laupäev, 22. juuni 2013

Suvi ja Jamie lõhesalat

Kuigi siin blogis viimasel ajal haigutavast vaikusest võiks muud järeldada, ei ole ma mitte suveunele jäänud. Toimunud ja toimumas on nii mõndagi, meie oleme vaatamata Emilyle ja temaga koos igati aktiivsed ja kõigest sellest tahangi teile täna kirjutada.

Manni korjatud ja kingitud suvelilled Peedul

Pimeõhtusöök Meat Marketis

Suve hakul toimus Tartu südalinnas asuvas Meat Marketis pimeõhtusöök, millest meil oli suur rõõm osa võtta. Minu jaoks oli see esimene sellelaadne kogemus ja seda põnevam see oli. Läksime õhtusöögile koos sõpradega ja ma pean tunnistama, et nii oligi eriti lahe. Nalja sai palju ja ega see pimeõhtusöök polegi mingi romantiline käehoidmise üritus. Kahjuks juhtus nii, et ma unustasin fotoka akut kontrollida (sellise fopaa saan vast andeks, mul siiski paarikuune imik, kellega pidevalt toimetamist on :)) ja seega ei saa ma kogu seda ilu teiega täies hiilguses jagada, mis meid pimeõhtusöögi  7 käigu jooksul tabas, aga püüan pisut aimu anda sõnade abil.
Veel enne, kui silmadele sai pandud suured mustad katted, tervitas peakokk meid tuuna cevichega, mida kroonis üks imehea grillitud hiidkrevett. Mulle meeldis, et ceviches oli tunda mu lemmikut, värsket koriandrit ja kõrvale pakutud cava sobis samuti suurepäraselt lisades põnevust eesootava suhtes.

Tõsine asi, see pimeõhtusöök :)

Nüüd läksid silmad kinni ja välja valati Tšiilist pärit valge Carmen. Seda, millise veiniga täpselt tegu oli, saime teada muidugi kõige lõpus. Aga see valge vein tegi minu ajuga õhtusöögi esimese vimka. Nimelt, lausa imelik tunnistada, olin ma peale esimest lonksu täiesti veendunud, et tegu on punase veiniga. Nii täidlane tundus see märjuke. Pinginaabrist sõbranna veenis mu siiski ümber ja peagi jäin uskuma, et tegu on siiski valge veiniga. Esimest käiku oodates ja pimesilmi klaase kokku püüda lüües sai naljatatud, et ma loodan, et maksa ei serveerita. Mina teadupärast maksa ei söö ja mõte sellest, kuidas ma enda teadmata hambad maksa sisse löön tundus ehmatav. Peagi saabus lauda esimene eelroog ja mina kiire tüdrukuna haarasin liualt esimese portsu ja hammustasin. Suur oli mu üllatus, kui ma oma vana sõbra maksa ära tundsin ja hetkeks tardusin. Arvestades, et ma kohe üldse maksa ei armasta, oli tegu maheda suutäiega, mille esimese hooga võetud ampsu ma siiski ära sõin. Ülejäänuga kostitasin üle laua istunud Henrit, kes on suur maksa sõber ja kes kiitis väga koka kätetööd. Hiljem saime teada, et tegu oli jänese maksaga, mille kõrvale pakuti värsket  salatit ja  vaarika majoneesi.
Teine eelroog tõi kaasa laua suurima vaidluse. Klaasist kaanega anumates jõudis lauale eelroog, mis maitses õhkõrna suitsu järgi ja oleks nagu olnud mõni eriti mahe kala. Ainus, kes meiega kuidagi ühte meelt ei olnud, oli lauas istunud igipõline kalamees. Pole vist raske arvata, kellel õigus oli. Imeliselt maitsev kerge eelroog oli tegelikult õrnsuitsu lammas kurgi ja mündiga. Mina muide tavaliselt ei söö ka lammast, aga selle roa sõin tilgatumaks. Kõrvale pakuti kergelt magusat riesling kabinet veini.
Lambale järgnes supp ja juba kaugelt oli tunda, et sellesse on lisatud aromaatset trühvlit. Püreesupi maitses tundsime kõik ära puraviku, aga see, mis väiksed ümmargused pallikesed supi sees nii hästi maitsesid, jäi meile saladuseks kuni õhtusöögi lõpuni. Need olid vutisüdamed! Ja nii üllatav, kui see ka pole, moodustas paksu metsase supi kõrvale pakutud kange valge portvein supiga ilusa terviku.
Tummise supi järel oli aeg paletipuhastuseks ja selleks sobis suurepäraselt pokaalis põldmarja mündi jäine kokteil, mille rummisisaldusest sain aimu pärast seda, kui olin maitsva joogi hooga ära joonud ja tundsin, kuidas elu aina lõbusamaks läheb :).
Seejärel toodi lauda pearoog – tõeliselt pehme ja hõrk liha, selle kõrval crudo singi sisse keeratud värske spargel ja õrnalt magusapoolne maguskartulipüree. Mahe kaste olevat lausa 12 tundi podisenud. Mina olin täiesti kindel, et liha kuulub vasikale, aga seda, et selline hõrk pala on sous vide küpsetatud metssiga, poleks ma unes ka uskunud. Ulukile omaselt pakuti joogiks siia kõrvale punast Hispaania riojat.
Ja oligi käes desserdiaeg – hõrk valge šokolaadi kook, minu suure lemmiku passioniviljaga, esimeseks üllatuseks lusikal plaksuv suhkur ja kõrvale Prantsuse muskaat dessertvein. Kõik kokku imeline lõpp ilusale õhtusöögile. Suured tänud nii kokkadele kui sommeljeele maitseelamuste eest!

Pimeõhtusöögi palad ja märjukesed @ Meat Market

Suvised maitsed Taskus

Paari nädala eest osalesime Umamiga sellisel üritusel nagu suvised maitsed Taskus – restoranid Volga7, Meat Market, Truffe ja Mr Jakob pakkusid uskumatuid grillielamusi, kuumalt grillilt saabusid konnakoivad, hiidkrevetid, hobuse filee, lamba harknääre jt, Umami pakkus omaltpoolt kookose- ja tšilliõliga soba- ja somen nuudleid, zaatariga hummust, parmesanist polentat, basiiliku-pistaatsia pestot ja mango lassit. Igati tore oli üheks päevaks internetist välja kolida ja toredate inimestega silmast silma kohtuda.

Suvised maitsed Taskus (Foto: Lauri Laan)

Pärnu ja Grillfest

Veel nädalake edasi ja sain Liivimaa Lihaveiselt kutse osaleda Grillfesti Superchefi ürituse žüriis. Jälle midagi uut ja põnevat. Pärnus polnud ka ammu käinud. Lisaks unistas Mann juba pikemat aega ühest korralikust veepargist. Ja Emily hakkas kohe kolme kuuseks saama ja polnud kordagi hotellis ööbinud :). See on muidugi nali! Igatahes pakkisime kompsud kokku ja broneerisime endale peretoa Rannahotelli (mille saamine ja pealegi veel hea hinnaga paar päeva enne Grillfesti oli täielik ime, nii et aitäh Hotelliveebile), mille juurde käis ka 3-tunnine Terviseparadiisi pääse. Just nagu meile loodud! Kohale jõudes saime korraks randa, Mann sai mereski ära käidud. Siis aga kogunesid vihmapilved ja oligi paras aeg Supelsakstesse lõunatama minna. Ma polnudki sinna veel jõudnud. No küll on armas kohake, tõeliselt hubane ja ilus. Toidud oli muidu ka täiesti ok, aga sool oli vist enne meie tulekut köögist otsa saanud. No tõesti ei olnud neis roogades seda kübetki.  Aga teenindaja selle eest oli imearmas. Nii et üldiselt saime kõhu täis ja jäime käiguga rahule.

Meie väike Supelsaks

Supelsakste lõhesupp

Supelsakste ceviche
Siis ligunesime meie Emilyga pikemalt Terviseparadiisi mullivannis ja Mann kihutas Henriga mööda erinevaid veetorusid. Õhtul jalutasime Grillfestil (peab tunnistama, et päriselt head toitu ei olnudki väga lihtne leida, enamuses olid telgid, milles valmisid sügavkülmafriikad sügavkülmaköögiviljadega, kõrvale siiski päris šašlõkk. Aga oli ka erandeid  - no nt seesama Liivimaa Lihaveise telk pakkus lausa gurmeetoite, sealsamas toimetas mehhikopärane Le Che, siis jälle lapilõhe jne. Nii et kes otsis, see leidis ka selle hea kraami üles! Kohvi ja desserdi võtsime Rannahotelli restoranis ja hilisõhtul käisime veel rannapromenaadil jalutamas. Täielik puhkus! Järgmise päeva hommikul peale mõnusat päikselist hommikusööki hotelli terrassil seadsime taas sammud Grillfestile, kus juba valmisid osavate Tartu Crepp´i ja Pärnu Strandi kokkade käe all maitsvad road, millele mina oma isikliku hinnangu pidin andma. Milline tore töö, kas pole :). Strand pakkus veisesteiki kuusevõrsete ja sibula-astelpaju moosiga, grillvorste ja muskaatkõrvitsa-mündi kooki; Crepp omaltpoolt vastas aga Aasiapärases marinaadis veiselihavarraste, tatra ja külma kastmega, tõeliselt mõnusa burgeriga ja maasika-besee-vahukoore magustoiduga. Kõik maitses superhästi ja süda tilkus punkte jagades verd. Aga kahe pingelise päeva lõpptulemusena krooniti teist aastat järjest Superchefiks Strandi peakokk Lauri Erm.


Superchefi võistluse patrooni Dimitri Demjanoviga Strandi steiki inspekteerimas :)

Peedu

Mitte küll nii palju kui tahaks, aga veidi siiski, on õnnestunud meil suvitada ka Peedul. Mann oleks siin muidugi iga ilmaga ja vahetpidamata, aga sel suvel peame arvestama ka Emilyga, kellele soojustamata majas 7-kraadisel ööl on natuke liiga ekstreemne ööbida. Ja mis seal salata, et see meie kolmas laps Umami on meid ka eemal pisut hoidnud. Aga selle aasta esimesed mudasokid on lastel juba tehtud, miniahjust on väljunud rabarberikooki, grill huugab pidevalt ja nii sääsed kui mutid on samuti kohal.

Mudasokid, imeline ajaviide, kas pole? :)

Manni korjatud õied

Köögis

Seda lõiku pean vist samamoodi alustama nagu eelmist, et „mitte küll nii palju kui tahaks...“, aga kööki olen samuti jõudnud. Mõningaid toimetusi, näiteks meie smuutitegu, Himaalaja soolakivil ja pöögipuustgrillalusel grillimist saab lähemalt Umami blogist jälgida. Esimesest Jamie ajakirja numbrist sai ära proovitud üks lõhesalat. Toon selle retsepti veidi timmitud kujul ka siin postituse lõpus ära, muidu saab päris ilma retseptita postitus. Ahjust on tulnud tagurpidi mandariinikoogid, yuzuga kala, grillitud polenta, röstitud kirsstomatid jne. Aga tegelikult olen kõige rohkem kaifinud neid kokkamisi, mis on ilma retseptita, ilma pildistamata, ilma kiirustamata, lihtsalt oma perele!

Pannkoogid mustikamoosiga

Edasi

Õnneks on suvi veel ees pikk, sest mul on nii palju mõtteid, kuhu jõuda tahaks. Karta on, et mõned neist jäävad selle suve programmist välja, aga unistada ju võib. Tahaks minna vaatama, mida Liina Viinistus ette on võtnud, kuidas maitseb Kolm Sibulat, Oko on veel külastamata, Tammuri talurestoran samamoodi, Kaheksat jalga Kõue mõisas tahaks uuesti katsetada, sest viimane mälestus on ere, lähim plaan on Mr Jakob siinsamas Otepää Golfiklubis. Aga kõige selle kõrval tahaks suvitada ja lastega lõbutseda ja sõpradega kohtuda. Nii et oh kaunis suvi, sa kesta veel! :)

Jamie jaapanipärane lõhesalat


Vaja läheb:
*500g lõhefileed
*3spl sojakastet
*1spl Togarashi vürtsisegu (selle tegemisest loe lähemalt siit)
*ühe laimi mahl
*20g kuivatatud wakamet
*4 hakitud rohelist sibulat
*1 (Rooma) salati pea, tükkideks rebitud
Kastmeks
*kahe laimi koor ja 1 laimi mahl
*1 apelsini koor ja mahl
*3cm jupp ingverit, riivitud
*1 purustatud küüslauguküüs
*2spl sojakastet

Tee nii:
Aja grill kuumaks ja pane ahjuvormi foolium. Tõsta lõhe nahapool all fooliumile ja maitsesta sojakastme, agaavisiirupi ja togarashi vürtsiseguga. Küpseta 15-18 minutit, kuni kala on kuldne. Piserda üle laimimahlaga ja tõsta kõrvale.
Rösti kuumal ja kuival pannil seesamiseemneid ja tõsta kõrvale.
Sega kausis kokku kõik kastme komponendid, lisa vees leotatud ja kuivemaks pigistatud wakame ning sibul. Sega läbi. Nüüd sega hulka ka salat. Tõsta taldrikule, lisa lõhe ja puista üle seesamiseemnetega.

2 kommentaari:

Eva ja CO ütles ...

Küll teil on alles tihe suvi. Uskumatu, et seda kõike väikse Emily kõrvalt jõuate!
Seda lõhesalati retsepti vaadates tuli mul meelde, et minu armas uhmer jäi ka kõigi muude oluliste köögitarvetega koos Londonisse. Imelik, et ma ei märganud esimese sõiduga kaasa võtta ei saumikserit, noateritajat ega ka uhmrit. Arvasin vist, et Eestis ei peagi süüga tegema :) Õnneks pole mul enam kaua vaja oma uhmrit ja muid maha ununenud asju igatseda, sest varsti on need kohal. Samas, eks saab ju uhmri asemel midagi muud kasutada või naabrimuti käest laenata :) Igal juhul teen selle salati kindlasti ära. Tundub nii mõnus ja suvine! Aga Juc, sul jäi sinna lõppu kirjutamata legendaarne lause: sinna kõrvale sobib hästi külm prosecco või riesling :) Paistab, et Emily on sind napsutamisest päris ära võõrutanud :)

Juc ütles ...

Evake, ega kogu aeg ei jõua ka. Ja eks midagi jääb tegemata, nt koristamine jääb unarusse :). See on tõesti huvitav, et Sa neid köögiasju kaasa ei võtnud. Samas suvel on pool pere pidevalt ära ja ega siis ju süüa ei teegi eriti. Õnneks on kraam varsti juba kohal ka. Siis on omaette kunst vajalike asjade ülesleidmine :). Salat on tõesti mõnus, proovi kindlasti. Aga legendaarne lause on tõesti ära jäänud, häbilugu :). Nii et lisan siis siia, et külm prosecco sobib suurepäraselt!