määri koogivorm võiga (võid kasutada ümmargust koogivormi, madala äärega ristkülikukujulist või hoopis, nagu mina tegin, 6-8 väikest tartletivormi). Rulli tainas kahe toidukile vahel õhukeseks. Tõsta tainas vormi(desse) ja suru ühtlaselt vormi(de) põhja ning külgedele. Tõsta vorm(id) koos taignaga veel 30-40 minutiks külmkappi. Kuumuta ahi 180 kraadini. Kata taignaga "polsterdatud" vormid küpsetuspaberiga ja pane küpsetuspaberile mõned kuivatatud oad. Küpseta taignakorvikesi niimoodi kaetult ca 20 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase jahtuda.
Valmista mandlikreem. Selleks sega mandlijahu suhkruga. Lisa pehme või ja sega ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad ja sega kreemjaks. Viimasena lisa vanilliekstrakt ja sega veelkord läbi. Jaota mandlikreem korvikeste vahel ära. Lisa igasse korvi peotäis meelepäraseid marju. Küpseta veel 20 minutit kuni kreem on pealt kergelt kuldne.
/Retsept pärineb ajakirja Saveurs 2010. a retseptikogumikust/

DSC_0102

reede, 3. veebruar 2012

Saltimbocca viigimarjade ja portveinikastmega

Saltimboccat, õigemini selle pisut ebatraditsioonilist variatsiooni, vamistades, mõtisklesin roogadele antud nimede üle. Jõudsin järeldusele, et üks ilus, isuäratav ja põnevust tekitav nimi annab toidu võidukäigule suure plussi juurde. Võtame näiteks sellesama saltimbocca, mis kujutab endast originaalis õhukest vasikalihaviilu, millele on kinnitatud viil prosciuttot ja leht salveid ning mis saab seejärel kiirelt või sees mõlemalt poolt praetud. Kooslus on kahtlemata tõeliselt maitsev, aga ma kahtlen, kas see ikka niisama kuulus Itaalia roog oleks, kui ta ei kannaks kõlavat nime "saltimbocca", mis pealegi tuleb itaalia keelsest isuäratavast fraasist tähendusega "hüppab suhu"! (Etterutates ütlen, et muidugi hüppab suhu, erilise kiiruga veel ja kõik teised saltimboccad hüppavad esimesele veel suurema kiiruga järgi).


DSC_0038

Eelmise nädala laupäeva hommikul vaatasin Lusika saadet, mida juhib Tuuli ning mida sel korral külastas Mari-Liis! Ja Mari-Liis valmistas oma juba legendaarseks saanud "rokkivaid räimesid". Ja jälle pidin tõdema, et vägev nimi annab niigi vägevale roale veel vägevust juurde. Kas pole ühele maitsvale räimevormile lahe nimi antud - rokkivad räimed! Kohe tekib isu kodumaist räime hankima minna ja üks ports ahju pista. Novot... ja siis avastasin, et alati vaimukas Liina, on saltimboccat küpsetades täpselt sama asja üle mõtteid mõlgutanud, et miks ei võiks meie Eesti toitudel ka sellised vägevad nimed olla. Kuna ma ise nii vaimukas pole, siis pean siinkohal Liinat tsiteerima: "Miks ei ole mulgi pudru nimi näiteks "hall on taevas ja must on maa" või siis kaerakile nimi näiteks "ema tegi, aga ise ei tahtnud, meie peame nüüd kõik ära sööma"!" :)Tõepoolest, miks mitte! Kas teile tuleb mõni meeldejääva nimega kodumaine roog meelde? Mul hetkel ei tule, aga kindlasti mõni on täiesti olemas!

No igatahes minu seekordne saltimbocca sai pisut teistmoodi, kui roomalastel see roog esialgu mõeldud oli. Salvei asemel ilutses prosciutto peal hoopis viiluke magusat viigimarja ning kaste sai tummisemaks tehtud portveiniga (ausalt, tunnistan üles, et vasikaliha praadimise rasva ja portveini kokkukeetmisel tekkinud jumaliku kastme ülejäägid jõin ma lihtsalt ära! /kirjutab Juta ja punastab siin omaette/)

Vaja läheb:
6 õhukest vasikaeskaloppi
3 värsket viigimarja
6 prosciuttoviilu
50 ml valget kuiva veini
2 spl portveini
2 spl võid
2 spl oliiviõli


DSC_0042

Lõika iga eskalopp kaheks. Maitsesta soola ja pipraga. Kata eskalopp umbes sama suure prosciutto viiluga. Viiluta viigimarjad. Tõsta igale eskalopile singi peale viil viigimarja. Et tikuga kinnitamisel viigimarjaviil katki ei läheks, pane viigimarja peale veel väike riba prosciuttot ja kinnita kõik läbi selle tikuga kokku. Kuumuta õli ja või pannil. Prae eskaloppe mõlemalt poolt umbes 3 minutit, keera liha pool alla tagasi ja vala pannile valge vein. Kata pann kaanega ja lase veel paar minutit lihal pannil küpseda. Eemalda liha pannilt, vala pannile juurde portvein, sega ja keeda 1-2 minutit. Serveeri saltimboccat selle portveinikastmega. Juurde sobib nii kartul, pasta kui polenta.
/Idee: Cuisine et Vins de France/