laupäev, 20. veebruar 2016

Lained, kuumus ja elu nautimine

Päikseloojangu surf  Canggu rannas

Sel nädalal pole me ausaltöeldes kultuuritarbimisega just hiilanud. Kuna teadaolevalt on Aasias odavam šopata, kui Eestis, siis võtsime selle raske töö veel enne reisi lõppu ette. Nädala alguses käisime Agungiga koos (Eva, lisasin Siia ka pildi Agungist, et Sul lihtsam lugeda oleks :)) Kutas. Veetsime terve päeva ühes kaubanduskeskuses, kus oli meie rõõmuks konditsioneer ja palju soodsat aga ägedat kraami ja väljusime mitme tunni pärast ohtrate kottidega. Mõtlesime, et kui me juba sealkandis oleme, siis võiks käia õhtustamas kuulsas Seminyaki söögikohas Mamasan, mis pakub Aasia fusion kööki. Kaubanduskeskusest sinna on ca 6km, seega mõtlesime, et easy värk! Aga eksisime rängalt. Me sõitsime sinna vist oma 1,5h, sest Kuta ja Seminyaki vaheline liiklus on lihtsalt katastroof. Me olime veel sellised optimistid, et meil polnud reserveeringut. Tavalised lauad olid küll kõik kinni, aga meil õnnestus saada mugav istumine diivanitele, mille juures on madalad lauad, mis pole söömiseks kuigi mugavad, aga see meid ei heidutanud. Menüü oli kohutavalt põnev ja atmosfäär veel topeltäge. Tuli välja, et seal on dresscode, ehk siis ilma varrukateta pluusiga mehi sisse ei lasta, aga selleks otstarbeks jagasid nad viisakaid nööpidega lühikese varrukaga särke saabujatele, kes seda enne ei teadnud. Pärast maja ees Agungi oodates avastasin, et alla 8 aastaseid lapsi sinna sisse ei lasta (Emmyga meil probleemi ei olnud millegipärast, äkki nägi nii tsiviliseeritud välja :), seega infoks lastega reisijatele, et võib tekkida raskusi Mamasani sisse saamisel.

Agung

Kolmapäeval oli meil plaan külastada Big Tree Farms nimelist tootmist. Tootmishoone on maailma suurim otsast otsani bambusest ehitatud äriotstarbega hoone ja seal toodetekse kookospalmi suhkrut, šokolaadi, kakao nibse, kakaovõid jne. Leppisime kl 14ks ekskursiooni kokku ja uurisime Wayanilt, et sõit sinna peaks motikatel võtma aega ca 30min. Asusime aegsasti teele, sõitsime enamvähem kohale ära, aga ei suutnud kuidagi seda õiget kohta üles leida. Küsisime muudkui kohalikelt, aga keegi täpselt ei teadnud ka. Ühesõnaga jäime totaalselt hiljaks. Kui kohale jõudsime, oli igasugune isu tootmisega tutvuda lõõskava päikse kätte ära auranud ja ega see ka võimalik olnud, sest kl 14 alanud tuur oli lõppemisjärgus. Imetlesime siis ehitist (tõesti, isegi kontorilauad olid bambusest), maitsestime šokolaadi, kakaonibse ja kookospalmi suhkrut. Ja siis kimasime koju basseini :). Ma ise lootsin, et tehase juures on ka istandused, aga tegelikult seal suurt midagi vaadata ei olnud peale ehitise. Kaup on neil küll hea, seda peab tunnistama :).

Neljapäevaks oli meil selline plaan, et sõidame aga jälle Kutasse. Iga kord ei jõua ma ära imestada, kuidas on võimalik sõita 25km 1,5h, see oleks nagu füüsika seaduste vastane. Kõigepealt kobisime autost välja Kuta kesklinnas, sest mul oli kripeldama jäänud, et autoga mööda sõites näis, et Legiani tänaval Kutas on palju väikseid poekeseid huvitava kaubaga. Jeerum, kui palav oli. See paar kraadi, mis Ubud Kutast jahedam on, on täielik elupäästja. Ubudis on ka palav, aga Kutas on põrgulkult kuum. Paar minutit peale autost väljumist olime üleni läbimärjad. Sain südamerahu selle suure higistamise hinnaga. Südamerahu, et seal Legiani tänava väikestes poodides polnud midagi eriti huvitavat :). Mann sai paar särki ja peale pikka higistamist istusime paari tunni pärast uuesti autosse, et sõita Canggu randa, mis on surfarite meelispaik. Meil oli endal kaasas bodyboard (see on selline surfilaud, mille peal kõhuli surfatakse) ja Mann tahtis veel väikse surfitunni võtta. Canggu rannapiirkond on eriti mõnusa atmosfääriga linnake imearmsate kohvikute ja poekestega. Oleks ma seda enne teadnud, oleksin Kutas higistamise asemel Canggu poekesed ette võtnud. No aga ei teadnud! Mine tea, milleks see hea oli, ju rahakotile. Rannas olid megalained. Surfiõpetajad, keda seal oli vähe võrreldes Kutaga, olid balilaste kohta väga põikpäised. Nad tegid kas 2h pikkuse tunni hinnaga x, või siis 30 minuti pikkuse tunni (millest Mann oli huvitatud) täpselt sama hinnaga. Selline ajuvabadus võttis indu maha ja kui laineid vaatasime, siis mõtlesime, et võibolla ongi parem, kui Mann seekord tunni vahele jätab. Henriga lainetesse läksid nad siiski ja see oli trall minu närvidel, sest Mann oli pidevalt kadunud hiigellaine sisse. Õnneks oli Henri sealsamas ja jälgis mängu. Kõige hullem oli see, et kui nad välja hakkasid tulema, siis selles kohas, kus laine murdub, lõi laine Manni pikali ja keerutas teda mitu tiiru enda sees, nii et Mann tõmbas vee sisse ja ehmus kohutavalt ära, seal on selline vasti kleepuv suureteraline liiv ja Mann oli nagu liivamemm (sõnast lumememm) kui ta välja jõudis. Tema peanahk oli kaetud liivaga. Ausalt öeldes oli liiv isegi minu aluspesu sees, kuigi ma ei käinud ujumas ega pikutanud liiva peal. Selline kleepuv liiv ei ole mõnus ja tuletab mulle meelde, et mulle meeldivad basseinid rohkem :). Selle lausega pälvin nüüd küll inimeste, kaasa arvatud mu kalli õekese, pahameele, aga mis teha, selline ma juba kord olen! Aga Canggu ise on üks mõnus ja chill koht. Seal tekib tunne, et kuhugi pole kiiret (ja tegelikult ju polegi, lihtsalt seda pole enamasti tunda millegipärast). Seal valitsebki selline surfi-atmosfäär, mis meenutab natuke Gold Coasti Austraalias. Mõnusad kohvikud, merelised menüüs, värvikad inimesed, taustaks chill muusika. Üldse on huvitav, et Balil on igal linnal oma vibe või aura või kuidas seda nimetada. Canggu omast juba rääkisin. Ubudis on selline vaimne vibe, nagu kõigel oleks oma kõrgem tähendus, lisaks kunsti, kõrgemat teadlikkust, maagiat, traditsioone, ilu... Kutas keeb elu - äri, pidu, alko, kuritegevus, möll, šoping, rullnokad, veidi labasust, veidi põnevust... Seminyakis tunned luksust, midagi pole juhuslikku, kõik on disainitud, kõigel on kontseptsioon, Seminyakis tunned, nagu oleksid elus midagi saavutanud ja saad nüüd vilju nautida. Seega väike saar, aga nii palju erinevaid maailmaid. Ja mina kirjeldasin ju ainult nelja neist.


surfitüdrukud

surfipoisid

Laine läheneb

Henri on laine peal, Mann laine sees


Jõu ja ilu numbrid Bali moodi

Mann õppis jälle uusi trikke, seekord filipiinlasest tulekeerutajalt

Päikseloojanguks laineharjale

Vana mehe kohvik

Ja Vana Mehe söök :)

Ma loen jõudumööda ikka seda Bali ajaloo raamatut "Bali, paradise created". Ja sealt sain huvitava teooria, et miks Balil nii palju kunsti on ja miks see väike kultuur nii võimas on. Nimelt oli ajalooliselt siin väiksel saarel pidevalt ohtralt väikseid kuningriike. Ja iga kuningas tahtis olla teistest uhkem, võimsam ja luksuslikum. Selleks tuli teised üle trumbata kaunistuste, nikerduste ja luksusega. Ehk siis, pidevalt oli suur vajadus aina erilisemate teoste järgi, olgu tegu siis maalide, riiete, muusika või tantsudega. Ja kuna nõudlus määrab pakkumise, siis ongi Bali selline põnev kohake, mida me siin nautida saame. Onju täiesti loogiline selgitus! Mis mulle sellest raamatust veel on kõlama jäänud, on balilaste komme oma asja ajada. Küll nad on hollandlastele peavalu tekitanud. Hollandlased nimelt üritasid pidevalt Balit oma täieliku kontrolli alla saada. Tegid siinsete kuningatega lepinguid, millel kuningad küll alla kirjutasid, aga pärast käitusid oma tegudes külma rahuga samamoodi edasi nagu enne kokkulepete sõlmimist. Päris naljakas! Siinse ajaloo markantsemad lood on seotud aga puputanidega, ehk siis kombega, mille järgi kuningas ja tema õukond ja sõjavägi, selle asemel, et sissetungijale alistuda, sooritavad massi-enesetapu. Suuremate puputanide korral tegid endale otsa peale lausa 1000 kohalikku korraga ja kuna hollandalsed teadsid sellest kombest ja tungisid ikkagi siia sisse, siis said nad seetõttu suure rahvusvahelise halvakspanu osaliseks. Vähemalt nii ma sellest raamatust aru sain.

Agungiga ringi sõites on eriti äge see, et tal on väga lai silmaring. Ta loeb palju, on alati kursis uudistega ja jagab seda kõike ka meiega. Seda siis lisaks kõigele, mida me kohaliku elu ja kommete kohta pidevalt pärime. Ükspäev ma uurisin, et kuidas see saavutatud on, et siin kõrgeid maju pole (mulle väga meeldib, tekitab sellise hubase olemise). Ja tuli välja, et seadus on selline, et maja ei tohi olla kõrgem, kui kookospalm. Nii armas, kas pole? Ja nii lihtne. Siis rääkis Agung meile veel, et viimasel ajal on siin selline probleem, et pooled inimesed teatavad, et nad on šamaanid. Tegelikult muidugi pole, aga kuidas sa seda kontrollid. Põhjus, miks inimesed end šamaaniks valetavad, olevat selles, et šamaanid on vabastatud paljudest kogukonna tseremooniatest, kuna usutakse, et nt matustel osalemisel kaotab šamaan oma võimed. Ja kuna iga nädal on ohtralt tseremooniaid ja erinevaid kohustusi kogukonna ees, siis ongi nutikad noored avastanud, et nad on šamaanid! :)

Mäletate Memeki, kes Mannile õpetas, kuidas nikerdada andameid? Tuli välja, et Memek on selles asjas lausa nii hea, et Ritz Carltoni Mandapa hotell, mis on Tripadvisoris Bali parimaks valitud, tellib kõik oma andamid Memekilt. See ongi Memeki töö. Iga päev meisterdab ta Mandapale ohtralt ilusaid andameid. Selle eest pidavat ta saama ca 3mln ruupiat, millest ca 2/3 kulub tal materjalidele. Seega kätte jääb ca 65 eurot, mis on pool miinimumpalka. Lihtsalt huvitav, et kuidas asjad käivad ja milline amet võib inimesel olla.

Ühel päeval koju tulles nägime, et tänav on rahvast täis ja kõige keskel on üüratusuur pühvli kuju, hästi hoolikalt ära kaunistatud. Agungilt saime teada, et tegu oli matustega. Aga mitte lihtsalt matustega, vaid ainult pühamehe surma puhul ehitatakse pühvel, kes on siin siis püha loom, mille sees kadunuke ära põletatakse ja teise ilma saadetakse. On alles suur töö see matmine.

Ahjaa, kuhu ma meie tegemistega jäingi. Agung küsis ükskord, et kas me oleme käinud Jungle Fish nimelises kohas, et pidi hullult äge olema. Uurisin siis natuke ja tõesti, Jungle Fish on üsna äsja avatud Ubudi vaste mereäärsetele rannaklubidele. Nimetaks seda siis džungliklubiks :). Ja meie kodu juurest ainult 5km kaugusel. Reedel võtsime sõidu ette ja ei pidanud kahetsema. Väga hedonistlik päeva veetmise viis, tuleb tunnistada. Pikutad mõnusas patjadega kaetud pehmes hiigelkiiges, jood jahutavat jooki, tellid maitsvaid suupisteid, vahepeal libistad end basseini, mille vaade avaneb võimsale ürgmetsale, taustaks ladinahõnguline lounge-muusika. Vahel võib ju niimoodi reedet pidada, kas pole! Süsteem on selline, et sissepääsuks ostad voucheri (ca 8 eur täiskasvanud, lastele vähem) ja seda kulutatud sissepääsuraha saad kasutada söögi-joogi ostmiseks. Kui rohkem kulub, maksad juurde. Kes siiakanti satub ja tahab mõnusat päeva veeretada, siis soovitan soojalt. Sõit sinna on ka elamus omaette, sest laskuda tuleb sügavale orgu ja seejärel jälle teist kallast pidi üles, roller on vahepeal peaaegu ninaga taeva poole :). Ja edasi haljendavad riisipõllud, mis pole ju ka sugugi paha vaatepilt :).


Džunglikala bassein



Henri kroolib

Mann poseerib

Ja mina ka :)

Sellise vaatega bassein

Ühel hommikul ärkasin kl 6.30 ja läksin jälle turule. Ja seda ainult ühe eesmärgiga - osta endale sületäis hortensiaid. Need on minu lemmikud ja ma mõtlesin, et siin saan rahuliku südamega endale terve sületäie lubada ja mitte pärast kurvastada, kui nad ära närtsivad. Rahakott ka üldse ei kurvasta. Hiljem ei saa minna, sest kui hiljem lähen, siis on järel ainult koledad õied ja needki kuumast ära närtsinud. Aga lilletädi oli mu suure ostu üle nii õnnelik, et andis ühe väikse kimbulille pealekauba ja kui minema hakkasin, siis pistis veel ühe kimbu mulle pihku. Nii vähe on õnneks vaja, nii mulle kui talle :).

Mina ja mu hortensiad


Ja teisel päeval juhtus selline asi, mida kardab iga pere, kes tuleb väikeste lastega vee äärde. Nimelt Emmy kukkus vette, libises, võiks isegi öelda, või sukeldus... Kõik lõppes väga hästi, aga hirmus oli ikka. Emmy mängis basseini ääres, Mann ujus ja mina istusin basseini kõrval valves. Aga ma istusin toa pool, ehk siis minu ja Emmy vahel oli aed. Ja järsku näen, et Emmy libiseb pea ees vette. Ta võttis vett oma mängu jaoks ja ju kaldus raskuskese liialt basseini kohale. Mann oli just välja tulnud veest, seisis basseini kõrval. Mina röögatasin ja tormasin. Mann hüppas kohe sisse, tõstis Emmy välja, mina haarasin Emmy, tema köhis veidi ja oligi kõik korras. Emmy nuttis veidi, siis ütles uhkelt: "Emme, ma ei teinud vees suud lahti" :). Ja siis ütles Mannile: "Mannike, aitäh, et Sa mind ära päästsid, tule kallistame nüüd". Miks ma sellest üldse räägin on see, et ma jäin pärast mõtlema, et seda ma teadsin, et lapsed ei ole lollid ja ei hüppa vette, vaid õnnetused juhtuvad kogemata, nad vajuvad vette mänguhoos. Aga mille peale ma polnud kunagi tulnud, oli see, et sa ei kuule, kuidas nad vette vajuvad. Ma olen alati mõelnud, et nad kukuvad plärtsatusega, aga see pole üldse nii. Nad vajuvad vette. Seega peab reaalselt vaatama, kuidas laps vee ääres mängib, mitte kuulama. Ja meie õnneks vaatasime!

Täna, laupäeval on siis aeg jumalatele ja esivanematele nägemiseni öelda. On Kuningan ja selleks korraks saab pidude aeg läbi. Mina nägin ühel ööl unes oma kadunud vanaemat, ta oli niiiiiii elus. Ja siis ma mõtlesin, et ju neil kohalikul on õigus ja meie kallid esivanemad ja jumalad ongi meiega siin kohal kõik need 10 päeva :). Lahe, eksju?

Tuhat tervitust teile siit päikselisest-vihmasest-äikselisest-linnulaulusest-konnakrooksusest-heinalõhnalisest-põrgukuumast-maagilisest Balist!

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tänud suurepärase tervituse eest!
Teil on ikka hullult vedanud, et leidsite sellise suurepärase Agungi.Kuulete ikka päris õigeid jutte kohalikust elu-olust. Kui palju tal teisi
kliente on?
Vee jutud on kohutavalt hirmuäratavad,aga kunagi ei tea, milleks sellised ehmatused head on. Ehk manitsevad ettevaatlikusele.
Loodus ja teie seal sees, olete võrratult kaunid!
Tervitused teile kõigile! Kahupea

Eva ja CO ütles ...

Tere armsad reisisellid!
Kõigepealt ma tänan, et Agungi pilti jagasid! Nüüd oli palju parem ette kujutada teda roolis istudes teile lugusid vestmas :) Ta on teil tõesti super leid!
Ja siis ma pean kohe ütlema, et ma pole pahane, et sulle bassein rohkem meeldib, kui meri :) Ausalt! :)
Kuidas seal Mamasanis toidud olid? Kas oli seda pikka sõitu väärt?
Džungliklubi oli ikka megailus! 8 euro eest kogu see ilu ja mõnu! Uskumatu, et keset metsa selline paik asub.
Lahe, et saite soodsalt šopata. Mannil on ühel pildil nii imeilus lilla kleit seljas! Loodan, et Eesti suvi tuleb suvine. Siis saate oma kauneid kostüüme ka kodumaal kanda :)
Emmy vette kukkumine oli küll õnnelik õnnetus ja on väga hea, et sa sellest siin kirjutasid. Ma pole ka kunagi selle peale mõelnud, et lapsed vaikselt vette vajuvad. Hea ja vajalik tähelepanek!
Vahva, et endale lilli ostsid! Ennast tulebki aeg-ajalt ebapraktiliselt rõõmustada! Peaks seda meeles pidama :)

Mõnusat mõnulemist teile! Ja head saabuvat Eesti sünnipäeva!!!
Eva-U

Juc ütles ...

Hei Kahupea ja co! Agung on meil tõesti kullatükk, tänud selle eest Kaidole :). Praegu on madalhooaeg siin, seega päris tormi ei ole Agungil, aga aegajalt on ta ikka kinni küll.
Aitäh ka komplimendi eest! :) Tervitameeeee!
Hei Eva ja co ka! :) Ega ma arvanudki, et Sa pahane otse oled, et mulle bassein meeldib, aga mulle näib, et sulle tundub see üsna tobe :). Mamasani toidud olid väga tasemel, on väärt minekut küll! EIle käisime sama koha Ubudi restos, kuhu ta on koondanud erinevate Indoneesia piirkondade road kõige nende juurde kuuluvate lugudega ja see oli ka super (Hujan locale on nimi).
Imeilus lilla kleit on minu leid Tartu second handist enne eelmise aasta Tai reisi. Ostsin selle endale, aga kuna mina nägin sellega välja nagu heinakuhi ja Mann nii ilus, siis sai see temale.
Aitäh heade soovide eest, vahvat vabariigi aastapäeva ka teile ja tuhat tervitust!
Juc ja co

Kylli ütles ...

Hei

Mõnusad elavad reisikirjeldused ja ägedad pildid! Laste ja vee koha pealt küsin, kui vana Emmy praegu on - ei leidnud kiiruga, kindlasti oled kusagil maininud. Mu enda tüdruk on selline, kel on 2-aastasest saati olnud null veekartust, kolmeselt sukeldus sügavasse vette ja ujus ise pinnale, neljaselt õppis vee peal püsimise ja mingil määral edasiliikumise ära ja eelmisel sügisel paningi ta (neljaspoolesena) ujumistrenni - õppigu siis parem ujuma, jäävad mõnedki närvid alles lapsevanematel :). Praeguseks on seis selline, et selili ujub basseinipikkuse (25m) ära nagu naksti, rinnuli on natuke hädaldamist, aga tuleb toime, pukilt hüppab üsna korrektselt "peakat" ja 2.10 sügavusest basseinipõhjast toob asju mängeldes üles. Sestap - kuna näha on, et te liigute palju ja satute palju ka vee äärde, ma soovitaks esiteks Emmy kuuldes sellest vettekukkumisest mitte numbrit teha (et hirmu ei tekiks) ja kui õnnestub, siis Eestisse naastes leida mõni ujumisklubi, kuhu väiksemaid lapsi ollakse nõus võtma :)
PS! Aknast välja vaadates on mul lausa füüsiliselt valus, kui loen, et teie reis lõppema hakkab :D

Juc ütles ...

Tere Kylli. Emmy saab paari ndl pärast 3. Me siin vaikselt oleme talle ujumist õpetanud jõudumööda, aga tundub, et seekord ikka veel selgeks seda asja ei saa. Teie plika on ikka megaujuja siis, vägev värk. Peab mõtlema sellele ujumistrennile :). Hetkel tundub, et tema enda kuhi kaldub tantsimise poole, vuhib ladina muusika järgi tantsida mis hirmus :)
Meil veel nädalake jäänud, seega kohe ei tule me kuhugi veel õnneks. Äkki ilmataat halastab meile ja toob kevadehõngu kohale :).
Tervitades, Juta

Kristiina ütles ...

Tere Juta, olen siin sinu blogi lugenud ja palju huvitavat teada saanud, aitäh! Olen ise ka Balil ja jään veel peaaegu kuuks. Äkki jagad ära sõites Agungi kontakti, plaanin ka pikemalt Ubudis peatuda ja kasutaksin siis ehk ta teenuseid? Tervitustega Nusalt :) Kristiina

Juc ütles ...

Hei Kristiina, nii tore, et meie lugudest kasu on olnud. Hea meelega jagan Agungi kontakte. Võid kirjutada tema FB lehele: Bali Tours Agung Wimba või meilile: agungwimbawimba@yahoo.com või helistada: 081 337 002 535. Ütle talle siis ka, et meie kaudu temani jõudsid :).
Tervitused Ubudist vastu. Mõnusat Balitamist :)! Juta