neljapäev, 26. jaanuar 2017

Isla Holbox, võrkkiikede saar

Praeguseks oleme me maandunud Meridas, meie põhipeatuspaigas, kus ajavahe Eestiga on lausa 8h pikkune, aga kirjutada plaanin ma hoopis meie 4 päevasest Isla Holboxil käigust. Etterutates võin öelda, et see, mida me seal teha plaanisime, ehk puhkamine, tuli meil hästi välja. Need asjad, mida lisaks ette võtsime, ei olnud päris ideaalsed.


Laupäeva hommikul sõitsime siis Cancunist Chiquila kalurikülla, kuhu tuli jätta auto, et Holboxi autovabale saarele minna. Tee peal meenus mulle kuskilt loetud manitsus, et Mehhikos on täiesti jabur kogus täiesti jaburalt kõrgeid lamavaid politseinikke. See tasub tõepoolest kindlasti meelde jätta, kuna muidu võib lõbus autosõit seal esimesel künkal oma lõpu leidagi. Parkisime ühe pere õuele, tasu eest muidugi, ja võtsime ette ca 30 minutilise praamisõidu.

Kohale jõudes selgus, et Holbox on küll looduskaitse tõttu autovaba saareke, kuid see tähendab, et autode asemel on saarel väiksed golfikäru mõõtu lahtised liikumisvahendid, millele on peale pandud täiesti tavalised mootorid. Lisaks on kõik nurgatagused prahti täis. Selles suhtes oli asi looduskaitsest kaugel ja see oli muidugi natuke kurb. Aga mis seal ikka, keskendugem positiivsele. Tammusime siis oma kohvritega teise saare otsa. Muide, siin on täiesti välja kannatatav kuumus. Mitte selline aurusaun, nagu Balil, vaid nagu parim Eesti suveilm. Seega võis vabalt kohvritega mööda saart kolistada. Lapsed pisut virisesid, aga päris pilli nurka ka ei visanud.

Holboxil on võrkkiiged igal pool, ka meres

Leidsime oma hotelli lõpuks üles. Oli teine ise selline uus ja ilus, aga sissesõiduteed ei sobinud sellega kuidagi kokku. Saarel, nagu ka teistel sarnastel, kõrvutame seda Samoa või Brasiilia Ilha Grandega, on ööbimine kallis, aga see-eest enamasti mitte kuigi luks. Meie elamine, Villas Margaritas, oli traditsioonilises Holboxi stiilis, tumepruuni puidu ja valgete seinte ning palmilehtedest katusega majutusasutus. Plussideks asukoht, kesklinna kõrval ja paarsada meetrit kõige ilusamast rannast, lisaks väga sõbralik ja tore teenindus. Miinusteks veider tuba hirmsa köögiga, mis oleks võinud olemata olla, olematu wifi (mis meid seekord ei morjendanud, kuna plaanisime arvutivabu päevi endale, aga see-eest oli terve lobby pidevalt täis kivinäoga inimesi, kes olid ennast oma nutiseadmetesse unustanud, vahel terved pered korraga, pisikestest vanadeni välja. See oli õõvastav vaatepilt, kui aus olla!). Hommikusöök oli ok, maitset sel suurt polnud, aga see-eest oli täitsa ok valik ja kogus :).



Läheb kookospähkli ründamiseks :)




Viskasime kotid üle toaukse sisse, ujumisriided selga ja randa. Meri (Kariibi meri, seega on meil nüüd omamoodi ka Kariibi mere saartel käidud :) oli täiesti vaikne, helesinine meri, valge liiv, ideaalne lastega rannas olemiseks. Rannal mõnusad baarid, elav muusika, taevalik! Istutasime end maha Raices aeglase toidu restoranis, kus kõik oli tõesti aeglane, välja arvatud muusikarütmid, aga see meid ei heidutanud. Võtsime siis Margaritad, proovisime tequilat, jõime ära ühe heleda õlle laimiga (ehk chelada, nagu seda siin nimetatakse), tellisime ceviched, terve homaari (Holbox on üks neist kohtadest maailmas, kus homaari söömine Sind pankrotti ei vii), Emmyle kalasuppi, Mannile kalafileest kalapulki, mõlemale limonaadi... Muudkui nautisime. Ehk siis tegime täpselt seda, mida tegema tulime.

Õhtul kolasime linna peal. Linn on täis väikseid värvilisi hütikesi, mis müüvad nänni, süüa, juua ja muud. Väga armas teine. Ühe putka peal nägin reklaamis bioluminestsentsist (ma ei tea tegelt, kas seda nähtust, kus planktonid helendavad pimedas, eesti keeles üldse nii kirjutatakse) ja mulle meenus, et seda saab Holboxil näha. Mõtlesime, et mõtleme sellele järgmine päev ja läksime koju. Mis, tagantjärele tark olles, oli viga!

Lapsed imetlevad kunstniku tööd maja seina kallal

Vaat sedasorti majakesed on Holboxil

Pisikesed tortilla-vabrikud on hommikuti avatud

Värvikas lihunikuputka

Holboxi moodi disain

Kiiged on samuti popid

Tervitaja hotelliseinalt

Järgmisel päeval nautisime veel pisut rannas ja pidasime plaani. Et kas võtta kanuud ja minna mööda mereäärt kolama või võtta juhiga paat ja säästa oma lihaseid selles kuumas. Uurisime siit ja sealt ja saime aru, et kui me tahame nii palju näha, siis võtab see mitu tundi aega ja mina ei ole just meister-sõudja. Asusime paadivõimalusi uurima. Sealsamas Raicese baaris soovitatigi meile, et neil paat olemas, kapten on Tony, kes tuli ja tutvustas end ja rääkis ilusat inglise keelt, leppisime kõik kokku, et poole tunni pärast asume sealsamas paadile. Poole tunni pärast tuli välja, et meid viib teise saare otsa sadamasse siiski takso. Kohale jõudes tuli välja, et inglisekeelne Tony asendus hispaaniakeelse härraga, kes ei teadnud meie kokkulepetest midagi ja viis meid põhimõtteliselt samale tuurile, mida turistidele saarel tehakse - kõigepealt Yalahau cenote, siis flamingod Passion Islandi juures ja siis tuhanded linnud Bird Islandil. Tuuril polnud iseenesest viga, aga seda oleksime võinud ka koos teiste turistidega soodsamalt teha. Yalahau on metsa sees asuv mineraalveejärveke, kust ajalooliselt olevat käinud oma joogivett ammutamas sealkandis seilavad Kariibi mere piraadid. Lisaks omistavad kohalikud sellele veele noorendavaid võimeid. Käisime siis ka ära. Nägi välja nagu mõni Eesti metsajärveke, kui välja arvata järve keskel mullitav maa seest tulev mineraalvesi ja kerge mädamunahais. Hulpisime siis seal kuni meie poole pöördus üks tõmmu neiu ja küsis Soome keeles, et ega me juhuslikult soomlased pole. Meie siis ütlesime, et üsna lähedalt, et eestlased. Ja ütles, et iiisssaaakkeennnee, tema on Eestis miljon korda käinud ja eriti armastab ta kohvi juua ühes Tallinna keldrikohvikus, kus pidi midagi klaasist olema ja kuskil mingi põdranahk olema. Kas kellelgi tuleb pähe, millise kohvikuga tegu võib olla? See on iseenesest huvitav, sest neiu Laura, kellega me seal hulpides suhtlesime, on pärit kohvimaalt Brasiiliast, ja talle jättis see kohvik nii kustumatu mulje. Läheks vaataks ise ka ära, mis imet seal siis tehakse :). Aga Laura oli vanematega teismelisena Soomes ja Eestis käinud ja talle hakkas nii meeldima, et ta läks keskkooli Soome. Nüüd on ta praktikal Cancunis. Pidavat igatsema Soome sinepi ja viinerite järgi. Seejärel sõitsime Passion Islandi juurde (kire saar tõlkes), kus õnnestus näha flamingosid. No küll nad olid ikka ilusad ja erkroosad. Kahjuks ei saanud neile lähemalt ja õige objektiiv oli muidugi hotellis. Ja siis veel Bird Island, kuhu oli kogunenud sadu ja sadu erinevaid linde, alates pelikanidest kuni kajakateni välja. Ornitoloogidel oleks seal huvitav.

Vaade Yalahau cenote juurest vaatetornist, selline lame maastik on siin

Imeilusad flamingod, kavatseme neid siin veel suuremas koguses ja lähemalt näha

Tüdrukud on teel linnusaarele 
Linnusaare asukad



Õhtuks tõusis torm. Ja kui meie pimeda saabudes takso võtsime ja seadsime suuna Punta Cocose poole, kus peaks nägema just sellisel kuuvalguseta ööl bioluminestsentsi, siis tuli välja, et tormine meri oli kõik teed üle ujutanud ja nägemata see jäigi. Vot sellest on kahju, aga mis teha, looduse vastu ei saa. Torm kestis terve järmise päeva ja selle päeva kolasime lõputult mööda linna ringi. Proovisime mezcali nimelist kanget alkoholi (ma mõtlesin sellise ravi endale välja, sest eelmise päeva õhtusöök ei sobinud mu kõhule kohe üldse mitte ja see andis pidevalt tunda). Mezcali tehakse nagu tequilatki agaavist, aga teisest sordist. Meile toodi klaasiga mezcali, kõrvale mõruapelsini viilud, mida tuli kasta hapuka tšillipulbri sisse enne hammustamist. Kokku maitses väga hästi, aga imeravi see ei olnud :).

Plikad on tuule eest varjunud

Mezcal oma kaaslastega

Saarel nägime üksjagu palju linde, aga lootsime näha veel kilpkonni, krokodille ja palju rohkem flamingosid. Selle asemel nägime kahte hiiglaslikku iguaani, tervet rida öösel üle tee jooksvaid pesukarusid ja terve hulga hulkuvaid koeri. Muide, suur osa saare koertest olid chihuahuad, meil on need nii kallid, et hakka või importima :). See oli muidugi nali.

Järgmine kord siis juba pikemalt Meridast. Hasta luego amigos! :)

laupäev, 21. jaanuar 2017

Hola Mexico!

Tere kallid kaasreisijad! Tervitused tuulisest, aga kuumast Mehhikost!
Sel aastal õpime tundma Mehhiko kööki ja kultuuri. Mehhiko köök on ülimalt põnev ja palju palju rohkem, kui nachod ja guacamole ja tex-mex, millele meil Eestis tavaliselt ligipääs on. Mina igatahes tellisin paar kuud enne reisi meile hiiglamapaksu Yucatani kokaraamatu ja selle alguses tutvustati kohalikku toorainet. Võin vist vabalt väita, et siinsetest puu- ja köögiviljadest 80% olid mulle võõrad. Seega võite ette kujutada, kui põnevil ma olen. Miks ma Yucatani kokaraamatu ostsin on seetõttu, et kuna Mehhiko on hiiglaslik maa, siis kavatseme meie sellega tutvuda Yucatani poolsaarel ja erinevate Mehhiko piirkondade köögid erinevad omajagu.





Saabusime Cancuni lennujaama õhtul kl 8, kui meie jaoks oli kell 3 hommikul. Kõik võttis meeletult aega - pagasi kättesaamine lennujaamas, autorendifirma shuttle bussi ootamine, autorendifirmas järjekorras ootamine, autorendifirmas väitlemine. Asi on selles, et kui otsida siiakanti autorenti, siis on hinnad lihtsalt uskumatult head. Nt 10 eur päevas keskklassi auto eest. Aga kui leti juurde jõuad, siis tuli välja, et see sisaldab küll osalist kaskot, aga mitte kohustuslikku liikluskindlustust. Ja see lisab veel oma 20 eurot päevahinnale juurde. Iseenesest loogiline, sest on ju tuntud tõde, et kui midagi näib liiga hea et olla tõsi, siis see tavaliselt ei olegi tõsi. Ühesõnaga kõik venis ja kui muidu võiks võtta kogu seda manjaanat kohaliku eripärana, siis peale nii pikka lendu (Frankfurdist siia on 12,5h) ja kl 5 hommikul (kõik see oli juba 2h võtnud) oli see kõik väga väsitav. Lapsed olid supertublid, ainult kippusid igal võimalusel horisontaali vajuma :). Siis tuli välja, et kuigi ma omaarust olin laadinud Google Mapsi kogu poolsaare kaardid alla, siis tegelikkuses olin lihtsalt 2 korda ühte poolt saarest laadinud ja seda Cancuni poolset polnudki. Imekombel sõitsime lihtsalt mäletamise järgi oma korterisse kohale. Olime paari päeva eest oma koduümbrust Google Mapsi peal vaadanud ja liikusime siis mööda õiget tänavat kuni tuli tuttav ette ja seal oligi meie maja. See asub hotellitsoonis, mis on pikk kitsas erksinisele merele ehitatud maariba, mis on ääristatud hotellidest, restoranidest ja klubidest. Täielik turistikas, mille valisime oma esimesteks päevadeks kuna tahtsime lihtalt otse ilusal rannal elada. 

Korter on täiesti ok, aga selle põhiväärtus on L-tähe kujuline rõdu ja maast laeni aknad, kust avaneb täiesti sürrilt ilus vaade enneolematult sinisele merele ja liivarannale. Seda me siin siis imetleme suud ammuli :). Meeletult tuuline on, seega ei ole aru saada, kui palav on. Väljas on 28 kraadi, aga palav ei hakka. Tuli välja, et internetti antakse jao kaupa, ainult 2 seadmele ja kui lisa tahad, siis maksad nagu Ameerika turist :). Piirdusime kahega seekord! Maja juurde kuulub bassein ja väike kohvik-kokteilikas ja mini jõusaal. Leidsin selle elamise AirBNB kaudu ja tegu oli siinsete Cancuni hindade kohta päris hea pakkumisega. Siin on majutuse hinnad tipphooajal väga kallid ja kukuvad off-seasonil isegi üle poole alla. Praegu on tipphooaeg!

Esimesel päeval üritasime lihtsalt toibuda. Tegime tänaval oma esimesed tacod - Emily armus kohe kana tacodesse ja sõi minu oma ka ära, sest talle lihtsalt nii maitsesid. Kui ta pärast seda veel pannkooke ja jogurtit sõi ja peagi jälle näljas oli ja siis veel tacosid ja mereanni suppi ja avokaadot ja meloni aqua frescat sõi-jõi, siis küsisin tema käest, et ega sa juhuslikult eelmises elus mehhiklane polnud :). Plaan oli selline, et lähme poodi külmkappi kraami ostma ja siis veel siia meie tänavale melutama (sõnast melu :), sest siin käis teisipäeva öösel hommikuni möll ja plaanisime sellest osa saada. Plaanidel on aga omadus mitte täide minna, sest kl 16-17 paiku kustus kogu meie reisiperekond ära (Eestis oli siis ju kell kesköö) ja külmkapp on endiselt tühi. Me Henriga olime vahepeal üleval, aga pidu tänaval ei tulnud ka mitte. Ma nüüd ei teagi, kas kolmapäev ongi siin pidudevaba päev või oli tegu kokkuleppelise leinapäevaga. Miks, seda kohe räägin.

Kui me teisipäeva õhtul oma korteri poole sõitsime, siis olid igal pool vilkuritega politseiautod väljas. Mõtlesime, et põhjus on pühapäevane tulistamine Playa del Carmeni ööklubis. Aga kolmapäeva hommikul rannas lähenes meile Mehhiko telekanal (vabandust, aga nime unustasin ärax, oli midagi mis meenutas tähekolmikut ATM :)) ja palus intervjuud selle kohta, mida ma arvan siia reisimise turvalisusest. Muidugi andsin ma intervjuu, sest minu meelest on see päris naljakas asi, mida teha - anda Mehhiko telekanalile intervjuud. Mina küsisin siis, et kas selline teema on päevakorral Playa del Carmeni tulistamise pärast ja tema siis valgustas mind, et tegelikult oli teine tulistamine siinsamas Cancuni kesklinnas Palace of Justice´s. Arvatakse et need 2 tulistamist olid seotud ja et tegu on narkokartellide omavahelise arveteklaarimisega, mis seni pole siia Yucatanile oma niite ajanud. Aga nüüd siis on. Teeb veidi murelikuks küll, aga eks olukord ongi maailmas hetkel selline hektiline. Ei tasu valvsust kaotada, aga mitte ka üle muretseda!



Plaanisime Cancunis sissejuhatuseks veeta vaid 3 päeva ja hea oligi. Sest lisaks imeilusale sinisele merele meie  elamise taga ja melukale ööelule meie elamise kõrval, ei näi siin mitte midagi põnevat olevat. Käisime Cancuni linnas ka, muudkui sõitsime ja otsisime mingitki võlu, aga mida polnud, seda polnud. Sõime mingis kohalikke pungil täis restoranis Mercado 28 mereande, aga need olid ainult keskpärased. Mina proovisin seal ära ühe siinse traditsioonilise joogi ehk michelada, mis on õlu, millele on lisatud laimi ja tšillit. Oli väga maitsev muide! Sõitsime veel edasi ja tagasi ja otsisime midagi huvitavat, aga nagu ikka polnud. Kui keegi siiakanti tuleb, siis väga soovitan võtta elamine siia kus meie oma on, meie maja nimi on Salvia, sest kogu mitmekümne kilomeetri pikkuse hotellitsooni kohta on ainult siin selline öömelu, kaubanduskeskused, restoranid ja möll, mujal on ainult hotellid reas. Ei teagi, miks inimesed Cancuni sõidavad, meri on ilus ja hotellid suured. Võibolla samadel põhjustel, nagu meie Eestist vahel nädalaks Türki vedelema lähme :).

Homme edasi Isla Holboxile, kus kavatseme esimest korda 5 Umami aasta jooksul ennast nö välja lülitada. Ehk siis paluks mitte enne kolmapäeva oma kirjadele vastuseid oodata! :) Vabandused juba ette. Holboxil peaks elama flamingod ja olema väga chill, sest seal ei ole isegi autosid.
Seega fotod on väga rannased, pigem silmailu, ei midagi väga huvitavat! Saadame siis nendega teile sinna kuhjaga päikest!

PS! Püüan vahepeal pisut kiiremaid pilte ka üles laadida meie Instagrami kontole Travel_Coconut! Tekst on küll inglise keeles, aga pildid räägivad niikuinii rohkem kui tuhat sõna! :)