Tagasi Bali paradiisis

lopsakas Bali loodus meie hotelliaias
Kuna sel aastal veedame terve talve soojemas kliimas kui kodumaa seda pakub, siis nii pikalt nagu eelnevatel aastatel me päris päris sooja otsima ei läinudki. Läksime ainult plikade koolivaheajaks D-vitamiini jahile ja puhkama. Kaalusime Taid, oma vana lemmikut, aga ei leidnud ühtegi eriti head pakkumist. Leidsime aga hea pakkumise oma teise vanasse lemmikusse, Balile. Mõeldud, tehtud. Tegime midagi sellist, mida me juba ammu polnud teinud - ostsime tuusiku :). TUI pakkus ikka väga mõistliku hinnaga paketti, mis koosnes Qatar Airwaysi (juba mitu aastat maailma parimaks valitud lennufirma) väga heade lennuaegadega piletitest, ööbimisest Novotel bali Benoa 4-tärni hotellis koos hommikusöökidega ja transfeeridest koha peal.




Qatar Airwaysiga sõitsime esmaskordselt aastal 2007 ja olime vaimustuses. Milline teenindus, millised toidud ja kui hästi varustatud lennuk. Seetõttu ootasin juba pikisilmi, et jälle seda luksust nautida. Aga, nii nagu kõik teised lennufirmad on ennast koomale tõmmanud, nii ka kahjuks Qatar. Kõige rohkem oli mul kahju sellest, et pardateenindajad koonerdasid korralikult naeratustega ja näisid lausa häiritud sellest, kui neilt midagi küsiti. Toidud olid allapoole arvestust ja ma tõepoolest ei ole lennukitoidu osas valiv (viimase aja parim lennutoidukogemus on muideks hoopis AirBalticu pardal pakutavast eeltellimismenüüst tellitud paketid - mõistliku hinnaga, isuäratava välimusega ja tõesti maitsvad!). Lennukid olid uued ja mugavad, seda tuleb tunnistada. Niisked jahedad käterätid, mida minu mäletamise järgi 2007. aastal veel reisijatele enne sööki jagati, oli asendatud niiske salvräti pakikestega, mis on muidugi parem kui mitte midagi. Varem oli lennuki tualetis seep, kreem ja lõhn, nüüd oli kreem ära kaotatud :). Küll aga jagati kõigile tekid ja padjad, nagu pikkadel lendudel ikka. Igaüks sai ka ööpakikese, milles olid öösokid, kõrvatropid, silmaklapid, hambahari, hambapasta ja huulepalsam. Lastele olid olemas küll tegevuspakikesed, aga Emilyle unustati need kahel korral tuua. Ühesõnaga, ei saa otse viriseda, aga teeninduse latt oli lastud alla!

No oli selle lennuga kuidas oli aga kohale me jõudsime ja saime suure sahmaka kauaoodatud sooja niisket õhku! Vihma ladistas. Üldse näitas ilmateade, kui ma paar päeva enne sõitu kontrollisin, et iga päev sajab Balil hommikust õhtuni vihma, vihma ja ainult vihma. Mõtlesime, et vahet pole, peaasi, et soe on. Esimesel ööl hakkasin aga vihmaladinat kuulates mõtlema, et mida paganat me ikkagi siin teeme, kui nädal aega ööpäev läbi kallama peaks. Hommikuks see murepilv minu kohalt kadus üheskoos vihmapilvega, sest meid tervitas täiesti päikseline Bali. Etterutates võin öelda, et päikseline Bali tervitas meid ka igal järgmisel päeval kogu reisi vältel. Välja arvatud üksainus päev, mis oli meil niikuinii šoppinguks planeeritud ja pilvine ilm tuli sellele ainult kasuks.
tšill






Kogu plaan oli puhkamine. :) Ja see plaan meil ka teoks sai. Kogu selle päiksepaiste ja puhkamise juures oli miinus see, et vaatamata 50 SPF päiksekreemile põletasid plikad endid korralikult ära. Nad olid nonstop vees tundide viisi, no ja nii see päike siis läbi vee neid võttiski. Ostsin kohe teisel päeval juurde ka 80 SPF kreemi, aga see ka ei katsnud piisavalt. Lõpuks nad ujusid T-särkidega. Emmy vahepeal isegi pikkade retuusidega :).

Hotell oli täielik üllataja - selline väike resort-hotel, kus oli palju teenuseid, aga samas mitte suur kombinaat. Hästi lopsakad aiad ümberringi, täielik paradiis. Basseinide ääres olid suured pumbaga potid SPF 15, SPF 25 kreemi ja aloe vera kreemi. Vannilinad muidugi ka. Aegajalt jalutas keegi ja jagas puuviljatikke päevitajatele. Iga päev olid esinemised, traditsioonilised tantsud jne. Ühel õhtul pandi rannale välikino püsti, istusime varbad liivas rannabaaris, sõime õhtust ja vaatasime komöödiat. Hommikusöök oli mega rikkalik ja iga päev erinev. Kokad tegid täpselt nii nagu tahtsid muna - keedetud, praetud, omlett, pošeeritud jne. Teises nurgas tegid kokad pannkooke (õhukesi ja pakse), vaeseid rüütleid, Belgia vahvleid, pontšikuid jne. Üks mees augustas värskeid kookospähkleid, et kookosvett juua. Siis sai endale ise puljongist ja muudest asjadest suppe kokku keerata. siis India asju, Indoneesia asju, puuvilju muidugi, salateid, saiu, saiakesi... lõhki oleks võninud süüa. Lastele oli eraldi söögisaal, kus oli maiustusi, raamatuid, multikaid. Kes tahtis, võis saata lapse sinna sööma (seal oli pulga otsas makroone, väikseid popcorn pakikesi, oreo küpsiseid, vahukomme jne). Ühel päeval oli koristaja pannud uksele sildi, et kuna me oleme hotelliketi liikmed (mulle juhuslikult meenus see check-ini käigus), siis kutsub manager meid dringile. Ja siis olidki kokteilid ja alkovabad kokteilid ja suupisted ja juhtkond tervitas igaühte, ajas juttu ja küsis tagasisidet, et mida võiks paremini teha ja kas kõik on rahul. Eriti naljakas oli see, et kuna resort asus kahel pool sõiduteed, siis üks inimese istus terve päeva seal ja aitas inimesi turvaliselt üle tee. Pani lihtsalt liikluse kinni kui kliendid üle tee tahtsid :). Ja kui vihma sadas, siis saatis vihmavarjuga üle tee. Päeval toimus igasuguseid tegevusi, mina käisin joogas, Emmy õppis kohalikku tantsu ja tegi lilleseadet, sai veel õppida süüa tegema jne jne. Emmy käis iga päev ka lasteklubis, kus oli hulgalsielt ägedaid mänguasju ja tädid lihtsalt muudkui mängisid ja mängisid temaga. Koos käidigi siis lilleseadet tegemas, tantsu õppimas jne. Emmyle väga meeldis. Vahel ta ei viitsinud nt meiega massaaži kaasa tulla (ta lasi meie massaaži ajal endal küüsi lakkida, patse punuda või tattood teha), siis läks lasteklubisse. Hotellil oli oma fotograaf, kes huvilistest paraadpildikesi klõpsis :). Kasutasime ka siis võimalust. Ega ma seda hotellijuttu nii pikalt ei vestaks, aga lihtsalt nii tore elamus oli, et ei saa kiitmata jätta :).

sellise õie leidsin puu alt (tagaplaanil)











Emmy tegi lasteklubis sellise lilleseade

Ühel päeval käisime Bali ravitseja Ibu Jero juures, ta on viiendat põlve juba high priestess kohaliku usundi järgi ja Henril tuli selline idee, et võiks lasta oma tšakrad üle vaadata. Ta võtab vastu oma kodus, sellises traditsioonilises Bali elamuses, Jimbarani piirkonnas. Niikui Ibu Jero meid nägi, ütles mulle, et sina enne ja siis mässas minuga seal üle tunni aja. Küll kividega, küll laulvate vaskkaussidega, küll oma kätega, küll pigistas mu varbaid nii et silme ees must, küll haisutas mingi vedelikuga, lõpuks rääkis ka natuke...  Pärast ütles meile, et see oli super , et tulime valentinipäeval tema juurde, et see annab meile paarina head energiat ja mõjub hästi. Ibu Jero nägi oma 51 aasta juures välja nagu 30. Henri küsis, et mis on tema saladus, et nii noor välja näha, ja tema ütles, et ta usaldab protsessi.

selline Jumal tervitab teid Igu Jero väravast sisse astudes

ja selle ukse taga käibki ravitsemine

Ibu Jero ise - 5ndat põlve ravitseja, 51-aastane ja mitmekordne vanaema

Emmy leidis Ibu Jero juurest endale kohe mitmeid neljajalgseid sõpru, pildil on Reagan

valmivad andamid Jumalatele

valmis andamid, nii ilu, magusat kommi, küpsist kui ka suitsu :)


Suur üllatus oli see, et kui eelmisel korral suutsime Balile ette heita vaid seda, et me ei saanud üldse hästi süüa, siis sel korral oli täiesti vastupidine olukord. Saime hästi süüa isegi neis kohtades, kus seda oodanud poleks. Eriti meeldis meile Seminyakis selline koht nagu Batik. Kohalik peakokk oli Tais õppinud ja no seda oli tema Tai toitudest tunda kohe. Kogu imeliselt kujundatud koht oli üles ehitatud iidse Bali batika kunsti ümber ja ettekandja tutvustas meile isegi erinevaid kohalike puid, mille puiduga kangaid värvitakse. Üldse, Seminyak on ikka mu suur lemmik. Järgmisel korral ööbime seal, sest mul on vaja kõik need kohvikud, butiigikesed ja rannaklubid läbi käia :). Seekord jõudsimegi sinna väiksele sisustus-šoppingule (no küll neid armsaid sisustuspoekesi on seal palju) ja sööma.


Lisaks käisime veel kahes vahvas kohas päeva veetmas. Kõigepealt pühapäevasel brunchil (kes ei tea veel, mis see popp sõna tähendab, siis see on breakfast+lunch, ehk siis pikaks veniv suur hiline hommikusöök) Ritz Carltoni hotellis. Nii nagu Ubudis asuv Ritz on ehitatud nii, et saabud mäenõlval olevasse vastuvõttu, kust avanevad hunnitud vaated alla džunglile, kuhu saab vaid kliente transportiva elektriautoga, siis Nusa Dua oma on sarnane, aga hunnitud vaated avanevad merele. Brunch toimus rannagrillis ja sisaldas ka ligipääsu basseinidele ja lasteklubile. Kogu menüü, millest suurt osa võib piiramatult tarbida, maksab umbes nii palju, kui Euroopas üks korralik praad. Emily muidugi kasutas juhust ja kais lasteklubis - lasi näomaalinguid teha, meisterdas linnukese ja praktiseeris inglise keelt. Meie tegime sellist asja, milles me väga head seni olnud pole - lihtsalt olime ja nautisime päeva.

Vaade alla Ritzile



Coconut Master :)

Brunch

Müts ja jahutav jook on Balil pidevalt omal kohal




milline sinine meri, Ritzi rand

Emmy saabub lasteklubist

brunchi magustoidud

Ritzizt lahkudes tervitas meid põõsas ahvipere


Ja see teine huvitav koht, kus me päeva veetmas käisime, oli äsja avatud One Eighty Bali. See on kõrgele rannakaljule ehitatud nö beachclub, mille põhiline tõmbenumber on üle kaljunuki ulatuv klaasist külgede ja klaasist põhjaga bassein. Seega läbi basseini põhja on näha, kuidas 150m allpool meri mäsleb kivirahnude vastas. Lisaks mõnus muusika, head toidud, ilusad kokteilid. Tegelesime jälle sama asjaga - puhkasime ja tšillisime niisama. Seega tegelesime reisi põhieesmärgiga. One eighty Bali tunnusroog on tuunikala ceviche nimega canned tuna (tuunikonserv). See tuleb lauda tõesti kilukarbis, mis on spetsiaalselt One Eighty jaoks kujundatud ja mille sees on imeliselt maitsestatud tuun (kookospiima, maapähklite, laimilehed...).

One Eighty

Vaade One Eighty basseinist alla merele

Mann naudib vaadet

Emmy leidis sõbra, 7-aastase hiinlanna Crystali





Kuulus tuunikonserv

varjud on minu lemmikud 

kohustuslik pilt OneEighty basseinis
Mannike valib head-paremat :)

Ühesõnaga, kuna eelmisel korral sai Bali imelise kultuuriga lähemalt tutvust tehtud, siis sel korral nautisime elu! Tuli hästi välja, nüüd tahaks veel :)

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Jälle tuleb kiita fotosid ja teie ilu!
Väga lõbus et teie, suured maailarändurid, olete avastanud puhkamise võlud!
Jõudu ja suur tänu jagamast!
Kahupea
Juc ütles …
Hei Kahupea!
Aitäh, aitäh :).
See on tõesti huvitav, et puhkamine ei tule iseenesest, sellega peab tegelema :)
Tervitustega, Juc

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga