kolmapäev, 1. veebruar 2017

Merida, meie Mehhiko kodulinn

Tervitused siis seekord Yucatani pealinnast Meridast!

Oleme siin nüüd nädalakese olnud ja linnaga tutvunud. Oma suureks rõõmuks võin öelda, et meile see linnake väga meeldib. Jumal tänatud, sest ega see interneti ja paari telesaate järgi endale linna valimine kõige lihtsam pole ja eksimisvõimalus on päris suur. Ma isegi ei mäleta, kuidas me siia täpsemalt potsatasime. Kindlasti nägin ma paari Househunters Internationali saadet, kus just siia Meridasse endale uut elupaika otsiti. Mäletan, et ma olin juba tookord täiesti võlutud siinsest imelisest koloniaalarhitektuurist ja linnast, mis oli nii elav ja sumisev vaatamata oma suurusele. Siin elab ligi miljon inimest, aga aru sellest küll ei saa. No ja siis tekkiski mõte tutvuda Mehhiko köögiga lähemalt, siis jälle surfasime AirBNBs ja lugesime, mis oleks hea koht toidu ja kultuuri mõttes ja nii me siis siia jõudsimegi. AirBNB kaudu jõudsin Remixtoni, mis rendib imelisi maitsekalt renoveeritud ajaloolisi maju lühiajaliselt (ja kindlasti ka pikaajaliselt) välja. Enamus elamisi pannakse juba pool aastat ette kinni tipphooajaks (mis on just praegu), seega kui keegi plaanib tulla, siis eelmise aasta varasuvel on õige aeg valima hakata :). Meie valisime endale Casa Anais nimelise elamise linna südames, kahe mõnusa väikse turu, Santa Ana ja Santiago vahepeal, Inglise Raamatukogust (tegime ennast juba lugejaks ja esimesed raamatud juba läbi nii Mannil kui mul, Emmyl mitu laenutatud puzzlet kokku pandud) ümber nurga, ümberringi väiksed restoranid, kunstigaleriid, käsitööpoekesed, söögikohad jne. Hiiglama mõnus asukoht. Maja ise on ka väga äge - suur, avar, mugavate voodite ja hästi sisustatud köögiga. Kui üldse millegi kallal viriseda, siis meie oleme suure valguse fännid, seega lambid võiks olla vägevamad :) ja päike paistab vaid mõned tunnid basseini peale. Aga no need on nüüd tõeliselt patused virinad, tegelikult on ikka väga mõnus! Panen siia hunniku pilte ka meie uuesti pesast.
Meie maja uks

Tegime endale Mehhiko snäkke

Vaikelu basseinis

Merida põrandad on kirjud

Külaline seinal

Emmy ja bassein




Mann õpib

Merida põrandad vol 2

Söögituba

Köök, mille üle ma olen ütlemata rõõmus

Lihtsalt ilu :)

Henri on "kontoris"


Umbes käelaba suurune iludus meie kuuriuksel

Teel Isla Holboxist siia peatusime lõunasöögiks Valladolidis, mida nimetatakse ka Ida sultanitar (The Sultana of the East), selle kohta öeldakse, et see on Yucatani süda ja hing. Valladolidist olla alguse saanud ka enamus kohalike ülestõuse. Välimuselt on see nagu tükike Hispaaniat keset Mehhikot, ainult tänavail liiguvad ringi pisikesed prisked mehhiklannad kohalikes rahvariietes, mis on lumivalged riided suurte värvikate lilletikanditega. Jalutasime veidi imelistel tänavatel ja keskväljaku pargis ja küsisime siis turismiinfost, et kus kohalikud söövad ja turistid ei söö :). Saime suuna turu tagumises osas oleva Casiano poole, kus oli hiiglapikk menüü soodsaid kohalikke roogasid pakkumisel. Inglise keelt ei kuskil ja see oli juba iseenesest hea märk. Sattusime suures põnevuses hoogu ja tellisime nii palju, et lauale ei tahtnud ära mahtuda - kuulsat Yucatani kanasuppi laimiga (sopa de lima), grillitud sealiha marineeritud sibulatega (Poc chuc), musti ube sealihaga, mida serveeritakse tortillade, rediseviilude, koriandri, vürtsika kastme ja hakitud sibulaga, Valladolidi kuulsaid vürtsikaid vorste... kõik saabusid lisanditega. Kõik maitses väga hästi ja suurt alles ei jäänudki, meile endalegi suureks üllatuseks.

Casiano ja menüü

Kuulus laimine kanasupp

Tükike Valladolidi


Asusime uuesti teele, et kokkulepitud ajaks Meridas oma elamine üle võtta. Merida linna asutas konkistadoor Montejo (neid oli tegelikult siin kolm ja igaüks neist pani aluse oma linnale :), aga ta asutas selle kohale, kus juba ammustest aegadest oli asunud maiade jaoks tähtis linn T`ho. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli linna õitseaeg. Põhjuseks sisali nööri tootmine (vastupidav köis, mida saadakse agaavi taimest). See tõi siiakanti enneolematuid rikkuseid ja arvatakse, et 20. sajandi alguses elas Meridas rohkem miljonäre kui üheski teises maailma linnas. Sisalit tootvad haciendad õitsesid ja rikkad pered ehitasid endale uhkeid lossimõõtu villasid ka Merida peatänava Paseo de Monteja äärde. Äri õitses kuni ca 1915 võttis riik sisaliäri üle ja peale seda leiutati odavamad sünteetilised kiud, mis vähendasid oluliselt nõudlust sisali järgi. Ja seejärel jäi enamus siinsetest uhketest villadest hoolduseta. Väidetavalt alles 1990ndate algusest on taastamisega tõsiselt tegeletud ja Merida õitseb jälle nagu muiste. Kuigi siinseal on veel väga uhkeid villasid, täiesti südalinnas otse Montejo tänaval, mis on täiesti räämas, mahajäetud ja metsa kasvanud. Kunstimeelega ja suure rahakotiga arendajal oleks siin tööpõld lai :). Meridat nimetatakse ka Valgeks linnaks (Ciudad Blanco), aga selle nime täpsed tagamaad tunduvad selgusetud olema. Ma pole ise ühtegi asjalikku versiooni veel lugenud :). Enamus kohalikke on maiade järeltulijad ja lausa 40% räägib veel maiade keelt. See kõlab aegajalt meie eesti keele moodi, nt on siin toit nimega piim ja küla nimega Muna. Üldiselt on selles keeles kohutavalt palju x tähti ja neid ei oska kohe kuidagi hääldada. No kuidas sa häädaksid kohanime Chicxulub, Tixkokob, Xmatkuil või veel hullem Xtacumbilxuan? Merida on sel aastal ka Ameerika kultuuripealinn, seega oleme ääretult kultuursesse kohta sattunud :).

Mingi kunstnike keskuse sisehoov

Mütsimüüja

Värvikad majad ja ohtralt põrnikaid

Kingaviksija amet on siin endiselt aus


Henri püüdis väsinud jalutajad pildile, Emmy ei väsi kaamerale naeratamast

Ajalehemüüja


Linn on madal. Me pole ühtegi kõrget hoonet näinud. Enamus lausa 1, äärmisel juhul 2 korruselised. Tänaval kõndides jätab kõik väga tagasihoidliku mulje, on ilusad nikerdatud trellidega uksed ja aknad ja värvikirevad fassaadid. Aga nende uste taga avanevad uhked siseõued purskkaevude ja basseinidega, aiad ja kõrgete lagede ning mustritega kaetud kivipõrandatega ruumid. Kui tänaval seistes edasi vaatad, siis näib, et sel tänaval ei toimu midagi. Suuri reklaame lihtsalt pole. Aga ringi kõndides tuleb välja, et siin on restoran, siin on poeke, siin müüakse jäätist, siin valmistab Dona Tere süüa (cocina economica on söögikoht, kus tädikesed või onukesed oma kodus iga päev mõnd rooga valmistavad ja seda siis müügiks pakuvad, kavatseme kindlasti mõne ära proovida). Algul mõtlesime, et rendime siin ringi kolamiseks jalgrattad, aga selle idee matsime ruttu maha pärast seda, kui olime näinud, millised hullumeelsed bussijuhid kimavad ringi siinsetel kitsatel tänavaid. Mann on kindel, et nad ei ole kained ja Emmy võtab mul käest kinni, kui buss läheneb, et tuul teda kaasa ei viiks :). Tänavanurgal ei tasu seista kui buss tuleb, sest nurgast sõidab ta lihtsalt üle. Linna keskel on hiiglasik katedraal, mille ees keskväljak ehk Gran Plaza suurte puude ja ohtrate pinkidega. Terve nädalavahetus toimub linnas erinevaid üritusi, mis toob linna inimesi täis. Laupäeva õhtul on keskväljaku pargipingid inimesi täis ja õhus on mõnus sumin. Lavadel esinevad traditsioonilised muusika-  ja tantsuansamblid. Pühapäeval suletakse osa kesklinnast autodele ja linna hakkab läbima biciruta, ehk jalgrattatee, mille ääres soovijaile jalgrattaid laenutatakse.






Meie turu kirikukellad


Meie tänav

Sellised jalgtaksod on kohalike seas väga popid
Tädi Lulu söögituba


Meil oli ka plaanis pühapäeval bicirutale minna, aga väike ettearvamatu viperus muutis selle plaani ära. Laupäeval käisime Mr Pampase restoranis, mis oli põhimõtteliselt sama asi, mis on Brasiilia kõige paremad churrascariad. No ikka vägev rodizio kõigi picanhade ja muude parimate lihadega. Sõime siis kõhu täis, läksime toidupoodi koduseid varusid täiendama ja plaanisime õhtul linna peale melu nautima minna. Kui poest suurte kottidega väljusime ei läinud aga meie rendiauto enam käima. Helistasime siis rendifirmasse ja nemad lubasid 10 minuti pärast kohal olla. Poole tunni pärast helistasime uuesti ja nad lubasid 25 minuti pärast kohal olla. No ja nii edasi, kuni lõpuks 2,5h hiljem nad olidki kohal uue akuga. Selle ajaga jõudis vist aga auto pakiruumis mingi toiduasi oma esialgse värskuse kaotada ja kui me õhtul peale linnamelu Henriga filmi kõrvale snäkid külmikust võtsime ja need ära sõime (plikad olid õnneks magama läinud), siis saime toidumürgituse. Iroonilisel kombel asusin äsja enne mürgituse avaldumist voodis lugema raamatut nimega It must have been something I ate! :) (tõlkes: see pidi olema midagi mida ma sõin!). Raamat ise on tegelikult ülipõnev, kirjutatud üliandeka Vogue ajakirja toidukriitiku Jeffrey Steingarteni poolt. Aga vaevlesime selle mürgituse käes siis terve pühapäeva, külastasime kohaliku haigla esmaabi, saime rohud ja olime jälle inimesed tagasi. Aga jalgrattasõit jäi seekord ära. Kuigi ma pean ütlema, et me valisime toidumürgituseks suurepärase päeva, sest see oli esimene päev siin kui sadas vihma ja oli külm :).

Selliseid väikseid käsitöö-butiigikesi on meil siin kodu lähedal ohtralt

Merida keskväljak

Uhke Emmy oma uue sõbraga Chiapasest, kes tahtis niiväga Emmy omaks saada, et hüppas Emmyle käsitööpoes jala ette ja kaotas julge tüki tõttu jupikese oma sabast. Veidi lühema sabaga küll, aga nüüd on ta meie pereliige! :)

Esmaspäeval käisime Montejol siiki ära. Ilma jalgratasteta, lihtsalt jalutamas. Ilm oli selline paras Eesti suveilm, kui pole liiga palav jalutada ja kui päike vahel välja tuleb. Imetlesime siis ilusaid villasid, sõime jubeda hommikusöögi, jõime Manni eestvedamisel Starbucksis kohvi (Manni soovil käime igal maal Starbucksis, sest see on lahe! :). Montejol on isegi Starbucks ja McDonalds uhkes villa mõõtu hoones. Tahtsime külastada ka Casa Museo Montes Molina majamuuseumit, aga see lükkus edasi, kuna tuli välja, et selles majas elab Montes Molina pere järeltulija, 83-aastane prous ja et teda mitte liialt tülitada, siis toimub päevas vaid mõni üksik giidiga tuur, ilma giidita sisse ei saagi. Lähme siis teinekord õigel ajal.

Lähme promeneerima




Selle maja võid endale rentida, ühendust võtta Senjoora Leonorega :)



Seda pomelo moodi vilja kasutasid maiad endale kausikeste valmistaiseks ja ravimina

Montes Molina majamuuseum, esialgu väljastpoolt

Minu lemmikvilla, uhke natuke metsiku aiaga!


Järgmine nädal loodan jagada teiega muljeid ümbruskaudsetest huvitavatest kohtades, püramiididest, flamingodest, haciendadest ja cenotedest. Näis, kuidas seekord plaanid ellu viidud saavad!

K'a'ak'ate ehk Head aega maiade keeles!

5 kommentaari:

Fotostuudio Tallinnas ütles ...

Väga lahedad ja kadedaks ajavad pildid :)

Anonüümne ütles ...

Pildid on tõesti kadestamisväärsed, aga lugu ise ei jää millegagi alla. Väga huvitav!
Nägin saadet, kui Linnar Priimägi Meridas käis, aga see tiirles ainult ühe restorani ja kunstimuuseumi ümber.Ma veel mõtlesin, et kas seal midagi muud huvitavat polegi? Aga õnneks teie leidsite!
Jääme põnevusega järge ootama!
Tervitame! Kahupea ja CO

Juc ütles ...

Aitäh Forostuudio Tallinnas!
Kahupea, ma ei teadnudki, et Linnar Priimägi on Meridast saate teinud. Peaks lausa kuskilt üles otsima. Aga tore, et Meridas tegelikult rohkem on, kui sealt saatest paistis :).
Tuhat tervitust, Juc ja co

Eva ja CO ütles ...

Ahoi!
No lihtsalt võrratult lahe, et teie "kodukant" nii kift on! Pildid on super ja ma kujutan ette, et päriselt on kõik 100korda ägedam!
See, et seal vaid madalad majad on, on ülilahe! Ja need värvid!!!! Ma armastan värve!
Kuidas seal hinnad on? Kas käsitöö on pigem soodne? Ma vaatan, et see on seal imeilus!
Mis valgusesse puutub, siis mulle tundub, et need rahvad, kellel päikest jalaga segada on, ei hooli valgusest. Ma vaatan Hispaanias ka alati imestusega neid pimedaid tubasid. Eriti naljakas on see, et nad kasutavad valgustuseks päevavalguslampe. Koduses!!! Minu meelest pole koledamat valgust olemas!

Palju rõõmsaid tervitusi ja head nautimist!
Eva-U

Juc ütles ...

Ahoi Evake.
Nii tore, et meie kodukant meeldib! Mulle ka meeldivad värvid ja mustrid. Nüüd ma olen avastanud, et mulle meeldivad eriti veel varjud.
Toit on soodne. Käsitöö on täitsa ok. Ilus on küll :)
Aga valguse osas võib Sul tõesti õigus olla, on alles raiskamine :)
Tuhat tervitust, Juc ja co