Tervitused Balilt

Hei sõbrad. Olemegi Balil kohal, seekord võiks tõesti öelda, et üle kivide ja kändude. Püüan siis paari sõnaga ülevaate anda, milles kännud seisnesid ja miks me ikkagi rõõmsad oleme neile vaatamata.

meie aias

Marsruut oli meil „eeskujulik“ – autoga Tallinnasse, sealt laevaga Helsingisse, trammiga linna, bussiga lennujaama, öö lennujaama terminalis asuvas Glo hotellis (täiesti super asi, kui on vaja hommikul lennata Helsingist, check ini saime õhtul juba ära teha ja pagasi ära anda, hotellis sõime mõnusalt hommikut ja siis edasi lennule), siis lend Milanosse, sealt Hong Kongi, sealt Jakartasse ja siis omakorda Balile. Kõik ei läinud aga päris plaanipäraselt.

Eestis oli päris hull ilm meie sõiduhommikul ja seega jõudsime sadamasse lausa 6 minutit enne check ini lõppu. Henri on vana rahu ise ja tema leiab, et täpselt õigel ajal :). Mina eelistaksin suuremat ajapuhvrit. Aga laevale me jõudsime, see kõigutas päris kõvasti, aga muidu polnud hullu. Üks lennujaama buss Helsingis jäi vahele ja meil õnnestus ilusat paksu lund veel pikemalt nautida :).

Hommikul Milaanosse jõudes öeldi juba lennukis, et Hong Kongi lendajatel palume esimestena väljuda ja kohtuda ees ootava lennujaama ametnikuga. Mõtlesime, et imelik, et nii kiire meil nüüd ka järgmisele lennule pole. Väljas selgus, et pole sugugi kiire. Nimelt oli New Yorgist saabunud ja meile Hong Kongist järgi tulema pidanud lennukil mingi tõsisem rike, mistõttu pidid nad lennukit vahetama hakkama ja see võttis nii kaua aega, et meie lend jäi 4,5h hiljaks. See pidi Cathay Pacificu puhul midagi ennekuulmatut olema. Nii et saime väga erilise lennu :). Meile korrutati pidevalt, et don´t worry, me anname teile lõunasöögi kupongi, aga lõunasöök polnud sugugi meie suurim mure. Lennu hilinemise tõttu pandi meid omakorda veelgi hilisemale Jakarta lennule, mistõttu kaotasime võimaluse jõuda oma Airasia lennule. Ostsime kiirest Jakarta-Bali lennule uued piletid, aga tegu oli päeva viimase lennuga ja meil jäi kahe eraldi piletitega lennu vahele vaid ca 1h või vähemagi. Kui meie lend vähegi hilineb, siis ei jõua me kindlasti. Kõigepealt oli vaja pagas kätte saada, siis passikontrollid, uus check in jne. Seega ei saanud HK lendu just eriti nautida. Muidu oli lend täitsa mõnus. Kahjuks on ka maailma parimad lennufirmad economy klassis oma teenindust kärpinud, ei mingeid sooje niiskeid käterätte, ega kingitusi lastele. Aga mudu oli ok, lapsed pidasid ka suurepäraselt vastu. Maandumise ajal kuvatakse ekraanile info jätkulendude kohta ja mulle jäi silma, et kohe peale meie maandumist väljub üks otselend Balile TigerAirwaysiga, mis on Cathay tütarfirma. Igaks juhuks läksime transfer deski ja Henri rääkis mure ära, et me oma lennule enam ei jõua hilinemiste tõttu. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundunud, tädi klõbistas veidi, printis meile piletid välja ja ütles, et minge kohe väravasse. Väravas jõudsime majaomanikule teatada, et auto varem järgi tuleks ja asusime Balile lendama. Saime veel kõrvuti kohad ja lennuk oli täpselt sama lux nagu Milaano HK otsal.

Nagu elus ikka on nii, et kui midagi tundub liiga hea, et tõsi olla, siis see nii ongi. Nimelt meie jõudsime küll mõnusalt Balile, mis oligi kõige tähtsam, aga meie kohver jäi Hong Kongi. Lubati järgmisel õhtul ära tuua. Autojuht oli vastas ja peagi olimegi oma mõnusas kodus Villa Palm Kuning.

värava valvur

Eelmisel aasta Tais talvitudes panime enda jaoks paika, mis on meile olulised talvekorteri juures. Esiteks – peab olema olemas katusega kaetud õues olemise koht, ventilaator laes. Teiseks, bassein peab olema oma aias, et lapsed ei peaks ootama ujumisega, kuni meie tööd teeme. Selle järgi jõudsimegi Palm Kuningini. Lisaväärtuseks on meie toapoiss Wayan, kes hommikul süüa teeb ja iga päev koristab. Te ei kujuta ette, milline luksus see minu jaoks on, sest mul on pidevalt käsil Hunt Kriimsilma 9 ametit. Siin saan rohkem neile ametitele keskenduda, mida rohkem naudin, kui koristamine – perega koos olemine ja Umamiga tegelemine, edaspidi loodetavasti ka uute retseptide katsetamine jne. Äkki isegi raamatute lugemine – siin riiulis on terve rida häid raamatuid, isegi see „100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“, mida ammu juba lugeda olen plaaninud, aga mis mu koduraamatukogust pidevalt välja on laenutatud. Emmy tulekuks oli valmis pandud talle printsessi-voodi ja basseinile aed ümber. Ilma on ilusam, aga issake, kui palju rahulikum on minu elu tänu sellele aiale. Nii et super. Villa rentijaks on üks tore härra Steve, kellel on siin veel mitmeid teisigi sarnaselt mõnusaid villasid Ubudis välja pakkuda. Ta tegeleb maalimisega (tema kontori kõrval on hiiglaslik ateljee, mille seintel värvikirevad suured maalid) ja luuletamisega ja kirjutamisega jne.

oma aia orhideed


aia kaunistused


köök orhideepõõsa kõrval


meie abiline Wayan valmistab hommikusööki

hommikune puuviljasalat


meie magamistuba

värav ja rollerid

elupäästja bassein 
preili naudib elu

veehundid

ujumisjärgne rammestus

Järmine päev läksime endale rollerirenti otsima. Mina ei ole mingi rollerdaja, sest kui Emmyt veel polnud, siis mahtusime Manniga mõlemad Henri juhitavale rollerile. Olen mõned korrad turul sellega käinud, aga tundnud end väga ebakindlalt. Tee kodust linna on lühike, aga väga suurte laskumiste ja kurvidega. Kuskil poolel teel leidsime lõpuks väga hea rolleri pakkumise, ca 1 eur päevas, st et pidime rollerid ära võtma. Mõtlesin, et ümber nurga suudan sellega ikka veereda, et siis kodu juures harjutada. Müüja näitas, et siit käib käima, siin on gaas ja siin pidur ja headaega. Ei saanud ju talle öelda, et ma ei oska sellega sõita, sest muidu poleks ta oma vara meile usaldanud. Ja kas te kujutate ette, et me eksisime ära, sõitsime vist õigest käänakust mööda ja seiklesime siinsetel sinkavonka teedel ja meeletutel laskumistel üle tunni aja enne kui koju jõudsime. Ma olin üle keha krampis, aga koju ma jõudsin. Jeerum, kui hirmus see oli, aga ei saa salata, et paremat koolitust poleks saanud olla. Enne esimest laskumist mõtlesin, millised on minu võimalused, kas ronida rattalt maha ja nutta lahistada või hambad ristis edasi sõita. Omajagu jõudu annab see, kui mingi põlvepikkune kohalik poisike rõõmsalt mööda vuhiseb. Püüdsime ka lastele kiivreid hankida. Müüja ütles, et „eiei, seda pole küll teil vaja, kiivrid on nõutud ainult juhtidel“. No meie kanname kiivreid ohutuse, mitte politsei pärast (kuigi ma pean tunnistama, et ilusa soengu võin nüüd pikemaks ajaks ära unustada) ja sellepärast ostsimegi Emmyle Maša ja karu pildiga lastekiivri ja teistele saime koos rolleritega suurte omad.

Üldiselt on kohalikud toredad, räägivad üsna kehva inglise keelt, millest on raske aru saada, aga loogika sarnaneb oluliselt rohkem meie omaga, kui taidel. See teeb asjaajamise palju lihtsamaks!

Loodus on lausa uskumatu, maagiline, müstiline, lopsakas, elav. Koduloomadeks on meil muidugi gekod, kes on küll väga nunnud, aga nende miinuseks on see, et suuremad teevad korralikke hiirepabulaid aegajalt meie elamisse ja täna hommikul õnnestus mul juba kaks korda neile sisse astuda unise peaga. Öösiti lendavad aia kohal nahkhiired, päeval käivad ilusad liblikad lilleõitel ja linnud puuokstes sabistamas. Üks pea tikutoosi suurune elukas jagas meiega ühel hommikul magamistuba, aga hommikul läks ilusti ise uksest välja, üle elutoa ja kukkus basseini, aitasin ta sealt siis ilusti põõsastesse. Ämblikuid on ka, üks suurem vaatas Emmyga hommikul multikaid ja oli nii kiire, et mul ei õnnestunud teda kuidagi suure klaasi alla saada, et ta siis koos padja peal muru sisse viia. Teeääres olen kaks korda näinud sellise rästiku sarnase mao lömastatud ja kuivanud nahka. Sääsed on ka, aga kuna ei saja nii palju, nagu tavaliselt sajuperioodil, siis vist mitte kuigi palju. Saime teada ka huvitava fakti. Siin on nimelt probleemiks sääskede kantav dende palavik, mille vastu ei saa vaktsineerida. Ja seda haigust kannavad edasi ainult päevased sääsed. Öiste käest on jälle võimalik malaaria saada, aga see ei olevat siin eriti probleemiks. Linn on lahe, kodune, hubane, müstiline, roheline. Siin on väiksed salajased kõrvaltänavad, liaanidesse uppuv peatänav, linnast voolab läbi kuristikus voolav kärestikuline jõgi, mille nõlvad on kaetud paksu džungliga, siitsealt paistavad templitornid...


müstiline peatänav

pisike puuleht

puuviljaturul 
templid paistavad sillalt

Add caption

rohelusse uppuv peatänav
toanaaber
Õhtuks oli meil bronnitud laud Lotuse nimelises restoranis, millel on vist kõige uhkem vaade – lootoseväljale ja templile. Õhtuvalguses eriti maagiline. Restoran on kallis. Ja kahjuks, nagu enamasti Aasias on olnud, ei väljendu hind toidu sisus. Läksime sinna üldse sellepärast, et õhtuti on seal templi ees Bali traditsioonilise tantsu etendused. Mann teeb Bali traditisoonilisest kamelan ansamblist ja täpsemalt gongist uurimustööd ja siis oli huvitav vaadata, kuidas kamelani muusika saatel tantsiti. On ikka põnev tants, kus varbad ja sõrmed nii olulist rolli mängivad. Tellisime joogid ja söögiks võttis Henri mingi kecap manise sojakastmes hautatud sealiha, mis ei olnud üldse huvitav, Mann võttis Cap Cai, mis on vokitud köögiviljad, sarnased Tai omadega ja mina mingi kohaliku kalaroa, Be-Pasih Goa Lawah, mis on siis kalafileed (tükeldatud tuun ja mahi mahi oli minu roa puhul) kurkumi, sidrunheina, ingveri, tamarindi, küüslaugu, šalottsibula, tšilli, laimi ja kahvrilaimi lehtedest tehtud pastaga marineeritud ja siis banaanilehe sisse keeratuna grillitud. Kõrval punane riis ja peal värske sambal, ehk siis selline tšillipasta. Kõik puha minu lemmikud ja asi kõlas imeliselt. Maitse oli ok, aga kindlasti ei midagi erilist. Aga eriti huvitavaks läks siis, kui ma enamuse ära olin söönud ja mu keel järsku laiguliseks ja paiste läks, seejärel mu põsed seest paiste läksid, siis hakkas järsku pea valutama, siis käed värisema, siis läksid kõrvad kuumaks, siis tekkis üle keha punane kuum lööve ja siis algas kõige hirmuäratavam, üle keha oli tunda, kuidas veri pumpas, ma füüsiliselt kuulsin kõrvades oma vere pumpamist. Mõtlesime välja, et tegu võib olla mingi allergilise lööbega ja kuna mul oli kodus zyrteci tilkasid, siis kimasime rolleritega koju, kuigi tundus, et tuul tegi asja veel hullemaks ja kodus võtsin oma tilgad ja jäin ootama. Paanika kippus peale, kuigi ma püüdsin iga hinna eest rahulikuks jääda. Lõpuks kutsusime siiski arsti, kes konstanteeris ägeda allergilise reaktsiooni, mulle tehti süst ja anti tabletid ja mõne aja pärast hakkasid sümptomid järjest vähenema ja hommikul polnuks nagu midagi olnudki. Eriti kummaline on see, et ma pole mitte millegi vastu allergiline olnud, kui välja arvata apelsinid päris väikse lapsena. Nüüd tassin zyrtecit siis kaasas meiega.

lootosteväli ja tempel



õhtu saabub, ootame tantsijaid

Täna käisime kaubanduskeskuses, et koju süüa osta. Jeerum kui terviseteadlikud siin ollakse, tavaline kohalike kaubanduskeskus, aga kõik superfoodid ja tervislikud jahud, pähklid ja kõik muu olemas. Üldse on pooled söögikohad orgaanilised ja pakuvad kõikvõimalikke tervisetoite ka. Superäge! Tegin isegi lõunaks esimese vokiroa bak choy, porgandite, minimaisi, küüslaugu, šalottsibula, austerservikute, suhkurherneste ja mahedate tšillidega austrikastmes. Õhtul käisime ühes lahedas kohas, mis jäi rolleriga ekseldes silma – silt oli selline, et üks nool näitas restorani poole ja ütles „pork ribs“, teine näitas tee poole ja ütles „no pork ribs“. Sees oli selline silt: „söö siin või me nälgime mõlemad“. Üks mees mängis kitarri ja üks majakülg avanes otse all kuristikus voolava jõe ja selle kõrgel nõlval kasvava džungli poole. Vägev! Mina sõin mingit kohutavat köögiviljarooga gado-gado, mis oli üle valatud magusapoolse pruuni maapäklikastmega. Teised sõid ribisid ja jäid rahule.

Sari Organic Penestatan

puhastav smuuti ja mündiga limonaad, kõrred bambusest


Tuhat tervitust ja palju päikest teile!

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Tore hommikul ärgata, kui selline mõnus jutuke ootamas. Pildid on imelised!
Ilusat päeva! Parimad tervitused Kahupealt!
Eva ja CO ütles …
Ahoi balilased!
Küll on tore, et sa jõudsid juba blogiloo kirja panna! Selle eest tuleb vist osaliselt teie võrratut teenindajapoissi kiita ;)
On teil ikka alles seiklused olnud! Marsruut oli muidugi muljetavaldav. Lõpp hea, kõik hea :) Närvikulu oli muidugi suur.
Jube see sinu allergiahoog. Allergiatega pidigi muidugi vist nii olema, et ühel hetkel saab nö karikas täis ja allergia ongi platsis. Ma muidugi loodan, et see oli mingi seletamatu asjade kokkulangemine, mis selle hullu reaktsiooni põhjustas. Zyrtec on äkki ehk liiga lahja allergiarohi? Kas sul mingit vingemat kraami pole, mida igaks petteks kaasas kanda?

Fotod on võrratud ja teie maja lihtsalt super! Kas te olete ikka Emmyle sada korda üle korranud, et üksi ei tohi basseini minna? Aed on küll ju ees, aga ikkagi natuke ohtlik (sülitan üle vasaku õla kolm korda).

Head Bali avastamist! Jään põnevusega uusi fotosid ja uusi lugusid ootama!

Suure lumehange täis tervitusi!
Eva-U
Reelika ütles …
Toredad seiklused teil :)
Kusjuures loen hetkel raamatut, mille lugemist Sa Juta juba ammu plaaninud oled... Nii et väike äratundmis rõõm :)
Juc ütles …
Suur aitäh ja tervitame vastu, Kahupea!
Eva ja co, blogipostitus on jah osaliselt tänu Wayanile, see on poisi nimi. Ma järgmises postituses räägin temast ja tema nimest veidi lähemalt. :)
Mul on ka mingit tabletti allergia vastu kaasas, kas need on tugevamad kui täiskasvanu annus zyrtecit? Emmyle oleme korranud küll 100 korda basseini juurde minekut.
Müriseva taeva täis tervitusi teile.
Reelika, vaata kui huvitav, et sa sama raamatut loed. Mul on Eestist ka kaasas see Sichuani pipar ja haiuim või mis ta oligi. Nii et plaanin kohe mitu raamatut läbi saada :). Tervitused ikka ka!
evake ütles …
Heia kallikesed! Rõõm jälle lugeda ja ilusaid pilte vaadata, supper! Me ka vaikselt oleme kohanenud ja leppinud ilusa Eesti ilmaga :D Aasiasse küll hetkel rohkem ei igatse, lähiaastatel, aga samas kui teie pilte vaadata, siis võiks kohe seal olla :D
Kallistame ja tervitame kõiki, olge terved. Eva T

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Päikeseline brownie toorjuustuga blogi esimese sünnipäeva puhul

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga