Tagasi Tais

Tere üle pika aja! Kes on meie reisilugusid pikemalt jälginud, see teab vast, et me oleme suured Tai fännid. Nii palju on meie käest küsitud, mis siin siis nii erilist on, ja vastus on see, et Tais on lihtsalt hea täispakett - super toidud, super kliima, põnev kultuur, võimas loodus, odavus ja toredad inimesed. Niisiis pole midagi imestada, et me jälle Tais tagasi oleme. Teate, me polegi kunagi Phuketis käinud. Ja seekord mõtlesime, et äkki peaks minema. Sõbrad, kes meil 5 aasta eest Hua Hinis külas käisid ja aasta hiljem Phuketis käisid, ütlesid, et ärge jamage, Hua Hinis oled ikka õiges Tais. Phuketis on esiteks kallim ja teiseks muidugi oluliselt turistisem. Ja väga turistiseid kohti me ei armasta. Piltilusad rannad on muidugi Phuketi eelis, aga kuna me niikuinii oleme tegelikult suured basseinide sõbrad, siis see meid ei morjendanud. Isu vanu kohti näha oli ka suur ja nii maandusimegi ka seekord Hua Hinis.

Sissejuhatuseks veetsime aga mõned päevad Bangkokis. Ja sellest ma seekord põhiliselt räägingi. Kõigepealt lend. Kuna Emmy on meil ikka pisike veel, alla 2, siis tulime otse Finnairiga Helsingist. Ei olnud vaja 100 korda ümber istuda. Ja kujutage ette, see väike inimene ei maganudki terve selle 10 tunnise lennu jooksul silmatäitki. Muudkui lõbutses. Üks võõras vanamees isegi märkis ära, et uskumatu laps, muudkui rõõmustab ja ei tee ühtki paha häält. Kohale jõudsime kl 7 hommikul, aga meie jaoks oli siis ju alles 2 öösel. Mitte väga mõnus. Taksosõit linna tundus terve igaviku kestvat. Maandusime esimeseks ööks S31 hotellis, mis kuulub ikka sellesse SLH ketti, millest ma ka varem rääkinud olen. Põhjus, miks me seal 1 öö ööbisime, on see, et seda ööd oli vaja ühe tasuta öö välja teenimiseks :). Imearmas oli hotelli poolt see, et nad lasid meil hommikul kl 9!!! sisse kolida. Saime hiiglasliku toa läbi kahe korruse. Tellisime Mannile ka lisavoodi, aga seda poleks üldse vaja läinudki, sest meie voodi oli niiiiiiiiiii lai, et magasime kohalejõudes kõik koos seal lõunauinakut ja ruumi jäi kõvasti ülegi. Ühesõnaga kõik oli superluks. Bassein oli klaasist küljega, toaga saime kaasa minimassaaži 10 minutit, aga õnneks oli massöör tõeliselt osav ja tegi selle väikse ajaga imet.

S31 hotellis

Kohe, kui toibusime, läksime tänavale, ostsime oma esimesed grillkanad (kai yang) ja papaiasalatid (som tam) ja kleepuva riisi kotikesed. Imelikul kombel oleme sel korral kleepuvat riisi armastama hakanud. Tegu on siis tärkliserohke riisiga, mis on peale keetmist nagu väike pätsike. Sellest murravad taid siis tükikesi nagu leivast ja see võtab hästi tšilli kuumust maha. Mann sõi nagu vana kala, ju tema jaoks on need maitsed kõik kuskil ajusopis meeles. Talle ülde maitseb kõik siin hästi. Emmy jäi esialgu puuviljade juurde, võtsime tänavalt arbuusi, ananassi ja rohelist mangot. Õhtul käisime veel veidi tänavaid pidi ja tegime oma esimese kausitäie Tom Yum Goongi. Magustoiduks supermõnusad banaani rotid :), ehk siis mitte sõnast "rott", vaid "roti", India lameleib. Küll need poisid on osavad, kes neid tänavatel valmistavad, uskumatu lausa.

Ostsime poest Emmyle hommikuks omaarust mahla. Sellistes pakkides keeratava korgiga. Hommikul Emmy ärkas ja oli nende üle väga õnnelik. Keerasin korgi pealt ja avastasin, et tegu on mingi tarretisetükkidega paksema joogiga. Emilyle meeldis väga. Jõi kohe isuga. Läksime hommikust sööma, oli rikkalik, aga tundus, et mitte väga südamega valmistatud. Ja hommikusöögi lõpetuseks, õnneks olime viimased külalised ja kellegi isu ei rikkunud sellega, välju kogu see tarretisejook suure hooga sama teed pidi, mida mööda see meie väiksesse Emmysse siseses. Niipalju siis tundmatutest ollustest!

Meie väikse korteri suur bassein

Pakkisime siis jälle asjad ja kolisime väiksesse korterisse (sellesse siin), mis oli meie pesaks järgmised 3 ööd. Leidsime selle AirBNB valikust ja jäime väga rahule. Meile tuli vastu armas rõõmsameelne rumeenlasest proua, kes elab juba 5 aastat Tais, sest tema tütar abiellus Tai mehega. Ema aitab siis lapsi hoida ja investeerimiseks ostetud korterit välja rentida. Tütar õpetab inglise keelt ja lisaks on neil abikaasaga veel ujumiskool. Selline huvitav lugu. Kodu oli tõeliselt kodune, täitsa mini, aga väga nutikalt lahendatud. Mina olin väga õnnelik selle üle, et sain lastele külmkappi süüa osta, ise midagi valmistada ja pesu pesta. Korterelamu juurde käis suur bassein liumäega, spordisaal, mängude tuba, katuseaed, kust avanes vaade üle terve Bangkoki. Ja kirss koogil oli asukoht. Täiesti uskumatu, kuidas Tais eksisteerivad kontrastid nii sõbralikult kõrvuti. Selline uhke pilvelõhkuja kompleks ja sealsamas kõrval väga usin tänav, mis on ääristatud kohalike väikeste toiduputkade ja kõige muuga, mis Tai elu juurde käib. Samas täiesti kesklinnas, Silomi ja suure Lumphini pargi vahel. Mõnus on hommikul 11ndal korrusel ärgates rõdule minna ja kuulata, kuidas kuked ümberringi kirevad. Hinnaks kogu kamba peale 35 eur öö eest, mis on minu meelest väga hea tulemus.

Liinibussis

Restoran :)

Ja veel üks tüüpiline restoran

Sissejuhatuseks kolasime muidugi veidi ümbruses, sest nagu ikka, oli süüa vaja. Leidsime oma tänava otsalt ühe väikse turu ja seal läbi jalutades kuskile pisikestele tagumistele soidele (soi on Tais kõrvaltänav, väga tüütu, sest tihtipeale on need tupikud, aga see pole kuskil kirjas tänava alguses) ja leidsime väikse puhta söögikoha. Keegi inglise keelt ei osanud ja menüü oli ka selline, nagu pildil. Näitasime siis näpuga, mille vastu meil huvi on. Meil on selline plaan, et praktiliselt iga kord, kui sööma lähme, siis tellime 1 roa, mida varem proovinud pole. Seekord näitasin näpuga vesimimoosi lehtedele, sest ma tahtsin neid kindlasti proovida. Toidu nimi on siin Pad Pak Gachet. Hullult hea oli ja ennaäe imet, Mann ja Emmy pistsid kahe suur poolega. Emmyle meeldisid eriti need jämedamad rohelised varred. Kokal oli nii hea meel, et ta tõi Emmyle veel ühe väikse lisaportsu tasuta juurde :).

Menüü, mida küll tellida! 

Vesimimoosi võrsed

Meil oli vanasti Bangkokis lemmik ööturg - Suan Lumi ööturg otse kesklinnas. Seal oli kõike alates pudipadist, suveniiridest kuni laheda kohalike disainini  välja, vahele restorane ja masaažiputkasid. Selle maalahmaka rendileping lõppes aga mõne aasta eest ära ja asemele pidid tulema pilvelõhkujad. Võibolla juba on, ma ei tea. Igatahes tuli asuda uut lemmikut ööturgu otsima. Esimesena läksime tuktukiga läbi  pimeda Bangkoki Asiatique the Riverfront nimelisse kohta. See on selline ilus ja uhke ööturg otse Chao Praya jõe kaldal. Veidi liiga ilus ja liiga ... mitte Tailik. Mann ostsi endale kõrvakad ja meie Henriha kokteili :). Tagasi sõitsime laevaga (Asiatiquest sõidab linna tasuta laev), sealt edasi taevarongiga ja lõpuks veel tuktukiga ja otsustasime, et edaspidi jääme tuktukide ja taksode juurde. Taksoga on enamasti ikka kõige odavam, kui just meeletud ummikud pole. Tuktuk üritab iga hinna eest sul nahka üle kõrvade tõmmata, eriti kui vähegi turistisemast kohast peale istud.

 

Bodhis

Reedel käisime külas Bodhil. Me (või noh Umami) toob maale sellist Tai spaakosmeetika sarja nagu Bodhi ja käisimegi siis vaatamas koha peal, kuidas kõik see headus valmib. Oli väga põnev ja tore, aga kõigest sellest lähemalt Umami  blogis, et ei peaks topelt kirjutama :). Jutt tuleb niigi väga pikk. Bodhi kontor oli õnneks poolel teel järgmisele ööturule, kuhu plaanisime minna. Nimelt Rod Fai üüratu ööturg. No see oli ikka lõputu. Aga lemmikuks ei saanud ja kuna see asub nii meeletult kaugel kesklinnast, siis sinna me vist küll enam ei lähe.

Ilus elu, kotitäis grenadille 2 euri

Tsikid ööturul, Emmy on Nukitsameheks muutunud

 

Ööturg

Laupäeva hommikuks olime plaaninud madude show. See asus meie korterile väga lähedal, aga Bangkoki suuruses linnas tähendab see siiski oma pooletunnist sõitmist. Uskumatu, kuidas istud taksos juba pikka aega ja siis näed taaksomeetrilt, et oled 700 meetrit edasi liikunud. Ahastamapanev liiklus. Asja ei tee paremaks needsamad soid, mis ei vii kuhugi ja seetõttu koondub kogu liiklus põhitänavatele. Kell 10 magasid kõik sügavalt ja otsustasime, et unise Emmyga ei ole maoshow just eriti tore. Jätsime siis selle selleks ajaks kui tagasi Eesti poole teel oleme. Kuna me Manniga olime lugenud, et meie lähedal asuvas Lumpini pargis elavad suured monitorsisalikud, siis tahtsime sinna jalutama minna. Henri küll arvas, et see ei saa väga vahva olema, aga meie ikka tahtsime ja Henri oli nõus. Kõndisime siis läbi Bangkoki kuumuse, ületasime meeletu ristmiku ja olimegi pargis. Ainuke häda oli see, et park oli rahvast nii pungil täis, et astuda polnud kuhugi ja muidugi ei olnud siis näha ka sisalikke. Käimas oli mingi rahvaüritus. Muidu ilus park, järvekesed ja paviljonid, mänguväljakud ja välijõusaalid. Väljusime pargi valest nurgast ja asusime mööda pargi välimist külge kodu poole teele. Ühel hetkel märkasime enda kõrval laiuva kanali veerel kahte pirakat sõpra - kilpkonn ja sisalik kõrvuti, viimane minust kindlasti pikem. Nii et missioon sai täidetud, aga parkide osas peab vist järgmine kord Henri sisetunnet järgima.

Vaimumaja on iga majapidamise kohustuslik osa

Pereäri

Kai yang ehk grillkana

Taidel on igaks nädalapäevaks 1 värv, tähtsad puud näevad sellised välja :)

Jõusaal Lumpini pargis

Laupäevane rahvapidu Lumpini pargis

Lõunauni ma loodan

Sõbrad Bangkoki kesklinnas

Elukogenud kokatädi

Ahjaa, ma käisin massaažis ka, sest mul oli kael kange. Henri on vana massaaži kala, mina tavaliselt palju vähem. Oleksin pidanud temalt veidi nõu enne küsima, aga nüüd olen targem. Nimelt marssisin ma salongi sisse ja tellisin tunni ajase Tai massaaži. Panin mulle antud hõlstid selga ja jäin ootama. Saabus noormees, kes võttis enda eesmärgiks panna mind spagaati tegema ja plaanis ümber paigutada minu kõhus asuvad soolikad. Ma teadsin küll, et Tai massaaž ei ole mingi silitamine. Aga kui noormees oli minu jalgu igas ilmakaares juba pool tundi painutanud, siis palusin, et äkki saaks seljamassaaži ka. Ühesõnaga, mul oli seal palju aega teha järeldusi omaenda vigadest. Esiteks, tellin järmine kord endale naismassööri, kui tegu on Tai massaažiga. Nimelt on see nii kontaktne seljaselamine, et minu meelest lausa kohatu ja ebamugav, kui seda võõras meesterahvas teeb. Teiseks ei võta ma iial Tai üldmassaaži, vaid ainult jalalaba massaaži või selja massaaži, sest ma ei taha enam kunagi, et keegi mu kõhus soolikaid ringi sätib (päriselt, peale seda kõhumassaaži valutas mu kõht hommikuni) ja kolmandaks, ma ei viitsi tund aega massaažis olla. Nii et sain targemaks küll!

Sel õhtul käisime veel korra vajalikke asju taga ajamas One World kaubanduskeskuses, mis on ainult 15 korda suurem kui Lõunakeskus. Veendusime, et Bangkok on ikka väga väsitav ja tundsime rõõmu, et järgmisel päeval saame väiksesse kodusesse Hua Hini. Pühapäeva hommikul oligi meil vastas hr Roong (või mingi tema käsilane), kes meid Hua Hini, meie uude koju toimetas. Selle kodu leidsime ka AirBnb kaudu ja see on selline. Sellest kõigest räägin vast järgmine kord, muidu ei jõua keegi lugeda nii palju.

Kunagisel kodutänaval Hua Hinis

Üks asi veel, et ma ei unustaks. Endiselt meeldib mulle kangesti see, kuidas taid snäkke oskavad välja mõelda. Esiteks, toidu ootamise ajaks tuuakse lauale taldrikutäis rohelist - kurgiviilud, peenikesed maooa kaunad, punt basiilikut ja vahel veel midagi. Neist on abi ka söömise ajal tule kustutamiseks, tšilli tule siis. Tänavatel pakutakse snäkke, näiteks grillil kuumutatud keedetud vutimunad või väikses riivitud kapsast täis kausikesed praetud vutimunad, veidi sojakastet peal, või vardasse aetud pisikesed pannkoogid, või väiksed karrised kalakoogid, kõrvale kotide magusa tsillikastmega ja kurgiviilud, kotikestega müüdavad viilutatud puuviljad, paneeritud ja praetud banaaniviilud, minipontsikud, väiksed viinerid vardas, väiksed lihapallid vardas, grillitud kanavardad, sealihavardad, kanapepu vardad, südame vardad, singiviilu sisse pakitud punt enoki seeni, vardasse aetud grillitud seened, jne jne jne. Lõputu valik maitsvaid snäkke. Lahe, eksju. Ei olegi ainult pakiga kartulikrõpse või friikartuleid.