laupäev, 21. jaanuar 2017

Hola Mexico!

Tere kallid kaasreisijad! Tervitused tuulisest, aga kuumast Mehhikost!
Sel aastal õpime tundma Mehhiko kööki ja kultuuri. Mehhiko köök on ülimalt põnev ja palju palju rohkem, kui nachod ja guacamole ja tex-mex, millele meil Eestis tavaliselt ligipääs on. Mina igatahes tellisin paar kuud enne reisi meile hiiglamapaksu Yucatani kokaraamatu ja selle alguses tutvustati kohalikku toorainet. Võin vist vabalt väita, et siinsetest puu- ja köögiviljadest 80% olid mulle võõrad. Seega võite ette kujutada, kui põnevil ma olen. Miks ma Yucatani kokaraamatu ostsin on seetõttu, et kuna Mehhiko on hiiglaslik maa, siis kavatseme meie sellega tutvuda Yucatani poolsaarel ja erinevate Mehhiko piirkondade köögid erinevad omajagu.





Saabusime Cancuni lennujaama õhtul kl 8, kui meie jaoks oli kell 3 hommikul. Kõik võttis meeletult aega - pagasi kättesaamine lennujaamas, autorendifirma shuttle bussi ootamine, autorendifirmas järjekorras ootamine, autorendifirmas väitlemine. Asi on selles, et kui otsida siiakanti autorenti, siis on hinnad lihtsalt uskumatult head. Nt 10 eur päevas keskklassi auto eest. Aga kui leti juurde jõuad, siis tuli välja, et see sisaldab küll osalist kaskot, aga mitte kohustuslikku liikluskindlustust. Ja see lisab veel oma 20 eurot päevahinnale juurde. Iseenesest loogiline, sest on ju tuntud tõde, et kui midagi näib liiga hea et olla tõsi, siis see tavaliselt ei olegi tõsi. Ühesõnaga kõik venis ja kui muidu võiks võtta kogu seda manjaanat kohaliku eripärana, siis peale nii pikka lendu (Frankfurdist siia on 12,5h) ja kl 5 hommikul (kõik see oli juba 2h võtnud) oli see kõik väga väsitav. Lapsed olid supertublid, ainult kippusid igal võimalusel horisontaali vajuma :). Siis tuli välja, et kuigi ma omaarust olin laadinud Google Mapsi kogu poolsaare kaardid alla, siis tegelikkuses olin lihtsalt 2 korda ühte poolt saarest laadinud ja seda Cancuni poolset polnudki. Imekombel sõitsime lihtsalt mäletamise järgi oma korterisse kohale. Olime paari päeva eest oma koduümbrust Google Mapsi peal vaadanud ja liikusime siis mööda õiget tänavat kuni tuli tuttav ette ja seal oligi meie maja. See asub hotellitsoonis, mis on pikk kitsas erksinisele merele ehitatud maariba, mis on ääristatud hotellidest, restoranidest ja klubidest. Täielik turistikas, mille valisime oma esimesteks päevadeks kuna tahtsime lihtalt otse ilusal rannal elada. 

Korter on täiesti ok, aga selle põhiväärtus on L-tähe kujuline rõdu ja maast laeni aknad, kust avaneb täiesti sürrilt ilus vaade enneolematult sinisele merele ja liivarannale. Seda me siin siis imetleme suud ammuli :). Meeletult tuuline on, seega ei ole aru saada, kui palav on. Väljas on 28 kraadi, aga palav ei hakka. Tuli välja, et internetti antakse jao kaupa, ainult 2 seadmele ja kui lisa tahad, siis maksad nagu Ameerika turist :). Piirdusime kahega seekord! Maja juurde kuulub bassein ja väike kohvik-kokteilikas ja mini jõusaal. Leidsin selle elamise AirBNB kaudu ja tegu oli siinsete Cancuni hindade kohta päris hea pakkumisega. Siin on majutuse hinnad tipphooajal väga kallid ja kukuvad off-seasonil isegi üle poole alla. Praegu on tipphooaeg!

Esimesel päeval üritasime lihtsalt toibuda. Tegime tänaval oma esimesed tacod - Emily armus kohe kana tacodesse ja sõi minu oma ka ära, sest talle lihtsalt nii maitsesid. Kui ta pärast seda veel pannkooke ja jogurtit sõi ja peagi jälle näljas oli ja siis veel tacosid ja mereanni suppi ja avokaadot ja meloni aqua frescat sõi-jõi, siis küsisin tema käest, et ega sa juhuslikult eelmises elus mehhiklane polnud :). Plaan oli selline, et lähme poodi külmkappi kraami ostma ja siis veel siia meie tänavale melutama (sõnast melu :), sest siin käis teisipäeva öösel hommikuni möll ja plaanisime sellest osa saada. Plaanidel on aga omadus mitte täide minna, sest kl 16-17 paiku kustus kogu meie reisiperekond ära (Eestis oli siis ju kell kesköö) ja külmkapp on endiselt tühi. Me Henriga olime vahepeal üleval, aga pidu tänaval ei tulnud ka mitte. Ma nüüd ei teagi, kas kolmapäev ongi siin pidudevaba päev või oli tegu kokkuleppelise leinapäevaga. Miks, seda kohe räägin.

Kui me teisipäeva õhtul oma korteri poole sõitsime, siis olid igal pool vilkuritega politseiautod väljas. Mõtlesime, et põhjus on pühapäevane tulistamine Playa del Carmeni ööklubis. Aga kolmapäeva hommikul rannas lähenes meile Mehhiko telekanal (vabandust, aga nime unustasin ärax, oli midagi mis meenutas tähekolmikut ATM :)) ja palus intervjuud selle kohta, mida ma arvan siia reisimise turvalisusest. Muidugi andsin ma intervjuu, sest minu meelest on see päris naljakas asi, mida teha - anda Mehhiko telekanalile intervjuud. Mina küsisin siis, et kas selline teema on päevakorral Playa del Carmeni tulistamise pärast ja tema siis valgustas mind, et tegelikult oli teine tulistamine siinsamas Cancuni kesklinnas Palace of Justice´s. Arvatakse et need 2 tulistamist olid seotud ja et tegu on narkokartellide omavahelise arveteklaarimisega, mis seni pole siia Yucatanile oma niite ajanud. Aga nüüd siis on. Teeb veidi murelikuks küll, aga eks olukord ongi maailmas hetkel selline hektiline. Ei tasu valvsust kaotada, aga mitte ka üle muretseda!



Plaanisime Cancunis sissejuhatuseks veeta vaid 3 päeva ja hea oligi. Sest lisaks imeilusale sinisele merele meie  elamise taga ja melukale ööelule meie elamise kõrval, ei näi siin mitte midagi põnevat olevat. Käisime Cancuni linnas ka, muudkui sõitsime ja otsisime mingitki võlu, aga mida polnud, seda polnud. Sõime mingis kohalikke pungil täis restoranis Mercado 28 mereande, aga need olid ainult keskpärased. Mina proovisin seal ära ühe siinse traditsioonilise joogi ehk michelada, mis on õlu, millele on lisatud laimi ja tšillit. Oli väga maitsev muide! Sõitsime veel edasi ja tagasi ja otsisime midagi huvitavat, aga nagu ikka polnud. Kui keegi siiakanti tuleb, siis väga soovitan võtta elamine siia kus meie oma on, meie maja nimi on Salvia, sest kogu mitmekümne kilomeetri pikkuse hotellitsooni kohta on ainult siin selline öömelu, kaubanduskeskused, restoranid ja möll, mujal on ainult hotellid reas. Ei teagi, miks inimesed Cancuni sõidavad, meri on ilus ja hotellid suured. Võibolla samadel põhjustel, nagu meie Eestist vahel nädalaks Türki vedelema lähme :).

Homme edasi Isla Holboxile, kus kavatseme esimest korda 5 Umami aasta jooksul ennast nö välja lülitada. Ehk siis paluks mitte enne kolmapäeva oma kirjadele vastuseid oodata! :) Vabandused juba ette. Holboxil peaks elama flamingod ja olema väga chill, sest seal ei ole isegi autosid.
Seega fotod on väga rannased, pigem silmailu, ei midagi väga huvitavat! Saadame siis nendega teile sinna kuhjaga päikest!

PS! Püüan vahepeal pisut kiiremaid pilte ka üles laadida meie Instagrami kontole Travel_Coconut! Tekst on küll inglise keeles, aga pildid räägivad niikuinii rohkem kui tuhat sõna! :)









3 kommentaari:

Eva ja CO ütles ...

Hola amigos!
Kirjutan kommentaari uuesti, sest eelmine millegipärast haihtus.
Nii tore, et te kohal olete ja et teie hotelli asukoht võimalikust parim on! Imelik, et seal nii vähe vaatamist väärivat on. Kas siis mingit vanalinna, vana sadamat vms polegi?
Tulistamine on vastik, aga see on lõbus, et sa juba intervjuud kohalikule tv-le jõudsid anda.
Pildid on imelised! Kas te merre ujuma ka juba olete jõudnud? Kas seal kalu on, mida snorgeldades imetleda?
Emmy on ikka lahe toidunautleja :) See on uskumatu, et seal nii palju tundmatuid puu-ja köögivilju on. Poleks iialgi osanud seda arvata.

Mõnusat puhkamist saarel! Nii lahedad on need teie talvised reisid! Tänu blogile saaks ise ka justkui kõike seda nautida :)

Kallistan!!!!
Eva-U

Anonüümne ütles ...

Kolmas katse kommentaariks.
Olin bloginduse täiesti unustanud.Neid ennekuulmatuid puuvilju tahaksin küll proovida.Tee endale märkmik, kuhu kõik imeviljad saab täpselt kirja panna, muidu lähevad segi.
Igati ägedad pildid,eriti ümarad pepud!
Parimate tervitustega Kahupea.

Juc ütles ...

Hola Eva ja sõbrad. Väga mage, et kommentaarid kaduma lähevad. Ja väga armas, et te alla ei anna :). Mulle näib tõepoolest, et mingit vanalinna ega vana sadamat pole, niisama sadamat küll. Täna jõudsime Meridasse ja siin seda kõike õnneks jagub :).
Meres käisime ujuma ära nii Cancunis kui Isla Holboxil, lainetega ja ilma. Oli soe :). Snorgeldamiseks oleks pidanud terveks päevaks merele sõitma ja lapsed ei olnud huvitatud nii pikast väljasõidust.
Tuhat tervituuuuust, Juc ja co
Hei Kahupea. Tore, et ka Sina ei loobunud kirjutamisest, vaid jätkasid vaatamata tagasilöökidele :). Eks ma pildistan kõik üles, mis ära proovitud. hetkel veel ühtegi uut lemmikut pole. Ümarad pepud said jah vahvad. Neil on siin uskumatult pringid pepud peab ütlema, isegi neil, kes pole kuigi heas vormis :).
Tuhat tervituuuuust ka teile, Juc ja co